Board logo

Päevik
Lola69 - 18.04.2003 kell 22:30

Kas peate päevikut? Kui jah, siis kas ainult iseendale või annate mõnele usaldusisikule lugeda kah?
Ja kui ausad seal olete? Või jätate ikka midagi ütlemata hirmuga, et keegi leiab ja loeb? ja hävitab teid ja teie maailma?


pisimimm - 18.04.2003 kell 22:33

Ära kunagi kirjuta armastuskirju, sest armastus kaob, kuid kirjad jäävad....

Juhendun sellest tsitaadist ja seega, ei pea päevikut...kuigi olen seda teismelisena teinud. Nüüd tagantjärele lugedes on päris naljakas lugeda. Pidasin nii kaootiliselt, teinekord jäi terve kuu vahele, kuid olin aus.... Aga kartus oli ikka, et ema või keegi avastab...oli see ju minu sisemaailm, mida tegelikult kellelegi avaldada ei tahtnud...


cleona - 18.04.2003 kell 22:36

Teismelisena mitu tykki sai täis kirjutatud.Nüüd lugedes-milline hingevalu....
Enam ei pea ammu juba!Ei ole midagi sellist,mis vajaks kirjutamist!Aga kui tuleks siis ikka ausalt kirjutaks...üdini!


jenni - 18.04.2003 kell 22:41

Ei pea, korra püüdsin alustada, aga olen natu laisk vist pole spikreidki viitsinud kunagi kirjutada...


Krissu - 19.04.2003 kell 06:21

Ikka nooremas eas sai kritseldatud neid mitmeid, aga tydimus tuli nii kiirelt peale, et jätsin sinnapaika. Nimelt ei jõudnud käsi nii kiirelt kribada, kui mõte jooksis.Iga pisiasja tahtsid ju mälestuseks kirja panna.Kui pidada siis juba korralikult. Kui kirjutasin, siis ikka ausalt. Kartus oli loomulikult, et keegi võib selle avastada.Eriti inimene, keda ma seda lugema ei tahaks.Sõbrantsid aga ikka kahmasid käest ära ja lugesid.Selgus, et neilgi palju teadmata ja oi seda vihma, mis siis tuli.Ise ytled, et parim sõbranna ja ei räägi..icc ilusad ajad olid. Enam aga kyll ei pea.


Kayleigh´n I - 19.04.2003 kell 07:42

Noorem olin, siis oli mul neid ikka mitu. Kuid millegipärast lõpetasin ja pole siiani uut kah alustanud. Ja ausalt öeldes ei pea vajalikuks.
Vanad said kah ära visatud. Mõnes mõttes kahju, kuna seal ikka palju huvitavatki oli. Aga igasugu nuttu ja hala kah.


tiina - 19.04.2003 kell 07:47

Kunagi pidasin päevikut. See praegugi alles ja kohati kirjutan ka praegu sinna lisa.
Pole seda kunagi kellelegi lugeda andnud. Korra vaid üks inimene kunagi seda salaja sirvis, aga see on ka asi mida ma talle ei andesta.
Praegu ma ei karda, et keegi seda loeks. Olen kodustele selgeks teinud, et teiste asjades ei sobrata. Nii lapsed kui mees aksepteerivad seda.

Nüüd on see päevik rohkem selleks, et korra aastas kirjutan üles sündmused, analüüsin aastat, kirjutan muutustest jne.


marintz - 19.04.2003 kell 09:33

Kooli ajal ikka sai kirjutatud....vahest harva olen need oma peiduurkast välja kah otsinud ,nii aastas korra või harvemgi.Nüüd enam ei kirjuta...isegi ei tea,miks,Ju see ongi koolilaste asi rohkem või,KUigi praegu oleks vist isegi rohkem kirjutada...ah ,ei tea kah....


Vamp O Drama - 19.04.2003 kell 09:43

mul neid mitu. Internetis.

ma ei oska isegi öelda, miks Internetis päeviku pidamine nii populaarne on.... igatahes on.


