
Kui saad teada partneri hyppest kas andestad, proovid edasi suhet jätkata, kaalud asja reaalselt vöi löpetad suhte kohe ja mötlemata?
Ise vist jääksin andestamise korral närima mitmeks ajaks, seega suhe hääbuks, andestamist kui sellist 100%-i ei tuleks kah...
Andestada suudaksin... aga kas ka unustada... selles kahtlen...
Aga kui mees seda tegu ikkagi kahetseb ja üritab mulle selle valu heastada kuidagi... Siis pikalt närima ta kallal ei hakkaks. Mõttetus.
Usaldus, see saaks küll paraja paugu...
On hüppeid ja on hüppeid!
Ikka oleneb subjektiivsetest asjaoludest kõik ju! Ja parem on nendest teada mitte saada-palju rahulikum on elada!
tänan!
100% nõus pirkaga.
Närimisel ei ole mõtet,mis see takka järgi kaagutamine ikka annab!Pikka aega varjutab see asi niikuinii kogu koosolemist.Usaldamine saab hoobi ja see
ei unune iial,lõplikult andestada ei suudaks vist kunagi.
Kuna ma pole sellises olukorras olnud siis ei oska ka oma tegelikku käitumist ette prognoosida,loodan et jään ikka inimeseks!
siiamaani olen perast petmist pikalt nahui saatnud ja teen ka edaspidi seliseid assju mina ei andesta
ei praegu ei tulevikus se mu p6him6ttete vastu

Kui see juhtub esimest korda ja teine kahetseb siis....paljugi mis elus juhtuda võib. andestaksin, kuhu ma pääseksin, aga kas unustaksin....noh...nii kaua kuni see haiget teeb ei unustaks.
Leidsin jälle ühe põhjuse mix meest võtnud pole... ma ei tea mis moodi ma käitux ning ei taha üldse mõelda ka kui palju see haiget võib teha...
muidugi oleneb see konkreetsest juhusest, et mis moodi ma sellest teada saan, mis selle põhjustas, mis moodi mees käitub, kui palju meest usaldan,
ühistest läbielamistest jne... mida suurem on usaldus, seda rohkem haavab...
Olen võimeline andestama, aga samas ka päeva pealt minema saatma, kui varem juba suhtes midagi logises...
Kõik oleneb ikkagi loo nüanssidest ning sellest kui sügav suhe konkreetse mehega on...
Ma ei tea,mina olen kindel ,kes on ühe korra selle eksimuse teinud...siis ei usu ma,et see ka ainukeseks jääb...usaldus kaob ja kui pole enam usaldust
ei usu ka ,et suhtest enam midagi välja tuleb

Jahh ma kaldun sama arvama et kui juba üx kord juhtus siis ei takista miski ka teist korda juhtumast.aga muidugi ei saa kõigile ülidstusi teha ex
leidub erinevaid inimesi kuid kui inimest armastad ja hoolid tast siis üldse imelik et siuke asi "juhtub" see oleks päris valus hoop usaldusele ja ma
kahtlen kas seda kunagi unustaksin ja seepärast jääks see ju suhte kohale koguaeg varjuna kõlkuma mis minule oleks päris häiriv.ise pole kunagi petnud
ja petetud saanud ja loodetavasti see jääb ka nii.
Võibolla aitax eelnevalt ka see kui sa räägid oma kallimaga, nt teemal mis juhtub siis kui teineteist petetaxe. Mu meha ei pidand mingil juhul mulle andestama. Mina nt korjaxin oma 7 asja ja kaox kui et tunnex ennast teisejärgulisena ja alandatuna. Siis tasubki ka ennem mõelda tagajärgedele.. kui et kaasale sarvi hakkad tegema.
Andestaks. Unustamisega on mul kehvad lood. Asjad ei unune. Kuid närima küll ei hakkaks.
Kuid ... Kuniks pole sattund sellisesse situatsiooni ei oska ka oma tegelikku reaktsiooni arvata.
Siiani on sel teemal rääkides ikka rõhk sellel, et kui, siis teada ei taha. Mõlemalt poolt. Ja mina olen lubanud, et skandaali ei tee.
