
Öises vaikuses
Ma ei saa aru...
Ma ei saa aru ja võibolla ongi nii kõige parem. Nii mulle kui ka kõigile teistele. Ma ei tea kuidas ma siia jõudsin... kuid siin ma olen. Mu mõtteist
ja mälestustest oleks otsekui tükk välja rebitud. Ning selle koha peal kaikub vaid tume tühjus.
Möödasõitva auto tuled näitavad mulle silma. Pigistan oma silmad tugevasti kinni... kui mitu korda olen seda teinud ja lootnud et avades oleks kõik
teisiti. Kuid ei... miski ei muutu. Ma ei jõua enam... ma ei jõua enam seda rasket koormat kanda. Kõik tahavad minult midagi... kuid mind on liiga
vähe et kõigile pakkuda. Võibki vist öelda et süüdi oli saatus ise. Saatus mis kogu mu elu on mulle kaikaid kodarasse loopinud. Ma vihkan seda
olemist. Teadmatust homse suhtes... teadmatust selle kohta kas olen veel olemas või mitte... kui uue päeva koidukiired maad paitavad.
Jah... kas ma üldse olen olemas...
Taamal hakkab juba valguskuma paistma... varsti tõuseb päike.
Ma istun maha. Külm on... õhtul sadas värsket lund ning nüüd on kogu maapind kaetud valge vaibakattega.
Ma üritan pingsalt mõelda... meenutada... ükskõik mida... meenutada kas selles elus on kasvõi üks asigi olnud mille nimel elada... mille nimel
kannatada. Kuid seda pole... Ja siis... ootamatult... see juhtus. Ma ei tundnud tegelikult midagi... ei valu... ei miskit. Kõik mu silme ees läks
lihtsalt tasapisi tumedaks.
Enne veel kui silmad sulgesin, märkasin et valge maa oli kattunud kleepuva punase verega... Soe oli. Ma ei kartnud sest teadsin et hullemaks asi enam
minna ei saa.
Sulgesin aeglaselt silmad... kuid ma ei näinud pimedust... ma ei näinud üldse midagi. Ma ei oska seda seletada... see oli lihtsalt olemise lõpp.
Ei olnud mingit pikka tunnelit ei olnud eredat valgust... lihtsalt tühjus.
Surm oli ulatanud mulle käe...
* * *
Vaikust lõhestab vaid üksik öökullihõige. Juba tunde ekslen ma sihitult metsas... mida ma siit küll otsin?
Ei... ma ei ole eksinud. Kuid samas ma ei tea kus mu kodu asub. Ma arvan et mul polegi kodu. Mis on üldse kodu? On see soe ja hubane paik kuhu minna
kui sul on valus? On see sõbralik koht kuhu oled alati oodatud... ka siis kui tood endaga kaasa mure ja pahanduse?
Ei... mul pole kodu... sest ma ei soovi seda. Ma ei soovi enam oma lähedastele haiget teha. Niipaljugi väärikust on mul veel alles.
/.../
Oksad kraabivad valusalt mu nägu. Kuid ma ei saa peatuda... ei saa. Ma põgenen oma saatuse eest kuigi tean et see pole kellelgi varem õnnestunud. Äkki
mul õnnestub? Üks väike lootusekiir on mul alati hinges olnud... ehk läheb kunagi kõik paremaks? Ehk polegi minu taevas ainult mustad pilved... Kuid
minu lootus on asjatu... see kingib mulle ainult hetke hingetõmbeaega et seejärel uuesti põgeneda.
Kuid mille eest üldse põgeneda? Ja milleks?
Milleks lükata edasi oma paratamatut saatust kui sellisel elul pole niikuinii mõtet? Milleks milleks... Olen tihti sellele mõelnud - mis meid ikkagi
hoiab elus. On see elutahe? Või lootus? Või on tegemist hoopis mõne kõrvalise Jõu tahtega... mis siis kui me ei elagi siin vabast tahtest? Või kui me
lõpetame oma elu enne "tähtaega"... mis meiega siis juhtub?
Nii palju küsimusi... nii vähe vastuseid.
Ning ausalt öelda... mul polegi tahtmist nende leidmisega tegemist teha.
/.../
Otse ees on väike väljak... Ja väljaku taga ei alga uuesti mets... seal laiub süvik.
Kuristik mis mustab ööpimeduses ähvardavalt ent samas nii kutsuvalt. See meelitabki mind ligemale... ligemale oma saatusele.
miks sellised mõtted?julmavõitu.what happens??
Sünged mõtted. Lihtsalt masendav. Kas elu on siis tõesti niivõrd halvasti end sulle ilmutanud?
mullegi on ilmutanud.mõne korra,aga tahaks teada kuidas sellest ümber saada.
Kui mul sellised mõtted tulevad, siis alati lõpetan selle suurte tähtedega sõnaga P*RSE...
olen hullematki näinud ja see ka mind ei tapa.
Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks.
kuidagi väga sünge
neid lugedes sain aru, et ise polegi veel nii lootusetu
sarnaseid asju kirjutasin aastaid tagasi, kusagil sahtlipõhjas paksus kaustas nad siiani tallel, aga lugema ei kisu
loodan, et nii pime aeg ja kurbus on siiski möödanik
Igast olukorrast on väljapääs.
Kui oled oma maise eksisteerimise juures ebakindel, siis on alati olemas head inimesed kes sind aidata tahavad ja suudavad. Neid ei olegi nii vähe...
tarvis ainult ringi vaadata...
Elul on alati mingi mõte ja me oleme siia ilma sündinud, et siin midagi ka ära teha ja midagi luua.
icic...
selliseid mõtteid võib kirjutada ka niisama... ilma mingi tagamõtteta.
miks ma kirjutasin? sest et kooliajast on mulle meelde jäänud ülinõmedad kirjanduse tunnid... kus pidime päevast päeva arutlema teemadel milliseid
tundeid kirjanik parajasti omas kui teatud tükke kirjutas. vahel tundusid need nii jaburad et ma tahtsin karjuda: aitab sellest jamast. KES oleme meie
et me uurime ja puurime mida mõtlesid need kirjanikud parajasti kirjutades?
tahtsin lihtsalt enda ja ka teiste jaoks tõestada et igasuguseid tekste saab kirjutada ka igasugustel eluetappidel ja igasuguste tunnetega.
Selline kirjatükk ajaks su sõbrad kõvasti muretsema su pärast...
see on sõprade asi... las muretsevad.
minu sõbrad naeraks selle üle ja võtaks lahti järgmise õlle...
Julmad sõbrad.
Neile oleks vaja
näidata!