
Hingevalu tapab.
Öeldakse, et pikk jut on s*tt jutt, kuid ma ei oska seda kuidagi ka lühikeselt edasi anda. Olen ma abielus juba aastaid. Mõni aeg tagasi kaotasin ma
aga oma hingesugulase. See oli inimene, kes mind sõnadeta mõistis ja kellele ma võisin alati loota. Tunne oli vastastikune, ta oli mulle sugulane ja
mitte tema ei ole see kellest tahaksin rääkida, kuid kuna teda enam elavate kirjas ei ole, siis ei ole mul kedagi, keda usaldada. Olen piinelnud üsna
kaua, ca 4 aastat, lootes, et "aeg parandab kõik haavad", kuid mida aeg edasi, seda enam olen kindel, et see on vaid pelgalt müüt. 4 aastat
tagasi arvasin, et kerge armumine on lihtsalt loomulik, kuid siis äkki muutus kõik. Ühel ööl mõistsin äkki, et see ei ole ihtsalt armumine, see on
midagi rohkemat. Ei ole ma siiani kindel, et see üle ei lähe ja loodan ikka, et see on nn. "pubeka" tunne, kuid ei paista küll sedamoodi.
Sel saatuslikul ööl sain ma aru, et see mees ongi see, keda olen otsinud, sain aru, miks on tema just see ja sain äkki ka aru, miks olen ma terve oma
eelneva elu elanud nii, nagu elasin. Selle lühikese aja jooksul omandada teadmised, mis olid mind kummitanud üle kümne aasta, oli õõvastav, kui mitte
öelda, et tappev. Olen justkui ahervare, minevik täis vigu ja tulevik täis... Ma tean, et meil ei saaks kunagi midagi olla, asi on selleks liiga
keeruline (soovimata detailidesse laskuda), seega on mu ainus võimalus luua omale iseenda koht, kus olla, olgugi kasvõi üürikorter, olla piisavalt
tugev, et kõik praegune jätta (mis on väga ebatõenäoline, sest olen liiga nõrk selleks, et kellelegi haiget teha), teha kõik selleks, et olla ise...
Olla mina... Olla omaette! Mul ei ole kunagi omaette igav, ma ei tunne kunagi, et olen üksi, ma ei tunne kunagi millestki puudust, tegelen piisavalt
loometööga(kirjandus, luule, kunst), mul on alati kiire, mul ei ole kunagi aega, mida pühendada iseendale ja mu elukaaslane ei mõista mind. Terve mu
senine elukorraldus ei olnud mul plaanis (lapsi ei ole), kõik oli korras ja hästi, kuni tuli tema. Ta ei ole kindlasti sellest teadlik, nagu ka minu
kõik ülejäänud tuttavad, ja ma loodan, et see nii jääb. Kuid neil üksildastel öödel ei saa ma und, tundes vastupandamatut igatsust ja südame karjeid,
need hoiavad mind üleval öö läbi. Ma ei suuda uinuda, ma ei taha surra (igaks juhuks mainin ära, et ma ei hakka kindlasti ennast tapma, kuna see kipub
tänapäeval muret tekitama paljudele), ma ei taha enam suurt midagi, kuid olen samas võimetu midagi muutma. Pean ma olema tugev, tõesti tugev ja
lootma, et tuleb keegi, kes selle kõik ära võtab, kes annab mulle tunde, et olen taas elus, kes on see ainus ja õige ning sealjuures unustama, et
võib-olla ongi tema see? Ma tahaks unustada see saatuslik öö, kus ma äkki mõistsin, et ma teda armastan, kui ma sain aru, et miks on tema see ainus ja
õige ja mil jõudis mu teadvusse arusaamine, et ilma temata olen ma vaid tühi kest. Ma ei oota, et keegi mõistaks või aru saaks, ma ei looda, et see
kõik muutub ja palun ärge küsige, miks ei või me koos olla... Ainult mõtlemine sellele teeb haiget, kuid pole hullu, ikka ärkan ma hommikul oma
südame kildude keskel, tundes läbipõlenud hinge vastikut lehka, kuid lähemalt selgitamata on asi minu jaoks kindel ja selge. Oli inimene, kes mind
mõistis, kuid teda ei ole enam ja nüüd olen mina üksi. On valus seda kõike kirja panna, kuid ma ei ole kindel, et tegemist on üldse vastatud
armastusega. Olen vaid mina üksi oma loometööga, kuhu saan suunata kogu oma igatsuse ja armastuse, mis nii tugevalt hinge kõrvetab, et tunnen ennast
lämbuvat. On ikkagi süda, mis lööb, kuniks on mulle elupäevi ette nähtud ja mis tuksub, kuni kestab mu armastus.
