
Kas peate päevikut? Kui jah, siis kas ainult iseendale või annate mõnele usaldusisikule lugeda kah?
Ja kui ausad seal olete? Või jätate ikka midagi ütlemata hirmuga, et keegi leiab ja loeb? ja hävitab teid ja teie maailma?
Ära kunagi kirjuta armastuskirju, sest armastus kaob, kuid kirjad jäävad....
Juhendun sellest tsitaadist ja seega, ei pea päevikut...kuigi olen seda teismelisena teinud. Nüüd tagantjärele lugedes on päris naljakas lugeda.
Pidasin nii kaootiliselt, teinekord jäi terve kuu vahele, kuid olin aus.... Aga kartus oli ikka, et ema või keegi avastab...oli see ju minu
sisemaailm, mida tegelikult kellelegi avaldada ei tahtnud...
Teismelisena mitu tykki sai täis kirjutatud.Nüüd lugedes-milline hingevalu....
Enam ei pea ammu juba!Ei ole midagi sellist,mis vajaks kirjutamist!Aga kui tuleks siis ikka ausalt kirjutaks...üdini!
Ei pea, korra püüdsin alustada, aga olen natu laisk vist
pole spikreidki viitsinud kunagi kirjutada...
Ikka nooremas eas sai kritseldatud neid mitmeid, aga tydimus tuli nii kiirelt peale, et jätsin sinnapaika. Nimelt ei jõudnud käsi nii kiirelt kribada, kui mõte jooksis.Iga pisiasja tahtsid ju mälestuseks kirja panna.Kui pidada siis juba korralikult. Kui kirjutasin, siis ikka ausalt. Kartus oli loomulikult, et keegi võib selle avastada.Eriti inimene, keda ma seda lugema ei tahaks.Sõbrantsid aga ikka kahmasid käest ära ja lugesid.Selgus, et neilgi palju teadmata ja oi seda vihma, mis siis tuli.Ise ytled, et parim sõbranna ja ei räägi..icc ilusad ajad olid. Enam aga kyll ei pea.
Noorem olin, siis oli mul neid ikka mitu. Kuid millegipärast lõpetasin ja pole siiani uut kah alustanud. Ja ausalt öeldes ei pea vajalikuks.
Vanad said kah ära visatud. Mõnes mõttes kahju, kuna seal ikka palju huvitavatki oli. Aga igasugu nuttu ja hala kah.
Kunagi pidasin päevikut. See praegugi alles ja kohati kirjutan ka praegu sinna lisa.
Pole seda kunagi kellelegi lugeda andnud. Korra vaid üks inimene kunagi seda salaja sirvis, aga see on ka asi mida ma talle ei andesta.
Praegu ma ei karda, et keegi seda loeks. Olen kodustele selgeks teinud, et teiste asjades ei sobrata. Nii lapsed kui mees aksepteerivad seda.
Nüüd on see päevik rohkem selleks, et korra aastas kirjutan üles sündmused, analüüsin aastat, kirjutan muutustest jne.
Kooli ajal ikka sai kirjutatud....vahest harva olen need oma peiduurkast välja kah otsinud ,nii aastas korra või harvemgi.Nüüd enam ei kirjuta...isegi ei tea,miks,Ju see ongi koolilaste asi rohkem või,KUigi praegu oleks vist isegi rohkem kirjutada...ah ,ei tea kah....
mul neid mitu. Internetis.
ma ei oska isegi öelda, miks Internetis päeviku pidamine nii populaarne on.... igatahes on. 
Pean siiani päevikut, teinekord küll jäävad pikemad perioodid vahele.
Kõiki sündmusi loomulikult kirja ei pane, kuid aus olen küll. Rohkem saab ikka erilisi rõõme või suuremaid muresid kirjutatud. Ja unistused - need
vist peamised mis paberile pandud.
Tore on ju aastaid hiljem vaadata ja lugeda.
HIrm, et keegi avastab - eks ikka on, aga see ei võta mult tahtmist kirjutada.
Mul on päevik selline luuletuste kogu. Parimad ja halvimad emotsioonid panen luulesse. Siiani olen vaid korra seda lugeda andnud ja pean tunnistama -
kahetsen.
