Board logo

Kas meeste jaoks ongi kõik alati korras?
Fionety - 25.07.2007 kell 09:02

Pidev tülitsemine. Kui küsida, mis viga, siis vastus on enamasti üks ja sama: "Midagi!" Nüüd, kui lõpuks sain ta tunnistama, et kõik ei ole korras ja et oleks vaja asjad selgeks rääkida, on vastuseks lihtsalt see, et ta ei oska midagi öelda.

Mida teha? Kas sellised "kriisid" on suhtes paratamatud?


ratatosk - 25.07.2007 kell 09:08

Inimesed on erinevad ja ka suhted on erinevad, aga ka kõige paremad suhted liiguvad tõusude ja mõõnadega. Kriisid on aeg-ajalt täiesti normaalsed. Suhte tugevust ei näita mitte see, kui hästi teineteist headel aegadel hoitakse, vaid just see, kuidas kriisidega hakkama saadakse.

Lahenduseks on ikkagi ainult see, et kuidagi tuleb ka mees rääkima saada. Kui on kriis, siis on kuskil mingid probleemid. Kui neid ei lahendata võib asi isegi pealtnäha laabuda, aga söed jäävad tuha alla ikkagi hõõguma.


Fionety - 25.07.2007 kell 09:11

Jah, aga vahepeal tekib tunne, et ma ei teagi, mille pärast me tülitseme. Mingid pisiasjad, mille pärast tekivad sõnavahetused... See kõik on lihtsalt väsitav.


ratatosk - 25.07.2007 kell 09:18

See näitabki, et kuskil on mingid probleemid, millele oleks vaja lahendust saada. Seda, kui ärritutakse tühiste ning kõrvaliste asjade peale, nimetatakse psühhoanalüüsis asenduseks. Probleemid võivad mehel ka hoopis mujal olla, aga ta elab neid just niiviisi välja.


mmunk - 25.07.2007 kell 09:26

ei ole alati korras. nägin täna öösel kokku kolme (!!!) unenägu, kus kaasaga tülitsesime ja ma arvan, et peame veidi aru pidama, kuidas koos püstitatud eesmärke silmas pidades pere- ja tööelu paremini klappima saada. muidu äkki pöörabki tüliks.

mis suhte üldisemasse "õigsusesse" puutub, siis lisaksin rata mõõnajutule juurde hingesuguluse - kui elukaaslased tunnevad teineteise suhtes hingesugulust, siis ei ohusta suhet ka keskmisest suuremad tülid (juhul, kui neid üldse tekib).

Fio, kui suurasjad on juba pikemat aega jonksus, siis muutuvad pisiasjad suuremaks, sest tundlikkuse lävi tõuseb. nagu alko - kui organism on puhas, siis piisab korralikuks pohmakaks palju väiksemast kogusest. tere tulemast klubisse! aga parem ikkagi hulpida pisimurede konnatiigis, kui uppuda põhimõtteliste probleemide ookeani


Fionety - 25.07.2007 kell 09:31

Mmunk, lahendamata pisiasjade konnatiigist tekibki ju ükskord probleemideookean?

Enesetundekirjeldus: Kuskil kuubi kujulises ruumis, ei ühtegi akent ega ust. Hullumise äärel, välja ei saa.


TripleChoko - 25.07.2007 kell 09:50

Selliseid kriise on palju. Ega mul enda suhtes paremini pole. Suht sama. Elab yle, aga paneb pea isegi valutama tihti.


Marxendorf - 25.07.2007 kell 09:52

Aga kui kõik on korras, siis ei saagi ju tüli tekkida!
Ehk naised seda tahavadki, kui igas asjas probleemi näevad!

Kuid omast kogemusest võin öelda, et nii see karm reaalsus tegelikult ka on!
Siis proovin ikka naisega rääkida ja kui kõik hästi läheb, siis ärkame ka samast voodist hommikul!


