
Ma arvan, et enamusel inimestest on kehal suuremaid või väiksemaid arme ja armide juurde kuuluvad tavaliselt ka igasugused lood.
Niisiis kallis Kodutu, millised on Sinu kõige huvitavamalt saadud armid?
Ise sain oma meeldejäävaima armi õige väikselt, kui vanaisa kass mulle kallale tuli ja pea lõhki tõmbas. Juuste alt pole seda muidugi näha, aga tunda
väga hästi, on väheke nagu selline pikaksveninud muhk. Ema ütles, et isegi paljast kolpa olevat näha olnud.
Nugadega on kah igasugu õnnetusi juhtunud ja üks kord olen kääridega kõrvalesta sisse lõiganud. Kukkumisi ikka kah omajagu ja üldse olengi vist pead
oma elu jooksul kõige rohkem vigastanud.
Kuidas saite teie terariistade käsitsemise selgeks? Kui palju valu ja vaeva see kõik teie vanematelt võtnud on?
arme on aga mitte ühtki sellist,mis mind ennast häirix......kas olen ise nendega harjund või on nad lihtsalt üli hästi taastund
kõige vingemalt läxid
vormid katki,kui last sai kantud
Jaa, armidega seostuvad nii mõnedki mälestused...
Olin siis nii 14, 15, täpselt ei mäletagi. Parajasti õues-naabripoiss ja teisedki maja lapsed.
Mina seisin kiige kõrval, naarbripoiss vahepeal kiikus ja siis tuli jälle kiigelt maha, aga oh häda-
tal oli väike ketshupi pakend käes(nagu Mc Donaldsi kiirtoidukast),
kukkus see järsku maha...no ja naabritüdruk kah meie juures, ei mäletagi, kumb seda mulle ütles, et võta ära,
ketshupi pakk ja kas üldse seda öeldi...no igatahes kummardusin seda võtma ja...
raske kiik, muidu pealt puidust, seest rauast, lendas otse joones minuni...pea katki, mis vähe
Jooksin nuttes tuppa, oeh.
Paranes ikka tükk aega teine...kohe auk oli laubal. Nüüd väike triip seal vaid.
mul on vasaku kulmu juures mingi arm.. ma ei tea millest... ema ka ei tea, synnimärk see ka pole
ja kunagi titena tegi arst mulle vale koha(kintsu)
peale systi ja sellest on väike lohuke järel.

Mulle kukkus kooli aula laval suur raske eesriie koos piraka roostes naelaga õlga kinni. Hästi läks, oleks võinud pähe kukkuda. Arm on siiani alles
ning ei kao vist elu lõpuni ära.
Koera käest olen hammustada saanud ning väike arm on randme peal senini näha.
Jala peal on samuti päris korralik arm. Selle äestas kohtumisrõõmujoovastuses koer oma ketiga.
Üldse on mul kõige rohkem saanud kannatada käed ja jalad. Õnneks on armidel omadus ajapikku väheneda või hoopis kaduda. Alles ongi jäänud vaid need,
mis pärinevad mõnest tõsisemast vigastusest. Üldiselt mind need ei häiri - olen nendega harjunud.
Kui nelja-aastaselt pimesool välja lõigati. Ja rohkem arme mul ei olegi.
Sest niisama kätel noa ja küüntejäljed, põlvedel kukkumisejäljed, need on rohkem täkked ja armideks ei saa neid küll kuidagist nimetada.
nu nii 10 aastasena turnisin õunapuu otsas ja siis kuidagi libisesin oksa pealt ja kukkusin nii õnnetult et oks läks jälga sisse.....sellest nüüd väike ümmargune armikene alles
mul polegi vist ühtegi kehaosa, kus arme poleks. kätel 5, pea peal 4 (neist näolapil 3) jne.
neist suurima emotsionaalse väärtusega on otsmikuarm. 20 kg rauda lendas tõmmitsa purunemise tõttu näkku. olnuks veidigi sitem päev, poleks mind siin
sellest rääkimas.
aga armid pidavat meest kaunistama
Arme kukumisest põlved täis.Lapsen rahutu loomuga.Kõige valusam arm oli siis ku puhas sipelghappa käe peale läks.Metsik valu.Suurim arm jäi keiser lõkest.Siis veel ilu lõiget ei tehtud.Armid aga jäävad kõigil erinevalt.Inimesed ju erinevad.
