
Kohtusin mehega, kellel on elukaaslane. Kohtume väga tihti ning iga väiksemgi rakk minu kehas ütleb, et tema on see õige. Tunneme teineteise suhtes vastasikust kiindumust. Kuidas ja kas väljendada oma tõelisi tundeid tema vastu? Olen kohutavas segaduses.
Las mees ütleb seda ise. Kui tal endal polnud plaanis, oleks halb teda kiusatusse kiskuda.
Need ihurakud pole mulle eksamil suutnud küll ei keemiavalemeid ega ajaloo aastaarve ette ütelda, ikka olen pidanud ise öö läbi tuupima, miks peaksin
neile usaldama siis nii tähtsa asja otsustamise, nagu elukaaslase valik..

Tsitaat:
Algne postitaja: pirn
Tunneme teineteise suhtes vastasikust kiindumust.
Just see "tunneme teineteise..." osas, sest kui olla aus saab inimene vastutada ainult omaenese
kiindumuse eest
Teise kiindumuse osas peab olema ikka väga selgeid ja tuntavaid märke... vastasel juhul on see ainult lootus või soovunelm. Samas
jällegi, kui ollakse teise kiindumuses kindel, siis milleks kahelda?
Või on kahtluse põhjuseks hoopiski muud praktilisemat laadi elulised asjaolud
(teise pere lapsed jms.), mida pirn pole meile teatavaks teinud?
Kuna mehel on "elukaaslane", mitte naine, siis oled sa selle elukaaslasega ju võrdses seisus niipea, kui sellele mehele kaasa elad...
Kui nad pole näinud põhjust - vajadust abielluda, siis tähendab see ju teadlikku ja tahtlikku otsade lahtijätmist (kas nüüd just mõlemi soovil, see on
iseasi..)
Hea küsimus - kuidas väljendada enda tõelisi tundeid tema vastu?
Avad suu ja ütled. Teine valik on vaikselt oodata ja piinelda, et äkki ta ütleb esimesena või saab niisama aru.
Kui ta on Mees siis ta ütleb sulle ise, et kas ja mis. sellest lühikesest tekstist on muidugi vähe aru saada, mis üldse toimub te vahel. Kui on
esialgu suur sümpaatia siis võta kohe maru rahulikult ja naudi seda kõike ja ära hakka rabistama "suurte juttudega"
Üldiselt ma ei poolda selliseid ühe juurest teise rüppe asju. Millegi tõttu lõppevad need 90% juhtudel sellega, et mingi hetk oled ise see
elukaaslane, kelle juurest järgmisega õnne minnakse katsuma.
Soovitan eemale hoida mehest, kel on juba kaaslane.
Mitte abiellumine pole alati otste lahti jätmine ja see ei tähenda sellepärast ka seda, et kolmandad isikud oleks vahele soperdama oodatud.
No mis siin öelda. Kes seda kohtamist algatab? Samas kui mehel on naine olemas, aga tõmbab kõrvalt, siis ta otsib vaheldust. See, et ta su jaoks on see õige, siis vaata ette. Ok sa lood küll tema sellelt naiselt üle, aga kas sa oled kindel, et sinult teda omakorda üle ei lööda. Oma kogemustest võin nii palju öelda, et lõin ka oma eksi teiselt mehelt üle, elasime 2 aastat koos, siis tuli teine mees ja lõi ta minult üle. Samas haiget sain mina, mitte tema. Kas su tunded on ikka tõelised? Samas sa võid teda tõeliselt armastada, aga tema võtab sind kui mingit vaheldust. Sa annad suhtesse kogu energia, samas ka tema ise ka midagi panustab? Haiget saad sa igal juhul, kas praegu või tulevikus. kahju kohe sinust...
Ma muidugi vana radikaal.
Kuidas naine võib nii loll olla ja selist suhet uskuda. Ja lubada endale veel tundeid.
Mees kes elab ühega ja käib teisega liiderdis.
No vabandage väga, ma usun täiesti et, oled armunud aga jumala pärast oota. Las ajal mööduda ja vaata kas ikka hoiab Sinu poole. Või oled sa lihtsalt
ajaviide. Ütlema ta sulle seda muidugi ei hakka.
Pole vaja maalima ühte õnnetut südant veel juurde
Kindlasti tuleb kasuks,kui lähete koos tema elukaaslasele külla ja teatate oma suhtest.
Vähemalt sel moel saad teada,kas kiindumus sinu vastu on tõeline.
No on sul ikka fantaasiat.
