Board logo

Lapsega naine ja uue püsisuhte leidmine
Emilia - 18.03.2011 kell 14:24

Mul seisab ees lahkuminek ajal, mil olen veel rase (või noh, õigemini me juba olemegi põhimõtteliselt lahus, elame veel olude sunnil mõnda aega koos). Lahkuminek toimus abikaasa algatusel, kuna ta avastas juba üsna minu raseduse alguses, et ta ei armasta mind enam ning hankis armukese. Või siis hankis armukese ja siis avastas, et tunded minu vastu ei ole enam need, raske öelda, mispidi see oli. Laps oli planeeritud ühiselt, minu nägemustes pidi meist saama perekond ning suhte lõpp tuli kui välk selgest taevast. Aga mis teha, tuleb kuidagimoodi sellest kohutavast kogemusest üle olla, kuigi jube raske on. Minu väärtushinnangud ja hetkel tundub, et ka tulevik, on täiesti lõhutud. Olen hinges pereinimene ja minu jaoks on selline kerge rutiin ja stabiilsus olulised, samuti on mulle oluline, et mu laps näeks normaalset pereelu ja paarisuhet... Ja ka iseenda jaoks on mulle oluline tulevikus ikkagi leida uus armastus, ma ei ole loodud üksi olema (isegi kui laps on olemas), mul on vaja partnerit, kellega oma elu jagada...

Kuid üks põhjus, miks ma hetkel nii katki olen, on see, et ma kardan, et koos lapsega olen järjekordne üksikema, kellest mehed mööda vaatavad, kuna saavad ju koos naisega kohe ka lapse ehk siis ei saa suhet tegelikult alustada puhtalt lehelt. Nii palju kui mõnest foorumist lugenud olen, suhtutakse lapsega naisesse kui kellessegi, kes on „rikutud“ või ise oma olukorras süüdi. Kuigi lahkuminek ei ole tõenäoliselt vähemalt pooltel juhtudel naise valik olnud. Mindki ju lihtsalt pandi fakti ette, et nüüd on nii ja kõik. Muidugi loodan, et leian mehe, kes näeb mind ennast, mitte seda, et mul on minevikust kaasas lahutus ja laps, kuid vahel tundub, et loodan asjata. Ja ma ei kujuta ette, et peaksin alates 30st eluaastast veetma oma elu ainult lapsega... Ma olen veel noor, tahan olla armastatud ja ise kedagi vastu armastada. Samal ajal annab laps siiski ehk mõningase lisaväärtuse elule, ma ei ole ikkagi päris üksi...

Kuidas teile tundub, kas lapsega naised on püsiva kaaslase leidmisel kuidagi oluliselt halvemas olukorras või kardan ma asjata ning ¹ansid on üsna samad nagu igal teisel 30. eluaastates üksikul naisel?

Mitte et ma nüüd kohe, veel rasedana, juba uut meest otsiksin paaniliselt, ikka kasvataks lapse pisut suuremaks ja ka siis vast paaniliselt ikka ei otsiks, sellesse ma ei usu. Aga loodaksin, et keegi minu ellu siiski tuleb.


Murakaraba - 18.03.2011 kell 15:05

Kust küll sellised iganenud eelarvamused pärinevad, et lapsega naine on "halvaks läinud" "rikutud". Minu elukogemus küll näitab, paljud vallasemad sõbrannad on just leidnud igati väärt mehe. Mu arust tänapäeva mehed oskavad hinnata naist, kes on tõestanud oma emadust - tugevat naist, kes ka üksi hakkama saab, majandada oskab. Rasedust kardavad mehed nagu tuld millegipärast. Mehed kasvavad ja "arenevad" koos lapsega. Mehed kes soovivad perekonda, ei keegi neist ei pea last takistuseks suhte loomisel. Jõudu ja jaksu Sulle.


Emilia - 18.03.2011 kell 20:49

Ma väga loodan, et on häid mehi, kes esiteks vabad (sest iial ei läheks kellegi teise suhet lõhkuma, eriti nüüd, peale oma kogemust) ning nõus ka kellegi teise last kasvatama. Osaliselt küll, eks lapsele isa jääb ikkagi ka alles... Aga praegu on küll must masendus peal , liiga vähe aega muidugi ka möödas kogu sellest ¹okist ja seetõttu tundub uue sobiva mehe leidmine peaaegu, et võimatu ülesanne. Aga küllap pean proovima vanast suhtest, tunnetest ja harjumusest just temaga koos olla, lahti lasta, et uus ja parem armastus saaks tulla...


freelancer - 18.03.2011 kell 21:03

Minul isiklikult poleks midagi selle vastu kui minu poeg looks perekonna naisega kellel on laps.Ma ei näe selles mitte midagi imelikku ja taunitavat.Võid kindel olla,et selliseid mehi leidu piisavalt.Pealegi oleks äärmiselt vaheldusrikas vaadata kuidas sinu laps ja tema laps madistaks teie lapsega.Minu poolt tuult tiiadesse.Elus tuleb edasi minna ja norutada selle pärast....ei näe põhjust.
PS paluks minu kommi võtta kui mitte minija otsimist.