Ma olen ikka päris armiline. Käed eriti, kui mingit tööd teha, siis ikka...
Näiteks sai korra uimase väsinud peaga autot parandatud, mootor töötas ja sõrmed said ventilaatori labadega kokku.
Mis iganes.
Üks arm ninal on sellest kui üks sõber lollitas harpuuni noolega ja kogemata lõi selle mulle näkku. Sihtis silma (tahtis täis peaga ootamatut
"napikat" teha), aga liigutasin ennast natuke ja siis oli nägu verd täis. See oli ikka väga ammu ja noorena ka.
Neid asju on palju.
Aga ühtegi luud pole senini õnnestunud ära murda. Mõni varjatud mõra ehk.
enamus mu arme on jätnud minu motohullus, seega tsikliga kukkumisest on jäänud kulmu sisse u 4 cm pikkune arm ning hiljemast kukkumisest on mõlemas
põlves mitu armi kuna põlvi on kokku 5 korda opereeritud ning ühel korral võeti liigese vahelt välja täringu suurune killustikukivi. paremas sääres on
8 cm-ine arm mille sain ka mootorattaga sõites ning mis rekkis lahtise luumurru tagajärjel. päris paha oli sääreluud näha läbi naha. nüüd siis parem
jalg 6 poldi ja plaadiga koos.
Lapsepõlvepärandina on põlved ja küünarnukid üsna armilised
Saadud jalgrattaga sõites, trepist alla/üles joostes jms. Parema käe
nimetissõrme juures on umbes 1,5 cm arm ,mille autoriks oli vanaema rott Volli. Rahu tema põrmule.
Pikim arm on seljal abaluudest sabakondini.
Põlvede plaasterdamine ja rotilugu vanematele mingit valu või vaeva eriti ei valmistanud. Aga viimase armi tekkelugu vähendas meil kõigil tublisti
närvirakke.
Laubal on arm sellest, kui ma sain kiviga mööda pead üritades oma venda kaitsta.
Kõrva taga on arm sellest, et vend pani kiviga
Õlal on arm, kui üks tuttav koer suurest õnnest mind nähes mulle käppadega õlale hüppas ja oma küünega õla katki tõmbas.
Ühel reiel on arm sellest hullusest, kui 12 aastasena motika pistuuri panin ja käntsa käisin
Ma ei tea kuidas, aga sumpsi otsa istuli ma sattusin.
Isa vaatas küll veidralt, kui motikas käekõrval ja jalad harali koju lonkasin
Aga neid arme on veel.
Kõige rohkem häirib mind aga naba all olev opihaav. Sellega on kõige valusamad mälestused 
mul mõned armid hinges.....kõik vääga meeldejäävalt saadud
!Üks esimesi oli,kui liivakstis naabri Mari minu hernekommid ära sõi (oli minust pool
aastat vanem)....ja peale seda ma endast vanemaid naisi EI VAATA! BIG NUUKZ!
Kivaga paar korda pikki pääd saanud ja kuna mul juuksed kogu aeg üsna lühikesed, siis armid ilusti näha. Väiksena sai tihti mulla sõda mängitud ja paar korda said vastased vihaseks siis võeti kivid appi...nii mõnigi leidis maandumiskohana mu pea...Ja käe peal on paar armi auto ehitamisest (a need vist mingil hetkel kaovad ära...kuigi aasta aega on juba olnud...)
Vasaku silmanurga kõrval on üks - kukkusin lapsena vastu raudvoodi nurka. Paar millimeetit jäi silmast puudu.
Tükki kolm on operatsiooniarme ka. Aga need ei paista - on karvade seas peidus.
wähemasti wiis armi on.
ja igasuguseid asjandusi on juhtunud.
ja olen wähemasti wäga palju aega mingite jurade pärast haiglas weetnud.
eluonmulhuwitaw,igaljuhul.

