
Otsin sind hallidelt tänavailt,
jäätunud nägudelt, väravailt.
Otsin sind asfaldilt, kividelt,
kustunud laternarividest.
Otsin sind sinavalt järveveelt,
rohtuvalt suviselt metsateelt.
Otsin sind sügisööst sumedast,
tähisest taevastki tumedast.
Veelgi enam - kui kaugel sa,
otsin sind, olles koos sinuga
teadmata ajast või ilmadest,
otsin sind sinu silmadest.
Olete luulet kirjutanud? Sahtlisse? Ja on Teile keegi luuletuse pyhendanud?
Olete mõelnud, mis paneb inimest kirjutama ja endast kõike välja elama?
Aitähh, Krissu, ilus oli.
palju olen kirjutanud, paljud on lugenud, oskan ka vist nagu juba kooliajal selgus võrreldes teiste klassikaaslastega...tahaks ka avaldada raamatu kui kunagi teada saan kuidas see käib...
Ristan käed ja armu anudes
Su ette põlvili laskun.
Jah, ma tean, ma olen patune,
kuid võta mu hing, mu sõnadki südames vastu.
Vaata mu valusid rinnas
ja mõtteid mõlkumas peas,
olen noores, parimas,
alles päris õitsevas eas.
Tulvil mu tujud on tundeid,
ja valgete ööde lumma,
ja valgust ja vaikust ja kõike,
mis elus on harrast ja tumma.
Ma kirjutan palju. Ja ütlevad, et ilusasti. No seda ilus uskuda, edev ju minagi
Miks ma kirjutan?
Millest?
Temast ja minust. Tundeist. Ja taevast. Päikesesärast ja põsepaist. Sõprusest ja sireleist. .... Need ongi need asjad, mis looma panevad. See on see
rõõm ja ilu elust endast. Minus sees. Ja kandmaks väljale. Looja rõõm on anda.
Ja mind pool foorumit täis juba. Mu ridu. Lullad. Ütlesin ju et edev 
Tsitaat:
Algne postitaja: michelle
...tahaks ka avaldada raamatu kui kunagi teada saan kuidas see käib...
Nii saab kaudselt sundida
rahvast kogu mahu lettidelt ära ostma, paljud raamatukogus ei viitsi lugeda...
Olen kunagi kirjutanud...siis kui hinges suur valu oli. Otsisin sellele valule väljendust. Hiljem neid luuletusi lugedes ei kõlvanud need kuskile
Pole mulle seda luule annet antud ja sõnaosavust...aga lugeda ja koguda meeldib luuletusi väga.
Tsitaat:
Algne postitaja: yller
ma vaatan päikeseloojangut
ja meelde tuled sina
ma ei tea mix
aga meenub me koosvibitud aeg
meenub su naer - mis nõnda kaunis on
meenuvad su silmad - millega nii armsalt vaatasid mind
meenub su kalli - mis nii soe ja mõnus oli
meenub veel palju muud
sellest ajast kui olid siin.
nüüd ma siis edasi istun siin
pilk loojangus,
ja meeles mõlgud vaid
sina
(01.04.2003)
Ausalt!!
temale ikka on see pühendatud
@marintz
See pole küll minu välja mõeldud aga tahaksin ta ikka siia kirja panna.
Otsi mind üles...
Püüa kinni kui jõuad Sa mind
kui kätte saad siis tead mis on selle hind
ära lase ennast segada sellest mida sa näed
nagu nii sulle mõistmatuks jään.
Kinni silmi mu üles leiad Sa
Su süda ütleb kuhu tulema Sa pead
ära karda takistusi oma teel
need ületad ja rohkemgi veel
Kuula oma südant,otsi üles mind
Su eest ei põgene vaid ootan Sind
ära enam peatu,oled poolel teel
vaata kuidas tähed Sulle näitavad teed
Tee seda kohe ja praegu
ära jää ootama paremaid aegu
otsi mind kõikjalt,lõpuks leiadki
Sa oma õnne,mis kord kaotasid...
kirjutan.
http://www.zone.ee/inadequate
puha minu oma.
näide:
mu nahal on möödunud aegade valu
valgetes joontes kindlalt kirjas
vaikides jutustab lugusid
öödest
õhtutest
su naeratus sirutub veriseks irveks
ja see ei ole minu süü
ma ju armastan sind nii palju
ma ju armastan
vajan
sind ja su teravaservalist kehastust
ja nii ma peidangi su ära
su suudlused ja
hammustavad jäljed
ilusasti riiete alla
pealtnäha on kõik nii ilus
ma ju säran päikese käes
nagu mu hoolega varjatud läikiv armuke
ja ma ei kirjuta verega luuletusi
ega üldse midagi
midagi ei olegi kirjutada
kõik on nii ilus
kõik painajad on jäänud mu randmetesse kinni
Luule on ilus, aga mulle meeldivad rohkem räpiriimid.
Hey, my sweater is new. Don't be mad at estonian kid dressed better than you!
Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Otsin sind hallidelt tänavailt,
jäätunud nägudelt, väravailt.
