
Lühidalt on loo point selles, et olin mõnda aega koos mehega, kes käitus väga naiselikult ning oli terve suhte aja ainult haige. Lõpuks tunnistas ta
ka ise, et umbes poole oma haigustest mõtles ta välja. Lisaks sellele polnud tal kunagi raha ega ka kõneaega (jah, tegemist on täiskasvanud
inimesega), et mulle helistada. Ta solvus iga väiksemagi asja peale ning otsis haletsust. Minu lugu pikemalt on siin:
Mul on olnud mitu pikka suhet. Üks neist lõppes valusalt just mehe hoolimatuse ja ükskõiksuse pärast. Mitte väga palju hiljem leidsin omale
ammuunustatud tuttava näol hingesugulase ja mõttekaaslase, kellega veetsin vesteldes päevi ja nädalaid. Meie vestlustest ja koosolemisest kasvas aja
jooksul välja suhe. Tema avaldas mulle, et tal pole kunagi kellegi vastu olnud nii suuri tundeid. Selle aja jooksul, mil olime aktiivselt suhelnud,
oli ta tihti haige ning tarvitas erinevaid ravimeid. Oma hädasid kurtis ta mulle tihti. Pidevalt angiin, kõhuprobleemid ning nõrkus. Ma ei osanud seda
tähele panna ning olin kindel, et see on ajutine. Kui olime juba suhtes, väitis ta mulle pea iga päev, et ka mehed peaksid olema sama tundelised kui
naised. Vahest mind häiris natukene, et ta armastas mind vaadata kasvõi tund aega järjest. Ta vingus tihti ja paljude asjade üle, veel tihemini vaatas
ta peeglisse ja käis pesus. Ta veetis vannitoas rohkem aega kui mina. Kuid põhilised olid siiski tema haigused. Õhtuti magama heites võttis ta mu käe
ja pani selle oma rinna vastu ning ohkas sügavalt ja hakkas rääkima, kui paha tal on. Ta tahtis, et ma katsuksin tema lümfisõlmi ning tunneksin, kui
paistes need on. Siis hakkas mul vastik. Rääkisin talle mitmeid kordi, et asi on tema mõtlemises kinni ning tegelikult pole häda ju midagi, ta oli
liiga noor selleks, et midagi rasket võiks olla. Meenub ka kord kui istusin tal süles ning 5 minuti pärast ta palus mul tõusta, sest tema jalad olid
tuimad. (ma ei ole paks). Kõige tipuks lasi ta oma arstil välja kirjutada antidepressandid , mille peale ma vihastasin, kuid sellegi poolest hakkas ta
neid võtma. Ta oli vahepeal ära mitu kuud, töötas välismaal ning kirjutas mulle tihti, et on nüüd terve. Tagasi jõudes läksime koos minu tuttavatega
välja ning tal oli meeletult paha, sest oli saanud päikesepiste. Lisaks minule kuulasid tema haletsusväärset juttu ka mu sõbrad ning ma tahtsin maa
alla vajuda. Ta läks üksinda magama teise tuppa ning ütles, et tal on närvipalavik. Siis jätsin ma ta maha. Tundsin, et olen olnud koos naisega.
See kõik on tõsi ja mul on vastik.
kahju sinust. oled sa kindel, et see mees polnud transseksuaàl
äkki oli ta oma kehas õnnetu ja ta ei oskand või ei julgenud vms
seda muul viisil väljendada, kui haiget teeseldes ja muidugi, kui ta liiga kaua juba teeskles, siis ta hakkas pikapeale ise ka uskuma, et ta ongi
haige. äkki ta tahtis suhet sinuga ainult sellepärast, et püüdis nö "kapist välja tulla" , sest kõik pole transseksuaalidena nii julged,
nagu üks teatud eesti mees/naismuusik.
mis teha, juhtub. kui tahad sellest pikemalt rääkida ja kuulata ka ;ma arvan, et vist natuke vanema inimese; nõuandeid või juhtumisi ja seda, kuidas
sellest üle saada, võid sellest mulle U2U kirjutada
ei oskagi kohe midagi tarka selle peale kosta.Olen kokku puutunud ise ka kes on nagu naised, aga no nii hullu vingumist ja haigust pole küll neil küljes olnud.see mees peaks ehk pöörduma psüholoogi poole
kas pole kuidagi solvav abardlikku meest naiseks nimetada? kas naiselikkuse yks tunnuseid on vingumine ja halamine ning pidev haiguste teesklemine? ma
ei moista.
ja siis needsamad, kes talle jargi kaagutavad, raagivad igas teises olukorras, et oh tugev eesti naine seda ja tugev eesti naine toda.

Kõlab nagu raskekujuline krooniline enesehaletsus, tegemist on ilmselt väga katkiläinud inimesega.
No olen pipiga ühte meelt, mis jutt "naispooleks", Kas siis naised on haiged, äbarikud, ja surmale võlgu? Kuidas sul selline arusaam,
naispooleks olemisest, kas sina, kui naine, oled selline ?
.
