
Kas oled pidanud korraldama matuseid? Kus said teavet, kuidas tulex toimida? Kas ja milliseid toetusi vajasid?
olen...ja paljusti sõltub keda matma hakkad...milliseid matuseid kadunu soovis...east mil ta Looja karja läks...
et siis nagu
...no alustame siis sellest, et lahkunu on sulle väga lähedane ja sinu korraldada on ärasaatmine, kuis tegutsed?
Päris ise ei ole. Aga paar kuud tagasi mattis mees oma ema. See oli tema esimene matus korraldada.
Kust otsast? Pöördus matusebüroosse. Mees on küll elus palju matustel käinud, aga ikkagi oled sa sellisel hetkel kui tühjaks pigistatud sidrun ja
raske on leida otsa, kust alata. Sugulased-tuttavad olid ka nõu ja jõuga abiks. Kuigi jah, ema omad õed ei pannud korraldamisel üldse kätt külge, küll
aga tuli kriitikat ja nõudmisi. Kõiki ütlejaid ka alati kuulata ei saa.
Sõltub sellest kas tuleb krematooriumis või siis kiriklik või ilmalik matus.
/me on vist juba proff sel alal :S
Kõigepealt pead saama surmatunnistuse, selle alusel saad kohalikust pensioniametist toetust (eelmisel aastal oli vist 2000 EEK-i). See on riiklik
toetus ja antakse kõigile. Ka osa valla- ja linnavalitsusi maksavad toetusi sel puhul, aga siis tuleb esitada avaldus. Edasi tuleb teha rida otsuseid:
kas tuhastamine, kiriklikud või ilmalikud matused, kirst, hauaplats, orkester, laululehed, matusekutsed, lilled, peielaud jne., jne.
Aga kõigepealt palu appi mõni sõber või sugulane, sest üksi kõigega toime tulla on väga väga raske.
kas ära saatmine tähendab ka matust?? või korraldab matuse keegi teine??ära saatmine toimub suuremalt jaolt kabelis...ja haua juures kui on tavaline
matus...kui krematatsioon -siis toimub kabelus ainult...urni saad hiljem kätte...
Aga ok...esmalt saad surnukuurist paberi...siis lähed sellega perekonnaseisu büroosse..sealt saad surma tunnistuse...siis pensioniametisse. ennem
pead olema selgeks enesele teinud et millised matused toimuvad...kas ilmalikud ...krematsioon...ka seal on võimalik Jumala "käepikendus
"kohale kutsuda....kõik ju sõltub ka sest ikka kuidas on olnud kadunukese soov...
Vastan siia, mind inspireeris Salese küsimus, ikkagi, miks mitte põletada? Veel enam aga Kodukäija vastus
Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
Sest me ei ole päris kindlad, mis on sealpool surma. Kas see on lõplik lõpp, või jäävad mingid tajud või aistingud. Tuli on hirmutav.
Alustama peab sellest,millised korraldused lahkuja on endast jätnud.Nimelt kas ta soovib urnimatust või meie kultuuriruumi kuuluvat traditsoonilist
matust.Hinnavahet pole.
Ainult ei tea,kuhu see puusärk pärast pannakse,kui kodust ära saadetakse,sest tavaliselt krematooriumis toimuva hüvastijätu juures on üüritud puusärk
ja seal sees oleva pappkastiga kremeeritakse.
...minu oma võite kuuri alla panna 
... aga kui seal kuuri all on hiired,õudne mõeldagi
Hiired teevad puusärki pesa.
Saad matusebüroosse pöörduda ja nad oskavad anda nõu kuidas ja kust alustada
Olen pidanud kahe lähedase inimese matused korraldama. Mõlemal juhul olen matusebüroost abi sanaud. Nemad üldjuhul pakuvad Sulle kõike, mida vajad, et üks matus korda läheks.
Esimese abikaasa matused korraldasin ise.Matusebüroost oli muidugi abi tehniliste küsimuste juures. külmhoone, transport, lillede-pärgade olemasolu.
Aga lähtudes sellest, et elu on teater ja matused lahkuja viimane etendus, tahtsin ise teha. Olen näinud mitmeid matuseid ja alati mõelnud, et ikka
midagi rohkemat võiks olla, mis meelde jääks.Läksin siis seda teed, et vähem sõnu ja hoolikas muusikavalik.Kiriklikult matsin ja õpetaja ka pärast
ütles, et ränk matus oli, nutt tikkus kurku. Jee, mulle meeldib emotsiooni luua, suur dramaturg on kaduma läinud...
