Board logo

Inimese ja tema koera...
sales - 25.11.2007 kell 20:43

Pressinud täna autoga libedal teel läbi lumesaju koju ja näinud õueväraval ootamas oma saksa lambakoera läks süda kuidagi hellaks, et kohe kallistasime ja mürasime lumesajus tükk aega
Ja siis ma mõtlesin, et inimese ja tema koera suhtes on midagi salapärast Meenus, et varem, kui mul koera polnud, oli kuidagi kõhe üksi maamajas olla... aga nüüd olen justkui kaitseingli selja taga
Kuidas teil need suhted on?


angoorake - 25.11.2007 kell 21:00

Koera pole,on kass..ja jube tore on koju tulles,kui ta mulle vastu sibab,ise niiii rõõmus!


reheline - 25.11.2007 kell 21:41

Ka minul ja perel on koeraga erilised suhted olnud. Eelmine koer läks parematele jahimaadele kaks kuud tagasi. 15 aastat pereliige olnud. See oli kurb. Ennast polnud kodumail, lapsed matsid. Nad ei kaevanud lihtsalt auku, nad korraldasid matused. Kirstu, küünla ja lilledega. Ja pisaratega.
Nüüd on uus kutsikas, side hakkab juba tulema.


sales - 25.11.2007 kell 21:49

Vaat sellepärast ma selle looma ja inimese suhte siia, inimsuhete valda paningi, et äkki polegi see lihtsalt suhe loomaga vaid inimeste vaheline suhe... või siis sisemonoloog iseendaga looma vahendusel...


Kurimoor - 25.11.2007 kell 22:23

Loomad on fantastilised. Kui minu küülik lahkus siit ilmast siis valasin krokodillipisaraid. Aga koerad on minuga siiani, ei kujuta ettegi, kui neid ei oleks.
Jõudsin eile üle 3 päeva koju ja kuna olin üksi kodus, siis võtsin mõlemad oma boksud õhtul kaissu.


brainstorm - 25.11.2007 kell 22:32


Viimati tönnisin vist niikui laps siis, kui mu eelmine koer 2004-ndamal auto alla jäi. Ja tegin omale etteheited...
Mu tolleaegne elukaaslane nuttis ka... Polnud söögiisu, ega tahtmist kellegiga suhelda...
Jäin haigeks, võtsin haiguslehe ja nädal aega leinasin...
Naabrid hiilisid uksest mööda lausa, sest meil oli lein...
Siiralt, see pole mingi poos, aga eluisugi polnud...
Nädala möödudes tuli sõber külla, hõigates juba uksel: "Läksime"....ja mu ellu tuli Robi, kes mu ise välja valis

No ei võtnud mu süda teda tegelikult veel pikka aega omaks, aga ta oli(on) niikuradi püüdlik, selleks et seda (minu südant siis) röövida...
Täna, kus Robil neljas aasta jookseb, võin öelda, et ta on mu parim sõber!!!
See tunne, kui sa koju jõuad, ning tema siirast-piiritut rõõmu näed.....
Ma ei oska seda kirjeldada
Leian, et inimesel lihtsalt peab olema üks neljajalgne sõber, sest seeläbi muutume paremateks---nad suudavad meid muuta paremini, kui ükskõik kui romantiline armusuhe seda iial teha võiks...
Krt. üks nõretav hala sai Kohe tuleb Off ja soovitab ajuloputust.


Phantom - 25.11.2007 kell 22:52

Koer on siiralt rõõmus ka siis kui sa kell 5 öösel peolt koju jÕuad


susanna - 26.11.2007 kell 11:55

pole koera, aga kass on.
ja ka ronib või mööda sääri üles, et sülle saada, kui koju tulen.
mõnus karvapall.


skingirl - 26.11.2007 kell 12:25

mul on ka üks rotikas, kellega mürada, no eks ka telefoniga räägime vahel


SinineLiblikas - 26.11.2007 kell 17:18

Olid.Oli jube kiindumus vastastikune.Koer mõistis alati kui ma röömus olin ja kui kurb.Kindlustunne oli väga suur kui ta olemas veel oli.KAsvöi maal kurdi vanaema majapoolel.iga sagina peale oli ta valmis märku augatusega andma.KAhju ,et ka loomad vananevad ja haigeks jäävad kahju ,et ka nemad kunagi meie seast lahkuvad.Mul oli koer väga kallis ja juba lapsepölves koerapojana.Me kasvasime koos suureks.


