Board logo

matused.....
li-li - 02.06.2005 kell 04:54

Kas oled pidanud korraldama matuseid? Kus said teavet, kuidas tulex toimida? Kas ja milliseid toetusi vajasid?


arvaja - 02.06.2005 kell 06:14

olen...ja paljusti sõltub keda matma hakkad...milliseid matuseid kadunu soovis...east mil ta Looja karja läks...


li-li - 02.06.2005 kell 21:37

et siis nagu
...no alustame siis sellest, et lahkunu on sulle väga lähedane ja sinu korraldada on ärasaatmine, kuis tegutsed?


Lola69 - 02.06.2005 kell 22:19

Päris ise ei ole. Aga paar kuud tagasi mattis mees oma ema. See oli tema esimene matus korraldada.

Kust otsast? Pöördus matusebüroosse. Mees on küll elus palju matustel käinud, aga ikkagi oled sa sellisel hetkel kui tühjaks pigistatud sidrun ja raske on leida otsa, kust alata. Sugulased-tuttavad olid ka nõu ja jõuga abiks. Kuigi jah, ema omad õed ei pannud korraldamisel üldse kätt külge, küll aga tuli kriitikat ja nõudmisi. Kõiki ütlejaid ka alati kuulata ei saa.


cleona - 02.06.2005 kell 22:34

Sõltub sellest kas tuleb krematooriumis või siis kiriklik või ilmalik matus.
/me on vist juba proff sel alal :S


joosep - 02.06.2005 kell 22:57

Kõigepealt pead saama surmatunnistuse, selle alusel saad kohalikust pensioniametist toetust (eelmisel aastal oli vist 2000 EEK-i). See on riiklik toetus ja antakse kõigile. Ka osa valla- ja linnavalitsusi maksavad toetusi sel puhul, aga siis tuleb esitada avaldus. Edasi tuleb teha rida otsuseid: kas tuhastamine, kiriklikud või ilmalikud matused, kirst, hauaplats, orkester, laululehed, matusekutsed, lilled, peielaud jne., jne.
Aga kõigepealt palu appi mõni sõber või sugulane, sest üksi kõigega toime tulla on väga väga raske.


arvaja - 03.06.2005 kell 06:43

kas ära saatmine tähendab ka matust?? või korraldab matuse keegi teine??ära saatmine toimub suuremalt jaolt kabelis...ja haua juures kui on tavaline matus...kui krematatsioon -siis toimub kabelus ainult...urni saad hiljem kätte...
Aga ok...esmalt saad surnukuurist paberi...siis lähed sellega perekonnaseisu büroosse..sealt saad surma tunnistuse...siis pensioniametisse. ennem pead olema selgeks enesele teinud et millised matused toimuvad...kas ilmalikud ...krematsioon...ka seal on võimalik Jumala "käepikendus "kohale kutsuda....kõik ju sõltub ka sest ikka kuidas on olnud kadunukese soov...


Murakaraba - 30.04.2012 kell 10:28

Vastan siia, mind inspireeris Salese küsimus, ikkagi, miks mitte põletada? Veel enam aga Kodukäija vastus

Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
Sest me ei ole päris kindlad, mis on sealpool surma. Kas see on lõplik lõpp, või jäävad mingid tajud või aistingud. Tuli on hirmutav.

Kui jätta välja enda tajud ja teispoolsuse, on mu vastus pragmaatiline.
Mu tuttava kallis vanaema lahkus jäädavalt, kremeeriti. Kodust oli ärasaatmine. Õue sõitis auto, kirst sisse, uks kinni ja gaasi. Kõik jäid ¹okeeritult järele vahtima, et kas ongi kõik, kogu rituaal. Järsult. Ei mingit kolme peotäit mulda ega meile vast sissejuurdunud kombetalitlust. Tegu oli väikese külakohaga, krematoorium kaugel ja sinna kaasa ei mindud. Ma täpsemalt ei tea.
Mind pani mõtlema, see, et minu matus, kui mul on sõpru, jääb neile valus okas hinge, kui nad ei saa korralikult jätta hüvasti - siis, teatavasti, saab unustada rahuliku meelega kadunukese, ja peenhing saab rahu, ükskõik mis seal teisel pool siis toimub.
Loodan, et saite aru, mida öelda tahtsin. Tahaksin et mu matus oleks teistele traditsiooniline, minu isik pole seejuures enam tähtis. Kuigi, jah, see pole minu mure vaid teiste kohustus, mis koolnuga teha.


tiivitaavi - 30.04.2012 kell 11:27

Alustama peab sellest,millised korraldused lahkuja on endast jätnud.Nimelt kas ta soovib urnimatust või meie kultuuriruumi kuuluvat traditsoonilist matust.Hinnavahet pole.

Ainult ei tea,kuhu see puusärk pärast pannakse,kui kodust ära saadetakse,sest tavaliselt krematooriumis toimuva hüvastijätu juures on üüritud puusärk ja seal sees oleva pappkastiga kremeeritakse.


officer - 30.04.2012 kell 14:07

...minu oma võite kuuri alla panna


tiivitaavi - 30.04.2012 kell 15:18

... aga kui seal kuuri all on hiired,õudne mõeldagi


Murakaraba - 30.04.2012 kell 17:09

Hiired teevad puusärki pesa.


