
Olen pärit 4 liikmelisest perekonnast.
Ema , Isa , vend ja mina.
Isa raske haiguse tõttu kasvasime me üles väga närvilsies ja negatiivses perekonnas.
Oli ka ilusat ja häid aegu kuid siiski oli elu just mu emal raske meie olime kõrval kannatajad.
Mu ema oli peamine kes leiva koju töi ta rabas täiega ja kannatas väga.Isa körvalt ta ei lahkunud kuigi vahel nad olid tülis.
Olen väga nörga närvisüsteemiga neiu.25 aastane ja mul on 5 aastane laps kelle isalt ei saa ma sentigi ja kohtusse ma ka asja viia enam ei viitsi.
Isa enam ei ole.Aastate pikkune haigus sai temast vöitu ja kustutas ta eluküünla.
Nüüd siis elamegi 4 kesi ja mul on ka oma tuba ( isa endine tuba).Käin koolis eriala öppimas.Enne kooli minekut sai töölt lahti vöetud kuna
koolipäevad olid hirmus pikkad ei saanud ma seda töökohta enam omada.
Preagu on praktikaaeg ja seda meil pole kuna eestis on kriis ja ettevöttel ei ole lihtsalt vöimalik meile maksta ( meil on tähtajaline
tööleping).Seega arvestatud sissetulek on saamata ja koolist saan vaid stippi.kokku 1000 krooni möni kuu vähem.
Ei saa selle rahaga hakkama.Olen igasmöttes oma ema ölal ja see paneb mind ennast veel enam vihkama.Koolis ei öppinudki me mitte midagi.tööd ei ole
.
Peale isa lahkumist löin oma üksinduses endale oma maailma täis üksindust ja illusioone.Veetsin öid ja päevi msnnis ja niisama jutukates
"Suheldes" see oligi tegelikult ainuke suhtlemis meetod inimestega kontakti saada.( tunnistan see on haige inimese märk)
Olin mina arvut , laps ja 4 seina.Väljas käisin vastavalt vajadusel kui ikka jube vaja oli minna.Mudiu hoidusin reaalsest maailmast.Elasin omades
unistustes ja saatsin 100 cv köikvöimalikele tööpakkumistele mida hyppelaud vöi möni teine koht sisaldas.Igal hommikul pidin taas kord pettuma sest
vastus oli ei.
Olin vihane enda ja ka köige vastu mis reaalses maailmas oli sest ma ei taha ka siiani olla üks paljudest kes kahe käega peast kinni hoiavad ja kelle
peas liiguvad vaid ühed ja samad signaalid " MA pean töö leidma!"
Kirjutasin pikalt kuna tahan et te möistaksite kes ma olen ja mida ma tunnen ja kuidas asjad on teisiti tee mulle nõu anda ei saa.
Asja juurde.
Tutvusin möödunud aastavahetusel ühes pubis Janusega(nimi muudetud) Ta oli minu pikkune ülikonnas ja väga kena ja hoolitsetud välimusega.Rassist
negriid.
Kustusin ta tantsima jöime natuke ölut ja me rääkisime terve öö meil oli väga tore.
Meie edaspidised vestlused jätkusid internetis.
Meil oli alati löbus suhelda msnnis me möistsime ja väärtustasime samasuguseid asju elus.Me oleme nagu 2 tilka vett ja me oleme önnelikud koos
olles.
köik sai alguse söprusest.
Me oleme väga avameelsed teineteisega ega valeta.
Rääksin talle oma elu olukorrast mitmeid kordi , et ei ole tööd ja uurisin ka kuidas soomes tööga on .( ta elab soomes ja tal on 2 töökohta). Tema
ütles ,et midagi ikka annab leida ja et ta teab paart inimest kelle kaudu saaksin tööle.
Ja et ta vöib ka aidata leida.
Tutvuste kaudu saabki tööle isegi siin eestis kus inimesi koondatakse.
Muidugi ma ei usaldanud teda veel nii palju " ei tea mis prostiks ta sind värbab" ema sönad.Ja ma ikka püüdsin siin midagi leida kasvõi
koristaja töö.Lõpuks ma siiski nägin ,et on mötetu luua unistusi mis ei täitu.Ja ma otsustasin riskida ja saada siiski Janusega Soomes kokku .