Patu - 19.04.2003 kell 09:47

Pean siiani päevikut, teinekord küll jäävad pikemad perioodid vahele.
Kõiki sündmusi loomulikult kirja ei pane, kuid aus olen küll. Rohkem saab ikka erilisi rõõme või suuremaid muresid kirjutatud. Ja unistused - need vist peamised mis paberile pandud.
Tore on ju aastaid hiljem vaadata ja lugeda.
HIrm, et keegi avastab - eks ikka on, aga see ei võta mult tahtmist kirjutada.


Hiirekas - 20.04.2003 kell 21:32

Mul on päevik selline luuletuste kogu. Parimad ja halvimad emotsioonid panen luulesse. Siiani olen vaid korra seda lugeda andnud ja pean tunnistama - kahetsen.


Lola69 - 20.04.2003 kell 21:44

Pean, kuid tekib pikki perioode, kus ridagi ei kirjuta, kuigi sündmust nagu oleks. Lihtsalt ei suuda. Mingi kummaline hirm on kõige hetkes kivistamise ees. Kuigi elu ja lugejad ja inimesed üldse on õpetanud esitama asju ka nii läbi lillede, kuigi tõeselt, et asjasse pühendamata aru nagu täpselt ei saagi kes, millest ja mida.
Aga näe, vahel ikka kirjutamata olla ka ei suuda.

Lugeda ei anna. Pahatahtlikud silmad on küll aga korra kätte saanud, plikapõlves. ja see oli valus.


Hiirekas - 21.04.2003 kell 09:35

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Pean, kuid tekib pikki perioode, kus ridagi ei kirjuta, kuigi sündmust nagu oleks. Lihtsalt ei suuda. Mingi kummaline hirm on kõige hetkes kivistamise ees. Kuigi elu ja lugejad ja inimesed üldse on õpetanud esitama asju ka nii läbi lillede, kuigi tõeselt, et asjasse pühendamata aru nagu täpselt ei saagi kes, millest ja mida.
Aga näe, vahel ikka kirjutamata olla ka ei suuda.

Lugeda ei anna. Pahatahtlikud silmad on küll aga korra kätte saanud, plikapõlves. ja see oli valus.


Huvitav, miks inimestele nii hirmsasti meeldib teistele haiget teha???????


Blond_Bimbo - 21.04.2003 kell 21:55

Pean päevikut. Olen selles enda vastu üsna aus. Ehkki on ette tulnud, et mõni juhtum minu elus on mind nii masendanud, et ma pole kuude viisi päevikusse ridagi üles tähendanud. Pole nagu olnud südant kõike veel kord läbi elada oma mõtetes...
Lugeda küll kellelegi ei annaks, liiga isiklik.


PrettyLizi - 21.04.2003 kell 22:01

Päevikut pidanud ei ole. Aga olen kirja pannud ühe reisi, Saksamaale kestvusega 3 nädalat. Hiljem on ikka hea lugeda ja meenutada.

Nii et kahetsen, et ei ole päevikut pidanud.


li-li - 05.05.2003 kell 03:53

ei ole kunagi päevikut pidanud ja pole sellest ka siiani puudust tundnud


tamakotchi - 05.05.2003 kell 11:36

Pean päevikut,sest lihtsalt vahest ei oska ma end muul viisil välejndada kui et pean need read üles kirjutama...tuleb ette ka pikemaid perioode kus mul päevik täitsa ununenud aga ex millalgi otsin jälle kapinurgast üles
teistele lugeda ei anna see siiski liiga isiklik selleks


pipiplika - 05.05.2003 kell 12:00

kuni keskkooli lõpuklassi poolepeale sai nagu peetud ja kõik ka sinna ära kirjutatud, kuid siis ununes päevik koju üheks nädalaks ja ämmamamma luges.... nüüd enam ei ole pidanud, aga kui saan oma kodu siis hakkan jälle pidama


eero - 05.05.2003 kell 13:23

ma pidasin ka kunagi p2evikut...st trenni p2evikut...seal oli mu s88k jook ja trenni maht kirjas...naestest ma sinna ei kirjutanud...tegelt ei olnd siis nii suurt huvi ka siis nende vastu


Inna - 05.05.2003 kell 14:00

Pidasin.
Teismelisena..
Niikaua kui abiellusin..
Praegu olen lugenud oma päevikuid ja ka mehele lugeda andnud.
16 eluaastat ma ei andnud. See jääb minuteada mis siis toimus.
Ja mõnda varasemat ka ei andnud.
Aga ma ei karda et ta neid loeks. Ma usaldan teda.


