
Pressinud täna autoga libedal teel läbi lumesaju koju ja näinud õueväraval ootamas oma saksa lambakoera läks süda kuidagi hellaks, et kohe
kallistasime ja mürasime lumesajus tükk aega
Ja siis ma mõtlesin, et inimese ja tema koera suhtes on midagi salapärast
Meenus, et varem, kui mul koera polnud, oli kuidagi kõhe üksi
maamajas olla... aga nüüd olen justkui kaitseingli selja taga
Kuidas teil need suhted on?
Koera pole,on kass..ja jube tore on koju tulles,kui ta mulle vastu sibab,ise niiii rõõmus!
Ka minul ja perel on koeraga erilised suhted olnud. Eelmine koer läks parematele jahimaadele kaks kuud tagasi. 15 aastat pereliige olnud. See oli
kurb. Ennast polnud kodumail, lapsed matsid. Nad ei kaevanud lihtsalt auku, nad korraldasid matused. Kirstu, küünla ja lilledega. Ja pisaratega.
Nüüd on uus kutsikas, side hakkab juba tulema
.
Vaat sellepärast ma selle looma ja inimese suhte siia, inimsuhete valda paningi
, et äkki polegi see lihtsalt suhe loomaga vaid inimeste vaheline
suhe... või siis sisemonoloog iseendaga looma vahendusel...
Loomad on fantastilised. Kui minu küülik lahkus siit ilmast siis valasin krokodillipisaraid. Aga koerad on minuga siiani, ei kujuta ettegi, kui neid
ei oleks.
Jõudsin eile üle 3 päeva koju ja kuna olin üksi kodus, siis võtsin mõlemad oma boksud õhtul kaissu.
Viimati tönnisin vist niikui laps siis, kui mu eelmine koer 2004-ndamal auto alla jäi. Ja tegin omale etteheited...
Mu tolleaegne elukaaslane nuttis ka... Polnud söögiisu, ega tahtmist kellegiga suhelda...
Jäin haigeks, võtsin haiguslehe ja nädal aega leinasin...
Naabrid hiilisid uksest mööda lausa, sest meil oli lein...
Siiralt, see pole mingi poos, aga eluisugi polnud...
Nädala möödudes tuli sõber külla, hõigates juba uksel: "Läksime"....ja mu ellu tuli Robi, kes mu ise välja valis
No ei võtnud mu süda teda tegelikult veel pikka aega omaks, aga ta oli(on) niikuradi püüdlik, selleks et seda (minu südant siis) röövida...
Täna, kus Robil neljas aasta jookseb, võin öelda, et ta on mu parim sõber!!!
See tunne, kui sa koju jõuad, ning tema siirast-piiritut rõõmu näed.....
Ma ei oska seda kirjeldada
Leian, et inimesel lihtsalt peab olema üks neljajalgne sõber, sest seeläbi muutume paremateks---nad suudavad meid muuta paremini, kui
ükskõik kui romantiline armusuhe seda iial teha võiks...
Krt. üks nõretav hala sai
Kohe tuleb Off ja soovitab ajuloputust.

Koer on siiralt rõõmus ka siis kui sa kell 5 öösel peolt koju jÕuad 
pole koera, aga kass on.
ja ka ronib või mööda sääri üles, et sülle saada, kui koju tulen.
mõnus karvapall.
mul on ka üks rotikas, kellega mürada, no eks ka telefoniga räägime vahel
Olid.Oli jube kiindumus vastastikune.Koer mõistis alati kui ma röömus olin ja kui kurb.Kindlustunne oli väga suur kui ta olemas veel oli.KAsvöi maal kurdi vanaema majapoolel.iga sagina peale oli ta valmis märku augatusega andma.KAhju ,et ka loomad vananevad ja haigeks jäävad kahju ,et ka nemad kunagi meie seast lahkuvad.Mul oli koer väga kallis ja juba lapsepölves koerapojana.Me kasvasime koos suureks.
koerad ju kunagi ei hinda ega halvusta sind. ehk see teebki selle suhte nii eriliseks. 
On üks meiegi pereliige neljajalgne ja veel päris suur.
Lisaks lõputule truudusele on koer õpetanud lastele hoolivust kõige elava vastu.