TripleChoko - 25.07.2007 kell 09:54

Mul saab poisiga varsti poolteist aastat ja me saame h2sti hakkama, aga probleem on selles, et meil on liiga palju v2ikseid tylisi m6ttetute asjade p2rast. Suitsetamine, msni vestlused, kellegi kaitsmine kes talle ei meeldi. See ajab isegi hulluks vahel. Praegu on mul kolm p2eva depressioon olnud. Ma ei talu eriti pinget ja olen suht emotsionaalne inimene, see ajab mind veel enam suitsetama ja tylisi tuleb veelgi. Ma ei oska midagi teha.

Pole mõtet teha uut teemat, kui analoogne vaatab vastu esimesena tänaste teemade alt! Teemad liidetud


Fionety - 25.07.2007 kell 10:02

Marx, väidad, et naised tahavadki tülitseda?


Marxendorf - 25.07.2007 kell 10:10

Ei väida et kõik naised, aga vahepeal on selline tunne, et lihtsalt on vaja probleeme!


Fionety - 25.07.2007 kell 10:15

Ühest teisest foorumist lugesin, et osad naised tekitavad "pisitülisid" selleks, et tähelepanu ja ninnunännutamist saada. Muidugi ei kehti see kõigi kohta.

Aga äkki meestel on sama eesmärk?


mmunk - 25.07.2007 kell 10:17

Tsitaat:
Algne postitaja: Fionety
Mmunk, lahendamata pisiasjade konnatiigist tekibki ju ükskord probleemideookean?


kes rääkis lahendamata pisiasjadest? uba on ju selles, et pisimuresid on suurte ja põhimõttelistega võrreldes oluliselt lihtsam ja närvesäästvam lahendada, isegi, kui need pikaajalise harmoonilise kooselu tulemusena tegelikust suurematena tunduvad.

mmunk,
kuus ja pool aastat püsisuhte ja pisimurede kogemusi


anne51 - 25.07.2007 kell 11:39

Tsitaat:
Algne postitaja: Fionety
Pidev tülitsemine. Kui küsida, mis viga, siis vastus on enamasti üks ja sama: "Midagi!" Nüüd, kui lõpuks sain ta tunnistama, et kõik ei ole korras ja et oleks vaja asjad selgeks rääkida, on vastuseks lihtsalt see, et ta ei oska midagi öelda.

Mida teha? Kas sellised "kriisid" on suhtes paratamatud?
Sa tahad rääkida, aga tunned end korduvalt tagasilükatuna - see on valus läbielamine. Millestki on see tingitud ja sa pead mõtlema, kus oled teinud sina vea. Ehk tõrjud sina ka teda kuskil? Võimalik, et asi pole sinus, aga mõtlema sellele korraks peaks.
Arvan, et kriisid on paratamatud ja lihtsalt peab õppima neid ületama.


lati - 25.07.2007 kell 12:46

kõige lihtsam on öelda, et midagi pole viga, sest naistega vaidlemine või koguni asjade arutamine on nagu peaga vastu seina jooksmine. võibolla isegi õnnestub seina lõhkuda, kuid pea saab ikka rohkem viga.


sales - 28.07.2007 kell 10:14

Üldiselt mehed ei armasta kriisidest rääkida, et käib nagu nende "meheuhkuse" pihta, aga ega naised ka ei oska rääkida, neil see viga, et lasevad probleemil koguneda ja siis prahvatavad alles... ja enamasti siis, kui ise väikese auru all või kui mees on auru all - tulemus ikka üks - tüli majas


unistaja - 21.10.2010 kell 14:43

Kriisid on paratamatud, aga iseasi, kui sügavale neil lastakse minna. Kahju ka, kui tore inimene, aga ei oska rääkida või ennast väljendada.


officer - 21.10.2010 kell 17:54

...ei mõista, ausalt kohe, kuidas saab väita, et kriisid on paratamatud? Mis krdi eneseõigustus...elatakse ju üks kord ja kas tõesti ei ole võimalik enda kõrvale leida inimest, et ei peaks väitma "kriisid on paratamatud"


guttamax - 21.10.2010 kell 20:03

Kriisid ON paratamatud, armas patsient!!!
Minumeelest ei ole Sinulgi vist esimene kooselu, et milline labiilne vastuvaidlemine vaidlemise pärast...


freelancer - 21.10.2010 kell 20:18

Gutta
Võibolla on lihtsalt sõna kriis natuke liiga laiaulatusliku tähenduse saanud.Kas hakkame igat lahkheli ja mitteõnnestumist kriisiks nimetama.

