
Endal just käsil spikri valmistamine, sest mõned õppejõud piinavad ka väljaspool sessiaega
ja pole mingit õpihoogu hetkel peal.
Kuidas teie suhtute maha kirjutamisse ja kas tegite seda kooliajal tihti?
Tegin ikka. Ülikooli ajal oli parim see, kui spikrid eip olnud mitte materjali, vaid õpikute lehekülgede peale. Krt, kolm õpikut eksamiks pähe ajada.
Kirjandus. Nu eip saand ju. Ja nii raamatud sahtli ja siis paberile et kes, kus ja mis leitav.
Üldiselt eks ta vassimine ole. Kuigi spikri kirjutamine õpetav vahel enam kui tuupimine. Materjal tuleb ju ikka korralikult läbi töötada et vajalik
lühidalt kokku kirjutada.
Kooli ajal sai kõvasti maha spikerdatud.Isegi ajaloo eksami tegin nii et lugesin vastused raamatust maha-õnnex oli norm (vana) õpetaja ei pannud
tähelegi.raamat oli põlvede peal ja ma muudkui lugesin ja sain viie 
minu esimene (samas ka ainus kord kus vahele jäin) oli teises klassis juba
spikerdasin ma kuni keskkooli lõpuni ja ei jäänud vahele
aga eksamiteks ma ikka õppisin, sest olid ikkagi eksamid ja ma ise valisin need
ained. pead mul ikka natuke on kui riiklikud eksamid ilusti ära tegin aga laisk olin, vat sellepärast spikerdamist nii varakult vist alustasingi 
no kes siis spikerdanud ei oleks.... mina olen, ja mitte vähe.
ja ma ei pea seda eriti valeks toimimisviisiks ka.... vähemalt mitte taunimisväärseks..... päriselus vaatab ju ikka igaüks kuidas aga lihtsamalt
saaks, kas pole.
Keskkoolis kirjutasin maha biloogiat ja füüsikat. Ülejäänud ainetega ei olnud robleemi.
Ülikoolis on natukene teine rida, kõike seda joga mida nad seal nõuavad ei jõua pähe ajada. Nii saab need ained mida praktilises töös vaja ei lähe
maha kirjutatud ja töös vajalikud ained kenasti ära õpitud. Valik tuleb ju ometi teha 
Sai ikka kõvasti maha vehitud, aga spikreid ma ei teinud, sest ei viitsinud
Vahest sai otse raamatustgi maha kirjutatud, oi igasugu nippe sai tehtud ja vahele olen ka jäänud, päris mitu korda kohe.
Ka mina ei viitsinud vaeva näha ja spikreid teha. Selleks, et spikker korralikult valmis saaks oleks ju pidanud kogu materjali läbi vaatama... ja kui
kogu materjal läbi vaadatud, miks siis üldse spikrit vaja läheks??? Aga üldiselt ma põhimõtteliselt ei spikerdanud, sest milleks oli mul tarvis
valetada? Igaühele ikka teenitud tasu...
Paraku ei vaadanud ma üldjuhul isegi materjali mitte läbi... millal mul see aeg oli, kui pubides või parkides oli tarvis õllet juua? Enne kui
suitsetama hakkasin, siis vähemalt vahetundides lugesin kiiruga natuke vajalike materjale läbi, aga peale suitsetamise algust ei teinud sedagi...
