
Kas teil on sõpru, või ehk te isegi, kes filmide vaatamisel niimoodi süvenevad, et nad unustavad reaalsuse ja kontrolli enese üle?
Ma pole sellest kunagi aru saanud, kuidas saab näiteks tunda ise füüsilist valu vaadates kinos või telerist mõnd õnnetusjuhtumit või vägivaldset
stseeni?!? See on ju lihtsalt näitlemine, kuid ometi võetakse seda kui reaalsust...
nja. füüsilist valu ma küll ise ei tunne, aga filmi sisse elan küll. ja mõnikord olen isegi päev peale filmi vaatamist selle mõju all, kui see film on
eriti valus.
üldiselt on "liigutav" ja "kaasakiskuv" imho suurimad komplimendid, mida ühele filmile teha saab.
kui re¾issöör muidugi lihtsalt ja labaselt vaatajate tunnetega ei manipuleeri.
Jah, valu ma ka lausa tundnud pole, kuigi, mõnikord olen ise kõverasse tõmbunud koos filmitegelasega kui too haiget saab
Lihtsalt, film haarab
sedavõrd, et elad läbi seda, mis tegelasedki...Seda, et ma filmide ajal nutta törisen, seda vist pole vaja enam eraldi ära mainida ?
Ei, ma ei tunne füüsilist valu, kui keegi filmis haiget saab...
Kurb on aga küll, kui keegi ära sureb või kellelegi liiga tehakse. Aga mu ema ütles alati filmitegelase surma kohta: " sai parema pakkumise ja
läks teise filmi !" 
Minu meelest pole selles ka mitte midagi imelikku. Kas ma nüüd just füüsilist valu tunnen, aga kui ma näiteks tean, et film on tõsielu ainetel, siis
elan teistmoodi kaasa küll. No ja nutt käib selle juurde. Mõnikord ulun veel tükk aega peale filmi lõppugi
...
mul kunagi üx lähedane inimene ütles,et ta ei pea ise filmi süvenemagi,kui mina seda vaatan
..suudab mind jälgides filmi sisuni
Autojuhilube tehes muutusin eriti tundlikuks liiklusõnnetuste teemal ja siis ükskord vaatasin etv-st 112-te vist ja seal oli noormees, kes oli just
avarii läbi elanud, ta suutis rääkida, midagi hullu nagu ei tundunud olevat aga ma elasin sellesse nii sisse, et mul hakkas lausa halb
Ise pean end külma närviga inimeseks, aga võta näpust!
tegemist pole küll filmide vaatamisega aga tv saade ikkagi
tavaliselt on inimene sellise loomuga et oma silm on kuningas eriti lastele mõjuvad filmid, seal tapetakse ja laps mõtlebki et niimoodi peabki olema, ühesõnaga mida vaatad seda sellesse süvened ja mõnda asja lausa usud et niimodi ongi elus
mul on õde selline et vaatab õudusfilmi ja enaamvähem kiljatab selle ajal....ja siis hakkab endale järjest korrutama et see on alniult film....see on
ainult film jne.....
Ma ei kujuta ette missugune peaks olema see film, mida vaadates inimene tunnetad valu. Minu meelest on selleks kaks võimalust
1) See film peab olema nii väga väga väga hea, et sundida vaatajaid pilke pingsalt ekraanil hoidma. See film peaks sügavale hinge pugema;
2) Õudusfilmi ajal võib nõrgema südamega inimene vahest tõesti südamepiirkonnas valu tunda. Oht on selles, et see valu võib hauda viia.
Elan kaasa küll, aga otsest valu pole tundnud...
Vahel väga tobedda tseeni peale olen küll tundnud häbi, nii et poe või peadpidi teki alla
Raamatu lugemine on ka nagu kino vaatamine ... pilt jookseb silmade ees...kui on hea raamat.
Kui kirjanik on sisuvaene, siis pilti ei teki ja raamat jääb nurka vedelema
valu ple samuti tundnud ma lihtsalt kurva koha ajal võin kogemata mõne pisara maha panna.
Häbi pole tobeda koha peal tundnud...pigem naernud täiega.
Ma plaksutan käsi kui pahad kutid lõpuks maha notitakse!
kui on hingeline film, lahistan nutta, valu pole tundnud.