Eh, alati ei õnnestu see andestamine. Mina proovisin, ei tulnd välja. Kahjuks või õnneks. Enam ei teagi.
Olen samuti pirkaga nõus. Kui ikka on kahetsemine ja asi esimest korda ja on näha, et seda niipea küll enam ei toimu, siis milleks närida...
Andestada suudaksin kah 100%, aga see võtab veidi aega, nagu ka usaldamine. Lihtsalt pisut aega ja kui teienpool aitab usaldust tagasi saada ja igati
näitab oma armastust välja ja tunnistab viga, siis arvan, et suudan mingi aja pärast ka 100% jälle usaldada.
Kui see elustiiliks jääb...siis muidugist teised lood.
Oleneb, kuidas ma sellest teada saan. Kui ta ise räägib, siis pole ilmselt andestamise ja usaldusega probleeme.
Kui ma mingist teisest kohast saan teada, siis küsin, et miks ta mulle ei rääkinud. Kui sellepärast, et ei tahtnud haiget teha, siis ma vist
mõistaksin, aga ei andestaks
Aeg ajalt tülitsedes ikka tooksin välja, kuidas ta minu eest sellist asja varjas
olen loodud andestama aga lühikese mälu all ei kannata
kui partner ikka pidevalt mööda ämbreid kolistab,siis leffan ma ilma süümekateta kübarat ja
soovitan leida omasugune
Kuna ise sellises situatsioonis pole olnud, siis puht teoreetiliselt võttes oleksin esimesel korral võimeline ka andestama. Unustamisega juba
raskem.
Aga eks suurt osa selles mängib ka see, miks selline asi toimus.
No ja kui ma tegelikkuses selle problemiga silmitsi seisan võin hoopis teisiti mõelda ja käituda kui praegu.
Peale hopsu sooritamist eriti kui oli õnnestunud hops ei tohiks unustada. selliseid kergeid lihasevenitusi. Sama ka ka enne hopsu sooritamist ajage
ennast korralikult soojaks.Õnneks on nüüd eestimaal olemas oma head treeningvideod millistelt leiab hulgaliselt õigeid venitus painutus soojendus ja
muid harjutusi nii hopsu eelseks kui järgseks perioodiks!
Igatahes tervis ennekõige ärge end siis hopsu tehes ära venitage/tõmmake7kurnake!
tänan!
ma andestasin talle k6rvalehyppe, sest olime nii v2he koos olnud ning lootsin, et unustan selle. Seda ei suuda unustada, kll aga sellele mitte m6elda.
Praegu on meie suhe sellinne nagu peab. Tylisid on palju, tekivad pisiasjadest. No aga need tylid lahendame kohe 2ra. Tegelt need on rohkem seotud
armukadedusega....aga noh, see sellex!
K2isin psyhholoogi juures ning r22kisin k6rvalehyppest suhtes. Tema ytles, et on parem selle kohta mittemingeid kysimusi esitada, sest see teeb asja
ainult hullemax. Tegelt teebki, mul tegi. Ma kahetsen, et nii uudishimulik olin. Kui Ta tagasi sinu juurde tuli, siis on see juba v2ga hea n2itaja,
see n2itab et ta valis sinu, et ta hoolib sinust...
Mina ütlesin kohe suhte alguses mehele, et käi hüppes palju tahad AGA kui ma teada saan, siis on kõigel lõpp. Ise teab millega riskib ja kui ta oskab niimoodi käia, et ma teada ei saa, siis ei saa see mulle ju haiget teha.
selline ütlemine on : mees ei andesta aga unustab, naine andestab aga ei unusta.
Esimese korra ma andestasin..........
Andestaks, kuid unustada ei suudaks ja kardan, et peale teadasaamist on ka usaldamisega rasked lood. Leian ka, et parem on mitte teada saada, ei tee haiget. Robinal lahku minna pole kohe mõtete, kui muidu kõik korras ja kooselu klapib, siis ehk aeg annab arutust, mis edasi saab, kas mehel on naisest kõrini või juhtus see vaid kogemata (sportlikust huvist vms). Aga kui mehel tekiks armuke, siis oleks asjad halvasti.... Siis vist juba kaaluks lahkuminekut. Milleks siis enam mina ?!?
andestaxin vast küll (andesta ise ja sulle andestataxe) aga unustamine.