Anna Roosamanna - 05.05.2003 kell 16:29

päevik on minu jaoks mõttetu ettevõtmine. saladuste parim paik on oma pea ja kui vaja end tühjaks rääkida, kuulab sõber.

olen selleks liiga ettevaatlik, et omi asju potentsiaalsetele pahatahtlikele tagataskusse kirjutada.

vanu asju eriti meelde ka tuletada ei viitsi, enamasti mõtlen tulevikule, seega - ei päevikule


Mara - 06.05.2003 kell 13:57

pean...ja kirjutan nii enam-vähem kõigest...100% kyll mitte, sest seda on minu selja taga loetud...seega mingi 70% läheb kirja kyll...pean seda nyydseks mingi 7 aastat...


Ray - 06.05.2003 kell 14:04

Ei pea. Selleks mälu ning igasugustel märkmetel on tugev kalduvus langeda võõraste silmade saagiks.


roosi - 06.05.2003 kell 18:30

Ei ole päevikut pidanud ja ei hakka ka kunagi pidama tunnen et mul ei ole seda vaja.


ipsu - 07.05.2003 kell 07:59

Kooliajal pidasin. Nüüd pole seda aega ja võimalustki.


michelle - 10.05.2003 kell 21:02

pidasin kunagi, ja see maksis valusalt kätte kui pere need läbi luges ja omad jjäreldused tegi, sellised et kogu suguvõsa mul teadis...


Beith - 13.05.2003 kell 19:28

Viimasel ajal ei ole nam viitsinud või tahtnud kirjutada. KAhju kohe.
Ja ikkagi veidi olen arvestanud, et äkki keegi loeb. Olen isegi lasknud seda ühel inimesel lugeda (osa päevikust).
Enamus asjade kohta olen ikka aus. Hiljem ju hea lugeda, mida tegid ja mõtlesid. Huvitav jälgida mõtete arengut.
Siiani i ole veel kahetsenud, et ka teisel seda lugeda lasin. Nii sai ta paremini minust aru, sest see olen ikka mina, kes selle kirjatükiga hakkama sai.
Mul on neid PÄevikuid isegi mitu kausikutäit. Viimasel ajal olen seda hakanud arvutisse kirjutama. Turvalisem kuidagi. Paned paswordi peale ja keegi ei pääse ligi. Kaustiku võib ikka keegi sahtlipõhjast minu tahtmata ülesse leida.
minu arvates on pviku kirjutamine väga kasulik tegevus. aitab nii mõneski asjas selgusele jõuda.


montca - 13.05.2003 kell 23:05

Kunagi kooli ajal ikka sai päevikut peetud ja üpriski avameelselt, aga siis üks vaheseik sellele kriipsu peale tõmbas. Nimelt üks kord kui emaga riidu läksime, siis ta mulle midagi nina peale viskas, millest olin kirjutanud vaid päevikus ja siis ma selle hävitasin ning rohkem pole enam seda pidama hakanud.


zipelgatydruk - 07.07.2004 kell 19:29

Olen pidanud päevikut. Nüüdki veel vahel kirjutan üht teist üles.
Paar head aastat tagasi päris iga päev kirjutasin.
Ja ikka endale.
Ei salli kui teised peaksid lugema. See ainult minu. Minu mõtted. Teod.
Võib olla kunagi ehk annaks kellelegi lugeda. Kuid see kaheldav.
Heh. Praegugi kirjutaks paar seika päevikusse kuid... ma lammas unustasin selle Tallinna Ära pole viitsind tuua. Nädala pärast lähen käin ja toon ära.
Siis saab kribada jälle.


