
Pidev tülitsemine. Kui küsida, mis viga, siis vastus on enamasti üks ja sama: "Midagi!" Nüüd, kui lõpuks sain ta tunnistama, et kõik ei ole
korras ja et oleks vaja asjad selgeks rääkida, on vastuseks lihtsalt see, et ta ei oska midagi öelda.
Mida teha? Kas sellised "kriisid" on suhtes paratamatud?
Inimesed on erinevad ja ka suhted on erinevad, aga ka kõige paremad suhted liiguvad tõusude ja mõõnadega. Kriisid on aeg-ajalt täiesti normaalsed.
Suhte tugevust ei näita mitte see, kui hästi teineteist headel aegadel hoitakse, vaid just see, kuidas kriisidega hakkama saadakse.
Lahenduseks on ikkagi ainult see, et kuidagi tuleb ka mees rääkima saada. Kui on kriis, siis on kuskil mingid probleemid. Kui neid ei lahendata võib
asi isegi pealtnäha laabuda, aga söed jäävad tuha alla ikkagi hõõguma.
Jah, aga vahepeal tekib tunne, et ma ei teagi, mille pärast me tülitseme. Mingid pisiasjad, mille pärast tekivad sõnavahetused... See kõik on lihtsalt väsitav.
See näitabki, et kuskil on mingid probleemid, millele oleks vaja lahendust saada. Seda, kui ärritutakse tühiste ning kõrvaliste asjade peale, nimetatakse psühhoanalüüsis asenduseks. Probleemid võivad mehel ka hoopis mujal olla, aga ta elab neid just niiviisi välja.
ei ole alati korras. nägin täna öösel kokku kolme (!!!) unenägu, kus kaasaga tülitsesime ja ma arvan, et peame veidi aru pidama, kuidas koos
püstitatud eesmärke silmas pidades pere- ja tööelu paremini klappima saada. muidu äkki pöörabki tüliks.
mis suhte üldisemasse "õigsusesse" puutub, siis lisaksin rata mõõnajutule juurde hingesuguluse - kui elukaaslased tunnevad teineteise
suhtes hingesugulust, siis ei ohusta suhet ka keskmisest suuremad tülid (juhul, kui neid üldse tekib).
Fio, kui suurasjad on juba pikemat aega jonksus, siis muutuvad pisiasjad suuremaks, sest tundlikkuse lävi tõuseb. nagu alko - kui organism on
puhas, siis piisab korralikuks pohmakaks palju väiksemast kogusest. tere tulemast klubisse! aga parem ikkagi hulpida pisimurede konnatiigis, kui
uppuda põhimõtteliste probleemide ookeani
Mmunk, lahendamata pisiasjade konnatiigist tekibki ju ükskord probleemideookean?
Enesetundekirjeldus: Kuskil kuubi kujulises ruumis, ei ühtegi akent ega ust. Hullumise äärel, välja ei saa.
Selliseid kriise on palju.
Ega mul enda suhtes paremini pole. Suht sama. Elab yle, aga paneb pea isegi valutama tihti.
Aga kui kõik on korras, siis ei saagi ju tüli tekkida!
Ehk naised seda tahavadki, kui igas asjas probleemi näevad!
Kuid omast kogemusest võin öelda, et nii see karm reaalsus tegelikult ka on!
Siis proovin ikka naisega rääkida ja kui kõik hästi läheb, siis ärkame ka samast voodist hommikul!
Mul saab poisiga varsti poolteist aastat ja me saame h2sti hakkama, aga probleem on selles, et meil on liiga palju v2ikseid tylisi m6ttetute asjade
p2rast. Suitsetamine, msni vestlused, kellegi kaitsmine kes talle ei meeldi. See ajab isegi hulluks vahel. Praegu on mul kolm p2eva depressioon olnud.
Ma ei talu eriti pinget ja olen suht emotsionaalne inimene,
see ajab mind veel enam suitsetama ja tylisi tuleb veelgi. Ma ei oska midagi teha.