Janus saatis mulle ka laeva pileti selle eest makstes kuna ta teadis et mul raha pole tema muidugi tahtis mind taaskord näha.
Seal ta sesiski ülikonnas ja suur roosade rooside kimp peos.Kallistasime tervituseks ja ta avas mulle auto ukse nagu töeline härrasmees.Jaanus on
minust 4 aastat vanem.Tundisn ennast kuidagi imelikult samas oli mul ka hea meel teda näha.
Ma olin ostnud talle vene shampust ja selle seveeris ta ka pokaalidesse enda juures ja juhatas mind magama eraldi.Järgmisel hommikul ärgates polnud
teda kodus.Ausalt ma töesti kartsin ..köike ja köiki sest see köik oli mulle vööras.Ta oli mulle kirja jätnud et tuleb hommikul kuna tal on öötöö.3
tundi ( veab autoga lehti laiali).Et ma ei muretseks ja et ma tunneks ennast nagu kodus.
Koju tulles me rääkisime ta tegi süüa ja ta on töesti vapustav kokk.
Järgmisel öhtul läksime tema koleegidega kokku saama helsinkis olevas pubis kus oli ühe koleegi lahkumispidu.Toredad inimesed ümberitsesid mind sain
ak ta tööandjaga tuttavaks kes mainis et kui tagasi soome tulen siis saaksin temaga kokku ja ta hindab mida ma oskan teha ehk saan postimajja
tööle.Lubas midagi mulle leida enda töökohas.See öhtu seal pubis oli ütleks et mu elu köige vahvam öhtu üldse elus.Naersime ja jöime ja meil oli
ülimalt tore olla.Janus hoidis koguaeg mu käest kinni ja tema silmis oli uhkus et tal minusugune kallim on ( me hakkasime käima)ta mainis mulle 10
kordi kui önnelik ta on mina olin rohkem kui önnelik.
Me möistame teineteist me küll ei tunne teineteist aastaid kuid meil on palju ühist .Avameelsus , hoolivus , ausus ja me naerame koguaeg.Oleme mõlemad
Önnelikud ja seda mu elus vaja oligi.
Tema lähedus tekkitab südamepeksmist ja kogu mu keha vöbiseb..Ma igatsen teda kohutavalt , tunnen midagi mida iial pole tundnud.naeran ja säran nagu
seda tegin 5 aastat tagasi viimati..olen positiivse ellusuhtumisega ja näen ka halvas head.
Aga nüüd siis pointi juurde...
Kuna me oleme suhtes siis tahame olla vöimalikult palju koos.
Me tunneme et me ei taha enam lahus olla.
Tööleidmis soov on ka väga suur see on tegelikult peamine miks ma tahan minna Soome tagasi.
Janusega tahan ma ka väga koos olla , äragata tema körval ja löpp kokkuvöttes tahan ma " Ma tahan oma elu tagasi saada!" selline nagu ta oli
enne kooli minekut köik need aastad peale lapse sündi.
ma tööatasin ja mulle meeldis see .Ma ei taha elada riigi haletsusest ja nendest töötuabiraha kopikatest mis on naeruväärselt väikesed ma ei taha
kukkuda tagasi oma maailma kust ma välja ronisin tänu janusele.Tahan tööd, olla ja armastada, oma kodu .tahan ,et köik oleks nii nagu oleks ammu
pidanud olema.
Ma ei taha kellestki söltuda tahan olla oma enda peremees ja suure vaeva ja jöuga tööd teha.
Enda eest ise vastutada ja olla iseseisev.
3 päeva pärast lähen ma tahasi Januse juurde.Tal on ees 2 nädalat puhkust mil ajal ta lubas ka teisi töökohti mulle aidata vaadata pakkus välja et
vöin tööandjalt elamise peale kauba küsida soomes on see tavaline asi.Aga tegelikult tahtis ta et tema juurde koliksin , alguses on ikka köik võõras
mulle ja ma ei tea ka pabermajandusest midagi kui töö leian.