Ma tean, et ei unusta teda, kuni hingan ja kuni mu süda lööb, olgu mu elu kui tahes tühi. Ma ei või kõiki tundeid, sealhulgas võõraid, jalge alla
tallata, kuigi pole siiani sellest suurt lugu pidanud, sest ei soovi oma lähedastele haiget teha, olgugi, et ma ennast täielikult ohvriks toon. Olen
siiski vaid üksik kannataja, egoist, kellest sõltub rohkemate heaolu ja ma ei ohverda seda, teadmata kindlalt, et temal sellest kasu on. Mõte on aga
vaid üks, seega jätkuvad need igatsust täis ööd ja pisaratest niiske padi hommikul, mil ma pean taas tõusma ja naeratama, kuigi rind on kildudest
lõhestatud ja hing karjub, et halastage mulle, ma ei suuda enam! Siiski ma tõusen ja elan, leidmata lohutust või tröösti, ja päev kulgeb päeva järel.
Ma eksisteerin, pea täis mõtteuid lootusi, mis kunagi ei täitu ning kogu mu ülejäänud elu näeb välja just selline. Täis kilde ja valu, minu jaoks
oleme vaid mina ja tema, ning kui saatus soovib sedasi, siis toon ma ennast rõõmuga ohvriks, kui see tähendab, et tema on õnnelik. Kui ma suudan
kasvõi midagigi teha, mis sillutab kasvõi lapikese teest tema õnnele, on mu elu korda läinud. Seega ma sooviks teada, kas on tõesti vale kedagi nii
jäägitult armastada, et oled nõus loovutama terve oma elu, kui see tähendab, et kasvõi sekundi murdosa tema elust on kaunim?
Üksik armastaja.
Taevakene, muidugi peab armastama, vihkama, lootma. Ja sa tahad öelda, see olukord on kestnud 4 aastat?
Mis jutt see on, ohvriks tooma jne, jne...
Ma arvan pole väljapääsmatuid olukordi, lihtsalt sulle tundub, et sinu ees on kalju, mille külg on vertikaalne, ja ronimiseks kõlbmatu.
No aga nii just ongi. Armastus on jäägitu ja ei jäta ruumi millelegi muule, sellegipoolest on aga valus ja ma ei näe enam muud välajpääsu. Olen analüüsinud olukorda põhjalikult, kuid mul ei ole eriti midagi teha. Tean, et olen üksi...
Ja mis siis juhtus sellel ööl? Muidugi pole kokku puutunud ka sellise ühepoolse armastusega, alati on see olnud kahepoolne, ja vastastikune särin.
Miks siis ei saa oma tundeid avalikustada, arvan see oleks lahendus.
tanapaevases kiire tempoga yhiskonnas voiks juurde lisada klausli, et sellisele pikale jutule kaasneks mingi abstrakt. et kes kus ja miks.
ma saan aru, et viimasel ajal on isiklikult minu comprehensive ability kovasti maha kainud ja ma ei saa enam pooltest asjadest aru, aga sona tahaks ju
sekka oelda siiski. seda enam, kui inimest vaevab suur valu.
