
Tere. Postitan siis ühe loo endast. Armusin ca 3 a tagasi neiusse...koos tore jne...lõpetasime kooli. Olime meeletult armunud. Kolisime kokku...läksime tööle. Ajapikku tekkis rutiin ja asi lagunes, taipasin et ta ei ole õnnelik. Võtsin teema üles, valusalt pisaratega läksime lahku. Olin hullumas...ei söönud...jõin sõitsin päevai ja öid sihitult ringi. Arvasin et see piin ei lõpegi. Tulid sõbrad appi,toetasid, pidutsesime...tööl oli kõik hea. Nüüd on sellest 3 kuud möödas....vahepeal tundsin end okeilt...aga tasapikku tuli igatsus...ta leidis kellegi teise...läksid lahku..kohtume vahest, tema otsib tihti kontakti, aga ei luba ka nagu midagi, ajan jah pea püsti meesterahvana et suudan sõber olla...aga tegelt hinges piin ja igatsus.Olime hingesugulased, koguaeg vestlesime,omad siivutud naljad jne.... Tunnen jubedalt üksikuna kuna elangi üksi...tööl rasked ajad seoses selle meie majandusega. Aga hingevalu hakkab tagasi tulema, enesekindlus suht madal, hirm et vb ei leiagi kedagi, tahaks teda tagasi,samas ei tahaks...segadus...see mul juba 3 kord...tagasi vaatan jah et eelmised korrad ununesid. Aga tunne on sant, päevast päeva ja kisub sandimaks,tahtmine ära minna,tahtmine temaga olla,tahtmine kedagi teist - - - Mis saab edasi? kas nii hakkabki olema? Paluks mingeid kogemuste jagamisi sama pikkadest v pikemate suhete lahkuminekust...kas on keegi kokku tagasi saand...millal üle läks jne. Tänud kuulamast.
vaga kahju muidugi, aga kuna sarnaseid teemasid on siinkohal kymneid olnud, siis voiks soovitusi nende alt leida. keegi ei viitsi kymme korda yhte ja sama juttu kirjutada.
postitaja loodab,et sul on uusi läbielamisi
Et meessoost inimene kirjutab sellist kuremise juttu on mu jaoks täiesti müstka, ikka jälle tundub, et see sugu on hääbumas ja alles vaid mõned
üksikud dinosaurused.
See on eide hala, kui sa mees oled siis ole mees tegele sellega mis tähelepanu kõrvale juhib, joomine on viimane asi mida teha ja nutt ning hala
unusta ära.Elama peab edasi raskused teevadki meid tugevaks ja mitte kellegile ei anta rohkem kui ta kanda suudab.
P.SNaisi,et tohi usaldada!
Tsitaat:
Algne postitaja: officer
postitaja loodab,et sul on uusi läbielamisi![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
Et meessoost inimene kirjutab sellist kuremise juttu on mu jaoks täiesti müstka, ikka jälle tundub, et see sugu on hääbumas ja alles vaid mõned üksikud dinosaurused.
See on eide hala, kui sa mees oled siis ole mees tegele sellega mis tähelepanu kõrvale juhib, joomine on viimane asi mida teha ja nutt ning hala unusta ära.Elama peab edasi raskused teevadki meid tugevaks ja mitte kellegile ei anta rohkem kui ta kanda suudab.
P.SNaisi,et tohi usaldada!![]()
Neid teemasid on siin tõepoolest palju
Olin ühe noormehega 5 aastat koos, läksime lahku ja ma endiselt elan! Elad Sinagi üle, kõik on elanud - anna aega endale, ei midagi muud.
Tsitaat:
Algne postitaja: karabiin
Mis saab edasi? kas nii hakkabki olema?
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kui ikka tundub elu kehva, mine kuskile haiglasse, mine vaata sante ja surijaid. Peaks motiveerima rahulikuks ja eluvõimeliseks samuti.
Siin ei irvitata su üle vaid antakse su ellu tugevust mis sul puudub?
vaevalt, et ray seda vaitis. surijaid vaadates saad ehk enda olukorrast paremini aru.
kes meist ei oleks armastust kaotanud voi maha jaetud voi.... elu laheb ju edasi ja mone aja parast vaatad oma praegusele meeleheitele muigega tagasi.
garanteerin. 
