
Kas selline lause on hirmutav, südant soojendav?
Kui tõsiselt mõelda selle lause üle mõeldes oma pere,partneri peale kas siis see peab paika?Või siiski armastatakse iseennast rohkem?
Või koguni oleneb see inimese egost?
Mis mõtted teile endile sellise lausega pähe kargavad?Ei ole vaja siin teemas rääkida kõikide inimeste eest, tean väga hästi,et nii palju kui on
inimesi on ka arvamusi.
Praegu elan põhimõtte järgi,et armasta eelkõige iseennast,siis armastavad sind ka teised.Kui keegi ütleks mulle praegu,et armastab mind rohkem kui ennast,siis see küll hirmutaks mind.
Kas see kui armastad kedagi rohkem kui iseennast peab ilmtingimata tähendama,et siis oled inimene kes ennast ei armasta ja elad teiste jaoks?
Kas see võiks tähendada,et annaksid oma elu teise inimese nimel?
Palju küsimusi 
Tegemist on minu arust alateadliku spekulatsiooniga.
Eeldagem et see on nii, st ma armastan sind rohkem kui ennast. Järelikult:
Ma armastan sind samapalju kui ennast pluss veel mingi jao võrra.
Miks ma armastan sind selle jao võrra?
Sest sa meeldid MULLE. (= ainult sina saad mulle anda seda mida ma vajan...)
Aga milleks on mulle seda vaja, mida ainult sina mulle anda võid?
Sest ma armastan ennast nagu ma olen + selle jao võrra mis ma olen koos sinu poolt saaduga...
Tea kas läks väga keeruliseks???

olen liiga suur egoist selleks, et kedagi rohkem armastada ,kui iseennast
jäägitu pühendumine...see pole minu jaoks
Ei läinud. Aga veel- "ma tegelikult peaaegu vihkan ennast, sama sinulegi".
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Kas see kui armastad kedagi rohkem kui iseennast peab ilmtingimata tähendama,et siis oled inimene kes ennast ei armasta ja elad teiste jaoks?
Kas see võiks tähendada,et annaksid oma elu teise inimese nimel?
Palju küsimusi![]()
See Habe versioon oli kõige parem!
Ise kaldun arvama, et ei tea kah alati, aga liigseid lubadusi on alati ohutum mitte välja käia ja kõik möödub, kaasa arvatud roosa sodi pea sisemuses,
nii et tegelikkuses lõpuks ikka enda juures tagasi. 
Ma pole veel sellist emotsionaalselt ülepingestatud, egotsentrilist hüüdlauset kuuldavale toonud!
Olen isegi "Armastan sind!" üks
kord elus lausunud...
Juba ainuüksi semiootiliselt on lause kahtlane minu jaoks - tervelt 2 korda lükatakse esiplaanile ennast (ma, ennast) ja ainult 1 kord teda
(sind)
Pole ma ka olnud omas elus niisuguses arutus emotsionaalses seisukorras, et suust lendab, mida mõistus ei kontrolli
, aga seda ju ainult
sellises situatsioonis öeldakse.
Hoolivus, hellus ja ohvrimeelsus ei ole sõnades vaid tegudes, suhtumises
Puhas möla. Pole kellelgi mõõduriista millega kontrollida kas see jutt ka tõele vastab
Habe versioon on kahtlematta kõige õigem, omalt poolt lisaksin veel et, kui keegi minule ütleks, et ta armastab mind rohkem kui ennast....siis jookseksin ma kohe sellest paigast väga kaugele.
armasta oma kallimat, siis armastab ka tema sind. Mõlemad üksteist võrdväärselt.
Inimese väärtushinnangud muutuvad.Muidugi sõltub mida selle armastamise all simas peetakse.Kui oma egot siis on ta tähendus üks kui oma elu siis on see tähendus hoopis teine.Palju üldse on neid kes kaine peaga suudavad seda nn armastan rohkem kui ennast seada võrdväärseks elu ja eksistentsi küsimusega.
selline armastus vist oleks väga pealetükkiv ja lämmatav; ei soovi sellist endapoole suunatud armastust ja pole ka ise nõnda pöördes olnud, et laus
lollust suust välja ajada
Lolli peaga võib mida iganes lubada.Hoopis teine asi on siis kui tuleb aeg oma lubadused ja sõnad lunastada.Siis mõeldakse küll,kuidas saab nii lühikese ajaga nii kergemeelseid sõnu ritta laduda.
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Kas see võiks tähendada,et annaksid oma elu teise inimese nimel?
lapsed jäävad emadele ikka esikohale aga selle kinnitamiseks ei pruugi ju mingeid lubadusi välja öelda, need võivad ju südames olla ja lapsed tajuvad
neid suurepäraselt
Ega oelda polegi vaja tavaelulises situatsioonis, seda muidugi.
Juhuslikult vaatasin just dok.filmi eutanaasiast.
Seal oli juttu yhest prantsuse noormehest, kes raske avarii tagajarjel kaotas nagemise, konevoime ja suutis liigutada vaid yhe kae nimetissorme. Ema
vedas tema sorme moota tahestikku ja nii nad suhtlesid. Poeg palus ema tema kannatused lopetada, ema keeldus. Poeg kirjutas ema abiga presidendile ja
too keeldus viidates seadustele.
Poeg siis kirjutas ema abiga raamatu oma kannatustest, peale mida ema aitas tal sellest ilmast lahkuda, kuna ilmselt armastas poega rohkem kui ennast,
loobudes ainukesest lapsest pohjustades tema surma.
Poja sonad raamatus olid: ema kinkis mulle elu ja ema kingib mulle surma!
Nii et teatud situatsioonis voib ylaltoodud lause paika pidada.
Armastada teist rohkem,kui iseennast pole võimalik.Sellisest ohvrimeelsusest võib lugeda raamatutest - muinasjuttudest.
Juba sõna
" armastus "
on kirjanduslik väljend.
Paraku inimene ei ole nii ideaalne.
Lisasin,sry mu dramaatilisus.
Ma ise arvan,et kui võõras inimene seda ütleks siis tuleks kiired jalad appi võtta ja joosta nii kiiresti kui võimalik.
Seda,et vanemad oma lapsi endast rohkem armastavad on loomulik.(On ka erandeid.
Peaasi,et see haigaslikuks ei kujune.)
Kui seda ütleks mu elukaaslane kellega on aastaid koos elatud ja kelle tegudest seda nagunii välja lugeda saab oleks see mingil määral armas ja
südantsoojendav.Samas eelistaksin seda kuulda nii,et tõsist alatooni ei kasutata.Võiks lisada naljaga pooleks,et 1% rohkem.
Kui seda ütleks noormees kellega oleksin aasta tuttav siis samuti põgeneks nii kiirelt kui võimalik.
Nii nagu romantiliste filmide põhjal öeldakse: ohverdan oma elu.Hmm kui aus olla siis ma ei kujutaks seda olukorda ette.Kuna loomuses on inimesel
võidelda siis pigem leiaks võimaluse õnnelikuks lõpuks ehk nii,et laipu ei tekiks.
Vähesed teist märkasid teema algatusest sõna pere 
Nojah, pretsedendid on ju olemas, kus pereisa on suitsiidi sooritanud, et pere tema elukindlustuse kätte saaks...
Ehk siis kriitilises olukorras pere kaitstes tule enda peale võtnud...
Eks sellisel juhul osutu ju öeldu tõeks ja sellist asja usun ma küll.
Kui just peab mõõtma, siis ma ütleksin, et hea on, kui suudad oma pereliikmeid ja partnerit armastada sama palju kui iseennast.