Kuid siin antud juhtumis on minu arvates tegu, tähelepanu vajadusega. See psüholoogiline probleem, ja kuidas sellisel juhul peaks toimima, oskab
vastata täpsemalt, psüholoog.
Mul oli selline juhus lastekodulastega, kui nende juurde läksin, siis otsiti välja nädal tagasi saadud kriimud, ja kaevati oma väljamõeldud
haigusi.
.
Kõigepealt arvasid kaaslase hingesugulaseks ja mõttekaaslaseks, siis hakkas vastik ja siis jätsid maha.
Raske kommenteerida. Arvan, et oled
noor inimene, kes alles õpib inimeste ja suhete kohta, aga nii palju ütleksin, et naised vinguvad haigetena tunduvalt vähem kui mehed.
väga paljudel naistel on sellised emased mehed ja selliseid on terve ilm täis, ega normaalne naine sellist meest endale ikka ei võta kes nagu sõbranna
käitub
Tsitaat:
Algne postitaja: egereesi
Ta vingus tihti ja paljude asjade üle, veel tihemini vaatas ta peeglisse ja käis pesus.
See kõik on tõsi ja mul on vastik.
Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
kas pole kuidagi solvav abardlikku meest naiseks nimetada? kas naiselikkuse yks tunnuseid on vingumine ja halamine ning pidev haiguste teesklemine? ma ei moista.
ja siis needsamad, kes talle jargi kaagutavad, raagivad igas teises olukorras, et oh tugev eesti naine seda ja tugev eesti naine toda.
![]()
Iga 3-as oli pähe vedanud mingi kapuutsiolluse, enamusel mingid lotendavad püksid, lääpas tossud, kasimata ja
salkus juuksed, käed taskus, mingid kõrvaklapid peas, särgid poolenisti pükstest väljas, kuidagi köökas olemisega ja lääbakil kõnnakuga, kuidagi äpud
ja saamatud
Ühesõnaga - pask!
Jah, tegelikult on siin paljudel kirjutajatel õigus, ei ole hea nimetada sellist meest "naiselikuks". Kindlasti ei mõelnud ma, et otseselt
kõik naised käituvad nii, pigem oli tegu piltliku väljendiga. Haiguste üle vingumine ei ole kindlasti naiselik joon, tihti on seda aga solvumine ja
pirtsutamine, mida tuli väga tihti ette. Aga ütlen siis edaspidi ebamehelik.
Kahjuks pean tõdema, et armastus on pime ja esmamulje tahetakse jätta alati hea. Ehk siis pigistasin alguses silma kinni tema haiguste koha pealt ning
eks tema ei rääkinud ka sellest nii palju. Kui oli juba aga suhe, ütles ta, et tahab ennast mulle täielikult avada. Siis nägingi ühte suurt
haigust.
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
v ega normaalne naine sellist meest endale ikka ei võta kes nagu sõbranna käitub![]()
Ma pakun, et sellise inimesega on jube raske suhtes olla. Kui ma selle mehe kohta lugesin, tundsin nagu oleks minust kirjutatud. Nii et leidub ka
selliseid vingatseid ja haigeid ka naiste seas. Mul on endal tihti pha tunne, kui halb olla on. Ei taha mehele öelda ka midagi enam, sest ei taha
tüütada teda oma haigustega.
Mind hakkas huvitama mis imelik haigus sellel mehel on?
Mulle tundus, lihtsalt memmekas.
Kui aus olla, siis ma ei salli selliseid inimesi, kes ainult hädaldavad ja igasugu haiguseid oma peas välja mõtlevad. Nad võtavad elujõu ära ja neid kuulates ei jõua mitte kuhugi. Las leiavad teise lolli, kes neid haletseks ja pead paitaks. Totrus!
Minul läheb teesklejate ja muidu imelikke peale sekundiks, väljaheide sees keema ja siis võtan, vaikselt, vastu otsuse, et ma ei suuda teda tema lollustes aidata.
Kui inimesed on nii "haiged" siis nad peaks oma elus tegema suure pöörde ja proovima midagi uut.
Ka minul oli üks tuttav kes alguses oli suurepärane mõistja ja kuulaja aga ühel hetkel mõistsin,et too vennike ei tee muud kui kaebleb. Kord oli tal
samuti kõhuhädad, kord lõi isa tal pea puruks, kord oli jube pohmakas...absoluutselt iga kord kui vestlesime ei teinud ta muud kui otsis kaastunnet.
Nii kui mõistsin,et mina pean olema see lohutaja absoluutselt iga kord otsustasin,et õhtuti ma enam arvuti taha ei istu ja seega nüüd pole ma tolle
tüübiga suhelnud oma 2,5 aastat... ja kui aus olla siis ma olen õnnelik,et keegi ei morjenda mind pideva kaeblemisega. Rääkisin nii palju kui tahes,et
ta peab oma elu muutma 100% otsima ise lahendusi jne..jne nu,et ta tegeleks enda minaga. Lõpp kokkuvõttes ta ei püüdnudki end aidata ja mina jaurasin
omaette kuna talle meeldiski hädaldada. Kui aus olla siis on tore kui selliseid seltskonnas pole 