Postitasin oma postituse olles vb 1 minut liige olnud, mõtlematu tegu, lugesin siin teie postitusi ja tuju läks päris heaks. Kuidagi mõnus huumor teil siis selle armastuse koha pealt...olen saand tuge ja värki aga naljaga pole veel asja võtnud...jälle tubli kogemus juures. Mõttetust postitusest sain ühe tugeva vaatevinkli asjadele. Tänud leidsingi midagi kogenematut uuesti.
no jumal tanatud, jalle yks lambuke oigele teele juhitud 
olen näinud, et ninnu-nännutamine sellisel puhul ei annagi nii head tulemust, aga tunnete väljendamine on igaljuhul 
pipilota sa oled lausa ingel
ma lausa jeesus kristus ise - selline alati oiglane ja heatahtlik ja hooliv ning armastust ka koikide eksinute vastu yles naitav
liiga ilus,et tõsi olla

Jah tõesti liiga ilus et tõsi olla, kurat ja ingel käivad tihti käsikäes 
misasja!!!! ma arvan, et vanemad kasutajad voivad mu sonu kinnitada, kuidas ma alati norgemate poolel seisan ning kunagi ei kakle. haruharv juhus siin
foorumis
No selge, kurja tooniga öeldud argument aga ingel mis ingel järelikult 
See,et meie eskperdid su üldse ette võtsid on sinu vedamine.Ja sa saad igasuguseid nõuandeid.
kui karabiin mind kuradiks peab siis ma võtan seda kui komplimenti
Tohuvapohu, üks ingel, teine kurat, kolmas vapsee professionaalne sõnadega piitsutaja 
Ja mis puutub profesionaalsusesse siis, tänu minusugustele armastuses ja elus pettunud inimestele teist profid saidki, seega olen oma panuse andnud
teie helgesse auväärt tulevikku 
skingirlil jälle üks austaja juures
asi kisub labuks ara
Kas teised siis end proffideks ei peagi? Või see austaja värk vähe irooniaga tulnud et tulevik suht tume skingirli poolt? 
muhaaahhaaa.. sa ei taha skinni valusa piitsa alla sattuda.
saladuskatte all oeldes, siin on ka teisi valusa sona ja kaega kasutajaid. jatan sulle nende avastamisroomu
Arvasingi halvimat, aga noh keegi peab ju piitsa ka saama, muidu hakkab skingirlil igav....ajapikku piitsutab küll keegi lõpuks piitsast kinni saab 
kohe naha et noor ja roheline
pole seda aastate jooksul juhtunud, ei suuda ka sina see piitsast kinnisaaja olla.
Jah, ennast ma silmas ei pidanudki, ma vagur ja vaikne, las piitsutab...aga no Indiana Jones! tema on ka piitsadega osav niiet, never say never 
Noorsandil on tõsine mure aga te nokite mo piitsa
Kuidas muudmoodi ma endale ikka poisse saan, kui ikka pekstes neist lolluse ja depreka välja.
Tsitaat:
Algne postitaja: karabiin
Ja mis puutub profesionaalsusesse siis, tänu minusugustele armastuses ja elus pettunud inimestele teist profid saidki, seega olen oma panuse andnud teie helgesse auväärt tulevikku![]()
Oled kuulnud ütlust, kõik mis ei tapa, teeb tugevaks või vigaseks... Võta seda etappi
elus kui üht kogemust, mille kinkis sulle üks eriline inimene, mille abil võid oma edaspidise elu ehk veelgi väärtuslikumalt elada
Lagunevad ka
hulga kauem kestnud kooselud, armastused...ja inimesed elavad ikka edasi
Kõik, mis ei tapa, teeb kõvasti liiga! 
Mõni asi, mis ei tapa, võib hoopis vigaseks teha.
Jah tugevaks teeb enamasti, vaevalt ma mingi vigaseks jään vms. Alati jäävad head mälestused ja tihtipeale aju blokib neid halvemaid, ise vaikselt tunnen et head mälestused on paremini meeles kui tülid ja piinarikas lõpp. Aga lihtsalt kõik päevad pole vennad, halvad asjad langevad kokku ja siis tuleb ka üldine masendus peale, vb sellest oligi antud juhtum...asjast ju möödas ikkagi kuid. Et lihtsalt kurb hetk oli. Iga halb on millegi hea algus, ja iga hea on millegi halva lõpp.