Alati on olemas ka võimalus et kooselavate inimeste lahkuminekut ei võeta kriisisituatsioonina.Või on lahkuminek seotud alati kriisiga.


iir - 21.10.2010 kell 20:26

Mehed võtavad vahel asju jahedalt ja kui midagi perse läheb, siis kiputakse süüdlast kusagilt mujalt otsima. Ma olen loomkatseid teinud, toon näiteid. Jõulukingid suguvõsasiseselt. Võtsin nõuks üks aasta olla cool, võtta rahulikult, ei mingit ajurünnakut koos, ei arutelu, ei poodlemist. Asi kulmineerus sellega, et mulle anti 1 päev enne pühi raha pihku ja öeldi, "mine osta midagi, kingitusi on ju vaja, sa polegi vaadanud".
Sünnipäevale minek, eelmisel õhtul küsin, et vaata üle, kas sul riided on kombes, mida panna tahad. Vastuseks tuleb, et kõik on ok, ärgu ma paanitsegu ja siis kui minekuks läheb ja ma hakkan riidesse panema, avastatakse, et mingid asjad on eelmisest üritusest ema poole jäetud.
Selliseid totakaid asju võib sadu näiteks tuua, miks ei või kõik sujuda ja iseenesest toimida, ilma et ma kontrollorgan olen. Või see ongi see, et olen meesisendile emaks?


freelancer - 21.10.2010 kell 20:33

Iir
Olen sinu näidetega nõus ja kindlasti pole sinu näited ainult sinu poolt nähtavad loomkatsed.Selliseid on palju.
Samas pole välistatud ,et sinupoolsed näited ei kuulu üldistuste hulka.Need on lihtsalt sinu kogemused ja nägemused asjast.

Esitaksin sulle paar küsimust kui võib
Kas sa oled tema teenija
Kas sa oled ta pärisomand

Nendest näidetest peaks samuti piisama tõestuseks et oled vajalik ja oluline.


iir - 21.10.2010 kell 20:41

Minu jaoks on kooselu tiimitöö. Ilmselt mu ootused on sellised, et kui peame midagi tegema, mis tähistaks või märgiks ära "meie" tegemised, siis ei tõmble selle eest mina üksi, vahel on väga hea tunne kuulda, kui mõni asi on lahenenud ilma minu võimlemiseta. Kui keegi ütleb, et räägi sellest siis, olengi rääkinud ja vastuseks on tulnud laia naeratuse ja musi taustal "Sul tuleb nii hästi välja, aga mul pole aega, ma käin ju tööl"...


freelancer - 21.10.2010 kell 20:48

Olen sinuga nõus.Iga pisiasja ja tühja-tähja hakata arutama tõesti pole mõtet.Kuid nagu sa kirjutad siis sinu esimese näite komistuskiviks ilmselt saigi ju see,et otsustasid üksinda.Oleks te seda jõulujura koos otsustanud siis vaevalt sellest sellist jama oleks tekkinud.
Mis puudutab sinu teist näidet siis ei hakka sulle isegi vastu vaidlema.Pole sugugi midagi erilist.Kindlasti on mehi kes teavad täpselt kuipalju,kus ,mis olukorras ja konditsioonis nende asjad on.Ise vaevalt nende hulka kuulun.Niiet vastuväiteid näite kohta puuduvad.


iir - 21.10.2010 kell 20:56

Free, kogu jutu tuum on selles, et meestel vahel puudub võime asju ette näha. Need on need mehed, kes ei oska kabet, ega malet mängida, nad ei suuda planeerida, et vot, täna lähme külla, koju tulles käiks poest läbi, ostaks miskit valmis, aga ei kõik jääb viimasele minutile ja siis ongi lõpuks naine süüdi, "miks sul meikimisega nii kaua aega läheb".

