
Veidi pubekalik probleemitõstatus küll, aga natuke tagasisidet oleks abiks.
Taustaks niipalju, et elukaaslasega erinevad sõprusringkonnad, kuivõrd koos elatud ainult paar kuud, varasemalt kaugsuhe, siis see osaliselt ka
mõistetav. Minu tuttavatega koos suheldud küll. Aga vastupidiselt null. Olen ka ise selles süüdi, sest tean (või arvan end enam-vähem teadvat), kuidas
tema sõbrad minusse suhtuvad. Nimelt on ta sõpradele koosviibimistest ära öeldes kujundanud sellise suhtumise, mis pole minu suhtes just kõige kenam,
mõista andnud, et veedab minuga aega vastumeelselt, et ma pole tema elus oluline, pigem segav ja üleliigne faktor. Väga kahekeelne käitumine
ühesõnaga, millest mul väga kaua aega õrna aimugi polnud.
Nüüd siis kutse ühe tema sõbra sünnipäevale, aga ei taha üldse-üldse minna, pigem väldiksin igasugust kokkupuudet, sest milleks endale negatiivseid
emotsioone tekitada. Samas saan ka aru, et sotsiaalne vaakum ei ole pikemas perspektiivis mingi lahendus, ja ilmselt peaksin end kokku võtma ning
siiski minema. Elukaaslane ise ütleb, et sõbrad pole olulised ning võib vabalt jätta minemata, ning veeta pigem koos aega, sest üksi ta kindlasti
minna ei tahtvat, pigem on minuga. (Ja et suhtumise kujundamisel on mänginud suurt rolli sõprade meelsus ja tema enda edevus ning soov paista
sõltumatu.) Kuid ma ei soovi, et jääkski nii, et suhtleme ainult minu tuttavatega ja tema omad siis on edaspidigi solvunud, et ma takistan temal
nendega lävida. Sest ei takista sugugi, ei tuleks selle pealegi, et ainult mina ja maailm, pereväline suhtlus on minu arvates oluline, see annab ju
võimaluse end ka mujal realiseerida, mitte ainult tööl ametlikult ja siis kodus ninnu-nännu, ikka ju kasulik, kui saad maailmaasju arutada ja oma
vaateid selgitada ka sõprade ringis.
Mida siis teha, kas hakata teistsugust suhtumist kujundama läbi rohkemate yhiste ürituste või lüüa käega ja mõelda, et peaasi, et elukaaslane kodus
minu vastu kena on, ning et las väljaspool on kõik endiselt arvamusel, et mingit suhet meil pole ja et minuga pole vaja arvestada ja kenasti käituda,
sest ka elukaaslane seda ei tee.
Niutsun nagu teismeline, no tõesti...
On ju positiivne, et Su elukaaslane ei soovi enam sõltumatu näida ja tahab Sinuga koos sõbra sünnipäevale minna. Ehk Su elukaaslase sõbrad siiski austavad mehe otsuseid ja ühes nendega ka Sind?
Mine mine.
Ise juba seletasid miks. Mehe sõpradest lahutamine head nahka ei too, isegi kui ta ise väidab et pole midagi.
Te ei tunne teineteist kuigi hästi, nii et seltskonnas viibimine ja "väljas" käimine on olulised. Sa pead ju selgusele jõudma, mis talle
siis lõppude lõpuks oluline on. Ütleb, et sõbrad pole olulised? Haruldane eksemplar! Sõpradele ütleb, et sina pole oluline. 
mul tuleb hetkel täielik paanikahoog peale, kui kujutan ette, et lähen sinna seltskonda
Asi on selles, et see suhtumise asi värskelt välja tulnud ja tunnen end praegu üsna väikseks tehtuna.
