Board logo

See õige armastus ja armumise tunne, kas ühest korrast piisab
Tulevik.vs.Olevik - 15.08.2006 kell 17:28

Kõik on vaja oma elus järele proovida. Kui korra oled tundnud selle "ÕIGE" armumise ja armastuse kirelõõma ja naudingut elust, ilust, eksisteerimisest siis kas sulle sellest ühest "õigest" korrast piisab? Või ootad igast uuest suhtest jällegi samaväärset positiivses mõttes "peata olekut" ja kiremõllu?


Maiu - 15.08.2006 kell 18:10

Äkki seletad, miks üldse pean ootama "igast uuest suhtest jällegi samaväärset..."?
Et kui see armumine mööda läheb (läheb nagunii ju), siis kohe uut otsima?


li-li - 15.08.2006 kell 19:14

kõik uued ja huvitavad väljakutsed elus, võivad naudingut pakkuda ja ma usun, et need kõik on siiski erinevad aga see "õige", no andka andex .....tuleb omal või läbi ära tunda ja selles ei saa sind keegi aidata


mirja3 - 15.08.2006 kell 19:57

esimene armumine oli kyll totaalne peata olek....siis sain kõrvetada nii et toss oli taga.....nyyd käivad asjad mõistuse järgi rohkem...


Tulevik.vs.Olevik - 15.08.2006 kell 21:55

Tsitaat:
Algne postitaja: mirja3
esimene armumine oli kyl totaalne peata olek....siis sain kõrvatada nii et toss oli taga.....nyyd käivad asjad mõistuse järgi rohkem...


täiesti nõus, ise ka rohkem sellise mõttelaadiga nüüd. Mõtled pea mitte südamega. Reaalsus.

Aga südames on tänu siiski ühele mu ex-tüdrukule kes seda ilusat tunnet lasi mul tunda paar aastat. Rohkemat ei olegi ju vaja, üks asi elus jälle läbi elatud ja proovitud.


Lola69 - 16.08.2006 kell 00:20

Tsitaat:
Algne postitaja: Tulevik.vs.Olevik
Kõik on vaja oma elus järele proovida. Kui korra oled tundnud selle "ÕIGE" armumise ja armastuse kirelõõma ja naudingut elust, ilust, eksisteerimisest siis kas sulle sellest ühest "õigest" korrast piisab? Või ootad igast uuest suhtest jällegi samaväärset positiivses mõttes "peata olekut" ja kiremõllu?
Ma ei kollektsioneeri "uusi" suhteid, seega ei ole ka ses mõttes uutest miskit oodata.

Peataolekut pakub aga veel see aastatetagune teineteiseleidminegi, mille abieluks vormistamisest sai just eile 15 aastat. Vahel vaatan Teda kõrvalt ja avastan end taas justkui sest hullutavast ajast .. Ja sisimas on kõik segiläbi. Oh aegu ammuseid ...


anne51 - 16.08.2006 kell 16:02

Tsitaat:
Algne postitaja: Tulevik.vs.Olevik
Tsitaat:
Algne postitaja: mirja3
esimene armumine oli kyl totaalne peata olek....siis sain kõrvatada nii et toss oli taga.....nyyd käivad asjad mõistuse järgi rohkem...


täiesti nõus, ise ka rohkem sellise mõttelaadiga nüüd. Mõtled pea mitte südamega. Reaalsus

Mis see reaalsus siis on? Et ühe kõrvetadasaamise pärast ei saa enam kedagi usaldada? Edaspidi võtad kõike ainult mõistusega? No ma ei tea, kuhu sa siis jõuad.
On üks vana ütlemine: armastada tähendab imetleda südamega, aga imetleda tähendab armastada mõistusega. Mõtlemapanev, kas pole?