Olgu siis öeldud, et olen avatud põhimõtteliselt kõigele, aga asi on natuke keerulisem. Ma ei tea temast eriti midagi, pealegi töötame koos ja jutte
liigub palju. Lisaks tean kindlalt aga seda, et ma pole ainus, kes temast uinetuil öil mõtleb. See ei ole kindlasti takistus, aga Eestimaa on väike ja
elada selles, olles toonud teistele valu ja alandust, veendumata oma tegude õilsuses, on väljakannatamatu. Mina võin ju ennast peita, kuid tema
mitte... Ja seega ei või ma lubada enda paljastamist, riskides tekitada talle alusetult liiga palju kannatusi, viha ja valu. Ma võin elada teadmisega,
et ta mind ei armasta, kuid eladeski ei suudaks ma taluda seda, et ta mind vihkab...
Vastuseks: Sel ööl sain ma äkki lihtsalt sellest kõigest aru. Kahtlustasin juba muidugi varem, kuid kui see teadmine äkki minuni jõudis, tundus mulle,
et mu maailm läheb katki. Ja nii veedan ma oma ööd, mõeldes ja kirudes julma saatust, mis mu selle teadmiseni viis. Päeval aga peidan oma tunded maski
taha ja naeratan, tundes, kuidas nutmata pisarad hinge kõrvetavad...
Kuid oskamata oma valuga midagi teha... ootab mind järjekorde unetu öö ning ma pean oma tundeid ohjeldama, olemata kindel, et suudan neid igavesti
talitseda, ja teades, et minu läbikukkumine tähendab temale kannatusi. Seega kus on siin ilmas õiglus? Üks meist on määratud kannatama, ja pigem siis
juba mina, ta ei ole seda ära teeninud...
Mine kinno:
"Ta pole sust eriti huvitatud!
Ehk avardab see su mõttemaalima. Tean, et tundub julm mu ettepanek, aga usu: lahendamatuid olukordi ei ole!
P.S. Räägin kogemusest!
Algne postitaja:zteel
Olgu siis öeldud, et olen avatud põhimõtteliselt kõigele, aga asi on natuke keerulisem.
_________________________________________
Asi on täpselt nii keeruline, kui keeruliseks me ise selle mõtleme.
Kui see mees, pole sind märganud, neli aastat, siis vaevalt, et edaspidigi. Kas tal on perekond? Siis jäta see visklemine, oma tunnete vanglas.
Kui, pole siis anna endast märku teisele.
Mis jutt, ei suuda üht, ei suuda teist, kolmandat... ?
Tee siis seda mida suudad teha. Sorry ma ei mõista sind, ju olen vanaks jäänud.
.
Mul on põhimõtteliselt sinuga sama teema.Tunded on ühepoolsed ehk siis minu poolsed.Ta väidab, et meeldimine võib tulla järsku.Armastus see-eest või
siis tema keeli mõjuvad tunded ajaga.Tean täpselt mida mõtled unetute ööde ja mida mõtled igatsuse all.
Meie erinevus on aga see, et ma ei tööta temaga koos,ma saan teda näha heal juhul kord/kaks kuus parimatel kuudel ka kolm korda ja kõik on ainult
seks.Milles mina olen armastusega sees, kui aru saite.Meie erinevus on veel selles et mul ei ole niipaljude asjadega ennast siduda kui sul oleks mulgi
oleks ehk minugi elu lihtsam.Ehk saaksin minagi ta korraks unustada.
Ühesõnaga ma saan täitsa aru mida sa tunned, aga kuna ma sinu tagamaid ei tea ehk täit lugu kes mis ja miks sind takistab
ei oskagi ma eriti midagi
lisada et ma võin küll noor olla aga kui tahad unetud ja pisarates ööd minuga suheldes veeta siis ma olen olemas...Sest me vajame tuge siiski.Meist ei
saa jah niimoodi üle tallata.
Muidugi tahaksin mainida et meie erinevus on ka veel selles et mina kavatsen varsti juba alla anda...