Sõprade suhtumine selline, et "paneme
rahad kokku ja ostame tibile üheotsa lennupileti", minust räägitakse omavahel kui "tapvast", "hirmufaktorist", elukaaslasele
saadetakse ratest tibide pilte sõprade poolt soovitusega need ära sebida, kutsutakse üritustele kus "saab kindlalt mõne naise" jne...Eks see
kõik ole elukaaslase poolt tolereeritud ja kujundatud olnud, ma tean, sest olen neid tüüpe ainult korra põgusalt kohanud. Sellised, kes soovitavad
"peenelt udutada, kui vahele jääd", jne. Oma naisi petvad ja sebimisele orienteeritud sõbrad ühesõnaga. Ning elukaaslane ka samasugune
olnud, meil hetkel usaldusekriis täielik, ta küll väidab, et alates kokkukolimisest on see täielikult muutunud, pani isegi perenõustaja juurde aja
kinni omal algatusel aga mul ikka kripeldab hullusti ja ei taha üldse kedagi näha sealt kaadrist, wannabe vändagängsteriteks hakkasin neid kutsuma
hoobilt, kui sellest teada sain, kuidas nende maailmas asjad käivad.
Ja asi pole selles, et tahaksin kujundada sõprade arvamust endast, mul täiesti suva, mida võõrad inimesed minust arvavad, ei tunne vajadust olla
"igaühe kallike", sest olulised inimesed ennekõike, usun. Aga mind häirib väga, et elukaaslane on ise niimoodi käitunud, et mingi suvaline
jorss leiab, et võib visata minu arvelt killu a´la " ostame talle üheotsapileti las tõmbab uttu", häirib, sest pole end kunagi peale surunud
ja ma eeldaks, et sellise killu peale ütleks mees, et ole nüüd, minu armastatust nii ei räägita. Seda ta pole aga teinud, tunnen end nagu tropp ja ei
taha minna seltskonda, kus arvatakse, et minuga võib nii ilkuda.
Kardan, et võin seal tõesti ebaviisakaks muutuda. Lahendust ise ei näe, vb. see nõustaja aitab, ei tea. Mees ise tunnistab, et on inetult käitunud ja
põhjendab seda sellega, et ei saanud asjadest aru, nagu mina. Ja et sõbrad peaksid ise aru saama, et ta on alati valinud nende asemel minu, ergo pean
olema tema jaoks oluline. Kuid seda otse öelda neile pole olnud julgust, muidu ei kutsuta äkki enam mängima. Nõme olukord ja suhtumist muuta sellesse
on mul raske.
Raske juhus... kuid oma silm on kuningas. Kui sa end kokku võtad ja tema sõpradega kokku saad, siis võite kõik üksteisest ise oma arvamusi kujundada. Võibolla on praegune arusaam mõlemalt poolt üle paisutatud? Kui ei ole, ja asi ei parane, siis on sul vähemalt olukorrast selge ülevaade ja suudad otsustada kas kotid pakkida või mitte. Aga seda ma ei näe kuidas peitu pugemine probleemi lahendada võiks - kripeldamine jätkuks...
kuskil skinnike nii armsalt kirjutas...sina arvad , et tema arvab, et selle arvamus on olulisem teise arvamusest j.n.e.
kui tõesti kogu see värk tekitab lausa paanikahoo, siis kaaluxin sinna mitte minemist, sest me ei pea tegema midagi, mis meile ei meeldi (lootes
täiskasvanulikusele)
samas, kord tõele näkku vaadates, ehk ikka ei olegi nii hirmus ja saate ka kunagi hiljem minna oma kaaslasega, tema sõprade seltskonda
ma ei lugend seda läbi aga aru sain,et kuhugi ei taheta minna!