Mina saan oma saksa lambakutsaga samuti suurepäraselt läbi....paremini kui enamike inimestega 
Ma ei kujutagi oma elu enam ilma koerata ette. Üks hing, keda tõesti südamest armastan. Nii siiras ja vahetu. Jah, lähengi parem koeraga õue kui et siin arvuti taga istun. Loodus kutsub...
Minule on mu väike krants elus kõige tähtsamal kohal. Mina tema jaoks ilmselt ka,sest ta sätib kõik oma olemised ja magamised minu järgi. Üksi jätan teda haruharva ,sest on võimalik teda ka tööle kaasa võtta. Kui ta minu ellu poolteist aastat tagasi tuli,siis täitis ta ühe suure tühimiku,millest mul enne aimugi ei olnud. Tema suurtes pruunides silmades on selline eriline pilk,mis südame soojaks teeb. Ta ajab mind pidevalt oma uute leiutatud trikidega naerma ja kui ta sülle tuleb või sinna lausa magama heidab, on väga mõnus olla meil mõlemal.
On refleksid ja instinktid...
mitte nii nagu inimesel, kellel on tundmused - armastus, viha, põlgus...
Ja sellest tulenevalt väljendavad kodu- ja lemmikloomad oma peremeeste tundmusi- kurja inimese loom on kuri, eraku loom erak... jne.
Et tegelikult inimesed läbi oma lemmikloomade väljendavad oma tundmusi teiste inimeste suhtes
Koduloomi ei ole. Koera linnakorterisse ei võtaks iial. Teisi loomi vaatlen rohkem läbi gastronoomilise prisma. Vabalt ringijooksva, üle 20 kg, koera lähenemine mulle või minu pereliikmetele rünnakukaugusesse tekitab minus mõrvaiha. Eile üritas üks järjekordne omaniku lemmik mind hammustada kui ma sõitsin jalgrattaga selleks ettenähtud teel. Omanik küll hüüdis koera tagasi ja mulle et "ne kussajet" kuid ikkagi langes veel üks piisk karikasse. Varsti muretsen tulirelva ja hakkan mulle lähenevaid koeri lihtsalt maha laskma.
Algne postitaja :sales
Et tegelikult inimesed läbi oma lemmikloomade väljendavad oma tundmusi teiste inimeste suhtes
...........................................................................
Ehk ongi nii.
Ma olen endale isegi lubanud hinnata inimest, selle põhjal, kuidas ta suhtub loomadesse. Ja kahjuks olen jõudnud järeldusele, kes
vihkab loomi, see ei armasta ka inimesi.
Tsitaat:
Algne postitaja: jll
Koduloomi ei ole. Koera linnakorterisse ei võtaks iial. Teisi loomi vaatlen rohkem läbi gastronoomilise prisma. Vabalt ringijooksva, üle 20 kg, koera lähenemine mulle või minu pereliikmetele rünnakukaugusesse tekitab minus mõrvaiha. Eile üritas üks järjekordne omaniku lemmik mind hammustada kui ma sõitsin jalgrattaga selleks ettenähtud teel. Omanik küll hüüdis koera tagasi ja mulle et "ne kussajet" kuid ikkagi langes veel üks piisk karikasse. Varsti muretsen tulirelva ja hakkan mulle lähenevaid koeri lihtsalt maha laskma.
Lihtsam on likvideerida otsene oht, ehk paneb see ohu omanikku natukenegi mõtlema. Inimese tapmiseks peavad olema väga tõsised põhjused.
Kas Sa ei arva, et pisut ise oma hirmu-või-sallimatusega noid koeri ärgitad?
Ja koer pole ju selles süüdi, et peremees lontrus on, või mis?
Et paneme aga kõik äralörtsitud sõbrad magama?
Ja siis võtab too tont omale uue koera, ning hakkab toda rikkuma!!!
See Sinu lähenemine pole ju ka mingi lahendus.
Tsitaat:
Algne postitaja: brainstorm
Kas Sa ei arva, et pisut ise oma hirmu-või-sallimatusega noid koeri ärgitad?
Millegipärast ei meeldi neile kiirestiliikuvad esemed, näiteks rattakodarad ja -helkurid ja
pedaalid ning jalad pedaalidel on äärmiselt ahvatlevad
Ei tea midagi...
Minu peletis on saanud piisavalt jalgratta kõrval joosta, et selline instrument teda ei häiri.
