
Kuidagi raske on üldse sellest kirjutada, aga olen juba kaks aastat püüdnud aru saada ja lahendust leida tunnetele, mis on nii võimust võtnud, et
lahti ei suuda rabeleda. Nimelt kohtusin kaks aastat tagasi mehega, kellega tekkis kohe äratundmine, et ta on see üks ja õige..see oli vastastikune.
Paraku on meil mõlemal ka elukaaslane olemas, kellele ei taha kumbki haiget teha. Aga meil on koos nii hea olla ja teineteiseta nii raske. See ei ole
armunud olek,see etapp sai läbitud ja tõmme ei ole vaid seksuaalne..see on midagi sellist, mis matab endasse, takistab hingamist, teeb õnnelikuks ja
annab hingele sooja tunde. Oleme mitmel korral püüdnud teineteisest eemal olla, isegi kuid, aga see aeg on olnud ääretult piinarikas ja vajadus teise
häält kuulda on olnud vastupandamatu...nüüd oleme loobunud teineteise vältimisest, sest see on asjatu. Tunneme, et oleme koos tervik ja lahus olles
poolikud. Loo panin kirja selleks, et kuulda, kas keegi tunneb või on tundunud midagi samalaadset, mida ei hävita aeg, sündmused, valu vaid see tunne
muutub ajas üha tugevamaks. Minu puhul ei ole tegemist ka teismelise vaid varsti kolmekümneseks saava naisega
Kui asjalood nii on pole mõtet kaksikelu elada ja elukaaslaste eest varjata.Ei ole päris nii-mida ei tea,see haiget ei tee.Teie endi suhtes oleks samuti õiglane parem õudne lõpp.kui lõputu õudus.EElnevalt siiski kaaluge põhjalikult oma samme.
Kas alati peabki aru saama ja lahti mõtestama? Vahel on hea lihtsalt tunda neid tundeid...
Tsitaat:
Algne postitaja: Soulmate
Loo panin kirja selleks, et kuulda, kas keegi tunneb või on tundunud midagi samalaadset, mida ei hävita aeg, sündmused, valu vaid see tunne muutub ajas üha tugevamaks.
ühes ruumis on võimatu olla, sest see tõmme ei jää märkamatuks..
meie nüüd enam ei suhtle, kumbki püüab oma eluga hakkama saada nii hästi kui see ka võimalik on..
Kas tõesti jätkad elukaaslasega VAID selleks, et talle mitte haiget teha? Kui see ainus põhjus on... Kõige tähtsam oled ikkagi sina, sina oled ja
jääd; tunded, mõtted jms. on ajas muutuvad. Ja kas siis elukaaslasega piisavalt klapib, et ta aru ei saa, et miskit teisiti on? On ta õnnelik? Oled
sina sellises olukorras õnnelik?
Küsimiste äss
ehk sellised asjad juhtuvadki 30-selt?
võibolla peakski siis ootama 30-ni, et õige särin üles leida.
tean seda tunnet. täitsa hull lugu oli.
aga peresid lõhkuda pole vaja.
piisab, kui äkitselt haihtuda.
...mõni asi peab jääma nii nagu on e ellu viimata, siis hea vanaduses kiiktoolis kiikudes meenutada
ma kujutan ette mida sa tunned... nagu kunagi sõbranna ütles sama tunne nagu kõhus lendaksid liblikad... ma sattusin ka alles hiljuti sama asja
kokku... nüüd ma ei tea mis ma tegema pean... see on nii mõistmatu kumbki ei suuda eemal olla aga meil on nii et me oleme mõlemad vabad aga ei taha
teineteisele haiget teha kuna mul on plaan mõne kuu pärast ära sõita, see tunne lihtsalt viib mõtted kogu aeg mujale, ja käitumine muutub ka kohe
teiseks lootuses seda inimest kohata... ma kardan seda mis hakkab saama kui me peaksime kaugemale minema... täiesti jõuetu millestki või kellestki
muust mõelda...
raske on nii eemal
Kas teemaalgatajal on lapsed? Kaua koos oldud enda praeguse kaaslasega? Kas teisel poolel on lapsed peres?
