
Mul seisab ees lahkuminek ajal, mil olen veel rase (või noh, õigemini me juba olemegi põhimõtteliselt lahus, elame veel olude sunnil mõnda aega koos).
Lahkuminek toimus abikaasa algatusel, kuna ta avastas juba üsna minu raseduse alguses, et ta ei armasta mind enam ning hankis armukese. Või siis
hankis armukese ja siis avastas, et tunded minu vastu ei ole enam need, raske öelda, mispidi see oli. Laps oli planeeritud ühiselt, minu nägemustes
pidi meist saama perekond ning suhte lõpp tuli kui välk selgest taevast. Aga mis teha, tuleb kuidagimoodi sellest kohutavast kogemusest üle olla,
kuigi jube raske on. Minu väärtushinnangud ja hetkel tundub, et ka tulevik, on täiesti lõhutud. Olen hinges pereinimene ja minu jaoks on selline
kerge rutiin ja stabiilsus olulised, samuti on mulle oluline, et mu laps näeks normaalset pereelu ja paarisuhet... Ja ka iseenda jaoks on mulle
oluline tulevikus ikkagi leida uus armastus, ma ei ole loodud üksi olema (isegi kui laps on olemas), mul on vaja partnerit, kellega oma elu
jagada...
Kuid üks põhjus, miks ma hetkel nii katki olen, on see, et ma kardan, et koos lapsega olen järjekordne üksikema, kellest mehed mööda vaatavad, kuna
saavad ju koos naisega kohe ka lapse ehk siis ei saa suhet tegelikult alustada puhtalt lehelt. Nii palju kui mõnest foorumist lugenud olen, suhtutakse
lapsega naisesse kui kellessegi, kes on „rikutud“ või ise oma olukorras süüdi. Kuigi lahkuminek ei ole tõenäoliselt vähemalt
pooltel juhtudel naise valik olnud. Mindki ju lihtsalt pandi fakti ette, et nüüd on nii ja kõik. Muidugi loodan, et leian mehe, kes näeb mind ennast,
mitte seda, et mul on minevikust kaasas lahutus ja laps, kuid vahel tundub, et loodan asjata. Ja ma ei kujuta ette, et peaksin alates 30st eluaastast
veetma oma elu ainult lapsega... Ma olen veel noor, tahan olla armastatud ja ise kedagi vastu armastada. Samal ajal annab laps siiski ehk mõningase
lisaväärtuse elule, ma ei ole ikkagi päris üksi...
Kuidas teile tundub, kas lapsega naised on püsiva kaaslase leidmisel kuidagi oluliselt halvemas olukorras või kardan ma asjata ning ¹ansid on üsna
samad nagu igal teisel 30. eluaastates üksikul naisel?
Mitte et ma nüüd kohe, veel rasedana, juba uut meest otsiksin paaniliselt, ikka kasvataks lapse pisut suuremaks ja ka siis vast paaniliselt ikka ei
otsiks, sellesse ma ei usu. Aga loodaksin, et keegi minu ellu siiski tuleb.
Kust küll sellised iganenud eelarvamused pärinevad, et lapsega naine on "halvaks läinud" "rikutud". Minu elukogemus küll näitab, paljud vallasemad sõbrannad on just leidnud igati väärt mehe. Mu arust tänapäeva mehed oskavad hinnata naist, kes on tõestanud oma emadust - tugevat naist, kes ka üksi hakkama saab, majandada oskab. Rasedust kardavad mehed nagu tuld millegipärast. Mehed kasvavad ja "arenevad" koos lapsega. Mehed kes soovivad perekonda, ei keegi neist ei pea last takistuseks suhte loomisel. Jõudu ja jaksu Sulle.