Õudusfilmides või väga pingelistes tseenides olen tihti käed näo ette pannud ja piilun siis läbi näppude. Aga kui on minu jaoks õudsamast õudsam, siis
lähen toast välja ja piilun ukse vahelt telekat julgus= kaugus
viimane selline film oli Haapsalus filmifestivalil ka kavas, mingitest inimsööjatest.
Tsitaat:
Algne postitaja: mystik
Kas teil on sõpru, või ehk te isegi, kes filmide vaatamisel niimoodi süvenevad, et nad unustavad reaalsuse ja kontrolli enese üle?
Ma pole sellest kunagi aru saanud, kuidas saab näiteks tunda ise füüsilist valu vaadates kinos või telerist mõnd õnnetusjuhtumit või vägivaldset stseeni?!? See on ju lihtsalt näitlemine, kuid ometi võetakse seda kui reaalsust...
sõbranna on selline, kes unustab kõik muu, kui filme vaatab
umbes sedasi, et karju või kõrva ääres, tema on omas maailmas
endale ei meeldi vaadata filme, mille tegevus toimub kusagil mägedes ja mägironimisega on tegu
mul hakkab selline hirm, justkui ise oleks seal
Tsitaat:
Algne postitaja: pisihiir
Õudusfilmides või väga pingelistes tseenides olen tihti käed näo ette pannud ja piilun siis läbi näppude.
Ja mõni inimene on üldse loobunud minuga koos sääraste asjade vaatamisest, sest ma ei lase neil vaadata. Lohutus, et see vaid film ju, küll ei
lohuta. Täiesti valus hakkab...
Kui on hea film, siis elan nõnda sisse, et unustan ümbruse, mis vahel pahandab minu meest. Tema räägib midagi, aga mina ei kuule. Sama probleem oli kunagi raamatutesse süvenemisega. Küll vanaema pahandas ja see oli üks põhiline tüliallikas kogu aeg.
No nii sisse ei ela, et reaalsusest kaoksin. Küll aga elan nii sisse, et võin tunda inimese vaimset valu, kergendust jms. Eile vaatasin Discoverylt saadet "I shouldn't be alive" ja siis olid küll emotsioonid väga ülevõimendatud ja oli tunne nagu oleksin ise seal suremas.(Peaaegu)
Nii häid filme vaadates kui ka raamatuid lugedes unustan argipäeva - nutan, naeran ja häirin muul moel pereliikmeid ja kinos kaaskodanikke. Ma usun, et see on kohatu ja võib kummaline näida aga ma ei saa sinna midagi parata. Ausõna!
Mõni raamat on ikka haaranud küll ! Esimesena meenub, et Dostojevski Kuritööd ja Karistust lugedes körvetasin kartulid pöhja ja rikkusin poti ära -
hea, et midagi pölema ei läinud ! Viimasel momendil kõrbehaisu peale "ärkasin". 
Eile ma vaatasin filmi"õnnelind flamingo"
ja mis ma avastasin see mida sel ajal tauniti see on tänapäeval täiesti normaalne tegevus
millisne reaalsus on õige ja milline vale
Mind panevad jätkuvalt imestama inimesed, kes elavad filmi niivõrd kaasa, et näiteks kaklusstseenide ajal hakkavad vaikselt kätega kaasa tõmblema,
hüüdma stiilis "Noh, pane nüüd" jne.
Laiutavad käsi, "No miks ta nüüd nii tegi", "Kuidas ta nii loll saab olla" jne jne.
Imre, inimesed on lihtsalt erinevad ja see on tore
Vatsasel juhul oleks elu ju sigaigav. Mind näiteks panevad jätkuvalt imestama inimesed,
kes keset haaravat ja põnevat filmi magama jäävad.
vanadel inimestel on kombeks kõva häälega kommenteerida... eriti seebikaid
Päris närvidele käib kui kõrval keegi seletab, mis nüüd juhtub või
hakkab juhtuma
füüsilist kaasaelamist teleka taga võiks seostada jalgpalliga hoopis 
No olen ka suht kaasaelav. Kui on hea film, siis sellised südamlikud kohad keeravad küll vahel kraanid lahti. Kui noorem tütar veel kodus elas, siis
tema, kui mõistuseinimene, vaatas tundliku stseeni saabudes aegsasti minu poole ja kamandas- ära kavatsegi jälle ulguma hakata
. Ta üldse
omamoodi, irvitas südamest, kui õudusfilme vaatas, lapsena oli ta lemmik see.. Freddy Kruger, või mis ta oli.... 