erxu - 07.07.2004 kell 19:34

Nooremana olen aeg ajalt pidanud ja kirjutades järgisin põhimõtet et kõik peab olema otse ja ausalt välja öeldud sest keegi teine seda peale minu ei näe.
Praegu enam küll ei pea sest pole sellist aega ega viitsimistki et järjepidevalt päevasündmused üles tähendada. Aegajalt kirjutan lihtsalt mõned väga toredad sündmused üles et need meelest ei läheks ning et mustematel päevadel oleks kusagilt positivismi ammutada


Adaro - 07.07.2004 kell 20:20

Pean päevikut, kuid väga kaootiliselt. See võib mul vabalt seista ja tolmu koguda üle aasta, enne kui tunnen vajadust midagi kirja panna.

Alguses oli ta mul rohkem selline asi, kuhu oma päevategemised ära rääkisin, siis kirjutasin sinna oma unenägusid mõnda aega ja lõpuks ainult oma tundeid ilma igasuguste konkreetsete faktideta. Kui võõras minu viimaseid sissekandeid loeks, arvaks ta, et tegu on vaimselt väga häiritud isikuga või kellegagi, kelle järgmine samm siin elus on enesetapp.

Aga mind aitab tohutult see, kui ma saan oma hingelt väga ängistavad asjad välja kirjutada. Väga tahaks, et mul oleks selle asemel kellegi õlg, aga ma ei suuda ennast nii palju kokku võtta, et teisele inimesele kõike südamelt ära rääkida. Kui minuga midagi juhtub, siis kapseldun ma koheselt endasse ja ei taha, et keegi mind puudutaks, sest ma võin nutma hakata, aga seda ei meeldi mulle teiste inimeste juures teha.


anahid - 07.07.2004 kell 20:21

Proovitud on muidugi ...mitu korda veel, aga mingil põhjusel ei suuda enda vastu täiesti ausaks jääda..
kuigi eneseanalüüsil oleks see ju esmatähtis
lugend olen küll kunagisi kirjutisi ja vahepeal hakkas päris naljakas kohe...aga jah ikkagi on väike kartus sees, et keegi teine satub ka neid sirvima kuidagi


Aike - 07.07.2004 kell 20:32

Olen üritanud aga tunnen et hiljem lugedes neid sündmusi ja ridu on tunne nagu elaksin seda taas ja taas läbi.Kuna mineviku kaasas tassimine ei kuulu minu elu juurde siis l´õpetasin enese piinamise.


chardonnay - 07.07.2004 kell 22:48

Hakkasin päevikut pidama 13-aastaselt.
Iga viimnegi saladus on päeviku kaante vahele kirja pandud. Aga seda kartust mul pole, et keegi perekonnast selle kätte saab ja loeb....nimelt sellepärast, et kirjutan kõik oma mõtted inglise keeles. Samas ega suurt vahet pole - meil ei ole kombeks teiste järgi nuhkida, seega ei loeks seda keegi isegi siis, kui see oleks eesti keeles ja nähtaval kohal. Pealegi pole minu mõtted ja suhtumine ellu kellegi teise asi.


vantark - 07.07.2004 kell 23:02

ei


sirli - 08.07.2004 kell 00:39

olen paar korda proovinud pidada, aga üldiselt ma ka ikka liiga laisk olen selleks, nii et ei pea.


päikesekilluke - 08.07.2004 kell 00:54

Tõsisemalt hakkasin päevikusse kirjutama pärast esimest õnnetut armumist.
Kirjutasin sinna vahelduva eduga.
Mõnikord jäi mitu kuud vahele.
Siis, kui tundsin, et pean kirjutama, siis tegin sissekande.
Nüüd pole jälle tükk aega midagi kirja pannud, aga ei ole soovi ka, momendil...