See aspekt meestel on ilmselt selline mitte üldistust vääriv keis (üksikuid erandeid esineb kindlasti, ma olen isegi ühte näinud) ja see pole ka põhjus, miks nõusid lõhkuda ja draamat teha, aga see on ...tüütu ja pika peale on tunne, et vead kelku üksinda. Ilmselt läheb iga mees nii mugavaks, kui tal lastakse minna.


freelancer - 21.10.2010 kell 21:02

Tüütu on see kindlasti.Samas oleme suuremalt osalt ju mõtlevad inimesed.Mugavus on asja üks külg ja laiskus teine.Räägime mis me räägime jõuame ikkagi tagasi punkti kus üks pool lihtsalt ei taha osaleda pereürituses ja kipub viilima.See aga näitab juba otseselt välja selle et midagi on lahti.Ideaalvariandis tähendab kooselu teineteisega koos elamist mitte ühe osapoole vastupandamatut soovi teist osapoolt ekspluateerida.Järelikult puudub ka austus ja sinu keeles hoolivustunne teise vastu.Vajadustunne kindlasti jääb sest vastasel juhul peab ta ise neid asju tegema.


officer - 21.10.2010 kell 21:04

... ilmselt selle kriisi "väljaimemine" on mõnele siinsetele elunstnikule nagu masohhistlik eneseteostus ja rahuldus.
Igal juhul minu õnnesoovid


iir - 21.10.2010 kell 21:08

Kusjuures Off, ega kooselust on naisel nii vähe võita, et asi paistabki vahel masohhismina välja.


freelancer - 21.10.2010 kell 21:10

Kui ma nüüd hästi aru sain siis kas tegu pole vanatüdrukluse promomisena.


iir - 21.10.2010 kell 21:18

Ma pole vallaline olnud 14 eluaastast peale, seega olen jõudnud tõdemuseni. Seda nimetatati vanasti elutarkuseks...

Vanatüdruk....hm...ma ei tea, kes on vanatüdruk, kas see, kes pole meest saanud või see, kes pole mehega kokku elanud?


officer - 21.10.2010 kell 21:23

Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Kusjuures Off, ega kooselust on naisel nii vähe võita, et asi paistabki vahel masohhismina välja.


...kas üritad esindada kõiki naisi?
Ilmselt on mul vedanud


guttamax - 21.10.2010 kell 21:24

Tegelt on vanatüdruk see, kes ka vanastpeast oma meest sõimab jaimäleta munnigi head,,, aga vanapoisil on reeglina lenduripaberid.
Teemasse tulles, siis pole iial üks osapool ainuisikuliselt süüdi, seega, kui mees ei räägi või naine, siis jõllitage esmalt peeglisse krrdi teisedpooled, sest võibla mees (või naine) ei soovi teile haiget teha nt. võibla on teinepool hea inimene...tra teab onjä


faded - 21.10.2010 kell 22:48

järelikult pole probleem veel niii suur, kui sõnu ei osata leida või siis pole sellest veel piisavalt palju jõutud mõelda/analüüsida. tavaliselt, kui on kujunenud arvamus, siis tekib ka vajadus seda välja öelda.


alar - 22.10.2010 kell 10:10

Ma ei oska teiste meeste eest kõneleda aga kuna olen mees siis räägin oma kogemusest. Naine räägib ja räägib jne.. Kuulan viisakusest ära, siiski hakkab tüli pihta sellest, et miks ma ei räägi mida ma teinud olen ja kas ikka kõik on korras. Ma ei saa küsimuse olemusele pihta. Ma räägin siis kui midagi on korrast ära, ta teab seda väga hästi, milleks siis lihtsalt igapäevaselt ajudele käia. Järelikult kui mul midagi viga ei ole siis ma ka ei räägi. Teine asi on see mis ma päeval teinud olen, see ajab ikka eriti närvi. Olen ironiseerivalt kirjeldanud oma päeva. Hommikul tööle, rivistus, relvad ja varustus selga (60kg), soomukitele ja läheb lahti. Rünnak, rünnak, rünnak, sääsed söövad, kuumus tapab, jalad ja selg valutavad, pilt hakkab tasku minema, mõnel nõrgemal lähebki ja nii järgmised 8 tundi ning 15-20km jutti. Millest siin rääkida on. Kusjuures, nüüd ongi juba probleem majas, kuna ma ei räägi mida ma teinud olen siis on järelikult midagi korrast ära. Mõistagi on see nii tema loogika põhjal. Sain sellest jamast lahti kui ütlesin ükskord, mind ei huvita mida sa päeval teed, olen kõik need aastad teinud nägu ja kuulanud sind vaid viisakusest. Ja ära rohkem päri mida mina teinud olen. Ja nüüd nii ongi. Kui midagi on korrast ära ma räägin sellest aga tühja juttu ma ei aja.