Ma täna kõiki, kes vastasid, aga ega ma ei kirjutanud seda siia selleks, et mingit abi loota, sest on ju üsna võimatu aidata, teadmata kõike, aga kõike ma kahjuks avaldada ei saa. Öeldakse, et jagatud mure on pool muret, aga kuna mul pole kedagi, kellele oma muret kurta, siis kirjutasin selle siia, ja natuke kergem hakkas. Südantsoojendav on muidugi näha, et mõni ikka hoolib piisavalt selleks, et vastata. Meie lugu on kahjuks aga keeruline, ja seda mitte mõtlemisest, vaid elu keerdkäikudest ja napakatest "naljadest". Ma ei ootagi, et midagi muutuks, kuid paraku on inimene selline olevus, et ei oska mitte loota. Võiks ehk öelda, et olen juba alla andnud. Kuid ma ei unusta. Kõiges on midagi ka positiivset, siin on positiivne joon see, et tunda armastust tähendab tunda, et olen elus - olgu see nii valus kui tahes. Ja seda ei saa mulle keegi keelata. Hoian seda endas, ammutades jõudu lootusest, olles samal ajal realist.
Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab
Kuidas sa teed kindlaks kuhu teine vaatab?Täitsa tead oleks abi vaja ehk saaks minagi siis aru kuhu ta vaatab, kui jah on täitsa võimalik, et mina
vaatan lihtsalt kas mööda või teises suunas...
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
![]()
Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: SexyGirl18
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
![]()
Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab![]()
Kuidas sa teed kindlaks kuhu teine vaatab?Täitsa tead oleks abi vaja ehk saaks minagi siis aru kuhu ta vaatab, kui jah on täitsa võimalik, et mina vaatan lihtsalt kas mööda või teises suunas...![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
![]()
Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab![]()
See on ilusti öeldud, kuid praktikas... Kui partner ei vaatagi kindlas suunas, vaid tõmbleb ja siksakitab, või tiirleb ümber enese telje?
Tsitaat:
Algne postitaja: MorganLaFey
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
![]()
Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab![]()
See on ilusti öeldud, kuid praktikas... Kui partner ei vaatagi kindlas suunas, vaid tõmbleb ja siksakitab, või tiirleb ümber enese telje?
Seegi ju suund.
Ümber enese telje tiirleva inimesega on kindlasti huvitav koos elada.![]()
Aga aja jooksul näeb ju ära, mida inimene mõtleb ja milline ta oma iseloomult ongi. See ongi tema suund, olgu see siis kasvõi tõmblev või enesekeskne vms.
Aga kahjuks tihti saab armastus otsa,või kannatus katkeb enne, kui kõik nüansid selgeks saavad. Mõned õnnelikud leiavad koos ka
õige suuna, mida mööda nad pikalt teineteise kõrval sammuvad.
Tead, Üksik armastaja,
Palun loe natsi kirjandust, kus räägitakse tunnetest , vahepeatusena, et jõuda kaugemale..
Sinul on tunded nagu lõppjaam, aga tunded on suhtelised aistingud, oleneb kuidas elu võtta.
Ei taha askeetlikest seisukohtadest rääkida, aga on olemas teadmised, mida sa peaksid omandama.
sul on selleks õige aeg..
No aga palun valgusta siis mind. Mina olen lõpuks vähemalt iseendas selgusele jõudnud, tean, kes ma selline olen ja tean, mida ma tunnen. Aga mustikas, ehk siis räägid lähemalt, mida tead, mulle tundub, et olen midagi kahe silma vahele jätnud...
*
Hingevalu ei tapa, hingevalu on elumõte. Ja õnnelikuks saavad need, kes on seadnud endale elu eesmärgiks hingevalust vabaneda ning püüdlevad mugavasse
tugitooli, lühikeste kitlite ja nailonsukkadega meditsiinilitöötajate juurde, kes sinust hooliksid. Kõik teised põlevad põrgus, mida poeedid nimetavad
eluks. Loe rohkem Remarque'i, ainuke kirjanik, kes kunagi midagi mõistlikku on kirjutanud. Isiklikult mina loen ainult Remarque'i raamatuid
ja hingevalu aiva kasvab ja kasvab ja elu läheb aiva sitemax ja sitemax.
