
Kindlasti on igaühel oma lugu selle kohta.vaevalt on kuigi palju neid kes elab koos oma lasteaiakaaslasega. Rääkige siis kus ja millistel asjaoludel
oma elu armastusega kohtusite.
Tänan!
Mina kohtusin oma naisega igatahes nii, et tema hääletas Tartu ringtee ääres ja meie sõbraga võtsime ta peale ja peale ta jäi!
Vot nii!
tänan!
Ja minu võttis mees tsikli tahaistemele (mis õnnestus tal alles teisel katsel) kuhu ma istuma jäingi
No meie haiglas tuttavaks saime
Olime lihtsalt sõbrad ja lõbus oli koos. Kui haiglast välja sain, unustasin paar asja haiglasse. Kuna mul oli Mada
telefoni nr. olemas, palusin asjad tal enda kätte võtta. Kuigi tema elas Rakveres ja mina Haapsalus
Vahel helistasime üksteisele ja siis ta lubas
külla tulla ja asjad ära tuua. Külla tulekust kujunes juba sõprusest palju enamat ja poole aasta pärast tuli ja jäi
Ihhiiii, mulle määriti mu elu armastus pähe, sõna otseses mõttes. Sõbranna oli kosjamooriks, ju seetõttu, et oli ise ta ära põlanud, valides tema
sõbra (kellega neil kahjuks siiski lõppkokkuvõttes ei klappinud elu) ja lootis nüüd talle ka kedagi leida. Olime niisiis sõbranna sünnipäeval kui
seesama sõbrants kutsus mu kõrvale ja hakkas kihutustööd tegema, et vaata ikka seda kutti ja, et igati mõnus inime ja sul (st. mul siis) hetkel ka
kedagi pole ja jne.jne. Ajasin muidugi kõike tagasi, et ma ei taha kedagi ja et niivõrd mõnus on olla ise enda peremees. Kui klassiõde oma joru ei
jätnud,küsisin lõpuks, et mis tähtkuju ta siis on (praegune meheraas mul)? Kui kuulsin, et kalad, oli kõik, olin otsustanud, et enam mitte ühtegi kala
minu ellu ei tungi (kahjuks oli eelmine kutt ka kala ja seega 'EI' oli kindel). Ihii. Mina muidugi seda ei teadnud, et samal ajal kui klassiõde mind
komposteerib, teeb tema kutt minu mehega sama teises toas, minu kohta siis - neil oli kindel plaan meid paari panna ja võimalikult ruttu
Huhh.
Kodus arutasin vaid emaga, et vot sellist kutti ma endale küll ei taha. Polnud tal ju miskit viga, kuid ei tahtnud....
Aga paar päeva hiljem kordus
sünnipäev samal inimesel, kuid oli kaks sama külalist, mina ja Andres siis. Isegi siis, kui olime öö veetnud samal diivanil juttu ajades ja suudeldes
(muud ei juhtunud, ausõna) ei suutnud ma veel uskuda, et ma temasse armuda võin.... Elu aga on huvitav ja siin me nüüd oleme - 2 last ja 6,5 aastat
koos oldud. Ja võin öelda, et asi läheb ainult paremuse poole 
Et kuda kokku sai saadud ... Siinkohal võiks öelda, et lihtsalt. Pulmas. Aga muinasjutu kogu võlu eeldab pikemat kirjutamist. ja ma püüan selle pikema
poole siinkohal lühidalt sõnadesse valada.
Oli oktoober 1988. Abiellusid kaks noort inimest. Pruut oli minu klassiõde ja nagu hiljem selgus, peig mu mehe klassivend. Registreerimine toimus
Tallinnas tolleaegses Harju rajooni saksis Roosikratntsi tänava õuel. Kuna rahvast oli palju ja ruumi vähe, siis toimus õnnitlemine kah vahetustega.
Nii ma läksin kohe peale noorpaari õnnitlemist välja. Ja oh seda ahastust ... Seal trepi kõrval seisid kaks noormeest ja neiu. Neist üks puges nii
sisse südamesse ja jäi sinna. Jalutasin seal õuel kuniks kogu rahvas protseduuriga ühelepoole sai ja kurvastasin, et omale pole antud piisavalt tegu
ja nägu, et sellise keha noorsandi tähelepanu pälvida. Ühesõnaga: olin juba kadunud hing.
Pulmamajas minu ehmatuseks noorsandi plnudki. Kurbust kuipalju. Veidi hiljem ta siiski tuli kaaskonnaga. No elas teine teepeal ja oli vahepeal
ülikonna mugavamate hilpude vastu vahetanud. Ja traditsiooniliselt U kujuliselt seatud pulmalauas sattus ta istuma mulle täpselt selja taha. Nu oli
alles plika pilkude pannil.
Õhtu jooksul tantsutas ta kõiki mu klassiõdesid. Ainult mitte mind. Küll aga ühel hetkel kui ma maja pealt lenneldes lauda tormasin, poolemeetrised
juustesse sõlmitud pitssabad lehvimas, kuulsin kuis keegi lausus selja taga, et selle neiu valges ma veel tantsima võtan. Assa, kuis nüüd visati pea
kuklasse ja pitsil oli lendu! Aga olgugi, et tekkis lootus, ikka ei miskit. Ja nii me siis tegime korrus kõrgemal tüdrukutega diskotüdrikuid. Niisama
isekeskis. Kuniks pidu hakkas lõppema. Kui me olime end trepirinnatise najale pühkama säädnud, pani keegi mulle korraga käe ümber ja küsis, et kas
neiu allkorrusele kah tantsima tuleb. Ja läksin ja jäingi. Oli veel kolm viimast pidust lugu, mis siiani säratavad südant. Ja siis loovutati meile
veel pruudipärg. ja sisi tuli kojusõit ja klassiõdede õel "kibe" bussis teel koju. ja siis see meite esimene "suudlus". Ja .... Nagu tuhkatriinu
muinasjutt.
Ja nii nad elavad õnnelikult siiamaani, kui nad juba surnud ei ole.
Juhtub imesid.
mina nägin oma meest eimest korda oribital vox stuudios. ta oli seal ühe tegelinski parim sõber ja mina käisn respektile taustalauljaks. hiljem saime
selle tegelinskiga veel mitmeid kordi kokku ja aegajalt oli ka mu mees seltskonnas. kui jõudsin keskooli lõpuklassidesse siis tekkis olukord, et mu
polnud kuskil olla peale kooli ja näd.vah. tuttavatte juures. siis tuli see tegelinski ja veel üks tema sõber ja sai tehtud kokkulepe kus võitsid
kõik. neile oli vaja miskit mis sõltus mu mehe tujust, mehele oli naist vaja ja minule siis elamis kohta ja hiljem peale keskkooli ka tööd. seega asi
oli mõeldud vaid ajutiseks nähteks. nüüdseks on siis seda aiutist nähet rohkem kui paaraastat abielu rohkem kui aasta ja lapski oemas. ja meie
seltskon kooseneb kah kaladest ise olen kala, mees on kala ja tema 2 parimat sõpra on kah kalad. (esimene armastus oli kah kala) Hetkel nagu lähevad
asjad aina paremuse poole ja kui mõned seigad välja jätta siis olen õnnelik 

hm?
tean teda nii kaua, et esimest kohtumist-tutvumist ei mäleta. Zee oli nii amuuuuuuuuuuuu. vist miskils suvel kuskil kohalikus ujumiskohas. Kõige
tõenäolisem variant.
kohtusime klubis Hollywood. Ime, et sellisest kohast leidis karsklasest mehe.
Mulle määriti ka pähe ...
Oli nii, et sõbranna kutsus enda juurde ööseks külla. Eks ma siis võtsin pahaaimamatult teki ja padja kaasa ja alla.. ( sõbranna elab esimesel, ma
kolmandal korrusel ühes-samas trepikas).
Ja mis siis vastu vaatas .. mu tulevane arvutisse peitunud ja keegi purupurjus, keda mina kantseldama pidin ..
Tüdrukud kadusid poodi.
Eks ma siis istusin seal paari võõra inimesega... üks ajas ainult lolli juttu ja teine ei teadnud vist üldse, et ma seal olin ( see minu mees)..
Tulid siis plixid tagasi ja õite kavalate pilkudega..
Irw .. nad olid plaaninud meid Allaniga kokku panna ... keetsid siis ühe spageti ... küpsetasid imetillukese kooki, et me ikka jagaksime ausalt huuled
koos ja mida veel..