Mõtle, mille lõhud ja kas see uus tundub olema sama ahvatlev ka siis, kui oled ta kätte saanud - kõik on tapvalt põnev, mis tundub kauge ja keelatud

ka kahe vaasi kildudest ei saa korralikku uut vaasi, kui mõlemad pooled elavad koos siis olgu see tõmme kui tugev tahes on see ikkagi vaid seiklus,
põnev eluetapp, ei midagi enamat, olgugi, et süda puperdab ja silmad säravad
elu on selleks liiga lühike, et teda vussi keerata
sul on ainult kaks varianti
edasi elada, valetada
uus algus,
mis ei pruugi ollagi nii ilus ja lilleline
üks asi on arvata , et kõik saab ok olema, teine asi, kui saabub argipäev ja mineviku oleksid tulevad kummitama
samas, kui ei proovi, ei teagi
aga kui elad kaksikelu edasi
ma ei usu, et sulle selline olukord meeldib
lihtsam on ära otsustada, mis edasi
ja ega see sind ei aita, kui keegi ütleb, et ta on ka seda tundnud, et vot see inimene on tema hingesugulane
ise pead määrama, mis sa elust tahad
raske kindlasti, edu sulle
Selle loo teebki keeruliseks see, et olen oma praeguse kaaslasega 7 aastat koos olnud ja meil on kaks last. Ta saab väga hästi aru, et midagi on
valesti ja püüab teha kõik, et meie suhet hoida. Õnneks klapime me ideaalselt ja peaaegu kunagi ei tülitse. Põhjus, miks ma ei ole ome kaaslasele
rääkinud ongi see, et ta armastab mind sama palju kui mina teist...ehk ta tajub ja loodab, et see läheb mööda, ma ei tea. Ma ei taha jõuga midagi
muuta ja naudin tundeid, mida elu on kinkinud aga lihtsalt väga raske on nii elada, kui süda on mujal.
Ja see tunne on tõesti nii tugev, et ühes ruumis on peaaegu võimatu olla....lihtsalt hingemattev...
ja oled sa kindel, et teiselt poolt on sama tugevad tunded
ehk peaksite siiski kooselust rääkima hakkama
võta mõtlemisaega
meenuta, miskit pidi ju oma mehes armas ja kallis olema, et pere temaga lõid
lisatud:vii lapsed vanavanemate juurde, kutsu mees kusagile kaasa, tee talle üllatus
teinekord aitab rutiinist väljatulek ka pea selgena hoida ja paneb seda nägema, mis varjus on olnud
püüa unustada, joo kasvõi pea segaseks ja korralda midagi meeletut
ise pead tahtma säilitada seda, mis on
Tean, et pean ise otsustama. Ja samas ma ka tean vastust, kui valus see ka pole
teisel poolel ei ole lapsi aga minul on neid lausa 2. Tean, kui
saabub argipäev ei suuda ta selleses rütmis elada nagu mina, tal puudub kogemus elada lastega. Ja alatiseks jääks minu mees, kellega tuleb mul edasi
suhelda. Seega jääb see minu elu ilusaimaks tundeks ja minu Soulmate jääb minu parimaks sõbraks, keda sügaval südames alati armastan.
Aga olete te selle ''uue ja õigega'' arutanud, mis saaks kui...? Kas oleks tema valmis päeva pealt ankru hiivama ja sinuga edasi
minema? Küsi ta käest! See vastus määrab tegelikult kõik!
Ja raudselt räägi ka oma praeguse elukaaslasega! On vale teda petta ja näidelda - kirjutad ju isegi, et ta tunneb, et kõik pole OK - mis õigusega sa
piinad oma laste isa, kes sinu väidete baasil armastab sind? Ja muide, ma kujutan ette, et südamelt ära rääkides hakkab sul ka endal kergem
Miskipärast ma ei usu, et sinu leitu oleks valmis sinuga ühiselt teed jätkama...
Teise poole tunded on sama tugevad, see on kaugele näha. Oleme kooselust rääkinud ja tema jaoks oleks ääretult keeruline hakata elama koos lastega. See on tema jaoks pisut hirmutav ja seepärast olemegi seda teemat vältinud.
No aga miks sa ilustad siis asja? Mis tähendab see, et ''oleks keeruline elada koos lastega'' - kui mees armastab, siis on valmis ta ka ohvreid tooma - tema aga hetkel naudib vaid SIND...aga sina pole ju üksi! Think a little bit!!!!
Teise poole kooselu on lagunenud kahjuks. Aga sama sisimas ma kardan ka ise, et ta ei ole valmis minuga ühist teed jätkama. Ise vastan oma
küsimustele
Aga pagan need tunded on nii tugevad ja igatsus nii meeletu..kas see kunagi möödub? vot see on küsimus. Võiksin ju oma praeguse eluga
rahulikult edasi minna aga kas minu süda ka sellega lepib? Kuidas südant sundida?
Möödub 
Tema jaoks olengi vaid MINA paraku, aga mind ei sa iial üksi. Lapsed on mulle väga tähtsad ja nendeta ei kujuta ma iial oma elu ette. Ka mitte suure armastusega.
Siis on sul vastus olemas ju - ära piina end ja kogu oma peret!
