Board logo

Artur Alliksaar
tiivitaavi - 13.12.2011 kell 11:20

Olgugi ,et on palju teemasid kuhu tema loomingut postitada,teen talle eraldi teema


tiivitaavi - 13.12.2011 kell 12:16

Kala ja paast .
lõppema peab
Salaja maast
õhku meid veab
kiindumus
peidetud.
Oleme tuultesse
tiirlema heidetud.
Tahan Su kanda
merelt manduvalt
kirgede randa
ergalt ja anduvalt.
Midagi meile
ei tähenda eile.
Uduvina
ribadeks käriseb.
Sina ja mina
Sinendus väriseb.
Kohiseb kõrguste
lumine lumm.
Lohiseb langedes
tõelus tumm.
Ajast ja enesest
olla suurem,
selles on tunnete
arengujuured.
Tärkab ja lokkab
lootuste nisu.
Teispoole tõdede
totrust mind kisu!
Miski me lembusest
kuulub ka meile.
Jälgi jätame
maailma teile.
Muidugi jätame!


tiivitaavi - 13.12.2011 kell 12:37

Lilled alglevad unes.
Mõtted piinlevad peas.
Mis sigib me lumises jumes,
varjud varjude seas?

Tummalt teiseneb taevas.
Leeke lõdiseb jääs
võikalt võluvas vaevas.
Sulgund on väljapääs.

Millest küll mõtlevad kalad
õngedes kõngedes?
Tuikavad tuikuvad jalad
põnevais õnnedes.

Lilled valvavad rohus.
Mõtted kiimlevad peas.
Me tiirleme tohutus ohus,
varjud varjude seas.

Pööraselt pilkane õhin
peitu jääb rangena.
Hea, et sa tõusta tohid,
halb, et pead langema.

Korduvalt mõrvab me pilgud
koobastu igipikk.
Elamusebalust tilgub
südaöö sigimik.

Lilled lõhkevad rohus.
Mõtted õõnlevad peas.
Me sagime määratud ohus,
varjud varjude seas.

On hommikud näguri nägu
ja õhtud on kuhtunud,
ja meisse on terve see rägu
kahtlevalt suhtunud.

Hing tunnetub tuhandeks kihiks.
Pean kuhugi minema,
kus parim mu lauludest pihiks,
mis seos on tal imega.

Lilled palvlevad rohus.
Mõtted talvlevad peas.
Miks elame enesest lahus,
varjud varjude seas?!


jenni - 13.12.2011 kell 14:48

Unuvate õhtute laul

Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusast jääd küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi.
Sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.

Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mägestik, kus ükski jalg ei astu.


Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ning surub näoga igilume vastu.


Myrk - 14.12.2011 kell 10:06

Saad korra rüübata,
kui algab lahtumine.
Käest
puruks kukub
kilgendav kristall.
Saad vaevalt süttida,
kui algab jahtumine,
ja uhmjat udu
ujub pahinal.
Hing kaugust kirgab veel,
kui algab ahtumine
ja piksed pimenevad
kahinal.
See, mis meid ligindab,
on lahkumine.
Öö.
Uni.
Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on
ulmamahtumine,
ei enam
meelde tulegi vist tal...


tiivitaavi - 14.12.2011 kell 15:39

Öösel nägin und ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased.
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada
paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist
veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
Öösel nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
Otsin lagendikku ja lille.
Tahan kaasa võtta oma armastatut.
Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski, nagu oleks too ammune
kevad ikka alles ees.


tiivitaavi - 14.12.2011 kell 16:21

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.


eerik2 - 14.12.2011 kell 21:43

Tiivi jõudis minust ette . Seda viimast tahtsin ise postitada.
Aga ma hoian aega kokku
Artur Alliksaar

Tiivi, viimane rida on sul leekima pannud


anne51 - 15.12.2011 kell 10:13

Viimane luuletus tiivilt on ka minu lemmik.

Ristilöödud sõnad on midagi
muud kui ristsõnad.
Kui vähe on vaja selleks,
et varjata valu, ja kui
palju, et ohjeldada rõõme.
Isiklik maitse on enesekaitse.
Üks eelistab lõukoeri,
teine tõukoeri.
Kolmas suhtub koertesse
üldse kõrgilt ja kahtlustavalt.
Mis see koertele korda läheb!


tiivitaavi - 15.12.2011 kell 10:45

Selles luuletuses Aeg on üks tsitaat.


Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.


Tore et märkasid,eerik


tiivitaavi - 09.01.2012 kell 10:51

Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma lõpp, ärge uskuge!
Kui keegi kõneleb tõtt, peab sellel olema mingi tagamõte,
aga valetada võidakse ka olulise põhjuseta.
Ärge suruge oma arvamust kellelegi peale, vähemalt mitte nii
kõvasti, et roided viga saavad.
Ainus asi, mida ei saa ära keelata, on keelamine.
Hea oleks, kui enesevalitsuski omandaks demokraatlikuma
iseloomu.
Mõnda kahtlustatakse põhjusetult, mõnda tagajärjetult.
Kõik neelavad kevadõhku, aga ta kaloraa¾i ei oska keegi
kindlaks määrata.
Kõik imavad kevadilu, aga kui hakkad piletit küsima, siis
pomisetakse, et etendus olla igavavõitu.
Kelner, palun veel üks portsjon paukherneid!
Lisaks võit anda veel mõne salasalati!
Tuumaplahvatus paiskab pähklitangid taevani.
Jätkub vestlus tummteemadel.
Ärge laske tuju langeda, pärast on paha üles tõsta!
Kedagi süüdistatakse selles, et ta oma pilguga on süüdanud
südameid.
Tuletõrjekomando võtab ta käendusele.
Hiired joovad juba seitsmendat pudelit võlgu ja ootavad kärsitult
kassi, et see tuleks ja olukorra päästaks.