ära siis mine ja ära ole armukade, nagunii lõpeb kõik ilus ükpäev ära, naudi hetke.
lolliks olete läinud oma omandireformiga, keegi ei ole kellegi oma kui ei olda tasemel ja kardetakse partner kaotada, siis see küll ei aita! tra te
sünnite kui sellest elust sittagi ei õpi, kannatused aint harivad inimest!
skinnike, loe enne läbi kui pröökama hakkad ikka
teemaalgatajale:
kui tõesti tunned, et ei taha minna - olge kahekesi kodus, küll neid kutseid tuleb veel ...
teine võimalus on süda kõvaks teha ja minna, ehk on võimalus, et sinuse hakatakse hoopis teisiti suhtuma - nagu ma aru sain, mehe sõbrad ju ei tunne
sind üldse ja on eelarvamustega...
lisatud: aga kas sellist meest üldse saab usaldada, kes oma elukaaslast sõprade ees häbeneb (no peab ju , kui ta sust halvasti räägib!) aga sinu ees
head nägu teeb
miks ta sinuga üldse elab sel juhul
(et "kepp" ja söök alati võtta kui isu peaks tulema?)
miks ma pean lugema kui see on samat tüüpi nutt ja hala, ma loen mõtteid, tagamõtteid
Mnjah, suht keeruline. Omadest, kuigi mitte niiväga dramaatilistest, kogemusest soovitan ma sul korra käia seal seltskonnas, võimaldades sul siis
selgusele jõuda, mismoodi siis see suhtumine on - nii sinu- kui nendepoolne. Ka olen ma kogenud, et sellised tüübid teevad silme ees väga hea näo
pähe, kuid seljataga sõimavad nii et vähe pole. Muud ei saa küll midagi soovitada. Kui aga tekib paanika, siis võid ju mitte minna. Ja suht mõttetu
mees sel juhul, kui ta ei suuda ära otsustada ning oma arvamuse juurde jääda.
Edu ja vastupidavust sulle.
ma lugesin läbi, kutt on maalinud mingi eri krokadilli pildi enda sõpradel, nii vää?
Minu soovitus on mitte hoida eemale mehe sõpradest. Ma olen ise olnud sellel teisel poolel (st sõprade poolel), kel enne on tekkinud eelarvamused ning
kui inimest tundma õpid, siis näed, et täitsa normaalne. Aga kui hoiad eemale, siis nad ei õpigi sind tundma ning eelarvamused aina süvenevad. Aga kui
mehest suva, siis ära näe vaeva. alati on seltskonnas kasvõi paar eelarvamusteta või vähemalt pisutki sõbralikku inimest, siis alusta sõpruse loomist
neist ning siis on sul juba paar "omainimest seltskonnas, kes ka sinu eest välja astuvad, isegi kui su omamees seda ei tee... 
See kutt on ikka üks paras tallanahk küll. Aga mina läheks ikkagi üritusele. Ja kui keski krooks võtaks sõna ja kutt ei teeks piuksigi, siis teeks ise
suu lahti ja ütleks ja tuleks seejärel tulema. No krt.
Nii ikka miskit hoida ei õnnestu, kui kord on üks ja siis teine oluline. Mõlemad võivad olla olulised, aga siis tuleb seda ka otsesõnu tunnistada.
Mitte sosistada isekeskis.
Tsitaat:Ma siit edasi ei viitsinud lugeda, sest juba see ütles kõik - mida sa teed siukse mehega koos
Algne postitaja: kata11
/.../ Olen ka ise selles süüdi, sest tean (või arvan end enam-vähem teadvat), kuidas tema sõbrad minusse suhtuvad. Nimelt on ta sõpradele koosviibimistest ära öeldes kujundanud sellise suhtumise, mis pole minu suhtes just kõige kenam, mõista andnud, et veedab minuga aega vastumeelselt, et ma pole tema elus oluline, pigem segav ja üleliigne faktor. /.../
Kallis laps, lase jalga
ja hästi kiirelt ja hästi kaugele
Jookse
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Tsitaat:Ma siit edasi ei viitsinud lugeda, sest juba see ütles kõik - mida sa teed siukse mehega koos
Algne postitaja: kata11
/.../ Olen ka ise selles süüdi, sest tean (või arvan end enam-vähem teadvat), kuidas tema sõbrad minusse suhtuvad. Nimelt on ta sõpradele koosviibimistest ära öeldes kujundanud sellise suhtumise, mis pole minu suhtes just kõige kenam, mõista andnud, et veedab minuga aega vastumeelselt, et ma pole tema elus oluline, pigem segav ja üleliigne faktor. /.../![]()
Kallis laps, lase jalga
ja hästi kiirelt ja hästi kaugele
![]()
Krt, kui sinust, kui oma kaaslasest maalitakse selline pilt sõpradele...siis neiu, kus on sinu eneseväärikusJookse
![]()
to pisimimm: jah, said täpselt aru, mis mind paanikasse ajab. Joosta või mitte joosta...