Viimase valu leevendamiseks kõlbaks mõned endas nats targemad ja leebemad naispartnerid kel ka teatud elukogemus.
skin: kas siis kohe nii otse ......
Tsitaat:Tohhoo tonti! Vara pettuda!
Algne postitaja: karabiin
minusugustele armastuses ja elus pettunud
Minu arvates on teemapüstitaja teinud enesele eesmärgi aeg seisma panna.Ta lihtsalt ei soovi leppida olukorraga kus üks osapooltest näeb edasist elu
teisiti kui seda enesele ette kujutab teemaalgataja.Elu nagu me teame koosneb eluetappidest.Lihtsalt üks eluetapp sai otsa.Teie teed on lahku
läinud.See kas te suudate edasi eksisteerida koos,näiteks sõprade ja heade tuttavatena on juba inimeses eneses kinni.Kui seda esimest postitust lugeda
ja püüda seda enesele lahti mõtestada võib tegu olla ka omandi tunde haavamisega.Inimene ei suuda anda vabaks seda ,mis tegelikult on juba tema elust
kadunud.Iial ei saa jätta mõtlemata ka sellele et mida annaks see ühepoolne omamiskirg.Selle asemel ,et laskuda ettekujutluse viljadesse tuleks
kainelt hinnata hetkeseisu.Sa räägid ,et maailm nagu kukuks kokku.Ei kuku ta kuhugi.Inemesed saavad kokku,inimesed lähevad lahku-maailm aga
eksisteerib edasi.Iga asi mis siin maamunal meiega toimub on alati millekski hea.Kasvõi kogemuste omandamiseks ja hilisemaks oma vigade
mittekordamiseks.Võibolla on sul tõesti hetkel raske leida kohta oma isiklikus elus kuid ole kindel ,et alati on olemas kuskil inimesed ,kel on veel
raskem.Inimesed kes on hullemas olukorras kui sina.Ja kui tõesti sa leiad et just sinul on kõige hullem siis panen siia ühe pildi,mõtle ja sa näed et
elu ei peagi olema lust ja lillepidu.
LINK
Jah kusjuures arvan, et sul on täiesti õigus, ma nagu ei suuda leppida sellega, et ta on läinud. Lihtsalt vaja reaalselt aru saada, et asi on minevik.
Ja kujutan ette, et selle haava ravib aint aeg. Tihti on mul sellised flashid peas - reaalsuse taju nagu vahest näpistab, taipan: elan endale mitte
temale. Eks mingi aeg leian sisemise rahu ja uue eesmärgi elus...eesmärgi elada nii nagu hetk annab. Sest enne teda ju elu läks mul nagu ikka omas
rütmis, küllap hakkab ka edaspidi minema.
Btw: Pilt koos tekstiga tõesti päris andekas 
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
Viimase valu leevendamiseks kõlbaks mõned endas nats targemad ja leebemad naispartnerid kel ka teatud elukogemus.![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: karabiin
Jah kusjuures arvan, et sul on täiesti õigus, ma nagu ei suuda leppida sellega, et ta on läinud. Lihtsalt vaja reaalselt aru saada, et asi on minevik. Ja kujutan ette, et selle haava ravib aint aeg. Tihti on mul sellised flashid peas - reaalsuse taju nagu vahest näpistab, taipan: elan endale mitte temale. Eks mingi aeg leian sisemise rahu ja uue eesmärgi elus...eesmärgi elada nii nagu hetk annab. Sest enne teda ju elu läks mul nagu ikka omas rütmis, küllap hakkab ka edaspidi minema.
Btw: Pilt koos tekstiga tõesti päris andekas![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: karabiin
Tere. Olime hingesugulased, koguaeg vestlesime,omad siivutud naljad jne.... Tunnen jubedalt üksikuna kuna elangi üksi...
Ma mõtlen ka, et äkki vehid selle hingesugulase-tiitliga liiga mõtlematult. Mul on siseringi siivutuid nalju iga eksiga ja kenad inimesed kõik ja
kindlasti kellegi mr. Right-id, aga hingesugulastest (just minuga) oli asi ikka kaugel.