Cassini - 16.08.2006 kell 16:40

huvitav huvitav, kas saab elu jooksul mitu ÕIGET olla, ma olen midagi maha maganud... seni ma ikka arvasin, et kui tuleb see õige inimene, siis temaga kuni lõpuni... ja kui see õigete suhe peaks nässu minema, siis järgnevatega ei suudeta rahulduda...
ja kui sa oled õige leidnud, siis ei jäta ju teda maha, et välja uurida, kas kuskil mujal on veel parem õige
õige on õige, üks ja ainus.


skingirl - 16.08.2006 kell 17:51

Ma olen oma 7x vähemalt elus õige valiku teind
krdi üks kord, mingid tropid olete või?


Enika - 16.08.2006 kell 18:47

Iga uue kohta ütleb mõni, et see-
SEE KÕIGE ÕIGEM!!!


hannele - 16.08.2006 kell 20:54

mina usun, et sain selle ühe inimesega kõikvõimaliku kätte. alates elu esimesest suudlusest ja lõpetades räige lahkuminekuga(mis oleks peaaegu surmaga lõppenud). arvan, et teist korda ei taha ma mitte midagi sellist enam läbi teha.
kui sellest ei piisa, kui sa armastad kogu südamest ja hingest, siis ei loe enam miski.
valin üksiolemise.


Smiler - 16.08.2006 kell 20:59

Ei oska öelda, et kas SEE õige kah kunagi olnud on?? kuid arvan, et kui ta tuleb siis ära seda ikka ei tunne Ja vaevalt sa saadki öelda, et just SEE on SEE õige, sest kuskil võib olla ju keegi VEEL õigem...


Mägilane - 16.08.2006 kell 22:02

Arvan, et inimesi kellega võiks midagi väljatulla on üsna
palju. Põhjus miks asjad välja ei tule on selles, et vundament on rajatud mitte armastusele koos tegudega vaid tunnetele. Kuid nagu me teame, tunded tulevad, tunded lähevad. Kui ei ole siduvat lepingut ja tahteotsust, siis kukub asi kokku. Mingisugust 1 õiget kindlasti olemas ei ole.
Selline asi võib küll olla , et motiivid on valed jne, siis päris kindlasti asi välja ei tule. Inimestel peaks olema ühised arusaamad mis neid seoks.
Mõttetu värk


kaitsevaim - 16.08.2006 kell 22:23

Minu kogemus esimesest armastusest oli väga karm. Pool aastat pärast seda ei saanud elada piltlikult. See jäi ikka väga kauaks meelde. Pärast seda midagi samaväärset ei lootnud tahta, aga näed...läks isegi paremini. Ja tegelikult oma tera on ka selles, et esimene lumi (paljudel juhtudel) maha ei jää kui nii võib võrrelda. Igat uut case´i tuleb võtta eraldi teemana ja teiste "juhtumitega" ei tohi seda segi ajada.


Chess - 17.08.2006 kell 00:27

Ei mäletagi millal seda tunnet viimati tundsin.
Aga iga kord on see ju erinev . . .
Peame mingit tunnet "selleks", aga mingi aja pärast veendume, et see polnud ikka "see"!


kifkumees - 17.08.2006 kell 16:20

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Ja tegelikult oma tera on ka selles, et esimene lumi (paljudel juhtudel) maha ei jää kui nii võib võrrelda.


On ka muidugi teada juhtusid, kui esimene lumi on maha jäänud, kuid eks need on pigem erandid, mis kinnitavad reeglit.

Ja eks kõrvetadasaamine toob mingiks ajaks maa peale küll, et ei lase kohe järgmise asja tekkimisel emotsioonidel ratsionaalsuse üle võitu saada.


ariita - 17.08.2006 kell 17:29

nende armumiskordadega on vast nii, nagu pankrease(kõhunäärme) põletikuga, esimene kord on surma tunne; iga järgnev kord on grammi võrra kergem kuni polegi enam erilist tunnet ja saabub vaikus.... (surma tunne -- kui teda mu kõrval just pole siis pole ka elul mõtet).