Tänavail on tohuvabohu.
Parke dekoreeritakse täie hooga.
Värskelt värvituna ilmuvad kärbsed talveunest.
Linnud tervitavad neid hingestatud oodidega.
Kevad läheb üldiselt moodi.
Arvustajad on ärevil
Leitakse lill, kes ei ole oma tärkamisest ette teatanud.
Seltsimehelikus kohtus saab ta nõgeste käest noomida.
Vastutulijad noogutad üksteisele mõistvalt ja lähevad
millegipärast edasi.
Igatsused ununevad ja uuenevad üha muljete tempokas tulvas.
Suured sugestioonisüstlad ootavad kerget pöidlaliigutust.
Põõsatagused on täid noorte nümfide ninatarka naeru.
Õllevabriku vana kentaur läheb pidulikult pensionile.
Pegasused on lausa vahus.
Keegi annab ära oma hinge ja saab vastutasuks toosi tikke.
Ohvrirõõmu ei kahanda see karvavõrdki.
Kalad armuvad mõrdadesse kõrvuni.
Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma algus, võite vabalt uskuda.


Myrk - 10.01.2012 kell 10:01

Sõuame ja sõuame
südilt ja sünguseta.
Ainult vesi on vaikiv ja valvel.
Ainult taevas on tõsine ja tumm.
Lahkume ja ligineme
Läheme laulude järele.
Rühime ja rühime.
Aerud on saledad ja sitked.
Hinged on hardad ja elevil.
Taga on tuimus ja tölpimine.
Ees on ihaldatud aarded.
Tuleb pööraselt pingutada.
Pööriseid on palju.
Jõudu ei saa säästa.
Julgust peab ülegi jääma.
Usku peab olema hullusti.
Delfiinid defileerivad meile.
Vaalad vaatavad vaagides.
Kaugusist kostavad kajakate kahekõned.
Saagkalad töötavad suure hoolega me paadi põhjalaudade kallal.
Me pillume neile pisikesi leivapalu, näpistades neid oma kõhu küljest.
Hetkeks tõstavad nad tänulikult silmad ja siis saevad edasi.
Millegagi ei saa me vähendada nende vaeva.
Millegagi ei saa me kergendada nende kohustuste karmust.
Aerutame ja aerutame.
Tuulte nokad peksavad meile näkku.
Ahnelt ja halastuseta.
Endeid pudeneb vette nagu häbelikult helkivaid helmeid.
Miski on vastumeelselt vaibumas.
Miski on aegamööda algamas.
Meri mustab ja mühiseb kahjurõõmsalt.
Me ei tee sellest väljagi.
Rebime ja rebime.
Tunneme selgesti aja survet õlgadel ja aerude põletust pihkudes.
Ruttame ja ruttame.
Kes on see, kes saab teada, kas jõuame kohale või mitte


ohakas - 10.01.2012 kell 11:22

Lihtsalt alatu oleks end mitte tunda õnnelikuna,
kui ollakse suuteline nii palju kannatama

...
Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,
et elu on minek piki pimedaid, kõledaid
koridore, kuhugile jõudmata.
Mul ei ole jõudu seda uskuda...

/Morbiidseid maastikke/

Kes siis veel võinuks Anna Ahmatovat tõlkida kui mitte tema


tiivitaavi - 10.01.2012 kell 12:25

Selles luuletuses Morbiidseid maastikke on veel üks paljutsiteeritud koht.
Ta on ka meie käesolevast ajast ees olev luuletaja.

"Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis
palju enamat kui aru.
Otsides tõde lammutasime poole laotust ja viskasime laiali
virmaliste virnu."


Ahmatovat ei olegi praegu eesti keeles müügil raamatupoodides,otsisin nende kataloogidest.


ohakas - 10.01.2012 kell 13:54

Minu teada pole ka poest saada, Ahmatova ju tituleeriti omal ajal oma moraaluse poolest mittevastavaks. Kuskil ajal hakati tsensuurita avaldama, aga kui palju siis ikkagi ilmus, isegi Venemaal vähe

olgu selle Ahmatovaga kuidas on
Alliksaar on selline tegelane, kelle sõna mõistad ja tunned.
Loed nagu oleks enda mõte aga tema käsi pannud paberile
( ise ju ei oska kirjutada )
On asju mida ikka ja jälle võtad lahti,
mulle kohe ilusad asjad meeldivad
olgu need siis Under, Kareva, Osila ( ah maigaad kui naiselikud naised, vähemalt oma loomingus) ja misiganes veel


tiivitaavi - 10.01.2012 kell 18:10

... need tema luuletused sätivad hingeseisundit,nii et sa teadvustad endale oma olukorda.


eerik2 - 10.01.2012 kell 18:37

Millal viljasid valmib me ulmedepuus,
ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus,
on nii lõpmata hea.

Kuni kestab me lokkavais luhtades luus,
ära peatu, mind vea.
Minu ees on Su heledalt lainetav juus
ja Su julguripea.

Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus,
hing kui enam end laulma ei sea,
jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus,
et Sind järgides teinuksin vea.


eerik2 - 10.01.2012 kell 22:38

Oma saatusele vähe ma nõudsin,
kuid nõutust veelgi üle jäi.
Viimaks enese läbida jõudsin
hardund meeli ja taltunud päi.