Aga et siis teie. Tahate samu asju? Tahate erinevaid asju? Miks ta õnnetu oli? Miks sina olid? Kas rutiin tuli välistest asjadest, mingi force
majeure, et ei te jõudnud lihtsalt värsked olla ja teha valdav osa ajast seda, mida tegelikult tahtsite teha, sest liiga palju asju oli "vaja
teha"? Või miks?
Mõned mõtted veel (palun mitte tõlgendada erilise nõuandmis-püüdlusena, vahutan rohkem niisama omast kogemusest suhte teemal, tee sellega mis
tahad):
Vada, minuarust ... kui sa elad koos õige inimesega, siis on endale ja temale elamine kuidagi nii kattuvad mõisted, et seal ei teki tegelikult
sisekonflikti. Kui on mulle hea, siis on talle hea, et mul on hea, millest meil on hea jne. Ja vastupidi ka.
Ja elamisest talle või endale veel ... Minu meelest (või noh, mul endal) heas suhtes ja pika aja jooksul ei ole kokkuvõttes keegi midagi kusagilt enda
arvelt ohverdanud märterlikult - sellised väikesed rohkem-talled/rohkem-mulled (isegi kui vahel on mitu kuud või mõni oluline asi ühte või teist pidi)
tasakaalustavad üksteist ära.
Inimesed muutuvad ajas, kõik mis kunagi oli koos tore ja hea, võib aja jooksul muutuda tavaliseks, rutiinseks...ka inimene ise...me ei saa kedagi
vägisi enda külge siduda, isegi siis, kui MEILE tundub ta just SEE ÕIGE!
Mine edasi, võta kaasa hea, mis suhtes oli ja ole lihtsalt õnnelik 
Tsitaat:
Algne postitaja: Leni
Ma mõtlen ka, et äkki vehid selle hingesugulase-tiitliga liiga mõtlematult. Mul on siseringi siivutuid nalju iga eksiga ja kenad inimesed kõik ja kindlasti kellegi mr. Right-id, aga hingesugulastest (just minuga) oli asi ikka kaugel.![]()
Algne postitaja:leni
Aga et siis teie. Tahate samu asju? Tahate erinevaid asju? Miks ta õnnetu oli? Miks sina olid? Kas rutiin tuli välistest asjadest, mingi force
majeure, et ei te jõudnud lihtsalt värsked olla ja teha valdav osa ajast seda, mida tegelikult tahtsite teha, sest liiga palju asju oli "vaja
teha"? Või miks?
Mõned mõtted veel (palun mitte tõlgendada erilise nõuandmis-püüdlusena, vahutan rohkem niisama omast kogemusest suhte teemal, tee sellega mis tahad):
Vada, minuarust ... kui sa elad koos õige inimesega, siis on endale ja temale elamine kuidagi nii kattuvad mõisted, et seal ei teki tegelikult
sisekonflikti. Kui on mulle hea, siis on talle hea, et mul on hea, millest meil on hea jne. Ja vastupidi ka.
__________________________________________________________________________________________________________________________
Jah, kui me suudaksime, analüüsida, ja teha järeldusi, võiksime loota, et uutes suhetes oskaksime vältida kunagi tehtud vigu. Miks me sda tihti siis
ei tee? Ja satume korduvalt, samasse võrku?
Eile teles räägiti et teadlased avastasid, et kui inimene ei tea, kuhu ta läheb ja arvab minevat otse, teeb ta tegelikult ringe...
Kui sa ei tea, kuhu sa lähed, siis ei ole ju vahet kuhu sa välja jõuad. Sa võid igal pool väita, et oledki kohal. Kehtib ka suhtest-suhtesse hüppajate kohta. Iga uus armastus tundub järjest õigem olevat, mida rohkem meeleheide ja üksinduse hirm kasvavad.
Seda muidugi, ja veel, see suhtest suhtesse hüppamine on ka sõltuvus, nagu alkohol.... Lõpuks sa ei olegi võimeline looma püsisuhet. Sind ootab ees, masendus, üksindus ja kahetsus elamata elust. Me võime ju öelda, et oleme kogenud palju ilusat seoses sellega, kuid on täitmata jäänud eluülessanne see on pere, ja laste kasvatamine.