officer - 22.10.2010 kell 13:22

...aga ikkagi: kui suhe on ammendunud, oleks ju nii armas, kui ilma igasugu komplikatsioonideta ning teineteist säästes oma teed jalutataks, kas on see tõesti nii keeruline


anne51 - 22.10.2010 kell 13:44

off, kas su kommentaar on alarile?
alar, su kooselu tundub olema tõesti ammendunud, kui naise tegemistest midagi teada ei taha ja kui naise jutt vaid põlguse esile kutsub. Millest naine rääkida tohib?


officer - 22.10.2010 kell 14:07

...minu kommentaar on kõigile neile, kes ennast ja oma kaaslast kurnavad sobimatu lähisuhtega ning siin seda õigustada püüavad või oma "raskes saatuses" kõiki teisi süüdistavad, mitte aga ise ennast


iir - 22.10.2010 kell 18:00

Asja juures ongi see enesesüüdistus kõige hävitavam element. Normaalne inimene saab aru, et polegi kedagi süüdistada.


arablane - 22.10.2010 kell 21:58

Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Free, kogu jutu tuum on selles, et meestel vahel puudub võime asju ette näha. Need on need mehed, kes ei oska kabet, ega malet mängida, nad ei suuda planeerida, et vot, täna lähme külla, koju tulles käiks poest läbi, ostaks miskit valmis, aga ei kõik jääb viimasele minutile ja siis ongi lõpuks naine süüdi, "miks sul meikimisega nii kaua aega läheb".
Arvan , et probleem ei ole male või kabe mängu oskuses, sest minu sõprusrinkonnas mängivad kõik malet, aga probleemid on samad, ainuke vahe on see, et tavaliselt on mehed lõpuks kõiges süüdi. See et kelkku üksi vead on sinu sisetunne, arvan et mees arvab midagi sama oma mõtetes. Mine kord mehe tutavate sünnipäevale koduriietes ja meikimata, kui mees ei ole pohhuist, siis järgmine kord enam ei virise kui meikimisele kulub aega. Selle kohapealt on sul õigus et iga mees läheb nii mugavaks kui lubatakse.
See aspekt meestel on ilmselt selline mitte üldistust vääriv keis (üksikuid erandeid esineb kindlasti, ma olen isegi ühte näinud) ja see pole ka põhjus, miks nõusid lõhkuda ja draamat teha, aga see on ...tüütu ja pika peale on tunne, et vead kelku üksinda. Ilmselt läheb iga mees nii mugavaks, kui tal lastakse minna.


freelancer - 22.10.2010 kell 22:22

Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Asja juures ongi see enesesüüdistus kõige hävitavam element. Normaalne inimene saab aru, et polegi kedagi süüdistada.



Kas seda tuleks tõlgendada nii.
Parem ma ei süüdista mitte kedagi kuid ärge kujutage ette,et ma ennast süüdistama hakkan.Ega ma loll pole.


tiivitaavi - 22.10.2010 kell 22:27

Kõige vastikum ongi süütunde tekitamine teises inimeses,eks proovige,mis tunne teil hiljem on?


freelancer - 22.10.2010 kell 22:32

On jah.Aga teha pole midagi.Pole mõtet ju inimesele valetada-niikuinii kunagi ta mõistab et tema usaldust on kurjalt kasutatud.


tiivitaavi - 22.10.2010 kell 22:45

No ma vahest üritan süüdlaseks tembeldada ühiskonnas valitsevaid moeröögatusi,millega peab kaasas käima.