Aga mis kõige tähtsam: cheer up!
*Ma olen nii armastuse teemal veic saamatu ja mõistan et ei tohiks tegelikult sõna võtta, aga ma ei suuda ka kiusatusele vastu panna midagi ägiseda.
Kallis cc, see on ju avalik foorum ja teema on ka avalik. Loomulikult võid ka sina sõna võtta, kõik võivad. Sest eks see olegi ju asja mõte - kuulda
erinevaid arvamusi. Isegi, kui mõni neist ei meeldi ja vahel ka vihale ajab, siis lõppkokkuvõttes see ju avardab silmaringi, avab uued vaatenurgad ja
see on ainult positiivne.
Isiklikult ma ei usu, et hingevalu on elumõte. Ma arvan, et ükski inimene ei tohiks sellist valu taluda ega üldse tunda saada. Kuid ega minagi ekspert
ole
cc täiesti õigus vaid piineldes ja kannatades kasvavad tõelised tunded
Hingevalu selles mõttes, et mulle on jäänud mulje, et tegemist on üsna kontsentreeritud kütusega, mis romantikuid ja igasugu kunstiinimesi liikuma
paneb. Ega sinagi vist poleks niisama pulli pärast siia foorumisse tulnud. Miski pidi kusagil surkima. Ja kes teab, äkki saad targemakski. Ma usun, et
saad, siin paistab siuke raskekahurvägi koos olevat.
Nüüd ma jään küll vait.
Oih, ma ei mäletagi, millal mulle viimati "kallis" öeldi. 
Tsitaat:
Algne postitaja: cc
Oih, ma ei mäletagi, millal mulle viimati "kallis" öeldi.![]()
Algne postitaja: Pipilota
kui sa oskad armastada, siis tead, mis suunas vaadata.
________________________________________________________________________________________________________________
Kui oskad? Armastuses ei saa teha kvalifikatsiooni eksamit. Tihti me ei oskagi, kui füüsiline armastus saab otsa, siis ei jätku meil vaimujõudu,
leida see miski, endas, teises, et jätkata teisel tasandil, vaid tormame pea ees uude suhtesse.
CC, Remarque kirjeldas minu meelest väga edukalt masohhiste. Hingevalu on elu lahutamatu osa, sest kes meist ei saaks aeg-ajalt haige, kuid veidi
ebanormaalne on keskenduda sellele, et miski kogu aeg põletaks. Kunstiinimesi lükkab osalt liikuma see valu, sest valu on vaja vaigistada, aga paljud
andekad inimesed ei valuta üldse, nad vihkavad maailma ja ümbritsevaid inimesi sellesamuse enesehävitusliku masohhismi pärast, millega teineteist
materdatakse.
Kogu jutu mõte oli aga see, et muidugi see motiveerib, kuid keskendudes mõttele, et AINULT see toidab, keeradki sa endal elu perse ja pärast on rohkem
põhjust halamiseks
Myrk, aga miks ei saa. See ongi eksam kui sulle antakse ette valik ja sa kas põrud või saad viie ja lubatakse istuma. Iga viga on ebaõnnestumine
eluülikoolis, iga õnnestumine on üks samm edasi targemaks saamise poole.
Remarque kirjeldab minu arust väga hästi eelkõige head toitu. Ja seejärel muid asju. Massohismi ma tema raamatutes üldse ei näe.
Tsitaat:
MorganLaFey kirjutas:
...paljud andekad inimesed ei valuta üldse, nad vihkavad maailma ja ümbritsevaid inimesi sellesamuse enesehävitusliku masohhismi pärast ...
