
Olen esimest korda sellise küsimuse ees, kus küsin endalt - kas tõesti vajan abi? Mina, kes ma alati olen hakkama saanud enda ja ka teiste muredega.
Olen esimeses sellises suhtes, mis on pikaajaline, pöörane, ilus, hull, esimene, hea, lahe, uus, huvitav ja...piinav. Oleme noored inimesed, kes on
täiesti üksteise - selles pole küsimustki. Noormehel oli enne mind aga oma "esimene suur asi" ära. Ehk siis see suhe, mis on mulle praegu
esimene ja uus on temal juba olnud ja isegi veel pikemalt. Pärast lahkuminekut jäid nad parimateks sõpradeks. Tulin mina. Algas unustamatult suhe,
millest hoolisin (hoolin praegugi rohkem kui väga) ja milles olin äärmiselt õnnelik, võib öelda, et polegi nii õnnelik olnud. Pärast ilusat ja
pöörast algust, mis aina pikemaks venis, jätab ta mu maha. Ta ei ole Temakesest üle saanud. Ta ei saa olla õnnelik ja on sinnamaani oodanud võimalust,
et saaks Temaga koos olla - minu esimene korralik ja suur südamemurdmine. On kirja pandud, et murtud süda teeb rohkem haiget, kui värske sidrunimahl
paberihaavas. Tõsi ta on...Praegu oleme koos. Kuidas? Ta küsis endalt, et miks ei või ta vanast lahti lasta ja olla õnnelik uuega.Miks ei võiks ka
tema alustada uuesti, nagu oli teinud seda Temake, rääkimata tunnetest, millele ta nüüd vaba voli andis ja palus mult andeks. Suhe jätkus uuel
tasandil, arenedes sügavateks tunneteks. Ilus. Milles siis küsimus? Need kaks on ikka parimad sõbrad ja kuidas ma ka ei püüaks, piinab mind
armukadedus, millega võitlen iga päev kasvõi minuti, aga ikka võitlen. Ma ei tee mitte ainult tema elu raskes, vaid ka enda ja selle kolmanda inimese.
Kuidas olla, kui pidevalt kardad, ei tunnista seda, et on probeem ja kui seda lõpuks teed, siis ei suuda uskuda. Mu enesehinnang on pea null, vajan
iga päev teda ja kahtlen juba selles, et see on normaalne vajadus, vaid tuleneb sellest, et teda kontrollida. Kahtlen tema sõnades, samas vajan neid.
Inimesed - see ajab mu hulluks! Suhete suurim probeelm läbi aegade on olnud see,et ei räägita. Otsisin hunniku materjali, töötlen oma südant, mõtlen
nõustamise peale. Jah - ja pean temaga rääkima, tunnistama probleemi. Miks ma seda teinud ei ole? Esiteks ei ole ma tunnnistanud selle vajadust,
teiseks aga kardan, et jätan ta maha. Mitte selle pärast, et tahan, vaid see tundub see õige lahendus, nagu ikka - kui on probeem, millega hakkama ei
saa, tundub halvim variant õigeim. Olen ma õiges suunas ja püüdlen õige poole? Mida pean küsima endalt ja temalt? Ja mida kuradit ma selle
nõustamisega siis teen.
Ootanlootan.
Sa juba ju tunnistad enda probleemi, järgmiseks sammuks on mõistusega asjast üle saada... Saa aru sellest, et mees on ju sinu, mitte tolle teisega
(eksiga) ja see on ju põhiline...või ei
Vägisi kedagi enda küljes ei hoita, vägisi ei ole ka su kaaslane sinuga... enesekindlust, neiu
on sul vaja... Pea püsti ja uhkelt edasi, siis näeb ka mees, et sa oled miljon korda rohkem väärt kui eks... 
Ütled, et otsisid hunniku materjali. Kirjandust? Seda on palju. Siis sa oled tuttav igasuguste teooriatega. Kui ise teooriat praktikasse rakendada ei
oska, otsi abi psühholoogilt.
Hull on lugu, kui arvatakse end armastavat, aga tegelikult on kujutlus armastusest ja armukadedus seondub pigem "mina"-probleemidega:
võimuiha, kartus petta saada ja muud iseendast lähtuvad hirmud.
Reegel, mis minu arvates kõigile kõlbab: eluilmaski ära lase ühelainsal inimesel muutuda sinu elu keskpunktiks ja nõnda mõjutada sinu enesehinnangut.
pole mõtet soovida kedagi omada nagu oma taskutätti, kui kaob või teise tasku satub muutub ikka nina tatiseks
just,tuleb osata omada iseennast ja teised rahule jätta! Mu meelest see üks suuremaid elutarkusi!
snatch
ole rahulik-siin on tervete hordide kaupa inimesi ,kes suudavad sulle tõestada,mida armukadedam oled,seda rohkem oma partnerist hoolid.