Allan mulle ei meeldinud .. jube ülbe tundus ja siis see pealepressimine kah. Lõpuks otsustati, et me peame koos voodis magama kah. Ma võitlesin
endale ikka elutoa diivaniga välja. Allan kolis ka öö jooksul sinna, kui avastas, et ta purjus inimesega koos ei taha ühes toas olla...
Ja siis ma jutustasime terve öö...
Kõige eredamini aga on meeles see, kuidas ta lõhnas .. joovastav 
Meie tutvusime töö juures. Töötasime küll eri asutustes aga kontorid olid ühes majas. Ja nii seal lõunate ajal baaris sai ikka aegajalt kohtutud ja juttugi räägitud. Aga mina polnud algul asjast eriliselt huvitatud. Mul olid sel ajal muud variandid . Ja nii see jäigi. Mingil hetkel tekkis aga minul huvi ja siis jälle temal muud asjad käsil. Igaljuhul olid pool aastat hiljem leivad ühes kapis ja on seda praegugi.
meie kohtusime teatris :D
yhel ilusal hilissuvisel õhtul peale etendust tuli minu juurde yks neiu, tänas mind ja ytles, et talle tykk hirmsasti meeldis, et kas oleks temal
mingitmoodi võimalik tekst saada...nuh, mis mul selle vastu olla sai...andsin talle oma kontaktandmed ja ytlesin, et võtku yhendust ja saadan talle
teksti kuhugile...
..pärast loomulikult tuli välja, et mitte tekst teda ei huvitanud :D
kolm päeva peale seda etendust olime me koos...
ytelge veel, et armastus esimesest silmapilgust on myyt ;)
Me kohtusime "soola putkas". Siis tuli ta mulle vannituba remontima ja nii ta sisse imbuski.
Vahel ei tunne päris hästi veel oma esimesegi poole hingesoppe... teisest vara rääkida 
Tutvusime ühel aiapeol ja siis läks aasta mööda ning sattusime ühte ühise tuttava pulma ja peale seda jäimegi kokku peale igasuguste takistuste ületamist (exi-de mahajätmine jne)
Mulle sai saatuslikuks korvpalli mängimise oskus
Keskas oli vähe tüdrikuid, kes seda mängu oskaksid, sellepärast kohe pärast uude kooli minekut pääsesin kooli eest võistlema
.. üks noormees pildistas mängu, pärast toimus pidu ja ta kutsus mind tantsima..
ja vanapagan kulutas oma 7 paari pastlaid enne kui meist paar sai
vot jah need vanatühja pastlad
Minu ja mu abikaasa puhul ta neid küll kulutada ei saanud. Asja uba vist selles peitus et too kohtumine peale mida me kokku jäime mõlemal uue eluetapi
alguses oli....
Elu üldse huvitav, sest nii kui ma sõbrannat näen, meenutab tema ikka seda meie tutvuse algust, kus ma olin vaid rääkinud, et krt, jälle üks käib
pinda, no mitte ta mulle ei meeldi... Aga näed, aru ka ei saa...kuini tekkis üks moment, mis mu silmad avas ja aru sain, et tegelikult mulle see kutt
ju isegi väga meeldib (sest ilma jääda oleks tast juba kole kahju olnud). See nagu mu tuttavatega, kus naine ie saanud oma sõbrannast kuidagi aru,
mida too kutis X leiab. Nüüd aga on ise selle kutiga X abielus olnud juba mustmiljon aastat ja 3 last üles kasvatanud - rääkige veel sellest, et elu
pole kummaline ?!? 
Kohtusime kui olin vist 16 või nii..
Kuskil läbul.
ta oli siis 23ja oli just ülikooli lõpetanud ja käis tööl.
Tundsime üksteise vastu kohe sümpaatiat.
Niiisiis muutis üks öö meie tuleviku.
Saime lapse kui olin veel 16.
Kool jäi pooleli ja värk alguses natukeseks.
Siis lasin emal last hoida et kool ära lõpetada.
Nüüd on sellest juba varsti 4 aastat möödas.
Laps on juba kolemene ja saab suvel neljaseks.
Ja meie mehega elame ikka koos.
Kolisime mehega eraldi korterisse
Aga mina otsin õnne. Nii lihtsalt ka muidugi libastuda ei tahax !
Esialgu aga vaid mööduvad nähtused nii
pidudelt , tee äärest , kui ka reisidelt.
Mina tutvusin....Baaris...
Ööklubis Atlantis.................
jutukas 
Ühes Pärnu koolis mingitel majanuskursustel.
mina kohtasin oma mees oma sõbranna venna pruudi sünnipäeval
vaatasin, et selline õudne mees - kogu aeg vaidleb ja vehib kätega
öö veetsime küll
ühes voodis (kolmekesi 2N+1M) aga hommikul hiilisin minema - ei numbrit, ei head aega
mõned nädalad hiljem ta helistas - oli numbri välja
peilinud
pidime uueaasta koos veetma aga ma läksin mujale. Möödus veel pool aastat ja mu sõbrants helistas talle ja mängis mind, siis möödus veel
paar nädalat ja olimegi paar. Veel mõned nädalad ja juba elasime koos
Täitsa mõnus mees on.
Pole veel nii kaua elanud,et elu ilusamast kohtingust heietada
Viis aastat tagasi Leandra jutukas.Pikk ja võõraste jaoks igav lugu,aga õnneliku lõpuga minu jaoks
Jutukas, aga silmast silma jutuka kokkutulekul
Meie tutvusime töö juures (kuigi enam kumbki seal ei tööta) Ühesõnaga oli nii et ma enne teda seal töötasin siis ühel suvel tuli tema ma kohe vaatasin
et vau kui kena kutt selle pean omale saama
ja läks nii et saingi kuti omale ja nüüd oleme õnnelikult koos 
täpselt nii see ongi 
tutvusin mehega lasteaias
no, eks ikka eluteed meid vahel lahutasid, kuni ühe päevani, mil mõlemad ülikoolis käisime
targemad teavad rääkida, et olime juba lasteaias parimad sõbrad

Sihikindlate kirjalike otsingute tulemusena.
Ja uskumatu, kuid tõepärane- ei kurda, vaid lausa vastupidi. 
Tegelikult on iga lugu omamoodi muinasjutt. Ja vaadake kui palju erinevaid viise ja paiku. Vaffa 
Tsitaat:Mina ka lausa imetlen. Tõepoolest on ülikenad ja huvitavad lood. (mitte minu) Ja igaüks täiesti omanäoline. Kogu või kokku ja anna raamatuna välja. Ise loeks küll.
Algne postitaja: Lola69
Tegelikult on iga lugu omamoodi muinasjutt. Ja vaadake kui palju erinevaid viise ja paiku. Vaffa![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: webkaaren
Tsitaat:Mina ka lausa imetlen. Tõepoolest on ülikenad ja huvitavad lood. (mitte minu) Ja igaüks täiesti omanäoline. Kogu või kokku ja anna raamatuna välja. Ise loeks küll.
Algne postitaja: Lola69
Tegelikult on iga lugu omamoodi muinasjutt. Ja vaadake kui palju erinevaid viise ja paiku. Vaffa![]()
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Jutukas, aga silmast silma jutuka kokkutulekul![]()
niii toredad lood....lugesin esimest korda siin foorumis iga viimsegi postituse läbi....ja veel suure-suure huviga....nii tore....
Töökaaslase sünnipäeval
Enamik teie lugusi kaldub ikkagi sinna muinasjutu maadele, ilus lugeda küll, kuid endal kõik vastupidi, just nagu sõjameeste legendidest, kodust muudkui ikka eemale ja kaugemale, seiklen üksi, noorelt ja tundmatusse...