Epukas - 08.07.2004 kell 09:11

hm..päevikut pole otseselt suutnud pidada...a kyll on palju jutukesi ja luuletusi sahtlipõhjas ja arvutis...


unistaja - 08.07.2004 kell 14:29

Olen pidanud. Nüüd enam ei julge. Kirjutan kõik mõttes...


zitazitikaz - 09.07.2004 kell 00:33

Otseselt päevikut ei pea...
Aga ntx kui USAs olin, siis kirjutasin küll iga päev, et mida tundsin ja kus käisin jne... Seda tahaks kallale lugeda anda.. Lihtsalt selleks, et ta näeks, kui väga igatsesin ta järgi siis... No aga ta pole eriti huvitatud sellest...
Huvitavamad sündmused aga lihtsalt kirjutan omale kuskile paberi peale ja pistan oma mälestuste kasti... Vähemalt edaspidi teen nii.. Praegu seal ainult üks ürituse kirjeldus igasuguste mälestuste hulgas...


mirelles - 09.07.2004 kell 13:29

Päevikut pidasin seni, kuni see ühel päeval avastati ja läbi loeti. Hiljem pole enam üritanudki midagi kirja panna.


marii - 09.07.2004 kell 13:47

ma olen isegi mõelnud, et võtax ühe kaustiku ja kirjutax igal suvel igast päevast midagi...aga ma ei viici ja polegi midagi ülipõnevat, mida võix teine kord meelde tuletada...kindlasti lähex mul mõni päev see kautik üldse meelest


mompsik - 09.07.2004 kell 14:36

ma pian küll päevikut kuid jah piab tunnistama et ka mul on nii, et kui midagi südamel siis kirjutan ja siis kah kõike ei kirjuta kuna on küll tõesti hirm et äkki keegi loeb sialt midagi, mis pole mõeldud just tema silmadele.samas piaks olema ikka mingisugune austus inimese vastu, et kui ta ei taha näidata oma päevikut kellelegi siis ei tohiks seda kah lugeda..


Arwen - 09.07.2004 kell 21:48

ma väiksena tõsiselt üritasin hakata päevikut pidama.. mitu korda isegi aga üle ühe sissekande sinna kunagi ei tulnud, ju siis ei juhtunud midagi vms... ma kas ütlen asjad välja v jätan oma teada a kuskile kirjutama ei hakka


sungirl23 - 09.07.2004 kell 22:49

mõne päeva kohta olex küll tegelt päevikut pidada aga ei pea. üldse ei pea päevikut, sest pole aega.


püsimatu - 10.07.2004 kell 10:29

Pidasin kunagi päevikut meeste kohta, hiljem ei viitsinud...
Aga niisama ei ole, mul ema oli igavene tuhnija...
Hiljem ükskord proovisin küll mõtteid ja tundeid kirja panna, et kunagi tulevikus hea lugeda. Ja kui ma siis nädala pärast läbi lugesin leidsin, et ikka ilgelt lollid mõtted mul on ja endast oli häbi. Rohkem ei kirjuta.


missdarkness - 10.07.2004 kell 13:06

kunagi paar aastat tagasi sai midagi kritseldada jah, kuid ainult siis kui halvasti läks, nüüd vedeleb kuskil sahtli nurgas


spunk - 10.07.2004 kell 18:48

Jah olen pidanud ja pean ka praegu... pigem on minuga vastupidi, et hakkasin påevikut pidama alles peale keska loppu.. j apean seda påeviku pidamist våga heaks eneseanalyysiks..... Ja kirja panen sinna koik 99.9% tode... ei kirjuta iga påev vaid siis kui tunnen vajadust... ja on kujunenud vålja , et påevik on mulle asendamatu kaaslane... ma saan ennast alati ilma igasuguste kommentaaride ja tagamotteteta våljendada...... ma saan sinna kirjutada koigest, vihast, roomust, onnest, kurbusest ja ka pahadest asjadest.... Påeviku pidamine on våga hea vahend oma emotsioonide ohjamiseks...Enamasti kirjutan påevikut ainult endale, kuid vahest kui on midagi mida soovin mingile inimesele oelda, aga ei julge siis kirjutan påevikusse , justkui kirjutaksin temale... ja uskuge.. see on aidanud palju.... hiljem on våga hea lugeda kuidas sa midagi oled yle elanud ja tead kuidas toimida kui satud jålla samasse olukorda....Inimesed kipuvad tihtipeale unustama halba.... ka minuga oli sama, olin unustanud koik halva mida mu elukaaslane mulle pohjustas, ning mille tulemusena lahku kåksime...... Koik tuli mulle meelde tagasi kui olin lugenud påevikut...ja uskuge tånu sellele ei teinud ma valet otsust....ei alustanud temaga uusti kooselu......Olen ise andnud teinekord oma påevikut usaldusisikule lugeda ja ei ole pidanud seda kunagi kahetsema.... pigem vastupidi...
nii, et igatahes jah påevikupidamisele....