Emale see idee ei meeldi , eile oli väga kurjust täis ja aina pressis mulle neg mötteid pähe.Ütles et nagunii ei leia sa midagi jne.
ta pani mind lasua fakti ette ,et kui 10 päeva jooksul koju ei naase pole mul enam kodu kuhu tagasi tulla.Et tema peab minu last kasvatama jne.Laps
kaasa tulla ei taha ja mina ei taha ka veel last kaasa võtta kui asi kindel veel ei ole.Pole ju tööd veel suhe on alles algus staadiumis ja kuhu ma ta
ka paneksin seal kui ma töö leian.Pealegi soome ja eesti vahemaa ei ole kaugel käisin igal vabal päeval ja ka kohu oma puhkuse veedaksin oma lapsega
eestis..Seega last ma ju ei hülga otseselt pealegi vötan seda sammu ka ette raskelt.
Seega pean leidma töö 10 päevaga...
no mida ma pean tegema? mis oleks lahendus?ma tunnen siin kodus et ma lähen hulluks!mingi lahendus peab asjale olema vöi kes mida arvab?!
kes selle pika jutu suudab labi lugeda ja sisukokkuvotte teha, saab minu kaest plusspunkte! Mis ta nendega peale hakkab, on oma probleem 
Mnjaa, ma lugesin selle kirjandi läbi
Ta tahab,teada mida teha kas minna soome tööle kus on samas ka ta neegripoisit armuke või siis kuulata ema sõna ja otsida eesti tööd kus igale kohale
ka koristaja omale on konkurss,ja seal oled järjekorranumbriga 1000, näib ,et tal on laps ja seda ta kaasa ei taha võtta ja ema ei luba teda jälle
soome tööle.
Loetud.
Kui sa 10 päevaga töö leiad, siis sa ju ei naase päris kindlasti selle 10 päeva jooksul. Su ema on kindlasti kuulnud teatud lugusid välisriiki läinud
neiudest ja tal on tõsine hirm, et sind tahetakse lollitada või ära kasutada. Ja kindlasti ka hirm sind kui ühte oma lähedasemat inimest silmapiirilt
kaotada. Ja hirm su lapse saatuse pärast. Mõistetav.
Siiski arvan, et sa peaksid riskima, aga liiga kauaks ära tõesti ootama jää, vaid püüa selles vaimustuses ja armumises kainet mõistust säilitada ja
endale aru anda, mis on mis.
Kas su ema käib tööl? Kuidas ta siis lapsega hakkama saab? Tegelikult, käib tööl või ei käi, aga kui ta ei taha kogu vastutust oma õlgadele, siis sa
ei saa ju sundida. Mis sa ka ette ei võtaks, aga sa pead alati arvestama, et sa pole üksi, et sul on vastutus.
Jah, ainult mina-mina-mina-mina...
Ka mina lugesin selle jutu läbi. Ja võta vastu otsus, mis sulle sobib. Sest me elame oma elu eelkõige ise. Soome pole ju kauge maa, võrreldes Ameerika
või Austraaliaga.
Ehk vanemaid inimesi hirmutavad muutused. See, et ta peab lapsega üksi hakkama saama.
See on normaalne, et tahad eluga edasi minna, ja mitte tammuda paigal. Kaalu läbi kõik plussid ja miinused, mis sinu otsus sulle kaasa toob. Enamal
juhul see tütreks mitte tunnistamise jutt, ei pea vett. Ja kui ta tõesti seda teeb, siis pole ta kellegi ema ega miskit.
Lisatud: Anne kuis mina, mina? Sest tütre otsus ema kaela pealt minema saada, pole päris "mina" otsus. Vaid meie. On lootus, et laps saab
jalad alla, ja oma elu joonde. Minul oleks küll valus oma lapse virelemist pealt vaadata., oleksin õnnelik, kui mu laps on õnnelik.
.
Tsitaat:
Algne postitaja: Marleen25[/i
no mida ma pean tegema? mis oleks lahendus?ma tunnen siin kodus et ma lähen hulluks!mingi lahendus peab asjale olema vöi kes mida arvab?!