Pean, kuid tekib pikki perioode, kus ridagi ei kirjuta, kuigi sündmust nagu oleks. Lihtsalt ei suuda. Mingi kummaline hirm on kõige hetkes kivistamise
ees. Kuigi elu ja lugejad ja inimesed üldse on õpetanud esitama asju ka nii läbi lillede, kuigi tõeselt, et asjasse pühendamata aru nagu täpselt ei
saagi kes, millest ja mida.
Aga näe, vahel ikka kirjutamata olla ka ei suuda.
Lugeda ei anna. Pahatahtlikud silmad on küll aga korra kätte saanud, plikapõlves. ja see oli valus.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Pean, kuid tekib pikki perioode, kus ridagi ei kirjuta, kuigi sündmust nagu oleks. Lihtsalt ei suuda. Mingi kummaline hirm on kõige hetkes kivistamise ees. Kuigi elu ja lugejad ja inimesed üldse on õpetanud esitama asju ka nii läbi lillede, kuigi tõeselt, et asjasse pühendamata aru nagu täpselt ei saagi kes, millest ja mida.
Aga näe, vahel ikka kirjutamata olla ka ei suuda.
Lugeda ei anna. Pahatahtlikud silmad on küll aga korra kätte saanud, plikapõlves. ja see oli valus.
Pean päevikut. Olen selles enda vastu üsna aus. Ehkki on ette tulnud, et mõni juhtum minu elus on mind nii masendanud, et ma pole kuude viisi
päevikusse ridagi üles tähendanud. Pole nagu olnud südant kõike veel kord läbi elada oma mõtetes...
Lugeda küll kellelegi ei annaks, liiga isiklik.
Päevikut pidanud ei ole. Aga olen kirja pannud ühe reisi, Saksamaale kestvusega 3 nädalat. Hiljem on ikka hea lugeda ja meenutada.
Nii et kahetsen, et ei ole päevikut pidanud.
ei ole kunagi päevikut pidanud ja pole sellest ka siiani puudust tundnud
Pean päevikut,sest lihtsalt vahest ei oska ma end muul viisil välejndada kui et pean need read üles kirjutama...tuleb ette ka pikemaid perioode kus
mul päevik täitsa ununenud aga ex millalgi otsin jälle kapinurgast üles
teistele lugeda ei anna see siiski liiga isiklik selleks 
kuni keskkooli lõpuklassi poolepeale sai nagu peetud ja kõik ka sinna ära kirjutatud, kuid siis ununes päevik koju üheks nädalaks ja ämmamamma
luges.... nüüd enam ei ole pidanud, aga kui saan oma kodu siis hakkan jälle pidama 
ma pidasin ka kunagi p2evikut...st trenni p2evikut...seal oli mu s88k jook ja trenni maht kirjas...naestest ma sinna ei kirjutanud...tegelt ei olnd
siis nii suurt huvi ka siis nende vastu
Pidasin.
Teismelisena..
Niikaua kui abiellusin..
Praegu olen lugenud oma päevikuid ja ka mehele lugeda andnud.
16 eluaastat ma ei andnud. See jääb minuteada mis siis toimus.
Ja mõnda varasemat ka ei andnud.
Aga ma ei karda et ta neid loeks. Ma usaldan teda.
päevik on minu jaoks mõttetu ettevõtmine. saladuste parim paik on oma pea ja kui vaja end tühjaks rääkida, kuulab sõber.
olen selleks liiga ettevaatlik, et omi asju potentsiaalsetele pahatahtlikele tagataskusse kirjutada.
vanu asju eriti meelde ka tuletada ei viitsi, enamasti mõtlen tulevikule, seega - ei päevikule
pean...ja kirjutan nii enam-vähem kõigest...100% kyll mitte, sest seda on minu selja taga loetud...seega mingi 70% läheb kirja kyll...pean seda nyydseks mingi 7 aastat...
Ei pea. Selleks mälu ning igasugustel märkmetel on tugev kalduvus langeda võõraste silmade saagiks.