Pipilota - 26.11.2007 kell 18:20

koerad ju kunagi ei hinda ega halvusta sind. ehk see teebki selle suhte nii eriliseks.


rosita - 26.11.2007 kell 18:43

On üks meiegi pereliige neljajalgne ja veel päris suur.
Lisaks lõputule truudusele on koer õpetanud lastele hoolivust kõige elava vastu.


metsakutsa - 26.11.2007 kell 20:47

Mina saan oma saksa lambakutsaga samuti suurepäraselt läbi....paremini kui enamike inimestega


Toxic - 26.11.2007 kell 21:52

Ma ei kujutagi oma elu enam ilma koerata ette. Üks hing, keda tõesti südamest armastan. Nii siiras ja vahetu. Jah, lähengi parem koeraga õue kui et siin arvuti taga istun. Loodus kutsub...


jaanely - 01.12.2007 kell 08:37

Minule on mu väike krants elus kõige tähtsamal kohal. Mina tema jaoks ilmselt ka,sest ta sätib kõik oma olemised ja magamised minu järgi. Üksi jätan teda haruharva ,sest on võimalik teda ka tööle kaasa võtta. Kui ta minu ellu poolteist aastat tagasi tuli,siis täitis ta ühe suure tühimiku,millest mul enne aimugi ei olnud. Tema suurtes pruunides silmades on selline eriline pilk,mis südame soojaks teeb. Ta ajab mind pidevalt oma uute leiutatud trikidega naerma ja kui ta sülle tuleb või sinna lausa magama heidab, on väga mõnus olla meil mõlemal.


sales - 01.12.2007 kell 11:29

On refleksid ja instinktid...
mitte nii nagu inimesel, kellel on tundmused - armastus, viha, põlgus...
Ja sellest tulenevalt väljendavad kodu- ja lemmikloomad oma peremeeste tundmusi- kurja inimese loom on kuri, eraku loom erak... jne.
Et tegelikult inimesed läbi oma lemmikloomade väljendavad oma tundmusi teiste inimeste suhtes


jll - 01.12.2007 kell 14:09

Koduloomi ei ole. Koera linnakorterisse ei võtaks iial. Teisi loomi vaatlen rohkem läbi gastronoomilise prisma. Vabalt ringijooksva, üle 20 kg, koera lähenemine mulle või minu pereliikmetele rünnakukaugusesse tekitab minus mõrvaiha. Eile üritas üks järjekordne omaniku lemmik mind hammustada kui ma sõitsin jalgrattaga selleks ettenähtud teel. Omanik küll hüüdis koera tagasi ja mulle et "ne kussajet" kuid ikkagi langes veel üks piisk karikasse. Varsti muretsen tulirelva ja hakkan mulle lähenevaid koeri lihtsalt maha laskma.


Myrk - 01.12.2007 kell 16:15

Algne postitaja :sales

Et tegelikult inimesed läbi oma lemmikloomade väljendavad oma tundmusi teiste inimeste suhtes
...........................................................................
Ehk ongi nii. Ma olen endale isegi lubanud hinnata inimest, selle põhjal, kuidas ta suhtub loomadesse. Ja kahjuks olen jõudnud järeldusele, kes vihkab loomi, see ei armasta ka inimesi.


kranz - 01.12.2007 kell 17:21

Tsitaat:
Algne postitaja: jll
Koduloomi ei ole. Koera linnakorterisse ei võtaks iial. Teisi loomi vaatlen rohkem läbi gastronoomilise prisma. Vabalt ringijooksva, üle 20 kg, koera lähenemine mulle või minu pereliikmetele rünnakukaugusesse tekitab minus mõrvaiha. Eile üritas üks järjekordne omaniku lemmik mind hammustada kui ma sõitsin jalgrattaga selleks ettenähtud teel. Omanik küll hüüdis koera tagasi ja mulle et "ne kussajet" kuid ikkagi langes veel üks piisk karikasse. Varsti muretsen tulirelva ja hakkan mulle lähenevaid koeri lihtsalt maha laskma.

