
kas tõesti on nii imelik kui naine on mehest pikem????
mina olen oma mehest ligi 10 cm pikem oleme koos olnud juba üle kahe aasta lähinadalatel sünnib meile pisike poja kuid mul on hirm lapse pärast see et
meid tänaval komenteeritakse kui käime käsikäes on üks asi oleme sellega harjunud kuid kardan et last hakkatakse narrima sellepärast
kuidas saada sellest hirmust üle ja kuidas muuta asja?
Hirmud ongi need, mis kanduvad lastele kõige kiiremini edasi...kahtlused, arusaamatused, vale(häbid). Kui muidu ebameeldivusest üle ei saa, siis vast
nähvajale midagi südamerahux, nagu tema sind kommenteerides...näit: voodis on kõik ühepikkused
Pigem näidates, et ise oled rahul ja naudid iga hetke sellisena nagu see just paistab - enesekindlus ei lase ühtegi kahtluseussi ussitama 
mind ega mu elukaaslast need komenteeriad ei häiri oleme selleks liiga enesekindlad aga mul on just hirm pisikese pärast
lapsi suunavad nende vanemad, kellede töö on ka see, et lapsed oskax olla sama enesekindlad 
ohh, elus on targematki teha kui kellegi kommentaaride järgi elada.......
tuleb vaid prioriteedid paika panna....
No see on küll viimane asi, mida teiste juures kommenteerida.
Ei usu, et pisikest selle pärast narrima hakatakse.
kui juba teie leiate ,et hakatakse ilkuma selle üle siis võite olla 100 prossa kindlad ,et hakatakse.Ja hakataksegi,te ei pääse sellest kuhugi.Iseasi on muidugi see kuidas teieseda kannatate ja kuidas lapsed.Iga asjaga annab ilkuda-kui vaid viitsid leida põhjuse ja motiivi.On lihtsalt kaks võimalust-kas kannatate ära või mitte.Aga ilkuma hakatakse kindlasti-lapsed on õelad.Ja nad ei jäta kasutamata juhust kunagi kui selleks võimalust on.See et metsakutsa teid püüab lohutada on muidugi üllas tegu kuid...
Kui teie kooselus on harmoonia ka 10 aasta pärast, siis elurõõmsatel vanematel põevad lapsed vähem komplekse. Aga kui teie vahele tulevad pinged, võidakse seda ka pikkuse süüks veeretada.
Voodis pidid kõik ühepikkused olema, ültlesid vist mäletatavasti prantslased.
Kah ilus vale.Tõsi on aga see ,et nad teenivad rohkem kui eestlased-mõtlen prantslasi.
no ma ei usu et selle pärast nyyd last mõnitama hakatakse.Ega pikkus ei ole ju ma ei tea mis oluline asi.Ära muretse ja ära tee sellest välja.Kui ise oled rahul ja õnnelik, siis savi ju mida teised arvavad
Alati leidub inimesi kel on negatiivne arvamus... teiste arvamuse järgi võib ikka pagana raske olla elada.
Kõige tähtsam peaks olema see mida inimene ise endast arvab ja elama siiski selle järgi.
Tõsi!
Tegelikult mulle isegi suured naised meeldivad... kuigi minust pikemat naist on üsna raske leida
Ja 10 sm qannab suupruukijate jaoks üsnagi hästi ära varjata, näiteks pikemal õhemad tallad, madalamad kontsad ja ludum soeng...
Aga tegelikult pole see üldse tähtis... siinsed seksperdid on ju ammugi meile kõigile sisendanud, et keha pikkusest on sootuks olulisem muu pikkus
Tean ka paari kus naine on suur kui leivaahi ja mees tilluke, lausa äbarik
Nemad on elanud koos oma pika elu, pulmapäevast siiani ja elavad ka
edasi. Tähtis pole pikkus ega teiste inimeste suupruukimine vaid omavaheline klapp!
See sarnaneb kuidagi probleemile, mis saab siis kui naine on mehest vanem. Midagi ei saa, kui omavahel klapib, siis pole ju probleemi, kuigi olen
kuulnud küll kurtmist just kõrvalseisjatelt, et heaga see asi ei lõpe.
Laste mõnitamisest... Nädal tagasi sai tuttavaga räägitud, et tema poega koolis narritakse, sest lapsel pole justkui isa - üksikema. See pole esimene
kord, kui midagi sarnast kuulen. Koolis on ka palju lapsi, kel mõlemad vanemad, aga ikka narritakse. Selle asjaga on lõpuks siis nii, et on mis on,
väikesed lapsed võivad olla õelad ja leida mistahes konksu, mille kallal närida ja mille abil teist alandada.
Ma ei taha öelda mitte seda, et kiusamise teemasse peaks täiesti ükskõikselt suhtuma, vaid et see võib tabada täiesti ootamatust kohast ja surmahirmu
selle ees tunda ei maksa. Pigem hoida kainet meelt.
Pikkus? Arvan see pole küll tänases päevas mingi probleem.
Esiteks on sinna veel kõvasti aega. Nagu ma aru saan, siis ülehomme ju pisike veel kooli ei lähe.
Hämmastav on aga see, et inimesed tõesti nii käituvad. Minul oleks endal piinlik, kui keset tänavat röökima hakkan, seega nii tulekski seda võtta -
piinlik peab olema sellel, kes arvustab. Kuna te aga mõlemad sellest üle olete, siis laps on ju ometi teie armastuse vili, seega võib loota, et tema
sellesse samamoodi suhtub. Tähtis on ise tugev olla, anda lapsele enesekindlust ja mitte hakata maast-madalast vinguma teemal "kooli lähed siis
hakatakse selle ja tolle pärast narrima", see on kõige hullem, mis saab olla, tean omast käest!
ehh, kullakene, ära sellepärast küll muretse.