Selliseid asju ei unustata kahjuks ja ma arvan et ka minu tempe ei unustata ...
mina jätaks ka automaatselt maha.....ja hiljem kahetseks.....aga andestamine ei tuleks küll kõne alla....juba see mõte et mingi teine tüdruk....vuhhh
kahju oleks küll.....vist....aga uhkus on suurem kui kahju tunne 
Tsitaat:
Algne postitaja: TKtydryk
mina jätaks ka automaatselt maha.....ja hiljem kahetseks.....aga andestamine ei tuleks küll kõne alla....juba see mõte et mingi teine tüdruk....vuhhh![]()
kahju oleks küll.....vist....aga uhkus on suurem kui kahju tunne![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: PrettyLizi
Mina ütlesin kohe suhte alguses mehele, et käi hüppes palju tahad AGA kui ma teada saan, siis on kõigel lõpp. Ise teab millega riskib ja kui ta oskab niimoodi käia, et ma teada ei saa, siis ei saa see mulle ju haiget teha.
Oleneb hüppest, et mis värk oli. Kui mingi armuromaan, siis no vaatame. Muud kergemeelsused las olla. Ega ma ise ka teabmis ingel ole. Kui ikka tekib tunne, et nüüd ja temaga, siis ega kätt ette külle ie pane.
njahh.... alguses oleksin endast väljas tükiks ajaks. Eelköige huvitaksid pöhjused... kohe maha jätma ei hakkaks, tahaks ikke teada milles asi...
vöib-olla suudaks andestada.. vöib-olla ka mitte... ei kujuta ette päris hästi praegu.
mina ei suudax andestada ega unustada...kui 1 kord on petnud-vaatab et nuh kergelt läx-ja võib seda uuesti teha...a nu samas ei pruugi...
aga tegelikult ei oska niimoodi öelda praegu...meibi kui see juhtub siis käitun hoopis teisiti....
Ma olen oma suhted sednud nii, et andestamisest ei tuleks juttu. Sest kes üks kord petab, see jääbki petma. Tean seda, muide, mitte kuulduste järgi
vaid omast käest.
Seega siis lõpp sel lool!
Aga unustamisega ja valuga on teine lugu. Kui ikka oli armastus, siis kannatad ikka küll, aga parem kannatada kui petisega elada.
hops ja siis....
...on kõik kustund.
ja läbi.
Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
Kui saad teada partneri hyppest kas andestad, proovid edasi suhet jätkata, kaalud asja reaalselt vöi löpetad suhte kohe ja mötlemata?
Ise vist jääksin andestamise korral närima mitmeks ajaks, seega suhe hääbuks, andestamist kui sellist 100%-i ei tuleks kah...
Ikka juhtub ju...ega sellepärast elu seisma ei jää
vahel ju võib? ega mina keelama ei hakkaks ja pärast ei näägutaks ka. kui tunneb et vajab vaheldust-palun. miks mitte? muuseas, tean oma taluvuspiire
ja kogemusi, seepärast võin väita seda.
Kui tegemist on ühe kiire kõrvalehüppega lihtsalt seksi pärast, siis ei tee sellest numbrit, kuni miskiseid jamasid sellega kaasa ei tule.
Kui aga käimine saab krooniliseks, siis soovitaksin tõsiselt järele mõelda, kas ta ikka soovib tegelikult enam koju tulla
Andestaks kindlasti kuna ei pea kedagi siin ilmas oma viha vääriliseks.Suhte lõpetaks otse kohe.Kes reetis korra teeb seda kindlasti veel.
Esimese korra annaks ehk andeks, kuigi kusagile mälusoppidesse talletaks selle kõrvalhüppe kindlasti. Taolist asja nii lihtsalt ei unusta. Arvan, et kuigi andestus on antud ning torkivat teemat ka keegi ei puuduta, siiski poleks suhe enam päris endine - täielikku usaldust enam pole. Kardan, et ikka tekiksid umbusk, hõõrumised ja lõpuks ka tülid. Miskipärast ei arva, et lõppkokkuvõttes suhtest enam head nahka tuleks.