Tsitaat:
Algne postitaja: Soulmate
Teise poole kooselu on lagunenud kahjuks. Aga sama sisimas ma kardan ka ise, et ta ei ole valmis minuga ühist teed jätkama. Ise vastan oma küsimusteleAga pagan need tunded on nii tugevad ja igatsus nii meeletu..kas see kunagi möödub? vot see on küsimus. Võiksin ju oma praeguse eluga rahulikult edasi minna aga kas minu süda ka sellega lepib? Kuidas südant sundida?
Äkki tõesti möödub aga sinnamaani peab ka kuidagi elama
Ja eladki! Kui on raske - nutad, vannud kogu maailma maapõhja, kuid liigud edasi - tehes oma igapäevaseid toimetusi, mattes end töösse, tegeldes
lastega! Ja ühel päeval ärgates mõtled sellele kui veevirvendusele järve peegelsiledal pinnal
Kõik möödub siin ilmas, KÕIK!
Mis ei tapa, teeb tugevaks!
Tänan kõiki kes vastasid. Aitasite mul näha selle tunde teist poolt
Aga valus on ju ikka...tean, et teeb tugevaks, aga kuidagi peab selle asja üle
elama.
Tsitaat:
Algne postitaja: Soulmate
Tema jaoks olengi vaid MINA paraku, aga mind ei sa iial üksi.
Soulmate - sul on ju oma pere - klammerdu neisse! Kui sa esialgu isegi ei taha nendega koos olla, siis sunni ennast - ja mingi aja pärast sa avastad,
et pole ilusamaid ja kallemaid hetki su jaoks, kui olla koos nendega, kes sind armastavad ja on nõus sinu eest läbima nii tule kui vee 
ja kas sind armastav laste isa on ikka nõus loobuma sinust ja pealeselle veel lastest, oi! su tee saab okkaline olema ja mehe pärast, kes pole osanud
oma ühiselu koos hoida, kes võib väga hästi minna ka sinu juurest järgmist seiklust otsima.Elu on keeruline aga ei maksaka teda veel keerulisemaks
elada
Kui sul selle teisega hingesugulussuhe on, miks te siis kokku kolima peaksite? Te võite ju ikkagi parimad sõbrad olla ning seksid oma mehega. Kui sa teise vastu ikkagi seksuaalset tõmmet tunned, võiksite teha mehega kokkuleppe, et elate koos, aga seksuaalsuhteid omate teiste inimestega. Tänapäeval on kõik võimalik. Ma ei arva, et peaksite mehega lahku kolima, kui te rahulikult elate ja ei tülitse, 2 aastat pole minu arust piisavalt pikk aeg, et õiget ära tunda. Pealegi ei taha see teine mees sinu lastega tegemist teha. Aga tee ise, nagu tunned...
Ma arvan, et see enesepiitsutamine, ja vaid laste pärast õnnelikku pere etendada ei ole küll parim lahendus. Lapsed on äärmiselt taiplikud, nad saavad kohe aru, kui ema ja isa suhetes midagi viltu, ja see muudab nemadki õnnetuks. Kui Sa ikka tunned, et tahad olla tolle teisega ja tema on see, kellega koos elada tahad, siis milleks tekitada olukord, kus lõppkokkuvõttes polegi keegi õnnelik. Ka mitte lapsed, keda ometigi säästa üritad.
Lapsed ei oleks ka õnnelikud mehe juures, kes neist lugu ei pea
Mina ei tea, aga see lagunenud kooseluga kaaslane, keda hirmutavad mõtted kooselust lastega ... Võib-olla ta kooselu just lastele mõtlemisest
laguneski?
Ja tunded tunduvad siin küll väga ühepoolsed.
Ei usu, et sellest head nahka tuleks. Samas, teadagi, tuld on tore näppida. Kõrvetab kah. end ei tohi ainult tuhaks põletada.
mul on üks salapärane mees, ükskõik kus ma ka ei oleks ta ilmub iga 5 aastat tagant, nagu needus ja ma keeran ära.


Tsitaat:
Algne postitaja: Soulmate
Oleme kooselust rääkinud ja tema jaoks oleks ääretult keeruline hakata elama koos lastega
Lastega minna ei saa; ilma elada ei suuda ja ei tohi; armukese jätmine teeks su katki; jätkamine lõhuks veel palju muudki.
Head valikut ei tundu olevat. Juhtub nii, et mingi sündmus muudab sind ning annab sulle vajaliku otsusekindluse. See võib muidugi aega võtta.
Mees, keda hirmutavad Sinu lapsed, võib Sinu silmis oluliselt muutuda niipea, kui muutub reaalsuseks suhtlus tema ja nende vahel. ja siis võib mõne
asja tagasipööramiseks juba lootusetult hilja olla...
Sinu valu on ehe, kuid seda ravib aeg - juhul kui ise seda ravida tahad.
Sul on võita tundmatus, kaotada aga kallid inimesed...
Soovin Sulle tuge selleks raskeks otsustuseajaks!