Katsu kasvatada laps enesekindlaks inimeseks ja küll ülejäänu eest hoolitseb juba ta ise. Teie ainult armastage armastage armastage teda ja ei ole
hullu midagi
Ja oma kogemus ütleb, et vanematest ei sõltu väga palju, kas last noritakse või mitte, see on ikka iseloomus kinni. Vaata parem, et laps ise norijaks
ei muutuks.
Mina olen oma mehest 3cm pikem ja mulle meeldib kanda kõrgeid kontsi ca 8-13 cm. Tegelikult pole mu mees lühikest kasvu, lihtsalt mina ise olen pikk.
Kõrvalvaatajad meid siiani pole häirinud. Vahest muidugi käib see tema ego pihta ja siis palub ta mul madalad kingad jalga panna (siis kui on tema
ametialased kohtumised koos naistega, eks ta tahab siis ennast jõulisemana tunda).
Koos oldud 6 aastat ja ka laps olemas. Lapse jaoks on ikka tema emme kõige ilusam mis sest et issist natukene pikem.
Tegelikult ongi voodis kõik ühepikkused ja peaasi et endal hea olla on.
Tsitaat:
Algne postitaja: n28
mind ega mu elukaaslast need komenteeriad ei häiri oleme selleks liiga enesekindlad aga mul on just hirm pisikese pärast
ma ei saa aru milleks selline rumal hirm. mõtled liiga palju
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Mina olen oma naisest piisavalt pikem ja ilusti abielus ja lapsed õigel ajal siia ilma tulnud ja kõik just nagu õieti...
Viisime oma tütre esimest korda suvelaagrisse (tollal veel pioneerilaager), kuhu oli võetud ka lapsi lastekodust, kes siis olid majutatud kokku teiste lastega. Lastekodulapsed suutsid meie tütrele sisestada kinnisidee, et ta ei ole meie lihane tütar, vaid on lastekodust võetud ja adopteeritud.
Pealtnäha lauslollust oli hiljem üllatavalt raske ümber lükata, sest mistahes argumant seati tütre poolt taas kahtluse alla. See oli siiralt õudne kogemus.
Eeltoodu siis viiteks sellele, et tondimaalimine on küündimatu tegelike võimaluste kõrval, kuidas narrimise objektiks saada.
Ilusat õhtut Sullegi! 
Imelikud mured jah. Ma olen oma mehest 26 aastat noorem (pikem küll ei ole
) ja pole ausalt öelda selle peale tulnud veel, et ei julgeks last
kooli panna, sest mine tea, mis mõni seitsmeaastane sellest arvab
Ei saa elada arbitraarsete eelarvamuste ja väljamõeldud "normide" järgi ja mida varem laps aru saab, et inimesi suvaliste pastakast imetud
näitajate põhjal paika panna on jabur (kas või selle läbi, et teda ennast püüab keegi niimoodi paika panna), seda parem lapsele endale. Andke endast
parim, et kasvatada tasakaalus ja nutikas laps (Jahjahh ütles ülalpool hästi, et armastada, armastada, armastada) ja see saab igal pool hakkama. 
Meie täiskasvanud võime muidugi sellest üle olla, kuigi ka mitte alati ja täielikult, kuid lapsed on sellele väga tundlikul... ja koolis on see lausa
üks koolivägivalla liike
ja üks valusamaid lastele... On tulnud korduvalt vahele astuda ja lahata...
Kindelalt võin väita, nagu kogu koolivägivald, nii saab ka kiusamina alguse rivaalitsemisest, enesekehtestamisest, individualismist kogu ühiskonnas...
ja tegeldakse meil ikka tagajärgede, mitte põhjustega
Kuidas põhjusega tegeleda koolikiusamise puhul? Eeldan, et idee ei ole selles, et nö meie teised peaks kõik katsuma elada sellisel viisil et
võimalikel ja võimatutel kiusajatel ei oleks kusagilt kinni hakata, vaid asi ikka kiusajate mingisuguses mõtteveas või külgehakanud tundehälbes (->
napakad vanemad läbimõtlemata väärtustega või huvipuudulikkusega vms).
Nagu ma aru saan, siis sales soovitab kommunismi.
Ma ise jääks selle juurde, et äkki kasvataks tasakaalus ja nutikad lapsed, kes õpivad ise sellel vahet tegema, mis on või ei ole vettpidav. Natuke
elukooli kulub ära igaühele.
(+ kes on ikka mures oma õrnahingelise lapse pärast, siis soovitaks panna laps vähe paremasse kooli. Ma ei mäleta oma kooliajast, et kedagi oleks
näkku alandatud süstemaatiliselt - üldse kedagi, see oleks olnud mõeldamatu. Ironiseerimist oli küll, aga see on elu lihtsalt.
Ja no
niisugust "eksitus-kiusamist" just stiilis, et kellel vähem või rohkem ilusaid asju või kes kuidas välja näeb jne nagu väikestel lastel ja
7-8 klass mingid eale vastavad väärtushinnagud vahel välja löövad - seda oli ka ja samas kasvati sellest nii ruttu välja ja minu meelest ei jäänud
hingehaavu kellelegi)
See teema tekitab jälle küsimuse, et kas on tähtsam see, et riist on mehe küljes või vastupidi.