Board logo

Hingevalu.
zteel - 16.06.2009 kell 00:28

Hingevalu tapab.
Öeldakse, et pikk jut on s*tt jutt, kuid ma ei oska seda kuidagi ka lühikeselt edasi anda. Olen ma abielus juba aastaid. Mõni aeg tagasi kaotasin ma aga oma hingesugulase. See oli inimene, kes mind sõnadeta mõistis ja kellele ma võisin alati loota. Tunne oli vastastikune, ta oli mulle sugulane ja mitte tema ei ole see kellest tahaksin rääkida, kuid kuna teda enam elavate kirjas ei ole, siis ei ole mul kedagi, keda usaldada. Olen piinelnud üsna kaua, ca 4 aastat, lootes, et "aeg parandab kõik haavad", kuid mida aeg edasi, seda enam olen kindel, et see on vaid pelgalt müüt. 4 aastat tagasi arvasin, et kerge armumine on lihtsalt loomulik, kuid siis äkki muutus kõik. Ühel ööl mõistsin äkki, et see ei ole ihtsalt armumine, see on midagi rohkemat. Ei ole ma siiani kindel, et see üle ei lähe ja loodan ikka, et see on nn. "pubeka" tunne, kuid ei paista küll sedamoodi. Sel saatuslikul ööl sain ma aru, et see mees ongi see, keda olen otsinud, sain aru, miks on tema just see ja sain äkki ka aru, miks olen ma terve oma eelneva elu elanud nii, nagu elasin. Selle lühikese aja jooksul omandada teadmised, mis olid mind kummitanud üle kümne aasta, oli õõvastav, kui mitte öelda, et tappev. Olen justkui ahervare, minevik täis vigu ja tulevik täis... Ma tean, et meil ei saaks kunagi midagi olla, asi on selleks liiga keeruline (soovimata detailidesse laskuda), seega on mu ainus võimalus luua omale iseenda koht, kus olla, olgugi kasvõi üürikorter, olla piisavalt tugev, et kõik praegune jätta (mis on väga ebatõenäoline, sest olen liiga nõrk selleks, et kellelegi haiget teha), teha kõik selleks, et olla ise... Olla mina... Olla omaette! Mul ei ole kunagi omaette igav, ma ei tunne kunagi, et olen üksi, ma ei tunne kunagi millestki puudust, tegelen piisavalt loometööga(kirjandus, luule, kunst), mul on alati kiire, mul ei ole kunagi aega, mida pühendada iseendale ja mu elukaaslane ei mõista mind. Terve mu senine elukorraldus ei olnud mul plaanis (lapsi ei ole), kõik oli korras ja hästi, kuni tuli tema. Ta ei ole kindlasti sellest teadlik, nagu ka minu kõik ülejäänud tuttavad, ja ma loodan, et see nii jääb. Kuid neil üksildastel öödel ei saa ma und, tundes vastupandamatut igatsust ja südame karjeid, need hoiavad mind üleval öö läbi. Ma ei suuda uinuda, ma ei taha surra (igaks juhuks mainin ära, et ma ei hakka kindlasti ennast tapma, kuna see kipub tänapäeval muret tekitama paljudele), ma ei taha enam suurt midagi, kuid olen samas võimetu midagi muutma. Pean ma olema tugev, tõesti tugev ja lootma, et tuleb keegi, kes selle kõik ära võtab, kes annab mulle tunde, et olen taas elus, kes on see ainus ja õige ning sealjuures unustama, et võib-olla ongi tema see? Ma tahaks unustada see saatuslik öö, kus ma äkki mõistsin, et ma teda armastan, kui ma sain aru, et miks on tema see ainus ja õige ja mil jõudis mu teadvusse arusaamine, et ilma temata olen ma vaid tühi kest. Ma ei oota, et keegi mõistaks või aru saaks, ma ei looda, et see kõik muutub ja palun ärge küsige, miks ei või me koos olla... Ainult mõtlemine sellele teeb haiget, kuid pole hullu, ikka ärkan ma hommikul oma südame kildude keskel, tundes läbipõlenud hinge vastikut lehka, kuid lähemalt selgitamata on asi minu jaoks kindel ja selge. Oli inimene, kes mind mõistis, kuid teda ei ole enam ja nüüd olen mina üksi. On valus seda kõike kirja panna, kuid ma ei ole kindel, et tegemist on üldse vastatud armastusega. Olen vaid mina üksi oma loometööga, kuhu saan suunata kogu oma igatsuse ja armastuse, mis nii tugevalt hinge kõrvetab, et tunnen ennast lämbuvat. On ikkagi süda, mis lööb, kuniks on mulle elupäevi ette nähtud ja mis tuksub, kuni kestab mu armastus.
Ma tean, et ei unusta teda, kuni hingan ja kuni mu süda lööb, olgu mu elu kui tahes tühi. Ma ei või kõiki tundeid, sealhulgas võõraid, jalge alla tallata, kuigi pole siiani sellest suurt lugu pidanud, sest ei soovi oma lähedastele haiget teha, olgugi, et ma ennast täielikult ohvriks toon. Olen siiski vaid üksik kannataja, egoist, kellest sõltub rohkemate heaolu ja ma ei ohverda seda, teadmata kindlalt, et temal sellest kasu on. Mõte on aga vaid üks, seega jätkuvad need igatsust täis ööd ja pisaratest niiske padi hommikul, mil ma pean taas tõusma ja naeratama, kuigi rind on kildudest lõhestatud ja hing karjub, et halastage mulle, ma ei suuda enam! Siiski ma tõusen ja elan, leidmata lohutust või tröösti, ja päev kulgeb päeva järel. Ma eksisteerin, pea täis mõtteuid lootusi, mis kunagi ei täitu ning kogu mu ülejäänud elu näeb välja just selline. Täis kilde ja valu, minu jaoks oleme vaid mina ja tema, ning kui saatus soovib sedasi, siis toon ma ennast rõõmuga ohvriks, kui see tähendab, et tema on õnnelik. Kui ma suudan kasvõi midagigi teha, mis sillutab kasvõi lapikese teest tema õnnele, on mu elu korda läinud. Seega ma sooviks teada, kas on tõesti vale kedagi nii jäägitult armastada, et oled nõus loovutama terve oma elu, kui see tähendab, et kasvõi sekundi murdosa tema elust on kaunim?