Probleeme tekitavad näiteks kepikõnni harrastajad, aga me saame hakkama ka selle problaga.
Sõimata olen siiski üksjagu ka saanud, sest pargis olen tal vabalt joosta lasknud, siis kui minu meelest kedagi võõrast, keda see häirida võib pole,
ning siis on keegi saabunud, ning minu elukas on tutvuda soovinud..
Kindlasti oleks parem olnud, kui Robi peremees kusagil maal elaks, aga... mis parata.
Mu sõber on saanud kõikvõimalikud vaktsiinid, ning pole ühtegi inimest hammustanud, kuid probleemne on see, et ta naudib seda, kui inimene kardab,
ning võib siis vabalt kaasa mängida...
Aga kõik on kontrolli all.
Ma ei saa ju oma sõbrale natukest vabadust-jooksmiserõõmu keelata?
Ma ka sõidan tihti jalgrattaga...juurde on karanud suured koerad,nagu vasikad...seni pole ükski koer mind söögikõlblikuks tunnistanud.Tähtis on see,et ei tohi näidata,et kardad teda.
Tsitaat:
Algne postitaja: kranz
Ma ka sõidan tihti jalgrattaga...juurde on karanud suured koerad,nagu vasikad...seni pole ükski koer mind söögikõlblikuks tunnistanud.Tähtis on see,et ei tohi näidata,et kardad teda.
Sellise koera peremehele tuleb rasvane trahv teha,siis oskab koera kodus hoida,mitte hulkuma lasta.
...ega koer ei tea ju,kus on tema
territooriumi piirid.
Jah, jube lugu, tihti jätab koera kasvatus soovida, ja inimeste oma ka,
kes igal võimalusel noaga vehivad, arvestamatta teistega. Ja kus see kole
viha inimestesse tuleb
. Hirm tuleb kohe peale.
Ega koer jah tea oma piire, kui peremees pole õpetanud. Meie hunt jääb kui naelutatud piirile seisma.Terve elu lahtiselt olnud ja külapeal pole
kordagi käinud.Aga ma ei tea, kas kõigiga nii toimib. Muide vahelduseks koera piiritule usatavusele(n.n. ahistamisele)mõjub värskendavalt kassiga
suhtlemine.
Aga kui teemasse, siis inimene kodustas koera, kuid kass inimese
Seega on koer peremehe nägu, aga peremees kassi nägu
Ära sina märgi, või kass inimese nägu
Minu kass lõi jooksuajal hambad säärde. Pole just tähele pannud, et mu ümber sidemetes või plaasterdatu
isendid liiguksid.
Või pole mul õiget jooksuaega olnud. Aga, kui tuleb..., panen esmaabi karbi käeulatusse. 
Minu kass on kohutav ringitõmbaja ja kakleja...jube mõelda,et ma võin selliseks saada
Jah, on olnud selliseid erilisi loomi mu ümbruses, on praegugi. Koerad kuuluvad ka nende hulka. Mäletan siiani, kuidas njufaga sai maal talvel
rändamas käidud. Hulkusime vabalt mööda südatalviseid metsi, jooksime läbi hangede ja kraavide, tema alati u 10 meetrit eespool. Kui ma maha hakkasin
jääma, siis ootas mind natuke ja läks jälle rõõmsalt hüpates edasi, endal alati selline sõbralik ja rõõmus pilk silmis.
Oli üks ustav sõber, aga enam teda ei ole kahjuks.
Oma colliet leinan siiamaani taga...ta oli eriline...rõõmustas alati minuga koos ja kui olin kurb,tuli ta mind lohutama,pistis mulle koonu sülle ja
kurvastas koos minuga.Ta oli nagu inimene-sai kõigest aru,mida rääkisin.Nüüd kui tema hauda(mis asub mu aias)hooldamas käin,tuleb ikka pisar
silma,sest tunnen tast kohutavalt puudust...ta oli 15 aastat mu sõpradest kõige parem
Mul on elus korra kass olnud ja...
Mulle pole vaja kedagi, keda ümmardada.
Mulle on vaja sõpra, kes mõtleks minu egost lähtudes....
Pamperseid vahetan meelsamini, kui liiva ja....
Olete ikka tähele pannud, kui rõve on kassikuse hais?
Ja-jaa, ma olen piisavalt lohakas selleks, et unustada, kui sageli ma toda liiva vahetama pean...
