Kodutud.com  
Alla
   

Postita vastus
Kes saavad postitada? Kõik liikmed võivad teha uusi teemasid ja kõik liikmed võivad vastata.
Kasutajanimi:  Soovite registreeruda?
Salasõna:  Unustasid salasõna?
Teema: (soovi korral)
BB koodi vormindamine:
Tavaline
Edasijõudnud
Abi

Sisesta rasvane tekst Sisesta kaldus tekst Sisesta allajoonitud tekst Sisesta keskelasuv tekst Sisesta hüperlink Sisesta meililink Sisesta pilt Sisesta koodiformaadis tekst Sisesta tsiteeritud tekst
Sisu:
HTML on Väljas
Emotikonid on Sees
BB kood on Sees
[img] kood on Väljas
:) :( :D :lol:
;) :cool: :mad: :o
:P :nb: :ass: :sniff:
:no: :yes: :kiss: :bisou:
:duh: :grin: :rolleyes: :yawn:
:puzzled: :eureka: :bouncing:

Keela emotikonid?
Kasutada allkirja?
Keela BB kood?
Kas teavitada e-mailiga uutest postitustest?


Teema ülevaade
Teema on liiga pikk, näidatakse ainult viimast 5 vastust
Debiiluk

postitatud 09.12.2010 kell 23:57

Minu väga suur negatiivne külg on see, et kiindun väga tugevalt ja lühikese ajaga inimestesse ära ja ei oska enam lahti lasta. Oma isa asja pärast olin tükk aega omadega üsna sassis, siis aga suutsin sellest enam-vähem üle saada. Mõtlesingi nii, et sain varem hakkama ilma temata, saan edaspidi ka.
Mu ema elab Soomes, ta oli nüüd mu isaga kokku saanud. Ja mu isa oli öelnud, et tuleb võib-olla sealt läbi, kui ma ka seal olen. Seda muidugi ei juhtunud. Kartsin, et see lööb mu jälle liimist lahti, aga õnneks seda ei juhtunud. Olen suutnud harjuda jälle ilma temata elamist ja see, et lootsin, et äkki midagi paraneb, on tõesti ainult illusioon. Mõistus saab aru, et temalt pole mõtet midagi oodata. Aga süda siiski loodab alati.

Aga asjas on ka positiivne külg. Enne laste saamist teen nii kindlaks kui võimalik, et mu lastel saab ka olema isa, kes neist hoolib. Sest kuigi ma kasvasin isata ja sain hakkama, siis tunnen siiski, et suur tükk mu elust on puudu olnud.


Leni

postitatud 03.09.2010 kell 21:50

Mu meelest ta on mingi 16 (ma ei tea kust ma selle võtsin ja vbl eksin) ja see on suht noor küll ju piisavalt, et 1) isa vajada ja 2) isaga mingi nurga alt ka sõbruneda.

Eh, ma ei tea. Mulle tundub, Debiiluk, et kui sa tahad suhelda temaga ja ise ka oskad endale selgeks mõelda, et miks ja kuidas sa temaga suhtled - no väga isekalt, et miks sul seda isa õigupoolest vaja on või miks temaga suhtlemine sulle hea on (see, et teistel ju on isad, ei ole õige vastus) - siis vbl sellest ikka tuleb midagi. Automaatset hoolimist ei maksa muidugi eeldada ja vbl pole vajagi - eriti kui sa tead v arvad teadvat, et ta on valelik jne ... ära lase kohe hinge pugeda, aga see ei takista sul teist inimest first hand tundma õppimast ju.

Vbl ma olen liiga optimistlik ka ja kui see isa-mõte sulle haiget teeb kuidagi, siis mind ei ole vaja kuulata, obv. Lihtsalt mina ei osanud ja pole nagu kaotanud ka midagi, aga sa võid proovida ju teistmoodi.


guttamax

postitatud 03.09.2010 kell 21:00

Nujh. ma ikka veel ei viitsi seda debiiluki stooryt lugeda, et..
Aga seda pakun küll, et igaüks näeb asja oma mätta otsast, ning kus on garantii, et ta serveerib tõtt kõigi mätta otsast?
Et ei külva oma mättale lilli ja teise mättale kuseb?
Vabalt võib ju olla inimene, kes illusioone korraldab?


sales

postitatud 03.09.2010 kell 20:58

Isast ilmajäämise võimalusi on teisigi kui kaabaklus, joodiklus, liiderlikkus... kuid ka siis, kui pole kaua isa nõinud, eriti puberteedieas, siis on pärast raske isa-lapse suhet taastada... Pole päris nii kui debiiluk raiub: oled mu bioloogiline isa ja olgu olla, muidu oled pätt. Ma ei kujuta näiteks ette, kuidas ta ennast lapsena ette kujutleb
Minu isa viidi Siberisse kui ma teda polnud näinudki ning kui koju tuli siis olin juba omaette isiksusehakatis. Kujutlesin teda ette kangelase ja sõjasangarina, aga koju tuli tavaline muserdatud mees... ja see polegi tähtis. Kuid isa-poja suhet ei tekkinudki enam, ei minu poolt ega tema poolt...
Et siis ma ka ei usu, et debiilukil miskit välja tuleb...


Liilia

postitatud 03.09.2010 kell 20:53

Vat kinni istumine ei puutu üldse asjasse aga kui jutt juba selle peale läks siis mul onupoeg istus ka kunagi kinni ja lausa kahel korral.Nüüd on suguvõsas üks parimaid isasid ja mehi üldse,see on tõsi
Ei saaks ka öelda,et ma kibestunud olen Vbl oleks õigem öelda et kunagi olin.Ma ei mõõda kunagi mehi(ega ka naisi mitte) ühe mõõdupuuga.
Rääkisin seda mis tuli hingest ja tegelikult antud(Debiiluk-i) situatsioonis usun tõesti et see 95% nii ka on,sest olen sellistega kokku puutunud.Suurt osa määrab juba valetamine.



go to top
Esileht | Foorumid | Jututuba | Galerii | Ajaviide | Otsing | Tänased teemad


Kasutajatugi: info@kodutud.com - Kasutustingimused
23 päringut, mis võtsid aega 0.0095081 sekundit