unistaja - 12.07.2004 kell 23:31

Tsitaat:
Algne postitaja: zitazitikaz
Otseselt päevikut ei pea...
Aga ntx kui USAs olin, siis kirjutasin küll iga päev, et mida tundsin ja kus käisin jne... Seda tahaks kallale lugeda anda.. Lihtsalt selleks, et ta näeks, kui väga igatsesin ta järgi siis... No aga ta pole eriti huvitatud sellest...



Kui mina välismaal olin, siis pidasin ka päevikut ning hiljem kinkisin selle ära. Tema luges ja tundis sama, mis minagi, kui neid ridu kirjutasin.


mils - 04.08.2004 kell 17:02

Olen pidanud mingi 7 aastat oma elust päevikut...kuid enam ei pea seda... minule oli selle sisu ainult minu teada... sinna kirjutasin kõigest murdest rõõmudest... ja sageli oli nii kui kirjutasin ennast sinna lahti sain ka mõnele probleemile lahenduse
see aitab nagu ennast lahti mõtestada


vantark - 04.08.2004 kell 17:24

päevikut ei pea aga rasketel aegadel kirjutan endale e-maile et siis hommikul neid lugeda ja mingi otsuseni jõuda


susanna - 04.08.2004 kell 21:09

kunagi 14-16 aastaselt pidasin, aga kui see läbi loeti ja nina peale visati..siis peale seda mitte, muutusin oma mõtete avaldamisega üldse väga ettevaatlikuks
kui kirjutamise tuhin peal, olen salmikusse mõned read kirjutanud
need pole otseselt millegi ega kellegi pihta suunatud, seega jääb anonüümsus alles


Kavaldaja - 05.08.2004 kell 00:59

Ei pane oma mõtteid kuhugi kirja .... nii jääb ka ära võimalus, et keegi neid minu teadmata loeks kui tahan, et mu mõtetest teataks, siis räägin nendest


Lii001 - 22.06.2005 kell 20:00

Pidasin... Paar päeva tagasi hakkasin jälle pidama, kuid seekord netis ja avalikult. Sõbranna ytles: inimesed peavad ja peidavad päevikuid selleks, et keegi need yles leiaks ja loex... Ahjaa mingivahe pidasin ka kassettpäevikut, aga see tundus nõme rääkida iseendaga nii jäi see pooleli...


Lumeleopard - 23.06.2005 kell 01:15

Ikka pean omale meeldetuletuseks asjadest ja ...mis parata eks ikka palju nutujoru on ka.
Aga paljud asjad saavad enese lahkamise teel palju selgemaks.
Hingelt ära!

See võõraste silmade pahatahtlikuse asi on ka minul juhtunud...ainult see nn. võõras oli lapsepõlves mu oma ema.
Eks ta siis hõõrus mulle mõningaid asju ninapeale ja mängis solvunut, kui ma märkisin et teiste inimeste päevikut ei peaks inimesed lugema...isegi kui see oma lapse oma on, kuna just sellest algabki usaldus!
Vastikum osa oli muidugi see, et ta viis mu päeviku ka naabrimuti juurde ja siis seda koos kohviga lugesid.

Huvitav ,mida nii väga on 12 aastase lapse päevikust lugeda...et mõni klassi poiss meeldib või et kardan mata eksamit
Hiljem ma lihtsalt kirjutasin koodis.
Ja kuna enamkasutatavad tähed olid mul topelt koodiga ja ka vahemärgid jm.siis oli seda väga raske lahti muukida...või võimatu!Ka ei kasutanud ma kunagi ei kirjades, ega päevikus otseseid nimesid.
Mitte midagi ,mis identifitseeriks asju.
Ka muide sõbrad kirjutasid mulle koodiga kirju, kuna ema võttis mu kirju lahti või siis otsis pärast neid ülesse.
Ka proovis koodi lahti murda, tegeles sellega ikka päris pingsalt.