Me tutvusime volbri ööl ratsu baaris... läksin sinna sõbrannadega tandsima ja minu tulevae siis oli sial koos oma sõbraga(keda mu sõbrannad tundsid)Ja
siis me tandsisime ja rääksime jne miskit muud ei toimund ööseks läks iga roju oma koju... me olime nagu parimad sõbrad ja siis
läks ta
pooleks aastaks hiiumaale tööle(www.paap.ee) sel ajal me suhtlesime vähe mõni sms ja kõik
ja kui tagasi tuli oli ta miski kuu ainult kodus ja
siis läks pooleks aastaks otepääle(sama töö) ja niii me ei suheld miski 2 aastat õieti
Ja siis ühel hetkel oli ta välja uurinud mis nimega ma
jutukas käin (sõbranna ytles talle) ja tuli mulle sinna lolli juttu ajama
nujah jutt läx nii kaugele et ta pidi mulle tööle kylla tulema et koos
lõunale minna (mina eip tiadnud siis kes sial teiselpool on
)kui ta mul uksest sisse astus siis oli esiteks loomulikult ehmatus missugune
ah
nujah siis miski aeg me koos läksime keeglit mängima ja piljardit
ja nii ta läks kuu aja pärast elasime juba koos
miski 3 kuud hiljem
abiellusime ja see loomulikult kestab siiani ja varsti saab aastake ka täis
hihii
*me ikki nii õnnelik
raadio sky + kuulates
kolm romantilist noormeest tutvuvad ...
sõbranna vedas mu kohale ja mina parajalt vindine juba mõteln et ehh..see prillidega on ju päris kobe tykk...
aga jah sõbranna jõudis ette ja siis nad kolm nädalat rautasid
kuni oli jälle mingisugune oleng kus ma küsisin et miks tema?mitte mina...
ja sest hetkest olemegi koos...
kaks ja pool aastat...aastane laps, kaks kassi ja koer ka 
yhised tuttavad tahtsid klubisse minna, kahekesi ei tahtnud, kolmekesi imelik- yks ju yksi, oli neljandat vaja, helistasid minule. Olin nõus- 10
minutiga väljaminekuks seadsin valmis. Apordi riietes, ilma meigita, pea ka pesemata... ise mõtlesin,et hea kui karjudes ära ei jookse rahvas mu eest.
Veel paar korda saime kokku neljakesi, eriti me ei rääkinud, praktiliselt ei tundnudki, kui yhel grillikal käis klõps ja me kleepusime kokku... teised
pidid shoki saama, mina nii korralik ja tema nii rahulik inimene...
sinnani arvasina alati ise ka, et ma õudselt korralik, sest ei lasknud eriti mitte kedagi ligi. Kusjuuures samal ajal ootas mind teises linnas yks
kutt, kellega päris mitu kuud ( neli vist lausa) oli selline käehoidmis suhe, tagant järele mõeldes nats paha, sest ma ei öelnudki midagi talle, ega
isegi sanaud kokku rohkem, kuigi, noh, viisakas oleks olnud
Tuttava kaisust leidsin
ei mäleta täpselt millal esimest korda kohtusime.
Põrkasime ühikas kõhtupidi kokku...tema tuli nurga tagant ja mina just hakkasin minema sinna..ic..aga tookord läks ta mu kursakaaslasele külla....olin temast kuulnud, kui näind polnd...varsti hakkas hoopis mulle helistama...
ma kah oma kaasaga peaaegu lasteaiast koos, kuigi mõlemad vahepeal täiesti eraldi olime. Enne keska viimasesse klassi minekut, saime esimest korda
suudeldud ja käest kinni hoitud
Ja nii see arenes....Peale keskat kolisin tema juurde ja siin ma nüüd olen. Meil on väike tüdruk ja plaanime veel
ühte last. Ei midagi romantilist, aga õnneliku lõpuga lugu
Rate.ee... vaatasin, et ohh, kui tore tütarlaps, kohe tsekkasin andmed ka järgi ja mõni päev hiljem saime juba kokku.....
Kursaõe sünnipäeval...alguses pidi tulema rahulik nn. tydrukuteõhtu. Kuid siis mingil hetkel vajus kamp mehi sisse, kursaõe poiss tuli oma sõpradega
kohale. Ja sellega asi ei piirdunud, hiljem tuli neid sõpru veel...ja nende seas ka minu tulevane kaasa.
Esmapilgul vaatasin küll, et mis imelik kaader nüüd tuli....Eriti hakkas silma üks noormees, kes tundus eriline kekats ja "energiapomm"..
Kuid mingil hetkel oli see energiline tüüp mul juba ümber piha võtnud ja järgmisel momendil olin juba tal süles jne...
Ise küll mõtlesin, et mis värk on...Sel korral asi suudlustest kaugemale ei jõudnud...
Kuid õhtu lõpuks hakkas see noormees juba täitsa meeldima..Tundus kuidagi eriline, ent ise olin küll kindel, et mingit suhet ei taha. Arvasin, et
sellest kujuneb üks meeldiv üheõhtu suhe, mida hiljem tore meenutada.
Peo lõpus ütles kursaõde mulle vaikselt:
"Ta on ju nii kena poiss, hakka õige temaga käima!"
Minul jäi selle peale ainult suu lahti
Ei osanud ei A-d ega O-d öelda....
Sünnipäevalt läkisme veel edasi Zavoodi ja siis võttis noormees takso ja viis mind ühe sõbrannaga ilusti koju.....
Ja õhtu üllatus oli see, et tuli välja, et noormees elas minu elukohast ainult paari maja kaugusel.............
Ja nii see asi alguse sai......
Ja lõpuks võtsingi kursaõe nõuannet kuulda

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Pole veel nii kaua elanud,et elu ilusamast kohtingust heietada![]()
ma hakkasin jebima oma praeguse chicki sõbrantsi-ga...paraku teema sai 2 kuuga otsa....aga see plikade seltskond kelega tutvusin....nendega suhtlesin
edasi ja tema mulle siis äkki silma jäi.....ja teemaks läks.....tegelikult sebis muidugi tema mind ära, sest mul oli selline tunne, et teda ma
niikuinii ei püüa aga näe võta näpust oligi õigus...tema püüdis mind hoopis....seega tänud talle.))
bussi pealt tuli...kallis mind ja nyyd olemegi koos
mina sain oma naise ajalehekuulutuse peale. mulle tuli suur pakk naiste kirju. hakkasin nendega siis järgemööda kohvikus käima,. vaatasin tükki viis
ära, siis mõtlesin, et see esimene oli ikka kõige etem. sain temaga siis veel kokku. ja veel. ja veel...
sellest saab nüüd sügisel 8 aastat.
See oli talv ja 19 detsember ja seisin mina tänavanurgal õhtul 20.30 ja ootasin bussi...sõitis mööda üks takso...peatus...ja mult küsiti kas ma ei
tahaks kaasa tulla...nad sõidavad maale jne...ja sellel küsijal olid nii ilusad sinised suured ja rõõmsad silmad...nu ja ma läksingi kaasa...kolm
päeva ei jõudnud tööle...see oli jah armumine esimesest silmapilgust...ning kokku sai 12 aastat...
polegi veel kohanud
26.04.2001 tudengite kevadpäevade raames toimunud vennaskonna kontserdil. ründasin selja tagant
sain enda omaga haiglas tuttavaks.alul vaatasin, et mis jube ülbe tüüp on. natsa kürge enesehinnanguga ole kohati, aga sõjaajal küib kah
Kõik sai alguse sellest, kui tiina palus edasi anda talle kokukapidamiskoha netiaadressi.
Ennem ta mulle ei meeldinud ja ei ole ka midagi meenutada meie jutukas suhtlemisest.
Kokukal tegin kõik endast sõltuva, et temast eemale hoida.
Kui tema istus diivanile, olin mina krapsti püsti ja teises majas
Ta nimelt oli sellise suht litsi mehe mainega.
Ei kavatsenud mina olla kellegi moositav ega üheöö linnuke.
Siis läksin Tartu tema kutsel volberdama ja sealt see vaikselt pihta hakkas ..
Eluarmastusega kohtusin lasteaias
.
Aga teine tõsisem suhe sai alguse koomiliselt. Tol ajal sõbrustasin ma tema tutvusringkonnas ühega. Ja juhtus nii, et nad olid ühes seltskonnas koos,
kui ma natuke purjakil peaga ta sõbrale helistasin. Olime juba tükk aega juttu rääkinud, kui äkki ta krabas sõpsi käest telefoni ja hakkas minuga
rääkima, et mis ma siin raiskan teise hinnalist aega ja nii edasi. Hirmsalt lõõpis minuga, kuid ega minagi võlgu ei jäänud. (Hiljem ta tunnistas, et
see oli talle üllatusena tulnud, et selline pisike piiga võib olla nii asjalik ja ei lase endale pähe istuda). Ja järgmisel päeval, kui me kokku kõik
saime, siis nägin teda esimest korda, kuid samas ka vabandasin oma käitumise pärast. Tema aga ütles, et sellise ropu suuga tüdrukuga tema ei suhtle.
