
õnnex on mul vedanud..mina saan rääkida 2-e inimesega kõigest...
jah...ex neid ikka natu on
ei tegelt on kaks tükki neid...
mul on nüüd tunne et ma saan kah kahe inimesega suhelda...
kiizukas oli üks ja teine on partyangel01
go pube go
Hahaa, koolivaheaeg noh.
Aga huvitavad variandid olid, nõbu ja nii...ja kas se "un" on "on"? Sest mina eestlane nagu ei mõika.
Ainult ühe inimesega, oma parima sõbraga.
Ei ole sellist inimest.
Vist sama vastus nagu Kayleigh ' n I' l.
Et, kuulajaid ehk oleks. Kuid ise tihti ei söenda/taha.
Seepärast- hoian endale.
Marla pani selle pikemalt kirja, mis seis on. On küsitud isegi, et ma räägiks aga ma ei taha rääkida .. lihtsalt ei taha teisi koormata oma
muredega.
Ja seega ei ole inimest, kellele ma oma muredest räägiks..
Mul on kaks inimest, koos nad moodustavad terviku minu jaoks, kellele ma saan kõigest rääkida. Kus on öeldud, et peab just ühele kõike rääkima?
Kui on vaja kellegagi rääkida, siis räägin sõbrannaga, sagedamini hoian endale...
Ainult (only) iseendaga!
eksole axactly, targema inimesega on alati hea lobiseda 
Iseendaga see wärk,et krt! tal puudub absull kriitika meel! Aga ma peksan teda vahest(sadomaso!) selle eest.
Irv.....iseendaga saab kõigest rääkida....iccc...ja pealegi on väga meeldiv vestelda nii geniaalse inimesega
Ikka Kodututega, ikka Kodututega.
Isegi hullumaja psühholoogil ei ole aega/kannatust mind lõpuni kuulata. 
Kõigest millest tahan rääkida, räägin sõbrannaga. Kõigest millest ei taha rääkida kirjutan ja kui kirjutada ka ei taha/oska, siis joonistan, kõike.
Harva, aga liiga tihti, räägin iseendaga, siis jällegi kõigest.
neid on vähemalt tosin, kellega saan absoluutselt kõigest rääkida. mine võta kinni- on seda palju või vähe.. minu jaoks piisavalt. kui arutelu ei toimu, siis ei saa see kuhugi areneda ega mingilgi moel kasuks tulla. kui elu on nagu avatud raamat, siis pole ka hirmu, et midagi võib järsku avalikuks tulla ja kellelgi ei teki haiglast uudishimu selle vastu, mis tegelikult on varjamist väärt. pakub ju tundmatu-teadmatu palju suuremat huvi kui see, mille kohta on küllaldaselt infot (muide, mittevarjamise muljet on üsna lihtne jätta).
Arvan, et selline inimene, kellele rohkem asjadest rääkida, lihtsalt peab olema ja minu on TEMA õnnex olemas
Tundub, et mitte kellegiga.
mina saan ennast avada oma sõpradele.. kellele vähem kellele rohkem, eks see sõltub ka kui palju keegi neist jaksab mu loba kuulata.. aa.. vast kõikse
rohkem teab mind siiski mu oma kaasa.. aga.. ega ma temalegi päris kõigest rääkida saa.. nii et inimese parim sõber on ikkagi ta ise.. kusjuures ma
arvan, et just selle pärast ongi inimrassil nii hästi välj arenendu mõtlemise võime, et saaks ise-endaga pikalt "tarka" ja
"arukat" juttu ajada. .. ja mis kõikse tähtsam - seda saab teha vaikselt.
Samas on asjal veel ka see hea külg, et sellel ajal kui teised kõik vaikselt mõtlevad, saab minusugune lobamokk segamatult kõva häälega oma tarkust
jagada
mul tegelikult kolm inimest hetkel sellised
väga kallid
kolm head sõbrantsi kelleta ei saa,tõesti parimad mu elus,eriti ühega neist saan tõesti kõigest rääkida
oma kallimaga saan rääkida kõigest,mis hingel.Ja selleeest talle suur aitäh,et ta mul olemas on!
Küllaltki paljudega saaks .. kui tahaks .. eelistan siiski ise hakkama saada ..
Hmm esimesel kohal on ema,siis parim sõbranna ja sellele järgneb siis partner.Ok perekonna võiks märkida,sinna alla käivad veel vanavanemad,siis
täditütar ja tädipoeg ka nad mulle nagu õde ja vend.