Juustepiiri sees on paar armi, kiviga pähe saamisest, kukkumisest. Põsel on küünejälg kaklusest. Lõua all on arm kukkumisest. Õla peal on arm vaktsineerimisest lapsepõlves. Kätel on väikselid armikesi mitu, tekkinud arvatavasti seoses millegi ehitamisega või remontimisega. Vasaku käe randmel on arm põletusest. Vasaku jala reiel on armid koera hammustusest, õnnetusest mootorsaega ja kukkumisest.
Arme ikka jagub, enamjaolt pisikesi. Iseasi kui huvitavad nad on
Endale meeldib pisike arm huule kohal, kukkusin väikesena voodilt vastu raadiot. Arm on h-tähe kujuline, h aga on mu eesnime esitäht. Mõlemas kulmus
on kulmurõngast jäänud armid, ei kujuta ennast ettegi ilma nendeta. Igast pisemad kukkumisarmid, mida kunagi hulgaliselt tekitatud sai, on muidugi
ammu kadunud või kadumisel. Käsivarrel on pikk jääv arm, kündsin koolipõrandat valusalt
Igast lollustest on ka armid - meeldis ennast lõikuda,
katsetada. Sõrme peal on arm sellest, kui rõduukse riiviga tüki lahti tõmbasin sealt, uh. Aga pisikesed armid teevad inimest ainult huvitavamaks 
Ahjaa, terariistadest rääkides - kääridega oli valus ja verine kogemus siis, kui miski lilleseade jaoks oksi lõikusin kunagi. Käärid libisesid pöidla ja järgmise sõrme vahele, ai-ai.
Põlve all on kaks väikest armi - kunagi hakkas mäda põlve kogunema ja pidi veidi lahti lõikama - armid jäid...Küünarvarrel on pikk arm, mis on õnneks
aastatega suht heledaks kulunud - sai rattaga kruusatee peale pikali kukutud ja veidi edasi libisetud... Vadaku käe peal on tulisest rasvast paar
plekki jäänud ja mingi käärilõikearmid on ka paaris kohas...seega, neid ikka on, parasjagu 

Aga mulle meeldis väiksena kappides sorida... Meil sellised kolmekordsed sektsioonkapid olid... No ja siis mina...Mingi 3-4 aastane olin... Tahtsin
teada, mis kõige kõrgemates kappides on... No ja siis saigi tugitooli abil mindud kappi sorima... Aga kapp polnud korralikult kinnitatud ja kukkus
mulle pähe... Sellest nüüd otsaees paari cm arm... Mis nüüd ajaga väiksemaks ja nähtamatumaks on muutunud...
Aga kõige jamam on see, et selles kapis hoidis ema lõngu ja on seda pettumust, et nii igav kapp pähe kukkus... 
ohh zitikaz arm näed kaob aga muud mjõud annavad ikka tunda....raske kapp ilmselt oli
Kõige suurem arm on pimesoole opist.
Järgmine on pudelipõhja arm jalalabal.
Järgmised kolm on: näpp ukse vahel, nii et küün naha ribakesega veel ühenduses oli; kassi 1,3 cm sügavune arm, sest kassil ei meeldinud kiigel
kiikuda; nuga, mis pöidlasse ära eksis.
Ilmselt mõni arm ka peas on ( ronikalt (vaibakolpimise agregaadilt) pead pidi kivide ja klaasikildude peale kukkumises).
Ahjaa küünarnukki juures on ka mingi pikk arm aga ei mäleta, kus sellle küll sain.
Sellised kukkumiste ja sisse lõikete arme on veelgi aga need on nii pisikese.
Koera hamba jälgi leiab kokku 4.
Siis veel ühe puudega lapse küünistatud arm, mis on ikka piisavalt suur.