...lõpuks kohe nii palju, et partner jalga laseb

loomulik ju mimm.Haigetega pole ju võimalik koos elada.
olge nüüd kullakesed, arstidki ei pahanda haigete peale
kes muu veel selliste volitustega olla võix
Hoia sõbrad lähedal aga vaenlased veel lähedamal.
Seega püüa end talitseda ja õpi seda exi tundma ning saage samuti sõpradeks,siis sul võimalus koos mõlemaga väljas käia,mitte ei pea kodus mõtlema mis
nad küll teevad.
Pealegi hirmule otsavaatamine aitab ka hirmust üle saada.Oma armukadedus tapa mõne hobiga ja püüa sellele vähem mõelda.Inimene võib end ajada mõtetega
hulluks,ära seda sina tee!
Mida rohkem sa suunad selle mujale ja ei paanitse, seda vähem sa ärritad nii ennast kui neid kahte.Pealegi mees on ju sinu oma seega milleks alla
anda.Alla anda on kõige kergem aga usun,et kui asi väärt siis soovitan sul võidelda.

täiesti arusaadav ja loomulik hirm.....kui ikka korra on maha jäetud....
pole ju garantiid, et sinu südant teistkordselt ei purustata - just sellest peategi omavahel rääkima, et sa saaksid tagasi enesekindluse...
anne51 nõuanne on asjalik - ära koonda oma elu kiivalt ühe inimese ümber ega muutu temast sõltuvaks
edu
see kui sind on vähemalt 10 x
saadetud, siis tead mis teha või siis vastupidi ka!
kirjandus ei aita, roheline saatan- armukadedus varitseb meid kõiki, see on hirm, et sind keegi ei armasta, õpi ennast armastama kõige pealt, siis ka
teisi, kõige tähtsam oled ikkagi sina ja kui see piinab tuleb lõpetada või oma egot taltsutada.
Paljud siin räägivad maha jätmisest-kuid kas on ka mõeldud sellele miks maha jäeti.Pole mõtet ravida haavu vaid ülesse tuleb leida põhjus.Keegi meist
ei taha tunnistada et oled sitt ja sind on kui tarbetut või kantud eset minema visatud.Mitte ei taha uskuda kellegi halbu luulusid et inimene läks
korraliku ja auväärse inimese juurest asotsiaali või hoopis kaladrantsiku juurde.Ilma põhjuseta ei toimu midagi.Küsimus on selles kas suudame olla nii
tugevad ,et tõele silma vaadata või peidame oma hirmud müütide taha nagu oleks mees viimane idioot ja vahetaks perfektse naise sita naise vastu.Mõelge
ka sellele,eriti viimasele lausele.
Sama loll on jutt,et mees sõidab eesti teise otsa selleks et sealt sitemat keppi saada kui kodus alati saadaval on.
Vähe olen siiani leidnud ühiseid seisukohti Hr Freelanceriga, seekord, ent, täiesti. Tasuks analüüsida eelnenud olukordi kuni tuumani välja - ehk tuleb sealt kibe, kuid kasulik tõde...
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Pole mõtet ravida haavu vaid ülesse tuleb leida põhjus.Keegi meist ei taha tunnistada et oled sitt ja sind on kui tarbetut või kantud eset minema visatud.
!
Küsimus pole selles kes jätab vaid selles miks jäeti.Inimese ego on lihtsalt nii suur et ta ei suuda enesele tunnistada oma vigu ja ta isegi ei taha
neid teada.Ka inimeste vahel kehtivad loodusseadused-nõrgem hukkub või taandub-kui ta just arenema ei viitsi hakata.
Ja mis puudutab armukadedust siis hästi ei mõista inimesi kes tulevad kilkama oma lollustega mida ta on armukadedushoos korda saatnud.
Lihtsalt meenuvad ühe kirjanikust asjapulga sõnad-Kes roomama loodud see roomaku....and nii edasi.
Jb
me ei peagi mõtlema sarnaselt-ja ma isegi ei kurvasta selle üle et inimesed omavad elule erinevaid seisukohti.Pole olemaski absoluutset tõde ja
ideaalset lähenemist elule.Inimene elab ise oma elu elamisväärseks ja perseläinud elu on me eneste kätetöö ja kujundusvili.Kõik ,kes on oma eluga
rahul on selle elamisväärseks osanud elada.Teistele saab ainult kaasa tunda.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Ja mis puudutab armukadedust siis hästi ei mõista inimesi kes tulevad kilkama oma lollustega mida ta on armukadedushoos korda saatnud.![]()
Lihtsalt meenuvad ühe kirjanikust asjapulga sõnad-Kes roomama loodud see roomaku....and nii edasi.
