
Mees pettis ja jäi asitõenditega vahele. Lõpuks tunnistas üles, aga ajas jama. Teda tundes ei usuks ma iial, et see oli juhusuhe ning kindlasti mitte
ka esimene kord... Tean, et ta on viimasel ajal teinud kellegile teisele kinke, ka nüüd jõuludeks. Kuigi mulle väidab, et mitte. Ma olen vist loll,et
teda maha pole jätnud?? Väidab, et armastab mind. Lapse vastu ka väga ok. Kardan, kas saan ikka hakkama, kui maha jätan. Laps alles nii väike, et
lasteaeda ei pane. Ja kus ma siis elaks? Samas kui sa ikka teist ei usalda, siis elu ka sitt. Kõige hullem see, et ma ikka armastan teda.
Okt. jäi vahele ja mina siiani otsustada ei suuda. Kuhu tõmmata piir - kui järgmine kord asitõendiga vahele jääb? Teeks tagasi, aga ei suudaks siis
enam ise endaga edasi elada. Elada mõnda aega eraldi ja vaadata, mis saab? Elu nagu seebiooper, kuid õnnetuseks minu elu.
Ennast tundes tean, et mina ei suudaks elada ühe katuse all inimesega, kes on minu usaldust nii rängalt petnud!!!
Hing oleks kohe nii katki. Enne
lapin seda üksi, kui sellise inimesega, keda ma usaldada enam ei suuda!
Isegi laps tunneb ära, et midagi on viga ja et pinged on õhus! Ja on naisi, kes on suutnud üksinda üles kasvatada 2, 3 või isegi 4 last!!! Lihtsalt
minu arvamus!
hinnates situatsiooni, pole tegelikult lihtne nõu anda...selge on see, et usaldus mehe vastu on kadunud...kaua suudad nii elada, sõltub sinust...
esialgu pead rohkem siiski lapsele mõtlema ja sellest tulenevalt oma otsused tegema...
usu, tean mida räägin...
Kannata seni, kuni ennast kindlamalt tunned ja anna siis mehele jalaga.
sellistes olukordades on alati koige raskem otsuse langetamine. kord juba tehtud, laheb koik kergemaks. ja alles siis taipad, kui tugev sa tegelikult oled.
Ära sellist otsust kellegi soovituste põhjal või kiirustades tee! Lahku minna jõuab alati....ka siis, kui oled üdini veendunud, et asjast asja ei saa.
Just, sina ise pead otsustama, kuidas edasi minna. Kahjuks on see üliraske kindlasti. Seda enam, et tead, et mees on sinu ja lapse vastu muidu hea.
Nii vastik mure, selliseid taolisi ei soovi kellegile....
edu sulle! Ole vapper ja tubli!
jah, kõige paremini tunned end ja oma olukorda ja selle peenemaid nüansse ise, sa ju tead kui tugeva iseloomuga oled või kui kerge on hoopis sind
rööpast välja lüüa, sest sellelt teelt tavaliselt tagasiteed ei ole, ja küllalt suureks teguriks võivad kujuneda kummagi vanemad; nähes momendil oma
olukorda ei oska ju keegi aimata kuhu kogu krempel võib pöörata - selliste probleemide suund on ettearvamatu, kui mees on ikka väärt mees siis
hoiaksid ikka sabast ja järelejäänud sarvemuksudest kinni,kuni ta need maha jookseb
see on tüüpiline perekonnamudel, titt taga muutub kodukana täeilikult frigiidseks ja siis mees petab, ei tea kus mujalt vaene mees ikka keppi saaks, kui kodust ei saa.
Alles üks mulle ütles, et mees toob raha koju, suudavad teineteist taluda, milleks lahku minna.
Ehk sobib selline variant teema algatajalegi.
Ma ei pea seda küll õigeks, aga eks iga inimene teeb mida õigeks peab.
Tsitaat:
Algne postitaja: vallatu
Kardan, kas saan ikka hakkama, kui maha jätan. Laps alles nii väike, et lasteaeda ei pane. Ja kus ma siis elaks?
Paraku paljud paarid virelevad koos, kuna arvatakse, et laste pärast ei saa ju lahku minna. Saab küll! Enim kannatavad lapsed just pingeid täis perekonnaelus.
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Ära sellist otsust kellegi soovituste põhjal või kiirustades tee! Lahku minna jõuab alati....ka siis, kui oled üdini veendunud, et asjast asja ei saa.
reheline, teemaalgataja tunnistab, et ei saa vist üksi hakkama. Sain aru, et tal on laps veel väga väike. Ta ei saa ju kuuse alla minna, kui ta ei suuda iseseisvalt korterit muretseda. Kui suudab, siis olen mina esimene, kes lahku minna soovitab.