Ma väga loodan, et on häid mehi, kes esiteks vabad (sest iial ei läheks kellegi teise suhet lõhkuma, eriti nüüd, peale oma kogemust) ning nõus ka
kellegi teise last kasvatama. Osaliselt küll, eks lapsele isa jääb ikkagi ka alles... Aga praegu on küll must masendus peal
, liiga vähe aega
muidugi ka möödas kogu sellest ¹okist ja seetõttu tundub uue sobiva mehe leidmine peaaegu, et võimatu ülesanne. Aga küllap pean proovima vanast
suhtest, tunnetest ja harjumusest just temaga koos olla, lahti lasta, et uus ja parem armastus saaks tulla...
Minul isiklikult poleks midagi selle vastu kui minu poeg looks perekonna naisega kellel on laps.Ma ei näe selles mitte midagi imelikku ja
taunitavat.Võid kindel olla,et selliseid mehi leidu piisavalt.Pealegi oleks äärmiselt vaheldusrikas vaadata kuidas sinu laps ja tema laps madistaks
teie lapsega.Minu poolt tuult tiiadesse.Elus tuleb edasi minna ja norutada selle pärast....ei näe põhjust.
PS paluks minu kommi võtta kui mitte minija otsimist.
Noh, sinusugune äi oleks muidu tore küll, esmamulje põhjal vähemalt 
Paljud naised, kellel on laps või mitu, on leidnud endale toreda elukaaslase. Sina leiad ka. Lapse saamine oli teie mõlema otsus, et mees põnnama lõi,
see pole sinu teha. Sinust saab tore, rõõmus ja enesekindel naine, hea ema oma lapsele, kahe jalaga maa peal
Ära karda elu, praegu on nii, aga üsna pea juba hoopis midagi muud ja see muu ei pruugi sugugi halb olla
Appi kui toredad te siin olete. Minusugune masendusehunnik (või siis üliemotsionaalne rase, mine võta kinni) tahaks kohe nutta praegu selle peale...
.
Igatahes ma väga tänan toetavate sõnade eest, mul on praegu lootust paremale tulevikule väga vaja ja igast positiivsest sõnast tuleb natukene jõudu
juurde. Saaks ometi see keeruline periood juba läbi, see on kestnud juba 4 kuud ja ma ei sooviks sellist olukorda ka vaenlasele mitte... Või noh, mis
ma ikka valetan, oma mehe armukesele tegelikult sooviksin küll samasugust läbielamist 
viimasel ajal on küll ja küll mehi kes arvestavad lapsega naisega, nii et ära noruta, vaata ainult lahtiste silmade ja kõrvadega ringi
Suures tulevikuvisiooni otsingus ei tasuks siiski meeles pidada, et kõigepealt tuleks laps ära sünnitada ja senine kooselu inimlikult lõpetada, muidu kõlab see väga karunaha müümisena enne karu laskmist...
No mis jama jutt see olgu, nagu eelmisest sajandist.Elu on vahepeal edasi läinud.Mina olin viie lapsega lesk ja juba kuuekordne vanaema, siis alles
kohtasin oma elu armastust. Ei kohutanud teda sugugi väljavaade korraga selline pärandus saada ja "pärandvara" oli ka rõõmuga nõus.Üks mu
poegadest võttis lastega naise- no ja mis siis. Hästi elavad.
Mis aga küll äramärkimist vääriks-Sinu mõtteviis, et tuleb ruttu uus ja parem mees leida.Kui niiviisi mõtlema hakkad, läheb jälle nihu.Varu natuke
kannatust- kõik tuleb omal ajal.Paaniliselt otsides võib ainult rämpsu leida, väärtuslik tuleb ise ja siis, kui Sa kõige vähem ootad.
Ei-ei, paaniliselt ma kindlasti otsima ei hakka. Lihtsalt vana suhte lõppedes tekib ikka tuleviku suhtes küsimärke. Enne ikka sünnitan lapse ja
kasvatan ta suuremaks ning kui keegi tekib, siis on super. Aga mööda tutvumisportaale ja baare käima ei hakka
Ma ei ole ka seda tüüpi. Eks lapse
saamine muidugi viib ka mõneks ajaks mõtted suhetelt eemale, praegu lihtsalt kogu selles masendavas olukorras tekkis selline tunne, et mis siis kui
jäängi üksi...