Üldiselt õdedega saan kõigest rääkida, siis emps ja....nuh see kolmanda koht on veel täitmata
Paari sõbraga saan kõigest rääkida. 
üks sõbranna selline, kes teab minust asju, mida nt oma emale rääkida pole söandanud... selle sõbrannaga on mul vedanud 
Oma parima sõbrannaga ikka...emaga kah aga kõigest küll mitte.
Sõbrannaga saab ikka kõik ära arutatud 
Oma kallimale saan ma kõigest rääkida.
koeraga...hea on rääkida...vaatab oma tarkade silmadega mulle otsa...pöörab pead...paneb peagi veel sülle...ja kui vait jään siis avab uuesti silmad ja ...nagu küsiks et kas tõesti nii...ja siis räägid edasi...ja ta kuulab...mitte kordagi ei sega vahele
praeguses eluetapis oma parima sõbranna mehega 
kõigest vist mitte kellegiga, kuigi vahest tahaks...
Ohutum on ise hakkama saada, ei ole ohtu, et pärast keegi sinu hingepuistamist ära kasutab
Partner mul hea kuulaja kui ka arvustaja.
Ma arvan, et mul on sõbranna, kellega võiksin kõigest rääkida- kuid pole siiski rääkinud.
Teadmine, et võin rääkida annab juba enesekindlust.
Tsitaat:
Algne postitaja: arvaja
koeraga...hea on rääkida...vaatab oma tarkade silmadega mulle otsa...pöörab pead...paneb peagi veel sülle...ja kui vait jään siis avab uuesti silmad ja ...nagu küsiks et kas tõesti nii...ja siis räägid edasi...ja ta kuulab...mitte kordagi ei sega vahele
Kunagi mul oli selline sõbranna, kellele sai kõigest rääkida. Siis palju hiljem rääkis ta kõik ära nagu ikka juhtub.
Nii et üritan enam mitte sama
viga korrata.
Tsitaat:
Algne postitaja: katz
Oma kallimale saan ma kõigest rääkida.
Küllap saan nii mõnelegi, aga ei suuda,.
Küll aga suudan rääkida(nii nõme kui see ka poleks) internetis varjunime all kellegagi, kes ehk kunagi ei saa teada, kes ma olen.
Esikohta jagavad kallim ja õde, kahepeale kokku saan neile kõik ära räägitud.
Minul on sõber kellega kõigest saab rääkida.Seda juba aastaid.Kuna õde ega venda pole ja sõbrannat ma kõiges ei usalda siis on nii.
Oma ametit hästi valdava psühhiaatriga.
Oma kallimaga...sõbrannaga peaaegu kõigest
Koigest? Mitte kellegagi. Ja miks peaks, igal inimesel on motteid, mis kuuluvad vaid endale.
Sõbrannaga.
Ega igaühega väga ei taha kõigest rääkida.
Aga sõbranna on mul vägev.
Temaga saab kõigest rääkida 
Abikaasaga - ikkagi minu kõige parem sõber.
Leidsin Kodutute hulgast sellise.
Tore!
Mõni ikka on.
No kõigest ma vaevalt et räägin, aga tekkis paar aastat tagasi üks tore inimene kõrvale, kellega saab nii mõndagi arutatud.
Mina saan tegelikult rääkida kõigest oma ema, sõbranna ja õega. Nii hea on teada, et sa võid oma elu ka nende kätesse usaldada.
ma võin endaga rääkida kõigest!
tegelikult pole sellist inimest kellega ma saaks rääkida kõigest. tegelikult ma isegi ei usalda piisavalt kedagi, et kõigest rääkida.
miks ma üldse peaks rääkima kõigest?
Üxki inimene pole seda vajadust tekitanud, et peaxin talle kõigest rääkima.
Ema ja parneriga.
Ja ühe väga hea ja erilise sõbrantsiga.
hetkel on mul lausa nii hasti lainud, et nii parim sobrants kui ka partner on maailma koige open-minded inimesed ja seetottu saan neid vaga-vaga
usaldada.
ehh, lucky me
Mul on sõbranna, kellega sõprus algas 6. klassis. Oleme teineteist usaldanud, aidanud, toetanud, kritiseerinud. Oleme mõttekaaslased ja hingesugulased.
Saaksin kõigest rääkida nii mõnelegi - abikaasale, emale, sõbrannale. Aga tegelikkus on teine...ma ei ava end põhjani vist mitte kellelegi.
Terves maailmas on ainult üks inimene, kellega ma võin vabalt jagada kõiki oma mõtteid - sõbranna. Kahjuks kohtun ma temaga niiiii harva
Nii ma siis
mõtlen ja räägin iseendaga
ja praegusel momendil sellele mõeldes tuleb lausa enesehaletsus peale...