Kustund altarilampide tarjad,
neis õli on otsa saand,
ja teravad templiharjad
mu palge on varjutand.

Mis tarkus mind Sinuga vaagis,
suur tippusid tasandav öö?
Sinu seaduse areopaagis
tehti võluvaks sunnitöö.

Mu tulek Su tunnetellu
oli lõpmatu lauluga lend.
Nüüd ta tuhandehäälsesse ellu
end tühjaks on helisend.

Ta kaua kui küsimus kaikus,
ringles arvutuid ajastuid vist.
Nüüd peab vastuse andma see vaikus
keset vaistude väsimist.

Mis tähti Su laotusel läitub,
ma enam ei käsita.
Ainult tean, et Su otsus kord täitub,
ja et hirm mind ei väsita.

Oma tiivad löö täiesti valla,
igiootusse kohise.
Söösta, kahetsus, kivina alla,
rebi katki mu uhkuse kee.

Sa häiri mu hullu lootust
ja kiusa mu üksindust,
kuni ulmast, tuhmuma kootust,
saab Su kätesse võidulipp must.


jenni - 11.01.2012 kell 14:27

Autoportree

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.


guttamax - 11.01.2012 kell 22:35

http://www.hot.ee/hanneshotee/alliksaar.html#Autoportree
neile õnnetutele, kellele väsimatu-raugematu kuldfoorumlane ainus pääsetee on, leidmaks Alliksaare loomingut Ja uskuge mind, netist leiab veelgi siiski kiitus inimesele, kes võttis vaevaks Alliksaart meile kõigile tutvustada ja tema värsse ühekaupa lausa ( siis jääb ju ruumi veel uutekski postitusteks ) siia copyda.
Siirad tänusõnad Edaspidiseks soovitaks teemad: Kareva, Liiv, Koidula, Alver, ning palju muid klassikuid
Vapralt 44444ni, IGATAHES!
EDU!


jenni - 12.01.2012 kell 08:23

Gutta, et Su hing rahule jääks, lisan lingi, millel mina peatusin:

http://hingetugi.onepagefree.com/?id=12967&onepagefree=82d84e6666aac7a6295f4b92184a3fcd

Mina, ntx, ei puutu teemasid, mis mulle ei meeldi.
Iroonitsemata,
Jenni

PS Messerisse ma pole Sind veel vastu võtnud, ravi vajadus puudub


guttamax - 12.01.2012 kell 09:13

Ohärgepangemindtähele
P.S. märkasin jh, et pole, nutan juba mitu kuud


Myrk - 13.01.2012 kell 02:43

Ma ei tsiteeriks siin ridagi, kui see minu hinges vastu ei kajaks. Pole see mingi copi/paste teema.
Ju oli see antud aja hetkes ja ruumis oluline teemaalgatajale, ja ta soovis seda meiega jagada.


guttamax - 13.01.2012 kell 06:40

Ok. proovin siis pisut arusaadavamalt. Minu meelest võiks teema ju olla lausa , kui ühes copy-pastega lisatakse ka omi emotsioone vmt., aga...senikuni lihtsalt kopeeritakse, pole tegu foorumlase teemasse postitamisega, vaid seda teeb hr. Alliksaar, olgu muld talle kerge, ning see on ju mõnesmõttes lausa parasiitlik tema ärakasutamine oma postituste arvu tõstmise nimel Olgu öeldud, et põmst on sama ka youtuuubi teemasse postitamine, ilma omapoolsete emokate lisamiseta jne
Teemassetulles, siis olen Alliksaar't iki lugenud ka, aga ilmselt on tegu minu väärastunud maailmaga, sest väga vaimustusse pole sattunud, ehkki on ka häid asju olnud.


ohakas - 13.01.2012 kell 11:09

ekstaole, selles osas olen Guta purulutiga nõus, et copi paste emotsioonideta poleks nagu see, isegi emotsiooniliigse inimesena kipun vahel seletama.
No selle kohta, et mis tunne tekkis või kuidas tekkis

aga täna olen millegi sellises meeleolus

/...Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole..../

praegusel ennelõunasel ajal tunnengi, et kole jääb kestma ( kaunis küll on, no ise ju olen)ja lõpp paistab kaugel olevat
see-see on kui jääd oma tulipunase leekiva autoga kellelegi jalgu
ja sa maksad kaskot, aga selles pole klauslit, et asendusautot saada
täna tunnen endas persektiivitut tulevikku ja pealesurutud jalakäija rolli


freelancer - 13.01.2012 kell 20:18

Mulle meeldis Gutta mõttekild antud teemakäsitluses.
Üks asi on postitada luuletus.Teha seda copi vormis.Tahtmatult tekkikb küsimus-Miks just see luuletus ja miks just see autor.Miski peab ju ajendama just nimelt seda luuletust postitama.Midagi peab ju olema just nimelt selles luuletuses midagi sellist mis nõuab vastuvaidlematult seda teiste foorumlastega jagama.Miks ei võiks olla juures mõni mõttekäik.
Täpselt sama kehtib ka teemas Minu lemmik youtube and bla bla bla.Miks just see...


tiivitaavi - 14.01.2012 kell 09:38

Taevas - õrnpuhas türkiis
hangede roosal kristallil.
Oma taiduriulmas on talvelgi hallil
ja vaid hingega tabatav on nende viis.

Metsade tume karniis
on raamiks sel õhtul, nii kallil.
Valge vaibaga tee avab hangede vallil
härmapitsides hämarduv muistendihiis.

Lumehelbeid, mis on nagu riis,
üha sulab mu lehvivail sallil.
Nüüd on laiumisvabadus tuiskude trallil,
mis mu endagi südame kaasa vist viis.