Ah ja mis puutub senise kooselu inimlikku lõpetamisse...siis jah, sellest mu elu praegu suures osas koosnebki. Elan koos oma mehega ja püüan silma kinni pigistada selle kohapealt, et tean ta armukesest ja nende suhtest. Minu eesmärk on aga igaljuhul meie suhe sõbralikult lõpetada, et saaksime edaspidi lapsevanematena siiski kenasti suheldud.
Oh-jah, see on üsna talumatu olukord.Jõudu ja meelekindlust Sulle. KÕIK LÄHEB MÖÖDA!
Tsitaat:
Algne postitaja: Emilia
Kuidas teile tundub, kas lapsega naised on püsiva kaaslase leidmisel kuidagi oluliselt halvemas olukorras või kardan ma asjata ning ¹ansid on üsna samad nagu igal teisel 30. eluaastates üksikul naisel?
!
Salese mõttekäigust tuleb samuti aru saada.Pole ju mõtet uut isandat teenima hakata kui eelmise medalid veel rinnas.
......ja nendest loobuda on
väga raske,hakka jälle algusest peale-
Mind teeb Free pereelu murelikuks...Näib, et pojaraisk on nii pätiks läind, et nüüd otsitakse miniat meeleheitlikult netistki
Kurvaks
teeb...
Teemasse ei raatsi ma midagi lisada, kuna....Ahhjaaküll, ma ei hakka intriige külvama, et EDU,Lgp teemaalgatajale .
Igakord,kui hakkan mõtlema,kaalun kas legend on tõene,sest vahest on jutt nii teoreetilist laadi.Tühja kah!
Ausalt öelda,näen valgusekiirt tunneli lõpus.
Ühiselt planeeritud laps...järelikult on ta armastusest sündinud.
Usun,et lapse isa on ka lapsele isa,Sa ei hakka ju keelama kohtumisi ega last kättemaksuks kasutama.Ega ju?
Maailm meie ümber on pidevas muutumises,ka inimsuhted.On tõusud ja mõõnad,vaibumised ja uued ärkamised.
Arvan,et taipasid.
Laps on tõesti ühiselt planeeritud ja eriti seetõttu tuli mehe "alt ära hüppamine" täieliku ¹okina. Väidetavalt tema poolt olid tunded juba
varem siiski kadunud ja last planeeris tema enamvähem sellel põhjusel, et me juba kaua koos olnud, mitte enam niiväga noored ja lihtsalt ta arvas et
"on aeg"... No mine tea. Minu poolt kahjuks on tunded ikka veel alles, olime vahepeal nädala lahus (mitte küll suhete parandamise eesmärgil,
vaid minu reisi tõttu), kuid kahjuks mõjus minu jaoks see hoopis tundeid tugevdavalt, tema poolt mingeid muutusi märgata ei ole.
Aga just sellepärast, et minul on tunded alles ning kuna soovin,et lapsel oleks nii ema kui isa, ei tule kindlasti mingit lapsega manipuleerimist ega
kättemaksmist. Püüame sõbralikult läbi saada ja lapse kasvatamist ühiselt korraldada, mehel õnneks kohusetunne on olemas, vähemalt hetkel tundub nii.
Kuigi eks vist süümekad panevad ka erinevaid ilusaid asju lubama, nii et eks saame näha, kas ta on nii korralik isa nagu lubas.
Eks ma sisimas muidugi ikkagi loodan, et mehe tunded tärkavadki uuesti, et see on tal mingi vaheetepp lihtsalt, see kõrvalsuhe ei jää kestma ning ta
taipab, et lapsega ei ole enam oluline vaid mehe-naise suhe, kirg ja särts ja kuumad tunded, mis ajaga kaovad/vähenevad nagunii. No eks näeb, ehk
aitab lahkukolimine ja lapse saamine tal asju teisiti näha...või siis hoopis aitab see mul asju teisiti näha ja tunded tema vastu jahenevad lõpuks.