Vot jah mul ka vahetunnid ainuke aeg oli kui tunniks ettevalmistusi tegin, peale kooli ei tulnud õppimisest enam midagi välja, vähemalt keskooli ajal küll mitte.
ma poleks keskooli jõudnudki kui poleks spikerdanud veel vähem oleksin ma keskkooli lõpetanud. isegi eksamitel käisin spikriga
2 õppeainet oli
kus ma ei spikerdanud, need olid füüsika ja majandus
aga teistes ainetes oli see kui aamen kirikus, et ilma abimeheta klassi ei
siseneta
Ikka tuli ette, kuidas siis muidu. Matemaatika ja füüsika valemid nt. Muudes ainetes sai ka kribasid kirjutatud ja siis jäi selles juba meelde ja polnudki vaja spikrit kasutada enam. Eksamid tegin ausalt, ei julgenud sellist riski võtta.
spikerdasin kunagi ammu ....siis vajus vaikselt ära...ei viitsind enam õppida ja ammugi siis ka spikreid valmistada 
Ei spikerdanud põhimõtteliselt. Aga samas ei mõista hukka neid, kes seda tegid.
maha kirjutatud on ikke kövasti tegelikult.... tavalise tunnikontrolli vöi kontrolltöö jaoks ei viicinud spikrit küll tegema hakata..... kui tunnis
natu kuulad ja ise ka natu üle vaatad, saab nende asjadega tavaliselt hakkama.. kui aga asjast aimu ple, sis vabalt lauale mingi raamat vöi vihik
ilusti lahti.... sellist avalikku spikerdamist ei panda tihtipeale tähele kui Sa hoolega ausa näoga tööd kirjutad
Eks exami ajalgi on töid vahetatud ja ülesandeid vaadatud, aga oma hariduse olen ma ikka oma teadmiste pöhjal kätte saanud
vähemalt julgen nii
väita 
Tjah, meil oli omal ajal õpetaja, kes lubas spikerdamist, kui vaele ei jää
Pole tabatud pole varas. Ja või ta üldse tabamata teadis, et kes mida
kust kirjutas.
Aga vahelejäämine ei olnud küll mõnus.
Aga maha sai maha kirjutatud ikka oluliste asjade puhul nagu eksam. Tunnikontrollideks mul seda küll nüüd vaja ei läind.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tjah, meil oli omal ajal õpetaja, kes lubas spikerdamist, kui vaele ei jää/..../.
Aga maha sai maha kirjutatud ikka oluliste asjade puhul nagu eksam. Tunnikontrollideks mul seda küll nüüd vaja ei läind.
Pole niipalju viitsimist, et spikreid vehkida, aga mahakirjutatud küll on
ihiii mina olen miskist 6-ndast klassist pilae tegelenud mahakirjutamisega kui mitt varem...ja harrastan seda siiamaani...oma ala prof juba
kuna
mul enam kunagi fyssikat vaja ei lähe siis ma ei vaevagi ennast selle nõmeda aine pähetuumisisega...vaja vaid hinne lõputunnistusele välja
vänata...
ja spikerdamine on tegelt väga asjalik..sest kui ikke ise oled selleteinud siis jääb meelde kahh midagi ja tead täpcelt kus miski asub ja lause algust
piiludes oskad lõpu juba ise panna 
Kellel seda siis juhtunud poleks. Eriti ajalugu.
Üldiselt mul piisas sellest, et ma teadsin, et ta mul on olemas, ma ei pruukinud teda kasutadagi aga teadmine, et kui ma ei tea siis on kust vaadata,
andis mingisuguse kindluse.
Nii mu spikrid mööda klassi ringi liikusid, et kui endal pold vaja jagasin teistele.
aga nüüd enam ei viitsi, kui ei tea siis ei tea ja lähen vastan järgi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Üldiselt eks ta vassimine ole. Kuigi spikri kirjutamine õpetav vahel enam kui tuupimine. Materjal tuleb ju ikka korralikult läbi töötada et vajalik lühidalt kokku kirjutada.
tavaliselt spikri kirjutamisest juba oli nii palju abi, et seda enam kasutama ei pidanud
Spikerdatud on ette tulnud vastavalt vajadustele. Kui ikka asi ei jää pähe, ning situatsioon lubab (st. "õpetaja normaalne"
ja istekoha asetus
klassis sobiv jne.), siis ikka spikrit kasutatud saab. Spikri tegemine aitab kaasa ka materjali selgekssaamisele, kui spikrit ise ei ole teinud, siis
läbi vaadata tuleb see ikka, et töö ajal teada, mis materjali kust otsida. Muidugi on ka selliseid, kes lihtsalt maha kirjutavad... aga nemad ei teeks
ilma selletagi midagi, mis vahet seal siis...