Praegu pole aga kirjutanud rohkem kui aasta, viimased sissekanded ajavad ihukarvad püsti.
See on nagu õuduste vaatamine ja tunnistan , et pole veel niipalju julgust kogunud, et uus leht keerata!


Mouffique - 23.06.2005 kell 01:16

Alates 12. eluaastast 20 ndani sai seda asja harrastatud jah. (Pliiatsi/kaustiku vormis ) Ei ole ükski elav hing neid kirjutisi näinud.
Ja siis said vist kõik suured saladused otsa. Nüüd mulisen aega-ajalt netipäevikus/bloggeris. Vahel viskan midagi spetsiifilisemat paberile ka. Midagi, mis säilida võiks.


Mummu - 23.06.2005 kell 13:54

Põhikooli ajal sai ikka vahel päevikut peetud, kui meelde tuli
Praegu saab vahest ikka kritseldatud, küll aga tekivad sinna nädalased "augud", sest päevikusse olen kirjutanud ainult seda, mis hingele väga haiget teeb ja millest sõpradele ei tihka rääkida. Ja vahest on lihtsalt vaja mure välja öelda. Nii mõnigi kord on see olemise palju kergemaks teinud kui ütled välja just seda mida mõtled ja keegi sind kritiseerima ei hakka. Paber on maailma parim kuulaja


nodisco - 25.06.2005 kell 09:46

Jah, päevikut on peetud. Viimati sai vist aasta tagasi mõni rida kirja pandud. Ei ole püsivust, pole ka, millest kirjutada.


sinukalla - 25.06.2005 kell 15:53

pean päevikut,suht ausalt panen ikka asju kirja.Aeg ajalt on üks sõbranna saanud lugeda ka.


hannes63 - 25.06.2005 kell 18:32

Kunagi nooremas eas sai peetud päevikut kuhu oli hea teha treeningute kohta märkmeid, et mis ja kuidas ning ka elust olust üht teist kirja pandud.
Enam ei ole aega miskit kirja panna, sest elu on nii kiire ja paljut arutlemiseks enam aega ei ole...olukorrad muutuvad nii kiiresti...


liisbeth - 26.06.2005 kell 09:15

eks ole päevikut peetud jah. hea koht oma mõtete selgeks mõtlemiseks-kirjutamiseks... sest kui enda jaoks keerulistes olukordades päevikusse ei kirjutaks, siis satuks mõni mu hea sõber vist hullumajja, lugedes msn-is mu lõputuid arutelusid ja (enese)analüüse parasjagu käesoleva situatsiooni, minu suhtumise ja tunnete kohta


delilah - 26.06.2005 kell 22:01

Olen kunagi pidanud küll, lühiajaliselt. Hävitasin ühel hetkel ära. Parem hakkas.


sissy84 - 27.06.2005 kell 09:17

Pean päevikut kuigi viimasel ajal olen kirjutamise vahele jätnud ja ei viitsi isegi mitte osa ümberkirjutada(kui päeviku maale unustasin lasin edasi A4-jadele).Lugeda ei tahaks eriti anda...kui annan siis peab olema seal midagi sellist mida olen kokku luuletanud ja tahan meelega näidata,siiski eelistan seda vanana lugeda kui oma perekond,siis võib see ülinaljakas olla.


bimbo - 07.07.2005 kell 17:36

Koolis oli see kus hindeid sisse pandi, muidu ei ole pidanud aga mõtteid niisama on ikka üles kirjutatud aga mõned neist on liiga isiklikud et kellegile näidata.


salliise - 08.07.2005 kell 08:58

Kunagi sai proovitud. Liiga püsimatu hing nii tüütava asja jaoks. Märkmiku pidaminegi problemaatiline, kui on meeles üles kirjutada õnnestub märkmik maha unustada.


miranda - 08.07.2005 kell 10:02

Üks valus kogemus päevikupidamisega teismeeas...ja rohkem pole ridagi kirjutanud...kuigi vahel on kiusatus...aga ei....