Süüdi pole mitte koer,vaid peremees...


jll - 01.12.2007 kell 18:53

Lihtsam on likvideerida otsene oht, ehk paneb see ohu omanikku natukenegi mõtlema. Inimese tapmiseks peavad olema väga tõsised põhjused.


brainstorm - 01.12.2007 kell 19:10

Kas Sa ei arva, et pisut ise oma hirmu-või-sallimatusega noid koeri ärgitad?
Ja koer pole ju selles süüdi, et peremees lontrus on, või mis?
Et paneme aga kõik äralörtsitud sõbrad magama?
Ja siis võtab too tont omale uue koera, ning hakkab toda rikkuma!!!
See Sinu lähenemine pole ju ka mingi lahendus.


ullike - 01.12.2007 kell 19:20

Tsitaat:
Algne postitaja: brainstorm
Kas Sa ei arva, et pisut ise oma hirmu-või-sallimatusega noid koeri ärgitad?


Iga normaalne koer ärritub, kui näeb jalgratturit Millegipärast ei meeldi neile kiirestiliikuvad esemed, näiteks rattakodarad ja -helkurid ja pedaalid ning jalad pedaalidel on äärmiselt ahvatlevad


brainstorm - 01.12.2007 kell 19:30

Ei tea midagi...
Minu peletis on saanud piisavalt jalgratta kõrval joosta, et selline instrument teda ei häiri.
Probleeme tekitavad näiteks kepikõnni harrastajad, aga me saame hakkama ka selle problaga.
Sõimata olen siiski üksjagu ka saanud, sest pargis olen tal vabalt joosta lasknud, siis kui minu meelest kedagi võõrast, keda see häirida võib pole, ning siis on keegi saabunud, ning minu elukas on tutvuda soovinud..
Kindlasti oleks parem olnud, kui Robi peremees kusagil maal elaks, aga... mis parata.
Mu sõber on saanud kõikvõimalikud vaktsiinid, ning pole ühtegi inimest hammustanud, kuid probleemne on see, et ta naudib seda, kui inimene kardab, ning võib siis vabalt kaasa mängida...
Aga kõik on kontrolli all.
Ma ei saa ju oma sõbrale natukest vabadust-jooksmiserõõmu keelata?


kranz - 01.12.2007 kell 20:05

Ma ka sõidan tihti jalgrattaga...juurde on karanud suured koerad,nagu vasikad...seni pole ükski koer mind söögikõlblikuks tunnistanud.Tähtis on see,et ei tohi näidata,et kardad teda.


jll - 01.12.2007 kell 21:06

Tsitaat:
Algne postitaja: kranz
Ma ka sõidan tihti jalgrattaga...juurde on karanud suured koerad,nagu vasikad...seni pole ükski koer mind söögikõlblikuks tunnistanud.Tähtis on see,et ei tohi näidata,et kardad teda.


Et teed siis pimedas, libedal teel absoluutselt kartmatut nägu või? Või üritad peale 6-7 km ränka sõitu teistmoodi higi järgi haiseda? Ma ei ole kunagi ühtegi koera kartnud, olen 3 korda astunud ründava koera ja laste vahele, alati on koer saanud kannatada. Ühe koera oleksin äärepealt noaga tapnud, kuid lapsed palusid seda mitte teha. Mind absoluutselt ei huvita kuivõrd võin mina vigastada saada. Koeral on õigus territooriumi ja peremeest kaitsta ja ma aksepteerin seda õigust täielikult. Koeral ei ole mitte mingit õigust avalikus ruumis mind ilma põhjuseta rünnata või üles näidata agressiivsust minu suhtes. Selline koer tuleb kohe ühiskonnast eemaldada.


kranz - 01.12.2007 kell 21:15

Sellise koera peremehele tuleb rasvane trahv teha,siis oskab koera kodus hoida,mitte hulkuma lasta....ega koer ei tea ju,kus on tema territooriumi piirid.