Pole mõtet teha uut teemat, kui analoogne vaatab vastu esimesena tänaste teemade alt! Teemad liidetud
Marx, väidad, et naised tahavadki tülitseda?
Ei väida et kõik naised, aga vahepeal on selline tunne, et lihtsalt on vaja probleeme!
Ühest teisest foorumist lugesin, et osad naised tekitavad "pisitülisid" selleks, et tähelepanu ja ninnunännutamist saada. Muidugi ei kehti
see kõigi kohta.
Aga äkki meestel on sama eesmärk? 
Tsitaat:
Algne postitaja: Fionety
Mmunk, lahendamata pisiasjade konnatiigist tekibki ju ükskord probleemideookean?
Tsitaat:Sa tahad rääkida, aga tunned end korduvalt tagasilükatuna - see on valus läbielamine. Millestki on see tingitud ja sa pead mõtlema, kus oled teinud sina vea. Ehk tõrjud sina ka teda kuskil? Võimalik, et asi pole sinus, aga mõtlema sellele korraks peaks.
Algne postitaja: Fionety
Pidev tülitsemine. Kui küsida, mis viga, siis vastus on enamasti üks ja sama: "Midagi!" Nüüd, kui lõpuks sain ta tunnistama, et kõik ei ole korras ja et oleks vaja asjad selgeks rääkida, on vastuseks lihtsalt see, et ta ei oska midagi öelda.
Mida teha? Kas sellised "kriisid" on suhtes paratamatud?
kõige lihtsam on öelda, et midagi pole viga, sest naistega vaidlemine või koguni asjade arutamine on nagu peaga vastu seina jooksmine. võibolla isegi õnnestub seina lõhkuda, kuid pea saab ikka rohkem viga.
Üldiselt mehed ei armasta kriisidest rääkida, et käib nagu nende "meheuhkuse" pihta
, aga ega naised ka ei oska rääkida, neil see viga, et
lasevad probleemil koguneda ja siis prahvatavad alles... ja enamasti siis, kui ise väikese auru all
või kui mees on auru all - tulemus ikka üks -
tüli majas
Kriisid on paratamatud, aga iseasi, kui sügavale neil lastakse minna. Kahju ka, kui tore inimene, aga ei oska rääkida või ennast väljendada.
...ei mõista, ausalt kohe, kuidas saab väita, et kriisid on paratamatud? Mis krdi eneseõigustus...elatakse ju üks kord ja kas tõesti ei ole võimalik
enda kõrvale leida inimest, et ei peaks väitma "kriisid on paratamatud" 
Kriisid ON paratamatud, armas patsient!!!
Minumeelest ei ole Sinulgi vist esimene kooselu, et milline labiilne vastuvaidlemine vaidlemise pärast...

Gutta
Võibolla on lihtsalt sõna kriis natuke liiga laiaulatusliku tähenduse saanud.Kas hakkame igat lahkheli ja mitteõnnestumist kriisiks nimetama.
Alati on olemas ka võimalus et kooselavate inimeste lahkuminekut ei võeta kriisisituatsioonina.Või on lahkuminek seotud alati kriisiga.
Mehed võtavad vahel asju jahedalt ja kui midagi perse läheb, siis kiputakse süüdlast kusagilt mujalt otsima. Ma olen loomkatseid teinud, toon
näiteid. Jõulukingid suguvõsasiseselt. Võtsin nõuks üks aasta olla cool, võtta rahulikult, ei mingit ajurünnakut koos, ei arutelu, ei poodlemist. Asi
kulmineerus sellega, et mulle anti 1 päev enne pühi raha pihku ja öeldi, "mine osta midagi, kingitusi on ju vaja, sa polegi vaadanud".