Saigi vist kõik

Kunagi allameetrimehena, otsustasin heinapallinööri lõigata. Ja millegipärast otsustasin seda lõigata enda suunas. Ja kui heinapallinöör viimaks järele andis, ning nuga selle tagant vabalt liikvele pääses, siis oli ta momendiga minu paremas kulmus. Sellest ajast on väike arm, jäänud, aga see ei ole ainuke.
no väikse plikana maavanaema juures mängides suutsin endale vasaku käe randmesse kaks pikka roostes naela saada.... raske seletada, mismoodi aga onupojal oli sellega oma osa, muidu poleks õnnetust juhtunud.... arm on õnneks muutunud vaevumärgatavaks, kuigi verd oli tookord peris palju
minu yks meeldejäävaim arm on jalal.See juhtus siis kui olin õige tilluke ja õppisin rattaga sõitma.Kuna mu vanaema juures tuleb poole mäe peal ära
keerata ja pidurdada ei saanud ma hakkama.Ma lollike väntasin just hoogu juurde ja panin otse puu riita.Oks läks mõnusalt jalga sisse ja nyyd arm
siiani alles.Õnneks ma täpselt seda matsu ei mäleta.Kujutan ette et see eriti meeldiv ei olnud
mul on vasaku käe pöidla peal arm - vist olin teises klassis kui lõikasin ilmatuma suure hooga leiba ja nuga naksti pöidla sees.
mul on ka vasaku käe nimetsissõrme peal arm - see saadud nimelt tassi pesemisest, mul oli väääga ilus tass, mis oli äärest natuke katki, aga minema
visata teda ei raatsinud ja ükskord pesin nii hooletult et sõrm kraapsas tassi ja oligi näpp katki , tassi viskasin minema
no veel on sõrmede ja käe peal arme, aga nende sünnilood ei tule kuidagi meelde - vasakul käel kolm armi ja paremal käel 4 armi .
selja peal vasaku nuki juures ka arm - saadud sünnimärgi eemaldamise tagajärjel.
Mul on näos paar 1cm armi menutamaks puberteeti.
Veri oli nii kehva, et iga vistrik läks kirurgi noa alla.
Aga üldiselt armid kaunistavat meest icc...
mul on selja ülaosas. korralik õmblus ilutseb. legendi järgi andsid kari tiblasid nuga ja pärast tambiti nad kõik korralikult kastidesse. mis tegelikult juhtus, selle võtan endaga hauda kaasa.
Mul on seljapeal üks pisike arm, kuid selle päritolu ei tea keegi. Isegi vanemad imestavad, kust see pärit on.
Äkki röövisid UFOd mu ära, ning tegid mingeid kahtlaseid katseid
Vot ei tea.
Teine arm on mul paremal jalal. See juhtus siis, kui käisin alles algklassides ning pidin pidevalt arsti juures elektriteraapiat saama. n.ö.
soojendust.
Kuid see õde, kes seal nende aparaatidega mässas ei viitsinud lõpuks mulle enam ise neid lapakaid jalapeale panna ja nii käskis ta mul need ise
panna.
Aga mina, väike rumal laps, ei osanud korralikult ju panna ja nii ükskord oligi jalas suur auk sees.
Alguses ei pannud ma seda tähelegi. Nagu natuke valus oli, kuid ei pööranud üldse tähelepanu. Lõpuks kui vaatasin, milles asi on, siis nägin, et jalal
on suur põletusvill. Siiani on jalg rikutud armiga.
Nii et olge ettevaatlikud nende arstidega, kelle juurde oma lapsi saadate.
Ja vasaku käe nimetisõrmel on pisikesed jäljed sellest, kui ükskord õmblesin elektrilise õmblusmasinaga oma näpust läbi. Ei olnud just kõige meeldivam
tunne
põlve otsas armid, kukkusin mingi viie aasta vanuselt oma kolm korda sama põlve peale ja nüüd nad sellised, justkui oleks õmmeldud
siis otsa ees, aga see jääb juuste sisse, venna sündis ja käisime haiglas vaatamas, trepp, sinder oli libe ja nii mind elusast peast siis õmmeldi
ja siis veel jala peal, opist alles jäänud viis õmblust, päikest külge ei võta, silmale piisavalt hästi näha
Mina olen Nike armi omanik
see on mu randme küljel
arme pidi ka ravida saama ,bittneri balsamiga kui määrida seda armile
kui teha seda regulaarselt... olen kuulnud jutte kuid ma pole veel jõudnud
teostuseni 
Unustasin oma kõige armsamad armid ära.