Samas oleme mehega seda nõrkemiseni arutanud ja kuigi tema käitumine on olnud vastuvõetamatu, on meil kahekesi alati väga hea koos olnud olla.
Kahekeelsus ja silmakirjalikkus selgus peale kooselu alustamist, eelnevalt olime pikalt kaugsuhtes. Võin tunnistada, et ta on käitunud silma all väga
kenasti, veetnud minuga tõesti praktiliselt iga vaba hetke, sõitnud alati ise, panustanud suhtesse ilmselgelt rohkem kui ma ise.
Ja nüüdki, peale selgumist, kuidas ta tegelikult seljataga käitunud ja mida teinud-rääkinud on, üritab igati olukorda lahendada, möönab vigu ja
nõustajale mineku ettepaneku, et ma kooselu ei lõpetaks, tegi samuti tema.
Ja ta pole maalinud pilti, nagu oleksin kole või halb naine, pigem pilti, et ta on vaba mees, kellel on palju kauneid tibisid ja nii ka käitunud. Kas
on mõistlik näha suhte jätkusuutlikkust selles, et ta ei soovi seda mingil juhul lõpetada ja selgitab, mis teda selliseks käitumiseks on ajendanud või
vastupidi, näha suhte perspektiivitust selles, et ta oli suuteline nii käituma varem ja ilmselt võib seda teha ka tulevikus. Selles on küsimus.
No aga ikkagi on see ju märk sellest, et ta ei hinda sind kui oma naist/kaaslast/tüdrukut. Leidnud endale toreda naise üritavad mehed temaga elu eest
sõprade ees nö. eputada, mitte aga vastupidiselt, teda maha teha? Ta ei hinda sind ju... Milleks sa lased end nii ära kasutada 
Kui ta suudaks öelda sõpradele sinu kohta, et "tema on see, kes on mulle oluline" ... Ja tõepoolest igasugune naistemehe-sudimine lõpeks. Ma isegi vist ei jookseks kohe. Aga siis ma tahaks ka ise näha ja tunda seda suhtumist ka väljaspool kodu.
Mul ka kogemusi sarnase käitumisega. Tollele tüübile on lihtsalt sõprade arvamus ülitähtis. Ja lihtsalt niisama see olukord ei muutu.
Sinu otsus, aga mina sääraseid kahekeelseid mehi ei usalda.
kas selline pealiskaudne mõtlemine ja teiste arvamuse pärast põdemine mitte üks kole kompleks ole , niimoodi ei saa ilmas elada, et arvad,et keegi
arvab sinust ei tea mida, sa pead tõestama ,et sa oled selline nagu sa oled.
mind küll ei koti mida arvavad mu peika sõbrad, ma olen saatnud neid v***u ja asja eest, nii, et elu on teater mitte mingi pasanteeria!
Palun lühikokkuvõtet? Ei saa vastata huupi!
mine kohale ja pane asi paika kui miskit ütlemist tuleb.Mitte kellelgil pole õigust kedagi jalamatina kasutada.Las mees otsustab lõpuks ära on ta naisemees või vaba mees.
minu jaoks oleks kummaline kui ka kaugsuhte korral saaksin teada,et ta kedagi kõrvalt sebib.... Minu jaoks hakkab kõik teineteise austamisest
pihta....