Emilia - 18.03.2011 kell 21:36

Noh, sinusugune äi oleks muidu tore küll, esmamulje põhjal vähemalt


tuulene - 18.03.2011 kell 22:11

Paljud naised, kellel on laps või mitu, on leidnud endale toreda elukaaslase. Sina leiad ka. Lapse saamine oli teie mõlema otsus, et mees põnnama lõi, see pole sinu teha. Sinust saab tore, rõõmus ja enesekindel naine, hea ema oma lapsele, kahe jalaga maa peal
Ära karda elu, praegu on nii, aga üsna pea juba hoopis midagi muud ja see muu ei pruugi sugugi halb olla


Emilia - 18.03.2011 kell 23:04

Appi kui toredad te siin olete. Minusugune masendusehunnik (või siis üliemotsionaalne rase, mine võta kinni) tahaks kohe nutta praegu selle peale... .
Igatahes ma väga tänan toetavate sõnade eest, mul on praegu lootust paremale tulevikule väga vaja ja igast positiivsest sõnast tuleb natukene jõudu juurde. Saaks ometi see keeruline periood juba läbi, see on kestnud juba 4 kuud ja ma ei sooviks sellist olukorda ka vaenlasele mitte... Või noh, mis ma ikka valetan, oma mehe armukesele tegelikult sooviksin küll samasugust läbielamist


alva - 19.03.2011 kell 02:06

viimasel ajal on küll ja küll mehi kes arvestavad lapsega naisega, nii et ära noruta, vaata ainult lahtiste silmade ja kõrvadega ringi


sales - 19.03.2011 kell 10:08

Suures tulevikuvisiooni otsingus ei tasuks siiski meeles pidada, et kõigepealt tuleks laps ära sünnitada ja senine kooselu inimlikult lõpetada, muidu kõlab see väga karunaha müümisena enne karu laskmist...


kodukäija - 19.03.2011 kell 14:22

No mis jama jutt see olgu, nagu eelmisest sajandist.Elu on vahepeal edasi läinud.Mina olin viie lapsega lesk ja juba kuuekordne vanaema, siis alles kohtasin oma elu armastust. Ei kohutanud teda sugugi väljavaade korraga selline pärandus saada ja "pärandvara" oli ka rõõmuga nõus.Üks mu poegadest võttis lastega naise- no ja mis siis. Hästi elavad.
Mis aga küll äramärkimist vääriks-Sinu mõtteviis, et tuleb ruttu uus ja parem mees leida.Kui niiviisi mõtlema hakkad, läheb jälle nihu.Varu natuke kannatust- kõik tuleb omal ajal.Paaniliselt otsides võib ainult rämpsu leida, väärtuslik tuleb ise ja siis, kui Sa kõige vähem ootad.


Emilia - 19.03.2011 kell 14:34

Ei-ei, paaniliselt ma kindlasti otsima ei hakka. Lihtsalt vana suhte lõppedes tekib ikka tuleviku suhtes küsimärke. Enne ikka sünnitan lapse ja kasvatan ta suuremaks ning kui keegi tekib, siis on super. Aga mööda tutvumisportaale ja baare käima ei hakka Ma ei ole ka seda tüüpi. Eks lapse saamine muidugi viib ka mõneks ajaks mõtted suhetelt eemale, praegu lihtsalt kogu selles masendavas olukorras tekkis selline tunne, et mis siis kui jäängi üksi...