Jälle väheneb tunnete kriis.
Mõnel kollasel tähekorallil
pilku peatades, kõnnin kui haldjateballil
või määratuavaras jäägaleriis.

Varsti kevade lapsekapriis
viskab kõrgele päikesepalli,
tõukab pärani väravad sulade tallil.
Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis.


tiivitaavi - 22.01.2012 kell 12:06

Ammu väljendusvalmina avanes huul,
aga sõna kuum hingus tast lahkuma tõrkus,
lõpuks puruneb kõhkluse pitser mu suul
ja vaid kajana kestma jääb kaduva nõrkus.

Mõtted on nagu õied, mis tolmlevad puul.
Neid on viljastand jäädava kevade hõrkus.
Mängib nendega lõpmatust läbistav tuul,
hiigelnahkhiir, kes tähtedel lendlema põrkus.

Õhtud kõhnasid kosmosekärgede meest,
kui me igatsus üle läks harjumusteest
ja siis tõeluse tihnikuis otsima astus.

Sinu näos puhkeb valguse pudenev moon.
Mina olen ta leekide liikuvaim foon,
sest ta õitseb mu armastust kaugeima vastu.


sossuke - 22.01.2012 kell 22:01

tuul eukalüptuse puul


guttamax - 23.01.2012 kell 18:35

Ma väga ei saa aru Sossukesest--postitada siia kolm sõna..võimalik, et tal pole rohkem sõnu Aga edu sellegipoolest, ning Alliksaart ja puha


Myrk - 24.01.2012 kell 01:43

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Mulle meeldis Gutta mõttekild antud teemakäsitluses.
Üks asi on postitada luuletus.Teha seda copi vormis.Tahtmatult tekkikb küsimus-Miks just see luuletus ja miks just see autor.Miski peab ju ajendama just nimelt seda luuletust postitama.Midagi peab ju olema just nimelt selles luuletuses midagi sellist mis nõuab vastuvaidlematult seda teiste foorumlastega jagama.Miks ei võiks olla juures mõni mõttekäik.
Täpselt sama kehtib ka teemas Minu lemmik youtube and bla bla bla.Miks just see...


See kisub juba väga isiklikuks, kõik pole loomult "nudistid", et oma alastatust loomulikuks pidada, ja uhkusega välja kanda.
Kui keegi ikka vääääga tahab selgitust ja teada, võib alati esitada privaatselt lisaküsimusi.

On väsinud mu salalootused
kui laevad, mis ei jõua iial randa.
Maailm on uinunud. Hilisöised leed
ei suuda südamele sooja anda...


tiivitaavi - 26.01.2012 kell 10:15

OO,tänan sind Myrk,
märkasin alles nüüd,et Freelancer ja guttamaks on siia ka midagi kirjutanud.


tiivitaavi - 26.01.2012 kell 12:10

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust,
et kuhugile välja jõuab laev,
kus avameri põlgab tuima hootust,
et õndsuseks saab valu, võiduks vaev?

Kes suudaks püsida, kui ta ei tajuks,
et teda toetab rabe, liikuv liiv?
Kas tunded kasvaksidki võimsaks rajuks,
kui kaduv iil ei oleks iga viiv?

Kes suudaks sirguda, kui poleks paisul tarju,
mis jäävad kõrgemaks kui püüdja peod?
Kes suudaks virguda, kui poleks kurba varju,
mis õhulisi ulmi maaga seob?

Kes suudaks uskuda, et pole valgust,
kui öösiti ta kuhugile kaob?
Eks pingsamini tõtta selle jalg just,
kes raske koorma õlgadele laob.

Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust,
kes tunnetanud pole inetust
ja inimolemuse jõulist õelust,
mis sädeledeski on imemust?

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti
ja meie maailm oleks pisk ja jäik.
Kas ongi mõtet hurjutada vähki,
et tema käik on tagurpidikäik?

Kes keset hullund vooge naerda jõuab,
see ennast mõõta tohib ajaga.
Kes palju saab, see veelgi rohkem nõuab,
et üha tungivamalt vajada.

Kes suudaks surra, kui ta hing ei raugeks
ja igatsus ei taluks taltumist?
Rand rebeneb ja tähed jäävad kaugeks.
Retk kordub ammuunund algusist ....


must.sostar - 31.03.2012 kell 22:08

Äsja liitusin foorumiga. See teema on täpselt seeline, kus ma tahan nö käe valgeks teha. Võrratu oli avastada, et keegi veel on üles leidnud ja jagamisvääriliseks pidanud - kuigi on nii palju õisi - luuletuse. See juba aaaaaaaastaid (vihje vanusele) mu lemmik. Nudistina (mitte et ma see pärilselt oleks) teatan, et need värsid võtavad kenasti kokku mu mineviku, oeleviku ja ilmselt ka tuleviku.


Trea - 01.04.2012 kell 10:48

Ja sünnitakse,kuigi tuleb surra
ja armutakse pettumuste trotsiks
Mõnd ilu hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab,ilmaet ta üldse otsiks


tiivitaavi - 01.04.2012 kell 17:14

Tsitaat:
Algne postitaja: must.sostar
Äsja liitusin foorumiga. See teema on täpselt seeline, kus ma tahan nö käe valgeks teha. Võrratu oli avastada, et keegi veel on üles leidnud ja jagamisvääriliseks pidanud - kuigi on nii palju õisi - luuletuse. See juba aaaaaaaastaid (vihje vanusele) mu lemmik. Nudistina (mitte et ma see pärilselt oleks) teatan, et need värsid võtavad kenasti kokku mu mineviku, oeleviku ja ilmselt ka tuleviku.