Uskuge või mitte, aga üks sõber tegigi nii, et uus naine pakkis ühes toas asju lahti ja vana teises toas enda omi kokku...
Ma ei saa aru, ikkagi naistest kes lähevad oma emotsioonidega väga kaugele.
No mis seal ikka. Naistele kohe meeldib torkida mehi, kes on juba hõivatud. ärgu imestagu, et haiget saavad. Ise oled selles kõiges süüdi.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Kuna mehel on "elukaaslane", mitte naine, siis oled sa selle elukaaslasega ju võrdses seisus niipea, kui sellele mehele kaasa elad...
Kui nad pole näinud põhjust - vajadust abielluda, siis tähendab see ju teadlikku ja tahtlikku otsade lahtijätmist (kas nüüd just mõlemi soovil, see on iseasi..)
Juba oma kommi kirjutades teadsin väga täpselt, et minuga mittenõustujaid on rohkesti...
Kuna abielu ja vabasuhte teema oleks ilmselt iseseisev arutelu, piirdun vaid tõdemusega, et maailm on imeline - abielu on fenomen, mida tänapäeval
peded ihaldavad ja heterod kardavad...
Ehee
Mul on küll ette näidata üks õnneliku lõpuga täpselt samasisuline lugu, aga miskipärast tahaks ikka öelda, et vt ikka ja pea aru jne, äkki
polegi armastus. Sest õnnelik ja peaaegu-eetiliselt-laitmatu asjade kulg selliste case'ide puhul on umbes nagu avastus, et kaardipakis on viis
ässa (tak ne bõvaet!
). Võib olla küll, et oletegi õiged üksteise jaoks ja see tähendab pikas perspektiivis midagi, aga no enamasti see on v. krdi
kahtlane. Ehk nagu minu (palavalt armastud ja õiglaselt kätte võidetud) mees ütleks: bõvaet, no otšen, otšen redko.
p.s. ära temaga maga enne kui sa tead et ta on see ainuke, keda sul vaja on: sõbrune põhjalikult ja lase settida, et mis ikka on või pole sul
tema suhtes ja vastupidi - hing ju loeb. Kehaliste võlude kiire ekspluateerimisega kellegi kodustatud meest üle lüüa on alatu. Või noh, mõtet ei ole
ka.
Mida te sogate sellest abiellumisest. Ega sõrmus pole mingi kasko kindlustus, mis kaitseb sind selle eest, et kaasa ära ei lähe. Kui kaasale meeldib kõrvalt vaadata, siis ei hoia teda miski kinni. Algul nad kõik räägivad, et on armsad ja truud, siis kui paugu ära panevad, siis on küll pill majas. laske aga käia.
Braavo, Parm! Aga mulle meeldiks väga , kui sa seda esmalt geidele kuulutaksid. 
Tsitaat:
Algne postitaja: pirn
Kohtusin mehega, kellel on elukaaslane. Kuidas ja kas väljendada oma tõelisi tundeid tema vastu? Olen kohutavas segaduses.
*********************************
Loodan, et olete tundeid vastastikku juba ju väljendanud ja kui ei ole siis pole ka probleemi. Aga et mehel on elukaaslane siis see on nagu Maal on
kaaslane Kuu ja ühist on neil vaid natukene. Kui mehel oleks abikaasa siis oleks olukord teine
*********************************
Mis seal vahet on kas elukaaslane või abikaasa? Ega see ei loe, et asi ametlik on. Ainuke jama on pärast vara jagamine. Kui on vabaabielus, siis
viskad eksi ukse taha, kui vana kaltsu ja uus marsib sisse nagu õige ikka. Kui oled abielus, siis nii lihtne see pole.
Saanud inspiratsiooni eelnevast postitusest, siis ühist on see, et mees kes soovib enda naisest vabaneda nagu vanast sokist jääb idioodiks nii
vabaabielus kui abielus ja ei teagi kui suur võit see lõpuks "õigele" saajale on. Kurb on abielu juures see, et sellisega peab pärast
varandust jagama. 
Tsitaat:
Algne postitaja: tüdruk6ü
Kindlasti tuleb kasuks,kui lähete koos tema elukaaslasele külla ja teatate oma suhtest.
Vähemalt sel moel saad teada,kas kiindumus sinu vastu on tõeline.
Tsitaat:
Algne postitaja: Leni
EheeMul on küll ette näidata üks õnneliku lõpuga täpselt samasisuline lugu...