Myrk - 02.12.2007 kell 00:59

Jah, jube lugu, tihti jätab koera kasvatus soovida, ja inimeste oma ka, kes igal võimalusel noaga vehivad, arvestamatta teistega. Ja kus see kole viha inimestesse tuleb . Hirm tuleb kohe peale.


sinisilm - 02.12.2007 kell 09:28

Ega koer jah tea oma piire, kui peremees pole õpetanud. Meie hunt jääb kui naelutatud piirile seisma.Terve elu lahtiselt olnud ja külapeal pole kordagi käinud.Aga ma ei tea, kas kõigiga nii toimib. Muide vahelduseks koera piiritule usatavusele(n.n. ahistamisele)mõjub värskendavalt kassiga suhtlemine.


sales - 02.12.2007 kell 10:02


Aga kui teemasse, siis inimene kodustas koera, kuid kass inimese Seega on koer peremehe nägu, aga peremees kassi nägu


Myrk - 02.12.2007 kell 10:24

Ära sina märgi, või kass inimese nägu Minu kass lõi jooksuajal hambad säärde. Pole just tähele pannud, et mu ümber sidemetes või plaasterdatu isendid liiguksid. Või pole mul õiget jooksuaega olnud. Aga, kui tuleb..., panen esmaabi karbi käeulatusse.


kranz - 02.12.2007 kell 10:40

Minu kass on kohutav ringitõmbaja ja kakleja...jube mõelda,et ma võin selliseks saada


Taevane - 02.12.2007 kell 11:29

Jah, on olnud selliseid erilisi loomi mu ümbruses, on praegugi. Koerad kuuluvad ka nende hulka. Mäletan siiani, kuidas njufaga sai maal talvel rändamas käidud. Hulkusime vabalt mööda südatalviseid metsi, jooksime läbi hangede ja kraavide, tema alati u 10 meetrit eespool. Kui ma maha hakkasin jääma, siis ootas mind natuke ja läks jälle rõõmsalt hüpates edasi, endal alati selline sõbralik ja rõõmus pilk silmis.
Oli üks ustav sõber, aga enam teda ei ole kahjuks.


kranz - 02.12.2007 kell 11:49

Oma colliet leinan siiamaani taga...ta oli eriline...rõõmustas alati minuga koos ja kui olin kurb,tuli ta mind lohutama,pistis mulle koonu sülle ja kurvastas koos minuga.Ta oli nagu inimene-sai kõigest aru,mida rääkisin.Nüüd kui tema hauda(mis asub mu aias)hooldamas käin,tuleb ikka pisar silma,sest tunnen tast kohutavalt puudust...ta oli 15 aastat mu sõpradest kõige parem


brainstorm - 02.12.2007 kell 19:48

Mul on elus korra kass olnud ja...
Mulle pole vaja kedagi, keda ümmardada.
Mulle on vaja sõpra, kes mõtleks minu egost lähtudes....
Pamperseid vahetan meelsamini, kui liiva ja....
Olete ikka tähele pannud, kui rõve on kassikuse hais?
Ja-jaa, ma olen piisavalt lohakas selleks, et unustada, kui sageli ma toda liiva vahetama pean...
Leian, et kass....
Krt. mulle meeldib, et Robi naudib, kui mõne puu otsa aetud saab


susanna - 02.12.2007 kell 19:56

ma olen jälle liiga laisk, et korteris koera pidada, mitte, et ma koerte vastane olen.
lihtsalt leian, et ta piinleks siin päevad läbi üksi, kuni pere koju saab.
kassi kaussi tühjendame regulaaselt ja ausalt öeldes peale seda, kui kõutsil sai op tehtud, kusi ei haise.