Nimelt on mul näos neli sellist pisikest ümmargus armi. Nagu oleks kruustangide vahele pandud. Keegi ei tea kuidas nad sinna tekkisid aga ema ikka
ütleb, et UFOd röövisid ära ja panid mõistust juurde.
Ma nimel kuni 4 klassini halvasti õppisin, siis tekkisid armid ja kohe ka hästi õppima hakkasin
Usu või ära usu.
Midagi eriti nähtavat pole.Mälestus sõrme ukse vahele jätmisest ja konservikarbist.Jõuludeaegsest põlveopist pole eriti midagi näha.Seega pole huvitav
inime
Mul neid arme ikka jagub, aga mõned on õnneks ajaga vähem märgatavaks muutunud. Jalgade peal leidub arme jalgrattalt, kiigelt ja trepist alla
kukkumisest ning koerahammustusest.
Ühe kulmu all ja põsel on mingid armid - vist jäljed mingitest teravatest okstest. Kõige silmapaistvam arm on otsaees - mälestus 3 aasta tagusest
suurest autoõnnetusest. See on eriti nähtav, kui kulmu kibrutan või silmi kissitan ning hakkab rohkem punetama saunas või siis väga külma ilmaga.
Alguses see arm häiris mind, kuid tegelikult ei tee see mind küll kuidagi koledamaks, vaid on isegi päris armas.
Aga huvitaval kombel mul näiteks käsivarre/õla peal imikuea kaitsepookimistest mingeid jälgi pole, paljudel inimestel on need armid ju päris suured.
Mu nooremal vennal leidub vägev arm peas, seal, kus juuksed otsa ees pihta hakkavad. See paistab tal väga silma, kuna ta armastab juukseid kogu aeg
hästi lühikeseks ajada. Ja kui ta siis vihastab, on arm tulipunane. Ta näeb siis välja nagu löömamees, justkui oleks ta armi mingis kakluses saanud.
Tegelikult juhtus aga ükskord nii, et hobune lõi oma suure peakoluga vennale kolaki vastu pead, ja nii õnnetult, et valjaste metallosad tekitasid
sügava haava, mida isegi õmmelda tuli.
Tsitaat:
Algne postitaja: eero
ohh zitikaz arm näed kaob aga muud mjõud annavad ikka tunda....raske kapp ilmselt oli![]()
Aga kapp oli parasjagu nii raske, et ise ma selle alt välja ei saanud... Tädi tuli juhuslikult külla ja aitas
kapi ära...
kõige armsam arm on paremal puusal lauanoast, millega ühika ühisköögis mind lõi üks näitsik, keda suudlema kippusin
- sestpeale olen ikka enna
küsinud ja loomulikult üpris väheseid suudelnud, sest küsimise peale
naised üldjuhul suudelda ei taha


eile öösel tekkisid selja ja õla peale väikesed armid! Aga usun,et nädala pärast nad läinud....aga krt! eks vist seletamist nende pärast tuleb ikka!
Tavaliselt määrin(või lasen määrida) after shave balsamit peale...
Nu mõningad armid on ikka.
Paremal jalal- just pahkluu juures umbes 2 cm-klaas kukkus jalapeale.
Vasakul käel- taas kokkupuude klaasiga.
siis koerahammustus...rebis kihvaga umbes 3-4 cm pikkuse haava....
Parema jala talla all...astusin suure roostes naela jalga lapsena ja paar kuud hiljem sama jalaga klaasikillu otsa...need 2 armi kattuvad
osaliselt.
Laubal on kah mingi pisi-pisi arm aga kust see pärineb ...ei tea.