Myrk
Olen sinuga nõus kuid ärge unustage fakti.et tal on laps.Ja samuti ema ,kes pole kohustatud last hoidma.Kui see armastus või mis iganes on siis tuleb
teil leida lahendus ka oma lapsele ja seda nii,et keegi ei kannata.Kui sa seda ei oska leida siis...ei usu ka mina et sul edaspidi roosiliseks
läheb.Elu koosneb valikutest ja millised need on sõltub juba inimesest.Oma valiku eluks tegid sa siis kui sul laps kasvama hakkas.Edaspidi on juba
kohustus tema eest nii hoolitseda et tal kõik hästi läheb.Ja laps on primaarne.Sa ei saa oma heaolu enam temast etepoole tuua.
Vene rahvusel on hea ütelus.Rõbu jest ja nahhui sest.Selleks et midagi saada tuleb ka millestki loobuda.
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
aga jah, laps peaks ikka kaasa tulema sinuga, see, et teda vaatamas käid..see pole see ja kui kord juba oled lapse saanud, siis vastutad eelkõige tema eest sina.
muidugi on hea, kui on olemas vanavanemad, kes aitavad ja toetavad, aga see ei peaks iseenesest mõistetavaks saama.
skydancer, et kui sul on laps ja tahad endale meest leida, siis mingiks ajaks (nädal? kuu? aasta?) teeskled, et oled vaba ja vallatu?
Andke andeks mu piiratud silmaring ja ülim kitsarinnalisus, aga isiklikult minu arvates vanavanemad võivad, kuid ei pea oma lapselapse
eest hoolitsema. Ema aga peab.
Kui juba lapse said, siis oledki ema. 24/7. See oli sinu valik. Ja mehel jääb üle ainult sellega leppida või mitte.
madu,
väheke tundlik sellistes teemades
Jah, saan aru, et on laps. Kuid enne peab inimene saama esimese, palga ja peavarju kuhu oma last viia. Selline laps kaenlas tundmatusse tormamine on
ikka täiesti vastutustundetu.
See, et sul on laps ja sa oled oma eluga ummikus, pole küll põhjus, et parastada. Sest tegelikult soovib ta oma lapsele, ja enesele normaalset, elu ja
kodu.
Olen ise olnud samuti sellises olukorras, ja lapsed olid ema juures mõne kuu. Kuna olen ema, aitaksin samuti, oma lapsi. Selleks ju pered ongi.
Kuid hirm, et jätabki lapse emale, selle vastu ei saa ju miskit parata. See nagu medal, millel kaks poolt. Parem olgu laps vanaema juures turvalises
keskkonnas, kui kuskil võõras kohas üksi, ja kapi taga. Ta läheb ju võõra keelega keskkonda, mitte Nustakule.
_________________________________
Algne postitaja:freelancer
Ja samuti ema ,kes pole kohustatud last hoidma.Kui see armastus või mis iganes on siis tuleb teil leida lahendus ka oma lapsele ja seda nii,et keegi
ei kannata.
_________________________________
Kas midagi sellist, et "hundid söönd ja lambad alles"
Täitsa huvitav,
paluks vihjeid ja variante. Muide see teema oli just sellel
põhjusel püstitatud. Teemaalgataja soovibki leida lahendust, ja palub inimestelt siin abi, sest mitu pead, on ikka mitu pead.
Ja aru ma ei saa, oma laspse eest on kohustatud vastutama. Kas nii kaua, kui tal last pole, või ta on alaealine? Aga kui oled lapse saanud, oled
esivanemate poolt kohe mahakantud laps?
Kas vanemaks olemine pole siis surmani, nii ühelt, kui teiselt poolt.
Ja muidugi tahaks teada kas teemaalgataja emal on võimalik last hoida, ja tal pole mingeid kohustusi mis seda takistaksid.
.
Oeh, kevad püksis, mis muud
Kolme päeva pärast lähed tagasi - oled emalt küsinud, kas ta nõustub Su last kasvatama?!
Peab ikka arvestama lapsega ka enne, kui kardinaalselt oma elu muuta.
Kui mees armastab, võtab ta teid mõlemaid lapsega enda juurde, adopteerute sealses ühiskonnas, siis otsid lapsele lasteaia või kooli, hiljem endale
töökoha ja oletegi õnnelikud kuni surm teid lahutab
PS Väikeseid neegripoisse sünnib kindlasti ka juurde 
ema rahuneb, saad lapse enda juurde võtta jne.
