Mina exelit ei teinud.Mul asendab seda exelit pangakaart.Aitab samuti päris hästi majandada.Peaasi et ei unusta pin koodi.

Nu ma ka kunagi tegin exelisse aga nagu ohakalgi, sissetulek selline, et polnud mõtet. Praegu pole mul vaja mingit eelarvet tehagi. Tean umbkaudu ära, kui palju palka saan ja kulud/arved tean ka juba peast ära. Ja ongi eelarve paigas.

Aitäh ohakas.
Eelarve exel aitab majandada ja tuletab meelde, et näed see kuu on juba suur ost tehtud ja peab ootama. See on nö pidev äratuskell mis toob maa peale tagasi.
Pealegi on kohe ära näha palju iga kuu on maksma läinud kodukulud, toit, majapidamistarbed, riided ja jalanõud jms... Nt. eelarvet koostades oleme me toidu osas kulutusi alahinnanud ja näen kohe, et seda peab järgmisest aastast taas suurendama. Mitte, et see meeldiv oleks.

Lisaks on kohe ära näha kas annab raha kõrvale panna ja kui annab, et siis millise summa ulatuses. See on üks positiivsetest külgedest.

vahel läheme ka äärmustesse, mina arvan, et kõike võib teha, ka laenu võtta ja krediitkaarti kasutada.
peaasi, et suudetakse tagasi maksta ja jääb laenumaksmisest ka leivaraha alles

küll sa oled sissy tubli, ma ka kunagi nooruses panin kulud-tulud exelisse. olin miski pool aastat või aasta järjepidev. ühel hetkel lõpetasin, sest enam ei tahtnud teada. sel üleskirjutamise ajal olin väga vaene ja no vaatamata sellele ma ikka natukene patustasin ka. loobusingi seepärast, et ma ei tahtnud ennast enam süüdi tunda. elatud sai sellegipoolest kas kirjutades või mitte

Reheline: reisimise ja pangalaenu näite leian ma isegi enda elust.
Olin noorem, 22 aastane ja oma praeguse abikaasaga koos elanud vast 1,5 aastat kui tuli plaan reisida soojale maale Egiptusesse. Mõtlesime, et on 12 kuud aega raha kõrvale panna ja kui iga kuu paneme 1000 krooni mõlemad kõrvale on meil minnes 24 000 krooni ehk saame luksusliku reisi.
Minu mees vahetas aga samal aastal töökohta, st lõi oma ettevõtte. Iga kuu ta omale esimesel aastal palka maksta ei saanudki. Mina olin nõus sel ajal maksma maksud ja ostsin ka söögi ehk elasime siis seni minu palgast. Ma tahtsin anda talle võimaluse tegeleda oma unistusega. Ma arvasin, et mõni kuu ta ehk 1000 krooni ikka leiab reisiraha jaoks. Aasta lõpus selgus, et ma olin ainus kel oli 12 000 krooni koos. Mis siis ikka võtsin krediitkaardi reisi nimel. Krediitkaart on minu mõistes kui pangavõlg. Minu jaoks oleks olnud tobe reis ära jätta kuna mina unistasin reisist 12 kuud ja kogu aeg ka kogusin selle nimel. Üksi minna ma poleks tahtnud.

Nojah reisimine tõi kaasa reisipisiku. Nüüd on lausa kurb kui mõni aasta reisida ei saa. Ülejäänud reisid on tulnud ikka nii nagu peab, reservis olevast rahast. Rohkem pole laenu võtnud reisi nimel.

Peale reisidel käimist ja adrenaliinirikkaid elamusi (sukeldumine, atv, paraplaan, mehel langevarjuhüpe, motodeltaplaan jne...) oleme me hinnanud elamused tähtsamateks materiaalsetest asjadest või nö kingitustest mis tolmu koguvad. Seega ma olen nõus, et kes mida tähtsaks peab! Mõni kogub kalleid maale ja muud antiiki, mõni eelistab uusi kogemusi ja sündmusi. Laenuga neid osta on tõesti tobe ja vanade liistude juurde ma naasta ei tahaks. Meie elu mõte on ikka iga aastaga elujärge ja elu parandada ehk areneda. See tähendab teatud asjades kokkuhoidu ehk me ei saa peata olekut endale lubada.
Kõlab ilusalt aga see tähendab poes nimekirjaga käimist ja eelarve pidamist. Kõik tšekid ja väljaminekud saavad exeli tabelitesse sisse kantud.
Ma poleks 9 aastat tagasi arvanud, et suudan selles osas järjepidev olla.