Tsitaat:
Algne postitaja: MonaLisa
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Üldiselt eks ta vassimine ole. Kuigi spikri kirjutamine õpetav vahel enam kui tuupimine. Materjal tuleb ju ikka korralikult läbi töötada et vajalik lühidalt kokku kirjutada.
justtavaliselt spikri kirjutamisest juba oli nii palju abi, et seda enam kasutama ei pidanud
![]()
Olen elus väga vähe spikerdanud. Tavaliselt polnud spikreid vaja...valmistasin nad alati hästi hoolega ja põhjalikult ette...nii et kui järgmine päev
hakkasin tööd tegema koolis, siis oli niigi kõik meeles
Spikker jäigi kasutult kotti
Spikker oli minulegi nagu õpitu kinnistamise variant ja reeglina hiljem kasutust ei leidnud.Aga tore oli neid teha ja nuputada...et kuidas üle kavaldada.
ex..olen neid spikkreid teinud aga kasutanud pole kuna kui spikkrit teen jääb enamus meelde nii et jah
tuleb seda jah üpris tihti ette....
aga kui ntx endal on väga hästi õpitud ....ja kaua aega õpitud ja vaatad et noooooojah kõik teised spikerdavad ja saavad ka niikui nii viied, siis
ajab vihale ikka küll,
eriti kui see juba harjumuseks välja kujuneb
kunagi spikritest lausa näitus oli ma mäletan
ja spikerdanud olen minagi.....mis neist muidu aretada, kui neist kasu polex
Koolis sai ikka spikerdatud küll - effektiivsemateks pidasin vihikute peale kirjutamist ning arvutiga 6ses kirjas tehtud spikreid...a sel juhul tuli jalg üle pölve istuda, et siis saaks aegajalt pölve peale asetatud spikrit piiluda : )
spikerdada võib ja spikerdama peab aga vahele ei tohi jääda. seega kõigile õpilastele. head spikerdamist ja vaadake et te raisad vahele ei jää
ikka tehakse seda
minu arust on kõige lihtsam nii et kui taga istud kirjutad harilikuga laua peale....ja paned käe sinna peale
see mõjub...või siis kirjutad päeviku peale ....
Spikerdatud sai kooliajal ikka päris kõvasti kohe. Tavaliselt tegin vihikulehe suuruse spikri, kuhu oli siis kõik vajalik info normaalsuuruses käekirjaga kirja pandud. Spikri pistsin vihiku vahele otse töö kõrvalleheküljele ning ei meenu küll ainsatki korda, kus oleksin vahele jäänud.
Mina siis vähemuses, pole kunagi spikerdanud.
Koolajal oli see vist samavõrd helge pea ja nohiklikkuse kui põhimõtete pärast. Ma lihtsalt õppisin nii hästi et polnudki nagu vaja... 
Ülikoolis äkki olekski vaja läinud, aga siin pole jälle võimalust. Ma pole kolme aasta jooksul kohanud mitte ühtegi hinge kes spikerdaks - esiteks on
see meile tõesti raskeks tehtud, ja teiseks on risk liiga suur. Kätte saadakse siis pole pikka juttu, visatakse välja ja asi ants. Sellega naljalt ei
riski.
Mina pole suurem asi spikerdaja - eelkõneleja nimetet põhjustel -, kuigi jah... kooli ajal vist paar korda ikkagi juhtus. Näiteks füüsikas, sest see
lihtsalt kohe üldse polnud minu ala!
Spikerdajatesse ma halvasti ei suhtu - eks igaüks peab ikka enese hää käekäigu eest hoolitsema.
eem jh...minul ple spikerdamise vastu midagi..
jh ise ka ikka vahest kasutan...

