
Räägitakse, et naine valib omale elukaaslase alateadlikult või teadlikult oma isa sarnase. Mehed pidid oma tulevases otsima alateadlikult või
teadlikult oma ema jooni.
Kas see vastab tõele? Kas teie elukaaslased on teie isa/ema moodi?
mina oma ämma moodi kohe kindlasti ei ole ja mu kallis mehes ei ole raasugi mu isa
meie teineteist veidi teistmoodi valisime ja saime.
Ämma moodi olen ma ses osas, et isepäine olen ja teen omi käike kuis soovin. Endale päitseid pähe panna ei lase. Aga see ka ainus sarnasus. Minus on
olemas mamma ja koduperenaine, kes temas on alati puudunud.
Mees .... No minu isa moodi küll ei ole.
Nagu siga ja kägu
Ilmselt mingi aeg nooruses ma otsisin mingit isa aseainet või midagi taolist. Aga sain lõpuks aru, et mitte keegi maailmas ei saa asendada isa...isa
on ikka isa ja mees on mees.
Nii et, minu mehes pole mitte ühtegi joont minu isast ja ma isegi õnnelik selle üle. Ei tahaks mitte omada sellist
meest nagu minu isa
Aga ämmaga tahaks küll rohkem sarnaneda. Ääretult tubli, südamlik ja abivalmis inimene. Töökas ja tubli ema ja üldse üks ülivõrdes inimene. Mul on
eriliselt ämmaga vedanud ja kui sarnaneksin natukenegi temaga, siis oleksin väga uhke selle üle
njaah...miski pärast ma arvan,et kaasa valikul ei saa küll süüd panna vanematele
Uhh, minu isal on nii palju selliseid omadusi, mida ma silmaotsaski ei kannata... pigem otsin vastandit temale
Usun siiski, et kuna minu isast erilist eeskuju pole, siis mees saab olema lihtsalt minu vajaduste järgi 
miski iseloomujoone ehk leiab sama, mis minu isast
a siis teadlikult nii valida läeks raskeks
märkmik näppus vahin mehale otsa ja muudkut
kysin, et seda ja seda ja siis kolmandat
Nojah, minu mees on küll mu kadunud isa moodi, saab kõikide töödega hakkama ja kui kohe ei saa, mõtleb nats ja siis saavad asjad korda.... Mina ämma
moodi ? Olevat ses osas, et mulle meeldib ka süüa teha ja küpsetada. Muus osas vist mitte, ma loodan 
Noh..ma arvan et see sõltub sellest kui hästi laps vanemaga läbi on saanud.
hmm võibolla isegi pisut on. Kaasa ei armasta viinaviskamist nagu esivanemgi aga sellega kogu sarnasus piirdub
Teadlikult küll ei valinud isa järgi aga mida päev edasi seda rohkem sarnasusi tuleb esile.
Seda saab veel näha. 
eks me näe
kuigi ei usu et selle järgi valin
ei saa oma vanematega nii hästi läbi et neid terve elus endaga kaasas kanda
Ei leia endas ja ämmas mingit sarnasust- ta selline tyhi kaagutaja ja käib ja mullitab kogu aeg. Ja samas meha ka nagu mu isast liiga erinev. Mu isa liiga eriline inimene, pole teist tema sarnast.
ma pole seda ainsat ja õiget veel leidnud, aga ma arvan, et ma oma isa moodi meest ei tahaks. Mul on küll äärmiselt tore ISA, aga ma arvan, et kui mul selline mees oleks, siis oleks poole aasta pärast kindel lahutus.
Ma oleks oma isa sarnase mehe üle äärmiselt õnnelik.
Paraku on minu mees sellest asjast väga kaugel.
Mina tema ema mood. Ei ole. Tema ema on puhas koduperenaine, tasane ja vaikne, ning kannatlik.
Minul pole ühtki neist voorustest antud.
hehee kõige pullim on see et mul praegune naine on täiesti minu enda koopia.. see tähendab et lapsepõlve pildid on kloonitud
sarnasused on väga
suured ja neid on palju
ei tea kas see on hea või halb.. igatahes mulle meeldib!
Heh, isa moodi ma küll meest ei valiks. Mul on isaga juba lapsest peale olnud selline suhe (muidu hea muidugi..ic), et aina vaidleme..ic....Kui veel
siuke mees ka peax olema, no eiiiii.....mai viici niipalju vaielda lihtsalt iga asja üle...
Mu mees on kohe kindlasti täielik vastand mu isale (tegelt kasuisale, kuna pärisisa ei tunne ma eriti hästi). Ja minul sarnasus oma ämmaga - võibolla
hästi natuke - suures osas põikpäisus ja jonnakus ja vahel ka väike kiuslikkus on meil sarnased, kuid ma ei usu, et mu mees mind selle järgi valis



Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
Ei leia endas ja ämmas mingit sarnasust- ta selline tyhi kaagutaja ja käib ja mullitab kogu aeg.
selline kodukana ka lisaks kõigele, millele mina tõesti vastand täielikult. Kui ma peaks vanast peast minema tema moodi, siis loen
ennast läbikukkunuks elus
Kindlasti olen ma mingil määral ämmaga sarnane...arvan, et ses osas mida olulisemaks peeti...