Ei ole päevikut pidanud ja ei hakka ka kunagi pidama tunnen et mul ei ole seda vaja.
Kooliajal pidasin. Nüüd pole seda aega ja võimalustki.
pidasin kunagi, ja see maksis valusalt kätte kui pere need läbi luges ja omad jjäreldused tegi, sellised et kogu suguvõsa mul teadis...
Viimasel ajal ei ole nam viitsinud või tahtnud kirjutada. KAhju kohe.
Ja ikkagi veidi olen arvestanud, et äkki keegi loeb. Olen isegi lasknud seda ühel inimesel lugeda (osa päevikust).
Enamus asjade kohta olen ikka aus. Hiljem ju hea lugeda, mida tegid ja mõtlesid. Huvitav jälgida mõtete arengut.
Siiani i ole veel kahetsenud, et ka teisel seda lugeda lasin. Nii sai ta paremini minust aru, sest see olen ikka mina, kes selle kirjatükiga hakkama
sai.
Mul on neid PÄevikuid isegi mitu kausikutäit. Viimasel ajal olen seda hakanud arvutisse kirjutama. Turvalisem kuidagi. Paned paswordi peale ja keegi
ei pääse ligi. Kaustiku võib ikka keegi sahtlipõhjast minu tahtmata ülesse leida.
minu arvates on pviku kirjutamine väga kasulik tegevus. aitab nii mõneski asjas selgusele jõuda.
Kunagi kooli ajal ikka sai päevikut peetud ja üpriski avameelselt, aga siis üks vaheseik sellele kriipsu peale tõmbas. Nimelt üks kord kui emaga riidu
läksime, siis ta mulle midagi nina peale viskas, millest olin kirjutanud vaid päevikus ja siis ma selle hävitasin ning rohkem pole enam seda pidama
hakanud. 
Olen pidanud päevikut. Nüüdki veel vahel kirjutan üht teist üles.
Paar head aastat tagasi päris iga päev kirjutasin.
Ja ikka endale.
Ei salli kui teised peaksid lugema. See ainult minu. Minu mõtted. Teod.
Võib olla kunagi ehk annaks kellelegi lugeda. Kuid see kaheldav.
Heh. Praegugi kirjutaks paar seika päevikusse kuid... ma lammas unustasin selle Tallinna
Ära pole viitsind tuua. Nädala pärast lähen käin
ja toon ära.
Siis saab kribada jälle. 
Nooremana olen aeg ajalt pidanud ja kirjutades järgisin põhimõtet et kõik peab olema otse ja ausalt välja öeldud sest keegi teine seda peale minu ei
näe.
Praegu enam küll ei pea sest pole sellist aega ega viitsimistki et järjepidevalt päevasündmused üles tähendada. Aegajalt kirjutan lihtsalt mõned väga
toredad sündmused üles et need meelest ei läheks ning et mustematel päevadel oleks kusagilt positivismi ammutada
Pean päevikut, kuid väga kaootiliselt. See võib mul vabalt seista ja tolmu koguda üle aasta, enne kui tunnen vajadust midagi kirja panna.
Alguses oli ta mul rohkem selline asi, kuhu oma päevategemised ära rääkisin, siis kirjutasin sinna oma unenägusid mõnda aega ja lõpuks ainult oma
tundeid ilma igasuguste konkreetsete faktideta. Kui võõras minu viimaseid sissekandeid loeks, arvaks ta, et tegu on vaimselt väga häiritud isikuga või
kellegagi, kelle järgmine samm siin elus on enesetapp.
Aga mind aitab tohutult see, kui ma saan oma hingelt väga ängistavad asjad välja kirjutada. Väga tahaks, et mul oleks selle asemel kellegi õlg, aga ma
ei suuda ennast nii palju kokku võtta, et teisele inimesele kõike südamelt ära rääkida. Kui minuga midagi juhtub, siis kapseldun ma koheselt endasse
ja ei taha, et keegi mind puudutaks, sest ma võin nutma hakata, aga seda ei meeldi mulle teiste inimeste juures teha.