Aga... jah, riskides saada modede poolt välja visatud ning "demokraatide" poolt lintsitud... rassistiks sõimatud, kuid ma poleks ikkagi mina
ise, kui ma ei ütleks välja, et ma neegreid ei usalda ja pole kuulnud veel ühestki eesti naise neegriga alustatud suhte õnnelikust lõpust... otse
vastupidi
Igaüks vaatab asju enda mätta otsast ja vastavalt enda väärtushinnangutele (see oli nüüd mõeldud mu järgneva mõtte leevendamiseks).
Naine võiks enne lapse saamist mõelda, kas ja kuidas ta lapse üles kasvatab ka siis, kui mees kõrvalt ära kaob.
Siis jääksid ka säärased "esimese palga ja peavarju" probleemid ära.
eks see ole jah raske otsus ja ma saan su emast ka aru.
peaksid rahulikult emaga koos maha istuma ja rääkima sel teemal ning ehk mõistab sind. Saan aru et kohe poleks tõesti mõtekas last kaasa võtta, sest
kui tööd otsid ja pead jooksma ühelt vestluselt teisele, siis ega see lapsega koos lihtne ole.Otsuse aga muidugi pead sa ise tegema ja kui ema pole
nõus lapselapse eest hoolitsema, siis sa ei saa ka teda selleks sundida ja pead ka temaga arvestama, sest tema käib ju ka tööl ja pole hea kui tema ka
töö kaotaks.
Mina ei saa hästi aru emast, kes ei ole nõus omaenda tütre last hoidma. Ja ta teab ju ometi, kui raske elu sulle on olnud ja kui väga sina ja su laps vajate seda päiksekiirt, mis aitaks raskustest välja rabeleda. Loomulikult teatud ajalistes piirides, kuigi 10 päeva on liiga lühike aeg et asjad paika loksuksid - kas leiad püsiva töökoha ja kas suhe peab argipäevale vastu.
Tänapäeva vanaemad ei istu kodus sukka kududes, tavaliselt on neil töö, omad huvialad, omad käimised. Kas peab siis vanaema oma tütre õnne nimel kõigest loobuma? Kes pakub talle uut töökohta kui lapselaps ükskord turvaliselt oma pärisema juures on (kui üldse kunagi enam on)? Millest siis see vanaema elama ja makse maksma peab? Tütrel pole ju ka võimalik oma ema aidata, kuna alles ise otsib tööd ja õnne. Kui mina, samuti kahe tütre emana ja oma lapsi tundes, sama valiku ees seisaksin, siis laseksin neil minna, sest ei kahtle nende aususes, teemaalgataja nõretav tekst aga mulle ausalt öeldes eriti ei meeldinud küll, nii et saan tema emast täiesti aru.
See on tõesti üks lisaaspekt, et emal on ka oma elu. Ilmselt on ta 50 ringis ja kui ei ole koondatud, siis käib tööl ja peaks iga päev lapselapse kuhugi "paigutama". Hea kui ta seda lühidaltki teha saaks.
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Igaüks vaatab asju enda mätta otsast ja vastavalt enda väärtushinnangutele (see oli nüüd mõeldud mu järgneva mõtte leevendamiseks).
Naine võiks enne lapse saamist mõelda, kas ja kuidas ta lapse üles kasvatab ka siis, kui mees kõrvalt ära kaob.
Siis jääksid ka säärased "esimese palga ja peavarju" probleemid ära.
Kallis Myrk!
Nagu ma juba eelnevalt mainisin, räägib igaüks ikka enda mätta otsast. Julgen avalikult välja öelda, et mu tutvuskonna kõik naised on teinud lapse(d)
arvestusega, et saavad ka ilma meheta lapse üles kasvatatud. Ja, üllatus-üllatus, saavadki.
Muidugi on tore, kui mees kõrval on. Paraku võiks aga naine last tehes lähtuda siiski eeldusest, et saab ka ilma teisepooleta hakkama.
Ma ei väida, et kõik peaksid samamoodi tegema. Küll aga häirib mind teemaalgataja jutust läbikumav mõte, et kuna temal on raske olukord, kuid siiski
suur armastus, siis peaksid kõik teised ta lapse eest hoolitsema, kuni tal paremaks läheb.