IC, suhtles küll. Ja selleks ajaks, kui me juba tõsisemalt suhtlema hakkasime, olin ma vaba ja vallatu.
minu tutvumine oma mehega oli sarnane kykloobi omale
Mul olid rate.ee-s pildid üleval ja kommenteerisin seal oma tulevase mehe pilti - ei mäletagi mida täpselt kirjutasin aga asi arenes nii, et ta sai
mul msni listi lisatud ja siis hakkasime iga õhtu nii msni kui tel teel suhtlema
Ikka tundide kaupa. Kaks kuud olime neti teel suheld ja mina olin
kõrvuni armunud - ise olin teda ainult ühelt pildilt näinud
Ütlesin siis, et ta lihtsalt peab minuga kokku saama ja tema aga punnis vastu aga
lõpuks siis ikka sain ta nõusse... ja saime kesklinnas Jaani kiriku ees kokku üks õhtu ja istusime Patrickus ja hiljem Teises Kodus, minu esimene
mulje temast oli, et vat seda meest ma tahan...
Aga ma muidugi ei teadnud, mis tema arvab/tunneb. Hiljem on ta öeld, et ta mõtles, et ma nii ilus olin ja et meeldimine siis tõenäoliselt vastastikune
oli
Esimene suudlus sai vist teisel kohtamisel minu initsiatiivil tehtud - mul oli paar kokteili ka sees
Muidu vist ei oleks julgenud... See oli mingi
rahuliku loo ajal ühes väikses pubis
Ja peale seda hakkasime väga tihti kokku saama - mingi paar kuud sai käidud ja mina kohutavalt tahtsin temaga ka öösel koos olla, sest kui ei saand
temaga koos olla siis olin unetu... Esimese öö koos veetsime mu sõbranna juures... See vist üks armsamaid öid mu elus 
endises "Rebase urus", minu kõrval oli baari ainuke vaba koht, sinna potsatas varsti yx mees mägedest ja õllega, kysis et kas see on vaba
kohtm vastasin et jah, kell oli 1 öösel, muusika mängis ja raffas tantsis, ta rääkis minuga kaua ja palju, kõigest ma aru ei saanudki, kuna kõneles
inglise keeles, siis ma seda keelt veel ei vallanud, mina aga noogutasin iga ta kysimuse peale muudkui ikka : yes ja yes, nii ta mu kõrvale istuma jäi
kuuex ja poolex aastax, vahepeal oleme jõudnud yhe eriti kena poisslapsega hakkama saada ja inglise keele ära õppida ning palju muud huvitavat ära
teha, siit moraal, vaata kah kuhu Sa istud ... icc 
Tutvusime ÕOV laagris,kui ta oli värskelt ÕOV presidendix valitud...algul tundus mulle,et asi on lihtsalt yhes õhtus ja,et niisama lõbus olex aga paar
päeva hiljem otsis ta mu yles ja nii ta läx....kusjuures minu numbri sai ta tänu sellele,et oli kooli arvutisse sisse ennast sebinud ja kandis kõigi
õpilaste andmed oma arvutisse yle
Mina tutvusin vihmas...keset teed... keset vihmast suve..tuli mööda teed...oma sõbraga ja mina oma sõbrannaga...
Praeguse elukaaslasega saime kokku baaris. Mängis Zorbas, tema oli tööl ja mina tegin aega parajaks, kuni mu praeguseks eksmees mingeid asju linna
peal ajas. Kuna muusika oli kõva ja üle leti oli pahasti kosta, siis kutsusin ta aga enda kõrvale istuma. Pärast 5-minutilist tutvust toimus umbes
selline vestlus:
Tema: "Kas sa kanuuga oled sõitnud?"
Mina: "Ei..."
Tema: "Selge. Lähme. Kas sa ATV-ga oled sõitnud?"
Mina: "Ei..."
Tema: "Selge. Lähme."
Muuhulgas said ka eelmainitud retked tehtud 
mina sain oma elukaaslasega tuttavaks tööjuures. tema töötas juba seal firmas, siis sattusin mina sinna tööle. praktiliselt kohe hakkas asi arenema
ka. lihtsalt kõik tundus nii õige ja on siiamaani 
uusaasta peol 92 vastu 93 oli vist.
kas ma nüüd teda päris oma teiseks pooleks võin nimetada, aga no midagi sellist ta on...
23.aprill 2001... Vana-Pääsküla gümn. olid sisseastumiskatsed... Sõbrannaga otsustasime kohale ronida, kuna meil käib seal ühiseid tuttavaid ja
tahtsime selle kooli seest poolt ka ära näha...
Mõeldud tehtud... Hommikul bussiga Tallinnasse... Kuna aega oli palju siis mõtlesime, et läheme poodidesse kolama...
Meil sõbrannaga oli sel ajal selline "komme", et igas poes sai kõik päikseprillid läbi proovitud...Sai siis Sokosesse mindud... Polnud sinna
elus varem juhtunud...
No ja proovisime parajasti päikseprille, kui tuli noormees kollases jopes meie juurde... Küsis tel.nr.'it ja nii lihtsalt see käiski... 
Ja mina ei kavatse küll veel temast lahti lasta... 
meie tutvusime väga juhuslikult kõrtsis, kuhu mind mu söbranna vedas ja tal polnud ka plaanis tol päeval kuhugi minna, aga kokku me
saime



nädal enne jaaniööd aastal 198...nägin esimest korda
ühised sõbrad olid, aga meie polnud kunagi kokku varem saanud
siis mõtlesin, et kui kenake ja suurt me tol esimesel korral ei suhelnud
kuidagi juhtus, et jaaniööl olime sõpradega kõik looduses kana küpsetamas ja sealt see algas
kolm ja pool aastat olime pruuti ja peigmeest
edasi juba paarisrahvas
meelde on jäänud soe öö, jaaniussike mu peas ja nii õnnis tunne südames
ei uskunud, et olin ta leidnud
korjasin veel seitse erinevat põllulille ja panin ööseks padja alla, et järsku näen unes oma tulevast kaasat
vist nägin
kes seda täpselt enam mäletab, aga siis tundus, et unes ta mulle küll ilmutas
miks ka mitte, kui mõtted ainult temal olid
jutukas.
ja nyydseks oleme yle pooleteise aasta koos olnud ja poolteist aastat koos elanud.
internet pidi olema selline koht, kus ainult tõpraid kohatakse. Nii ma kellegi käest kuulsin. Eksisid need, eks nii arvasid!
Olin parasjagu saksamaal, väljas oli sombune ilm ja siis ma surfasin netis ringi. Korraga kohtasin rates ilusaid silmi.... läks kuu mööda, tulin
tagasi kodumaale ja ma kohtasin reaalsuses neid silmi... ja nüüd on need silmad armastavalt minu 
1995 - Jaanipäev.
Tulin oma tüdrukuga tema sugulaste juurde maale - võõras koht, võõrad näod, sõber, kes kaasas oli, jõi end täis... Minu tüdrukkaaslane suhtles rohkem
suguvõsaga ja siis veel tema endine peika kohale saabus, siis ta pidi talle selgeks tegema, et vale koht ja aeg, aga ta võb siiski jääda (ja see
võttis tal aega kuni hommikuni). Olin päris õnnetu juba, sest olid veel kohad, kuhu tegelikult tahtsin minna.
Nüüd tuleb see, tähtsam osa: seal oli minu tüdruku noorem õde - mingi pisike plika, 16 aastat vana (mina olin 31 siis). Oli kaine ja natukene
teistsugune, vaatasime koos tuld, suurt midagi ei rääkinud, näitas mulle talu... Kl. 2-3 paiku ütles, et "lähme ujuma" (mereäärne koht oli).
Läksime. Ujusin end kaineks, vaatasin plikat kaine pilguga, jalutasime tagasi juba käsikäes.
Järgmisel päeval viisin vanemat õekest linna koju ja kiirustasin tagasi. Et talumehed midagi mainisid heinategemisest ja et lisamehi oleks vaja,
kauplesin end nö külla-appi (olin just puhkusel sel ajal). Möödus kuu aega ja sõitsime linna juba kahekesti.
Nüüdseks on juba koolieelik poiss olemas ja ikka oleme õnnelikult koos.