Proovitud on muidugi ...mitu korda veel, aga mingil põhjusel ei suuda enda vastu täiesti ausaks jääda..
kuigi eneseanalüüsil oleks see ju esmatähtis
lugend olen küll kunagisi kirjutisi ja vahepeal hakkas päris naljakas kohe...aga jah ikkagi on väike kartus sees, et keegi teine satub ka neid sirvima
kuidagi
Olen üritanud aga tunnen et hiljem lugedes neid sündmusi ja ridu on tunne nagu elaksin seda taas ja taas läbi.Kuna mineviku kaasas tassimine ei kuulu minu elu juurde siis l´õpetasin enese piinamise.
Hakkasin päevikut pidama 13-aastaselt.
Iga viimnegi saladus on päeviku kaante vahele kirja pandud. Aga seda kartust mul pole, et keegi perekonnast selle kätte saab ja loeb....nimelt
sellepärast, et kirjutan kõik oma mõtted inglise keeles. Samas ega suurt vahet pole - meil ei ole kombeks teiste järgi nuhkida, seega ei loeks seda
keegi isegi siis, kui see oleks eesti keeles ja nähtaval kohal. Pealegi pole minu mõtted ja suhtumine ellu kellegi teise asi.
ei
olen paar korda proovinud pidada, aga üldiselt ma ka ikka liiga laisk olen selleks, nii et ei pea.
Tõsisemalt hakkasin päevikusse kirjutama pärast esimest õnnetut armumist.
Kirjutasin sinna vahelduva eduga.
Mõnikord jäi mitu kuud vahele.
Siis, kui tundsin, et pean kirjutama, siis tegin sissekande.
Nüüd pole jälle tükk aega midagi kirja pannud, aga ei ole soovi ka, momendil...
hm..päevikut pole otseselt suutnud pidada...a kyll on palju jutukesi ja luuletusi sahtlipõhjas ja arvutis...
Olen pidanud. Nüüd enam ei julge. Kirjutan kõik mõttes...
Otseselt päevikut ei pea...
Aga ntx kui USAs olin, siis kirjutasin küll iga päev, et mida tundsin ja kus käisin jne... Seda tahaks kallale lugeda anda.. Lihtsalt selleks, et ta
näeks, kui väga igatsesin ta järgi siis... No aga ta pole eriti huvitatud sellest...
Huvitavamad sündmused aga lihtsalt kirjutan omale kuskile paberi peale ja pistan oma mälestuste kasti... Vähemalt edaspidi teen nii.. Praegu seal
ainult üks ürituse kirjeldus igasuguste mälestuste hulgas... 
Päevikut pidasin seni, kuni see ühel päeval avastati ja läbi loeti. Hiljem pole enam üritanudki midagi kirja panna.
ma olen isegi mõelnud, et võtax ühe kaustiku ja kirjutax igal suvel igast päevast midagi...aga ma ei viici ja polegi midagi ülipõnevat, mida võix
teine kord meelde tuletada
...kindlasti lähex mul mõni päev see kautik üldse meelest
ma pian küll päevikut kuid jah piab tunnistama et ka mul on nii, et kui midagi südamel siis kirjutan ja siis kah kõike ei kirjuta kuna on küll tõesti hirm et äkki keegi loeb sialt midagi, mis pole mõeldud just tema silmadele.samas piaks olema ikka mingisugune austus inimese vastu, et kui ta ei taha näidata oma päevikut kellelegi siis ei tohiks seda kah lugeda..
ma väiksena tõsiselt üritasin hakata päevikut pidama.. mitu korda isegi aga üle ühe sissekande sinna kunagi ei tulnud, ju siis ei juhtunud midagi vms... ma kas ütlen asjad välja v jätan oma teada a kuskile kirjutama ei hakka
mõne päeva kohta olex küll tegelt päevikut pidada aga ei pea. üldse ei pea päevikut, sest pole aega.
Pidasin kunagi päevikut meeste kohta, hiljem ei viitsinud...
Aga niisama ei ole, mul ema oli igavene tuhnija...