Üksik armastaja.


Myrk - 16.06.2009 kell 00:48

Taevakene, muidugi peab armastama, vihkama, lootma. Ja sa tahad öelda, see olukord on kestnud 4 aastat?
Mis jutt see on, ohvriks tooma jne, jne...
Ma arvan pole väljapääsmatuid olukordi, lihtsalt sulle tundub, et sinu ees on kalju, mille külg on vertikaalne, ja ronimiseks kõlbmatu.


zteel - 16.06.2009 kell 00:51

No aga nii just ongi. Armastus on jäägitu ja ei jäta ruumi millelegi muule, sellegipoolest on aga valus ja ma ei näe enam muud välajpääsu. Olen analüüsinud olukorda põhjalikult, kuid mul ei ole eriti midagi teha. Tean, et olen üksi...


Myrk - 16.06.2009 kell 01:01

Ja mis siis juhtus sellel ööl? Muidugi pole kokku puutunud ka sellise ühepoolse armastusega, alati on see olnud kahepoolne, ja vastastikune särin.
Miks siis ei saa oma tundeid avalikustada, arvan see oleks lahendus.


Pipilota - 16.06.2009 kell 01:09

tanapaevases kiire tempoga yhiskonnas voiks juurde lisada klausli, et sellisele pikale jutule kaasneks mingi abstrakt. et kes kus ja miks.

ma saan aru, et viimasel ajal on isiklikult minu comprehensive ability kovasti maha kainud ja ma ei saa enam pooltest asjadest aru, aga sona tahaks ju sekka oelda siiski. seda enam, kui inimest vaevab suur valu.


zteel - 16.06.2009 kell 01:30

Olgu siis öeldud, et olen avatud põhimõtteliselt kõigele, aga asi on natuke keerulisem. Ma ei tea temast eriti midagi, pealegi töötame koos ja jutte liigub palju. Lisaks tean kindlalt aga seda, et ma pole ainus, kes temast uinetuil öil mõtleb. See ei ole kindlasti takistus, aga Eestimaa on väike ja elada selles, olles toonud teistele valu ja alandust, veendumata oma tegude õilsuses, on väljakannatamatu. Mina võin ju ennast peita, kuid tema mitte... Ja seega ei või ma lubada enda paljastamist, riskides tekitada talle alusetult liiga palju kannatusi, viha ja valu. Ma võin elada teadmisega, et ta mind ei armasta, kuid eladeski ei suudaks ma taluda seda, et ta mind vihkab...
Vastuseks: Sel ööl sain ma äkki lihtsalt sellest kõigest aru. Kahtlustasin juba muidugi varem, kuid kui see teadmine äkki minuni jõudis, tundus mulle, et mu maailm läheb katki. Ja nii veedan ma oma ööd, mõeldes ja kirudes julma saatust, mis mu selle teadmiseni viis. Päeval aga peidan oma tunded maski taha ja naeratan, tundes, kuidas nutmata pisarad hinge kõrvetavad...
Kuid oskamata oma valuga midagi teha... ootab mind järjekorde unetu öö ning ma pean oma tundeid ohjeldama, olemata kindel, et suudan neid igavesti talitseda, ja teades, et minu läbikukkumine tähendab temale kannatusi. Seega kus on siin ilmas õiglus? Üks meist on määratud kannatama, ja pigem siis juba mina, ta ei ole seda ära teeninud...


klaara - 17.06.2009 kell 00:08

Mine kinno:

"Ta pole sust eriti huvitatud!

