
Suhetes on ikka madalseise, aga kui palju on inimesi, kes suudavad leida ausa kesktee abikaasa ja välise illusiooni suhtes?
Kas se on Teie meelest realistlik?
Kui ei, siis missugustel põhjustel?
Kas on normaalne oodata abielus põhimõttelist ja intellektuaalset pühendumist?
...minu (kõrges!) vanuses kindlasti
!
Tuleb vist ausalt tunnistada, et sõltuvalt kui pikaks elu planeerid.
Misasi see Väline illusioon veel on?
Kas mõni armuke?
Mina usun, et on võimalik. Olen seda näinud.
Kui inimesed on juba 75 aastased ja kogu elu koos olnud ja siiani vaatad ja imestad nende omavahelist koosolemist, siis usud, et see on võimalik.
Kindlasti harvaesinev, aga mitte võimatu.
Kooselu kogu eluks on võimalik. Vahelduva eduga ollakse õnnelik ja õnnetu
. Kui mina präägast kohtaksin( oma vanuses) uut inimest ja hakkasin teda
armastama,siis äkki olekski kogu ülejäänud eluks. Päris vana juba ja kes teab,palju veel elada jäänud on
.
No kui sa ära ei unusta, et abiellusid oma elu armastusega. Kui ei hakka arvama, et mõni teine võiks äkki parem olla. Igavene armastus algab
kõigepealt meist endist.
Ainuke tingimus, et mõlemad osapooled mõtleksid samamoodi, mitte ei tarbiks abikaasat nagu allahinnatud kaupa.
kui naine on nagu Solveig, kes ootab armastatut terve elu kuni vananemiseni, siis võibolla on isegi võimalik.
kannatab ja ootab.
ootab ja kannatab.
isegi täna on veel selliseid naisi, kujutage ette.
meeste seisukohalt ei oska sõna võtta.
Mina jälle kipun arvama, et hoopis ooteaega ei osata võtta.
Ikka krauhti esimene ettejuhtuv kaenlasse - eks pärast näeb, mis asjast välja tuleb
...või siis jäädki suurt armastust või siis seda ühte ja ainust otsima ja elad enamuse oma elust üksinda. Sest pole võimeline aksepteerima ja armastama inimest sellisena,nagu ta on. Keegi pole kunagi piisavalt hea.
Kindlasti on olemas. Ja need on väga õnnelikud paarid, kellel nii läheb. Kui teema pealkiri on nii antud, siis tuleb mõttesse ka näiteks inimesed, kes on lahus, kuid kellel on teise vastu armastus. Olgu see teine siis igavesti Austraalias või abielus teise inimesega.
Usun küll nn igavesse armastusse. Sest on ju olemas paare, kes ka vanaduses saavad teineteisega kenasti läbi ja käivad kõikjal koos ja elavad üheskoos
seltsielu. Ja ei kraakle teineteisega, vaid aasivad toonusttõstvalt
Sellesse ma muidugi ei usu, et neil kogu elu on möödunud pilvitult ja probleeme
polegi olnud - kindlasti on. Eriti kui üks pooltest on parajalt kena ja parajalt edev ja parajalt karismaatiline. Nad on neist probleemidest jagu
saanud. Ja see ainuke ja õige on kummagi jaoks ikka ja ainult omaenda teinepool.
Kirjutamisel seisid mul silme ees mu vanatädi ja tema abikaasa.
See, mille Andrew siin välja pakkus, pole mingi armastus. Ehk hoolivus, austus, misiganes inimlik positiivne suhtumine... aga armastusd
no ma
kahtlen...
Ullikese jutust kumab läbi inimlik harjumine koos vastastikuse lugupidamisega... ega pikaajalise kooselu jooksul ei saa isegi asjaosalised aru, millal
see armastus maandub harjumuseks. seda enam siis kõrvaltvaatajad...
Aga heaküll, kui enamusele meeldib, siis olgu peale, et mõnel harval juhul võib see igavene armastus isegi kesta, isegi haua taha, aga panustada
sellele liiga suuri lootusi ei tasu...
No, Sales, sa ei saa sellist asja kindla peale väita. Kui mina või sina ei saa igavese armastuse juurde, siis ei tähenda see veel, et seda pole.
Kas me räägime ikka mehe-naise seksuaalsest armastusest? Või inimarmastusest üldse?
Igavene seksuaalne armastus on loomuvastane, kui just kahekesi üksikule saarele pole sattunud kus peibutavaid ja konkureerivaid... ja paremaid
vastassoo isendeid ei ilmu
Kõrges eas on ehk seksuaalne armastus taandunud ja andnud rohkem ruumi inimarmastusele-lugupidamisele-austusele ja muudele armastuse vormidele. Aga ikka siis sama inimese vastu.
Heaküll, see on nüüd meie kristliku monogaamse moraali järgi.
Aga kuidas sa oma teooria lahti seletad moslemile, kesju ka inimene... või pole?
Et kas siis see armastus kogu eluks laotub üle 4 naise, mahukas
armastus siis
Ja on ka inimkultuure, kus naisel oli mitu meest...