Mõtlesin ise ka, et kukkus pisut imelikult välja see sõnastus, aga otsustasin, et "loo lõpp" võib ju teema raames olla sealmaal, kus lugu
transformeerub (nt mõnda aega kestnud sisemist väärtust kandvaks kooseluliseks suhteks vm reaalseks teemalgataja udusest olukorrast oluliselt
erinevaks inimestevahelise suhte vormiks), mis oleks siis juba "uus" lugu ...
Õnnelik oli ka vbl pisut ninakas määratlus "lõpu" kohta kasutada, sest igasuguseid keerulisi ja lausa õnnetuks tegevaid momente leiab
igasuguse lõpu/alguse juures, kuna ka parimad turteltuvikesed ei ela ju päris vaakumis ja lahkuminek (eriti kellegi teise juurde minek) tekitab
mitmesuguseid vastakaid tundeid n.ö. "nendes teistes" ja kui ei vea iseloomudega, siis rakendatakse sealtpoolt mitmesuguseid põnevaid
võtteid, mis omakorda ... jne jne.
Aga see selleks.
Ütleme nii, et minu mõistes teemaalgataja toodud situatsiooni tinglikult õnnelik lõpp on see, kui vastavad inimesed kunagi üksteist leiavad ja ühtlasi
päriselt üksteisele midagi anda suudavad selles plaanis, et kumbki on teineteise jätkuva olemasolu tõttu süvenevalt pisut
parem/õnnelikum/harmoonilisem inimene. Näiteks.
Tsitaat:
Algne postitaja: pirn
Kohtusin mehega, kellel on elukaaslane. Kohtume väga tihti ning iga väiksemgi rakk minu kehas ütleb, et tema on see õige. Tunneme teineteise suhtes vastasikust kiindumust. Kuidas ja kas väljendada oma tõelisi tundeid tema vastu? Olen kohutavas segaduses.
tunneme kiindumust. Ja kas väljendada tõelisi tundeid tema vastu. Mida sa seal väljendad, kui ei tea tema tunnetest midagi. See
mees peab ikka otsustama, ja sina pead ootama. Mitte hakkama seal sebima. See on suht autu teguviis sinu poolt.
Tsitaat:
Algne postitaja: LadyButterfly
Soovitan eemale hoida mehest, kel on juba kaaslane.
,keda keegi ei taha,nagu
siinsed gutta,kaosemasin,etc
?
To officer
Järeldub, et kaaslane võta teiselt ja auto osta poest, siis vähemalt ei saa petta.
Õige,olen oma pika elu jooksul ainult nii toiminud
!
To officer
Nüüd tuleb välje see tõde, et need kes tutvusmiskuulutuste kaudu kaaslast otsivad on ise täielik pask, sama mis turul müüdavad saksast toodud autod.
to testitud.p:mul on sinu taiplikuse üle siiras heameel
Tänud officer
Vähemalt sain siin kasulik olla.
jajh--aitasid yhel eputrillal natsa edvistada 
Tsitaat:
Algne postitaja: Aike
Ma muidugi vana radikaal.
Kuidas naine võib nii loll olla ja selist suhet uskuda. Ja lubada endale veel tundeid.
Mees kes elab ühega ja käib teisega liiderdis.
No vabandage väga, ma usun täiesti et, oled armunud aga jumala pärast oota. Las ajal mööduda ja vaata kas ikka hoiab Sinu poole. Või oled sa lihtsalt ajaviide. Ütlema ta sulle seda muidugi ei hakka.
Pole vaja maalima ühte õnnetut südant veel juurde
On mees. Kes elukaaslase kõrvalt tegeleb sinuga.
Ja on "see õige".
Tahad tema elukaaslasega pooli vahetada?
Õiged mehed üldiselt on oma naisega.
No kui sa ikka fotograaf oled, siis peaksid ju teadma, et peale musta ja valge on veel midagi.
Näiteks polügaamsed ja monogaamsed...
Ja-?
Kui pirn just mehe ja tema elukaaslasega klubi ei taha asutada, pole sel tähtsust ju. Milleks tuulelippu vaja?
officer :Y
aga üldjuhul on asi ikkagi nii, et kui mehel on naine olemas, siis ta ei kipu oma naisest loobuma, vaid lihtsalt "naudib elu" tema kõrvalt.
