
Kus see asub ja milline ta on? 
millegipärast tuli silme ette pilt lõputust lumelagendikust, mida ükski inimjälg solkind pole...eks vast see olegi eikellegimaa, kust kellegi rada
pole läbi läinud
aga ise olen sellist eikellegimaatunnet tundnud kõige rohkem mägedes...see on lausa piiritu siis
............jaaaa,mägedes tekkib küll selline tunne
Esimese maailmasõja ajal oli see eikellegi maa kahe kaeviku vaheline ala. Ja just see kahe kaeviku vaheline ala kus sõditi parasjagu.
Aga Inglise keeles polnud see never never land.
arvan, et midagi ilusat kuskil, mida ise solkima minna ei tahaks
kivine ja tuuline maa-ala suure kuristiku äärel...vist
eikellegi maad siin pole, seal ka mitte, see on oopis teises kohas ja oopis teistsugune
hmm
aas täis lilli
õitsevad kirsipuud
siuke
hiina või jaapani muinasjutt lõi kohe silmade ette
siuke
beebiroosa
õrn, rikkumatu
eikellegimaa oleks "no man's land" siiski
aga never-never land oleks... mägine... ja taevas oleks sääl kogu aeg sinine ja päikseloojangu ajal üleni roosa ja pilvi ei oleks ja seal õitseksid
kõige ilusamad lilled ja igasugused müstilised loomad - ükssarvikud ja muud säänsed pudulojused - käiksid sääl ringi... 
see oleks ehk lillede, ükssarvikute ja pudulojuste vald. never-neverland on maa, kus pole ei aega ega jumalaid, me pole seal ei surnud ega
elavad...võib-olla on see koht kus käime siis, kui hommikul ei mäleta õhtut ja peavalu meenutab kogetud tühjust. never-neverland on siis teispool
lollidemaad...?
Viimast postitust ei tsiteerita! Meeskond.
Eikellegimaa on mõttetu koht kus on ainult lumi ja jää ja veelkord lumi ja siis külm tuul(vähemalt minu arvates)
Never-never land on aga... täpselt siuke nagu Peeter Paanis, ilus- palju puid ja linnulaul ja seal on palju lapsi 


Maikl Tsäksonil on sellenimeline rant¹o, kus ta lastega hullamas käib.
See asub USA-s.
Kas pole see mitte see maa, kus Peeter Paan käis (või elas - ei tea seda muinasjuttu nii hästi)?
http://www.smh.com.au/articles/2003/12/11/1071086202471.html?from=storyrhs
"...Kui kuningas teisel pool planku maandus, tundis ta kõigepealt pettumust. Tema ratsu seisis sõrgatsist saadik koltunud lehtedes ja ees
tõkestas teed tihe rägastik: läbisegi hunnikus oli seal murdunud oksi ja raagusid, kuivanud sõnajalgu ja kulurohtu, ning kõike seda kattis hele
samblik või must kõdukiht. Sellesse rägasse oli pidama jäänud igavene segadik kõiksugu katkist rämpsu: puruksrebitud pilte, katkisi nukke ja purunenud
tasse, roostes pasunaid, vanu linnupesi ja närtsinud lillepärgi, narmendavaid paelajuppe, tarbetuid, täketega klaaskuulikesi, kaanteta raamatuid,
mille lehed pliiatsiga täis soditud, mõlkis värvikarpe, kus ainult mõned värvid alles ja needki nii ära kuivanud, et nendega enam värvida ei oleks
saanud. Seal oli tuhat muud asja, kõik nii kasutamiskõlbmatud, kui vähegi mõeldav. Kuningas sõrmitses paari eset- katkise spiraaliga vurri ja ilma
sabata tuulelohet. Ta püüdis vurri pöörlema ja lohet lendama panna, ent tulemuseta. Häiritult ning hämmeldunudlt ajas ta hobuse läbi prahitõkke, et
vaadata, mis leidub selle taga.
Ei olnud seal midagi peale halli liivalagendiku, mis oli tasane kui liud ja suur kui kõrb. Sellel tasandikul ei paistnud olevat otsa ega
äärt, ja kuigi kuningas John ratsutas seda mööda terve tunni, ei hakanud talle ei ligidal ega kaugel silma midagi muud. Äkitselt haaras teda hirm,
ning tagasi vaadates nägi ta, et prahitõke on kauguses veel ainult vaevu eraldatav ja ähmane nagu viirastus. Mis siis saab, kui ta selle viimasegi
märgi silmist kaotab? Ta ei oskaks vist iial enam siit kõrbest välja pääseda. Kabuhirmus pööras ta oma ratsu ringi, kihutas nii kiiresti kui vähegi
suutis tõkke poole ja tunni aja pärast maanduski kergendusohkega Argipäevamaa pool planku.."