Leian, et kass....
Krt. mulle meeldib, et Robi naudib, kui mõne puu otsa aetud saab 
ma olen jälle liiga laisk, et korteris koera pidada, mitte, et ma koerte vastane olen.
lihtsalt leian, et ta piinleks siin päevad läbi üksi, kuni pere koju saab.
kassi kaussi tühjendame regulaaselt ja ausalt öeldes peale seda, kui kõutsil sai op tehtud, kusi ei haise.
Nojah, ma ei leiagi, et oleks reaalne kindel suhtumine noisse asjadesse.
Aga koer harjub minu elustandarditega ära, ning mina ei peagi tema omadega harjuma....

brain
kass harjub ka.
aga igale oma.
kindlasti, kui juhtub see, et meie maaelamine peaks kunagi valmis saama, eks siis tuleb ka koer perre.
Aga ühes võid Sa kindel olla, kallis Suusi---koer allub peremehele alati, ning peremees on alati hea inimene
Muide, meenus, et koera keelel on haavuparandav toime....
Kass seevastu...

...on palju iseseisvam loom ega vaja iga teatud aja tagant pissitamist rihma otsas

ohh oleks Sa mu kass...
Jätaks Su pimedasse tuppa ja liiva viiks ka endaga kaasa ja...laseks toa koeri täis ja....
aga õnneks Sa pole mu kass
Koer on VÄGA INTELLIGENTNE LOOM!
Temaga saab rääkida.
mulle sobib see, et kass omaette kusagil oma pesas magab ja mulle hingetõmbeaega annab.
meil on selline suhe, et kui ikka olen väga väsinud, siis ta tunnetab seda ja tuleb vaikselt kõrvale , sätib pea jalgadele ja hakkab nurruma.
ja kassiga saab ka rääkida.
Kass ravib,ta ronib su peale just sinna kohta ,kus haige on
nojah, eks ta ole, ma lähengi varsti opile
eks siis pärast ravib mu valust ka terveks, ma loodan.
tõsi ka või?!..mu väimehele läheb kass alati kubeme piirkonda magama...
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
mulle sobib see, et kass omaette kusagil oma pesas magab ja mulle hingetõmbeaega annab.
meil on selline suhe, et kui ikka olen väga väsinud, siis ta tunnetab seda ja tuleb vaikselt kõrvale , sätib pea jalgadele ja hakkab nurruma.
ja kassiga saab ka rääkida.
Muide meil on kass,kes igal hommikul kindlal kella ajal voodisse ronib ja lõuast hammustab.
Ta küll ei tea vist ,et me tööle peame minema,aga süüa saab sel ajal, kui ärkama peame . Kui jään vedelema voodisse ,siis pean arvestama ,et
tuleb" kassiäratus"

Arvan, et ta ennetab, sest see Sinu äratus, ühes luuaga, oleks vist temale nutusem..

Paluks püsida teemas
Ma paar korda olen nii naabri kassile käratanud, aga...
Või tema hoolib 
Kuses su ukse täis
Millised kogemused Sul!!!
Vaeseke
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Ära sina märgi, või kass inimese näguMinu kass lõi jooksuajal hambad säärde. Pole just tähele pannud, et mu ümber sidemetes või plaasterdatu isendid liiguksid.
Või pole mul õiget jooksuaega olnud. Aga, kui tuleb..., panen esmaabi karbi käeulatusse.
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Jah, jube lugu, tihti jätab koera kasvatus soovida, ja inimeste oma ka,kes igal võimalusel noaga vehivad, arvestamatta teistega. Ja kus see kole viha inimestesse tuleb
. Hirm tuleb kohe peale.
Oootaga..
Sa ju rääkisid ennemalt, et lapsed koera elu eest palusid?
Kui nad nägid mu käes nuga, siis palusidki. Soovid sa täpsemaid detaile või olustiku kirjeldust? Nuga on mul kalal üliterav ja ligi 20 cm pikk
fileerimisnuga mis lõikab nahalt karvu nagu zilett. Lisaks on mul autos juhi vasakul käel laekas üliterav viktorinox juhuks kui peab läbi lõikama
turvavöösid või on midagi muud jamasti.
Looma tappa ma ei karda kuid mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi isegi kala tappa. Vanasti kui sai maal talus elatud pidin nii 15-16 aastaset peale
osa võtma regulaarsest loomatapust. Oli see siis siga, lammas, jänes, lehm, vasikas, kana või muu pudulojus.