Vaidlen vastu väitele, et "valu=armastus".
Mo meelest on vastastikune armastus just see, kui teise inimesega suhtlemine/koosolemine on niivõrd loomulik ja positiivseid emotsioone pakkuv, et
ülejäänud maailma hullumeelsus sinna "mulli" sisse ei mahu.
Leian, et eelöeldu üheks eelduseks on omandiinstinktist loobumine ja ka hetke väärtustamine (st et sa ei võta teist inimest iseenesestmõistetavana,
vaid suudadki rõõmu tunda näiteks asjaolust, et ka tema soovib sinuga oma elu jagada).
mmunk on varasemalt mitmetes postitustes eeltoodut palju põhjalikumalt ja arusaadavamalt kirja pannud.
Aga mõte jääb samaks 
CC, põhimõtteliselt on sul õigus, et viha on kadedus, mis hinges kipitab. Aga see on ainult asja üks külg, ma ei ole näiteks kade inimese peale, kes
külvab enda ümber hävingut ja kaost, tõmmates ka mind sellesse kaasa, vaid ma ei salli ja halvimal juhul suisa vihkaksin teda tema enda rumaluse
pärast, mida ta ainult endale hoida ei suuda. Hinges ei valuta kadedus, vaid seesamune mõte, et keegi on hakanud masohheerima minu kulul.
Armastus võrdub valu?
Raske uskuda. Samas on igaühe jaoks armastus erinev nähtus, kui välja jätta, et armastus on teatud hormoonide kokteili vallandumine kehas, siis pole
sellele veel ühest definitsiooni antud ja ma ei saa väita, et armastus ei TOHI olla valu. Aga ikkagi on imelik, inimesed tõmbavad võrdusmärke mingi
üleromantiseeritud kannatamistunde ja armastamise vahele, mis nagu madu ütles, peaks osalt seisnema omanditunde taltsutamises/alistamises ja
andmisrõõmus, ning siis pärast kirjutavad sellest mõttes või päriselt pikki ja kurbi raamatuid, mille põhiteemaks on see, KUIDAS elada ja hoolida ei
tohiks. Remarque kirjeldab hästi toitu ja stiilset joomarlust, sest tema tegelased joovad alati Eestis suhteliselt kallist calvadost, kuid tema teoste
läbiv mõte on ikkagi inimeste enesehävituslik ülekeemine ja traagiline saatus, mille muudab veel traagilisemaks see, et tegelased on osalt ise selles
kõiges süüdi.
Lõpetuseks aga mainin ära, et nüüd me oleme sattunud lõksu, sest mindud on mõistete kallale, mis iga inimese puhul erinevad ja seetõttu vaidleme siin
endi nägemuste üle kuni surm meid lahutab 
ma ei saa aru romantikutest ja üldse naistest kes ootavad luuletusi ja loevad neid ja õhkavad ja siis jälle solvuvad kogu maailma peale,et keegi neid
ei armasta.
Ma olen jah vale ajuehitusega kuid mul on muud pluginad mis mind teevad veetlevaks ja nõrgaks.
Aga kõva armastus teeb kohutavalt valu, sellist valu annab üle elada 
MorganLaFey, ma tõrjun oma peast viisakalt kõik mõtted, mida sa Remarque'i kohta kirjutasid.
Aga muus osas mul ka midagi öelda ei ole. Poisil sai mõistus täitsa otsa. Mul maos ensüümid ei mõista seda teemat seedida enam ja ma pöördun tagasi
oma rasvase ¹a¹lõkipanni juurde.