Mine tea, miks nad koos elavad, ehk armastust polegi, on pigem nö. flatmates. Samas ei saa ka välistada, et ta äkki kõigest ei loobu selleks, et sinu
kõrval seista. Kolmnurk on tegelikult alati olnud keeruline sasipundar ja never ei tea, milline neist nurkadest välja praagitakse. Mis aga puutub
alatusse käitumisesse, vahele soperdamisesse etc, siis unusta see väga kähku ära. Armastuses ja sõjas on kõik lubatud, ja kui sina ise oma õnne eest
ei võitle, siis sinu eest ei hakka seda küll keegi tegema. Seega rusikad püsti ja tuld!
no pole võimalik alatult võrgutada või vahele soperdada, kui ihaldusobjekt on õnnelikult abielus või suhtes, silmini täissöönud kassi hiired ei huvita.
Kuulsin just äsja ühe psühholoogi soovitusi abieluinimestele. Meelde jäi selline jupp:
"Kui ta tahab minna, siis lase tal minna.
Kui ta tagasi tuleb - on ta Sinu! Kui ta aga tagasi ei tule - siis pole ta kunagi Sinu oma olnud..."
Ei kinnita, ega lükka ümber...
See on väga hea. Mulle see meeldib. Olen nõus.
Tänapäeval peab veel seda komejanti mängima, et ei saa ilma sinuta, ära mine , sa oled kallis,
ja kui läind, huh, saab puhata, natukeseks ajaks
Võibolla mingi 100 aasta pärast on praegused pere normid ununenud, nagu ka registreerimine.
Tsitaat:
Algne postitaja: Jajahhh
Üldiselt ma ei poolda selliseid ühe juurest teise rüppe asju. Millegi tõttu lõppevad need 90% juhtudel sellega, et mingi hetk oled ise see elukaaslane, kelle juurest järgmisega õnne minnakse katsuma.
Kas 20 aastat kestnud abielu ei olegi õnnelik suhe siis?
Ei pruugi olla
Ja samas see, et otsa sai, ei tähenda, et ei olnud.
Mu meelest "õnnestunud suhte" defineerimisel vahet ei ole kui kaua suhe kestab, vahe on selles, milline suhe on sellel ajal,
kui ta kestab. Ma oleks isegi nii ülbe, et ütleks, et tähtis ei ole kas on lilleaed või pidev taldrikuteloopimine vaid see, mis vastav suhe kummalegi
osapoolele tegelikult annab. Mingis sisemises padufilosoofilises või ka lihtsalt meelelises või mistahes võtmes.
Keegi kusagil on väga hästi öelnud: ära investeeri ühtegi suhtesse rohkem, kui oled valmis kaotama.
väga hästi öeldud klaara.
Kuid enne kui ei ole kaotanud, ei teagi ju kui palju oled võimeline kaotama ja millega leppima.
Võib-olla siis järgmises suhtes oleks targem ja investeeriks teadlikult juba?
Selle lahutamise, teiselt ülelöömise ja partnerivahetusega on just samamoodi kui tapmisega - oled ühega hakkama saanud siis tulevad teised juba
ludinal...lihtsamalt... erilise hingepiinata
See sarnasus ka veel, et võib saada harjumuseks...
Seejuures ka sellest nn. õnnetust abielust jalgalaskmine, kuigi on õnnetu siis ometigi esimesel korral ikka suur ettevõtmine...
Ja veel ühiskondlik arvamus ehk sotsiaalne kontroll... kui ikka lauldakse iga nurga peal, et abielu ( pardon - tänapäeval ikka rohkem kooselu) peab
olema lõpmata õnnelik, lõpmatut vaimset ja füüsilist rahulolu tarbida võimaldav (nagu üldse tarbimist), siis polegi eriti raske, eks ju...
Ja ärge nüüd hakake haletsema meie vana- ja vanemaid, et nad elasid selles isiksuse seksi- ja vaimuvabadust eiravais kammitsais kogu elu ühega
koos
enamasti olid nad minu ümberringi, selleks ajaks, kui mina täiselaliseks sain, täitsa õnnelikud, majanduslikult heal järjel ja normaalsete
laste vanemad, mida ma ei oska ennustada nende tuttavate kohta, kes juba kolmanda-neljanda "elukaaslasega" koos elavad...
Tsitaat:Mm, võib olla, aga ei pruugi olla. Teise ringi valik on tegelikult oluliselt suurem ettevõtmine kui "esimese ringi eas" kellegagi kuidagi pooljuhuslikult abiellu sattuda, sest kooselamata inimesele mõjuvad rohkem niisugused argumendid, et seks ja soe ja valge ja kärbsed ei hammusta jms "rahulolu tarbimise" eeldused täidetud ja no tore inimene ka ja peret vaja ju luua jne.
Algne postitaja: sales
lahutamise, teiselt ülelöömise ja partnerivahetusega on just samamoodi kui /.../