brainstorm - 02.12.2007 kell 20:06

Nojah, ma ei leiagi, et oleks reaalne kindel suhtumine noisse asjadesse.
Aga koer harjub minu elustandarditega ära, ning mina ei peagi tema omadega harjuma....


susanna - 02.12.2007 kell 20:08

brain
kass harjub ka.
aga igale oma.
kindlasti, kui juhtub see, et meie maaelamine peaks kunagi valmis saama, eks siis tuleb ka koer perre.


brainstorm - 02.12.2007 kell 20:17

Aga ühes võid Sa kindel olla, kallis Suusi---koer allub peremehele alati, ning peremees on alati hea inimene
Muide, meenus, et koera keelel on haavuparandav toime....
Kass seevastu...


tiivitaavi - 02.12.2007 kell 20:19

...on palju iseseisvam loom ega vaja iga teatud aja tagant pissitamist rihma otsas


brainstorm - 02.12.2007 kell 20:23

ohh oleks Sa mu kass...

Jätaks Su pimedasse tuppa ja liiva viiks ka endaga kaasa ja...laseks toa koeri täis ja....
aga õnneks Sa pole mu kass
Koer on VÄGA INTELLIGENTNE LOOM!
Temaga saab rääkida.


susanna - 02.12.2007 kell 20:24

mulle sobib see, et kass omaette kusagil oma pesas magab ja mulle hingetõmbeaega annab.
meil on selline suhe, et kui ikka olen väga väsinud, siis ta tunnetab seda ja tuleb vaikselt kõrvale , sätib pea jalgadele ja hakkab nurruma.
ja kassiga saab ka rääkida.


tiivitaavi - 02.12.2007 kell 20:24

Kass ravib,ta ronib su peale just sinna kohta ,kus haige on


susanna - 02.12.2007 kell 20:25

nojah, eks ta ole, ma lähengi varsti opileeks siis pärast ravib mu valust ka terveks, ma loodan.


kranz - 02.12.2007 kell 20:28

tõsi ka või?!..mu väimehele läheb kass alati kubeme piirkonda magama...


brainstorm - 02.12.2007 kell 20:28

Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
mulle sobib see, et kass omaette kusagil oma pesas magab ja mulle hingetõmbeaega annab.
meil on selline suhe, et kui ikka olen väga väsinud, siis ta tunnetab seda ja tuleb vaikselt kõrvale , sätib pea jalgadele ja hakkab nurruma.
ja kassiga saab ka rääkida.

Robi tunnetab ka, kui peremehal tuju pole...
Ja kui peremehe mobla tõrtsu teeb, aga too siga ikka edasi magab, siis teeb ukse lahti ja viskab oma kuradima raske kere peremehe rinnakorvile...
Nojasiis jõuab bossile kohale, et töökle tuleb minna
Te ärge mulle tulgegi mitte rääkima, kes peremehesse paremini suhtub


tiivitaavi - 02.12.2007 kell 20:45

Muide meil on kass,kes igal hommikul kindlal kella ajal voodisse ronib ja lõuast hammustab.

Ta küll ei tea vist ,et me tööle peame minema,aga süüa saab sel ajal, kui ärkama peame . Kui jään vedelema voodisse ,siis pean arvestama ,et tuleb" kassiäratus"


brainstorm - 02.12.2007 kell 20:47


Arvan, et ta ennetab, sest see Sinu äratus, ühes luuaga, oleks vist temale nutusem..


tiivitaavi - 02.12.2007 kell 20:53

Paluks püsida teemas


brainstorm - 02.12.2007 kell 20:56


Ma paar korda olen nii naabri kassile käratanud, aga...
Või tema hoolib


tiivitaavi - 02.12.2007 kell 20:57

Kuses su ukse täis


brainstorm - 02.12.2007 kell 20:58


Millised kogemused Sul!!!
Vaeseke


tiivitaavi - 02.12.2007 kell 21:25

Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Ära sina märgi, või kass inimese nägu Minu kass lõi jooksuajal hambad säärde. Pole just tähele pannud, et mu ümber sidemetes või plaasterdatu isendid liiguksid. Või pole mul õiget jooksuaega olnud. Aga, kui tuleb..., panen esmaabi karbi käeulatusse.

ilmselt on sul siiami kass
on tuttavgi traumapunktis nõelumas käinud,kui siiamil (Siimul) oli jooksuaeg.


jll - 03.12.2007 kell 01:39

Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Jah, jube lugu, tihti jätab koera kasvatus soovida, ja inimeste oma ka, kes igal võimalusel noaga vehivad, arvestamatta teistega. Ja kus see kole viha inimestesse tuleb . Hirm tuleb kohe peale.