Emilia - 19.03.2011 kell 14:36

Ah ja mis puutub senise kooselu inimlikku lõpetamisse...siis jah, sellest mu elu praegu suures osas koosnebki. Elan koos oma mehega ja püüan silma kinni pigistada selle kohapealt, et tean ta armukesest ja nende suhtest. Minu eesmärk on aga igaljuhul meie suhe sõbralikult lõpetada, et saaksime edaspidi lapsevanematena siiski kenasti suheldud.


kodukäija - 19.03.2011 kell 19:05

Oh-jah, see on üsna talumatu olukord.Jõudu ja meelekindlust Sulle. KÕIK LÄHEB MÖÖDA!


officer - 19.03.2011 kell 19:29

Tsitaat:
Algne postitaja: Emilia
Kuidas teile tundub, kas lapsega naised on püsiva kaaslase leidmisel kuidagi oluliselt halvemas olukorras või kardan ma asjata ning ¹ansid on üsna samad nagu igal teisel 30. eluaastates üksikul naisel?


...olen kindel, et pigem vastupidi!
Praegu keskendu ainult(!) tulevasele lapsele, see kõik "muu" tuleb õigel ajal...või mõni tund hiljem!


freelancer - 19.03.2011 kell 20:57

Salese mõttekäigust tuleb samuti aru saada.Pole ju mõtet uut isandat teenima hakata kui eelmise medalid veel rinnas. ......ja nendest loobuda on väga raske,hakka jälle algusest peale-


guttamax - 20.03.2011 kell 18:12

Mind teeb Free pereelu murelikuks...Näib, et pojaraisk on nii pätiks läind, et nüüd otsitakse miniat meeleheitlikult netistki Kurvaks teeb...

Teemasse ei raatsi ma midagi lisada, kuna....Ahhjaaküll, ma ei hakka intriige külvama, et EDU,Lgp teemaalgatajale .


tiivitaavi - 25.03.2011 kell 21:18

Igakord,kui hakkan mõtlema,kaalun kas legend on tõene,sest vahest on jutt nii teoreetilist laadi.Tühja kah!

Ausalt öelda,näen valgusekiirt tunneli lõpus.
Ühiselt planeeritud laps...järelikult on ta armastusest sündinud.
Usun,et lapse isa on ka lapsele isa,Sa ei hakka ju keelama kohtumisi ega last kättemaksuks kasutama.Ega ju?
Maailm meie ümber on pidevas muutumises,ka inimsuhted.On tõusud ja mõõnad,vaibumised ja uued ärkamised.
Arvan,et taipasid.


Emilia - 01.04.2011 kell 11:59

Laps on tõesti ühiselt planeeritud ja eriti seetõttu tuli mehe "alt ära hüppamine" täieliku ¹okina. Väidetavalt tema poolt olid tunded juba varem siiski kadunud ja last planeeris tema enamvähem sellel põhjusel, et me juba kaua koos olnud, mitte enam niiväga noored ja lihtsalt ta arvas et "on aeg"... No mine tea. Minu poolt kahjuks on tunded ikka veel alles, olime vahepeal nädala lahus (mitte küll suhete parandamise eesmärgil, vaid minu reisi tõttu), kuid kahjuks mõjus minu jaoks see hoopis tundeid tugevdavalt, tema poolt mingeid muutusi märgata ei ole.

Aga just sellepärast, et minul on tunded alles ning kuna soovin,et lapsel oleks nii ema kui isa, ei tule kindlasti mingit lapsega manipuleerimist ega kättemaksmist. Püüame sõbralikult läbi saada ja lapse kasvatamist ühiselt korraldada, mehel õnneks kohusetunne on olemas, vähemalt hetkel tundub nii. Kuigi eks vist süümekad panevad ka erinevaid ilusaid asju lubama, nii et eks saame näha, kas ta on nii korralik isa nagu lubas.

Eks ma sisimas muidugi ikkagi loodan, et mehe tunded tärkavadki uuesti, et see on tal mingi vaheetepp lihtsalt, see kõrvalsuhe ei jää kestma ning ta taipab, et lapsega ei ole enam oluline vaid mehe-naise suhe, kirg ja särts ja kuumad tunded, mis ajaga kaovad/vähenevad nagunii. No eks näeb, ehk aitab lahkukolimine ja lapse saamine tal asju teisiti näha...või siis hoopis aitab see mul asju teisiti näha ja tunded tema vastu jahenevad lõpuks. Tegelikult ma isegi ootan, et see juhtuks, ei tahaks aastateks jääda seda ühte meest taga nutma, tahaks ikkagi eluga edasi liikuda.