Pere ja lastekasvatamist ma küll eluülesandeks ei peaks... Need on lihtsalt eluetapid, mis läbi käiakse nagu ka kool, töökoht, pension jne. Elu ülesanne on siiski oma eriomaste annete ära kasutamine ja nende abil millegi hea kordasaatmine, mis aitab ka tulevastel põlvedel targemaks ja paremaks saada.
Ühes asjas peaksid nüüd küll olema veendunud: kuna oled seniajani elus, siis armastuse lõpu valu ei tapa ju
Teiseks ja edaspidiseks: ära iialgi tarvita tunnete koha pealt üldistust "meie" - mis tunned sina, seda ei saa kunagi tunda teine... muidugi
tahaks oma tunde baasil kogu suhet idealiseerida, aga...
Siin sulle isegi tuuakse ette mõned erandid, kus mindi lahku ja mõne aja pärast jälle kokku ja elati ilusti... aga see on erand, üldjuhul kehtib ikka
reegel, et kord roostes suhet enam haljaks ei tee... sest... no kasvõi see reegel, et naised andestavad, kuid ei unusta ja mehed unustavad, kuid ei
andesta... jne.
Mine eluga edasi - üle poole inimsoost on naised
Ses mõttes on sul õigus, et ei saa kasutada "meie" väljendit. Seda tehakse pidevalt ja hoolimata sellest, et sa arvad teadvat, mida teine tunneb siis tema sisse sa ikkagi lõpuni ei näe. Ning sõnad... ongi teinekord lihtsalt sõnad, näed sa seal taga seda, mida tahad.
Armu asjades ei saa eriti nõu anda, kuigi tihti väga tahaks. On küll teiste inimeste kogemusi ja mõnikord neist ka õpitakse. Meesterahval on kord juba
selline raske roll täita, peab otsuse langetama ja pere looma (kui soovib muidugi) ja siis mis iganes seal juhtub, peab leidma lahenduse ja armastus
kattab kõik eksimuste hulga. Eks neid libastumisi tuleb kõigil ette ja kui andestust ei oleks ei saakski elada
Aga andestus on olemas, tuleb vaid tasapisi kasutama hakata. Proovida võib nii enda kui ka teiste peal. Kui ei ole harjunud kohe kõike ja kõigile andestama, siis tuleb alguses pisikestest asjadest alustada ja edasine tuleb kergemalt.
Mitte andestamine on raske asi ja ega see eriti kuhugile välja ei vii. Peab siis ikka proovima ja aeg teeb oma töö. Nagu näha tuleb siin andestamise seadustega üle trumbata teine universumi seadus:"Mida külvad, seda lõikad".
Tsitaat:
Algne postitaja: karabiin
Tere. Postitan siis ühe loo endast. Armusin ca 3 a tagasi neiusse...koos tore jne...lõpetasime kooli. Olime meeletult armunud. Kolisime kokku...läksime tööle. Ajapikku tekkis rutiin ja asi lagunes, taipasin et ta ei ole õnnelik. Võtsin teema üles, valusalt pisaratega läksime lahku. Olin hullumas...ei söönud...jõin sõitsin päevai ja öid sihitult ringi. Arvasin et see piin ei lõpegi. Tulid sõbrad appi,toetasid, pidutsesime...tööl oli kõik hea. Nüüd on sellest 3 kuud möödas....vahepeal tundsin end okeilt...aga tasapikku tuli igatsus...ta leidis kellegi teise...läksid lahku..kohtume vahest, tema otsib tihti kontakti, aga ei luba ka nagu midagi, ajan jah pea püsti meesterahvana et suudan sõber olla...aga tegelt hinges piin ja igatsus.Olime hingesugulased, koguaeg vestlesime,omad siivutud naljad jne.... Tunnen jubedalt üksikuna kuna elangi üksi...tööl rasked ajad seoses selle meie majandusega. Aga hingevalu hakkab tagasi tulema, enesekindlus suht madal, hirm et vb ei leiagi kedagi, tahaks teda tagasi,samas ei tahaks...segadus...see mul juba 3 kord...tagasi vaatan jah et eelmised korrad ununesid. Aga tunne on sant, päevast päeva ja kisub sandimaks,tahtmine ära minna,tahtmine temaga olla,tahtmine kedagi teist - - - Mis saab edasi? kas nii hakkabki olema? Paluks mingeid kogemuste jagamisi sama pikkadest v pikemate suhete lahkuminekust...kas on keegi kokku tagasi saand...millal üle läks jne. Tänud kuulamast.