Omal ajal sai antud teema köögpoolega olla lausa sina peal.Huvitav ja õpetlik oli.Mulle on alati meeldinud töö inimestega.Mingil hetkel lihtsalt
tundsid et edasi selles liinis pole mõtet töötada.
Meeldis Kodukäija määratlus
Ma päris ei lepiks et see on lahkuja viimane etendus.Pakuks välja variandi-lahkuja viimane presentatsioon.
Õpetaja nuttis matusel-see on tubli -nii peabki.Me kõik püüame oma osa elus etendada maksimaalselt hästi.
Matsin eelmisel teisipäeval maha meie malevkonna viimast leegionäri, haual polnudki muud lisada: "Su au oli su truudus Eestile, surmani!"
Mis nutmisest, siis moslemid matavad omi surnuid vilepiilide ja tantsu saatel... ja ma pole seniajani mõistninud, miks meil on matus selline nutune...
Sellepärast, et mahajääjad on mures: kuidas me ilma memmeta nüüd hakkama saame, kes meile talveks hoidiseid teeb ja kelle juurde me nüüd lapsed
koolivaheajaks saadame; või kuidas me ilma hea sõbrata nüüd hakkama saame, kellega koos nüüd pidutseda või jalkat vaadata... ja nii edasi.
Olen ühel matusel nutnud hüsteeriliselt ja pidurdamatult. Mu senine maailm purunes kildudeks. Hiljem ei ole ma niisugust luksust - maailma nähes nutta
- endale lubanud.
See on hea küsimus - miks ikkagi tegelikult matustel nutetakse?
Ikka sellepärast, et nutt tuleb...
Olen kahed matused korraldanud: esimesed lahkunud ema soove täita püüdes ja teised, arvestades lahkunu iseloomu ja kuidas oleks tema
soovinud
See matustel nutmine on mullegi arusaamatu, aga kui peab, siis peab. Ning õige märkus ullikeselt, leinajad enamasti ei nutagi niipalju lahkunu, kui
iseenda pärast.
Olen oma lastele mitu korda rääkinud, et ei tahaks oma sarga ümber näha pisaraid ja tatti, eriti vastik tundub haua peal ulumas käimine (esimese mehe
vene sugulased on selle kombe üüratult vastikuks muutnud, eks ma matustega ka tahtsin näidata, et kui halada tahate, siis anname selleks ka põhjust,
võltspisarad on kõige ilgem asi siin ilmas, mõned aastad enne mehe surma matsime tema kasuisa, nagu koera ajasime auku, ühegi sõnata. Nüüd käib ämm
haual nutmas ja kriiskamas... ühesõnaga mul oli piisavalt hea põhjus korraldada väga emotsionaalne matus), enda matusel ma midagi sellist ei tahaks.
Pääsesin ju ometi puhkama, matke maha, pange üks pidu maha ja unustage see kohtki ära, kuhu mu kaapisite... Mulle endale meeldib küll surnuaias
käia
Ju vist tõesti nutetakse oma pattude pärast...
Aga võibolla oleme me sedavõrd paganad ka ja hauatagususse ei usu...
Mõnel on muidugi silmad juba loodud märja koha peale...
Siia jätkuks üks vana lugu. Mu kallis kadunud vanaema oli selline jumalakartmatu mutt, tegi kõik tembud lapsega kaasa ja eks meil kunagi tuli siis
jutuks see hauatagune elu ja ma nurusin memme käest lubaduse välja, et kui sealpoolsuses tõesti midagi on, siis ta tuleb ja annab mulle sellest teada.
Kui memmeke lahkus, olin ma juba täisealine ja elasin omaette.Talvel memme matsime, suvel siis tuli külla. Mul oli voodi keset tuba, nii et koridor ja
välisuks olid hästi näha. Ärkasin ühel ööl sammude peale, nii tuttavad sammud tulid trepist üles, sussid lohisesid... Tõusin istuma, et ennast veenda,
et ei näe und. Nägin ,kuidas uks avanes ja sulgus, sammud läksid kööki, vesi kraanis hakkas solisema ja mu pesemata nõude virn kolisema. Mingit hirmu
ei olnud, ainult turvalisuse tunne. Siiski teadsin, et üles tõusta ja vaatama minna ei tohi. Mõne aja pärast jäi kõik vaikseks ,sammud tulid tagasi,
uks avanes ja sulgus jälle, mingit varju ega muud imelikku ei olnud. Sammud läksid trepist alla, välisuks kolksus... Hüppasin üles ja jooksin ukse
juurde- uks oli kindlalt lukus. Läksin kööki- nõud olid endiselt virnas, pesemata ja kuivad. Kraanikauss oli ka kuiv.
Ning see kõik oli nii loomulik- mutt lubas ja mutt tuli...