So, veel aasta aega jagasime maid vanema õega.
Andri, see sul ilus lugu - justkui juturaamatust... 
Ei vaidle vastu, mulle ka meeldib. Isegi mõtlesin, et kuidagi seebika moodi näeb välja, aga naine kinnitab, et oli küll nii.
Eks-naisega küll nii ilus ei olnud. Nii alguses, kui ka lõpus mitte. Olen Jumalale (saatusele?) tänulik, et mulle oli veel üks võimalus antud.
ei tea......võibolla olen kohanud juba eks näis mis sellest saab aga temaga ma sain tuttavaks netis........täpsemini rate.ee
Tsitaat:kuidas te sel juhul koos elate, kui eraldi korterites olete? aga armastus? see käib kahe korteri vahet?
Algne postitaja: Inna
Kohtusime kui olin vist 16 või nii..
Kuskil läbul.
ta oli siis 23ja oli just ülikooli lõpetanud ja käis tööl.
Tundsime üksteise vastu kohe sümpaatiat.
Niiisiis muutis üks öö meie tuleviku.
Saime lapse kui olin veel 16.
Kool jäi pooleli ja värk alguses natukeseks.
Siis lasin emal last hoida et kool ära lõpetada.
Nüüd on sellest juba varsti 4 aastat möödas.
Laps on juba kolemene ja saab suvel neljaseks.
Ja meie mehega elame ikka koos.
Kolisime mehega eraldi korterisse
guitar safaris kohtusin. armastus esimesest silmapilgust
tal oli keegi sel ajal. aga ma lubasin et ei jäta enne kui ta on minu. ja nii see on juba
kolm aastat .ma ise elasin sel ajal armastuseta elu oma tütre isaga seitsmendat aastat. tõuget oli vaja, et asjad muutuksid, et hing vabaneks mustast
august. siis seal tekkis mu musta auku valguskiir.....ja nüüd ka tütar.
ehee...vanglas praktikal olles
muidugi pole ta kinnipeetav
siis pidime koos hakkama korterit üürima...nüüd aga ple korterit aga oleme meile
iseasi kui kauax 
rääkisin teise poolega ka jutukas 16. jaanuar see aasta ja 25-ndal juba kohtusime. Temake sõitis mulle külla ja läksime jalutama. Seal siis tekkis see
säde
omavahel rääkides...
Mina kohtusin oma teise poolega ühel saunapeol grupika käigus... Usu või ära usu..
Mina tutvusin oma musiga ühel üritusel läbi oma sõprade
ega alguses meil asi ei sujunudki üldse..aga pärast 
MA tutvusin oma kalliga koolis läbi sõbra pruudi . ja see oli armastus esmesest pilgust
Mina sain oma armastatuga kokku tänu oma toakaaslasele.Tema teadis teda nats varem kui mina ning ta kutsus teda omale kylla.Kuna aga ta yksi ei
tahtnud minna võttis ka minu kaasa.Peale seda hakkaski meie suhe tasapisi arenema
Voodis koos kallistame suudleme ja midagi veel 6ppin natukenegi tundma teda nuh see jutuajamine on ikka p2ris pikk nii terve 88 peaaegu ja siis saate isegi aru juba... mis edasi toimub...
Et siis Engineer sai oma kalliga esmalt voodis kokku...ja algul oli võõras aga öö läbi voodis, sai kohe kalliks, hmmm.....üsna huvitav....
läksin sõbrannaga kaasa, tal oli vaja raha laenata...üks pilk ja sellest see alguse sai..ehk siis tuletõrjes..
Meie käisime ühes koolis. Meil oli ühine tutvusring.
ei oma veel ametlikult teist poolt... ei saa esimesegagi korralikult hakkama, niiet selle teisega veel aega.... mõni mööduv nähtus on olnud..aga see,
kellega oleks jäänud läheb ära välismaale...muidu tutvusime jutukas sõbra kaudu.. tutvus algas meil kaklemisega..õigemini minu jonniga
sest
ma üks igavene pirtsakas pipar 
Kabi tegi reklaami enda kohta kunagi
ja oli ka ise reklaami ohver ja kuid
luges paljude teistegi enesereklaame!
Tutvus arenes teatud uleskutset
lehest lugedes! Lehe nimi oli vist
Nelli Teataja kui ei eksinud.Pean
tunnistama,et ennast reklaamides
ni lihtsalt vastasoost mottekaaslast
ei leia,aga minul onnestus...
Romantiline maailm avanes 20 detsembril
kord vaga ammu kui kohtusin,nuudseks armastava mottekaaslasega.
Ei ole veel oma teisepoolega tutvunud, aga ootan seda hetke pingsalt.
ei ole veel oma teise poolega kohtunud, aga vahel ikka unistan kuidas see juhtuda voiks 
Rate-s, nagu paljudel siin. Vaatasin 1 kena neiu, kommenteerisin, kommenteeris vastu. Hakkasime kirjutama, siis sai msn-i listi 1 teist lisatud. Olime
väga head sõbrad, yhel hetkel avastas tema et saaks lihtsalt kokku ja jooks kohvi. Sel päeval ei olnud minul aega, kuid paari päeva pärast(reedel)
helistin ja uurisin et ehk nyyd sobilik kohvi juua?
Oligi sobilik, saime kokku, kallistasime! Sellest momendist tundsin kes ta on. Käisime kahes pubis, kus vaadati meid vist ysna palju, sest peale
suudlemise me väga midagi ei teinud!
Siis jätkus asi tema juures, kuni pühapäeva õhtuni.
Tuttavad arvasid et olen ära surnud, 3 päeva ikkagi kadund!
Kõige huvitavam see, et kumbki ei kavatsenudki sellest mingit suhet otsida. Endal oli sel hetkel paar rauda veel tules(peale seda läksid need kõik
muidugi vette
)
Nüüdseks 8kuud koos old, ikka sama läbivalt õnnelikud kui enne & sama head sõbrad kui enne
Selline stoori siis 
mhm, kuidas võtta. kohtusime koolsis, lähemalt tuttavaks saime bussis, edasine tutvus oli peol ning viimane otsustav moment/samm oli tänaval...

Minu sõbrad ja tuttvad siiamaani naeravad. Õppisin Kuressaares ja istusime piigadega baaris kui 3 kutti sisse astusid. Kuna mina selline murdjatüüpi, siis panin neist kõige pikemale kohe silma peale kah. Teatasin veel sõbrantsidele, et selle poisi mina täna rajalt maha võtan. Kõik naersid, kuid võtsid mu sõnu tõsiselt, kuna teavad mind hästi. Läks mööda paar tundi ja me hakkasime ära minema, kui sõbrants ütles, et tahab enne minekut WC-sse. Ok, ootasin teda siis seal, aga kuna uks oli lähedal poiste lauale, siis hüüdis üks neist mind enda juurde. Algul mängisin ikka pipart ja oh ei, mis te nüüd!! Jne. Kuid siiski läksin. Istusin lauda nii, et mees jäi mulle täpselt vastu üle laua. Mulle hakkas kutsujapoiss kohe ligi ajama, jne. Mulle ta aga eriti polnud mokka mööda, kuna ta must oma 20 cm lühem. Siis tuli vetsust sõbrants ja ma hõikasin ta enda juurde. Kuna tema ka a´163 cm, siis sujuvalt sokutasin tema oma kohale ja ise pugesin, nii muuseas oma tulevase mehe kõrvale. Hiljem me siiski sõbrantsiga läksime minema, kuid jätsin oma tel. nr. Ja lubasin hiljem helistada kui meil midagi teha pole. Möödus veel paar tundi ja me pidutsesime teises baaris üldse. Koduteel tuli meelde, et võiks neile helistada ja vaatame, mis edasi saab, kuna tuju alles sees. Ja saimegi kokku. Üürisin Kuressaares ühte maja ja läksime sinna. Hiljem tuli välja, et poisil esimene kord, kuid siiski teadis, mida vaja teha ja isegi korralikult!! Hommikul andsin talle tema survel oma pildi ja nii me lahku läksimegi. Mina ei võtnud teda absoluutselt tõsiselt, kuid tema hakkas mulle kirjutama ja helistama (ta ise oli Tallinnast). Mingi aja pärast nägi ta mind teise poisiga kui Kuressaares käis ja siis läksid me teed lahku, kuna tema tahtsid tol hetkel liiga palju. Poole aasta pärast aga võtsin Tallinnasse elama tulles temaga ühendust (miskipärast!?) ja sellest hetkest peale me kokku jäimegi. Möödas on juba 4 aastat. Nali seisneb aga selles, et mina ise olen Kundast, tema Tallinnast, tutvusime Kuressaares ja elama läksime Narva!!!! Vot selline lugu...
mina kohtusin oma kalliga kaitseliidu 80 aastapäeva peol....kadrinas...... väga huvitav ------
...isegi vahepeal muigan.....
mina kohtusin oma elukaaslasega peol kuhu olin läinud sõbrannale toeks-pidi seal oma poisi mahajätma.