Olen spikreid teinud ja teen siiani. Minu arust on spikrite kirjutamine omaette kunsttükk. Ma olen veendunud, et kui spikker ise valmis kirjutada,
siis midagi jääb sulle õpitavast materjalist ka meelde. Ma mäletan ühte õppejõudu, kes lubas oma aine eksamiks valmistada nn. ametliku spikri, mis
võis täita kaks A4 poolt. Konks oli selles, et sa pidid selle spikri ise valmis kirjutama ja selle kirbukirja keskele ära mahutama ka oma nime, mis
pidi tõestama spikri originaalsust. Ma kirjutasin seda spikrit kolm päeva ja eksamile minnes tõdesin ma rõõmuga, et päris palju materjalist oli ka
meelde jäänud.
Mina spikerdasin küll, aga enam ma eriti ei viitsi neid kirjutada, lihtsam on ju mõttega läbi lugeda...aga spikerdamine koolis või siis ülikoolis on nagu elu osa, milleta ei saa.
oi, see on ju omaette kunst ja teadus.
omalajal sai ka päris palju neid kirjutatud nii kontrolltöödeks kui ka examiteks. 12-da matemaatika
riigiexamil oli spikker mul vabalt keset lauda, üks õpetajatest kõndis mööda ja ei pannudki seda tähele, ja alles siis kui ta oli möödunud märkasin
seda spikrit ja oi kuidas tempertuur tõusis ja süda hakkas põksima. spikker kadus kohe laua pealt. tegelikult olen aru saanud, et mida avalikumas
kohas spikker oli, seda vähem jäid vahele. enda õnneks ei jäänud mina aga kordagi vahele
.
edu spikerdamises ja arendage seda teadust edasi 
Spikerdasin alati, kui õppida ei jõudnud. Minu kooliaeg oli muidugi veel paari aasta eest... Nüüd vaatamegi, kuda ülikoolis oleks parem spikerdada. Kahjuks muutub spikerdamine kogu aeg aina raskemaks.
Ma olin kõva spikrite kirjutaja, enne eksameid sai pooled raamatud nn ümber kirjutatud.
Tegelikult spikrite kirjutamises pole midagi halba, kirjutamisega jääb päris palju meelde.
Mulle see ajalugu ja kirjandus kooliajal ei meeldinud, kohe üldse ei huvitanud. Ainult õues olin. Praegu ongi tulemus käes, ma ei tea ajaloost mitte halligi. Maha kirjutasin, eks neid vahelejäämisi oli ka. Mulle meeldisid reaalained, seletatakse ära, saad aru, ja edaspidi on sellega rahu. Ma olingi selline tüüp, kes kodus üldse ei õppinud. Niipalju kui koolis meelde jäi. Keska lõpetasin ära, ülikooli jätsin pooleli. Ma arvan, et kõike seda jura, mida koolis õpetatakse, ei ole elus vaja.. Tegelikult peaks olema koolis hoopis suhtlemisõpetus.
Algkoolis tegime pinginaabriga igaks vene keele sõnadetööks spikri, aga kui pinginaaber vahele jäi, kadus spikrikirjutamise isu pikaks ajaks ära.
Eks sai spikreid hiljemgi kasutatud, aga sageli sai nende kirjutamisega teema juba üsna selgeks. Töö ajal raamatust piilumisest nii palju kasu
polnud.
Erinevalt Lolast spikerdasin keskkooli ajal just väiksemate tööde puhul, eksamitele läksin alati vaid oma tarkusega - ja piisas sellestki väga
hästi
Ülikoolis olen spikerdanud väga vähe. Aga ühe väga ja väga mahuka aine eksamil teatas õppejõud, et "loomulikult tuleb sõbraga konsulterida, aga
ruumis olgu ikkagi akadeemiline vaikus." No me arutasime küsimusi siis päris korralikult, ka õpikute lappamine oli n-ö lubatud, õppejõud luges
ajalehte ja ei teinud meid märkamagi
üks lemmikumaid õppimismeetodeid muide.
tõeline kunsttükk mitu köidet tarkusi üliväikeseks kokku suruda ja taas eksamil vastupidi - produtseerida sealt mitu lehekülge
soov oli lõputöö spikerdamise meetodites, keelest, võimalustest, lühenditest jne kirjutada
Spikrite valmistamine on tõesti hea õppimismeetod. Tegin minagi neid, aga kasutajat minust ei olnud.
