
Ma ei saa aru miks ma ta järgi igatsen... Meile lahkuminek oli päris ebasõbralik, ta kohtles mind enne seda ikka nädalaid väga halvasti enne kui
julges tunnistada, et kõik on läbi! Samas meenuvad ilusad ajad... Oleme nüüd lahus olnud 4 nädalat ja ikka tahaks temaga kogu aeg suhelda. Õnneks ei
ole veel ühendust võtnud ja üritan ikka endale selgeks teha, et see oleks ju ainult enese aladamine. Alandasin ju juba sellega, et lasin endaga nii
käituda, aga miks ma siis igatsen??? Kas harjumus??????? On kellelgi sama olukord, kuidas lahendasite? 
otsi uus, usu maailmas on siga toredaid inimesi olemas, hiljem tunned kergendust, kui oled lahti saanud rasketest suhetest (läbitud asi)
nojah.. saad küll üle.. aga see võib võtta isegi mitu mitu head aastat piinlemist.
ma pole ka üle saanud oma omast.. juba 5-korda olen üritanud üle saada.. aga ma tunnen et.. tunded vaibuvad.. ja lõpuks.. mingi aeg ongi üle saadud.
Muud pole midagi kui.. pea vastu.
uus tuleb ise. Ainult ära endale järele anna ja vanaga ühendust võta. Siis nullid oma senise saavutuse vastu pidada ka hetkega ning kogu kannatuste
rada hakkab otsast peale.
Kui üks asi juba aia taha läheb, siis midagi ilusat ei tule sealt isegi siis, kui hästi lappida. Seda enam, et laiali ei mindud just kõige
viisakamalt.
Kannata veel veidi ja saad peagi üle. Liigu sõprade seltskonnas, see aitab päris palju.
Lahkuminekud on alati rasked
Inimene harjub küllaltki kiiresti ja sellest harjumusest ongi tihti raske lahti saada. Tema järele igatsemine on täiesti normaalne nähtus, seda ei
peaks isegi kuidagi alla suruma. Igatsus läheb nagunii siis kui ta ise tahab
Endal on olnud ikka sarnaseid olukordi ja üle nagu ei mäletagi, kuidas sain. Aeg vast. Tegelesin millegi muuga ja ükspäev taipasin, et polegi temale
mõelnud. Ja ei tunne ka midagi. Aeg parandab kõik haavad. Kui mul endal valus oli, siis vihkasin seda lauset . . .
. . . aga tõsi ta on.
Neli nädalat??
Mul nüüd seitsmes kuu jooksmas ja alles nüüd hakkavad asjad paika loksuma...
Aga neiukahekümneviiele ütlen, et kui sa eksi alla mõtled kasutaja exactlyt, siis ära
muretse - ta on taas meie hulgas, jällegi uue nimega. Ei saa teda siit eemale mingi rohuga...
ei mõtle siit mingit kasutajat, ise siin alles uus tulija, lihtsalt kurtsin muret 
Kaua koos olite, et neli nädalat paljuna tundub? Kaks kuud?
koos olime natuke üle aasta... tegelikult ega väga pikk aeg ei olegi ju, aga tundub, et võtsin asja liiga tõsiselt ja nüüd ongi süda puru
Meil 10 aastat abielu, mis lõppes äkki, kuna abikaasa tunnistas, et ei armasta mind enam kui abikaasat. Olen nüüd tema jaoks kui lihtsalt hea sõber.. Ent mina armastan teda endiselt ja ei suuda temata .... Loodan tõesti, et aeg parandab haavad ja elu toob uusi võimalusi. Meil ka tore poisipõnn, nii et asi seda raskem. Me ei riidle ega tülitse, mehe armastus lihtsalt sai otsa.
mida rutem su teele satub uus tutvus, seda kiiremini armistub haav, mille see suhe sulle lõi, ma ei soovita nüüd hakata paaniliselt uut suhet otsima
ja esimese ettejuhtuvaga suhet looma, las kahe suhte vahele jääbki aeg paranemiseks siis ei kordu vanu vigu: lihtsalt õpid rohkem inimest tundma enne
kui tekib suhe, kui igatsus pääle tuleb mõtle möödunud suhte miinustele, kuidas kõige kallim kõige rohkem haiget tegi ja pead vastu
küll!Kindlameelsust sulle
ma kujutan jah ette, et see oleks miljoneid korda hullem kui oleks juba abielu ja lapsed
tegelikult ma ju tean, et meie suhtest ei tuleks enam midagi, sest ta käitus ikka väga lapsikult, ilmselt olen endast väljas kõige rohkem sellepärast,
et mind maha jäeti, tavaliselt olen ise suhte lõpetanud, kõva laks ego pihta 
Kui sul on pidepunktid olemas, st teadmine, et sellest poleks iial head nahka tulnud, siis anna lihtsalt aega - harjumuse jõud on kole suur ja see on
just see, mis sind hetkel tagasi kisub. Usun, et teil oli ka ilusaid aegu, mida meenutades valu südamesse lööb, kuid katsu meeles hoida ka see,
millepärast lahku läksite... Suhtle, käi väljas, tegutse...ära istu niisama, siis tulebki masendus peale 
harjumusest loobumise kohapealt peaks küll tugev olema, suutsin peale 6 aastat suitsetamist päevapealt maha jätta
aga miks siis see olukord palju
raskem tundub?? eks pean kannatlik olema
neiu25, aga kui tüüp tuleks, lilled peos ja lubaks taeva ja maa kokku, kas jätkaksid suhet? Kui see vastus kipub sinna "pigem ei" poole, siis lihtsalt leia muud tegevust - tuleb lihtsalt ajal lasta oma töö teha. Kui "pigem jah", siis on muidugi raske, kuid võibolla aitab "vägisi" muudest asjadest mõtlemine.