Kui 2 inimest on valinud kooselu siis peab mees ju ikka jagama seda pointi, et oma naist/elukaaslast peab austama ja arvestama vastastikku teineteise
tunnetega, vähemalt mitte tekitama negtiivseid . Üldjuhul on väga raske kõrvalt asju lahendada kuna siin puudub ju mehe vaatenurk ja nägemus
asjast.... kui (eriti noores eas) hakatakse koos elama on tihti alguses raske sõpradele selgeks teha , et nüüd on olukord teine... sama situatsioon
tekib ka siis kui nt naine saab lapse ja teistel sõbrannadel lapsi ei ole, jututeemad ja olukorrad kohe muutuvad ja mõnikord ka sõprusringkond...
ainuke soovitus oleks - las aeg näitab, kui olete sellel teemal ka rääkinud siis on ehk vaja ainult aega et asi saaks selgineda...
Ürita tema sõpradega läbi hakata saama. Sõbrad võivad suhte kujunemises väga suurt rolli mängida, sest kui tal tekib mure, siis ta suure tõenäosusega küsib oma sõpradelt nõu. Sõbrad mõjutavad!
Kui sa sinna läheksid siis näeksid kas su mees on ka oma sõprade juuresolekul sinu poolt või mitte.Minu eks oli oma sõprade ees nagu kunn ja mind
käsutas nagu teenrit ning sellest ma tegin ka omad järeldused.Mees peaks olema igas olukorras oma elukaaslase poolt ja ei tohiks lasta oma kaaslast
teistel laimata ega kiusata(ehk maha tallata).Pealegi kooselu puhul oleks loomulik kui suheldakse koos ikka mõlema poole sõpradega.

,,,,,,kui põõsas liigub ei pruugi seal mitte hunt olla ja polegi mõtet igas asjas hunti näha.
Minu meelest on su mees yks paras kahepalgeline... S6pradele ytleb et sina ei ole t@htis, sina keelad temal s6prdega suhelda jne... Tema on see kes on oma s6prade arvamuse sinust kujundanud ja siis sinu ees lipitseb et sobrad ei ole t@htsad ja paneb n6ustaja juurde aegasi kinni jne... Mida ta hoopis tegema peaks on @ra otsustama mida ta tahab, kas tahab vaba olla voi koos sinuga olla ja kui otsustab sinuga olla siis selle ka sopradele selgeks tegema, et sina oled tema kaaslane ja nad peavad tema otsust ja sind austama. Sinu asemel l@heks ma sinna peole ja vaataksin need s6brad yle, kas on yldse motet oma pead nende arvamuse parast vaevata ja see annaks ka v6imaluse s6pradele n@ha milline sa tegelikult oled, sest nende arvamus sinust p6hineb ainult selles mida sinu kaaslane neile kokku on seletanud. Mina isiklikult kahtlen kas see suhe j@@b pysima, sest kuidas sa saad oma meest usaldada kui sa tead et ta r@@gib sinust halvasti su selja taga ja teeb mida iganes et oma s6padele t6estada et ta ikka naistemees on. Usaldus on suhte vundament ja kui seal on augud sees siis maja variseb varem v6i hiljem kokku.
ma arvan jätkuvalti,et see kutt on kahe persega bond
Sa pead oma elukaaslase puhul kontingentima tema uusi innovaatilisi mõtteid sinu esitatud probleemi vallas, enne kui temal tekib idiolaatria ja ignoramus et ignorabimus , kust pärineb tegelikult selle inimese teisi demoraliseeriv arusaam shovinistlikust maailmapildist. Kuna tüüp kujutab endast konungit teie mikromaailmas, leidsid sa sama irratsionaalseid isikud kogukonnas, kus ta meelsasti lebotab. Seni tundub, nagu ütlesid vanad roomlased, et fluctus in simpulo.
Palun tõlkida emakeelde kaldkirjas olevad väljendid 
esimene on umbes "ja me ei saagi teada"
ja teine Cicero tuntud "torm veeklaasis"