
Kuidas suhtuksite? Jookseksite minema? Kas kaaslase suhtes oleks aus kui ta teaks? On kellelgi mingeidki kogemusi?
Kuidas suhtuksin?Mis seal ikka, kurb muidugi kuulda, kuid ega see nakkushaigus ei ole!Kas kaaslasel on öigus teada?-usun, et on ikka küll.Mida
isiklikult teeksin?-oleksin toeks nii kuidas vöimalik ja üritaks aidata/suunata, et asi ikka paremuse poole läheks!
Enda kogemus ulatub vaid nii kaugele, et tundsin kedagi(elasin koos), keda usun olevat anoreksik(v kui ei olnud see, siis 100% kindlalt oli mingi
sarnane tervisehäire).Kuid sealses olukorras leidsin, et mina ei ole öige inimene seal mingeid märkuseid tegema, kahjuks.
no ega seda hea kuulda ei ole, aga eks ma siis prooviks teda vastavalt suunata kuidas vaja on. Lihtsalt leppida sellega ei suuda, et inimene end lõhki sööb või ära näljutab. Ära jooksma esimeses järjekorras küll ei ole mõtet. Kui ikka koos elada ei anna selle pärast, siis tuleb midagi ette võtta.
Karm lugu...
Minema jooksmine ja sõbra hülgamine oleks nüüd küll see kõige viimane asi, mida teeksin. Toetaksin ja aitaksin teda nii palju kui mul
võimalik on. Oleneb inimesest. Mõnele võib otse öelda, mõnele saab vaid ääri-veeri vihjata, aga kindlasti püüaksin teda suunata ja veenda psühholoogi
poole pöörduma.
Ei teagi. Kindlasti oleksin ¹okeeritud, ma arvan.
Toeks oleks, aga mis moodi olla toeks anorektikule
Arsti juurde või midagi taolist ka nagu suruma ei tahaks hakata, võin sõbrast ilma jääda. Mina ei tea.
Kindlasti soovitaksin tal oma probleemiga tegeleda, teda selles muidugi aidates.
Ma oleksin väga rõõmu kui ta seda tunnistab. Järelikult ta saab ise aru, et tal on probleem ja siis otisb ta tõenäoliselt ka abi ning seoses sellega on võimalik teda ka toetada. Kurb on siis, kui ise kõrvalt näed tema probleemi ja ta seda endale tunnistada ei taha, siis ei saa ka aidata
mul on selline sõber kes on põdenud... nüüd ta sellest üle saanud... joosta i tohix kuhugi pigem tulex toetada ja aidata... ta tuleb panna uskuma et
ta on nii ilus nagu ta on mitte siis kui tal on ainult luu ja nahk...
Kaaslane, kellega elan juba näiteks 6 aastat koos, tunnistab ühel heal päeval selle üles??? Naljakas, kas pole?
Arvan, et sellised asjad selguksid juba esimesel koos elatud päeval.
mul on lähedane inimene(sugulane) anoreksik, kahjuks ei suhtle temaga, nende maailm on kiiksuga - seepärast on raske suhelda. kuidagi küünilised on
nad ka. aga kui abi palub, aitan kuidas võimalik. 
üritaksin seda sõpra võimalikult kiiresti psühholoogi juurde suunata,sest siin aitab aitab ainult professionaal
ma arvan ,et nt buliimik ei suuda asju ise kontrolli all hoida ,et on lihtne õelda ,et söö parem midagi ja ära oksenda jne isegi kui inimene tahab
lõpetada pole see enam füüsiliselt võimalik ,sest inimese magu ei pruugi pärast pikaaegset piinamist enam normaalselt funktsioneerida- näiteks
okserefleks võib hakata hiljem iseenest tekkima.Inimene tahab näiteks normaalseks hakata ,saab mõistusega oma psüühilisest probleemist aru ,aga magu
ei võta lihtsalt enam toitu vastu .
Tsitaat:
Algne postitaja: desideria
Kuidas suhtuksite? Jookseksite minema? Kas kaaslase suhtes oleks aus kui ta teaks? On kellelgi mingeidki kogemusi?
Tsitaat:
Algne postitaja: Smuki
Kaaslane, kellega elan juba näiteks 6 aastat koos, tunnistab ühel heal päeval selle üles??? Naljakas, kas pole?
Arvan, et sellised asjad selguksid juba esimesel koos elatud päeval.
...ja naljakat pole seal midagi. Ainuüksi nägemine,et keegi sööb saia või ahmib pastat ajab mind nina kirtsutama.