Aga oleks pidanud küll omale isa sarnase mehe valima...tulevik oleks kindlustatud olnud...aga totaalne põikpea teeb ikka kõike risti vastupidi...eks
järgmine kord olen targem...ja eks küpsemas eas sõlmitaksegi rohkem mõistuse, kui armastuse abielusid...
no ma arvan et mu mees peaks olema sama tark kui mu isa, kui mitte targem, ja sama hea huumorimeelega ja armastama mind vähemalt sama palju kui mu isa

Mul pole kõige õrnematki aimu, milline mu issi on, järelikult ei saanud ma kuidagi oma mehi valida tema järgi. Ikka selle järgi, kellega huvitav,
lõbus, arendav ja hea olla. 
Hetkel tundub ta küll risti vastupidi mu isale, kuid eks tulevik näita!!!
Mõtlesin ka, et kunagi ei vali endale meest, kes on mu isa moodi. Kuid võta näpust! Mida aeg edasi, seda enam meenutab elukaaslane mu isa. Ega see
nüüd midagi väga halba ei olegi, kuid terve elu olen mõelnud, et valin oma kaaslaseks kellegi teistsuguse.
Elu aga teeb kummalisi keerdkäike
teadlikult küll sellist meest ei otsi, kes isa meenutaks.. siiski... olen avastanud, et otsin/ hindan meestes samasugust huumorit, nagu isal on.... ja usun, et neid sarnasusi on veelgi...
no paar ühist näitajat leiab isegi sea ja käo vahel
iseasi, kuivõrd need näitajad tõendavad isade-meeste ja emade-naiste sarnasust.
minu naine on ka töökas ja asjalik nagu mu ema, aga tutvumisel ma küll selle üle juurdlema ei hakanud, mis mulle temas meeldib. ema ja naist
eristavaid näitajaid on igal juhul rohkem kui ühendavaid.
ei ole üldse minu isa moodi
ja sellist ma ei tahaks ka
ei oska öelda mismoodi see valik mul on käinud. isa moodi nad küll pole siiani olnud.
Võib-olla isa positiivseid omadusi isegi otsin alateadlikult....aga samas jälgin, et poleks neid halbu omadusi, mis võiksid mulle haiget teha, nagu mu
isa tegi emale...
Ühe eksi puhul märkasin küll sarnasust ämmaga...siis mõistsin, miks ta nii hästi mu tujutsemisi talus...harjunud
Ei otsi sarnasusi ja mingeid seaduspärasusi.Piisab kindlast teadmisest ,et ta on fantastiline ema ja abikaasa kellel võib loota ja kellega oma elu jagada.Kuid iial ei või teada milliseks kujuneb inimeste elu.Muiddugi üritame ideaalsema poole kus suhe kestab üle inimea.Kas see õnnestub on juba iseasi.
ei ole midagi sarnast.
ei mingit sarnasust mehel isaga, ega minul ämmaga.
Ei ole au tunda oma isa ja see ehk on avaldanud mingit mõju minu elule...
Aastaid arvasin, et olen väga teistsugune inimene kui ämm. Nüüd vanemas eas olen avastanud teatud mõttes sarnasuse, nii et mees võis ju alateadlikult
valida sarnase, aga vaevalt ta sellele mõelnud on või seda tõestama viitsiks hakata.
Minu poeg valis naise, kes on mitmeski mõttes minu moodi, aga ma arvan, et ma ei lähe talle seletama, kuidas ta alateadlikult on valinud naise, kes on
ema moodi.
sarnaneb teine vagagi mu isale, selline tark ja rahulik ja saab oma eluga iseseisvalt hakkama. ka valimuses on sarnaseid jooni. isegi eriala on pea
sama. austan oma isa vaga ja ehk see ongi alateadlikult mojutanud mu valikuid.
mina aga... no amm on tore inime, aga nagu teinepool mainis ykskord, et tanu jumalale, et ma ta ema moodi ei ole.
Ei sarnane kuskilt otsast mu isaga...täielik vastand.Ämmaga olevat meil küll sarnased iseloomu jooned.
EI!
Ma ei tunnegi oma isa.
Ma olen alati mõelnud, et mis siis, kui tegu on inimesega, kes ei tea oma vanemaid? Nt laps jäeti väiksena maha, mingi pere lapsendas ta. Et kas siis
on kasuvanemad need, kelle järgi valitakse?
Igatahes ma ei usu hästi seda värki, et kui isa on nt paks prillipapa, siis tütar leiab omale ka samasuguse mehe.
minu elukaaslane on küll mu isa moodi, mõned iseloomujooned on kohe väga sarnased. ja elukaaslane ise ütles ka, et mõnes mõttes olen ma tema ema
moodi. ei leia selles aga midagi halba, kuna tema ema ja minu isa on mõlemad väga toredad inimesed
Never ever!