Kõik oleneb olukorrast ja asjaoludest, kui ise räägib ära siis kindlalt annan esimese korra andeks, mõningate mööndustega. Kõike võib juhtuda.
Teise korraga kindlasti keerulisem lugu.
esimesele korrale teine..siis kolmas...kust mina tean, et asi sellega piirdub
andestaks vast peale suurt tormi, mäletaks alati, ei näriks
aga valus oleks kindlasti
vaataks üldse kuis elu siis läheb, räägiks selgeks, mis põhjustas sellise hopsu
aga tegelikult ma ei tea ka kuis reageeriks
Ei taha lubadusi anda, aga ma arvan, et see suhe lõppeks üsna kähku ära, kui üks osapooltest kõrvalt võtab. 
Olen andestanud ja püüdnud unustada, aga see ple õnnestunud. Viimasel ajal kiskusime pidevalt, sest meil kombeks vanu asju meelde tuletada
Nüüd ple viimast hüpet suutnud andestada ja elame lahus
Ei ole üldse kindel kas suudaksin andestada.
Kõrvalhüpe murraks mu südame ja purustaks täielikult meievahelise usalduse. Ja pole kerge uuesti õppida usaldama inimest, kes su usaldust on korra
juba nii rängalt kuritarvitanud. Väga tõenäoliselt purustaks üks kõrvalhüpe ka meie suhte.
Ma ei suudaks kunagi unustada.
See võib kõlada väga isekalt , kuid nii see minu puhul paraku on.
Seda asja mitu korda andestanud... Aga iial ei unusta neid... Ei tahagi unustada... Ehk ühel päeval saab villand ja siis adjöö....
Samas, kui mina "hüppaks", siis teine pool lõpetaks suhte kohe...
C'est la vie!
Hmm oleneb asjaoludest..
Kui tegemist oli mingisuguste tunnetega.. siis.. siis ei andestaks!! (VIST)
Kui tgemist oli mingi suvalise kirehooga.. või tuttava või sõbraga.. siis on nati teine teema.
Põhimõtteliselt oma kallimale andestaks. KUNA võib ka juhtuda et endal tuleb selline asi ette. ja siis sooviksin ka mina ju et mulle andestatakse!!
Eks ta valus ole.. ja hinge kriipiv pikka aega.. aga mis teha. Inimese loomus on juba selline nagu loomadel..
Uhkus ajab upakile, käima neljakäpalile.
Oli aeg ja olid suhted. Esmalt täis närvikõdi ja erutust, seejärel täis süümekaid ja teadmatust tuleviku suhtes. Kõik see kokku läks üle
keemistemperatuuri ja lõi kaane maha. Rääkisin oma partnerile kõigest just nii nagu see oli. Ma ei palunud andestust vaid küsisin kas ta on nõus
minuga jätkama. Üllatavalt arukalt oskavad mõned naised käituda kriitilises situatsioonis.
Sellele kriisile järgnesid meie teised mesinädalad ja sest saadik on kõrvalhüpete teema minu jaoks ammendatud. Kas ta on selle unustanud? Kindlasti
mitte, aga kui valusalt see mälestus tal hinges on, sõltub juba minu edasisest käitumisest.
Naise seisukoht oli, et miski abielus ei saa juhtuda ainult ühe poole mõjutusel. Tähtis ei olnud meile kummalegi uhkus, vaid see, kuidas hoida
purunemast seda head, mis veel alles.
Ma selline ratsionaalse mõtlemisega inimene. Üksik juhus kellegagi pole küll põhjus, mis partneri väärtuse minu jaoks kohe olematuks kahandab.
Näägutamisel pole ka nagu mõtet ju... asjatu närvikulu ja aint pingeid tekitab. See et "Täna õhtul lähen olen kellegi teisega sinu asemel"
oleks küll liig
Või see kui telefonikõne peale oma partneri kaisust minema minnakse kellegi teise kaissu.