See luuletus on:

Kuigi on nii palju lilli...

Öösel nägin ma und ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad
ülased.
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu
pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib
väljendada paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda
ta pilk.
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade
valulist veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
Öösel nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
Otsin lagendikku ja lille.
Tahan kaasa võtta oma armastatut.
Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski,
nagu oleks too ammune kevad ikka alles ees.


guttamax - 01.04.2012 kell 18:50

Tsitaat:
Algne postitaja: must.sostar
Äsja liitusin foorumiga. See teema on täpselt seeline, kus ma tahan nö käe valgeks teha. Võrratu oli avastada, et keegi veel on üles leidnud ja jagamisvääriliseks pidanud - kuigi on nii palju õisi - luuletuse. See juba aaaaaaaastaid (vihje vanusele) mu lemmik. Nudistina (mitte et ma see pärilselt oleks) teatan, et need värsid võtavad kenasti kokku mu mineviku, oeleviku ja ilmselt ka tuleviku.

Tubli, et liitusid Eieiei, ega sest pole midagi, et Su IP Tiivi omaga pisut ühtida võib--sõpra peabki postitustekogumisel aitama, et EDU


tiivitaavi - 01.04.2012 kell 19:33

Aprill!


tiivitaavi - 20.04.2012 kell 17:27

Tean, millal rahutust on kõige raskema kanda.
Tean, millal südant on kõige võimatum suunata.
Tean, millal tuleb mõte, mis saab masendavalt asendamatuks.
See on siis, kui mälu läheb otsima ühte kadunud kevadet.
See on siis, kui laul läheb otsima kahte kadunud kadentsi
maailma müramüriaadide keskelt.
See on siis, kui seistakse iseenese hääle nagu ootamatu
ilmutuse ees.
Näoga vastu näotuid tuuli.
Tuultega vastu huuletuid taevaid.
Taevastega vastu kumisevat tumedust, mille sõlmed
laheduseta libisevad läbijuurdlevate sõrmede.
Elamisjõud on talumisjõud.
Talumistarve on tunnetustarve.
Tunnetuslust on võitluslust.
Kadunuks peetud kaarikud keerlevad maailma maanteedel.
Kõikjal on keelumärke.
Kõikjal on hilinemist ja tasahilju eemaldumist.
Kõikjal on tõbiseid tõdesid ja tarkuse tulutust.
Kõikjal on kuulsuse kulda, mis kuulmatult kulutab südame.
Täiskäigul, lahingute vaheaegadel, tähistame pisikeste
nukrate imede häbelikke ilmeolukordi.
Me ei kisenda sellepärast, et meil oleks kitsas.
Pigemini teevad meile avarused haiget.
Südame tühjus ei ole veel saabunud.
Tundide saatus ei ole veel tõestunud.
Kirgede küündivuses ei ole veel põhjust kahelda.
Näen sind kõikjal kellegagi, kes on su tundmatu teisik.
Ma vajan seda võõrastki, sest temata poleks ka sinu suurt
sära.
Kui ma sulle armastust avaldan, heegeldad sina vaikides
edasi tähtede heledat pitsi.
Sa heegeldad läbi mu kudede, mis ikka ja alati alles kujunevad.
Iga piste põletab nagu tuli ja tuikab kaua taju tagamail.
Ikka, kui hakkan uskuma, et veensin s i n d oma armastuses,
leian oma kõrval kellegi teise.
Su käed käivad kaugel ja su hing on kohutavalt suur puur.
Oleme kaks, kes on nii teineteise ligi, et kunagi ei kohtu.
Kaks, kel on liiga palju sõnu, et valida midagi väljendamiseks.
Kaks, kel on liiga palju tundeid, et osata neist mõnda kinkida.
Kaardume kõrgusisse, unustades mulla, mis meid sigitas.
Kõiges kõige rohkem on süüdi tinaselt tinisev tornikell.
Kui ta ei lööks, ei oleks valus.
Kui ta ei hüüaks, ei tuleks õnnetusel mõttessegi tulla.
Kui ta ei kaebleks, ei ulatuks me kurbused kellegi
kujutelmi kriimustama.
Alati tahaksin veel üks kord silitada elu süngete veetluste
selga.
Et aistida, kui toredalt kore ta on.
Suur elevus puhkeb ja paisub varjude valvsas valatises.
Veri laulab nagu viimistletud viiul.
Nii kõrgeid noote saavad haarata ainult hiiglased.
Kui me ometi teaksime, mitmendal maailmahoone korrusel
me viibime!
Kui me ainult suudaksime korrutada end kordumatuks!
Oh, kui me südameis võiks igiaegadeni kohiseda kastevärskete
salude sale saluut!
Oh, et me suudaksime omakasupüüdmatult armastada
kõrge kuukirkuse pühi narrikuljuseid!
Oh, et me tõde ei oleks nii nõrk ja kitsas, et eksitused
võiksid teda vigastada!
Igast ohust hoolimata tuleb meil tõotada truudust igavesti
igatsevale tõele.