Õde on mul tore, teemade puudust ei tule. Kõigest räägime.
Esikohale asetaksin sõbranna, järgmiseks vist abikaasa
Kahjuks on sõbranna piisavalt kaugel, nii et suhtlemine on piiratud...
Partneriga siiski ...tjah, ainult temaga.
Ei oska teistega rääkidagi isiklikest teemadest.
Kõigest saan rääkida oma mõningatele sõpradele. Emale ei räägi ja sõbrantsi pole. Meeste värk. Venelased ütlevad, et õige sõbraga on vaja enne puud
soola koos ära süüa. Sellised sõbrad siis.
Partner, sõbranna,ema. Lähtun suhtes ka sellest,et partner on parim sõber. Ja .. parimale sõbrale tavaliselt ka usaldatakse. Oleneb muidugi ka
probleemist
Hääletasin sõbranna aga tegelikult vist võõrastega.
Ühega räägin ühest ja teisega teisest asjast. Universaalset kõigekuulajat ei ole ja ega ma kõigest räägigi
usaldan vaid ennast
kuidagi on nii välja kujunenud
on üks hea sõber kellele saan peaaegu kõigest rääkida ja kes oskab mind kuulata, kasutan seda võimalust aegajalt...
On mõned inimesed – õnneks –, kellega saab rääkida. Siiski on siin omad variatsioonid - ühega räägin ühest, teisega teisest asjast; 100% avameelitseda
ei saa ühegagi neist. (Mul on paar saladust, mida pole kasulik välja rääkida.)
2 põhilist usaldusalust on ema ja üks lähedane meessoost isik.
Ma ei räägi isegi oma koerale kõigest...inimestele veelgi vähem.
Miks ma üldse peaksin kellegagi kõigest rääkima?
Uss, soovitatakse rääkida kellegagi oma muredest. Pidi kergem hakkama.
Ma ei ole sellest küll veel aru saanud aga noh .. ehk ei saagi. Minu meelest on parem vait olla ja teistega murede teemal mitte rääkida. Kergem küll
ei hakka. Ainult raskem, et nõrk olin..
leidsin, et neid inimesi on üsna mitu: mu ema, partner ja paar väga head sõpra-sõbrannat.
Jäin just sama mõtlema, nagu Kay, et kui aegajalt laengi kõik oma kukilt ära, siis veidi aega hiljem tunnen end vastikult, et olin nõrk ja ei suutnud eneses asju hoida... Lihtsalt, pole vaja kõike küll nüüd minust teada ju...kellelgil
Sellist inimest pole, kellega ma KÕIGEST räägin, teen ikka enne valikud, kui 100% usaldan omi asju teistele. No pole ka eriline lobamokk muidugi.
Ja vahel peab miskit ka ainult enda teada jääma...
mul ka sellist inimest pole, kellega p2ris k6igest r22gin... K6ige all ma m6tlen no ikka p2ris k6ike: mured/r66mud, tervisliku seisund, igasugused
lollid hetkem6tted...
A enamasti p2ris k6igest ikka hea iseendaga m6tetes arutleda...
A k6ik need asjad mis mind kurvaks v6i r66msaks teevad... Nendega lihtsam... Siis partner esikohal ja s6brannad kohe peale teda... Ja nende s6brannade
seas Kodutude liikmeid rohkem kui lapsep6lve tuttavaid 
iseendaga saan. ma ei tea, kas teiega on nii, aga minuga juhtub asju, mida ei ole võimalik ümber jutustada või sõnadesse panna. mõnikord on need kõige
olulisemad asjad. mitte rääkida on raske, aga rääkima hakates ei tule sellest midagi välja 
Kõigest rääkida saan oma partneriga ja veel paari inimesega (naisterahvad). Ka nemad räägivad mulle ja ei häbene seda, sest teavad, et ma olen usaldusväärne. Sõpradest ehk veel elusemu, kellega tunneme juba maast madalast.
oma viimase aja kogemuste põhjal võin öelda vaid seda, et ainult iseendaga .....
Enam ei julge kedagi usaldada .... kahjux 
absoluutselt kõigest saan rääkida vist ainult oma koerale, ta on selline rahulik ja kuulab hea meelega.
Teiste puhul pean natuke mõtlema, kellele ja mida.
Ka elukaaslasele päris 100% pole mõtet rääkida, väike salapära peab jääma.