Sünnipäevale minek, eelmisel õhtul küsin, et vaata üle, kas sul riided on kombes, mida panna tahad. Vastuseks tuleb, et kõik on ok, ärgu ma paanitsegu
ja siis kui minekuks läheb ja ma hakkan riidesse panema, avastatakse, et mingid asjad on eelmisest üritusest ema poole jäetud.
Selliseid totakaid asju võib sadu näiteks tuua, miks ei või kõik sujuda ja iseenesest toimida, ilma et ma kontrollorgan olen. Või see ongi see, et
olen meesisendile emaks?
Iir
Olen sinu näidetega nõus ja kindlasti pole sinu näited ainult sinu poolt nähtavad loomkatsed.Selliseid on palju.
Samas pole välistatud ,et sinupoolsed näited ei kuulu üldistuste hulka.Need on lihtsalt sinu kogemused ja nägemused asjast.
Esitaksin sulle paar küsimust kui võib
Kas sa oled tema teenija
Kas sa oled ta pärisomand
Nendest näidetest peaks samuti piisama tõestuseks et oled vajalik ja oluline.
Minu jaoks on kooselu tiimitöö. Ilmselt mu ootused on sellised, et kui peame midagi tegema, mis tähistaks või märgiks ära "meie" tegemised,
siis ei tõmble selle eest mina üksi, vahel on väga hea tunne kuulda, kui mõni asi on lahenenud ilma minu võimlemiseta. Kui keegi ütleb, et räägi
sellest siis, olengi rääkinud ja vastuseks on tulnud laia naeratuse ja musi taustal "Sul tuleb nii hästi välja, aga mul pole aega, ma käin ju
tööl"... 
Olen sinuga nõus.Iga pisiasja ja tühja-tähja hakata arutama tõesti pole mõtet.Kuid nagu sa kirjutad siis sinu esimese näite komistuskiviks ilmselt
saigi ju see,et otsustasid üksinda.Oleks te seda jõulujura koos otsustanud siis vaevalt sellest sellist jama oleks tekkinud.
Mis puudutab sinu teist näidet siis ei hakka sulle isegi vastu vaidlema.Pole sugugi midagi erilist.Kindlasti on mehi kes teavad täpselt kuipalju,kus
,mis olukorras ja konditsioonis nende asjad on.Ise vaevalt nende hulka kuulun.Niiet vastuväiteid näite kohta puuduvad.
Free, kogu jutu tuum on selles, et meestel vahel puudub võime asju ette näha. Need on need mehed, kes ei oska kabet, ega malet mängida, nad ei suuda
planeerida, et vot, täna lähme külla, koju tulles käiks poest läbi, ostaks miskit valmis, aga ei kõik jääb viimasele minutile ja siis ongi lõpuks
naine süüdi, "miks sul meikimisega nii kaua aega läheb".
See aspekt meestel on ilmselt selline mitte üldistust vääriv keis (üksikuid erandeid esineb kindlasti, ma olen isegi ühte näinud) ja see pole ka
põhjus, miks nõusid lõhkuda ja draamat teha, aga see on ...tüütu ja pika peale on tunne, et vead kelku üksinda. Ilmselt läheb iga mees nii mugavaks,
kui tal lastakse minna. 
Tüütu on see kindlasti.Samas oleme suuremalt osalt ju mõtlevad inimesed.Mugavus on asja üks külg ja laiskus teine.Räägime mis me räägime jõuame ikkagi tagasi punkti kus üks pool lihtsalt ei taha osaleda pereürituses ja kipub viilima.See aga näitab juba otseselt välja selle et midagi on lahti.Ideaalvariandis tähendab kooselu teineteisega koos elamist mitte ühe osapoole vastupandamatut soovi teist osapoolt ekspluateerida.Järelikult puudub ka austus ja sinu keeles hoolivustunne teise vastu.Vajadustunne kindlasti jääb sest vastasel juhul peab ta ise neid asju tegema.
... ilmselt selle kriisi "väljaimemine" on mõnele siinsetele elunstnikule nagu masohhistlik eneseteostus ja rahuldus.