Sellisel juhul loe mu esimest postitust siin teemas
. Küll ta kunagi suudab.
Sa oled vähemasti peakangelane sellest seebiooperis.
Tegelt vist ei oskagi midagi soovitada peale sisetunde järgimise, sest see ei valeta KUNAGI.
Kui laps juba asjast aru hakkab saama, mis loom see issi on, siis on raskem lahku minna. Aga kui alternatiivi, vanemate või mõne muu sugulase (õed-vennad) juurde minna ei saa, ajutiselt,kuni jõngermann suuremaks kasvanud, siis tuleb vist edasi vana asja ajada ja vaikselt salakontole pangas raha tallele panna. Siis on võimalik hiljem põrsast elukaaslase juurest püstipäi ilma kerjusetundeta vehkat teha.
See viimane on küll üks igavesti veider plaan. Olgu see mees milline tahes, aga et tema tagant varastada....
Kas on mõtet abielu vägistada?Oled noor,küll leiad kellegi,kes oskab sust lugu pidada.
loomariigis murrab uus isane võõrad pojad maha, inimene on ka loom
Skin, äkki seletad kuidas seesinane "fakt"(minu andmetel on vaid vähestel liikidel komme võõrad pojad maha murda) on käesoleva teemaga seotud?
lõvid ja karud
sellepärast nad ongi nii suured ja tugevad
Tsitaat:
Algne postitaja: vallatu
Lapse vastu ka väga ok. Kardan, kas saan ikka hakkama, kui maha jätan. Laps alles nii väike, et lasteaeda ei pane. Ja kus ma siis elaks? Samas kui sa ikka teist ei usalda, siis elu ka sitt. Kõige hullem see, et ma ikka armastan teda.
kui sa oled kindlalt veendunud, et see polnud juhsuhe,siis saada ta pikalt.või uuri välja tema oletatav armuke ja ütle sellele naisele,mis sa temast
arvad. sõnu valida pole vaja-ole rahulik,aga mürgine
kui mees sellest teada saab ja hakkab seda lipakat õigustama või saad teada,et nad edasi
suhtlevad, siis jäta ta ikka maha.
Pea meeles,et kui sa ise oma õnne eest ei võitle,siis ei tee seda keegi!
esimene kord anna andeks ja järgmine kord nagu lastelaulus kadugu kiirelt üle mäe
tere jutt,lilith
armukese pidamist andeks anda


selles loos on ka selline lause: ma armastan teda,
see seletab palju, ikka on mehed haake teinud, aga eks ka nad nendest õpi, kui ikka oled selgusel, et issi armastab oma peret , kas siis tasub impulsi
ajel maailma rändama minna, maailm on suur ja keeruline monstrum, kardan, et turvalise kodu vahetamisega võid hoopis rohkem haiget saada,( nördimus ja
viha lahtuvad ja asenduvad igatsusega ja lapse pärast ju peate edaspidigi kokku puutuma),
püüa hoopis olla igati etem naine kui need kes kusagil on - naine peab olema ju mehe kael ja püüa pöörata ikka pea kodu poole, tugevust ja õigeid
otsuseid ning perekondlikke , armsaid jõule!
arita jutule polegi rohkem lisada
nojah, aga kui mehel on ikka armuke, siis järelikult ta oma naist ei armasta. või vähemalt on teie suhtes ikka midagi väga viltu. milleks
piinelda
teemaalgataja: okei,aga armukese näo võiks igatahes hakatuseks täis sõimata küll. eks siis vaata edasi
meestel just sellepärast on armuke, et armastavad oma naist,armuke on vaheldus - neid vahetatakse aga neid ei armastata kunagi, need on
mänguasjad
armukese pärast ei minda lahku ega võidelda elu eest, neid võetakse ja jäetakse
aga sellist alatust andestada... oleneb ikka armukesest-kui see on meest ikkasüdamest armastama hakanud, siis ta lihtsalt varem või hiljem keerab teie
pereelu p...sse. selle ennetamiseks soovitan ma ikka ise võidelda ja enne armukese enda elu sinna keerata
Ma leian,et te peate mehega asjad selgeks rääkima.Mis jäi puudu,et ta armukese kasuks otsustas?Ja kas ta usub,et asjast saab veel asja ehk kas on
mõtet koos jätkata kui pole usaldust.