Mäletan üht eksamit, mil noorik lootis suuresti spikritele ja oli need pnnud sukkade alla - tõmbad seeliku üles ja muudkui loed. Lauad olid vanad
logud ja kui ta siis spikerdama asus, värises jalg vast lauasahtlit ja sahtel tegi lõk-lõk-lõk. Ta loobus ja sai hakkama ilma pettuseta.
keemia oli aine, mis ei saanud mulle iialgi selgeks
tänu spikerdamisele elasin selle enda jaoks õuduse üle
eks teiste ainetega sai ka neid ikka ribade viisi valmis vorpida
ema küsimusele, mis teed, oli vastus,et õpin
ega see materjali läbitöötamine sel moel ajaraiskamine polnud
jah sest ema ütles ka mulle,et kui sa spikrit teed siis saad isegi paremini selgeks kui muidu
ja mõnikord oligi nii et polnud vaja
Ausalt öeldes ei ole ma elu seeski spikerdanud
Eelistan spikrina kasutada omaenda aju.
Tallinna Ülikollis oli aine, mida õppejõud nimetasid Lihakombinaadiks ehk loeng Euroopa Tsivilisatsiooni ajalugu. Seal olid huvitavad eksamid. Õppejõud tuli saali, pani teemad projektoriga seinale ja siis soovis head tööd! Võttis lehe kätte ning samal ajal kõik kukkusid spikerdama. Ta nägi kõike. Kuid ei teinud sellest välja. Ja nii toimus see 5 aastat järjest, kuni aine äralõpetati sel kevadel.
Mina tegin nii keskkooli lõpuklassides kui ka ülikoolis selliseid hästi põhjalikke ja peenekirjalisi spikreid, mis mahtusid kenasti pihku ära. Kujunes
välja ka oma lühendite süsteem, millest ka teised aru said. Spikrite valmistamine oli selline nikerdamine, et lõppkokkuvõttes oli mul see teema peas,
mida ma sinna spikrile süstematiseeritult maalisin ning suuremat kasu said mu spikritest hoopis koolikaaslased
(noh jah, mu isiklik kasu oli
muidugi see, et asi, mis spikri peal kirjas, sai mulle ka selgeks
Mina küll ei tea inimest,kes poleks spikerdanud.Isegi kõrgkoolide tarkurid tegid seda.Vahel aga pole lihtsalt võimalust spikerdada - näiteks liikluseksami tegemisel,siis tuleb kõik ära õppida.
Keskkooli ajal spikerdasin küll tihti, kuid ülikoolis ei spikerda põhimõtte pärast. Ülikoolis õppimine on nii vabatahtlik, et kui soovi õppida ei ole,
võiks paberid välja võtta ja loovutada koha kellelegi, kes tõesti tahab õppida. Ülikoolis peaks juba inimese teadlikkus olema nii kõrge, et ta tahab
omandada teadmisi, mitte lihtsalt eksamitest läbi saada. 
no kooli ajal ikka sai spikerdatud. üsna julmalt kohati, samas õppisin alati ikkagi ainest mingi osa ära - igaks juhuks. samas teinekord aitas
spikrite tegemine iseenesest aine äraõppimise st spikerdada lõpuks polnudki vaja sest materjal jäi isegi meelde
vahele olen muidugi ka jäänud, eks see õudne tunne oli.