alar - 23.10.2010 kell 11:11

Võin rahulikult öelda, et tänaseks olen juba vallaline, seda lihtsal põhjusel, et pidin valima kas tema või teenistus. Kuna ma väljapressimisele ei allu siis kolisingi oma asjadega välja ning sõidan nädalapärast järjekordsele rotatsioonile sõbralikku vennasvabariiki Afganistani. Ma olen tegelikult pidanud loobuma paljust tänu oma tööle, mul on üks lahutatud abielu ja mitu poolelijäänud suhet ning kolm last ja kõik sellepärast, et tahan teha seda mida ma pean enda jaoks õigeks ning sobivaks. Kahju, ainult, et need kes mu ellu on sattunud ei mõista, et see on minu valik ja lihtsalt üks töö, mille tõttu pean aastast poole kusagil mujal viibima.


tiivitaavi - 23.10.2010 kell 11:30

Üldiselt naised,kes abielus sõjaväelastega,peaksid teadma,mis elu neid ootab.See ei ole mitte ainult paraadmundri kandmine.

Muidugi on mul hea meel Alari pärast,et tal on järeltulijad.
Ja veel,kui ükski naine peaks hakkama vinguma,et kodu ja lapsed on abikaasa õlul.Siis teadke!Iga naine sellest hetkest,kui ta vaatab otsa oma tulevasele lapse isale,eostamise hetkest peab valmis olema üksi oma last üles kasvatama.Olenemata,kas mees toetab teda või mitte.Muidugi on raske,aga see oli sinu valik.


alar - 23.10.2010 kell 11:42

Peale seda otsust läksime lahku sõpradena, sest olenematta sellest, et olen sitt kaaslane, mees, egoist ja ei arvesta mittekellegi teise soovide ning tunnetega (kehtib vist naiste kohta), olen ma superisa, tütred on mul täielikud issikad ja ma olen nende olemasolu üle ülimalt õnnelik. Nemad armastavad ja ootavad mind tagasi koju, teevad juba plaane kuhu järgmisel suvel minna ja kuidas terve suve koos veeta.


tiivitaavi - 23.10.2010 kell 11:53

Mis seal ikka,küllap leiad samasuguse tugeva natuuriga nagu sa ise,naise oma aatekaaslaste seast,kes mõisab ka su isadust.


Myrk - 23.10.2010 kell 12:39

Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Kõige vastikum ongi süütunde tekitamine teises inimeses,eks proovige,mis tunne teil hiljem on?


Mina nagu ei saanud pihta...? Miks peaksin teises süütunnet tekitama...
Olen jõudnud tänaseks sellesse faasi, kus kedagi ei süüdista, ennast eelkõige. Ja üritan andestada... Kusjuures enesele andestamine on kõige raskem, ja see ei taha mul õnnestuda...


iir - 23.10.2010 kell 20:32

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Asja juures ongi see enesesüüdistus kõige hävitavam element. Normaalne inimene saab aru, et polegi kedagi süüdistada.



Kas seda tuleks tõlgendada nii.
Parem ma ei süüdista mitte kedagi kuid ärge kujutage ette,et ma ennast süüdistama hakkan.Ega ma loll pole.


Oi ei, Free, ma ikka süüdistan ennast just näiliselt mugavate otsuste tegemises, liigses kiirustamises, liigses andestamises ja lõpuks enda nõrkuses, et ei suuda vahel rusikaga vastu lauda lajatada ja karjuda "välja".

To alar, vat sa rõhutasid, et oled egoist ja joonistasid endast sellise iseka, ülbe pildi, aga vaatamat kõigele oled sa aus. Mulle meeldib see. See, et kolm naist on sünnitanud lapse ja ilmselt teadsid kellega tegu, siis ikkagi on sul muid positiivseid omadusi, mis on lubanud sel juhtuda (või on nad olnud väga lollid).
Ma olen alati tahtnud küsida, kas Afgaani minnakse papi või kutsumuse pärast? Mulle on jäänud mulje meedia vahendusel, et sõjaväelaseks pürgivad need, kes ei leia tsiviilis endale kohta. Seda on ka kinnitanud nähtud intervjuud, kus püssikandja suust on tulnud lapselalina ja isamaalise jura segu.