Ja kui ta leiab,et see polnud viga ju siis ta ongi tüüpiline mees kes kogu elu jookseb sarvi maha ehk seni kuni tal tõuseb.
Isegi kui sa suudad andestada ei unusta sa ju seda mitte kunagi.Raske võib olla inimesega koos kui mõtled pidevalt,et äkki praegu ka koinib kedagi.
Ma ei usu,et lapsel on hea elada seal kus vanemate vahel pole usaldust ja austust üksteise vastu.Seda arvan ma kuna minu elus olid esimesed 10 aastat
õnnetud-aga peale seda kui ema lahutuse sisse andis oli hoopis teine elu
Kasuisa on ka mul vapustav...
võitlemise vastu mul pole midagi- armuke tuleb teelt pühkida, pere on väärtus
Vastik,vastik,vastik!
Tuleb mees voodisse ja teise naise lõhn juures-no mida meest


Kui mehel pidevalt ikka püksis kiheleb ja ta vajab uut liha siis ega ühe armukese elu nässu keeramine nüüd küll petmistele lõppu tee,ta muudkui võtab
uue ja uue jne...
Lihtsam mehega diil teha,et mõlemad käivad ja litutavad aga koju tulles on perekond 
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Lihtsam mehega diil teha,et mõlemad käivad ja litutavad aga koju tulles on perekond![]()
sissy,aga asja mõte ju selles ongi, et kui mees pärast selle armukese elu kihva keeramist kohe uue otsib, siis tuleb ka mees pikalt saata.ja vähemalt minul oleks küll endal ka kergem, kui ma saaksin kätte maksta sellele, kes mulle s..ta keeras ja mehe üle lõi
ks- sõna lõpus näitab mida kõike teeks aga kas on ikka vaja, tähtis on ju, et pere koos ja armukesed jääks eemale, ega killud alati õnne too:no
kurjus ja õelus on kurjad jõud ja neil on omadus põrkuda
ks-lõpp on mu kommentaarides selle pärast, et mul on selle asjaga isiklikult (õnneks) väga vähe kogemusi. aga jah, kunagi ma niimoodi toimisin
küll...armukese elu tegin põrguks, mehega püüdsin rääkida,aga sellest suhtest siiski enam asja ei saanud- ma küll andestasin, aga ei unustanud...ning
see hakkas aegamööda meie suhet hävitama.
nii et jään oma arvamuse juurde-see suhe on hukule määratud.
Meest kuival hoidnud, nagu keegi siin mainis. No ei tea miks küll, siis ise ka kannataks?
Ennetamaks järgmisi nõmedaid arvamusi - ei ole ka
paks ja käest lastud. Müürilill pole kunagi olnud.
Segadus hinges on kõige hullem. Mees väga hooliv nii minu kui lapse suhtes. Ütleb,et armastab jne. Saa siis aru. Kahjuks mehega rääkimisest eriti
kasu ei ole. Ajab tagasi ja kogu lugu. Kuidas sa seda armukest ikka välja sõelud, kui teine üliettevaatlik nüüd. Ma ei tahagi seda naist tegelikult
näha. Läbi sõimamiseks - no see on ju lame ja mida see ikka muudaks.
Kui veel vahele jääb, siis lahku (kaks väiksemat korterit asemele - üks siis meile lapsega). Tahab ringi tõmmata, siis lasku käia, aga mitte
pereinimesena.
Kõige hullem on hakkama saada iseenda tunnetega. Kord õnnelik ja samas järgmine päev võib olla selline, et elada ei taha. Depressioon missugune.
Huvitav millal see kõik lõppeb. Tahaks rahulikku elu tagasi.
hallhiir!
selleks foorum ju, et oma arvamusi põhjendada ja ega kelgunöör ju keegi taha olla.
suhe, mis sul karile jooksis tänu armukesele, see annabki aluse ju seda sorti naisi jälestada, ainult huudishimulik küssa, kas teil kahepeale laps ka
oli, kui ei olnud siis oli igati õigustatud tegu.
vasta otse sõnumis, kui see küsimus sind ei solva.
mul pole üldse lapsi,ariita. aga ma arvan, et isegi kui oleks olnud, oleksin ma ikka samamoodi käitunud. sest parem on ikka valus lõpp, kui lõputa valu. nagu vallatu viimasest sõnumist lähtub- kerge tal just ei ole...
peaasi, et palju raskemaks ei läheks ja mind vaevab ikka see, et armastus on ju olemas aga kogemusi jääb puudu, ja paari päevaga loomulikult selline sõlm ei hargne