Imre - 17.08.2006 kell 17:55

Kui nüüd teema pealkirja vaadata, siis "õige armastus" on siiski see ainus ja kordumatu.
Eks võib tulla uusi ja uusi, aga see "õige" jääb alati sinuga.
Sa ei saa seda üks ühele asendada.
Tekib vast lihtsalt keegi, kelle poole on midagi samalaadset, aga kindlasti mitte sama.
Kui tekibki, siis see esimene ei olnud see "õige".
Minu tagasihoidlik arvamus neist asjadest


ariita - 17.08.2006 kell 18:07

esimene ei pruugi tõesti see õige olla ,aga saada haiget, ikkagi tundub esimene valu järgmistest valusaim, võib- olla mõnikord ei leitagi seda õiget, sest kohtumisele järgneb elu; lapsed, mured ja rõõmud, lõpuks ollakse elu lõpus ja mõtiskletakse, kas see oligi armastus?


Lizett - 17.08.2006 kell 18:31

Jätkaks ariitale....
...Ja just nii saadavadki mõned kahjuks oma elu mööda. Elavad ja elu lõpuks ei teagi millest kõigest nad on võib-olla ilma jäänud, kuna puuduvad võrdlusmomendid. Seega ei osata ka tahta ei paremat ega halvemat vaid ollakse "vaikides rahul" sellega mis on.


pisihiir - 17.08.2006 kell 18:35

kui see esimene ja ÕIGE kestma jääks
poleks vaja edasi otsida.
Paraku alati nii ei lähe.


Chess - 17.08.2006 kell 19:15

Aga olgem ausad. Alati suhete puhul, me ju mõtleme, et see ongi see
Kahjuks, aga on tihti lõpptulemus teine


Imre - 17.08.2006 kell 19:26

Chess, paraku ma ei saa sellega nõustuda.
On olnud ka selliseid suhteid, mille puhul tunnen, et see ei ole kindlasti see õige.


unistaja - 17.08.2006 kell 19:49

Armastus ja armumine on minu jaoks totaalselt erinevad tunded. Armuda võib mitu korda, aga armastada - see on natuke keerulisem.

Läheb ju aastaid, et purunenud südant lappida ning siis veel mõni, kui üldse kedagi teistmoodi pilguga vaatama hakkad. See ei käi üleöö ning kergeid suhteid ma ka ei harrasta. Kui on midagi püsivat, siis loodan, et see jääb kestma.


hannele - 19.08.2006 kell 18:27

kõigepealt sa unistad...siis armud esimesest silmapilgust(see on eluaeg meeles, mis tal seljas, mis tal pilgus..)...siis teete teineteisele pidevalt haiget.. ja ei suuda kuidagi teineteiseta olla, ööpringselt üksteisega ühenduses(kõned, meilid, igatsus..)...siis ilmub rahulik ja tasakaalukas..ta on läinud...sa unistad taas..
aga ükskõik, kellega olla ei ürita, see pole enam SEE...kõike ja kõiki võrdled sa TEMAGA. kusjuures, naljakas, aga ma olen rahul, et ma armastasin... olgu, et see nii lõppes. ja tean, et kunagi ei saa midagi sarnast korduma.
/ju olen liialt romaane lugenud..kurb irw/


emmeliine - 23.08.2006 kell 15:30

Tsitaat:
Algne postitaja: ariita
esimene ei pruugi tõesti see õige olla ,aga saada haiget, ikkagi tundub esimene valu järgmistest valusaim, võib- olla mõnikord ei leitagi seda õiget, sest kohtumisele järgneb elu; lapsed, mured ja rõõmud, lõpuks ollakse elu lõpus ja mõtiskletakse, kas see oligi armastus?

Seda ennetades läksin oma pikaajalisest kooselust lahku. Oi-oi, kui kaua ma seda kaalusin, ikka päris mitu aastat kohe... Kole hirm oli, et kui väljakujunenud elu ära lõhun, ei leia äkki enam kunagi midagi paremat või isegi samaväärset.
Pika mõtlemise järel jõudsin lõpuks ikkagi sinnani, et üksiolemisest hirmsam on teadmine, et ma isegi ei proovinud seda ÕIGET leida. Iseasi, kas ma ta ka kunagi leian... Aga lootus pidi surema viimasena. Ja parem olla üksi kui poolikus suhtes.


anne51 - 23.08.2006 kell 16:25

Tsitaat:
Algne postitaja: Lizett
Elavad ja elu lõpuks ei teagi millest kõigest nad on võib-olla ilma jäänud, kuna puuduvad võrdlusmomendid. Seega ei osata ka tahta ei paremat ega halvemat vaid ollakse "vaikides rahul" sellega mis on.