Ma oli kalal ja lapsed olid ka. Kalale ei minda ilma noata. Nuga on mul kala püüdes saapas. See koer ei kartnud suurt mitte midagi. Sellepärast olingi valmis teda teibasse ajama. Või äkki oleks pidanud lapsed koos minuga jääkülma vette hüppama? Ei mingit viha puhas enesekaitse. Pontu jäi ellu ja pani kiljudes minema peale seda kui oli ränga hoobi rusikaga vastu pead saanud (see võttsi ta suht juhmiks) ja seejärel küljelöögi kirsaga esijalghade vahele. Kuna ma selleks hetkeks olin juba tige sest ta rsk oli väga agressiivne ja lapsed nutsid võtsin saapast noa ja mõtlesin, et kunagi siis ikkagi peab esimene kord olema.
Mul on olnud maakodus nii njuufa (puhast tõugu) kui ka segavereline hunt. Mõlemad on olnud ülisuured elukad. Kusjuures njuffa oli ülisõbralik, kuid ainult ükskord keeras ära jumal teab miks ja ründas last. Ma jõudsin vahele ja selgitasin talle et ta tegi valesti. Rohkem ta kedagi ei puutunud oma pika elu lõpuni. Hunt oli väga kummaline loom. Kuid alati sõbralik.
Ma ei vihka koeri. Lihtsalt ka kõige sõrbalikum koer võib alati rünnata räägitagu mida tahes ja olgu treening nii hea kui tahes. Alati võib koera ajus tekkida lihtsalt lühis ja siis võtavad võimust instinktid.


brainstorm - 03.12.2007 kell 01:44

Oootaga..
Sa ju rääkisid ennemalt, et lapsed koera elu eest palusid?


jll - 03.12.2007 kell 02:04

Kui nad nägid mu käes nuga, siis palusidki. Soovid sa täpsemaid detaile või olustiku kirjeldust? Nuga on mul kalal üliterav ja ligi 20 cm pikk fileerimisnuga mis lõikab nahalt karvu nagu zilett. Lisaks on mul autos juhi vasakul käel laekas üliterav viktorinox juhuks kui peab läbi lõikama turvavöösid või on midagi muud jamasti.
Looma tappa ma ei karda kuid mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi isegi kala tappa. Vanasti kui sai maal talus elatud pidin nii 15-16 aastaset peale osa võtma regulaarsest loomatapust. Oli see siis siga, lammas, jänes, lehm, vasikas, kana või muu pudulojus.


sales - 03.12.2007 kell 19:11

Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Ära sina märgi, või kass inimese nägu Minu kass lõi jooksuajal hambad säärde. Pole just tähele pannud, et mu ümber sidemetes või plaasterdatu isendid liiguksid. Või pole mul õiget jooksuaega olnud. Aga, kui tuleb..., panen esmaabi karbi käeulatusse.