Nojahh päris arm see küll pole aga selline 1cm läbimõõduga heledam laik on põlvel küll...käisin algklassides olles päris õnnetult asfaltile käna

Kuidagi "valus" on lugeda neid kommentaare ja vastuseid siin.Tahes tahtmata hakkab mingi asi seest kiskuma, nagu ise oleks need juhtumised
üle elanud
Minu kõige "armsam" arm on parema silma nurgas, kui lõin end titena vastu kapi nukka ära.Sellest nüüd pisike lohk seal
Ja siis vasaku põlve all on 3cm pikkune haav, kui endale 7cm raudora jalga kukkusin...Vot see oli aia
olin vbl 10, kui läksin vanaisa lõunale kutsuma, aga ta töötas auto kallal- kanalil. See väheke erinev nendest mis töökodades on... no igatahes
lendasin sealt alla nõgestesse ja nii õnnetult et tänaseks on rinna all korralik arm(mitte nõgestest
)
olen lapsepõlves üpris osav olnud ja mitu armi saanud. nendest kaks on sellise värvikama taustaga!
üks arm, mis ilutseb mul ülahuule peal, on kalli väikevenna kätetöö ja igavene mälestus! olin vast kuskil 6-ne ja mängisime vennaga. nagu ikka, läks
väike kaklus lahti... ja põhjuseks, et kumb saab mängida ksülofooniga. ksülofoonil olid sellised metallist torud ja nii haaraski vennake ühe toru ning
virutas minu poole tabades kenasti huult. mäletan, et käsime traumapunktis, kus oli hästi kuri tädi! tuju läks kohe veelgi sandimaks ja nutt ei
tahtnud lõppeda... tehti väike õmblus ja saadeti koju. kunagi õudsalt põdesin, sest arm on suht hästi siiani näha! nüüd aga täitsa harjunud oma
iluveaga
teine arm on paremal käsivarrel. kuskil 3-sena üritasin "aidata" emal triikida. ehk siis tatsasin mööda tuba ringi ja nägin triikimsilauda,
kuhu ema oli triikraua sooja pannud. mõtlesin, et üritaks selle kuidagi kätte saada. lihtsaim viis- tõmbasi juhtmest! ja sain kenasti oma käsivarrele
pihta... õnneks nii õnnelikult, et triikraud riivas mind vaid servaga. nüüdseks on järgi jäänud vaevunähtav ristkülikukujuline arm!
eelmisel reedel mängisin koeraga ja nüüd meenutavad 2 õmblust sõrmel.. arm
väiksena kukerpallitasin mäest alla ja lõpuks maandusin pudelipõhi põlves.. arm
lõikasin relakaga kätte ja napilt oleks liikumatuks ühe sõrme teinud.. arm
väiksena kõndisin tagurpidi vettehüppe sillal ja ükskord sai see otsa. Jalaga libisesin mööda silla serva nii et haav järg.. arm
a õnneks on need max 2cm suurused ja ei midagi erilist 
Mul on üks arm , mis on eriti hästi meelde jäänud . Seda ei saa kuidagi ära ka unustada ,kui peeglisse vaatan siis kohe näha . Mul tekkis see arm kui ma olin 4 aastane ja olin ühel sünnipäeval ja jooksin ringi ja komistasin vaiba ääre taha , ning kukkusin parempoolse lauba osaga täpselt vasta kapi nurka .
terariistadest hoian eemale tavaliselt, nuga õpetas ema käsitlema...
ühel oma esimestest jalgrattasõitudest kukkusin ja kohe nii, et läks õmblemiseks
Armid teevad inimese omapäraseks kuid mul see omapära puudub ainult pisikesed nipet näpet saadud
Arme jätkub aga kõige kurrioosem tekkis kui istusin wc ja viskasin suitsukoni jalgevahelt alla ja vastu peenisepead märk eluksajaks peenisel.Suitsetamine kahjulik peenisele1
Ülekere arme täis, suurem enamus õnneks ei paista välja. peas on esimene suurim, bernhardiini hammustuse tagajärjel. Kogu aeg oli peni mu
ratsahobuseks, aga kui aasta aega polnud külas käinud ja vahepeal kohalikud koolipoisid läbi aia narrisid koera ära, siis esimene asi oli kohe minu
juurde ja pea hambu. Ema-isa juba mõtlesid, nüüd see siis läbi ongi. Polnudki nii hull, pääsesin 5 cm armiga juustes ja paari täpiga kulmus, nägu jäi
puutumata.