Usud sa, et elus on võimalik kõike saada?


Lizett - 23.08.2006 kell 18:54

Ma usun et enesele soovide teadvustamine viib saavutusteni.


Maiu - 23.08.2006 kell 19:00

Kas peab selleks siis nimme võrdlusmomente otsima, et ikka kindlasti rahul olla ja leida kinnitust "et see on see, mida ma tahan"?


Lizett - 23.08.2006 kell 19:31

Põhiline on see, et ikka ise teataks, mida tahetakse, et ei tekiks elu lõpus sellist küsimust: "Kas see oligi armastus?"(nagu ariita kirjutas) vaid võiks julgelt öelda: "Jah, see oligi armastus!"

Nimme ei pea midagi otsima hakkama. Aga kui hakkad juba miskit uut otsima, siis see ju näitab et pole rahul. Oled juba enesele teadvustanud, et midagi on nihu. Ja ilmselt ka aru saanud mis on nihu.
Emmeliine on eespool mu mõtte lahti kirjutanud. Ma tahtsin vaid öelda, et palju on selliseid, kes vaikides lepivad selle nö.pooliku suhtega.


delilah - 24.08.2006 kell 09:31

Aeg ju liigub, kõik on pidevas muutumises, ka inimesed. Me muutume tegelikult iga kogemusega. Armastus ei ole ju mingi konstant ometigi
Algne "armulõõm", nagu siin eelnevalt väljendati, võib aja jooksul asenduda hubase hõõgusega - kas see siis on halvem või vähem "õige"?
Me kohtume oma teel erinevate inimestega ja armastame neid erinevalt. Ongi kogu lugu.

P.S. Targemad, kes teavad rohkem armastuse keemilisest/neuroloogilisest/misiganes poolest - ka teie ei saa eitada, et isikliku kogemusena on armastus erinevate inimeste vastu siiski erinev.


Sybill - 24.08.2006 kell 11:41

Mulle on piisanud sellest ühest ja õigest armastusest. Usun, et see jääbki ainukeseks...liiga kõrge latt on ees.


anne51 - 24.08.2006 kell 11:56

Tsitaat:
Algne postitaja: Tulevik.vs.Olevik
Kõik on vaja oma elus järele proovida. Kui korra oled tundnud selle "ÕIGE" armumise ja armastuse kirelõõma ja naudingut elust, ilust, eksisteerimisest siis kas sulle sellest ühest "õigest" korrast piisab? Või ootad igast uuest suhtest jällegi samaväärset positiivses mõttes "peata olekut" ja kiremõllu?

Tegelikult on ju tekstis loogikaviga. Kui oled leidnud "õige", siis ei lähe lahku, järelikult peaks ühest korrast piisama. Kui ei piisa, võib tegu olla armumissõltlasega - see on puhas keemiamöll sinu kehas. Kui möll raugeb, nõuab keha uut "õiget". Kujutan ette, et see võib üsna laastavalt mõjuda lõpuks, kui võtad armastust kui lõõskavat kirge.
Tegelikult pean tunnistama, et ma tean armastusest nüüd vähem, kui 40 aastat tagasi. Jah, ongi naerukoht.