Kah elust enesest. Mu mees on elanud hea mitu aastat koos naisega, kellel oli eelnevast kooselust laps. Ei olnud neil sugugi vaja "omaette
romantikat, et suhe alguse saaks". Sest naine lapsega on siiski naine lapsega ja sellega peab mees arvestama.
Tsitaat:
Algne postitaja: skydancer
Mina ei saa hästi aru emast, kes ei ole nõus omaenda tütre last hoidma. Ja ta teab ju ometi, kui raske elu sulle on olnud ja kui väga sina ja su laps vajate seda päiksekiirt, mis aitaks raskustest välja rabeleda. Loomulikult teatud ajalistes piirides, kuigi 10 päeva on liiga lühike aeg et asjad paika loksuksid - kas leiad püsiva töökoha ja kas suhe peab argipäevale vastu.
Tsitaat:Üks asi on aitamine-hoidmine vahete-vahel ja teine asi on jääda lapsega ja kogu vastutusega üksi. Ilmselt tunneb ema oma tütart paremini kui meie siin foorumis... Ja talle ei saa pahaks panna, kui ta ei pea toda meest mingiks päiksekiireks.
Algne postitaja: skydancer
Mina ei saa hästi aru emast, kes ei ole nõus omaenda tütre last hoidma. Ja ta teab ju ometi, kui raske elu sulle on olnud ja kui väga sina ja su laps vajate seda päiksekiirt, mis aitaks raskustest välja rabeleda.
Infot on minu jaoks liiga vähe, et asjaosaliste iseloome välja lugeda. Enda kohta ütleb "väga nõrga närvisüsteemiga neiu ". Mehe kohta on
nelja kuu pikkuse (aga mitte tiheda) tutvuse põhjal ülimalt positiivne iseloomustus, varjuküljed ei ole veel välja tulnud. Ema kohta tuleb välja
ainult see, et ta on väga kahtlev, mis võib olla põhjendatud või põhjendamata.
Nii et ma parem ei spekuleeri kes neist on usaldatav, usaldamatu, ärakasutav, abivalmis, lihtsameelne, liigselt kahtlustav, oma lapsest vähe hooliv,
nõrganärvline, ettenägelik vms.
Algne postitaja: madu
Ma ei väida, et kõik peaksid samamoodi tegema. Küll aga häirib mind teemaalgataja jutust läbikumav mõte, et kuna temal on raske olukord, kuid siiski
suur armastus, siis peaksid kõik teised ta lapse eest hoolitsema, kuni tal paremaks läheb.
Kah elust enesest. Mu mees on elanud hea mitu aastat koos naisega, kellel oli eelnevast kooselust laps. Ei olnud neil sugugi vaja "omaette
romantikat, et suhe alguse saaks". Sest naine lapsega on siiski naine lapsega ja sellega peab mees arvestama.
________________________________________________________________________
Tegelikult pole raske olukord ainult temal. Vaid samuti emal, kes peab kolme inimest üleval. Kui nelja aasta jooksul pole leitud lahendust,
siis miks mitte riskida?
Muidugi on võimalus ka, et kõik ei lähe nii nagu loodetud. Kuid tuleb mõlemad võimalused enda jaoks läbi mõelda.
P.s Aga seda "omaette romantikat" vajame me kõik, olenematta vanusest, laste olemasolust, või nende puudumisest.
.
/.../Mu ema oli peamine kes leiva koju töi ta rabas täiega ja kannatas väga/.../
Ema kannatas ja kannatab praegugi ja ei paistagi, et laps koos lapselapsega omaette toime tuleks!
/.../ mul on 5 aastane laps kelle isalt ei saa ma sentigi ja kohtusse ma ka asja viia enam ei viitsi./.../
Tööd ega raha pole, aga elatusraha välja ajada ei viitsi!!!
Sry, tundub, et puudu jääb pealehakkamisest ja kainest mõtlemisest, sest Sa pole mitte 25-aastane neiu, vaid 25-aastane naine ja ema.
Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
/.../ mul on 5 aastane laps kelle isalt ei saa ma sentigi ja kohtusse ma ka asja viia enam ei viitsi./.../
Tööd ega raha pole, aga elatusraha välja ajada ei viitsi!!!
Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
/.../Mu ema oli peamine kes leiva koju töi ta rabas täiega ja kannatas väga/.../
Ema kannatas ja kannatab praegugi ja ei paistagi, et laps koos lapselapsega omaette toime tuleks!
/.../ mul on 5 aastane laps kelle isalt ei saa ma sentigi ja kohtusse ma ka asja viia enam ei viitsi./.../
Tööd ega raha pole, aga elatusraha välja ajada ei viitsi!!!
Sry, tundub, et puudu jääb pealehakkamisest ja kainest mõtlemisest, sest Sa pole mitte 25-aastane neiu, vaid 25-aastane naine ja ema.
Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
Oeh, kevad püksis, mis muud![]()
Kolme päeva pärast lähed tagasi - oled emalt küsinud, kas ta nõustub Su last kasvatama?!
Peab ikka arvestama lapsega ka enne, kui kardinaalselt oma elu muuta.
Kui mees armastab, võtab ta teid mõlemaid lapsega enda juurde, adopteerute sealses ühiskonnas, siis otsid lapsele lasteaia või kooli, hiljem endale töökoha ja oletegi õnnelikud kuni surm teid lahutab![]()
PS Väikeseid neegripoisse sünnib kindlasti ka juurde![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
/.../Mu ema oli peamine kes leiva koju töi ta rabas täiega ja kannatas väga/.../
Ema kannatas ja kannatab praegugi ja ei paistagi, et laps koos lapselapsega omaette toime tuleks!
/.../ mul on 5 aastane laps kelle isalt ei saa ma sentigi ja kohtusse ma ka asja viia enam ei viitsi./.../
Tööd ega raha pole, aga elatusraha välja ajada ei viitsi!!!
Mis peale hakkamisest juttu on 5 aastat olen töötanud end nahast välja pingutanud ja loobunud köigest i.. milleks ajada asja kohtusse maksta suuri kohtukulusid kui kätte saamine paari kopika pärast nii palju energiat võtab.kui siiski saan.milleks anda lapse isale öiguse lapse suhtes kui ühe raskema aja olen ise hakkama saanud.
Sry, tundub, et puudu jääb pealehakkamisest ja kainest mõtlemisest, sest Sa pole mitte 25-aastane neiu, vaid 25-aastane naine ja ema.
Tsitaat:
Algne postitaja: skydancer
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
aga jah, laps peaks ikka kaasa tulema sinuga, see, et teda vaatamas käid..see pole see ja kui kord juba oled lapse saanud, siis vastutad eelkõige tema eest sina.
muidugi on hea, kui on olemas vanavanemad, kes aitavad ja toetavad, aga see ei peaks iseenesest mõistetavaks saama.
Ma arvan, et lapse kaasa toomisega sellise suhte puhul peaks natuke aega võtma. Ei tasu unustada, et ka see mees on inimene, ehk siis, tahab naisega suhtes esialgu ikkagi põnevust ja flirti, mitte ei ole kohe valmis ennast peremudelisse paigutama.
Kui asi "õnneks läheb" võta laps esimesel võimalusel enda juurde, sest nädalavahetuse-emmest jääb väheks ja see põhjustab talle jubedad
traumad.
On veel võimalus, et kui suhe peaks millalgi otsa saama, aga oled normaalse töö saanud, ei pea sa ju tagasi kolima.
Mõtlen, kas nõrk närvisüsteem on kaasa sündinud või välja kujunenud raskete olude ja närvilise koduse õhkkonna tõttu, mis hävitavad elurõõmu ja
tahtejõu, mida aga on väga vaja elus hästi hakkama saamiseks.
Tsitaat:
Algne postitaja: skydancer
Kui asi "õnneks läheb" võta laps esimesel võimalusel enda juurde, sest nädalavahetuse-emmest jääb väheks ja see põhjustab talle jubedad traumad.
On veel võimalus, et kui suhe peaks millalgi otsa saama, aga oled normaalse töö saanud, ei pea sa ju tagasi kolima.
Mõtlen, kas nõrk närvisüsteem on kaasa sündinud või välja kujunenud raskete olude ja närvilise koduse õhkkonna tõttu, mis hävitavad elurõõmu ja tahtejõu, mida aga on väga vaja elus hästi hakkama saamiseks.