Lisaks,lugeda teksti raamatust,hoides seda käes või lugeda inernetist,saab kaks täiesti erinevat tundmust.


tiivitaavi - 14.11.2012 kell 15:52

Päikestepillajad


Fööniks on rändlind ja paelu on pagana palju.
Naljakalt palju.
Nõutuse paelu.
Nukruse paelu.
Paelu on tublisti rohkem kui kaelu.
Vahel nad katkevad,aga enamasti katkeb kannatus.
Meie päevad...
Meie poolt märgistatud,
meie poolt piiritletud,
meie palvete palavikupingest kiiritletud päevad...
Kus nad on?
On nad siis väga kulunud,kui me nad ükskord tagasi saame...?
Elu on suubumine saladuste suurde merre.
Kangelaslik kanneldaja,kas siis vähesed nendest,kes sinuga
õhtule laulsid,unustavad hommikuks oma hääle ja salgavad ära
oma südame,sest pahandust on selletagi palju...?
Kõigest kõige vähem tohiks unustada häält...
Valguses on kihud kohmakad ja kiusatus kammitsetav.
Pimeduses lõhnad teravnevad ja väljendusrikastavad.
Avavnevad ligiduse lilled.
Avalduvad avaruste aimused.
Nad teevad julgeks nagu ülisuur oht ja nõtkeks nagu ülisuur surve.
Kui miski oli maailmas enne muud,siis pidi see olema hääl.
Endleva elu hääl.
Lendleva igatsuse hääl.
Hälbiva ja ahastava armastuse hääl.
Enne mõisteid ja mõtlemisi.
Enne sünde ja hämmastusi.
Enne päikeste puhkemist.
Kui miski maailmas on pärast muud jääv,siis peaks see samuti olema hääl.
Hanguva valguse hääl.
Murduva mõistuse hääl.
Teeskleva teadvuse väsinud hääl.
Pärast tahet ja mälu.
Pärast aistiva surma.
Pärast kuudegi kustumist.
Kui kõik on kaduv,siis kaob ka kaduvik.
Vala veel väheke oma hinge nesteist,helde helidehälija.
Suu on nagu hõõguv haav ja kurk kuivab koledasti.
Vala üksainus tilkki nende igast maigust,mida kindlasti
on miljoneid!


tiivitaavi - 14.11.2012 kell 17:17

Uinujate päev imbub ärkajate öösse.
Me tõuseme ja tõuseme,kuid ikka on miski meie peal.
miski leebelt luupainalik ja ladusalt hoope laduv.
Piinade pinnapealsus.
Rõõmude rinnapealsus.
Vahendamist vajav vahepealsus.
Lahendamist vajav kahepealsus.
Ahendamist vajav pahepealsus.
Oled nii keerukas,et kuhu siis kirgki minna teab sus!
Asjata salgate!
See tee isegi vaevalt vabadusse ei vii.
Armastus on agar ja
salakaval salakaubavedaja ja
üllatavalt aval ühtlasi.
Ühtlane ja üksiasuv kõigis.
Virvavälkude visa vihane vilkumine.
Kiivas kibe ja õnnis ja õudselt õiglusetu.


tiivitaavi - 14.11.2012 kell 18:06

Alustasime,mängides kalu,ja lõpus on meil jälle lõpused.
Kadunud ajastud voogavad tagasi oma absoluutseil hetkil
nagu kuma surnuilt tähilt.
Oo võrgutuste võrreldamatust!
Oo kajastute korrutamatust!
Oo kujutelmade kaugeid kilgatusi!
Oo kõikelubavat keeldumist!
kummitusedkummardavad ja kannavad nõrkrnud tõeluse mõrsjavoodit.
Linnud liuglevad.
Linnud siuglevad.
Ringiratast.
Riugastega.
Üdini tungivate hüüatustega.
Kõlab naer.
Kõva naer.
Istume ja ootame.
Kütid kihutasid varahommikul ulmametisse.
Varsti peaksid nad olema tagasi,kaasas hulk ulukeid.
Me tahame neid piksevardais praadida.
Kütte muidugi.
Valguseaastad mööduvad värisevas värvutantsus.
Mõni neist piilub me aknaisse ja läheb kohe ohates edasi.
Istume.Ootame.
Elu on edev ja häbelik.
Ometi kõige ehtsamaid ehteid ei ole ta meile veel näidanudki.
Elu on ahvatlev ja naudinguahne.
Oma rindu ei ole ta meie ees veel paljastanudki,
toitvaid ja tuliseid ja teravalt torkivate nibudega.
Keda sa kardad?Ammu olnuks aeg!Ammu!
Trallitav surm tuhiseb tundmatuna läbi sammassaalide,
kus ujub tumedus.
tal on tuhat peibutust peas.
Tal on tuhat süütungi südames.
Tal on tuhat kavatsust käsivarris.
Me purskume naerma.
Naer paiskab meid pikali.
Me teame,et peame naerma.
Me naerame ta välja.
Õue.Tänavale.Teise linna.Teiselepoole tuuli.
Olelusest hoopis eemale.
Et lätted usaldaksid uhkemalt läituda.
Et tähed tihkaksid tihedamalt tärgata.
Et tõed ei oleks nii tobedalt tõsised,
et neil ennast vaadates hakkab hale.
Me ässitame oma naeru surmale kallale.
Me väsitame ta oma naeruga.
Me teeme ta väiksemaks,vaevaseks ja võimetuks.
Me naer jälitab teda ega anna talle aega hinge tõmmata.
Me sunnime ta häälega hääbuma.
Siis me kahetseme,et olime nii kurjad.
Meid rõhub teadmine,et ta kartis meie naeru ja et see
mõjus talle mõtlemapanevalt.
Kui surm hakkab mõtlema,siis on see mõtete surm.
Aga naerma peame siiski.Teisiti me ei saa.
Meie naeru on koondunud küsimused,millele ei ole vaja vastata..
Meil on valida meeleheite ja naeru vahel.
Me valime viimase.
me naerame oma õnnetuste üle
Me naerame oma valude üle.
Me naerame oma vigade üle
Me naerame ülekohtu üle.
Me naerame oma naeru üle.
Ja oma õnnegi üle onmeil jõudu naerda.
Võitude vägivalla ja kaotuste kerguse kohal kõrgub me kohutav
naer läbi hommikrahutute rohtaedade laulude kaudu




""Päikesepillaja" Ilmamaa ,Tartu 2011


Myrk - 09.02.2013 kell 11:46

Tõprad annavad tõotuse hakata harrastama
terveid eluviise


Tuhmunud trahteris kakssada kratti
pidasid tähtsat ja tarka debatti.
Lehetäil peos oli lennukipilet.
Öökull sõi hõbedast kulbiga kilet.