Lisan siiski, et mingi arvamus on mul endiselt, aga see on nii muutunud 40 aastaga, et ise ka imestan. Arvan, et armastus on omakasupüüdmatu tunne, aga selliseks muutub ta pärast suuri kahtlusi. Ütleksin, et armastusel tuleb läbi käia orjapõlv.
Tean, et noored ei mõista mind, ehk isegi naeravad. Imelik olekski, kui ei naeraks.


susanna - 24.08.2006 kell 19:56

hiljuti küsis tütar, et kuidas issi pole sind nende aastate jooksul ära tüüdanud
et tema ei kujuta ette, et elad terve elu koos ja ei otsi seda õiget
no mis sa oskad selle peale öelda, et olin lihtsalt õigel ajal õiges kohas
et imelikul kombel olid meil sõbrad ja tuttavad ühed, aga meie elukohad erinevad ja nii pikka aega
meie lihtsalt kohtusime siis, kui oli see päev
ja eks oli neid kahtlusi ja teiste poolt keeramist
aga oli tunne, et see õige on leitud
mina ei tea, mis üllatusi elu toob, aga selleks on liiga palju vaeva nähtud, et vot olen nüüd tüdinenud, mitte miski meid ei seo ja asun uue otsingule
mõni otsib terve elu ja ei leiagi
või on ta siinsamas su kõrval, aga ei oska vaadata


Chess - 24.08.2006 kell 20:24

Just, inimesed ei oskagi vaadata. On nii ametis oma otsingutega, et tegelikult jalutavad sellest lihtsalt mööda. Ja aetakse ju ikka taga mingit täiuslikkust . . .


Middix - 25.08.2006 kell 15:04

Muidugi on konks selles ka, et ei pruugi saada seda, keda tahad. Minuga juhtub seda tihti

Olen paar korda väga haiget saanud. Käinud kuid ringi nagu zombie ja teinud jaburusi, ei mignit sisemist ega välimist elumärki. Kuulasin sellist lugu:


well nothin's changed and it's today.
maybe it's better tomorrow.
and now is now and this is pain.
i'll find something for now to numb this ache.

time.
it won't let me down,
it will take you
down.
to a place where
i can't live without you.

these swollen eyes have much to say.
too much to listen this early and still,
this hopeful girl don't look so great.
it won't be much longer i'll have to take but,

time.
it won't let me down,
it will take you
down.
to a place where
i can't live without you.

so i'll run fast through life today.
and get my heart to beat louder.
a broken heart sounds the same way.
and running will keep me from hearing it.
(Andain - Time)


sinutibu - 25.08.2006 kell 18:53

nu kui armutakse ma usun et siis on ikka igakord siuke kiremöll...
armuda võib isegi mitu korda... keegi pole öelnud et see esimene alati see kõige õigem ja parem on...
võib tulla ka hetki millal kasvatakse lahku ja avastatakse et tundeid enam polegi...
ja armuda võib ikka uuesti ja uuesti...


rebaxwulf - 26.08.2006 kell 16:22

enam ei kaota täielikult pead- mingi osa minu mõistusest jääb alati minu kontrolli alla. Lihtsalt kardan ennast täielikult teisele anda-kardan jätta end abituks- niiviisi totaalselt armununa ,kus kõrvad kuulevad ainult teda,silmad näevad ainult teda- tunnen end kaitsetuna ,mida on lihtne ära kasutada.


firecracker - 02.09.2006 kell 19:55

...et kas piisab ühest korrast tõelisest ja õigest armumisest ja armastamisest? Vist küll, selles mõttes, et mälestused ju jäävad alatiseks, kuigi ega selle esimesega kokku ju enamjaolt jääda. Kõik me ju räägime, et oioi see oligi mu elu armastus.
Jah, olen ka mina kunagi selle omaarust "õige" või pigem selle nö "elu armastuse" leidnud, aga see sai läbi ikkagi täitsa kiiresti. Ja siis tuli veel üks oma arust teine elu armastus, kuid teda enam pole siin...
Ning nii ma enam midagi kellegi vastu ei tunnegi, vist mitte ealeski enam, aga äkki kord juhtub mingi ime ja noh, tahaks kasvõi sellist kooliplika armumistki vahel tunda, aga ei, keegi on minusse jääkamakaid loopinud vist. Samas on hea, pole kindlaid suhteid, pole probleeme ka...


Wet - 01.03.2013 kell 23:13

Tsitaat:
Algne postitaja: Tulevik.vs.Olevik
Kui korra oled tundnud selle "ÕIGE" armumise ja armastuse kirelõõma ja naudingut elust, ilust, eksisteerimisest siis kas sulle sellest ühest "õigest" korrast piisab?