Lifelines - 01.06.2012 kell 13:30

Saad matusebüroosse pöörduda ja nad oskavad anda nõu kuidas ja kust alustada


emmeliine73 - 22.06.2012 kell 13:26

Olen pidanud kahe lähedase inimese matused korraldama. Mõlemal juhul olen matusebüroost abi sanaud. Nemad üldjuhul pakuvad Sulle kõike, mida vajad, et üks matus korda läheks.


kodukäija - 23.06.2012 kell 04:58

Esimese abikaasa matused korraldasin ise.Matusebüroost oli muidugi abi tehniliste küsimuste juures. külmhoone, transport, lillede-pärgade olemasolu. Aga lähtudes sellest, et elu on teater ja matused lahkuja viimane etendus, tahtsin ise teha. Olen näinud mitmeid matuseid ja alati mõelnud, et ikka midagi rohkemat võiks olla, mis meelde jääks.Läksin siis seda teed, et vähem sõnu ja hoolikas muusikavalik.Kiriklikult matsin ja õpetaja ka pärast ütles, et ränk matus oli, nutt tikkus kurku. Jee, mulle meeldib emotsiooni luua, suur dramaturg on kaduma läinud...


freelancer - 23.06.2012 kell 14:42

Omal ajal sai antud teema köögpoolega olla lausa sina peal.Huvitav ja õpetlik oli.Mulle on alati meeldinud töö inimestega.Mingil hetkel lihtsalt tundsid et edasi selles liinis pole mõtet töötada.
Meeldis Kodukäija määratlus
Ma päris ei lepiks et see on lahkuja viimane etendus.Pakuks välja variandi-lahkuja viimane presentatsioon.
Õpetaja nuttis matusel-see on tubli -nii peabki.Me kõik püüame oma osa elus etendada maksimaalselt hästi.


sales - 23.06.2012 kell 23:17

Matsin eelmisel teisipäeval maha meie malevkonna viimast leegionäri, haual polnudki muud lisada: "Su au oli su truudus Eestile, surmani!"

Mis nutmisest, siis moslemid matavad omi surnuid vilepiilide ja tantsu saatel... ja ma pole seniajani mõistninud, miks meil on matus selline nutune...


ullike - 24.06.2012 kell 07:51

Sellepärast, et mahajääjad on mures: kuidas me ilma memmeta nüüd hakkama saame, kes meile talveks hoidiseid teeb ja kelle juurde me nüüd lapsed koolivaheajaks saadame; või kuidas me ilma hea sõbrata nüüd hakkama saame, kellega koos nüüd pidutseda või jalkat vaadata... ja nii edasi.


Olen ühel matusel nutnud hüsteeriliselt ja pidurdamatult. Mu senine maailm purunes kildudeks. Hiljem ei ole ma niisugust luksust - maailma nähes nutta - endale lubanud.

See on hea küsimus - miks ikkagi tegelikult matustel nutetakse?


ariita - 24.06.2012 kell 15:08

Ikka sellepärast, et nutt tuleb...
Olen kahed matused korraldanud: esimesed lahkunud ema soove täita püüdes ja teised, arvestades lahkunu iseloomu ja kuidas oleks tema soovinud


kodukäija - 25.06.2012 kell 05:21

See matustel nutmine on mullegi arusaamatu, aga kui peab, siis peab. Ning õige märkus ullikeselt, leinajad enamasti ei nutagi niipalju lahkunu, kui iseenda pärast.
Olen oma lastele mitu korda rääkinud, et ei tahaks oma sarga ümber näha pisaraid ja tatti, eriti vastik tundub haua peal ulumas käimine (esimese mehe vene sugulased on selle kombe üüratult vastikuks muutnud, eks ma matustega ka tahtsin näidata, et kui halada tahate, siis anname selleks ka põhjust, võltspisarad on kõige ilgem asi siin ilmas, mõned aastad enne mehe surma matsime tema kasuisa, nagu koera ajasime auku, ühegi sõnata. Nüüd käib ämm haual nutmas ja kriiskamas... ühesõnaga mul oli piisavalt hea põhjus korraldada väga emotsionaalne matus), enda matusel ma midagi sellist ei tahaks. Pääsesin ju ometi puhkama, matke maha, pange üks pidu maha ja unustage see kohtki ära, kuhu mu kaapisite... Mulle endale meeldib küll surnuaias käia


sales - 25.06.2012 kell 09:48

Ju vist tõesti nutetakse oma pattude pärast...
Aga võibolla oleme me sedavõrd paganad ka ja hauatagususse ei usu...
Mõnel on muidugi silmad juba loodud märja koha peale...


kodukäija - 26.06.2012 kell 08:12

Siia jätkuks üks vana lugu. Mu kallis kadunud vanaema oli selline jumalakartmatu mutt, tegi kõik tembud lapsega kaasa ja eks meil kunagi tuli siis jutuks see hauatagune elu ja ma nurusin memme käest lubaduse välja, et kui sealpoolsuses tõesti midagi on, siis ta tuleb ja annab mulle sellest teada. Kui memmeke lahkus, olin ma juba täisealine ja elasin omaette.Talvel memme matsime, suvel siis tuli külla. Mul oli voodi keset tuba, nii et koridor ja välisuks olid hästi näha. Ärkasin ühel ööl sammude peale, nii tuttavad sammud tulid trepist üles, sussid lohisesid... Tõusin istuma, et ennast veenda, et ei näe und. Nägin ,kuidas uks avanes ja sulgus, sammud läksid kööki, vesi kraanis hakkas solisema ja mu pesemata nõude virn kolisema. Mingit hirmu ei olnud, ainult turvalisuse tunne. Siiski teadsin, et üles tõusta ja vaatama minna ei tohi. Mõne aja pärast jäi kõik vaikseks ,sammud tulid tagasi, uks avanes ja sulgus jälle, mingit varju ega muud imelikku ei olnud. Sammud läksid trepist alla, välisuks kolksus... Hüppasin üles ja jooksin ukse juurde- uks oli kindlalt lukus. Läksin kööki- nõud olid endiselt virnas, pesemata ja kuivad. Kraanikauss oli ka kuiv.
Ning see kõik oli nii loomulik- mutt lubas ja mutt tuli...