Loen eneseabiraamatuid ja käin nõustaja juures ja püüan leida endas jõudu, et see periood võimalikult tervelt üle elada... Kuigi...praegu ausaltöelda tahaks keskenduda lapsesaamisele ja titeasjade planeerimisele, mitte suhteprobleemidele, uue kodu ülesehitamisele ja vallalisestaatusega harjumisele. Kuid kahjuks otsustati see minu eest ära ja mulle sõnaõigust ei jäetud...


anne51 - 01.04.2011 kell 13:53

Palju jõudu ja tervist sulle, Emilia! Kui oled terve, siis läheb kõik hästi.


freelancer - 01.04.2011 kell 21:42

Kui Anne postitust loen siis hakkan muret tundma Gutta pärast -Kas tõesti pole võimalik ,et tal hästi läheks.


ohakas - 01.04.2011 kell 23:09

Kas sul on laps või mitte siis see polegi peamine. Peamine on see, kes sa inimesena oled.
Mis ma nüüd tahtsingi öelda, ah seda, et kehva naine lapseta pole parem, kui hea naine lapsega
Kõik oleneb sinust endast
mehi on muidugi igasuguseid, aga kõik oleneb sinust endast, kelle sa endale ligi lased või kellele sa ise lähedale lähed

PS! Gutta kallis on vist armunud, jube kidakeelne jah
eelnev ei olnud teemasse vist


guttamax - 01.04.2011 kell 23:16

Jh, Free, täitsa lootusetu tunne kohe
Jh, Ohakas, gutta on väägade õnnelikult armunud


Sinuhe - 02.04.2011 kell 18:10

Noh see siin on olukorra kirjeldus teemaalgataja poolt. Teise asjaosalise versioonist ei tea me midagi. Tõde pidavat jooksma sik-sakiliselt kahe loo vahel.


mmunk - 02.04.2011 kell 21:26

Tsitaat:
Algne postitaja: Emilia
Eks ma sisimas muidugi ikkagi loodan, et mehe tunded tärkavadki uuesti, et see on tal mingi vaheetepp lihtsalt, see kõrvalsuhe ei jää kestma ning ta taipab, et lapsega ei ole enam oluline vaid mehe-naise suhe, kirg ja särts ja kuumad tunded, mis ajaga kaovad/vähenevad nagunii.


selles jutus võib tõetera sees olla. kui mehest saab isa, siis see on nii suur muutus, et võib põhjustada muidki ümberkorraldusi ja -hindamisi tema elus. kuni lapse sünnini tasub küll otsida võimalusi suhte alalhoidmiseks (nt tegevused, millest te mõlemad olete (olnud) huvitatud).

ma ei julge soovitada iga hinna eest suhte hoidmist, kuid üksikema pojana hindan ka üsna suurelt ajaliselt distantsilt ennast kaotanuks. eelistanuksin kasvõi kehvemapoolset isa ning ajutisi peretülisid sellele, et mul isa üldse polnud. suhte hoidmine osas jälgi südant ja küsi endalt ausalt - kas oodatav suhte perspektiiv on vaeva väärt? pole ka mõtet elada vaid lapse nimel koos - kui nii, siis ei võida sellest mitte keegi. oled praegu parimas eas - saad ise valida. laps osutub takistuseks vaid sellele, kelle tunded pole piisavalt tugevad.

päikest!


Romanovski - 02.04.2011 kell 23:19

Mulle Emilia meeldib,tõega.


Emilia - 02.04.2011 kell 23:20

Noh, algul kui kogu see asi välja tuli (kõrvalsuhe, tunnete kadumine, mehepoolne lahkuminekusoov), siis püüdsin küll iga hinna eest meie suhet päästa. Kuid üksi rabelemisest paraku kasu ei ole ja nüüdseks olen olukorraga põhimõtteliselt leppinud. Eks tunded käivad muidugi üles-alla, kuid püüan mõelda lahkumineku positiivsete aspektide peale (ja neid on täiesti võimalik leida). Lahku kolimine on meil ära otsustatud, lahutama ametlikult veel lähiajal siiski ei hakka ja eks vahel võib ka lihtsalt lahus elamine tundeid selgitada. Ükskõik mis suunas.

See versioon, mida ma siin kirjeldan, on minu ja mu mehe ühine versioon, selles mõttes, et oleme omavahel üsna avameelselt rääkinud - lapse saamise omapoolsed põhjused täpselt nii ta mulle ette laduski, samuti on ka tema nõus, et ta tegelikult ei ole kindel ei selles uues suhtes, ega ka selles, kas lahku kolimine ja lapse saamine meie suhet hoopiski ei taasta mõne aja pärast.

Kuid ma usun, et meie lapse elu ei saa olema kohutavalt palju vaesem ka siis kui me siiski lahku jäämegi, mõlemad vanemad jäävad talle ikkagi alles, isa ei kao teadmata suunas minema.