Mina tutvusin oma mehega bussijaamas...icc...ei tea,kas see on nüüd saatus aga minu ema ja isa said samuti tuttavaks bussijaamas
Tütar ei jäänd oma emmest ja issist sammugi maha...oli vaja samuti bussijaamast mees sebida
meie kohtusime baaris, tuli ligi ja ütles, et tahab rääkida, nüüd juba räägib 5 aastat
huvitav on teada, kuidas inimesed üksteist kohtasid ja leidsid.
näiteks mina kohtusin temaga bussijaamas, kust tal oli lihtsalt ütlemist minu soni kohta. natukene norinud (sõbralikult) kutsus ta mind kohvi jooma
(kummaline, me just kohtusime). Edasi saime lihtsalt hästi läbi... kuni üks hetk olime käsi käes, huul huulel... läks veel aega, kui ta ütles, et olen
talle tohutult kallis.... ja nii meist saigi tulevik 
Meie kohtusime internetis.Kolm kuud kirju ja siis alles saime kokku.Tema ju tallinnas aga mina tartus.Kaug suhe öeldakse vist selle peale.Loodan väga
et ta saab viimaks töö tartu.Nii väga ootan seda.


seekord läks mul sedapidi ... olin ööklubis. kena tibin oli. olime vindised, ülemeelikud, lõbusad.. läksime minu poole. magamiseni jõudsime alles hommikul. ärkasime lõunal. olime mõlemad väga rahul. ja siis ma arvasingi et oleks paslik tema nime küsida. sain ka numbri. edaspidi kohtusime veel jne jne jne...
Kõigil siin sellised lahedad kokkusaamised. Minul oli see täiesti tavaline ekskursioon. Ma olin siis 13 ja mulle meeldis tohutult üks kutt. Aga tema
minust eriti välja ei teinud. Minu selja taga istusid kaks kutti. Ühe poisi nimi mulle kuidagi meelde ei jäänud ja nii ma siis mõtlesin talle kogu aeg
uusi ja uusi nimesid välja. Tegelikult ma ei teinudki neist eriti selle ekskursiooni ajal välja.
Kuskil pool aastat hiljem või nii, kuskil peol ma
tundsin, et keegi vaatab mind. Ja seal ta oli. Ma ei tundnud esialgu äragi, aga siis sain aru, et see oli seesama kutt, kellele ma nimesid välja
mõtlesin. Sellest on nüüd pea 7 aastat möödas ja me oleme siiani koos...kui mitte arvestada väikest lahusolemist.
Ma olen nii õnnelik, et sain niivõrd toreda poisiga kokku. Praeguseks me oleme kihlatud ja kaugel need pulmadki. 
Lihtne...
Lõin teiselt naiselt üle
12 aastat tagasi...
Meil juhtus see üle 8 aasta tagasi. Ühel suvisel spartakiaadil, kus temal läks püssilaskmine vähe nihu ja mina astusin oma elu parima kaugushüppekatse
üle. Susisesime õhtusel peol kumbki omaette nurgas. Kuni tuli minu endine kooliõde ja meid tantsima kamandas. Hiljem selgus, et kooliõde oli mu
praeguse (nüüd juba kuuendat aastat) abikaasa onutütar.
Niisiis tutvusime Scooteri järgi hüpates ja kui vaiksemat midagi tuli kirusime hirmsat saatust, praeguseks juba kahe pisikese kaakelemendi
kaasabil.
Tegelikult oleks asi selle õhtuga ilmselt piirdunud, kui järgmisel hommikul poleks seesama kurjajuurest naisinimene teda mind ära saatma tassinud.
Kahtleva küsimuse peale kirjutasin kuupileti peale oma kontaktid.... Varsti oli Draakoni etendus Viljandi lossimägedes ...ja pea kolm aastat
kirjavahetust Soome ja kaitseväe vahel...jne
rate.ee 
Tsitaat:
Algne postitaja: Killagal
ei oma veel ametlikult teist poolt... ei saa esimesegagi korralikult hakkama, niiet selle teisega veel aega.... mõni mööduv nähtus on olnud..aga see, kellega oleks jäänud läheb ära välismaale...muidu tutvusime jutukas sõbra kaudu.. tutvus algas meil kaklemisega..õigemini minu jonnigasest ma üks igavene pirtsakas pipar
![]()
Olin ülepeakaela otsustanud pooleks aastaks välismaale tööle minna. Sõbranna, kes elas naaber kuningriigi pealinnas kutsus mind sinna. Läksingi.
Sõbranna vana kavalpea oli plaaninud, et ma ta ühe seal elava sõbranna mehe sünnipäevale läheksin.
Ausalt öeldes polnud ma sellest sugugi
vaimustuses, kuna peale eesti ja vene keele midagi muud eriti ei osanud. Kuid lõpuks sinna mind veeti.
Jõudsime esimeste seas ja nii ka minu praegune
Ma ei julgenud tema poolegi millegi pärast vaadata ja kui tegingi seda oleks kui särtsaka saanud
Tema arvatavasti ka.
Kui pidu oli toredalt käima läinud, siis tuli ta minuga rääkima. Ma olin nii shokis ja häbi ka, sest keelt ju ei
mõistnud.
Peo lõpuks ta küsis kas oleksin nõus veel temaga kohtuma. Ja sealt see edasi veeres kuni ühel päeval avastasime, et ei saa enam
teineteiseta
Ja peale selle oli ta ka väga hea keele õpetaja, muidu poleks vist elu sees uut keelt paari kuuga ära õppinud
aga mina kohtusin oma musiga tänu Radiolinjale
arvan et olen vist siin foorumis esimene kes kasutas radiolinja infomenüüd kus on selline asi nagu
chat'n'dating. sain seal oma musiga tuttavaks. saatsime algul sõnumeid, siis saime kokku ja nüüd oleme ikka veel koos 



ma sain oma mehaga juhuslikult tuttavax me ühe tänava noored!
nemad olid emaga just meie tänavale kolinud ja meha oli oma sõpradega oma hoovi peal, kui me sõbrannaga mööda kõndisime.meid kutsuti lõkke õhtule.
õhtul saigi mindud kõik oli väga tore- siis ma hakkasin käima oma meha sõbraga(nimetame ta kallex).see jama kestis kax kuud siis hakkas mu sõbranna
kallega ise käima ja mina hakkasin uut meest endale ozima.leidsingi oma meha-pikk ,armas ja osav peaaegu kõiges ning ehitas veel siklit endale ka.siis
me käisime kolm-neli kuud siis läxime lahku- kuna sain käkiga hakkama(nimelt petsin teda).
kolm aastat me põhimõtteliselt ei suhelnudki.
selle aasta alguses oli meil sõbrannaga igav ja kuna ma teadsin et mu praegune meha töötab mu kodu lähedal siis helistasin talle- ma kusjuures ei
uskunud et ta tuleb meiega välja aga ta tuli... ja jäi. 
eehh... ma poleks iial uskunud et mingisugusest mõttetust interneti jututoast võib sellise mehe leida..... mmmh ... ja nii me kokku jäimegi- tõsi, mitte kumbki meist ei külasta enam jutukaid!
Jaanipäeval Paralepas, varsti juba 6 aastat tagasi, siis kui üritati maailma suurimat jaanituld teha
Olime pühapäevaõhtul sõpradega sutsu joogised ja ilmselt vaid seetõttu maandusime ühele tantsupeole vaid pool tundi enne selle lõppu. Kui seal mingil
hetkel ühtede silmade fookusesse sattusin, sai see mulle saatuslikuks 
Ei olegi teda kohanud veel...
Lisatud: Ka minu ellu on ilmunud "teinepool". Tutvumise hetkel oli tema minu ülemus 
Netis.