Ehk avardab see su mõttemaalima. Tean, et tundub julm mu ettepanek, aga usu: lahendamatuid olukordi ei ole!

P.S. Räägin kogemusest!


Myrk - 17.06.2009 kell 16:24

Algne postitaja:zteel

Olgu siis öeldud, et olen avatud põhimõtteliselt kõigele, aga asi on natuke keerulisem.
_________________________________________

Asi on täpselt nii keeruline, kui keeruliseks me ise selle mõtleme.
Kui see mees, pole sind märganud, neli aastat, siis vaevalt, et edaspidigi. Kas tal on perekond? Siis jäta see visklemine, oma tunnete vanglas.
Kui, pole siis anna endast märku teisele.
Mis jutt, ei suuda üht, ei suuda teist, kolmandat... ?
Tee siis seda mida suudad teha. Sorry ma ei mõista sind, ju olen vanaks jäänud.


.


SexyGirl18 - 18.06.2009 kell 07:39

Mul on põhimõtteliselt sinuga sama teema.Tunded on ühepoolsed ehk siis minu poolsed.Ta väidab, et meeldimine võib tulla järsku.Armastus see-eest või siis tema keeli mõjuvad tunded ajaga.Tean täpselt mida mõtled unetute ööde ja mida mõtled igatsuse all.
Meie erinevus on aga see, et ma ei tööta temaga koos,ma saan teda näha heal juhul kord/kaks kuus parimatel kuudel ka kolm korda ja kõik on ainult seks.Milles mina olen armastusega sees, kui aru saite.Meie erinevus on veel selles et mul ei ole niipaljude asjadega ennast siduda kui sul oleks mulgi oleks ehk minugi elu lihtsam.Ehk saaksin minagi ta korraks unustada.
Ühesõnaga ma saan täitsa aru mida sa tunned, aga kuna ma sinu tagamaid ei tea ehk täit lugu kes mis ja miks sind takistabei oskagi ma eriti midagi lisada et ma võin küll noor olla aga kui tahad unetud ja pisarates ööd minuga suheldes veeta siis ma olen olemas...Sest me vajame tuge siiski.Meist ei saa jah niimoodi üle tallata.
Muidugi tahaksin mainida et meie erinevus on ka veel selles et mina kavatsen varsti juba alla anda...


zteel - 18.06.2009 kell 12:26

Ma täna kõiki, kes vastasid, aga ega ma ei kirjutanud seda siia selleks, et mingit abi loota, sest on ju üsna võimatu aidata, teadmata kõike, aga kõike ma kahjuks avaldada ei saa. Öeldakse, et jagatud mure on pool muret, aga kuna mul pole kedagi, kellele oma muret kurta, siis kirjutasin selle siia, ja natuke kergem hakkas. Südantsoojendav on muidugi näha, et mõni ikka hoolib piisavalt selleks, et vastata. Meie lugu on kahjuks aga keeruline, ja seda mitte mõtlemisest, vaid elu keerdkäikudest ja napakatest "naljadest". Ma ei ootagi, et midagi muutuks, kuid paraku on inimene selline olevus, et ei oska mitte loota. Võiks ehk öelda, et olen juba alla andnud. Kuid ma ei unusta. Kõiges on midagi ka positiivset, siin on positiivne joon see, et tunda armastust tähendab tunda, et olen elus - olgu see nii valus kui tahes. Ja seda ei saa mulle keegi keelata. Hoian seda endas, ammutades jõudu lootusest, olles samal ajal realist.


sales - 22.06.2009 kell 07:40



Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab


SexyGirl18 - 22.06.2009 kell 11:25

Kuidas sa teed kindlaks kuhu teine vaatab?Täitsa tead oleks abi vaja ehk saaks minagi siis aru kuhu ta vaatab, kui jah on täitsa võimalik, et mina vaatan lihtsalt kas mööda või teises suunas...


Myrk - 22.06.2009 kell 14:00

Tsitaat:
Algne postitaja: sales


Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab


See on ilusti öeldud, kuid praktikas... Kui partner ei vaatagi kindlas suunas, vaid tõmbleb ja siksakitab, või tiirleb ümber enese telje?