Igal juhul minu õnnesoovid 
Kusjuures Off, ega kooselust on naisel nii vähe võita, et asi paistabki vahel masohhismina välja.
Kui ma nüüd hästi aru sain siis kas tegu pole vanatüdrukluse promomisena.
Ma pole vallaline olnud 14 eluaastast peale, seega olen jõudnud tõdemuseni. Seda nimetatati vanasti elutarkuseks...
Vanatüdruk....hm...ma ei tea, kes on vanatüdruk, kas see, kes pole meest saanud või see, kes pole mehega kokku elanud?
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Kusjuures Off, ega kooselust on naisel nii vähe võita, et asi paistabki vahel masohhismina välja.
Tegelt on vanatüdruk see, kes ka vanastpeast oma meest sõimab jaimäleta munnigi head,,, aga vanapoisil on reeglina lenduripaberid.
Teemasse tulles, siis pole iial üks osapool ainuisikuliselt süüdi, seega, kui mees ei räägi või naine, siis jõllitage esmalt peeglisse krrdi
teisedpooled, sest võibla mees (või naine) ei soovi teile haiget teha nt. võibla on teinepool hea inimene...tra teab onjä 
järelikult pole probleem veel niii suur, kui sõnu ei osata leida või siis pole sellest veel piisavalt palju jõutud mõelda/analüüsida. tavaliselt, kui on kujunenud arvamus, siis tekib ka vajadus seda välja öelda.
Ma ei oska teiste meeste eest kõneleda aga kuna olen mees siis räägin oma kogemusest. Naine räägib ja räägib jne.. Kuulan viisakusest ära, siiski hakkab tüli pihta sellest, et miks ma ei räägi mida ma teinud olen ja kas ikka kõik on korras. Ma ei saa küsimuse olemusele pihta. Ma räägin siis kui midagi on korrast ära, ta teab seda väga hästi, milleks siis lihtsalt igapäevaselt ajudele käia. Järelikult kui mul midagi viga ei ole siis ma ka ei räägi. Teine asi on see mis ma päeval teinud olen, see ajab ikka eriti närvi. Olen ironiseerivalt kirjeldanud oma päeva. Hommikul tööle, rivistus, relvad ja varustus selga (60kg), soomukitele ja läheb lahti. Rünnak, rünnak, rünnak, sääsed söövad, kuumus tapab, jalad ja selg valutavad, pilt hakkab tasku minema, mõnel nõrgemal lähebki ja nii järgmised 8 tundi ning 15-20km jutti. Millest siin rääkida on. Kusjuures, nüüd ongi juba probleem majas, kuna ma ei räägi mida ma teinud olen siis on järelikult midagi korrast ära. Mõistagi on see nii tema loogika põhjal. Sain sellest jamast lahti kui ütlesin ükskord, mind ei huvita mida sa päeval teed, olen kõik need aastad teinud nägu ja kuulanud sind vaid viisakusest. Ja ära rohkem päri mida mina teinud olen. Ja nüüd nii ongi. Kui midagi on korrast ära ma räägin sellest aga tühja juttu ma ei aja.
...aga ikkagi: kui suhe on ammendunud, oleks ju nii armas, kui ilma igasugu komplikatsioonideta ning teineteist säästes oma teed jalutataks, kas on
see tõesti nii keeruline
off, kas su kommentaar on alarile?
alar, su kooselu tundub olema tõesti ammendunud, kui naise tegemistest midagi teada ei taha ja kui naise jutt vaid põlguse esile kutsub. Millest naine
rääkida tohib?
...minu kommentaar on kõigile neile, kes ennast ja oma kaaslast kurnavad sobimatu lähisuhtega ning siin seda õigustada püüavad või oma "raskes
saatuses" kõiki teisi süüdistavad, mitte aga ise ennast 
Asja juures ongi see enesesüüdistus kõige hävitavam element. Normaalne inimene saab aru, et polegi kedagi süüdistada.
