
kuidas tulemus ja kuidas muljed?
Ma olen kohtus käinud lugematu arv kordi. Kogemused on alates aastast 2000 (vist). Mis seal ikka muljetada. Õigussüsteem on selleks, et seda väänata ja paljud kohtu töötajad (sekretärid/tõlgid/jne.) ei austa kohust kui institutsiooni ebasobivalt riietudes.
Olen kohtus olnud nö. peatunnistaja. Keeruline lugu oli - kapo uuris, kuna avarii kahtlaste asjaoludega (kindlustuspettus) oli seotud ka politsei.
Järgmine kord tean arvestada mitmeaastase kohtu ja kapo vahet jooksmisega, kui esimesena avariipaika jõudes kannatanuid abistama hakkan.
Lisatud: tegelikult oli see väga huvitav kogemus
kuna mu isa oli advokaat,siis ma juba kohtus maast-madalast
! Ja ühekorra ühes tsiviilasjas(töövaidlus) oli mingi 3.järgu tunnistaja...
Seda on raske ette kujutada, ex. Meie kohtusüsteemis on tsiviilvaidluses tunnistajatest niigi vähe kasu, rääkimata siis veel 3. järgu tunnistajatest. Aga kõike tuleb ette.
On käidud suht palju, muljeid ka igasuguseid.
Ma olen käinud paar korda,õnnex sain ainult tingimised.
Olen olnud töövaidlusprotsessis tunnistajana ja parem kui saatus mind edaspidi sellistest läbielamistest eemal hoiaks.
Käisin. Kogemused negatiivsed - võidab see. kes teeb rohkem kisa
On tulnud ette ja mis seal salata, pole väga negatiivsete tunnetega sealt lahkunud.
Minu kogemused piirduvad Pärnu Maakohtu registriosakonnaga. Viin sinna aastas korra aruande.
See võiks nii jäädagi
Töövaidlusprotsessis firma esindajana ja päris mitmeid kordi Tallinna kohtus samuti firmat esindades/kaitstes. Ei tahaks kohtutega tegemist teha.
Pole õnneks kohtuga tegemist olnud.
Loodetavasti see ka nii jääb 
ise pole õnneks kohtus käinud, kuid tean inimesi, kelle kohtuprotsessis võitis see kel rohkem raha. (võite 3 korda arvata, mispärast võitis just see inimene....)
Kuigi kipun siin vist erandina silma torkama, aga mulle meeldib kohtus käia. Tore vaadata, kuidas inimesed mõtlevad ja kui piiratud nende kujutlus
ning maailmakäsitlus mõnikord on. See tekitab omamoodi hasardi ja kire. Lisaks natuke vaheldust hali argipäeva!
P.S.
Jättes välja mõttetud töövaidlused ja pankrottide väljakuulutamised, siis enamik protsesse, kus ma olen osalenud või osalen kestavad üle aasta ühes
astmes.
Töövaidluskomisjonis näeb inimeste piiratust kohtust enamgi, sest seal esindavad nii tööandja kui ka töövõtja end tihtilugu ise.
kordasi rohkem kui kahel käel sõrmi, muljed igast korrast erinevad
pole kohtus käinud , ei igatse nagu ka sinna...
ooh, mul lausa meeldib kuulata-vaadata, kuidas kana kohtukulli poolt kitkutaxe
ühte vaffat madinat jälgin juba vääääga pikalt
Kunagi kooliajal sai käidud grupiga kohtuasjade arutlustel, hiljem... vaid oma abielulahutusel .
Olen mitmest kohtuhoonest lähedalt mööda kõndinud.
Ei ole olnud.
Ainult mööda olen ühest käinud.
Kõik.
paar korda on tulnud ette,
mõlemad korrad kogesin, et kui ei ole elu küsimus,
on vastus enne ära otsustatud kui saali uksest sisse saad.
Paar korda olen käinud küll...
täpselt kaks korda käinud...ühe korra ema isa lahutuse asjus ja teistkorda juba suurena sellepärast, et öösel kambakesi nn "kihutajatega"
kogunedes ühes kaubanduskeskuse parklas üks meist sõitis sealt ära ja politsei järgi.....ja natukese aja pärast võttis maha väitega, et inimene ei
näidanud suunda autoga manöövrit sooritades. Kuna nn tunnistajaid oli seekord ca 300 inimese jagu seal platsil kes kõik põnevusega vaatasid mida
politsei järgi sõidab ja nägid, et inimene näitas suunda. See kes kinni peeti andis asja kohtusse ja ennäe politsei sai seal ikka korraliku mõnituse
osaliseks
ise siis olin lihtsalt vaatajana sellel protsessil kuna tunnistajaid oli juba piisavalt kirja pandud!
mulle on kohus nagu teine kodu...
ma ise töötan seal...
pole kordagi kohtus käinud
olen käinud, alimente nõudmas, paraku ei suvatsenud härra kohtusse ilmuda ja nii see asi jäi
hmm huvitav et enamik mehi kipub arvama, et kui naine saab alimente, siisnaine saab püstirikkaks - saab lubada kalleid reise jne 
kaasistuja ja hiljem abikohtunikuna 5a + paar oma case.