Mina saan rääkida oma elukaaslasega kõigest. Hetkel ma küll ei tunne, et oleks vaja kedagi kellega suhelda, muresid kurta või õues lõbutseda. Saan
seda kõike teha oma elukaaslasega, ausalt 
Tsitaat:
Algne postitaja: partyangel01
õnnex on mul vedanud..mina saan rääkida 2-e inimesega kõigest...![]()
Mõned saladused lähevad hauda...
Aus olla siis mitte kellelegi.Mul pole lihtsalt kombeks oma asju kellelegi rääkida.
Ja kui vaja siis lobisen ircus kellegagi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Uss, soovitatakse rääkida kellegagi oma muredest. Pidi kergem hakkama.
Ma ei ole sellest küll veel aru saanud aga noh .. ehk ei saagi. Minu meelest on parem vait olla ja teistega murede teemal mitte rääkida. Kergem küll ei hakka. Ainult raskem, et nõrk olin..
Mitte kellegagi ehk siis iseendaga.
Mina võin tõesti kõigest rääkida oma partneriga.Ta on naine muideks
ja mina mees,öö nii pikk meid ootab ees. Mis siin salata,hea naine,väga hea
kuulaja. Ja minuga koos on mida kuulata
Sellist inimest pole olemas kellele saaks kõik endast rääkida.Mitte et ei usaldaks ja ei suudaks rääkida,vaid sellepärast,et alati on olemas võimalus,et sind ei mõisteta nii nagu sooviksid.
Enda parima sõbrannaga ja emaga 
rääkida saaksin ilmselt paljudele - partnerile, õele, emale, sõbrannadele... iseasi kas seda võimalust kasutan... targem on vait olla
vaidleksin vastu selle mure kergemaks saamise koha pealt - minul halamisest küll kergem ei hakka:S
kõige lähedasema inimesega.
Iseendaga ja sõbrannaga.
Absoluutselt kõigest ei räägi kellegagi.Küsimus pole mitte usalduses vaid võibolla selles rohkem,et on asju mida lihtsalt on normaalsel
inimesel
raskevõitu mõista.Ja et ei tekkiks vääritimõistmist pole mõtet hakata kõikidel teemadel rääkima.Juhul kui juttu alustatakse küsimusvormis ja see
puudutab teatud teemasid olen valmis ka rääkima ja oma seisukohti jagama.
Mul on mitu head sõbrannat kellega oma rõõme ja muresid jagan ja asju arutan.
Kui ei oleks kellegiga rääkida siis ma ei kujuta ette, läheksin katki.....
Sellist inimest ei ole olemas, kellele ma kõigest räägiksin.. Kas selliseid üldse on , kes viitsivad kõike kuulata 
Õetütrega saan tõesti kõigest rääkida. Teiste lähedastega peab valima,millest rääkida.
kõigest rääkida?
mina küll kõigest ei räägi, milleks
ma saan iseendaga ka hakkama
Kirjutasin - "muu" - st. kui ma ikka tahan kõigest rääkida siis iseendaga... ei ma ei läheks sellisel juhul metsa, võibolla teeks seda
peldikus
Aga pole ka veel otse selleks vajadust olnud, et siis - psühhiaatri konsultatsiooni, kulla gutta, ka ei vaja
see rääkimise vajadus
´´ räägin talle kõigest ära´´
vat pole vist ise sihuke sõel olnud, no selles mõttes, et midagi kinni ei pea
ja mida selle kõige alla üldse ka mõelda
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Kirjutasin - "muu" - st. kui ma ikka tahan kõigest rääkida siis iseendaga... ei ma ei läheks sellisel juhul metsa, võibolla teeks seda peldikus![]()
Aga pole ka veel otse selleks vajadust olnud, et siis - psühhiaatri konsultatsiooni, kulla gutta, ka ei vaja![]()
Vanameessõbraga võib kõigest rääkida ja kui üldiselt ma olen ka selline tüüp. kes oma mured endale hoiab, siis viimasel ajal olen selgeks õppinud, et alati on kergem, kui sind tingimusteta toetatakse.Ükskõik milles.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Sellist inimest pole olemas kellele saaks kõik endast rääkida. Mitte et ei usaldaks ja ei suudaks rääkida, vaid sellepärast, et alati on olemas võimalus, et sind ei mõisteta nii nagu sooviksid.
Oma psühhoterapeudiga sain ma rääkida peaaegu kõigest. Paar teemat siiski jäid, millest ma temaga ei rääkinud. Kahjuks me õnneks läksid meie teed lahku ja nüüd ei ole mul enam mitte kellegagi juttu ajada.
Kõigiga. Iseasi, kas nad kuulata jaksavad