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Free, kogu jutu tuum on selles, et meestel vahel puudub võime asju ette näha. Need on need mehed, kes ei oska kabet, ega malet mängida, nad ei suuda planeerida, et vot, täna lähme külla, koju tulles käiks poest läbi, ostaks miskit valmis, aga ei kõik jääb viimasele minutile ja siis ongi lõpuks naine süüdi, "miks sul meikimisega nii kaua aega läheb".
Arvan , et probleem ei ole male või kabe mängu oskuses, sest minu sõprusrinkonnas mängivad kõik malet, aga probleemid on samad, ainuke vahe on see, et tavaliselt on mehed lõpuks kõiges süüdi. See et kelkku üksi vead on sinu sisetunne, arvan et mees arvab midagi sama oma mõtetes. Mine kord mehe tutavate sünnipäevale koduriietes ja meikimata, kui mees ei ole pohhuist, siis järgmine kord enam ei virise kui meikimisele kulub aega. Selle kohapealt on sul õigus et iga mees läheb nii mugavaks kui lubatakse.
See aspekt meestel on ilmselt selline mitte üldistust vääriv keis (üksikuid erandeid esineb kindlasti, ma olen isegi ühte näinud) ja see pole ka põhjus, miks nõusid lõhkuda ja draamat teha, aga see on ...tüütu ja pika peale on tunne, et vead kelku üksinda. Ilmselt läheb iga mees nii mugavaks, kui tal lastakse minna.![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Asja juures ongi see enesesüüdistus kõige hävitavam element. Normaalne inimene saab aru, et polegi kedagi süüdistada.
Kõige vastikum ongi süütunde tekitamine teises inimeses,eks proovige,mis tunne teil hiljem on?
On jah.Aga teha pole midagi.Pole mõtet ju inimesele valetada-niikuinii kunagi ta mõistab et tema usaldust on kurjalt kasutatud.
No ma vahest üritan süüdlaseks tembeldada ühiskonnas valitsevaid moeröögatusi,millega peab kaasas käima.
Võin rahulikult öelda, et tänaseks olen juba vallaline, seda lihtsal põhjusel, et pidin valima kas tema või teenistus. Kuna ma väljapressimisele ei allu siis kolisingi oma asjadega välja ning sõidan nädalapärast järjekordsele rotatsioonile sõbralikku vennasvabariiki Afganistani. Ma olen tegelikult pidanud loobuma paljust tänu oma tööle, mul on üks lahutatud abielu ja mitu poolelijäänud suhet ning kolm last ja kõik sellepärast, et tahan teha seda mida ma pean enda jaoks õigeks ning sobivaks. Kahju, ainult, et need kes mu ellu on sattunud ei mõista, et see on minu valik ja lihtsalt üks töö, mille tõttu pean aastast poole kusagil mujal viibima.
Üldiselt naised,kes abielus sõjaväelastega,peaksid teadma,mis elu neid ootab.See ei ole mitte ainult paraadmundri kandmine.
Muidugi on mul hea meel Alari pärast,et tal on järeltulijad.
Ja veel,kui ükski naine peaks hakkama vinguma,et kodu ja lapsed on abikaasa õlul.Siis teadke!Iga naine sellest hetkest,kui ta vaatab otsa oma
tulevasele lapse isale,eostamise hetkest peab valmis olema üksi oma last üles kasvatama.Olenemata,kas mees toetab teda või mitte.Muidugi on raske,aga
see oli sinu valik.
Peale seda otsust läksime lahku sõpradena, sest olenematta sellest, et olen sitt kaaslane, mees, egoist ja ei arvesta mittekellegi teise soovide ning
tunnetega (kehtib vist naiste kohta), olen ma superisa, tütred on mul täielikud issikad ja ma olen nende olemasolu üle ülimalt õnnelik. Nemad
armastavad ja ootavad mind tagasi koju, teevad juba plaane kuhu järgmisel suvel minna ja kuidas terve suve koos veeta.