Muljed: rääkima peab ainult asjast. Halb mulje jääb, kui hakatakse rääkima nö alates sündimisest oma lugu
Kuna olen ka krim. istungeid kuulanud, siis on tegelikult lahe vaadata neid valekaebajaid/jutupaunikuid tunnistajapingis. Lõpuks hakkab prokurör ka advokaadi tööd tegema ja kohtunik on ammu juba naerust kõveras.
Ma kohtus küll jutupaunik ei ole (pigem vastupidi) aga igavese juhmardina paistan seal kindlasti 
Senimaani on mulle jäänud mulje, et sul ikka natuke halle ajurakke kõrvade vahel on. Aga ma olen näinud ka seda kuidas "Peterburi Ülikooli juriidilese kõrgharidusega" (mida muide naeravad ka meie juristid) inimene kohtunikule täiesti süüdimatult vahele räägib, ja ärritub, kui teda korrale kutsutakse.
Mul pisut neid rakke ikka on aga sellised kohad ajavad mind närvi ja need rakud tõmbuvad kokku ja lähevad krampi
Käinud ja näinud, mitte olnud
Aa kord olin peatunnistaja. Polnud hea. Enam ei taha.
Käidud mitu korda, mõlemal korral mulle positiivse otsusega.
Viimasel korral maadlesin oma "sundüürnikuga" poolteist. Ise lugesin seadused läbi, panin põhialused paika ja tuttava juristi abiga
vormistasin korrektse hagi.
Aga päris lõbus oli vaadata, kuidas Tallinna linna esindaja (nime ei nimeta) lambist täiesti naeruväärseid ja totraid argumente tõi. Kohe näha, et oli
käsk asjaajamist venitada.
Ajugümnastikaks päris mõnus.
Kui ikka vähegi loogiliselt mõelda oskad ja seaduse lugemisega hakkama saad, võib lihtsamatel puhkudel ise hakkama saada. Kogemusega juristi on vaja
appi, et protseduurilisi apsakaid ei teeks või mõnda elementaarasja 2 silma vahele ei jätaks.
Kunagi ammu sai seal pingil istutud ja kahuks ka süüalusena.
Otsus oli õnneks hea.Enam ei kipu nagu sinna.
Paljud!
Mina näiteks olen pea kahe kuu jooksul iga tööpäev kohtus olnud. Elektritöid tegime.
Aga muidu...Kolm korda olen tunnistajapinki nühkinud. Üks kord üritati ka ringikvalifitseerida. Ali mündid ka muidugi. Kokku neli siis...
kaasistuja ja hiljem abikohtunikuna 5a + paar oma case.
Muljed: rääkima peab ainult asjast. Halb mulje jääb, kui hakatakse rääkima nö alates sündimisest oma lugu
--mõnikord ju peaks oma käitumist kuidagi põhjendama? loomulikult mitte maast-ilmast, aga nt emotsionaalne seisund, mis ajendas just nii tegema? või
toetuda ainult faktidele...
KUI kaua muidu ajaliselt üks istung kestab? mitu tundi? Ja kui pikaks üldse nt haldus-või pereasjad võivad venida.
Mis on kõige pikem lugu olnud.
ühe korra - oma abielulahutus 
Uksest sisse vaadanud - mitte midagi enamat...
Eriti ei tiku ka sinna.
Ühe korra olin täitsa valmis kohtusse minema, aga teine pool hüppas alt ära. Oleks saanud kenasti suud puhtaks rääkida, aga tema eelistas seda mitte teha.
Olen korra kannatanuna olnud (sain autolt löögi ja veetsin päeva intensiivis). Täpset tulemust ei mäleta, ma ei saanud midagi, sest ei tahtnud ka midagi, süüalune sai tingimisi miskit.
On silma hakanud kohtuhoone asukoht .
te ei taha seda teada
..uups..valestilugesin teemaalgatust...nujh, aga ikkagi te ei taha seda teada 
aastaid tagasi mul olid kaks sõbrannat kohtus tunnistajateks, mina pidin neid ootama väljas, et kui kohus lõppeb siis saavad minuga koju
eksole
ootasin tunni ja ootasin kaks siis mõtlesin, et helistan. sõbranna vastu ei võtnud ja ma helistasin veel ja veel, küsida, et kuulge kaua teil läheb
Kohtusaalis siis oli selline pilt, et telefon heliseb ja heliseb ja siis kohtunik käratab, et kui see ei lõpe saab mu sõbranna karistada
Sõbranna, aga ei osanud mob. telefoni hääletu peale panna, aga oli ka arusaadav, sel ajal alles tulid telefonid välja
Sa muidugi lootsid juba, et kinni pandi...

kinni või mitte, aga ma oleks vähemalt koju saanud