Liiklusinspektoriks määrati tigu,
aga ta sooritas niipalju vigu,
et tema tööga ei olnud rahul
juuksur, kes vahul, ja mölder, kes jahul.

Tuultele pisteti suukorvid pähe.
Sellel, kes kuulatas, hääl oli kähe.
Kohinal kogunes kohikukki
õue, remontima paarituspukki.

Millestki rusutult puhkesid õied.
Haikalad paisuma puhusid põied.
Lennati, lennati maailmaruumi
uurima tähtede tõrvatud tuumi.

Siga tõi katlasse nuumatud tõru.
Viin tuli kange ja võlu ja mõru.
Loomad, kes jõid seda, kõik olid purjus,
nii et neis vallandus aplus ja kurjus.

Sipelgas pilku ei pööranud kellalt,
sageli naeratas totralt ja hellalt,
üritas tõusta ja kratsides kukalt
peopesa libistas liblika sukalt.

Kilgi paar fokstrotti tantsida kihutas.
Varblane tõugule õlale nihutas
moka, ja mitte just tagamõtteta
kiitis ta mahlakust, kaenlasse võttes ta.

Purutäis rohutirts viiuli purustas.
Tarust kõik varumee mesilind turustas.
Konn võlus kärbseid sel ajal, kui pelikan
jalutskäigule tütart tal meelitas.

Järk-järgult maad võtma seadis end tüdimus.
Päriselt soikus kuid lõbu ja südikus,
kägu kui kõlblusekoodeksi avas,
kuigi see alguses polnud tal kavas.

Viimaselt pudelilt karu lõi korgi ja
selleks, et lõpeks see loomade orgia,
ütles: ”Toon teistele eeskujuks muti ma,
hektarit seitse kes kraavitab jutiga.

Ta on küll pime ja temas on mühaklus,
aga see samavõrd olla võib pühaklus,
kõrini täis panev kõrgemaid tõdesid
neid, kes veel tänini teadmatust põdesid."

Tõhusaks tervikuks loomad nüüd liideti.
Karuprogrammi kus iiales kiideti,
toimisid ühed kui järgijaatajad,
teistest said mutile ülevaatajad.


Myrk - 09.02.2013 kell 12:03

Tegelikult Tiivi Vanemõde "viimati kuuldud laulu" lummuses

Välgud peeglis

Pukil on sääred, letil on joogid.
Kas on need mürgid, või on need droogid?

Tundmatu tõbi raputab õlgu.
Juuakse veini. Juuakse võlgu.

Enamik joojaist meenutab loomi,
kõrtsmik ent ise pigem fantoomi.

Ta on nii kaval, et palju ei joo just,
hästi kuid tunneb mõnude soojust,

aamide kraanidest välja mis nõrgub.
Koos on siin taevad. Koos on siin põrgud.

Väljas on õhtu veniv ja pime.
Pole tal nägu. Pole tal nime.

Väriseb küünlaleek. Lõke on lõukas.
Saatusest umbropsu kokku kes tõukas?

Silmades sibavad hääletud kõned.
Homset ei ole, kuid täna on põnev.

Kiusatus sulgub keerlevaks kuruks.
Elu ja pudeleid kukub puruks ....

Iharus tõukab. Pettumus riivab.
Kuristikkiivalt mustendab diivan.

Iharus tõukab. Lend on ja langus.
Hetkeks vaid sulab mõistuse rangus.

Kiusatus sulgub. Pääsu ei ole.
See on nii meeldiv. See on nii kole.

Väriseb küünlaleek. Koldes on süsi.
Ei ole tunnetel peatust, ei püsi.

Väljas on õhtu. Päike on puhkel.
Kirgede kartlikke karjeid puhkeb.

Aamide kraanidest niriseb nukrust
just nagu kulda, mis pudeneb kukrust.

Ta on nii kaval, et sarnaneb tõega.
Kehad viib kaasa tormise jõena.

Enamik joojaist ammugi magab.
Uni on sügav ja õndsuse tagab.

Tundmatu tõbi nakatab hingi.
Minnakse mööda suletud ringi.

Pukil on sääred, letil on rinnad.
Põgusad rõõmud. Jubedad hinnad.

Artur Alliksaar


tiivitaavi - 16.02.2013 kell 11:45

Myrk,Sa tunned hästi Alliksaare luulet!


eerik2 - 26.02.2013 kell 00:39

Nõiaringis


Üle sumbund talvede
tuul viib mõtted kui lume.
Tal on tühjade salvede
ja luhtund lendude jume.

Tardund sambad on põlised puud
ja jäätund on sammal.
Kas on öelda veel midagi uut
taeva värvidegammal?

Ikka tallad neid tuisuseid teid
ja pakases pakatab kirre.
Ei su ees ole eneseleid,
vaid laukana irvitav irre.