Mis seal ikka,küllap leiad samasuguse tugeva natuuriga nagu sa ise,naise oma aatekaaslaste seast,kes mõisab ka su isadust.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Kõige vastikum ongi süütunde tekitamine teises inimeses,eks proovige,mis tunne teil hiljem on?
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Asja juures ongi see enesesüüdistus kõige hävitavam element. Normaalne inimene saab aru, et polegi kedagi süüdistada.
Kas seda tuleks tõlgendada nii.
Parem ma ei süüdista mitte kedagi kuid ärge kujutage ette,et ma ennast süüdistama hakkan.Ega ma loll pole.
Eks see ikka rohkem ole mõtlemises kinni, kuidas keegi võtab kas tal on probleemid või ei ole. Ma ise olen ka noor isa(22) nii ma vähemalt tunnen
headel aegadel.
Vahest tõesti tulevad tülid just nagu ise enesest. Naine kasvatab kodus 4 kuust poisi jurakat, ja ma pean töötama et söök oleks laual ja poisil riided
seljas.
Kuna ma teen ülitäpset ja mõtlemist nõudvat tööd, siis ma peale 8-12 tunnist tööpäeva ei viitsi kohe mitte mõelda, et mis kuidas on hea või mitte. Ja
siis läheb tüliks. ma kuulan ära, ma noogutan, mõmisen tema jutu peale kuid ei jõua enam mõelda. Ja siis solvutakse miks ei räägita vms.
Piisav põhjus miks kolida magamistoast, telekatuppa diivanile.
Vahest on naistele mingite asjade selgeks tegemisega ikka jupp tegu, ma suudan seinale ka ennem selgeks teha, mida mina ootan ja mida minult oodatakse
või ei oodata.
bosbrimigenius, sinu kommentaari lugedes tekib küsimus, kumb on sinu elu eesmärgiks, kas sinu töö või sinu eraelu?
Kui sa oma tööga ennast nii kinni paned, et suhe kodus kannatab ja rääkima sa sellest ei kipu, siis on su valik just kui tehtud.
Suhte tomimise aluseks on ja jääb omavaheline kommunikatsioon ja kui seda ei ole, siis probleeme tuleb juurde, sest sellises olukorras on vaid
oletused ja paraku on need pigem negatiivsemad, kui vastupidi.
Zip, leian et su jutt on mage. Pean silmas kahte esimest lauset.
Mehed ongi need kes teevad rasket tööd, ükskõik kas see on puhtalt füüsiline, ajutegevust nõudev ja või mõlemad koos. Ei peeta siis ka mehest kodus
lugu kui ta tööl korralikult viilima hakkab et kodus naisega saaks nämmutada.
Olen tähele pannud, aga see on ainult minu arusaam, et naised, kel lapsepõlves pole isa eeskujuks olnud, neil on ka äärmiselt raske toimivat suhet oma
pereelus hoida ja mehe-naise erisusi aktsepteerida. Aga see pole ka teps mitte nüüd mu poolt põhjapanev avaldus, on muudki. Eile kuulsin pealt
kohvikus jutuajamist kõrvallauas. Vana naine õpetas neiut. Teema oli laias laastus selles et koos elamine on ikka hoopis midagi muud kui lihtsalt
tutvus jne. Et kui raske on kooselu, ei tea ju millised on ta kombed, mõtle sa pead hakkama ta sokke korjama põrandalt jne, jne.
No ja mis siis tehakse, elatakse ikka kokku ja hakatakse jonni ajama, mees on vastutusvõimetu, lohakas ja hoolimatu. Naised vist on minetanud või
minetamas oma funktsiooni, kellel neid vaja läheb, kas iseenda rõõmuks või mehe rõõmuks, koduhoidjaks, mehele nõuandjaks-kaaslaseks? Emad ise ju
kasvatavad poisslapsi, ja tüdruklapsi ka.