Ära muretse, Remarque on üks minu lemmikutest, aga ma olen välja kasvanud sellest east kus märterlikku veritsevat poeedisüdant sai ülistatud, lisaks
ei tee ükski asi, mis ma kirja panin teda halvaks kirjanikuks, sest ega igaühe õrnahingelised kangelased ju siiski huvi ei paku
Romantika on hea, aga mingites piirides. Mõtlen enda meestemaitsele ja kujutan ette kuidas üks kergelt kapivälimusega karvane oleks mu ees põlvili ja
deklameeriks värsse sirelitest ja leegitsevast armastusest 
kahte asja korraga ei saa MLF
Algne positaja: MorganLaFey
Myrk, aga miks ei saa. See ongi eksam kui sulle antakse ette valik ja sa kas põrud või saad viie ja lubatakse istuma. Iga viga on ebaõnnestumine
eluülikoolis, iga õnnestumine on üks samm edasi targemaks saamise poole.
_____________________________________________________________________________________________
See nagu kontrolltöö.
Eksam siis tehtud, kui valikuid pole, ja hing on sellega rahul. Ja pole enam mingeid soove, teada saada, mis seal metsa taga
on. Aga see oleks enamusele inimestest loomuvastane.
Aga teemaalgataja siiski naudib antud olukorda, see tõesti masohismi üks väljendusviis. Me jääme tihti kinni, teatud olukordadesse, enamusel on meil
soov sellest välja tulla. Mõndadel meist on hirm, selle augu ees, mis hinge jääb, see pole ainult armastuses nii. Ja nii me jäämegi ringile tiirlema,
lükates endast võimaluse, minna teele, ja näha maailma. Jättes end ilma imedest, mis meid ees ootavad.
To:skingirl
See kuidas võtta,
Romantika on väga lai mõiste, alates sellest, kuidas sind tantsule palutakse. kas rebitakse kättpidi või palutakse enne viisakalt
luba.
muide see näide elust enesest, minu kaaslane tantsupeol väitis, et selline kindel tegutsemine, talle just meeldib, ja mingeid memmepoegi selles
vallas, ei talu silmaotsaski.
.
Skin, käsi südamel, ma tõesti ei tahagi neid kaht asja korraga, see oleks liiga naljakas ja hetk läheks metsa igal juhul 
Eks see olegi see kõige suurem hingevalu, kui märkad, et ei osanud armastada või armastust võita... või kartsid
... riskida... ma nimetaks seda
kogunisti hingepiinaks
Kui sind lihtsalt ei armastata... ei valita armsamaks, siis miks eriliselt piinelda
kui just su ego sind ei piina alaväärsuskompleksiga...
või omandiinstinkt kadedusega, et näed sinu asemel valiti keegi teine...
Tsitaat:
Algne postitaja: MorganLaFey
Skin, käsi südamel, ma tõesti ei tahagi neid kaht asja korraga, see oleks liiga naljakas ja hetk läheks metsa igal juhul![]()
ei no loomulikult mitte nii, et kepid
roosiõis kõrva taga Romeo monoloogi üles öeldes
aga moosida on tulnud teid ikka pidevalt nii enne... pärast ja lausa kepi ajal
Mulle lausa meeldib su kirjutis Sales.
Vaatan samuti ,et kõige paremad meestetundjad on need kes kunagi purjus peaga on mege riista hoidnud kui see kusel käis.Siis toimuski valgustamine ja
äratundmine.
Täpse3lt sama on ka reaalse eluga.Räägitakse mingist romantikast ja kasutades Salese ütelust-Roos kõrva taga ja noorsand valgel hobusel.Tegelikkus on
hoopis teine.Sa lihtsalt oled kohustatud keppima sest vastasel juhul kepitakse kuskil mujal.Kes soovib vaielda tehku proovi.Ärge laske enne selga kui
pole hamletit lugenud..
Free, tänan valgustamast, mul oligi ununenud kus ma enda elukogemused saanud olin, aga ...
Sales, sa üllatad mind natuke, et miks see "väike vihje," sest ma oleksin sellest tsitaadist välja lugenud pigem mingi mõtte, et mõned
naised ei salli romantikat vms mitte ei oleta, et mehed on läbinisti puupakud?