Kas on selliseid ka,kes kordagi oma elu jooksul ei kohtagi oma õiget? Kas õige on ainult siis,kui on armumise ja armastuse kirelõõm ja naudingud elust jne? Kui selliseid tundeid pole suhtes olnud,siis pole inimene ÕIGE?


ullike - 01.03.2013 kell 23:53

Tsitaat:
Algne postitaja: Wet
Kas on selliseid ka,kes kordagi oma elu jooksul ei kohtagi oma õiget?

Seda kohtab vist päris sageli. Sest armunud olla, nii et katus sõidab, võib ju ka "valesse".
Tean kahte 20+ tüdrukut, kes räägivad, et ei ole kunagi olnud armunud. Vaat see on asi, mida ma ei mõista - siis on ju elus midagi olulist puudu jäänud. Üks neist abiellus kena kutiga sellepärast, et "kõik teised ju jahtisid teda, ma arvasin, et ilmselt on jahtimist väärt ja võtsin ta endale". Kaheksa aastat ja kaks last ja lahkuminek.


Mulle isiklikult meeldib, kui katus sõidab


kodukäija - 02.03.2013 kell 07:12

Mul "katus sõidab" kogu aeg, mitte ainult armastuses. Aga ma arvan, et iga armumine on omamoodi ja ainult sinust enesest sõltub, mis sa sellest alles jätad ja kuidas säilitad. Pessimist võib alati viriseda- maha jäeti, ei armastatud... Armumine on nii tugev tunne, et isegi vastuarmastust leidmata rikastab see hinge, kui oled selle endas leidnud ja tead ja mäletad, milleks võimeline oled, siis oledki õnnelik. Ikka meie enda sees on kõik kinni. Kõik võib kaduda, aga mälestust ei saa keegi ära võtta. Ainult me ise võime selle hoolimatult minema visata.


habe - 02.03.2013 kell 07:50

Kummardus Annele selle postituse eest! 40 aastat annavad arusaamise.


ullike - 02.03.2013 kell 08:56

Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
Kõik võib kaduda, aga mälestust ei saa keegi ära võtta.

Seda minagi. Tuleb ainult osata meeles pidada see hea ja ilus, mis kord oli. Sest see oli ja sellal raputas hinge.

Viimasel ajal teeb mulle muret hoopis see, et mu armumised nii kiiresti otsa saavad Olgu siis vastastikused või ühepoolsed. Mulle meeldiks, kui mu katus vedi kauem ja põhjalikumalt sõidaks.

Teemasse: nagu aru saate, ei ole minu puhul juttugi sellest ühest ja ainsast


iir - 02.03.2013 kell 16:20

Väga armas teema ja eelkõneleja Kodukäija ütles põhilise ära

Lisaks omalt poolt, et olen hakanud arvama, et inimese hing on nagu...haruldane taim. Iga taim vajab vett, sooja, valgust, et saaks kasvada ja õitseda. Nii ka inimhing...kui ümbritsevast jääb puudu hellusest, soojusest, tähelepanust, mõistmisest, siis inimene hakkab seda otsima...sest ta lihtsalt vajab seda, et eksisteerida. Armumine ja sädelus hinges, see ongi see taime toitumise protsess, mis on nii joovastav ja magus.


Hermel - 03.03.2013 kell 06:30

Tsitaat:
Algne postitaja: Tulevik.vs.Olevik
Kõik on vaja oma elus järele proovida. Kui korra oled tundnud selle "ÕIGE" armumise ja armastuse kirelõõma ja naudingut elust, ilust, eksisteerimisest siis kas sulle sellest ühest "õigest" korrast piisab? Või ootad igast uuest suhtest jällegi samaväärset positiivses mõttes "peata olekut" ja kiremõllu?


Armuda üks kord, oleks selge elu raiskamine. Armuda tuleb niipalju kui kannatab , selleks elu ongi, et olla peata kui vaja ja möllata kui on kirge. Armuda on mõnus tunne ja seda endale keelata on suisa patt.