Pipilota - 22.06.2009 kell 14:23

Tsitaat:
Algne postitaja: SexyGirl18
Tsitaat:
Algne postitaja: sales


Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab


Kuidas sa teed kindlaks kuhu teine vaatab?Täitsa tead oleks abi vaja ehk saaks minagi siis aru kuhu ta vaatab, kui jah on täitsa võimalik, et mina vaatan lihtsalt kas mööda või teises suunas...


kui sa oskad armastada, siis tead, mis suunas vaadata.


MorganLaFey - 22.06.2009 kell 14:45

Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Tsitaat:
Algne postitaja: sales


Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab


See on ilusti öeldud, kuid praktikas... Kui partner ei vaatagi kindlas suunas, vaid tõmbleb ja siksakitab, või tiirleb ümber enese telje?


Seegi ju suund.
Ümber enese telje tiirleva inimesega on kindlasti huvitav koos elada.

Aga aja jooksul näeb ju ära, mida inimene mõtleb ja milline ta oma iseloomult ongi. See ongi tema suund, olgu see siis kasvõi tõmblev või enesekeskne vms.


Myrk - 22.06.2009 kell 14:58

Tsitaat:
Algne postitaja: MorganLaFey
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Tsitaat:
Algne postitaja: sales


Enamasti me kipume siiski vahtima kedagi, vaevumata kindlaks teha, kuhu teine vaatab


See on ilusti öeldud, kuid praktikas... Kui partner ei vaatagi kindlas suunas, vaid tõmbleb ja siksakitab, või tiirleb ümber enese telje?


Seegi ju suund.
Ümber enese telje tiirleva inimesega on kindlasti huvitav koos elada.

Aga aja jooksul näeb ju ära, mida inimene mõtleb ja milline ta oma iseloomult ongi. See ongi tema suund, olgu see siis kasvõi tõmblev või enesekeskne vms.


Muidugi, muidugi, Aga kahjuks tihti saab armastus otsa,või kannatus katkeb enne, kui kõik nüansid selgeks saavad. Mõned õnnelikud leiavad koos ka õige suuna, mida mööda nad pikalt teineteise kõrval sammuvad.
Enamusele on see salese soovitus, siiski puhtalt teooria, mida praktika ei toeta.


2mustikas - 22.06.2009 kell 18:17

Tead, Üksik armastaja,
Palun loe natsi kirjandust, kus räägitakse tunnetest , vahepeatusena, et jõuda kaugemale..
Sinul on tunded nagu lõppjaam, aga tunded on suhtelised aistingud, oleneb kuidas elu võtta.
Ei taha askeetlikest seisukohtadest rääkida, aga on olemas teadmised, mida sa peaksid omandama.
sul on selleks õige aeg..


zteel - 24.06.2009 kell 18:31

No aga palun valgusta siis mind. Mina olen lõpuks vähemalt iseendas selgusele jõudnud, tean, kes ma selline olen ja tean, mida ma tunnen. Aga mustikas, ehk siis räägid lähemalt, mida tead, mulle tundub, et olen midagi kahe silma vahele jätnud...


cc - 24.06.2009 kell 19:03

*
Hingevalu ei tapa, hingevalu on elumõte. Ja õnnelikuks saavad need, kes on seadnud endale elu eesmärgiks hingevalust vabaneda ning püüdlevad mugavasse tugitooli, lühikeste kitlite ja nailonsukkadega meditsiinilitöötajate juurde, kes sinust hooliksid. Kõik teised põlevad põrgus, mida poeedid nimetavad eluks. Loe rohkem Remarque'i, ainuke kirjanik, kes kunagi midagi mõistlikku on kirjutanud. Isiklikult mina loen ainult Remarque'i raamatuid ja hingevalu aiva kasvab ja kasvab ja elu läheb aiva sitemax ja sitemax.
Aga mis kõige tähtsam: cheer up!