päris palju spikerdanud
põhikoolis polnud nagu eriti vajadust
gümnaasiumis juba rohkem, ei viitsinud nt füüsika valemeid pähe tuupida jne
arvan, et päris hästi tuli välja..vahele ka kunagi ei jäänud
eksamil pole, ei julgeks ka
ja siiani pole ülikoolis ka veel spikerdanud..aga arvata on, et see muutub
Spikreid pole viitsinud kunagi valmistada - nende (mitte)tegemise aega kasutasin õppimiseks. Aga Ülikoolis rahvusvahelise majanduse eksamil
spikerdasin küll. Teadsin orienteeruvalt, kust antud küsimuse vastust leida ja vaatasin lihtsalt konspektist. Häda oli aga selles, et minu ees istuja
oli pisimimmist väiksemgi veel, kelle selg oli ka kinnisest konspektist kitsam. Suure tõenäosusega nägi ka õppejõud mu tegevust aga kuna ma olin muidu
tubli, tark ja ilus, siis ei teinud ta seda märkama. Piinlik oli 
Põhi- ja keskkoolis olin väga väike spikerdaja, kuid ülikoolis sai ikka kirbukirjas materjale vorbitud. Lihtsalt, kui aine säärane, et reaalelus peast
nagunii teadma ei pea, siis milleks seda 400-t lehekülge vaid eksami tarbeks pähe tuupida?
Enamasti polnudki spikritest rohkem tarvis, kui mingit mõistet kaeda - siis tuli ülejäänu juba meelde.
enne ülikooli ei puksinud praktiliselt üldse. ülikoolis pidasin ennast sarnaselt maole piisavalt targaks, et teada, mida edaspidi läheb vaja ja mida mitte. selle viimase kirjutasin maha!
olen osav!
ja lihvin oskusi elukestvalt
kunagi ütles mu keemia õpetaja spikerdamise peale nii. võib kuid ei tohi vahele jääda. nii talitasimegi,kuid spikri kirjutamisega oli ju nii,et miskit
jäi ka meelde.
mina ka põhi- ja keskkooliajal pole spikerdanud. Lihtsam oli asjad endale selgeks teha, pealegi on mul kuulmismälu, nii et läbikirjutamisest polnud
suurt tolku.
Nüüd, ülikooli ajal, olen vahest ikka abimaterjale kasutanud, kui tegu ei ole erialase õppeainega, vaid mõne kohustusliku kõrvalainega, milles
materjali on väga palju ja kus saadud teadmistega mul nagunii ei ole hiljem midagi peale hakata.
Turvanõuded peavad ikka täidetud olema, isegi kui tarvis ei lähe. Mõned valemid ja võõrsõnad ikka said sokutatud kuskile, aga eksamitel pole kunagi proovinud, seal on liiga problemaatiline see vahelejäämine, siis hakkan üldiselt viimases hädas õppima ja kui aus olla, pole veel seni õppimissurma surnud..
olen ajast täielikult maha jäänud
, laps saatis sõnumi täna päeval, et too palun linnast spikerdamise pastakas(nähtamatu)
kas on keegi sellest midagi kuulnud?soovitasin siiski õppida ja mitte unistada.
Ei ole mitte kunagi spikerdanud kahel põhjusel: esiteks läheb see vastuollu minu põhimõtetega ja teiseks on lihtsam materjal ära õppida. Põhjalikke,
kuid ülevaatlikke konspekte tegin ülikooli ajal virnade viisi, mul on vastupidi just kirjutamismälu. Loengute ajal võis õppejõud rääkida pika jutu,
kuid paari sekundi pärast olin unustanud, mida ta rääkis.
Siinkohal meenub üks põhikooliaegne klassivend, kes vene keele kontrolltööks endale võrdlemisi eriskummalise spikri koostas. Ta kasutas selleks morset
ja need punktid ning kriipsukesed olid kritseldatud laua peale. Paraku unustas ta töö ajaks morse tähestiku ära ja nii esines tema töös arvukalt sõnu,
milles 4 sisihäälikut järgemööda.
lisatud:susanna, ma pole küll nende imeviguritega kursis, aga google.com andmetel on tegemist UV-pastakaga, mille tint on läbipaistev. Selle
pastaka tagumises osas on UV-lambike, millega lased sinist valgust spikrile peale ja see muudab kirja nähtavaks. Ei kujuta ette, milline hind sel küll
olla võib. 