Ja see tundki, see oodatud tund,
võib-olla et iial ei tule ...
Kuid me laulud, me loomusund,
viivad kaugele südametule.

2.

Sa valvasid õhtutes,
heitsid tuultega mesti.
Lahti koorus ja pudenes
su tuhandeid kesti.

Kuid kõigist neist paigale jäi
ihnsust põletavkuuma,
ja näib - ei sa näidata täi
oma tõeluse alasti tuuma.

3.

Keda jälitab rajude peks,
see peab tuld peitma pihus.
Valgus tiheneb valudeks,
raskelt tiineneb hinges ja ihus.

Jää lebama, lummatud lind,
suure ootuse alla,
et võiks vaikusest väsinud rind
sissepoole end viimati pursata valla.

4.

Mis juhus sind siia tõi, -
need on hanguvad tähed!
Nagu needus sind rännukirg lõi;
nii sa lähed ja lähed

ikka leidmata veel midagi uut
juba ammugi teatust.
Oled pagu ja lagu ja luut,
ja ei ole sul puhkust, ei peatust.

Elu ürgkoldelt pöördus su palg
vastu võõraid planeete.
Ära lõigati teekonna alg.
Meelde meeltele laotakse neete.

Üks varitsev vari su pääl
on märkind su ruttava jala.
Tal on näljase lõukoera hääl
ja sa vaikid ta vastu kui kala.

5.

Et me olime mõistmise äär,
kes nüüd seda usuks!
Ja me otsatu rikkuse määr
võib-olla meid endidki rusuks.

Ainult lovesse langev ¹amaan
meie kaotusi tunneks ja nendiks.
Luba siiski, Su mäluks et saan,
ja ole mind toitvaks legendiks.

Las keeb Sinu loitsude leem
mu kustunud verre,
et meist järgi jääks helendav neem
aja mustunud merre.


Qqpai - 20.03.2013 kell 00:04

on teisigi, ja eriti sotsiaegne on ikka parem sellest siin, arvan.

Kui sa tuled ..

"Kui sa tuled, too mul lilli,
too mul kurki, too mul tilli,
kohupiima, kohviube,
tule tuuluta mu tube;
minu kodu on mu urgas,
hallitus ja hais on nurgas,
tules ära tuld küll süüta,
ära uuri, ära tüüta
manitsustega mu kõrvu,
igatsen vaid sinu õrnu
unistusi uuest ajast,
puhtast, valgest vangimajast."

- Hando Runnel


guttamax - 20.03.2013 kell 00:17

votjh, pigem Runnel Mul pole Alliksaare vastu, aga kohati tundub ta magedalt imal..midagi tiivilikku


tiivitaavi - 20.03.2013 kell 11:59

Võrrelda Alliksaarega,ai see oli ilus kompliment,tänan.


tiivitaavi - 20.03.2013 kell 13:24

Olete need,kes kuhugi ei jookse,
olgu teil või kümnepuudased pommid jalge küljes.
Olete need,kes kusagil ei peatu
pakutagu teile või kuupannil küpsetatud salamandriraguud.
Olete samad,kes olite siis,kui mu vanaisa Hammurapi
rajas esimese raudteelaste puhkekodu.
Iga muusikasalong on miniatuurne muulatall.
Sisseseade on selline,et muulad on üleval ja muusika all.
Mina olen kuum nagu kerisekivi.
Teie olete lahedalt jahedad.
Olen teile tänulik tähelepanu eest.
Kes õigeaegselt küllastub meest,hakkab limpsima soola poole
See on seedimisele suureks abiks.
Zooloogiamuuseumi eksponaadid lähevad kollektiivselt sisseoste tegema.
Sookured nööbivad kurguni kinni oma kodukootud kuued.
Krokodillid püüavad konnadena krooksuda ja see teeb ütlemata palju nalja.
Leopard saadab õhusuudlusi edevatele emakassidele.
Kõige lõpus sammuvad hambuliselt relvastatud leegionärid ja hoolitsevad selle eest,et lomad jäävad tuulte poolt puutumata.
Prillmadu palub optikult kaebusteraamatut.
Ta palub seda tungival toonil.
Optik kogeleb ja häälikud helisevad nagu helmed.
Varsti jäävad mõlemad vait,sest mammutitiibade kohin kasvab
üha kõvemaks ja kõvemaks.
Termiididki teritavad kõrvu.
Udusulenugadega.
Kõrvad lähevad nii teravaks,et võib karta enesevigastusi.
Õhutõrjeraketid on stardivalmis.
Siiski osutub rünnak üksnes abstraktseks.
Pommide asemel langevad sümbolid.
Nad kuulutatakse kukutatuks.
Valgus tõmbub vaistuliselt varju.
Kellegi käes peab ju kord olema.
Kellegi turjal peab ta end tunda andma.
Pärast paanika lõtvumist leiab känguru kukrust kopikaid ja hangib mõned kasvatusalased bro¹üürid.
Kehva kaerasaagi pärast ei maksaks kellelgi kaks korda järjest hobune olla.
Parem on tunda end traktorina või omandada buldooseri hingeelu.


mmunk - 23.03.2013 kell 09:47

ostsin viimati alliksaare "päikesepillaja". läksin kindla kavatsusega osta kinkekaardi eest midagi sellist, mida niisama ehk ei raatsiks. erialast ja huvikirjandust raatsin nagunii, seega otsustasin luulekogu kasuks. paelusid alliksaare teravmeelsed sõnamängud, aga põgusast sirvimisest veel kaugemale pole jõudnud. KMS-i "sureliku muuga" ostsin kah, aga selle kingituseks