Tegelikult ma isegi ootan, et see juhtuks, ei tahaks aastateks jääda seda ühte meest taga nutma, tahaks ikkagi eluga edasi liikuda.
Loen eneseabiraamatuid ja käin nõustaja juures ja püüan leida endas jõudu, et see periood võimalikult tervelt üle elada... Kuigi...praegu ausaltöelda
tahaks keskenduda lapsesaamisele ja titeasjade planeerimisele, mitte suhteprobleemidele, uue kodu ülesehitamisele ja vallalisestaatusega harjumisele.
Kuid kahjuks otsustati see minu eest ära ja mulle sõnaõigust ei jäetud...
Palju jõudu ja tervist sulle, Emilia! Kui oled terve, siis läheb kõik hästi.
Kui Anne postitust loen siis hakkan muret tundma Gutta pärast -Kas tõesti pole võimalik ,et tal hästi läheks.
Kas sul on laps või mitte siis see polegi peamine. Peamine on see, kes sa inimesena oled.
Mis ma nüüd tahtsingi öelda, ah seda, et kehva naine lapseta pole parem, kui hea naine lapsega
Kõik oleneb sinust endast
mehi on muidugi igasuguseid, aga kõik oleneb sinust endast, kelle sa endale ligi lased või kellele sa ise lähedale lähed
PS! Gutta kallis on vist armunud, jube kidakeelne jah
eelnev ei olnud teemasse vist
Jh, Free, täitsa lootusetu tunne kohe
Jh, Ohakas, gutta on väägade õnnelikult armunud 
Noh see siin on olukorra kirjeldus teemaalgataja poolt. Teise asjaosalise versioonist ei tea me midagi. Tõde pidavat jooksma sik-sakiliselt kahe loo vahel.
Tsitaat:
Algne postitaja: Emilia
Eks ma sisimas muidugi ikkagi loodan, et mehe tunded tärkavadki uuesti, et see on tal mingi vaheetepp lihtsalt, see kõrvalsuhe ei jää kestma ning ta taipab, et lapsega ei ole enam oluline vaid mehe-naise suhe, kirg ja särts ja kuumad tunded, mis ajaga kaovad/vähenevad nagunii.
Mulle Emilia meeldib,tõega.
Noh, algul kui kogu see asi välja tuli (kõrvalsuhe, tunnete kadumine, mehepoolne lahkuminekusoov), siis püüdsin küll iga hinna eest meie suhet päästa.
Kuid üksi rabelemisest paraku kasu ei ole ja nüüdseks olen olukorraga põhimõtteliselt leppinud. Eks tunded käivad muidugi üles-alla, kuid püüan mõelda
lahkumineku positiivsete aspektide peale (ja neid on täiesti võimalik leida). Lahku kolimine on meil ära otsustatud, lahutama ametlikult veel lähiajal
siiski ei hakka ja eks vahel võib ka lihtsalt lahus elamine tundeid selgitada. Ükskõik mis suunas.
See versioon, mida ma siin kirjeldan, on minu ja mu mehe ühine versioon, selles mõttes, et oleme omavahel üsna avameelselt rääkinud - lapse saamise
omapoolsed põhjused täpselt nii ta mulle ette laduski, samuti on ka tema nõus, et ta tegelikult ei ole kindel ei selles uues suhtes, ega ka selles,
kas lahku kolimine ja lapse saamine meie suhet hoopiski ei taasta mõne aja pärast.
Kuid ma usun, et meie lapse elu ei saa olema kohutavalt palju vaesem ka siis kui me siiski lahku jäämegi, mõlemad vanemad jäävad talle ikkagi alles,
isa ei kao teadmata suunas minema.
