
Meenuta oma tunedeid ja päeva 9 aastat tagasi 28 septembril? Estonia huku päeval!
Ise veetsin ehk kellaajaliselt Estonia uppumishetked vöimsal tormisel mererannal ja ei unusta selle öö laineid ja raju kunagi! Seisin rannas kus meri
on körgest, ehitatud kaldast allpool. Ehk siis nii meeter merest körgemal! Vöimsad lained ja tugev raju, ise läbimärg. KAldal seisma jäämisega oli
raskusi kui tuul ja vöimsad lained mind saputasid! Hommikul aga ei saanud hästi pihta, et mis asi see Estonia on mis ära uppus

(hmm...miski 15 vai 16 olin sel ajal 16 jah).
hmm.. raske mõelda.. .siis ma olin 8 aastane... ma olin kodus... ma olin haige... mul tihti nii et samal pääval kui midagi juhtub (õnnnetus) olen ma
haige...
ma istusin kodus... ja vaatasin telekat kuidas nimed jooksid mööda ekraani... et kes seal olid.. ja keda pole leitud.. jne... ma võtsin seda
tuimalt... kuigi hukkus seal palju palju häid inimesi...
tavaliselt sel pääval ma mõtlen:.. et juba.. on nii mitu aastat möödas... ja just nagu olex see olnud eelmisel aastal vms.. aeg kaob käest... ja raske
mõelda et see juhtus nii kaua aega juba tagasi...
Tunnen kaasa omakestele, kes kaotasid seal lähedasi, sõpru, sugulasi...
oma ex oli siis meremees ja pidi sõitu minema
hommikul vara kohvi juues,ikka raadio mängis ja kui teatati,et ESTONIA on uppund,siis kukkus tass
käest kildudex
esimese hooga nagu ei uskund ja mõtlesin,et kuulsin midagi valesti
aga sadamasse helistades kinnitati fakti
Ma nutsin .. sest mu ema suri ..
Vähemalt selline oli mu tunne .. Suri keegi seal, kes oli minule, kui ema eest.
Kuigi ta seda vast ei teadnud kunagi 
Tjah, toda hommikut ei unusta ma vist kunagi. Tööpäeva sellest päevast ka ei saanud. Aastaid hiljem on samal kuupäeval mul tulnud kalleid laevale saata ... Väga raske on alati. Kuigi ise ma otsesõnu kedagi laeval ei kaotand merele.
Mul oli just ühe veetleva noore preiliga esimene kirglik armuöö, mida pidime hommikul basseinis jätkama.Raadiot ei kuulanud ja telekat ei vaadanud ja
asjast saime üleüldse alles bassus teada pooljuhuslikult.Peaks ütlema et järgmise öö rikkus see ära aga ülejärgmisle läks asi sama kuumalt edasi!
TJ
Olin sellel ööl tööl. Teada sain alles lõuna paiku kui ärkasin ja raadio käima panin. Siia maani hakkab kõhus keerama kui sellele mõtlen.
Mina jõudsin tol hommikul tööle ja panin raadio käima nagu ikka. Ja räägiti hukkuvast laevast ja sadadest hukkunutest. Ja ma ei saanud aru, milles asi. Laeva nime ei nimetatud hulk aega. Kui siis lõpuks asjast aru sain, olin küll šokis. Seda enam, et elasin tollal Hiiumaal ja laeva kapten ja mitmed teisedki ju sealt pärit...
Olin maal üksinda ja hommikul ärgates ei saanud aru, et mis krdi katastroof
Lõpuks teleka teksti TV-st sain teada, aga seda ikka esialgu ei
taibanud, kas asi juhtus laeva minnes või tulles. Kuna aga minu vanamees oli just Rootsist tulemas, siis esiteks võttis justkui vibreerima.
Lõpuks siiski tuli välja, et temale pidi laev just sama reisiga nö. järele minema - mida aga ei tulnud, oli laev
. Tagasi toodi erilennukiga ja
laevapilet on siiamaani alles.