bosbrimigenius - 26.10.2010 kell 22:47

Eks see ikka rohkem ole mõtlemises kinni, kuidas keegi võtab kas tal on probleemid või ei ole. Ma ise olen ka noor isa(22) nii ma vähemalt tunnen headel aegadel.
Vahest tõesti tulevad tülid just nagu ise enesest. Naine kasvatab kodus 4 kuust poisi jurakat, ja ma pean töötama et söök oleks laual ja poisil riided seljas.
Kuna ma teen ülitäpset ja mõtlemist nõudvat tööd, siis ma peale 8-12 tunnist tööpäeva ei viitsi kohe mitte mõelda, et mis kuidas on hea või mitte. Ja siis läheb tüliks. ma kuulan ära, ma noogutan, mõmisen tema jutu peale kuid ei jõua enam mõelda. Ja siis solvutakse miks ei räägita vms.
Piisav põhjus miks kolida magamistoast, telekatuppa diivanile.
Vahest on naistele mingite asjade selgeks tegemisega ikka jupp tegu, ma suudan seinale ka ennem selgeks teha, mida mina ootan ja mida minult oodatakse või ei oodata.


zip - 27.10.2010 kell 08:41

bosbrimigenius, sinu kommentaari lugedes tekib küsimus, kumb on sinu elu eesmärgiks, kas sinu töö või sinu eraelu?
Kui sa oma tööga ennast nii kinni paned, et suhe kodus kannatab ja rääkima sa sellest ei kipu, siis on su valik just kui tehtud.
Suhte tomimise aluseks on ja jääb omavaheline kommunikatsioon ja kui seda ei ole, siis probleeme tuleb juurde, sest sellises olukorras on vaid oletused ja paraku on need pigem negatiivsemad, kui vastupidi.


Murakaraba - 27.10.2010 kell 09:19

Zip, leian et su jutt on mage. Pean silmas kahte esimest lauset.
Mehed ongi need kes teevad rasket tööd, ükskõik kas see on puhtalt füüsiline, ajutegevust nõudev ja või mõlemad koos. Ei peeta siis ka mehest kodus lugu kui ta tööl korralikult viilima hakkab et kodus naisega saaks nämmutada.
Olen tähele pannud, aga see on ainult minu arusaam, et naised, kel lapsepõlves pole isa eeskujuks olnud, neil on ka äärmiselt raske toimivat suhet oma pereelus hoida ja mehe-naise erisusi aktsepteerida. Aga see pole ka teps mitte nüüd mu poolt põhjapanev avaldus, on muudki. Eile kuulsin pealt kohvikus jutuajamist kõrvallauas. Vana naine õpetas neiut. Teema oli laias laastus selles et koos elamine on ikka hoopis midagi muud kui lihtsalt tutvus jne. Et kui raske on kooselu, ei tea ju millised on ta kombed, mõtle sa pead hakkama ta sokke korjama põrandalt jne, jne.
No ja mis siis tehakse, elatakse ikka kokku ja hakatakse jonni ajama, mees on vastutusvõimetu, lohakas ja hoolimatu. Naised vist on minetanud või minetamas oma funktsiooni, kellel neid vaja läheb, kas iseenda rõõmuks või mehe rõõmuks, koduhoidjaks, mehele nõuandjaks-kaaslaseks? Emad ise ju kasvatavad poisslapsi, ja tüdruklapsi ka.


zip - 27.10.2010 kell 09:40

Vaata, ma ei viidanud sellele, et mees ei peaks tööd rabama vaid peaks naisega kodus nämmutama. Kui töö on esikohal ja pere lohiseb järgi, siis on midagi viltu, milleks siis üldse pere loodi. Neid kahte tuleb ikka sobitada, mitte eelistada tööd perele. See pere on siis hukule määratud, kui elu eesmärk (rõhutan elu eesmärk) on vaid tööd rabada.
Loomulik on, et partnerite koos toimimise alus on anda suhtesse see maksimum, mis on suhte toimimiseks vajalik ja siin ma ei eristaks naisi meestest. küsimus on selles, kuidas kriisis toime tulla, kui üks pool ei räägi, kuna on 24/7 tööga hõivatud või siis väsinud?


officer - 27.10.2010 kell 11:45

Tsitaat:
Algne postitaja: bosbrimigenius

Kuna ma teen ülitäpset ja mõtlemist nõudvat tööd, siis ma peale 8-12 tunnist tööpäeva ei viitsi kohe mitte mõelda, et mis kuidas on hea või mitte.