*Ma olen nii armastuse teemal veic saamatu ja mõistan et ei tohiks tegelikult sõna võtta, aga ma ei suuda ka kiusatusele vastu panna midagi ägiseda.


zteel - 24.06.2009 kell 19:09

Kallis cc, see on ju avalik foorum ja teema on ka avalik. Loomulikult võid ka sina sõna võtta, kõik võivad. Sest eks see olegi ju asja mõte - kuulda erinevaid arvamusi. Isegi, kui mõni neist ei meeldi ja vahel ka vihale ajab, siis lõppkokkuvõttes see ju avardab silmaringi, avab uued vaatenurgad ja see on ainult positiivne.
Isiklikult ma ei usu, et hingevalu on elumõte. Ma arvan, et ükski inimene ei tohiks sellist valu taluda ega üldse tunda saada. Kuid ega minagi ekspert ole


skingirl - 24.06.2009 kell 19:20

cc täiesti õigus vaid piineldes ja kannatades kasvavad tõelised tunded


cc - 24.06.2009 kell 19:25

Hingevalu selles mõttes, et mulle on jäänud mulje, et tegemist on üsna kontsentreeritud kütusega, mis romantikuid ja igasugu kunstiinimesi liikuma paneb. Ega sinagi vist poleks niisama pulli pärast siia foorumisse tulnud. Miski pidi kusagil surkima. Ja kes teab, äkki saad targemakski. Ma usun, et saad, siin paistab siuke raskekahurvägi koos olevat.
Nüüd ma jään küll vait.

Oih, ma ei mäletagi, millal mulle viimati "kallis" öeldi.


zteel - 24.06.2009 kell 19:37

Tsitaat:
Algne postitaja: cc
Oih, ma ei mäletagi, millal mulle viimati "kallis" öeldi.


Mina tean, see oli umbes 15 minutit tagasi

Aga selles suhtes on sul küll vist hingevalu koha pealt õigus, et see ajendab. Ilma selleta poleks ma siia tõepoolest sattunud, ehh - ilma selleta poleks ma ilmselt kunagi ka mõistnud, kes ma selline üldse olen (naljakas pärandus küll) ja selle üle on mul hea meel. See annab puudujääva energia, sundides pingutama ja püüdlema selle "taevamanna" poole. Kummaline küll, kui mõtlema hakata - kuidas ma seda varem ei näinud?


Myrk - 25.06.2009 kell 11:50

Algne postitaja: Pipilota

kui sa oskad armastada, siis tead, mis suunas vaadata.
________________________________________________________________________________________________________________

Kui oskad? Armastuses ei saa teha kvalifikatsiooni eksamit. Tihti me ei oskagi, kui füüsiline armastus saab otsa, siis ei jätku meil vaimujõudu, leida see miski, endas, teises, et jätkata teisel tasandil, vaid tormame pea ees uude suhtesse.


MorganLaFey - 25.06.2009 kell 12:17

CC, Remarque kirjeldas minu meelest väga edukalt masohhiste. Hingevalu on elu lahutamatu osa, sest kes meist ei saaks aeg-ajalt haige, kuid veidi ebanormaalne on keskenduda sellele, et miski kogu aeg põletaks. Kunstiinimesi lükkab osalt liikuma see valu, sest valu on vaja vaigistada, aga paljud andekad inimesed ei valuta üldse, nad vihkavad maailma ja ümbritsevaid inimesi sellesamuse enesehävitusliku masohhismi pärast, millega teineteist materdatakse.

Kogu jutu mõte oli aga see, et muidugi see motiveerib, kuid keskendudes mõttele, et AINULT see toidab, keeradki sa endal elu perse ja pärast on rohkem põhjust halamiseks

Myrk, aga miks ei saa. See ongi eksam kui sulle antakse ette valik ja sa kas põrud või saad viie ja lubatakse istuma. Iga viga on ebaõnnestumine eluülikoolis, iga õnnestumine on üks samm edasi targemaks saamise poole.


cc - 25.06.2009 kell 12:51

Remarque kirjeldab minu arust väga hästi eelkõige head toitu. Ja seejärel muid asju. Massohismi ma tema raamatutes üldse ei näe.

Tsitaat:
MorganLaFey kirjutas:

...paljud andekad inimesed ei valuta üldse, nad vihkavad maailma ja ümbritsevaid inimesi sellesamuse enesehävitusliku masohhismi pärast ...

Vihkamine on arusaamatu asi. Kõik me vihkame mingeid asju. Sest meil hinges valutab. Aga me ei taha seda tunnistada ja siis ütleme, et me "lihtsalt vihkame, seda et Tallinna Vee kasum oli 300 miljonit eelmine aasta". Kuigi tegelikult meil kripeldab hinges, et "kurat, miks ma neid aktsiaid ei ole omale ostnud".
Halb näide!!

Aga mis meid siis veel toidab peale valu? Armastus. Minu arvates on need üks ja sama asi.


madu - 25.06.2009 kell 13:14

Vaidlen vastu väitele, et "valu=armastus".

Mo meelest on vastastikune armastus just see, kui teise inimesega suhtlemine/koosolemine on niivõrd loomulik ja positiivseid emotsioone pakkuv, et ülejäänud maailma hullumeelsus sinna "mulli" sisse ei mahu.