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
/.../Ja kas maksab, ridu tekstist välja rebida, ja tähti närida?
Lisatud: Pipi sõnavõtud antud teemas on väga asjalikud, teema algatajal tasuks neid lugeda ja oma järeldused teha.
Huvitav on muidugi lugeda seda diskussi siin kuid millegipärast kas ei osata või ei taheta näha selle stoori üht teist tegelast.Nimelt meest kelle
juurde naisterahvas kipub minema.Miks peaks last hoidma ema kui teoreetiliselt on olemas lapsel mõlemad vanemad.Või muutub kooselus laps risuks
uuestiarmunute idüllilises elus.Ainus mis on kindel on see,et laps on olemas ja temal on oma kindlad vajadused.
Myrk
Sa räägid ilusat juttu lapse tuleviku turvalisuse ja heaolu ehitamisest.Kas on olemas garantiid,et see on ilus ja turvaline.Ja kus on see piir kaua
võib selline heaolu ehitamine aega võtta-kas kuu,või aasta või 10 aastat enne kui selgub selle lükke mõte.Asja määrab siiski lapse olemasolu ja kas on
sellises olukorras õige lähtuda mõttemaailmast-Kes ei riski ei joo shampust.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Huvitav on muidugi lugeda seda diskussi siin kuid millegipärast kas ei osata või ei taheta näha selle stoori üht teist tegelast.Nimelt meest kelle juurde naisterahvas kipub minema.Miks peaks last hoidma ema kui teoreetiliselt on olemas lapsel mõlemad vanemad.Või muutub kooselus laps risuks uuestiarmunute idüllilises elus.Ainus mis on kindel on see,et laps on olemas ja temal on oma kindlad vajadused.
Myrk
Sa räägid ilusat juttu lapse tuleviku turvalisuse ja heaolu ehitamisest.Kas on olemas garantiid,et see on ilus ja turvaline.Ja kus on see piir kaua võib selline heaolu ehitamine aega võtta-kas kuu,või aasta või 10 aastat enne kui selgub selle lükke mõte.Asja määrab siiski lapse olemasolu ja kas on sellises olukorras õige lähtuda mõttemaailmast-Kes ei riski ei joo shampust.
Mürk
Mitte lapse isast pole jutt vaid inimesest kellest headel eeldustel võiks saada lapsele isa.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Mürk
Mitte lapse isast pole jutt vaid inimesest kellest headel eeldustel võiks saada lapsele isa.
Aga siis peaks nagu puuduma sügav põhjus jätta laps ema hoolde.Kui armastus siis koos karvadega.Või ühte(ema)armastatakse niipalju rohkem et
teine(laps )jäägu esialgu mängust välja.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Aga siis peaks nagu puuduma sügav põhjus jätta laps ema hoolde.Kui armastus siis koos karvadega.Või ühte(ema)armastatakse niipalju rohkem et teine(laps )jäägu esialgu mängust välja.![]()
Mul pole talle momendil midagi peale armastuse pakkuda.
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Ah free mida sa norid, las otsib omale töö ja vaatab üle koha, kuhu lapse viib. Samuti lapsehoiu võimaluse, kui ise tööl. Kuigi 5 aastane laps pole vanaemale enam midagi nii suur koorem, täitsa inimene, ja seltsiks ka. Parem. kui mõni koer, kass või "õline" karvajalg.
,
Nii nagu ma aru sain, teemaalgataja ütles, et tahab lapse sinna võtta esimesel võimalusel niipea, kui olukord paika settib. Niisama ju ei ole mõtet last solgutada, kui ei tea veel, kas ikka töö leiab ja kas suhe töötab.
Tsitaat:Armastus on lapse vajaduste nimekirjas esimesel kohal. Aga olgu - sa oled otsuse teinud. Palju edu!
Algne postitaja: anne51
Mul pole talle momendil midagi peale armastuse pakkuda.
Jah, muidugi, Myrk.
ee jah mina ei veaks ka last sinna, kus ei tea hetkel kuskohas õhtul ööbidki, rääkimata töökohast jne ja kui ongi mingi jama ja värvatakse
prostituudiks, siis vähemalt last ei müüda rikastele araablastele lemmikloomaks, onju 