Board logo

Kui hästi tunned oma kaasat?
iir - 12.01.2011 kell 16:03

Küsimus, kui hästi tunnete oma elukaaslast? Öeldakse ju, et kasvatakse kokku, loen ta mõtteid silmadest, me hingame ühes rütmis...jne. Situatsioonide näiteid, kui on naisel üks või teine meeleolu, siis mees teeb vahet, kas ronida "lohutama" või peaks naisel laskma olla, kuni temake ise tuleb. Sama ka mehe kohta. Et kui mees päevadeks garaa¾i kaob, ei tähenda veel, et lahutus terendab, järsku tahab mõelda või lihtsalt vaja mõni asi ära teha.
Samas, püstitaks ka teistpidi küsimuse, kui ligidale te olete oma teise poole endale lasknud?


officer - 12.01.2011 kell 16:13

...no ikka päris ligidale, päris vastu kohe


freelancer - 12.01.2011 kell 16:17

Tuli ja rõvetses kohe ilusa teema ära.


faded - 12.01.2011 kell 16:19

Nii ja naa. Arvasin end teadvat päris palju oma kaasa kohta, kuid tabasin end mõttelt, kas ma ise tean, mida ma peaksin teadma oma mehe kohta, et vastata Iire esimesele küsimusele?
Ja teisele küsimusele ma ei oskagi vastata. Kas kokkukasvamine peaks olema ühe korraliku suhte eesmärk? Aga kui pooled ei jõua ära oodata seda kokkukasvamist? Kas kokkukasvamine tuleb lõpuks alati? Faded on hetkel suhteküsimustes veidi ummikus, sry Iir!


zip - 12.01.2011 kell 16:32

Iir, sa ikka püstitasid sajandi küsimuse.
Ma mõtlen, et kas ma ikka ise ennastki piisavalt tunnen, mis veel kaaslasest rääkida.
Mina ei saa küll väita, et ma tunnen inimest ja olen temaga niivõrd kokku kasvanud, ehk ilma sõnadeta mõistame teineteist. Milleks siis need sõnad veel vajalikud oleksid, kui me vaikides saaksime teineteisest aru. OK, ma liialdan vähe, kuid siiski.
Kui ma näen näost ära, et talle midagi ei meeldi ja ma ei saa aru mis on põhjuseks, siis küsin, mis ei meeldi ja mida me teha saame. Kui ta ei vasta, siis las jahtub maha ja siis räägiks uuesti.
Kui mina ignoreerin kogu maailma, siis ma ei taha, et mind keegi nokib ja seda teab ka tema. Kui ma siis maha jahtun, küll siis saab jälle rääkida.
Ma usun, et me kumbki teame mida teha või kuidas olla, kuid kas see on teise inimese tundmine, ma seda nii ei nimetaks.
Kui lähedale olen lasknud? Mida selle all silmas pidada, kas tundeid, saladusi, salamõtteid, ettekujutusi, kartuseid või mida? Kõigil meil on mida varjata ja kas peakski ennast "alasti"; tõmbama, arvan, et mida vähem teab, seda kauem elab.
Samas on asju, mida ta teadma peab.


sales - 12.01.2011 kell 20:11

Olin abielludes juba piisavalt elukogenud, et tahta võimatut - tunda naist.
Abielu strateegia ja taktika oli suunatud rohkem kodurahu hoidmisele


sossuke - 12.01.2011 kell 22:40

õige!
terve elu on võitlus.


PS ise ei viitsiks kodus võidelda, pigem ikka mõnuleks


anne51 - 13.01.2011 kell 10:04

Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Küsimus, kui hästi tunnete oma elukaaslast? Öeldakse ju, et kasvatakse kokku, loen ta mõtteid silmadest, me hingame ühes rütmis...jne.
Kui olla koos väga pikka aega, siis kasvatakse kokku, aga usun, et inimesed mõistavad seda "kokkukasvamist" erinevalt.
Silmadest lugeda ei ole ma iial osanud, aga õnneks arvan, et see pole vajalik. Ühes rütmis hingamine - see on romantikute poeetiline väljendus.
Arvan, et tunnen oma meest hästi ja ei usu, et ta mind veel üllatada suudaks, aga ei kaota ka lootust.


2mustikas - 13.01.2011 kell 23:13

Mis ta tast ikka uurin, mul on hoovis metalli töökoda. Kuhu ma ka kaon peale söömist, hiliste öötundideni , et me üksteist ära ei tüütaks....


Pipilota - 14.01.2011 kell 17:25

pakun, et tunnen niipalju, et jätan hingamisruumi. mõtteid ei taha lugeda ja ühes rütmis on raske hingata - tal kopsumaht suurem


alva - 15.01.2011 kell 00:29

usun et tunnen aga eks vahest ikka midagi jälle avastad samas jätan ka võimalust endaga olemiseks


kodukäija - 15.01.2011 kell 08:47

Vaat sellega on lugu nii, et vanasti räägiti, et igal inimesel on oma "teine pool".Iseasi, kuidas seda üles leida, unistuste printse on igal neiukesel, aga tegelikus elus me kas ei kohtagi Teda kunagi, või siis trambime tuimalt mööda.Ainult üksikud, üliõnnelikud märkavad ja tunnevad ära.
Mul on au ennast nende viimaste sekka lugeda.Aga kui lähedale... no ikka nii lähedale, kui teisel parasjagu vaja.Hingamisruumi peab alati olema, muidu ei toimi ka ideaalne suhe.Siin jälle see konks, et kui sa väga hästi tead, mis teise sees toimub, siis ei kipugi valel ajal hinge ronima.
2mustikas, kui Sa ära metallitöökotta paged, siis Sa ei saagi teada, millal see õige aeg on.


tuulene - 15.01.2011 kell 21:22

Vaat arvasin ka, et tunnen, aga ikka tuli üllatus. See inimese teine poole, mis tihti on varjus, see ei pruugi üldse olla meeldiv üllatus. Võimalik, et see teine pool võib olla endalegi üllatuseks, kui see ühel hetkel inimesele domineerivaks saab Jään ootama enda teise poole rahulolematuse märke. Nii me areneme ja elame.


arablane1 - 16.01.2011 kell 10:48

siia sobib väga hästi jupike ühest laulutekstist "inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina"


tiivitaavi - 16.01.2011 kell 14:02

Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Mis ta tast ikka uurin, mul on hoovis metalli töökoda. Kuhu ma ka kaon peale söömist, hiliste öötundideni , et me üksteist ära ei tüütaks....

Kas köögi ja töökoja vahele on mingi kommunikatsioonivahend sisse seatud,kuidas Sa tead õigel ajal sööma minna?


zip - 16.01.2011 kell 17:33

Ma tean, et kõigil meil on teine pool, mis pole nii roosiline, kui paistab. Täna sain ma sellele kinnitust.
Elu peabki selline olema, kuidas siis muidu


ThedirtyBit - 20.01.2011 kell 15:03

ikka väga lähedale..oleme kui 1 inimene