Leian, et eelöeldu üheks eelduseks on omandiinstinktist loobumine ja ka hetke väärtustamine (st et sa ei võta teist inimest iseenesestmõistetavana, vaid suudadki rõõmu tunda näiteks asjaolust, et ka tema soovib sinuga oma elu jagada).

mmunk on varasemalt mitmetes postitustes eeltoodut palju põhjalikumalt ja arusaadavamalt kirja pannud.
Aga mõte jääb samaks


MorganLaFey - 25.06.2009 kell 13:36

CC, põhimõtteliselt on sul õigus, et viha on kadedus, mis hinges kipitab. Aga see on ainult asja üks külg, ma ei ole näiteks kade inimese peale, kes külvab enda ümber hävingut ja kaost, tõmmates ka mind sellesse kaasa, vaid ma ei salli ja halvimal juhul suisa vihkaksin teda tema enda rumaluse pärast, mida ta ainult endale hoida ei suuda. Hinges ei valuta kadedus, vaid seesamune mõte, et keegi on hakanud masohheerima minu kulul.

Armastus võrdub valu?

Raske uskuda. Samas on igaühe jaoks armastus erinev nähtus, kui välja jätta, et armastus on teatud hormoonide kokteili vallandumine kehas, siis pole sellele veel ühest definitsiooni antud ja ma ei saa väita, et armastus ei TOHI olla valu. Aga ikkagi on imelik, inimesed tõmbavad võrdusmärke mingi üleromantiseeritud kannatamistunde ja armastamise vahele, mis nagu madu ütles, peaks osalt seisnema omanditunde taltsutamises/alistamises ja andmisrõõmus, ning siis pärast kirjutavad sellest mõttes või päriselt pikki ja kurbi raamatuid, mille põhiteemaks on see, KUIDAS elada ja hoolida ei tohiks. Remarque kirjeldab hästi toitu ja stiilset joomarlust, sest tema tegelased joovad alati Eestis suhteliselt kallist calvadost, kuid tema teoste läbiv mõte on ikkagi inimeste enesehävituslik ülekeemine ja traagiline saatus, mille muudab veel traagilisemaks see, et tegelased on osalt ise selles kõiges süüdi.

Lõpetuseks aga mainin ära, et nüüd me oleme sattunud lõksu, sest mindud on mõistete kallale, mis iga inimese puhul erinevad ja seetõttu vaidleme siin endi nägemuste üle kuni surm meid lahutab


skingirl - 25.06.2009 kell 13:46

ma ei saa aru romantikutest ja üldse naistest kes ootavad luuletusi ja loevad neid ja õhkavad ja siis jälle solvuvad kogu maailma peale,et keegi neid ei armasta.
Ma olen jah vale ajuehitusega kuid mul on muud pluginad mis mind teevad veetlevaks ja nõrgaks.
Aga kõva armastus teeb kohutavalt valu, sellist valu annab üle elada


cc - 25.06.2009 kell 13:54

MorganLaFey, ma tõrjun oma peast viisakalt kõik mõtted, mida sa Remarque'i kohta kirjutasid.

Aga muus osas mul ka midagi öelda ei ole. Poisil sai mõistus täitsa otsa. Mul maos ensüümid ei mõista seda teemat seedida enam ja ma pöördun tagasi oma rasvase ¹a¹lõkipanni juurde.


MorganLaFey - 25.06.2009 kell 14:25

Ära muretse, Remarque on üks minu lemmikutest, aga ma olen välja kasvanud sellest east kus märterlikku veritsevat poeedisüdant sai ülistatud, lisaks ei tee ükski asi, mis ma kirja panin teda halvaks kirjanikuks, sest ega igaühe õrnahingelised kangelased ju siiski huvi ei paku

Romantika on hea, aga mingites piirides. Mõtlen enda meestemaitsele ja kujutan ette kuidas üks kergelt kapivälimusega karvane oleks mu ees põlvili ja deklameeriks värsse sirelitest ja leegitsevast armastusest


skingirl - 25.06.2009 kell 14:29

kahte asja korraga ei saa MLF


Myrk - 25.06.2009 kell 14:32

Algne positaja: MorganLaFey

Myrk, aga miks ei saa. See ongi eksam kui sulle antakse ette valik ja sa kas põrud või saad viie ja lubatakse istuma. Iga viga on ebaõnnestumine eluülikoolis, iga õnnestumine on üks samm edasi targemaks saamise poole.
_____________________________________________________________________________________________

See nagu kontrolltöö. Eksam siis tehtud, kui valikuid pole, ja hing on sellega rahul. Ja pole enam mingeid soove, teada saada, mis seal metsa taga on. Aga see oleks enamusele inimestest loomuvastane.
Aga teemaalgataja siiski naudib antud olukorda, see tõesti masohismi üks väljendusviis. Me jääme tihti kinni, teatud olukordadesse, enamusel on meil soov sellest välja tulla. Mõndadel meist on hirm, selle augu ees, mis hinge jääb, see pole ainult armastuses nii. Ja nii me jäämegi ringile tiirlema, lükates endast võimaluse, minna teele, ja näha maailma. Jättes end ilma imedest, mis meid ees ootavad.