Hiljem ükskord proovisin küll mõtteid ja tundeid kirja panna, et kunagi tulevikus hea lugeda. Ja kui ma siis nädala pärast läbi lugesin leidsin, et
ikka ilgelt lollid mõtted mul on ja endast oli häbi. Rohkem ei kirjuta.
kunagi paar aastat tagasi sai midagi kritseldada jah, kuid ainult siis kui halvasti läks, nüüd vedeleb kuskil sahtli nurgas
Jah olen pidanud ja pean ka praegu... pigem on minuga vastupidi, et hakkasin påevikut pidama alles peale keska loppu.. j apean seda påeviku pidamist
våga heaks eneseanalyysiks..... Ja kirja panen sinna koik 99.9% tode... ei kirjuta iga påev vaid siis kui tunnen vajadust... ja on kujunenud vålja ,
et påevik on mulle asendamatu kaaslane... ma saan ennast alati ilma igasuguste kommentaaride ja tagamotteteta våljendada...... ma saan sinna
kirjutada koigest, vihast, roomust, onnest, kurbusest ja ka pahadest asjadest.... Påeviku pidamine on våga hea vahend oma emotsioonide
ohjamiseks...Enamasti kirjutan påevikut ainult endale, kuid vahest kui on midagi mida soovin mingile inimesele oelda, aga ei julge siis kirjutan
påevikusse , justkui kirjutaksin temale... ja uskuge.. see on aidanud palju.... hiljem on våga hea lugeda kuidas sa midagi oled yle elanud ja tead
kuidas toimida kui satud jålla samasse olukorda....Inimesed kipuvad tihtipeale unustama halba.... ka minuga oli sama, olin unustanud koik halva mida
mu elukaaslane mulle pohjustas, ning mille tulemusena lahku kåksime...... Koik tuli mulle meelde tagasi kui olin lugenud påevikut...ja uskuge tånu
sellele ei teinud ma valet otsust....ei alustanud temaga uusti kooselu......Olen ise andnud teinekord oma påevikut usaldusisikule lugeda ja ei ole
pidanud seda kunagi kahetsema.... pigem vastupidi...
nii, et igatahes jah påevikupidamisele....
Tsitaat:
Algne postitaja: zitazitikaz
Otseselt päevikut ei pea...
Aga ntx kui USAs olin, siis kirjutasin küll iga päev, et mida tundsin ja kus käisin jne... Seda tahaks kallale lugeda anda.. Lihtsalt selleks, et ta näeks, kui väga igatsesin ta järgi siis... No aga ta pole eriti huvitatud sellest...![]()
Olen pidanud mingi 7 aastat oma elust päevikut...kuid enam ei pea seda... minule oli selle sisu ainult minu teada... sinna kirjutasin kõigest murdest
rõõmudest... ja sageli oli nii kui kirjutasin ennast sinna lahti sain ka mõnele probleemile lahenduse
see aitab nagu ennast lahti mõtestada 
päevikut ei pea aga rasketel aegadel kirjutan endale e-maile et siis hommikul neid lugeda ja mingi otsuseni jõuda
kunagi 14-16 aastaselt pidasin, aga kui see läbi loeti ja nina peale visati..siis peale seda mitte, muutusin oma mõtete avaldamisega üldse väga
ettevaatlikuks
kui kirjutamise tuhin peal, olen salmikusse mõned read kirjutanud
need pole otseselt millegi ega kellegi pihta suunatud, seega jääb anonüümsus alles
Ei pane oma mõtteid kuhugi kirja .... nii jääb ka ära võimalus, et keegi neid minu teadmata loeks
kui tahan, et mu mõtetest teataks, siis räägin
nendest
Pidasin... Paar päeva tagasi hakkasin jälle pidama, kuid seekord netis ja avalikult. Sõbranna ytles: inimesed peavad ja peidavad päevikuid selleks, et keegi need yles leiaks ja loex... Ahjaa mingivahe pidasin ka kassettpäevikut, aga see tundus nõme rääkida iseendaga nii jäi see pooleli...
Ikka pean omale meeldetuletuseks asjadest ja ...mis parata eks ikka palju nutujoru on ka.
Aga paljud asjad saavad enese lahkamise teel palju selgemaks.
Hingelt ära!