Nii ilus teema! Parim teema isegi, nii jubekolevägahästi ilusad lood kõigil 


Minu lugu siis
Läksin ülikooli, temast sai mu kursavend ja ühikakaaslane. Esimest muljet, khmm, polnud ollagi. Temast sai 'see pikk tumeda peaga' ja eriti
huvi ma ei tundnud.
Paar nädalat hiljem oli ta hommikuses loengus nii nadi olemisega (gripp kallal) et mul hakkas temast kahju ja põetasin ta terveks. Sellest jäin ise
haigeks ja siis põetas tema mind. Sõbrunesime kiiresti ja sügavalt, rääkisime kõigest siin maailma peal. Aga mõlemal oli siis kodus keegi ootamas ja
romantikat ei tekkinud.
Siis jättis tüdruk ta maha. Kolme päevaga oli tal kurbus läinud, nädalaga oli minusse armunud. Mina aimasin mis juhtus aga ei tunnistanud ei endale ei
teistele midagi ja hoidsin kiivalt sõbra-liini. Jõuluvaheajal jätsin oma poisi ka maha - ja isegi siis ei mõtelnud veel et sõbrast armastus saab.
Peale jõule, kui ta kuulis et ma vaba olen, tuli kohe ka liginemiskatse mille ma tagasi lükkasin. Leppisime kokku et jääme sõpradeks.
Ja siis, veel paar nädalat hiljem, jalutasime üks õhtu ja vaatasime tähti taevas. Rääkisime maailma asjadest nagu alati. Ta küsis et kui ma oma
tulevikku, kogu elu, ette kujutan, siis mida ma kõige rohkem soovin sellelt elult? Mina jäin täitsa vait... sain shoki... sest kuidas ma ka ei
proovinud, ainus asi mida ma elult tahtsin ja ette kujutasin oli see et tema alati minu kõrval oleks. Seda ma talle lõpuks ka ütlesin. Jalutuskäik
lõppes tema toas kõige õrnema suudlusega mis ma kogenud olen.
Tänaseks on staashi 2 aastat ja abieluplaanidki olemas. Väga loodan et sellest saabki minu 'lugu' 
Paljud juba kirjeldatud kohtumislood on tõesti toredad ja võtavad naeratuse näole. Lisan siis enda oma ka.
Ühel suvel hakkasime sõbrannaga pikki jalgrattasõite tegema, peaaegu iga päev tegime sama ringi. Puhkepausi tegime alati väikeses Simuna-nimelises
asulas, kus käisime poes Cocat ostmas. Poe juures õlut limpsivatele kuttidele jäi see silma ja alati neist möödudes visati nalja "Üks Coca
Cola", selline reklaam teleris tol ajal jooksis.
Hiljem saime selle kandi meestega rohkem tuttavaks ja igapäevaseks sai koos kiikumas käimine. Kiigel on elukaaslast esimest korda nägingi. Hüppas
kiigele ja tegi nii meeletu hoo, et hirmust alla kukkuda hoidsin elu eest kinni, sõbranna kõrval kiljus aga nii et küla kajas
Suvi oli pikk, varsti saime jutule ja sai väikestviisi sebitud ka. Aga tõsiselt kumbki asja ei võtnud, mõlemal oli vist vaja veel sarvi maha joosta.
Kooliajaks suhted katkesid, kuid järgmisel suvel juhtusime uuesti kokku ja võtsime asja tõsisemalt käsile. Kuid talvel ei saanudki ma isegi aru, kas
oleme koos või mitte, kokku saime üsna juhuslikult ja harva. Ise igatsesin temaga ikka korralikku suhet, aga tema näis kahevahel olevat, lõpuks
otsustasin selle enesepiinamise jätta ning katkestasin suhte.
Kolm nädalat mõtles ta siis elu üle järele ja taipas, et tal mind ikka vaja on. Andsin järele ja sellest ajast sai meist püsiv paar. Sellest möödunud
kahe aasta jooksul oleme üle elanud kümnekuulise kaugsuhte ning nüüd juba pool aastat õnnelikult sama katuse all elame
Tavaline laupäevaõhtune tantsupidu tavalises külakultuurimajas. Järgmist laupäeva ei jõudnud kuidagi ära oodata.
Kanal 2 saates "Muusika Sinule!" Valisin tema, sest ta oli nii konkreetne kui veel olla annab! Peale suuri jamasid viimasel ajal, millele
lahenduse saime, oleme üliõnnelikud ja Oktoobris saame oma esimese Tite!!! 
Minu abikaasa on ühtlasi ka mu klassivend 
Mulle jäi mu praegune abikaasa esimest korda silma kaubanduskeskuses, kus mõlemad tööasjus viibisime. See oli kevadel, mõned aastad tagasi. Samal
aastal, juuni kuus pidasime mu sõbranna sünnipäeva Atlantises,kuhu algselt pidin minema koos mehega, kellega miskit nagu susises. Aga see mees ei
saanud mingil põhjusel tulla. No läksin üksi.
Pidu oli juba lõppemas, kui märkasin Teda. Näitasin teda ka sõbrannale ja mainisin, selles mehes on midagi, mis mind köidab...
Peo lõppedes väljusime klubist...ja Ta tuli mu juurde, ulatas oma visiitkaardi ning me vahetasime paar viisakat lauset. Helistasin talle juba tunni
aja pärast, vist pool viis hommikul
Ja me vestlesime vist 15 minutit.
Umbes nädal aega me ei kohtunud, kuid helistasime iga päev mitmeid kordi ja saatsime sõnumeid. Lõpuks ühel õhtul otsustasime minna kohvile ja siis
edasi enam ei saanud kuidagi ühtegi päeva suhtlemata olla...
Poole aasta pärast hakkasime koos elama... ja nüüdseks juba mõnda aega õnnelikult abielus

Gümnaasiumisse tuli õppima üx tüüp. Ta oli kõige pikem, ta oli kõige lemmikum, üle kooli aktivist ja mulle ta üldse ei meeldinud. Ei tahtnud
inernaatigi kolida, kuna "see elab seal".
Terve kooliaasta elasime nö. ühe katuse all, ühes seltskonnas, alles järgmisel aastal hakkas ta mind sebima (ja et see võttis tal oodatust kauem aega,
kasvas huvi järjest enam). Kuna tal endal oli tüdruk olemas, siis sai sellest nö. avalik saladus- kõva häälega sellest ei räägitud, aga terve
internaat teadis ja kuulis, kuidas kutt hommikuti vahetult enne kasvataja tulekut oma tuppa kobis. Lihtsalt me kohvitasime ja rääkisime ennast magama
(no sex).
Siis aga ühel vist närvid ei pidanud vastu ja see mainis kuti tüdrukule, mis värk käib ta selja taga. Nad läxid lahku, kutt natuke toibus ja tuli minu
juurde 
Rate.ee-s kohtusime
Täpsemalt sealses jutukas.
Ei mäleta!
Delilah-su iga on juba sealmaal et peaksid hakkama kasutama Ginko balboa ekstraktikapsleid. See aitab seniilide mälunõtruse vastu ja on Alzheimeri
ennetamiseks ka ok.Proovi!
TJ
Neid võid ise süüa, kastead!
Tore, kui keegi provokatsiooni õnge läheb
Ma ootasin küll küsimusi stiilis "kui palju sa joonud olid", aga noh...
Selgituseks - olin siis kellegi teisega ja veel oma 7 aastat ei pakkunud mu teinepool mulle huvi rohkem kui sõbrana.
Kuna aga tol ajal tekkis palju uusi tutvusi, siis konkreetset situatsiooni tõesti ei mäleta.
Oli kunagi üks kuum koht Tallinnas nimega Silva Baar. Seisin seal tantsupõranda ääres mokk töllakil ja varitsesin saaki. Sattusid seal sädistama kaks kelmikat sõbrannat. Mina valisin neist kobedama (blondima) ja kutsusin tantsima. Sellest hetkest peale oleme lahutamatud juba 9 aastat. Too sõbranna aga ei ole veel mehele saanud ning aina kadestab minu naist, et mina mitte teda ei valinud omale...
Jutukas, kaks-kolm aastat vahelduva eduga suhtlesime, oleksime peaaegu aastakese varem kohtunud, aga ju me kumbki polnud selleks veel valmis..
Praegune elukaaslane oli minu exmehe parimaid sõpru. Tundsin teda päris kaua, aga ei olnud kordagi mõelnud ega vaadanud teda sellise pilguga.