Aga huvitav on, minult on päritud, et miks naised on nagu koerad, nendega peab kogu aeg tegelema ja neid poputama, teisalt on jälle vingutud, et tibid
on nii omakasupüüdlikud ja igasugune romantika visatakse mingi kasulikuma hüve nimel nurka. Selle valguses ma pole iialgi mõelnud, et ma ühestki
mehest kunagi aru saaksin 
Offtopic, aga...
Isiklike kogemuste põhjal pole siiski meeste ja naiste käitumises nii kardinaalseid erisusi, et peaks selle põhjal neid vastandama.
On mehi, kellest ma absoluutselt aru ei saa. On ka naisi, kes käituvad minu jaoks täiesti irratsionaalselt.
Ütleksin, et pigem on asi erinevates inimestes/isiksustes kui just mees-/naissoos.
Tsitaat:
Aga teemaalgataja siiski naudib antud olukorda...
Miks ma seda ütlesin, sest vaata, ka sina oled inimene, kes väärib eluga edasi minekut, ja selleks tuleb lihtalt mõned asjad, suhted lõpetada, või
alustada. Miks sa arvad, et kedagi õnnetuks teed? Sa lihtsalt hoiad, ja soendad seda unistust oma rinnal, ja sul on hirm seda suurt armastuse tunnet
kaotada. Sest parem see , kui mitte midagi. Kardad seda, tühjuse tunnet, mis võib kaasneda sellele otsusele.
See sinu jutt meenutab mulle väga nende perede juttu, kellel armastust pole, aga elavad koos laste pärast. Või joodikud kes joovad kellegi pärast.
Pole vaja tuua ettekäändeks, teisi inimesi, vaid tuleb endal lahendada see olukord.
Hingevalu tõesti tapab.
Vaikselt, aga kindlalt.
Tsitaat:
Algne postitaja: zteel
Hingevalu tapab.
On ikkagi süda, mis lööb, kuniks on mulle elupäevi ette nähtud ja mis tuksub, kuni kestab mu armastus.
Üksik armastaja.
Kui ta just teises ilmas pole, siis pole tegelikult miski võimatu. Arvan et peaksid vähemalt proovima teada saada, kas oleks sul lootust
vastuarmastusele, sest see on siiski parem kui selline piinlemine ja väänlemine ning täiesti võimalik, et tema ootabki hetkel seda sinupoolset sammu
ja sina ootad muudkui tema oma jne jne.

Tsitaat:
Algne postitaja: sales
...päriselt mehi ei tunne teist keegi, sest teie adekvaatset mõistmist tumestavad need naiste hulgas levivad linnalegendid ja - müüdid meestest
...
Ma lugesin läbi teemaalagataja kirjutatud jura siis
mina kui kainelt mõtlev naine arvan isiklikult ,et tunded segavad väga palju tema isiklikku õnne ning selles elamist.Jutt oli mingi unistamine, lapsik
unistamine ja nii edasi, krt ma olin 12aastaselt selline , see arenemata ja idioodi jutt ja sellsed ei tohiks üldse sigida ja punkt.
Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
...päriselt mehi ei tunne teist keegi, sest teie adekvaatset mõistmist tumestavad need naiste hulgas levivad linnalegendid ja - müüdid meestest
...
mind hakkas asi kohe paris huvitama - millised need mainitud myydid siis on? ma vaevasin oma pisikest peakest ja ei tulnud yhtegi legendi/eelarvamust/ega muud sarnast pahe. ehk sa sales valgustad?
mustikas, ma kysisin meeste ja nendega seonduvate myytide kohta. no juba mitu tundi moelnud aga ikka valja pole moelnud.
viisakas mees ei reeda teisi õllesõpru 
seda kõike lugedes on mul jubedalt hea meel et ma armunud pole...
on seda hingevalu üldse tarvis....mismoodi see arendab? tean oma
tutvusringonnas ühte, kes alles nüüd..pärast 6 aastat hakkab sellest üle saama...kuidagimoodi...
tegelikult..kurb kuulda kuidas inimesed vaevlevad...