1. Ees seisab lahkuminek ajal, mil olen veel rase.
2.a Lahkuminek toimus abikaasa algatusel, kuna ta avastas juba üsna minu raseduse alguses, et ta ei armasta mind enam ning HANKIS ARMUKESE.
2.b ..või siis HANKIS ARMUKESE ja siis avastas, et tunded minu vastu ei ole enam need.
3. Laps oli PLANEERITUD ÜHISELT.
4. Saaks ometi see keeruline periood juba läbi, see on kestnud juba NELI KUUD.
5. Ma ei sooviks sellist olukorda ka vaenlasele mitte... Või noh, MIS MA IKKA VALETAN, oma mehe armukesele tegelikult sooviksin küll samasugust
läbielamist.
6. Elan koos oma mehega ja püüan silma kinni pigistada selle kohapealt, et tean ta armukesest ja nende suhtest.
7. Väidetavalt tema poolt olid TUNDED juba VAREM siiski KADUNUD ja last planeeris tema enamvähem sellel põhjusel, et me juba kaua koos olnud, mitte
enam niiväga noored ja LIHTSALT ta ARVAS, et "on aeg"...
8. Püüame sõbralikult läbi saada ja lapse kasvatamist ühiselt korraldada, mehel õnneks KOHUSETUNNE on olemas, vähemalt hetkel tundub nii.
9. Eks ma SISIMAS muidugi ikkagi LOODAN, et mehe tunded tärkavadki uuesti, et see on tal mingi vaheetapp lihtsalt, see kõrvalsuhe ei jää kestma ning
ta taipab, et lapsega ei ole enam oluline vaid mehe-naise suhe.
10. ..või siis hoopis aitab lahkuminek ja sünnitus mul asju teisiti näha ja tunded tema vastu jahenevad lõpuks. Tegelikult MA isegi OOTAN, et SEEE
JUHTUKS, ei tahaks aastateks jääda seda ühte meest taga nutma.
11. ..kuid püüan mõelda lahkumineku POSITIIVSETE ASPEKTIDE peale (ja neid ON täiesti VÕIMALIK LEIDA).
12. Oleme omavahel üsna AVAMEELSELT rääkinud.
13. Samuti on ka tema nõus, et ta tegelikult ei ole kindel ei SELLES UUES SUHTES, ega ka selles, kas lahku kolimine ja lapse saamine meie suhet
hoopiski ei taasta mõne aja pärast.
--------------------------------------------------------------------------------------
Nii kuramuse segast asja pole ammu lugenud. Või ma lihtsalt pean kiirabi välja kutsuma ja hoopis ennast kontrollida laskma?..
Kontrolli jh.
Hoiatan, et ma saan sind aint reedeti vastu võtta, et varu kannatust
Ja ära punnita! Sinu raviarst. Alustame analgiiniga 
Kuidas petta armukest elukaaslasega? ..Selles näib küsimus olevat...........
Vat sellised on need suhted meestega.Ei saa nendest sotti,ega ei taha saada ka
Tsitaat:
Algne postitaja: guttamax
Kontrolli jh.
Hoiatan, et ma saan sind aint reedeti vastu võtta, et varu kannatust![]()
Ja ära punnita! Sinu raviarst. Alustame analgiiniga![]()
Ega see uue püsisuhte leidmine sul nüüd nii oluliseks ei peaks saama. Ennekõike oleks sul parem, kui saaksid võtta enda ja lapse jaoks aega, kui ta
ära sünnib. See aeg, mil laps on väike, on väga kirev, väsitav ja pingeline.
Konkreetset vastust ei saa anda, kas mees hakkab midagi tundma, kui laps ära sünnib ja siis löövad nn. isatunded välja. Ja planeeritud laps ei hoia
meest suhtes.
Ma tean, et üksioleku ees on hirm, aga ma loodan, et sul on turvavõrgustik oma lähedastest enda ümber olemas, et sa ei tunneks ennast täbaralt.
Loodan, et kõik läheb sul paremuse suunas. Kõige olulisem on, et sünnib terve ja tubli laps. 