Sinuhe - 03.04.2011 kell 00:06

1. Ees seisab lahkuminek ajal, mil olen veel rase.
2.a Lahkuminek toimus abikaasa algatusel, kuna ta avastas juba üsna minu raseduse alguses, et ta ei armasta mind enam ning HANKIS ARMUKESE.
2.b ..või siis HANKIS ARMUKESE ja siis avastas, et tunded minu vastu ei ole enam need.
3. Laps oli PLANEERITUD ÜHISELT.
4. Saaks ometi see keeruline periood juba läbi, see on kestnud juba NELI KUUD.
5. Ma ei sooviks sellist olukorda ka vaenlasele mitte... Või noh, MIS MA IKKA VALETAN, oma mehe armukesele tegelikult sooviksin küll samasugust läbielamist.
6. Elan koos oma mehega ja püüan silma kinni pigistada selle kohapealt, et tean ta armukesest ja nende suhtest.
7. Väidetavalt tema poolt olid TUNDED juba VAREM siiski KADUNUD ja last planeeris tema enamvähem sellel põhjusel, et me juba kaua koos olnud, mitte enam niiväga noored ja LIHTSALT ta ARVAS, et "on aeg"...
8. Püüame sõbralikult läbi saada ja lapse kasvatamist ühiselt korraldada, mehel õnneks KOHUSETUNNE on olemas, vähemalt hetkel tundub nii.
9. Eks ma SISIMAS muidugi ikkagi LOODAN, et mehe tunded tärkavadki uuesti, et see on tal mingi vaheetapp lihtsalt, see kõrvalsuhe ei jää kestma ning ta taipab, et lapsega ei ole enam oluline vaid mehe-naise suhe.
10. ..või siis hoopis aitab lahkuminek ja sünnitus mul asju teisiti näha ja tunded tema vastu jahenevad lõpuks. Tegelikult MA isegi OOTAN, et SEEE JUHTUKS, ei tahaks aastateks jääda seda ühte meest taga nutma.
11. ..kuid püüan mõelda lahkumineku POSITIIVSETE ASPEKTIDE peale (ja neid ON täiesti VÕIMALIK LEIDA).
12. Oleme omavahel üsna AVAMEELSELT rääkinud.
13. Samuti on ka tema nõus, et ta tegelikult ei ole kindel ei SELLES UUES SUHTES, ega ka selles, kas lahku kolimine ja lapse saamine meie suhet hoopiski ei taasta mõne aja pärast.
--------------------------------------------------------------------------------------


Nii kuramuse segast asja pole ammu lugenud. Või ma lihtsalt pean kiirabi välja kutsuma ja hoopis ennast kontrollida laskma?..


guttamax - 03.04.2011 kell 00:12

Kontrolli jh.
Hoiatan, et ma saan sind aint reedeti vastu võtta, et varu kannatust
Ja ära punnita! Sinu raviarst. Alustame analgiiniga


Sinuhe - 03.04.2011 kell 00:12

Kuidas petta armukest elukaaslasega? ..Selles näib küsimus olevat...........


Rajake - 04.04.2011 kell 15:36

Vat sellised on need suhted meestega.Ei saa nendest sotti,ega ei taha saada ka


Sinuhe - 04.04.2011 kell 16:02

Tsitaat:
Algne postitaja: guttamax
Kontrolli jh.
Hoiatan, et ma saan sind aint reedeti vastu võtta, et varu kannatust
Ja ära punnita! Sinu raviarst. Alustame analgiiniga


Oh, see on õnneks vist käsimüügiravim ja ma ei pea läbi tulema


unistaja - 02.05.2011 kell 18:46

Ega see uue püsisuhte leidmine sul nüüd nii oluliseks ei peaks saama. Ennekõike oleks sul parem, kui saaksid võtta enda ja lapse jaoks aega, kui ta ära sünnib. See aeg, mil laps on väike, on väga kirev, väsitav ja pingeline.

Konkreetset vastust ei saa anda, kas mees hakkab midagi tundma, kui laps ära sünnib ja siis löövad nn. isatunded välja. Ja planeeritud laps ei hoia meest suhtes.

Ma tean, et üksioleku ees on hirm, aga ma loodan, et sul on turvavõrgustik oma lähedastest enda ümber olemas, et sa ei tunneks ennast täbaralt.

Loodan, et kõik läheb sul paremuse suunas. Kõige olulisem on, et sünnib terve ja tubli laps.