Maiu
Konkreetselt lihtsalt ei saa end väljendada sest paljud ei kirjuta foorumisse seda mida nad tegelikult mõtlevad vaid seda mida enamus eespool on
maininud.Milleks see nii on jäägu nende südametunnistusele.
Armukadedus on haigus ja haige inimene on haige ning peaks tegema endast kõik sõltuva ,et seda ravida.Ilma armukadeduseta elada on hea ja lihtsam,tean
seda omast käest.Kes ütleb et sellest sõltuvalt ei austa enda partnerit samamoodi kui armukadedad inimesed sõitku seenele.See on lihtsalt loll
vabandus ja luulu oma haiguse leevendamiseks.
Ja Maiu alati võib asjade üle diskuteerida ja vaielda ,seda muidugi juhul kui vaidlejatel on argumendid mis ei kuulu lahmimise valdkonda.Kas neid just
halbadeks peab nimetama ,vist mitte aga....
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer Küsimus pole selles kes jätab vaid selles miks jäeti.Inimese ego on lihtsalt nii suur et ta ei suuda enesele tunnistada oma vigu ja ta isegi ei taha neid teada.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Ja Maiu alati võib asjade üle diskuteerida ja vaielda ,seda muidugi juhul kui vaidlejatel on argumendid mis ei kuulu lahmimise valdkonda.Kas neid just halbadeks peab nimetama ,vist mitte aga....
ex
modedel on ammu uneaeg.Nad näevad sinust ja minust und,kuidas nad me arvutid kasutuskõlbmatuks muudavad ja me käed nii kärna lähevad et isegi
kodututesse ei saa sisse logida.Kindlasti mõni siin näeb niisugust und.

Mis siis ühe inimesehakatise pea Minaga teeb.
Kirjutan Teile selle lahenduse, mille peale ma pika mõtlemisega tulin ja teostasin. Siinkohal peaks ütlema, et hämmastav, kui effektiivselt siin
foorumid töötavad ja inimesed, kel on tõesti midagi öelda! Mulle meeldivad meeldivad üllatused
Ühesõnaga:
(Ok rohkem kui ühe)... Enne seda kui Ta mu maha jättis kirjutasin ma terve selle aja sellised...bloge - päris päeviku pidamiseks seda nimetada ei saa.
Vahest kirjutasin sellest, milles kahtlesin ja enamasti sellest, kui õnnelik ma olin. Ma andsin need talle lugeda, et ta saaks aru, miks mul nii raske
oli, sest kõik need kirjad on täis täiesti tavalist, mõnusat ja sooja õnne sõnades ja paberil.
Andisin oma mõtted talle lihtsalt selleks, et ta mõistaks.
Ja just paar päeva tulime tagasi reisilt. Noorsoovahetuselt, kuhu meid kirja sain - üritus, kus mitme erineva maa noored, saavad kokku ja võtavad
ette Euroopa rahadega. Peale selle, et me hoidsime kõvasti ühte, mis ikka toimub, kui seltskonnas on üks kallis ja kõik võõrad. Saime ka väga
ruumika ja ilusa magamistoa, hiiglasliku kaheinimese voodiga... Tähtis on see, et õppisime üksteist tunma isegi veel lähemalt, milleks uued
situatsioonid just võimaluse annavad ja see, et ma suutsin endale ja talle tõestada, et olen see sama lahe valgepäine tedretähn, nagu suhte alguses,
sest töötamine koos noortega, positiivsus, outgoing, suhtlemine ja ideed olid just need mida välja käima pidi.
Ja teate mis?
Need ongi minu kaardid.
Peab õppima selle tundega elama, sellest üle saama või noormehest loobuma. Vali omale sobivaim ja jõukohaseim!
Tahan öelda, et sa pole selle murega üksi. Usun et meid on mitemeid aga eks selle tunnistamine endale veel vähem teistele....
Ma mõistan et armukadedus on haiglane, kuid mis teha, vahel ikka tulevad hullud mõtted mis ajavad pea täitsa sassi.
Olen oma abikaasaga ka oma probleemist rääkinud ning saanud enesekindlust ja julgust juurde. Mehed võivad vahel üllatada, olles täiskasvanumad kui me
neilt sagel ootame
Ning üks väga tark naine on kunagi mulle selgitanud, et amastus ja abielu on nagu üks kahe tüvega puu, olles juure lähedalt koos nagu üks, samas peab
kahe tüve vahele jääma õhku, et mõlemil oleks ruumi kasvada. Püüan selle filosoofia järgi elada, kuigi kui olles kord südamepurunemise üle elanud on
raske ühtegi inimest jäägitult kunagi enam usaldada...

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
loomulik ju mimm.Haigetega pole ju võimalik koos elada.![]()