See võõraste silmade pahatahtlikuse asi on ka minul juhtunud...ainult see nn. võõras oli lapsepõlves mu oma ema.
Eks ta siis hõõrus mulle mõningaid asju ninapeale ja mängis solvunut, kui ma märkisin et teiste inimeste päevikut ei peaks inimesed lugema...isegi kui
see oma lapse oma on, kuna just sellest algabki usaldus!
Vastikum osa oli muidugi see, et ta viis mu päeviku ka naabrimuti juurde ja siis seda koos kohviga lugesid.
Huvitav ,mida nii väga on 12 aastase lapse päevikust lugeda...et mõni klassi poiss meeldib või et kardan mata eksamit
Hiljem ma lihtsalt kirjutasin koodis.
Ja kuna enamkasutatavad tähed olid mul topelt koodiga ja ka vahemärgid jm.siis oli seda väga raske lahti muukida...või võimatu!Ka ei kasutanud ma
kunagi ei kirjades, ega päevikus otseseid nimesid.
Mitte midagi ,mis identifitseeriks asju.
Ka muide sõbrad kirjutasid mulle koodiga kirju, kuna ema võttis mu kirju lahti või siis otsis pärast neid ülesse.
Ka proovis koodi lahti murda, tegeles sellega ikka päris pingsalt.
Praegu pole aga kirjutanud rohkem kui aasta, viimased sissekanded ajavad ihukarvad püsti.
See on nagu õuduste vaatamine ja tunnistan , et pole veel niipalju julgust kogunud, et uus leht keerata!
Alates 12. eluaastast 20 ndani sai seda asja harrastatud jah. (Pliiatsi/kaustiku vormis ) Ei ole ükski elav hing neid kirjutisi näinud.
Ja siis said vist kõik suured saladused otsa. Nüüd mulisen aega-ajalt netipäevikus/bloggeris. Vahel viskan midagi spetsiifilisemat paberile ka.
Midagi, mis säilida võiks.
Põhikooli ajal sai ikka vahel päevikut peetud, kui meelde tuli
Praegu saab vahest ikka kritseldatud, küll aga tekivad sinna nädalased "augud", sest päevikusse olen kirjutanud ainult seda, mis hingele
väga haiget teeb ja millest sõpradele ei tihka rääkida. Ja vahest on lihtsalt vaja mure välja öelda. Nii mõnigi kord on see olemise palju kergemaks
teinud kui ütled välja just seda mida mõtled ja keegi sind kritiseerima ei hakka. Paber on maailma parim kuulaja 
Jah, päevikut on peetud. Viimati sai vist aasta tagasi mõni rida kirja pandud. Ei ole püsivust, pole ka, millest kirjutada.
pean päevikut,suht ausalt panen ikka asju kirja.Aeg ajalt on üks sõbranna saanud lugeda ka.
Kunagi nooremas eas sai peetud päevikut kuhu oli hea teha treeningute kohta märkmeid, et mis ja kuidas ning ka elust olust üht teist kirja pandud.
Enam ei ole aega miskit kirja panna, sest elu on nii kiire ja paljut arutlemiseks enam aega ei ole...olukorrad muutuvad nii kiiresti...
eks ole päevikut peetud jah. hea koht oma mõtete selgeks mõtlemiseks-kirjutamiseks... sest kui enda jaoks keerulistes olukordades päevikusse ei
kirjutaks, siis satuks mõni mu hea sõber vist hullumajja, lugedes msn-is mu lõputuid arutelusid ja (enese)analüüse parasjagu käesoleva situatsiooni,
minu suhtumise ja tunnete kohta 
Olen kunagi pidanud küll, lühiajaliselt. Hävitasin ühel hetkel ära. Parem hakkas. 
Pean päevikut kuigi viimasel ajal olen kirjutamise vahele jätnud ja ei viitsi isegi mitte osa ümberkirjutada(kui päeviku maale unustasin lasin edasi
A4-jadele).Lugeda ei tahaks eriti anda...kui annan siis peab olema seal midagi sellist mida olen kokku luuletanud ja tahan meelega näidata,siiski
eelistan seda vanana lugeda kui oma perekond,siis võib see ülinaljakas olla.