Üks tuttav iinimene aga pääses (oli lisaks veel ka rase) ja teine jäi sinna
Ma olin siis päris nooreke, 13.
PÄev läbi, igal pool räägiti sellest..
Alguses, kui ema hommikul mulle seda esimesena ütles, ei saanud ma midagi aru. Ei olnud sellisest laevast kuulnudki. Ent mida edasi päev läks, seda
kurvem oli.
Mäletan, et isegi koolis saime telekast uudiseid jälgida ja õpetajad muudkui rääkisid sellest.
Õnneks endal ei jäänud ühtegi tuttavat sinna.
Isegi nüüd, kui sellest on aastaid möödas, tuleb alati laevaga sõites see meelde - eriti kui merel tormab ja on öö.
Mingi hirm on sellest hinge jäänud, ehkki see ju otseselt mind ei puudutanud.
Käisin siis vist kuuendas klassis. Juhtusin just sel päeval poppi tegema. Sai siis raadiost uudiseid kuulatud ja pärast neid sõpradele edasi räägitud.
Sain teada vanemate käest, et miskit juhtnud oli...nemad tulid suvilast, mina hakkasin just linnas kooli minema...Ega ei uskunud küll hulga aega...lõpuks kui raadiost kuulsin seda vist 10-ndat korda, hakkas kohale jõudma... Huhh, jube...
Suurt midagi, kui umbkaudsed hukkunud kokku arvati, siis imestasin, et rootsi on suht ärevil, eesti närvis aga mingis mõttes rahulik. Kui rahvaarvusid
võrrelda, siis läks eestlaseid üsnagi palju põhja.
Ja siis see neetud valetamine, keerutamine, hämamine ja muu udutamine, mis toimus.
See ajas räigelt närvi, et eesti meremeeste kaela taheti üldse ajada. Räige sigadus!
õudne oli..mäletan selgelt, et naabrimutt mu poole tuli ja teleka käima kamandas...jube
ei mäleta seda päeva kuigi palju - koolis olin ja jube kära oli selle ümber ... hetk tagasi lõpetasin selle teemalse filmi vaatamise ...
kool jäi ära ja istusin terve päeva ja öö teleka ees
Nii nii, väike arvutus, ....üheksa aastat tagasi olin mina...10 aastane, käisin 4. klassis ja mäletan, kuidas peale kooli ema töö juurde minnes ema
nutust nägu nägin, nende firma boss oli laevas surma saanud nii et see sündmus on olenemata noorest vanusest väga hästi meeles...
Nüüdseks sellest 10 aastat möödas....
Üldiselt on kahju... Samas keegi tuttavatest laevale ei jäänu... Hea seegi...
Aga samal päeval on mu sõbranna sünnipäev... Sellest just väga rõõmsat sündmust ei tulnud... Terve õhtu sai kuulatud uudiseid"Estoniast"...
Hakkasime just kooli sõitma, sõbranna isa viis meid ühtepuhku ja raadio mängis...
Olin kui halvatud...istusin ja kuulasin ega suutnud seda uskuda...
Midagi head sest ei mäleta...vaid meeletu kurbus, inimeste pisarais näod, kes ootasid oma lähedasi...
kellest osad iialgi ei naasnud...
Oli minu valvekord ja käisin ka kohal ........ aga olen kokkuleppinud,et sellest ei räägi&kirjuta!
Tööl olin sel päeval.
Võin kiita nimetut Tallinna linna litsi kes mu klassivenna elu päästis
Klassivend pidi selle laevaga Rooti minema aga hakkas jooma ja maandus mingis litsiurkas.
Loomulikult laevale ta ei jõudnud.
Töötasin sel ajal koos klassivenna emaga.
Temal oli ikka hull seis..
kui poiss päeval kella 12 paiku tööjuurde tuli ja rõõmsalt "tere muti" hõikas kukkus ema lihtsalt kokku.
Mulle jäävad alatiseks meelde ta sõnad:
"Olgu tänatud Tallinna linna litsid kes mu poja elu päästsid!"