selle kohapealt on kahjuks veel nii, et süda ütleb pigem jah ja mõistus pigem ei, aga pürgin selle poole, et ka süda ütleks ei, sest tegelikult ju
tean, et ta teeks ka edaspidi haiget 
Elu näitab, et teadmisest ainuüksi ei piisa, ikka tahame tagasi seda, mis ei olnudki võib-olla see kõige parem, aga ta ikkagi oli... Mõni loeb plusse-miinuseid, mõni mõtiskleb ajaga asjad paika, mõni elab oma valu välja. Mõtle parem, kuidas oleks sul temast parem üle saada, kui tead, et sellest ei tuleks niikuinii midagi enam. Leia endale tegevust, ära jää istuma ega nukrutsema, siis tulevadki head asjad meelde, ununeb kõik halb, mis juhtus ning miks sai lahku mindud. Pea vastu!
--Mõni loeb plusse-miinuseid, mõni mõtiskleb ajaga asjad paika, mõni elab oma valu välja. --
mina tegin kõike, praktiliselt püüdsin end hävitada. koos olime ju kolmandiku elu...nüüd on aasta möödas ja inimesetunne hakkab tagasi tulema. suureks
abiks on tööle pühendumine, üritused, koduvälised tegevused jne. lõpuks harjud jälle "mina"tundega elama. ei ole enam "meiet".
just laks EGO pihta ongi see, mis maha lööb.
hmm raske juhus!nu eks on ikka veel mälestusi,mis sind temale mõtlema panevad!!aga kui ta olnud nii nõme sinuga siis ei ole mõtet ennast enam alandada ja minna eluga edasi ja unustada!!mina isiklikult küll ei suuudaks enam temaga tegemist teha!olen ise olnud suhtes nii,et ta on käitunud erilise tõprana ja ikka jälle temale mõelnud ja samas andestanud ja iga temale tujule järeke andud aga jah minu hing sai liiga haiget nii,ey´t jah läksime lahku ja samas igatsesin meie koos oldus aega aga ma olen nüüd üle saanud temas ning ei lase sellistel suhetel enam kaua olla!!on paremaidki kui selline ,kes sinuga nii käitus!!jõudu tulevikus uute suhetega!
tee sporti! ja võta napsu! ...aga mõlemat mõõdukalt. usu, aitab. peamine, et usud!
Uut ära otsi kohe kindlasti mitte,sellega petad ennast ja teed sellele"uuele" haiget sest vaevalt sa nii kiiresti kohe selle "õige
" leiad,aga mine sa tea... ja joomine teeb asja ainult hullemax usu mind.
Paraku ei paranda aeg ka siin midagi kui ikka tugev suhe oli,või siis on see aeg nii pikk et pigem juba öelda et haud parandab....
Ole võimalikult palju oma sõpradega koos ja koju mine ainult õhtul hilja kui täitsa väsind juba et kohe uni tulex jne.. ja siis võid viie aasta pärast
mõelda et küll ma olen ikka tugev,ja siis kõik kordub..,.
ex?..no see sellex, aga kui on inimene, kellega sul pole olnud ei ühist mineviku ega ole ka tulevikku näha
lihtsalt kummitab ...ja nagu
annax ka aru omale, et hoiadki kaugemale, enese säästmise eesmärgil...
tahax ju alati õiglaselt toimida
Ma tean mida sa tunned... Veel aast tagasi olin samas situatsioonis. Kuid kuula siin targemaid, aeg tõesti parandab kõik. Mingi aja pärast näed, et
mõte Temast ei teegi enam haiget ja võid meenutada koosoldud ilusat aega ilma pisarateta.
Ära ainult seda rumalust tee, et kohe uue otsid. Su südames pole ju uue jaoks kohta. ära tee teist inimest õnnetuks. Eksju!?
TextBlack
Aeg on see, mis parandab kõik südamemured
Enamus inimesed on vast armastuses petta saanud, kuid elavad edasi ja leiavad uue kaaslase, kellega õnnelikuks saada 
Tsitaat:
Algne postitaja: neiu25
tegelikult ju tean, et ta teeks ka edaspidi haiget![]()
teemaalgataja, sina oled seda valu alles paar kuud taluma pidanud, kuid mis sa siis teeksid,kui oleksid nagu mina kolm aastat põdenud ühe väga erilise
inimese sõnatut lahkumist.mul on uusi suhteid olnud, kuid ikkagi armastan ma ainult TEDA. mõnest asjast vist ei saagi elus kunagi üle ja sellega tuleb
leppida. kahjuks. 
mina sain umbes kaks aastat hiljem aru, et nüüd on kõik ja ma ei armasta teda enam. ja et ma oskan olla ja olen õnnelik ka ilma temata.
aga me olime ka kauem koos - nii umbes seitse aastat peaaegu
selle kahe aasta sisse on mahtunud hulgaliselt asju - uued tuttavad ja vanad sõbrad, töökoha vahetus ja tööle pühendumine, hobid ja uus spordiala
..
silmarõõmud..
Abielu lahutamisel antakse ka kuu aega järelemõtlemisaega. Nii, et mõtle veel.