Eleanor Farjeon
Väike Raamatutuba
Läänelaas
minu jaoks on see kuskil, kus on rahu ja vaikus...
Kus saan oma igapäeva mured ära unustada...
Ja mul see koht praegu ka olemas...
Ja seal on hea... Kahju ainult et nõnna kaugel ja nii harva sinna saab...
Samas kui seal elada, siis tuleks seal omad argipäeva mured jne... Aga ikkagi... Seal palmide all on niiiiiiiiiiiiiiiiii hea...
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
millegipärast tuli silme ette pilt lõputust lumelagendikust, mida ükski inimjälg solkind pole...
Eikellegimaa asub Anktarktika mandril. On olemas ka väiksemaid tsoone maailmas aga nende leidmine ja väisamine on keerulisem kui Anktarktika
puhul.
TJ
Eikellegimaa asub sügaval sügaval ookeani põhjas kus keegi kunagi käinud ei ole, kus keegi midagi näinud ei ole. Seal ta on....pime ja külm.
Ürgne mets ja raba tekitavad sellise tunde.
Minul on ukse lävepakk eikellegi maaks. Olge seal niikaua, kuni kannatust jätkub
.
..kusagil, kus on hea ja rahulik
mere ääres, täitsa teistest kusagil eraldi, kus vaid kivid või talvisel ajal silmapiirini lumi ja jää
Kindlasti peaks seal olema meri...kindlasti ei peaks seal olema teisi inimesi peale minu...
Aga eikellegi maal saab olla vaid eikeegi
selles asja võlu ongi...
Nagu puisniit.
Suured massiivsed puud, madal roheline rohi, lilled, mis õitsevad kõikvõimalikes värvivarjundites ja kujudes. Ja kohe ümber nurga on
kaljune, tuultele valla, hall ja mahajäetud ala, kus sajab vihma, on rajud ja äikesetormid, meri peksab raevukalt kallastele. Ja sajab lund. Mõnikord.
Kuniks kõik jälle maha rahuneb.
Metsik läbimatu ürgmets oma iidsete sammaldunud puudega. Puud sünnivad ja surevad nii, nagu emake loodus seda ette näeb. Inimese jalg pole iialgi selles süngevõitu hämaruses paksu okkakihiga kaetud maapinda puudutanud. See on ürgse vaikuse kuningriik, mille metsikuvõitu kuninglikkust ei häiri ainuski maapealne olend.
On olemas võimalus, et see on maa mis mitte kedagi ei huvita. Tühi, vastik, viljatu, väike jne. See tunduks inimlik. Aga slliseid kohti on kindlasti olemas. Aga keegi seal ei ela.
ah jatke nyyd, eestlased. mina nagin neverlandi viimati eestimaal eelmisel aastal.
uskumatu vaikus ja ilu.
kohta ei avalikusta!!!
Ma ei kujuta ette, milline harmoonia sellises kohas peaks valitsema, et ma sinna jääksin. Kui ma seda kohta teaksin, siis oleksin ma juba seal. Vahet pole- kas püksata või ilma.
Andrew, sõna "harmoonia" meenutas mulle muusikat, mis on enamiku inimeste "eikellegimaa", kuhu põgeneda. Vikerraadios on ju ka
sellenimeline muusikasaade.
Ka meenus mulle kunagi loetud "Eikellegimaa". Oli vist keegi itaalia autor, kes kirjeldas oma eksirännakuid minevikuradadel, et teada saada,
kes ta päriselt on.
maa, mis on harimata, risustunud ja unustatud, kuhu inimese jalg ei satu on minu mõistes "ei kellegi maa", sest ta pole kellelegi vajalik
maa kuhu viivad mind mu salamõtted hetkedel kui reaalsus tundub liiga rusuv. enamasti on see maa kui paradiis ise - rahu, vaikus, meri, soe
tuulebriis, looduse hääled ja ainult mina ja minu mõtted 
Inimestest mahajäetud maa.
Kui sa leiad siit planeedilt kas või mõne ruutmeetri maapinda, mis ei kuulu ühegi riigi või riikide grupi või riikideavahelise organisatsiooni
jurisdiktsiooni alla, siis seal ta ongi. Mina pole siiani avastanud.
Kui on aga andmeid, anna teada! Läheb kolimiseks! 
Ok annan teada
. Kuigi mind isiklikult hirmutaks selline koht.