Nüüd, kus enamus õppejõude on vast kõige kaduva teed läinud, võin ausalt tunnistada - absoluutselt igaks eksamiks olid mul spikrid olemas
,
kuigi lõpupoole märkasin, et neid eriti vaja polnudki
Sellepärast luban vaikival nõusolekul oma õpilastel spikerdada... ja väga realistlikul
põhjusel: lollile tuleb anda motivatsioon õppimiseks... ja mis oleks veel mõjuvam motivatsioon kui mitte keelatud asi
tegelikult kirjutan ka praegu asju endale üles(et mitte unustada)ja olen tähele pannud, et siis ei unune.
läbi/kirjutatud ja mälusse talletatud.
see ka väikest -viisi spikerdamine kindluse mõttes.
Õppejõuna esinedes on minu suhe spikritesse muidugi 0 tolerats
mis tähendab seda et reeglid on reeglid - spikerdada tuleb nii et mina ei
märka...
Õppurina olen usin spikrivalmistaja. See on optimaalseim moodus materjali analüüsimiseks, sealt olulisima leidmiseks ja talletamiseks. Kasutan neid
spikreid vastavalt vajadusele ja võimalustele - ja sageli puudub selleks tõesti vajadus.
kuni keskkoolini ma kohe punastasin kui pilk õpsiga kohtus ja loomulikult jäin ka kohe vahele
aga harjutamine teeb ju meistriks ja edaspidi sain
juba ilusasti raskemate asjade puhul "abivahendeid" kasutada
Koolis sai vist ainult üks-kaks korda maha kirjutatud ja seda ladina keele tunnis... kes neid erandeid ikka nii väga meelde suutis jätta. Kuigi spikri
tegemisel jäid nad nii või naa juba enam-vähem pähe.
Spikerdamisse ma hästi ei suhtu. Ülikooli ajal oli lausa jube vaadata, kuidas kursakaaslased (eriti just vene rahvusest) maha kirjutasid ja õppejõud
mitte midagi ette ei võtnud. Mul oli lausa häbi oma kursusekaaslaste pärast
Kui ise õpetajana töötasin, siis ei lasknud maha kirjutada. Parem õppigu selgeks ja tulgu järeltööd tegema...
No spikerdamisega oli omal ajal nii, et kirjutasin ime pisikesi voldikuid ja täpselt oli teada mida sinna kirja panin. Neid oli väga lihtne peos edasi
lapata ja sain väga edukalt kasutada aga tihti peale oli nii, et selle kirjutamisega jäi juba nii palju meelde, et ei pidanudki sinna vaatama.
Kui eriala õppima hakkasin ei lubanud ma seda endale enam, see on ikkagi juba sinu töö ja seal eksida ei tohi, õppisin kõik asjad pähe ja väga hea
tunne oli kui sai kahtlusteta kõik eksamid ja tööd tehtud. Siis tunned end ametipostil ka hästi ja kindlalt.
ma olin koolide ajal nii kova spikerdaja, et ise opetaja tootades ei saanud vaesed lapsed kohe mitte vahele jaamata seda tehtud. olin aus ja ytlesin
neile seda kohe aasta alguses, aga lollid ei uskunud. ja nii ma siis kondisingi mooda pingivahesid ja korjasin jarjest spikreid ara. 
spikritele kirjutan daatumeid
Keskkoolis sai kõvasti füüsikat spikerdatud ja inglise keelt, sest õpetaja käskis pähe õppida mingeid iganenud väljendeid, mida mitte keegi juba aastaid ei kasuta (sadade kaupa).