Hirmsa rüblikuna on igasugu muidki käed jalad täis, aga kõiki siin lihtsalt üle lugeda ei jõua, küülap neid paarikümne ringi tuleb, mis nähtavad
tuvastatavad on. Kõigi saamislugusid enam ei mäletagi.
Arvuliselt on neid hulgem nagu suurtel poistel ikka, mõni aga on väärtuslikum.
Käisime kooliajal mägedes kelgutamas. Lasin just hea kimaga alla, kui kurvi taga keset teed oma klassivenda nägin, kes seisis, püstitõstetud kelgu
jalased minu poole. Palju rohkem ei jõudnudki näha... Kulm oli ribadeks, teised poisid vedasid mu koju. Hiljem sai ettejäänud poisist parim sõber, kes
mul elus olnud...
Parema käe randmel on kole arm, mis õnneks ei ole väga suur- minu"ämblik". Kukkusin 5 aastasena kuskil prügimäel kolades mingi virna otsast
alla ja käsi maandus otse pudelipera peal nii, et tõmbas kõõlused ka läbi. Kole ja valus oli.
Teine on jälle paremal käel peopesas, selline konksuga jutt. Tahtsin vikatit maal mulla alla matta...
Kolmas on kuskil peas, mille sain peapõrutusega talvel liumäelt.
Neljas on sääremarja peal, väiksena läksin ühele mutikesele süüa viima ja tema kuri koer oli ketist lahti saanud...huhh, vot see oli valu!!!
Koer
poos ennast ketiga järgmine päev kuidagi üles...
Ma olen oma armidega nii leppinud, et mingit piinlikkust või ebamugavust nad minus ei tekita, aga õnneks nad ei ole ka nii silmapaistvad 
Nii ma sain siis eile uue armi juurde pähe . Kui panin veeboilerit seinale, kukkus see mulle pähe. mõnus paari cm arm nüüd peas
Kõige märgatavam armid asuvad sõrmedel. Nimelt jätsin paariaastasena oma näpud hekslimasina vahele ja tulemus oli see, et üks sõrm õmmeldi otsa tagasi
ja teisel ka päris pikk ja korralik õmblus.
Paar korda olen klaasikillu jalga astunud, pahkluu juures on kenake arm. Ja oma viimase armi põlvele sain jalgrattaga asfaldile kukkudes
.
üks arm tekkis eriti lollilt nooruse lollusest. Tegin endale mingil kummalisel kinnisideel kulmuehte (s.t. tähendab lasin teha) ja siis ei kandnud
enam ja nüüd on kulmus arm....aga see pole nii väga näha ja ma ei tea teised arvavad vist et olen kõvasti kakelnud või miskit
Minul otsaees laubal päris väljapaistev arm. Sündides oli mul otsaees sünnimärk, mis miskipärast kasvama hakkas ja ema lasi selle siis ära kõrvetada
kui olin mingi 2 kuune. Parema käelaba sees on 3 cm arm alates 9-dast eluaastast kui lambad panid karjakoplist leekima ja ma nende pihta puukaika
viskasin, kuid mille küljes oli suur nael, mis viskehetkel mulle kätte sisse lõikas. Samas vedas ka - ei pidanud seetõttu klassiga kartuleid minema
noppima, kuna käsi oli pikalt kinni seotud
Vasaku käevarre peal on 15 cm arm koertega ujumisest .. Lõua otsas on 4 cm arm, kuna ema viskas
kunagi mulle kassipoja näkku - mitte meelega..
Lapsepõlves sai oma mõlemad nimetissõrmed liigesekohast vikati luiskamisega läbi lõigatud, mille
tagajärel vasaku käe nimetissõrm enam üldse ei paindu eriti .. Vasaku jala peal on 1 arm ajast kui mulle 40 liitrit keevat vett jalgade peale kukkus -
läks niigi hästi .. huhh.. no ja + veel kõik hingearmid, mida ei suudaks kunagi kokku lugeda ..
ma siis päris hästi pääsenud
mul on ka arme....aga lugu kuiads tekkisid ..unustaks parema meelega