testitud.parm
Andsin ka oma eksile esimese korra andeks, lõpuks ikka tegi veel topelt haiget. selle unustamine võtab sul aastaid, samas see tinutamine ka ei
aita. loomulikult ajab see jooma. Ega F10 on just selliste naiste pärast tulnud paljudel meestel.
________________________________________________________________________________________________________________________
Olen ka ise mõelnud, millised on need sisemised barjäärid, mis takistavad inimestel tegemast teatud tegusid.
Ja kuna see käib läbi
enesevõitluse, ja kuna tuleb lihtsalt, ja loomulikult, ilma igasuguse pingeta?
Miks om esimene kord raske, ja kõik järgnevad korrad lähevad aina kergemaks?
Miks om esimene kord raske, ja kõik järgnevad korrad lähevad aina kergemaks?
Iga valu on valu omamoodi, ma ei usu, et aja möödudes mingid asjad vähem haiget teeksid ehk siis ma ei usu politsei ja trahvi teooriasse
Vaata ma võrdlen seda asja niimodi. Armastuses saab hing haiget ja kaotad rahaliselt ka. kui ment trahvi teeb siis rahakott kannatab, samuti jääb sulle must plekk külge. Need asjad jäävad samuti eluks ajaks meelde. kõik oleneb kuidas inimene neid asju enesele suudab selgeks teha. mõni on nii külma südamega, et sinna küta 10 trahvi või tee kümnele inimesele haiget, tal sellest sügavalt pohhui.
Nägin saates kuidas koka õpilane ei suutnud elavat homaari tappa. lamas seal see vähk, hingeldas, sõrad kinni seotud.... Jube pilt, kuid kui läbi nutu
ja pisarate sai see esimene kord mööda, siis oli kõik ok, ja nii ta tapabki neid nüüd, peaaegu iga päev söögiks... 
No mõni ei suuda tõesti kärbest maha killida, hakab kohe nutma. see kui mõnele elukale killdisk teha pole nii õudne, kui inimest tappa. See, et kokk killib homaari see on tema igapäevane töö nagu samas see kes surnukuuris laipasid lahkab.
Ja mõne mehe/naise igapäevane "töö" on inimhingede mõrvamine... Kuid jah, minul pole küll vahet, pean ma tapma inimese, või koera...
Lihtsalt jube omadus on, alati end asetada teise elava olevuse naha vahele, see mis tunne, on omaette elamus...
Kuid siit edasi filosofeerida, kas ongi siis põhjust meil hädaldada, kas tapame söögi, kehakatte või sexsi nimel... 
Tsitaat:Mm ... kas on päriselt sellist inimest olemas, kes niisugust asja tahtlikult teeb rutiini korras? Minu meelest isegi sarimõrvarid (kes siis kipuvad küll füüsilise keha kallale) ei "mõrva inimhingesid" sest nad lihtsalt ei taju ohvreid inimestena, hingedena - mingi isiksustüübi diagnoos on ka äärmusliku empaatiavõime puudumise kirjeldamiseks - ehk siis teatud võimetus seostada ennast teise isiku kannatustega, sest need ei tundu "reaalsed" - nagu ohvritel polekski tegelikult hinge sees ja tapaks arvutimängus liikuvaid objekte vm.
Algne postitaja: Myrk
Ja mõne mehe/naise igapäevane "töö" on inimhingede mõrvamine...
Leni sa ütlesid ühe mõtte, ja mulle tundub see õige, et mõned inimesed ei taju seda, ja neil on võimetus seostada ennast teise isiku kannatustega,
sest need ei tundu "reaalsed" - nagu ohvritel polekski tegelikult hinge sees, ja tapaks arvutimängus liikuvaid objekte vm.
Lihtsalt need, kellel on see võime, peaksid sellega arvestama, et suuta ennast kaitsta.