Vaata, ma ei viidanud sellele, et mees ei peaks tööd rabama vaid peaks naisega kodus nämmutama. Kui töö on esikohal ja pere lohiseb järgi, siis on
midagi viltu, milleks siis üldse pere loodi. Neid kahte tuleb ikka sobitada, mitte eelistada tööd perele. See pere on siis hukule määratud, kui elu
eesmärk (rõhutan elu eesmärk) on vaid tööd rabada.
Loomulik on, et partnerite koos toimimise alus on anda suhtesse see maksimum, mis on suhte toimimiseks vajalik ja siin ma ei eristaks naisi meestest.
küsimus on selles, kuidas kriisis toime tulla, kui üks pool ei räägi, kuna on 24/7 tööga hõivatud või siis väsinud?
Tsitaat:
Algne postitaja: bosbrimigenius
Kuna ma teen ülitäpset ja mõtlemist nõudvat tööd, siis ma peale 8-12 tunnist tööpäeva ei viitsi kohe mitte mõelda, et mis kuidas on hea või mitte.
!
Tsitaat:
Algne postitaja: bosbrimigenius
Eks see ikka rohkem ole mõtlemises kinni, kuidas keegi võtab kas tal on probleemid või ei ole. Ma ise olen ka noor isa(22) nii ma vähemalt tunnen headel aegadel.
Vahest tõesti tulevad tülid just nagu ise enesest. Naine kasvatab kodus 4 kuust poisi jurakat, ja ma pean töötama et söök oleks laual ja poisil riided seljas.
Kuna ma teen ülitäpset ja mõtlemist nõudvat tööd, siis ma peale 8-12 tunnist tööpäeva ei viitsi kohe mitte mõelda, et mis kuidas on hea või mitte. Ja siis läheb tüliks. ma kuulan ära, ma noogutan, mõmisen tema jutu peale kuid ei jõua enam mõelda. Ja siis solvutakse miks ei räägita vms.
Piisav põhjus miks kolida magamistoast, telekatuppa diivanile.
Vahest on naistele mingite asjade selgeks tegemisega ikka jupp tegu, ma suudan seinale ka ennem selgeks teha, mida mina ootan ja mida minult oodatakse või ei oodata.
Ei tea öelda täpselt kuidas lauseehitust võtta ent tolle bosbrimigeniuse (uhh, on ikka nimi, võtsin copyga
) sõnavõtust sain nii aru et nimelt
naine leiab piisava põhjuse kolida telekatuppa diivanile. Ei tea, kes ei taha silma vaadata või kes räägib seinaga, no pole ka minu asi, eksole.
Nuu jahh ma võtsin nii kuna bosbrimi on nii läbi tööst, siis ta lihtsalt ei jaksa ...
Kuid vahet pole, nii ei peaks olema eriti veel nii noorte inimeste puhul.
Ma leian, et tegemist on noore perega, kes on konkreetselt fakti ees, et alanud on täiskasvanu elu. Kulla bosbrimigenius, tere tulemast täiskasvanute
hulka.
Ma ei osata sind, ega karju su peale, hoia oma last ja naist, teil on raske aeg. Naine tunneb, et tal on laps üksi kasvatada ja
tihtipeale on päev ja öö sassis. Lapse saamiseks ei saa kunagi lõplikult valmis olla. Ma arvan, et sa liigselt peidad end oma tähtsa ja täpse töö taha
peitu. Mitte ainult su naisel pole laps, vaid ka sinul on. Seepärast, ära tõmba endale ja "nendele ülejäänutele" vahele kriipsu. Katsu end
jagada ja arvuta oma energia ümber.
Miskipärast mul on tunne, et see karm reaalsus vajus laviinina sulle peale ja nüüd sa oled pisut trotsis ja hirmul nähes sellist lõpliku ja
pöördumatut elumuudatust.
Kui on mure, siis võib jätta ka privaatteate.