Myrk, eksid - see on ikka midagi muud, kui inimene on kassi nägu... ja ma üldsegi ei imestaks kui sa aegajalt sellisel juhul ka oma hambaid teritad...


ikspere - 09.12.2007 kell 15:46

Koeral ja koeral on ülisuur vahe.Agressiivselt käituvad esimesena ikkagi ebakindlad koerad.Koera ebakindlus tuleneb peremehe ja nö.koduse "karja"käitumisest.Ja mis köige tähtsam-pärilikkuset.No mida paganat tahta koerast,kelle esivanemate hulka kuuluvad nii dob.,slk.kui ka mingi hagijas...Sama kui segada viina vahuveiniga-tulemus on ettearvamatu.Ja veel -slk on kahte tüüpi: näitusekoerad ( a la Rex -,keda enamus teist slk.nime all tunnevad) ja töö,e.dressuurikoerad . Viimastega on vähem jama,kuna neid ei ole aretatud mitte välimusest ,vaid iseloomust ja tööomadustest lähtudes ja kaitse käivitamiseks on vaja vastaspoole agressiivsust. Üldjuhul aitab treenimata koera törjumiseks korralikust kaikast...Ja omanikud tuleks kohustuslikus korras (koerte)kooli saata.


sales - 11.12.2007 kell 17:05

Su pikast jutust võib teha resümee, et inimesel ja inimesel on suur vahe... suuremgi kui nende koertel


ohakas - 11.12.2007 kell 19:49

aga mida teha nende rikutud koertega,
kui peremees on loll ja tema koera tuleb karta rohkem kui tuld?


ariita - 11.12.2007 kell 21:09

siis tuleks vähemalt sellele rikutud koerale suukorv pähe panna ja säästa teda kärarikastest kohtumistest "hullumeelse maailmaga"


ohakas - 11.12.2007 kell 22:58

jah tuhandest õigus, koerale suukorv pähe tõmmata, aga kui peremees ei pane ja teised keegi ei julge.


ariita - 11.12.2007 kell 23:12

siis vist ei aita muud kui läbi rahakoti teda selleks sundida (koerale suukorvi pähe panekuks)


ohakas - 11.12.2007 kell 23:30

egas mul see jutt vii kuhugi
peremees on selline, et raha teda ei mõjuta, kust ikka midagi võtta pole seda võtta ei saa
eks hoian silmad lahti ja lapsed ohutus kauguses.


sales - 12.12.2007 kell 09:36

loomaarstidel on selline reegel, et kui ikka looma ravida ei õnnestu ja taltsutada, siis vormistatakse TAPAAKT


ariita - 12.12.2007 kell 12:28

ohakas! aga meelita koer ära, anna talle maiuspalasid iga kord kui kohtute ja las lapsed ka annavad - varsti olete kõik kõige paremad sõbrad


sales - 13.12.2007 kell 22:23

Koera kodustas kindlasti mees ja käis temaga algselt jahil... kassi - kindlasti naine, koos koduhoidmiseks

Aga , ariita, mis põnev sinu jutust välja tuleb et naised suhtuvad koerasse ka nagu mehesse - sööda kord kõht täis, küll ta teab kust järgmise kõhutäie saab


ariita - 14.12.2007 kell 12:13

tõsi ta on, kui ikka mehe kõht tühi , on temagi närviline ja täiskõhuga ikka rahulolev
aga koerad olen suutnud küll sellise võttega ära meelitada ja omad kintsud terveks jätta


Myrk - 14.12.2007 kell 12:19

Ariita, siin vist kehtib see vanasõna" kuidas küla koerale, nii koer külale.


Marchrabbit - 14.12.2007 kell 23:22

Meil on ikka veel vana krants alles.juba 13 aastat vana.Ta on olnud naise pere liige sünnist saati ja nüüd valvabki ülitruult oma perenaist ning käib tal sabas.Täiesti aukartust äratav suhtumine. Mina olen suhteliselt halb peremees olnud ja pahandan temaga tihti.Teine koer on Bernhardiin,kelle võtsime kuu aega tagasi enda juurde,kuna tema perekond kolis korterisse,kus sellist suurt koera pidada ei saa.Tundub,et see koer tundis meis ära oma tulevase perekonna,sest leppis meiega kohe ,nagu oma inimestega.Võibolla suudavad loomad sellistest asjadest tõesti aru saada,või tajuvad seda kuidagi


tiivitaavi - 15.12.2007 kell 00:23

Eelistan kassi sellepärast,et koerale on vaja juhti ja peremeest.

Kass on iseseisvam ja oskab samuti hellust jagada ja kuulata.