Aastaid hiljem oli periood, kus mõlemad olime vabad.Kuidagi hakkasime nokkapidi koos sahistama ja nii see läks.
Aasta 2000 oli ja rahvaloendus.See,kes meie majas loendama pidi,sai hullusti peksa pahatahtlike elanike poolt.Uut loendajat,kes olnuks nõus sellesse
majja tulema,ei leitud ja siis ta pidigi ise tulema(ta tegelt oli seal miski teiste juhendaja või midagi).Loendas mu üle,imestas veel,et miks nii
korralik tütarlaps sellises majas elab,pool aastat hiljem helistas,saime kokku jne.
ei saa oma "saladust" avaldada, sest see pormustaks mu reputatsiooni (kui seda yldse on)
Tule aga kapist välja, pipi
küll me ära kannatame
maiu, ei saa. olen varem teinud teatuid avaldusi mone asja kohta ja minu vaike postitus lykkaks kogu eelmise raske too ymber
Meie juhtusime (kas ikka juhtusime
) firma jaanipeol lõkke äärde palgi peale kahekesi istuma jääma ja nii me jäimegi sellest hetkest alates.
hellas hundisl. ajasin ta ühe teise mehega kogemata segamini...ja ütlesin tere. ta ütles vastu.
rate.ee kaudu
minupoolsest kirjast said alguse pikad - pikad msn'i vestlused igal õhtul/öösel, mis sest, et tema juba 7ks pidi töö olema igal hommikul.
kaks kuud hiljem saime päriselt ka kokku... ja üle kivide ja kändude oleme jälle õnnelikult koos
Tuli mu sünnipäevale(mu tuttavatele)kaineks autojuhiks...ega ma tast eriti hoolinud,aga peaaegu terve aasta piiras ta mind ja ühel hetkel tundsin "liblikaid"kõhus ja mõistus kadus.
Kasutasin eelpool mingis teemas väljaöeldud varianti-igatahes on end õigustanud.
Ma ei tea isegi enam, kuidas.
Aga suuresti tänu sellele samale foorumile siin.
sama siin, lõin teiselt naiselt lihtsalt mehe üle. Koos oleme juba 11 aastat. Aga iseenesest oli lugu tore. Pidasime koos perekonniti pidu, jõin liiga
palju, tahtsin koju, süda paha
Nii mu praegune mees siis tuli mind põetama ja kaussi voodi äärde tooma, icc. Olin purjus nagu Sidorovi kits ja siis
ma seal selle okse kausi kohale kummardades soigusin, kui väga ma teda ikka armastan ja mida iganes
Ja senini armastan

Tsitaat:
Algne postitaja: murdjamees
Rääkige siis kus ja millistel asjaoludel oma elu armastusega kohtusite.
net on süüdi. a mitte see foorum, selle siin avastasin siis kui süda juba murtud sai.
Ühises töökohas, kuigi ta mulle sugugi ei meeldinud, oli teine selline arg ja häbelik. Mulle meeldis teda igasuguste küsimustega pommitada, et näha
kuidas ta kokutama hakkab
Aga mingil hetkel hakkas ta ise juba mul sabas sörkima.
Aasta pidasin vastu, siis andsin alla 
läksime tollaste sõbrannadega reede õhtul baari ja seal panid teised kohe tähele, et baarmen jälgib mind kogu aeg. olin seal baaris esimest korda...ja sellepärast arvasin, et ta vaatab lihtsalt kui uut nägu seal...aga kuidagi läks nii ,et juba mingi neli kuud hiljem tuli ta minu poole ja hakkas siin tihti käima...ja nüüd elamegi koos
Oma praeguse kallimaga tutvusin juba peaaegu 20 aastat tagasi. Olude sunnil ja veel mõnel muul põhjusel läksid tookord meie teed eri suundadesse peale pool aastat kestnud suhet. Me mõlemad abiellusime, saime lapsi ja elasime pereelu üle 10 aasta, läksime lahku oma abikaasadest, põdesime pikalt. Siis ühel päeval leidsin orkutist tema profiili ja saatsin talle sõbrakutse. Selle peale ta saatis mulle meili, mida mina ei avanud 3 kuud (ma ei kasuta seda postkasti igapäevaselt). Kui ma lõpuks kirja kätte sain, otsustasime kohtuda ja kohvile minna. Nüüdseks on meie kaugsuhe kestnud peaaegu aasta. Eks näis...
Alguses lobisesime jutukas, siis hakkasime õhtuti koos rattaga sõitmas käima ja no nii ta läks......
Oma praeguse tüdrukuga sain tuttavaks RATE.ee kaudu. Ta on mulle väga palju haiget teinud, sellest on siin isegi teema üleval. Oma exiga sain tuttavaks tema õe kaudu ühel sünnipäeval. Oma esimese armastusega sain tuttavaks ülikooli ajal. Samas ma olin noor ja loll, et ei osanud seda hinnata, nüüd kahetsen teda tagant järgi.
Tsitaat:
Algne postitaja: officer
Tsitaat:
Algne postitaja: murdjamees
Rääkige siis kus ja millistel asjaoludel oma elu armastusega kohtusite.
...millisega neist paljudest?
...millisega neist paljudest?
kas üle väikese tyra? 
Tsitaat:
Algne postitaja: testitud.parm
Ega neil tibidel on see tõesti iga päev uus armastus. Kui tõmmunäoline sõstrasilm oma suure munni sisse torkab, siis on kohe armastus majas. Kui korralik mees teda hingest armastab ja hoolib temast, siis see saadetakse üle tyra.
Oma praeguse naisega sain tuttavaks ühiste huvidega tegelejate seltkonnas. Kuna tema ja mina tegelesime selle huviga väga andunult ja naisevõtu aeg
oli tasapisi kätte jõudnud ei olnudki eriti raske valikut teha. 
Ausalt ei mäleta... võibolla, et laulsime ühes kooris
Sokutati teiste kursaõdede poolt kaaslaseks rongi peale. Siis me seal suudlesime tartu - tallinn vahe, jope all. See võis kentsakas olla. 
Vahel õhatakse, et mis siis oleks saanud, kui ma poleks sind kohanud.... või siis nii hea, et ma sind kohtasin. Eriti uhke oleks seda teha oma kuldpulmade hommikukohvi rüübates ja siis heietada oma lugu...kas te mäletate oma trehvamise lugu ja kui detailselt?
Väga proosaliselt ja ehtnõukogulikult kulgenud töökoharomaan oli - töötasime ühes tehases ja tundsime teineteist enne 5 aastat, et ei mingit
üleloomulikku tunnetepuhangut
ka armumine oli juba varem ära toimunud
, aga seks klappis ja huvid olid ka ühised... tuli tahtmine lapsi
teha
mitte vähema tähtsusega ei olnud ka selline tolle aja tüüpnähtus, et perekonnale anti korter...
Arvesse võttes foorumiraffa enamuse pragmaatilist ellusuhtumist, jätaksin enda loo heietamise siis kuldpulma päevaks. Ja kes usukski tõsimeeli lugusid
armastusest esimesest silmapilgust...
väga sarnane teema on foorumis juba olemas. a la kuidas kohtusid oma praeguse elukaaslasega?
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
kas te mäletate oma trehvamise lugu ja kui detailselt?
Habe,jälle paelub mind Sinu avatar,
ja armastust esimesest pilgust usun surmkindlalt,mulle heideti see pilk traktorist, mida arvasin tühjalt ringi sõitvat,nii vaikne oli see mees
traktoris.Nii see siis läkski.Ja pole ta nii vagane ühti...
Mind paelub jälle sinu avatar. Just kui vaataksin peeglisse, proteesid kraanikausi serva pääl... 
nojah,minu avatar ongi peeglist.Sinu oma aga kusagilt sügavamalt
ma ei mäleta, kas olen midagi öelnud sellesse teemasse aga leitud siis ikka interneedusest, laisa inimese värk, mis muud.. 
Kui kohtun, annan teada
Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
Habe,jälle paelub mind Sinu avatar,
ja armastust esimesest pilgust usun surmkindlalt,mulle heideti see pilk traktorist, mida arvasin tühjalt ringi sõitvat,nii vaikne oli see mees traktoris.Nii see siis läkski.Ja pole ta nii vagane ühti...
"Rahu, ainult rahu!"
(Kod. Carlson)