To:skingirl
See kuidas võtta, Romantika on väga lai mõiste, alates sellest, kuidas sind tantsule palutakse. kas rebitakse kättpidi või palutakse enne viisakalt luba.
muide see näide elust enesest, minu kaaslane tantsupeol väitis, et selline kindel tegutsemine, talle just meeldib, ja mingeid memmepoegi selles vallas, ei talu silmaotsaski.



.


MorganLaFey - 25.06.2009 kell 14:47

Skin, käsi südamel, ma tõesti ei tahagi neid kaht asja korraga, see oleks liiga naljakas ja hetk läheks metsa igal juhul


sales - 25.06.2009 kell 15:01

Eks see olegi see kõige suurem hingevalu, kui märkad, et ei osanud armastada või armastust võita... või kartsid... riskida... ma nimetaks seda kogunisti hingepiinaks
Kui sind lihtsalt ei armastata... ei valita armsamaks, siis miks eriliselt piinelda kui just su ego sind ei piina alaväärsuskompleksiga... või omandiinstinkt kadedusega, et näed sinu asemel valiti keegi teine...


sales - 25.06.2009 kell 22:04

Tsitaat:
Algne postitaja: MorganLaFey
Skin, käsi südamel, ma tõesti ei tahagi neid kaht asja korraga, see oleks liiga naljakas ja hetk läheks metsa igal juhul


Skin ja MLF on kahtlemata head meestetundjad, kuid siiski oleks mul naistele selline pisike meeldetuletus: päriselt mehi ei tunne teist keegi, sest teie adekvaatset mõistmist tumestavad need naiste hulgas levivad linnalegendid ja - müüdid meestest
Emamasti on tulnud manipuleerida korraga mõlema "asjaga"... isegi kolmega, kui päris täpne olla ei no loomulikult mitte nii, et kepid roosiõis kõrva taga Romeo monoloogi üles öeldes aga moosida on tulnud teid ikka pidevalt nii enne... pärast ja lausa kepi ajal


freelancer - 25.06.2009 kell 22:28

Mulle lausa meeldib su kirjutis Sales.
Vaatan samuti ,et kõige paremad meestetundjad on need kes kunagi purjus peaga on mege riista hoidnud kui see kusel käis.Siis toimuski valgustamine ja äratundmine.
Täpse3lt sama on ka reaalse eluga.Räägitakse mingist romantikast ja kasutades Salese ütelust-Roos kõrva taga ja noorsand valgel hobusel.Tegelikkus on hoopis teine.Sa lihtsalt oled kohustatud keppima sest vastasel juhul kepitakse kuskil mujal.Kes soovib vaielda tehku proovi.Ärge laske enne selga kui pole hamletit lugenud..


MorganLaFey - 25.06.2009 kell 22:46

Free, tänan valgustamast, mul oligi ununenud kus ma enda elukogemused saanud olin, aga ...

Sales, sa üllatad mind natuke, et miks see "väike vihje," sest ma oleksin sellest tsitaadist välja lugenud pigem mingi mõtte, et mõned naised ei salli romantikat vms mitte ei oleta, et mehed on läbinisti puupakud?
Aga huvitav on, minult on päritud, et miks naised on nagu koerad, nendega peab kogu aeg tegelema ja neid poputama, teisalt on jälle vingutud, et tibid on nii omakasupüüdlikud ja igasugune romantika visatakse mingi kasulikuma hüve nimel nurka. Selle valguses ma pole iialgi mõelnud, et ma ühestki mehest kunagi aru saaksin


madu - 26.06.2009 kell 08:04

Offtopic, aga...
Isiklike kogemuste põhjal pole siiski meeste ja naiste käitumises nii kardinaalseid erisusi, et peaks selle põhjal neid vastandama.

On mehi, kellest ma absoluutselt aru ei saa. On ka naisi, kes käituvad minu jaoks täiesti irratsionaalselt.
Ütleksin, et pigem on asi erinevates inimestes/isiksustes kui just mees-/naissoos.


zteel - 02.07.2009 kell 20:24

Tsitaat:
Aga teemaalgataja siiski naudib antud olukorda...