Otsin sind asfaldilt, kividelt,
kustunud laternarividest.
Otsin sind sinavalt järveveelt,
rohtuvalt suviselt metsateelt.
Otsin sind sügisööst sumedast,
tähisest taevastki tumedast.
Veelgi enam - kui kaugel sa,
otsin sind, olles koos sinuga
teadmata ajast või ilmadest,
otsin sind sinu silmadest.
Olete luulet kirjutanud? Sahtlisse? Ja on Teile keegi luuletuse pyhendanud?
Olete mõelnud, mis paneb inimest kirjutama ja endast kõike välja elama?
Olen kirjutanud ilgelt luulet....kui veel pisim olin siis sai auhindu ka võidetud..nyyd läheb kõik sahtli...kuigi viimasel ajal on ka lauludele sõnu kirjutatud...
ma ikka ka aeg-ajalt kirjutan, see on mingi kummaline vajadus nähtu-kuuldu ja tunnetatu salvestada, võibolla see on mingi
enesteostus-enesejäädvustusvajadus, mis ajab kirjutama. Hetkel ikka pigem kirjutan sahtlisse mõningaid teosekesi vahel näitan kah, kunagi tulevikus,
on plaanis ühe sõbrannaga kahepeale ikka mingi kogu välja anda, kui finantsolukord võimaldab
Aga Krissu, 5+, mulle väga meeldib see luuletus 
Ma jooksen kesk kõrbe
Ja tunnen kuis aeg voolab
Kui liivakellas liiv
Aeg oota, palun oota veel...
Ma pean ju leidma kellegi
Kes ära viiks mu siit...
Kuid aeg ei oota
Ja nii ma jooksen kesk kõrbe
Ja tunnen kuis aeg voolab
Kui liivakellas liiv
Ma hüüan, kas kuuleb keegi...
Kas leidub kuskil keegi
Kes ära viiks mu siit...
Aga ei, mu jalge ees vaid muumiad
Ja neist, neist pole ju kuuljaid...
Ma tunnen
Ma kukun auku
Siis silmad avan
See uni oli
See pole auk
See kuristik
Sinna langen
Hetk
Ma tiivad saan
Ja tuule tiibadesse
Ma rõõmustada jõuan
Siis silmad avan
See oli uni
Ma tiibadetta
Ja all on kuristik
Ma tunnen
Kauaks
Luuletama kipun siis kui tunded ei mahu enam minu sisse ära ja siiani on nad sirgeldatud ridadena jäänud enamjaolt ripakile.Pühendusega olen ka paar
lullat teinud ja ise olen neid ka saanud ja mitte päris üx
Kui enam end kuidagi väljendada ei oska, siis luulena see minust väljub. Aga hiljem kui paberile mu mõtted välja toodud, siis nii nad jäävadki kuskile ripakile. Tegelikult seda juhtub minuga väga harva. Aga teiste omi meeldib lugeda küll.
u Muljut' Südame Unistus-
Su nimedest vaid nelja tean
Oled unenägu nukralt silmistatud peas
Tuhande seitsmendat aastat aastat valvan Su und
Olen su vangals, oo loomalik sund
Olemiselõivu nõuab iga olemisehetk
Iga elatud aastake on vaid ringlev retk
Kolm kolmandikku elavat mind
On mu olemise kontimurdev hind
Tuhande seitsmendat aastat valvan Su und
Ja pilvepiigad nutavd valusat lund,
Sest Su silmisse näen liig harva,
Mis soo-mailase moodi ja mu hinge karva
Ja lõppude-lõpuks ei soovi ma muud,
Et mina ja Sina ülalpool tähti, kuud
Kaheteistkümne meteoriidina sööstaksime alla
Käed põimit' kokku ja südamed valla
Tuhande seitsmendat aastat aastat valvan Su und
Ole sa neetud liig suur olemise lumm,
Sest tuhande seitsmendat aastat...
Mu Muljut' Südame Unistus-
Su nimedest vaid nelja tean
Oled unenägu nukralt silmistatud peas
või siis selline näide
Sa pole mu südamehaigus, silmavesi,
vaid värske sirelimesi,
Sa pole mu kurbus, pillikeelsed närvid,
vaid vikerkaar, kõik spektrivärvid
Sa pole mu hing, lõhkemise värel',
vaid kõrde lükit' maasikad ükteise järel
Sa pole mu paine, haavast tilkuv veri,
vaid tasase õhtu purpurmeri
Sa pole mu kummitus, unetu mõte ogar,
vaid sügisene pihlakobar,
Sa pole mu noor rumalus, maailmavalu,
vaid murune vahemaa läbit' paljajalu,
Sa pole mu häbi, röövit' süütus,
vaid vaba liblikas,kes enne kinni püütud,
Sa pole mu ahastus, valus nali,
vaid hommikune linnulaul vali,
Sa pole mu igatsus, valus unenäosõõm,
Sa minu Rõõm!
tegelt olen ma peale sellise imala lembelüürika kirjutand ka looduslüürikat, aga ma ei leia seda paregu kuskilt üles