Koolis oli see kus hindeid sisse pandi, muidu ei ole pidanud aga mõtteid niisama on ikka üles kirjutatud aga mõned neist on liiga isiklikud et kellegile näidata.
Kunagi sai proovitud. Liiga püsimatu hing nii tüütava asja jaoks. Märkmiku pidaminegi problemaatiline, kui on meeles üles kirjutada õnnestub märkmik maha unustada.
Üks valus kogemus päevikupidamisega teismeeas...ja rohkem pole ridagi kirjutanud...kuigi vahel on kiusatus...
aga ei....
pidasin küll, aga see oli pigem arutlus maailma asjadest minu ümber kui päevade aruanne, üks tuttav neiu sattus neid ükskord lugema kui minu pool peol oli ja edaspidi ta jäigi seda lugema, aga viimasel ajal ei ole pidanud, lihtsalt aega ei ole eriti
Kunagi üritasin ühe korra väga lühikest aega päevikut pidada, kuid see tundus väga mõttetu tegevusena. Ma pole lihtsalt päeviku-tüüpi inimene.
Pean küll, juba mitu aastat. Ma kirjutan enda jaoks, et ennast kirjutades välja elada. Seda hirmu mul ei ole, et keegi üles leiab ja loeb, sest
päevik on hästi ära peidetud
Pean küll.Lapsepõlvest saati.Kirjutan sinna sisse alati kui kellegile raha annan.Pole samuti hirmu,et keegi päeviku ülesse leiaks või maksmata
jätaks.Olen alati tagasi saanud.

Kolme-neljateistaastasena sai ikka oma 5 korda alustatud, iga kord jäi soiku... st 2 päeva sai korralikult kandeid tehtud... ja sinna see siis jälle
suri

Pole pidanud ega kavatse ka pidama hakata, selline asi nagu "Päevik" võib aastate möödudes nagu kummitus tegutsema hakata ja palju paksu
pahandust tekitada
Millalgi keskkooli lõpus ja võimalik, et ka ülikooli esimesel aastal pidasin päevikut. Olin seal ikka üsnagi avameelne. Ühel hetkel kadus aga vajadus
justkui ära. Siis need täiskirjutatud päevikud seisid mul mõnda aega sahtlis, kuni ma need paar aastat tagasi ära põletasin. Kogu kraami ei ole ikka
vaja endaga kogu aeg kaasas kanda
paremad palad on nagunii mälestustes ning halvemaid polegi vaja nii täpselt mäletada.
Ei ole pidanud, ega vist hakka ka.Armastan oma mõtteid kaaslastega jagada,või siis endale hoida.
Päevikut ei ole pidanud aga tundeid (üldjuhul negatiivseid) olen paberile pannud küll. Viimane aitab mõtetes selgusele jõuda aga ka pingeid maandada.
Jagatud murega analoogne efekt.
Tavaliselt põletan need paberid päeva paari jooksul ära. Vaid üht olen säilitanud iseenda jaoks, et tulevikus analoogsetes olukordades end ise üles ei
krutiks ega sääsest elevanti teha ei püüaks.
Päevikuid pidasin kooliajal- mata, töpa, jonna...ju nõu
nüüd pean naist- see suht sama, mis päevik...
Keskkooli ajal ikka üht-teist kirjutasin, kuni ema ühel hetkel kirjutatut mulle mõnitavalt nina peale viskama hakkas.
Praegu pean blogi mõttega, et toredate inimestega, kellega igapäevaselt telefoneerida ei viitsi, oma mõtteid jagada.
Privaatsel päevikul ei näe enam mõtet - analüüsin ennast ka ilma selleta 24h ööpäevas ja saladusi mul pole.
vot ei pea ..... ja seda suurest hirmust,et kui see päevik minult kätte saadaks,siis pandaks mind vangi,löödaks maha,lõigatakse munad maha ja
elimineeritaks lennukipiloteerimise oskus ja ma ei näeks-rääkimata katsumisest, väikeseid tisse(naisteraffa omi)
!