machimos - 13.07.2005 kell 01:38

pidasin küll, aga see oli pigem arutlus maailma asjadest minu ümber kui päevade aruanne, üks tuttav neiu sattus neid ükskord lugema kui minu pool peol oli ja edaspidi ta jäigi seda lugema, aga viimasel ajal ei ole pidanud, lihtsalt aega ei ole eriti


Hera - 13.07.2005 kell 13:32

Kunagi üritasin ühe korra väga lühikest aega päevikut pidada, kuid see tundus väga mõttetu tegevusena. Ma pole lihtsalt päeviku-tüüpi inimene.


WalkInTheSun - 24.05.2007 kell 19:32

Pean küll, juba mitu aastat. Ma kirjutan enda jaoks, et ennast kirjutades välja elada. Seda hirmu mul ei ole, et keegi üles leiab ja loeb, sest päevik on hästi ära peidetud


freelancer - 24.05.2007 kell 20:48

Pean küll.Lapsepõlvest saati.Kirjutan sinna sisse alati kui kellegile raha annan.Pole samuti hirmu,et keegi päeviku ülesse leiaks või maksmata jätaks.Olen alati tagasi saanud.


kirzike - 24.05.2007 kell 21:21

Kolme-neljateistaastasena sai ikka oma 5 korda alustatud, iga kord jäi soiku... st 2 päeva sai korralikult kandeid tehtud... ja sinna see siis jälle suri


ariita - 24.05.2007 kell 22:28

Pole pidanud ega kavatse ka pidama hakata, selline asi nagu "Päevik" võib aastate möödudes nagu kummitus tegutsema hakata ja palju paksu pahandust tekitada


Emily - 24.05.2007 kell 22:40

Millalgi keskkooli lõpus ja võimalik, et ka ülikooli esimesel aastal pidasin päevikut. Olin seal ikka üsnagi avameelne. Ühel hetkel kadus aga vajadus justkui ära. Siis need täiskirjutatud päevikud seisid mul mõnda aega sahtlis, kuni ma need paar aastat tagasi ära põletasin. Kogu kraami ei ole ikka vaja endaga kogu aeg kaasas kanda paremad palad on nagunii mälestustes ning halvemaid polegi vaja nii täpselt mäletada.


Myrk - 25.05.2007 kell 13:58

Ei ole pidanud, ega vist hakka ka.Armastan oma mõtteid kaaslastega jagada,või siis endale hoida.


Sybill - 25.05.2007 kell 14:42

Päevikut ei ole pidanud aga tundeid (üldjuhul negatiivseid) olen paberile pannud küll. Viimane aitab mõtetes selgusele jõuda aga ka pingeid maandada. Jagatud murega analoogne efekt.

Tavaliselt põletan need paberid päeva paari jooksul ära. Vaid üht olen säilitanud iseenda jaoks, et tulevikus analoogsetes olukordades end ise üles ei krutiks ega sääsest elevanti teha ei püüaks.


fraibert - 25.05.2007 kell 14:44

Päevikuid pidasin kooliajal- mata, töpa, jonna...ju nõu
nüüd pean naist- see suht sama, mis päevik...


madu - 25.05.2007 kell 14:50

Keskkooli ajal ikka üht-teist kirjutasin, kuni ema ühel hetkel kirjutatut mulle mõnitavalt nina peale viskama hakkas.
Praegu pean blogi mõttega, et toredate inimestega, kellega igapäevaselt telefoneerida ei viitsi, oma mõtteid jagada.

Privaatsel päevikul ei näe enam mõtet - analüüsin ennast ka ilma selleta 24h ööpäevas ja saladusi mul pole.


officer - 25.05.2007 kell 15:55

vot ei pea ..... ja seda suurest hirmust,et kui see päevik minult kätte saadaks,siis pandaks mind vangi,löödaks maha,lõigatakse munad maha ja elimineeritaks lennukipiloteerimise oskus ja ma ei näeks-rääkimata katsumisest, väikeseid tisse(naisteraffa omi)!