Ei saa küll väita, et ma seda naudiksin, pole kunagi valu suhtes nagu sümpaatiat tundnud. Küll aga paneb see mõtlema, et millest selline järeldus? Kui käitumisest ja sõnadest, siis kas peaksin käituma veel egoistlikumalt ja vähemalt ühe inimese väga õnnetuks tegema, kui seda on võimalik vältida? Pole küll kunagi suur teistega arvestaja olnud, aga päris tuult pole ka mõtet taga ajada, kui on selge, et järele ei jõua.


Myrk - 03.07.2009 kell 15:23

Miks ma seda ütlesin, sest vaata, ka sina oled inimene, kes väärib eluga edasi minekut, ja selleks tuleb lihtalt mõned asjad, suhted lõpetada, või alustada. Miks sa arvad, et kedagi õnnetuks teed? Sa lihtsalt hoiad, ja soendad seda unistust oma rinnal, ja sul on hirm seda suurt armastuse tunnet kaotada. Sest parem see , kui mitte midagi. Kardad seda, tühjuse tunnet, mis võib kaasneda sellele otsusele.
See sinu jutt meenutab mulle väga nende perede juttu, kellel armastust pole, aga elavad koos laste pärast. Või joodikud kes joovad kellegi pärast. Pole vaja tuua ettekäändeks, teisi inimesi, vaid tuleb endal lahendada see olukord.


kizfiz - 12.07.2009 kell 14:08

Hingevalu tõesti tapab.


zteel - 13.07.2009 kell 18:43

Vaikselt, aga kindlalt.


2mustikas - 13.07.2009 kell 22:32

Tsitaat:
Algne postitaja: zteel
Hingevalu tapab.
On ikkagi süda, mis lööb, kuniks on mulle elupäevi ette nähtud ja mis tuksub, kuni kestab mu armastus.
Üksik armastaja.

Inimene elab niiakua, kuni teda mäletatakse...


bellatrix - 22.07.2009 kell 18:57

Kui ta just teises ilmas pole, siis pole tegelikult miski võimatu. Arvan et peaksid vähemalt proovima teada saada, kas oleks sul lootust vastuarmastusele, sest see on siiski parem kui selline piinlemine ja väänlemine ning täiesti võimalik, et tema ootabki hetkel seda sinupoolset sammu ja sina ootad muudkui tema oma jne jne.


Pipilota - 22.07.2009 kell 19:02

Tsitaat:
Algne postitaja: sales
...päriselt mehi ei tunne teist keegi, sest teie adekvaatset mõistmist tumestavad need naiste hulgas levivad linnalegendid ja - müüdid meestest
...


mind hakkas asi kohe paris huvitama - millised need mainitud myydid siis on? ma vaevasin oma pisikest peakest ja ei tulnud yhtegi legendi/eelarvamust/ega muud sarnast pahe. ehk sa sales valgustad?


skingirl - 22.07.2009 kell 20:03

Ma lugesin läbi teemaalagataja kirjutatud jura siis
mina kui kainelt mõtlev naine arvan isiklikult ,et tunded segavad väga palju tema isiklikku õnne ning selles elamist.Jutt oli mingi unistamine, lapsik unistamine ja nii edasi, krt ma olin 12aastaselt selline , see arenemata ja idioodi jutt ja sellsed ei tohiks üldse sigida ja punkt.


2mustikas - 22.07.2009 kell 20:28

Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
...päriselt mehi ei tunne teist keegi, sest teie adekvaatset mõistmist tumestavad need naiste hulgas levivad linnalegendid ja - müüdid meestest
...


mind hakkas asi kohe paris huvitama - millised need mainitud myydid siis on? ma vaevasin oma pisikest peakest ja ei tulnud yhtegi legendi/eelarvamust/ega muud sarnast pahe. ehk sa sales valgustad?

mina küll tean , eksistentsi rajal, seal kus lõpeb loogika, sealt algavad naised ja nende maailm.


Pipilota - 22.07.2009 kell 22:14

mustikas, ma kysisin meeste ja nendega seonduvate myytide kohta. no juba mitu tundi moelnud aga ikka valja pole moelnud.


2mustikas - 22.07.2009 kell 22:16

viisakas mees ei reeda teisi õllesõpru


kontorihiir - 23.07.2009 kell 09:34

seda kõike lugedes on mul jubedalt hea meel et ma armunud pole... on seda hingevalu üldse tarvis....mismoodi see arendab? tean oma tutvusringonnas ühte, kes alles nüüd..pärast 6 aastat hakkab sellest üle saama...kuidagimoodi...

tegelikult..kurb kuulda kuidas inimesed vaevlevad...