...ma vahetaks töökohta, kui ta oleks lihtne ja labane ning mitte välja(või sisse)kutseid pakkuv!


Myrk - 27.10.2010 kell 12:00

Tsitaat:
Algne postitaja: bosbrimigenius
Eks see ikka rohkem ole mõtlemises kinni, kuidas keegi võtab kas tal on probleemid või ei ole. Ma ise olen ka noor isa(22) nii ma vähemalt tunnen headel aegadel.
Vahest tõesti tulevad tülid just nagu ise enesest. Naine kasvatab kodus 4 kuust poisi jurakat, ja ma pean töötama et söök oleks laual ja poisil riided seljas.
Kuna ma teen ülitäpset ja mõtlemist nõudvat tööd, siis ma peale 8-12 tunnist tööpäeva ei viitsi kohe mitte mõelda, et mis kuidas on hea või mitte. Ja siis läheb tüliks. ma kuulan ära, ma noogutan, mõmisen tema jutu peale kuid ei jõua enam mõelda. Ja siis solvutakse miks ei räägita vms.
Piisav põhjus miks kolida magamistoast, telekatuppa diivanile.
Vahest on naistele mingite asjade selgeks tegemisega ikka jupp tegu, ma suudan seinale ka ennem selgeks teha, mida mina ootan ja mida minult oodatakse või ei oodata.


Minu arvates zip hammustas lahti sinu probleemi. Kui ikka juba nii on, et mina pean perele leiva lauale teenima, neljakuine beebi on poisijurakas, kolin ennem teise tuppa diivanile, kui vaatan silma ja püüan mõista oma kaasat..., siis on töö primaarne, ja suhe ei toimi.
Ei peaks mina kahe inimese suhtes domineerima, vaid meie oleme perekond.


Murakaraba - 27.10.2010 kell 12:48

Ei tea öelda täpselt kuidas lauseehitust võtta ent tolle bosbrimigeniuse (uhh, on ikka nimi, võtsin copyga ) sõnavõtust sain nii aru et nimelt naine leiab piisava põhjuse kolida telekatuppa diivanile. Ei tea, kes ei taha silma vaadata või kes räägib seinaga, no pole ka minu asi, eksole.


Myrk - 27.10.2010 kell 13:19

Nuu jahh ma võtsin nii kuna bosbrimi on nii läbi tööst, siis ta lihtsalt ei jaksa ...
Kuid vahet pole, nii ei peaks olema eriti veel nii noorte inimeste puhul.


iir - 27.10.2010 kell 14:23

Ma leian, et tegemist on noore perega, kes on konkreetselt fakti ees, et alanud on täiskasvanu elu. Kulla bosbrimigenius, tere tulemast täiskasvanute hulka. Ma ei osata sind, ega karju su peale, hoia oma last ja naist, teil on raske aeg. Naine tunneb, et tal on laps üksi kasvatada ja tihtipeale on päev ja öö sassis. Lapse saamiseks ei saa kunagi lõplikult valmis olla. Ma arvan, et sa liigselt peidad end oma tähtsa ja täpse töö taha peitu. Mitte ainult su naisel pole laps, vaid ka sinul on. Seepärast, ära tõmba endale ja "nendele ülejäänutele" vahele kriipsu. Katsu end jagada ja arvuta oma energia ümber.
Miskipärast mul on tunne, et see karm reaalsus vajus laviinina sulle peale ja nüüd sa oled pisut trotsis ja hirmul nähes sellist lõpliku ja pöördumatut elumuudatust.
Kui on mure, siis võib jätta ka privaatteate.