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Ära sina märgi, või kass inimese näguMinu kass lõi jooksuajal hambad säärde. Pole just tähele pannud, et mu ümber sidemetes või plaasterdatu isendid liiguksid.
Või pole mul õiget jooksuaega olnud. Aga, kui tuleb..., panen esmaabi karbi käeulatusse.
![]()
... ja ma üldsegi ei imestaks kui sa aegajalt sellisel juhul ka oma hambaid
teritad...
Koeral ja koeral on ülisuur vahe.Agressiivselt käituvad esimesena ikkagi ebakindlad koerad.Koera ebakindlus tuleneb peremehe ja nö.koduse "karja"käitumisest.Ja mis köige tähtsam-pärilikkuset.No mida paganat tahta koerast,kelle esivanemate hulka kuuluvad nii dob.,slk.kui ka mingi hagijas...Sama kui segada viina vahuveiniga-tulemus on ettearvamatu.Ja veel -slk on kahte tüüpi: näitusekoerad ( a la Rex -,keda enamus teist slk.nime all tunnevad) ja töö,e.dressuurikoerad . Viimastega on vähem jama,kuna neid ei ole aretatud mitte välimusest ,vaid iseloomust ja tööomadustest lähtudes ja kaitse käivitamiseks on vaja vastaspoole agressiivsust. Üldjuhul aitab treenimata koera törjumiseks korralikust kaikast...Ja omanikud tuleks kohustuslikus korras (koerte)kooli saata.
Su pikast jutust võib teha resümee, et inimesel ja inimesel on suur vahe... suuremgi kui nende koertel
aga mida teha nende rikutud koertega,
kui peremees on loll ja tema koera tuleb karta rohkem kui tuld?
siis tuleks vähemalt sellele rikutud koerale suukorv pähe panna
ja säästa teda kärarikastest kohtumistest "hullumeelse maailmaga"
jah tuhandest õigus, koerale suukorv pähe tõmmata, aga kui peremees ei pane ja teised keegi ei julge.
siis vist ei aita muud kui läbi rahakoti teda selleks sundida (koerale suukorvi pähe panekuks)
egas mul see jutt vii kuhugi
peremees on selline, et raha teda ei mõjuta, kust ikka midagi võtta pole seda võtta ei saa
eks hoian silmad lahti ja lapsed ohutus kauguses.
loomaarstidel on selline reegel, et kui ikka looma ravida ei õnnestu ja taltsutada, siis vormistatakse TAPAAKT
ohakas! aga meelita koer ära, anna talle maiuspalasid iga kord kui kohtute ja las lapsed ka annavad - varsti olete kõik kõige paremad sõbrad 
Koera kodustas kindlasti mees ja käis temaga algselt jahil... kassi - kindlasti naine, koos koduhoidmiseks
Aga , ariita, mis põnev sinu jutust välja tuleb
et naised suhtuvad koerasse ka nagu mehesse - sööda kord kõht täis, küll ta teab kust järgmise
kõhutäie saab
tõsi ta on, kui ikka mehe kõht tühi , on temagi närviline ja täiskõhuga ikka rahulolev
aga koerad olen suutnud küll sellise võttega ära meelitada ja omad kintsud terveks jätta
Ariita, siin vist kehtib see vanasõna" kuidas küla koerale, nii koer külale. 
Meil on ikka veel vana krants alles.juba 13 aastat vana.Ta on olnud naise pere liige sünnist saati ja nüüd valvabki ülitruult oma perenaist ning käib
tal sabas.Täiesti aukartust äratav suhtumine. Mina olen suhteliselt halb peremees olnud ja pahandan temaga tihti.Teine koer on Bernhardiin,kelle
võtsime kuu aega tagasi enda juurde,kuna tema perekond kolis korterisse,kus sellist suurt koera pidada ei saa.Tundub,et see koer tundis meis ära oma
tulevase perekonna,sest leppis meiega kohe ,nagu oma inimestega.Võibolla suudavad loomad sellistest asjadest tõesti aru saada,või tajuvad seda
kuidagi
Eelistan kassi sellepärast,et koerale on vaja juhti ja peremeest.
Kass on iseseisvam ja oskab samuti hellust jagada ja kuulata.