Kui ikka lahtise pilguga maailma vaadata, siis on see teooria elukestvast armastusest suht raske väljaspoole kristluse raame sättida, aga siis pole
see enam ainult hingeline tundmus vaid eetiline tõekspidamine, et on moraalselt õige kui õige armastus kestaks kogu eluks...
Mõtleks selle üle...
Sales, sa inimesena pole armastanud kedagi kunagi? Nagu sõpra? Ja siis seal on füüsiline keemia juures ja ongi elukestev armastus.
Ma ei armasta Sind, aga kannatan välja, kuna mul on Sinuga ka ilusaid hetki olnud, ning...kooselu ongi tegelikult leppimine...
Maitea,,, ehttp://www.youtube.com/watch?v=oAm5sZrkgMMi jõudnud vanavanematelt, kes ikka pikalt koos elasid, küsida ka.....
Aga surmani minek on raudselt olemas
..Kadestan.
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Suhetes on ikka madalseise, aga kui palju on inimesi, kes suudavad leida ausa kesktee abikaasa ja välise illusiooni suhtes?
Kas se on Teie meelest realistlik?
Kui ei, siis missugustel põhjustel?
Kas on normaalne oodata abielus põhimõttelist ja intellektuaalset pühendumist?
Sales, elu on palju palju kummalisem ja ootamatum, kui mistahes seebikas või seiklusfilm telekas.
Sales, mul on Sinust kahju. Tegelikult Sa vist vääriksid naist, kes Sind teistmoodi mõtlema paneks. Või siis mitte. Sest Jumal ei anna kellelegi
suuremat koormat, kui ta kanda suudab
Sales kas armastus naise ja mehe vahel võrdub ainult sexs? See on selline müsteerium mida nii lihtsustatult küll lahti ei mõtestaks. Ehk on see
tingimusteta armastus mehe ja naise vahel ? See peaks olema kahepoolne nagu kodukäija siin mainis.
Seni kui sinu ettekujutuses on vana ja närtsinud vanainimene "ebaloomulik"... on raske seletada lahti kogu seda küsimust mis eelpool
esitati.
Lugesin just kuskilt uudist, et kaks 80+ inimest leidsid teineteist, nad usuvad, et leidsid teineteises hingesugulase.
Nad on koos õnnelikud, naeravad ja tunnevad elust rõõmu.
Uskuge seda pole mitte vähe, vaadates paljusid üksikuid vanu elu eelõhtul, kes on
õnnetud.
Et ma pole mitte pimedusega löödud!
Olen armastanud ja jätkuvalt loodan, et üks kord isegi elukestvalt.
Samas ei saa ometi taguda ¹amaanitrummi ja loitsida, et naise-mehe elukestev armastus on loomulik ja lihtne asi mis juhtuma peab...
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Suhetes on ikka madalseise, aga kui palju on inimesi, kes suudavad leida ausa kesktee abikaasa ja välise illusiooni suhtes?
Kas se on Teie meelest realistlik?
Kui ei, siis missugustel põhjustel?
Kas on normaalne oodata abielus põhimõttelist ja intellektuaalset pühendumist?
On varahommik, nagu ikka, kui ma siia satun. Ja mul on igav, sest muu maailm magab.Eks ma siis targutan natuke
Armastus ongi lihtne ja loomulik asi. Keeruliseks muutub see siis, kui keeruliselt mõtlema hakkad.
Leidsid inimese enda kõrvale- no milleks hakata teda oma soovide järgi ümber vormima? Ta on Sinu kaasteeline, mitte omand. Ta annab sulle seda, mida
tal on. Pole mõtet iriseda, ei hakka õunad kuusepuu otsas kasvama! Ennastki on raske muuta, miks peaksime seda tegema siis teise inimesega? See ongi
vist see kõige lihtsam "õnne valem", leppida teineteisega nii, nagu me oleme, püüda muuta pigem ennast, et kaaslasega sobida. Küll siis
teine ka üritab, kui näeb, et temaga arvestatakse. Võib-olla sellepärast vanemad inimesed ongi kaua kannatlikult koos elanud, et puudusid trendid ja
suured soovid, tuli hakkama saada sellega, mis olemas on ja ennast sellega kohandada.
Mu vanameessõber oli alguses ikka paras tont, ausalt,
, bussis haaras endale ainukese vaba istekoha ja kõik magusa sõi kodust üksi ära...
Ma
ei ole iial irisenud, et sa nüüd tegid midagi valesti. Ja praegu on mul maailma parim ja hoolivam mees. Ei ole vaja teist kasvatada, on vaja kasvada
koos. Meil on nüüd 7 aastat koos oldud, vaielnud ei ole me veel kordagi, tülitsemisest rääkimata. Meil on kõik eeldused koos õnnelikult vanaks saada.
Ja kui armastusest rääkida, siis selles asi ongi, et me pole tekitanud varje enda vahele.
Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
On varahommik, nagu ikka, kui ma siia satun. Ja mul on igav, sest muu maailm magab.Eks ma siis targutan natuke
![]()
Armastus ongi lihtne ja loomulik asi. Keeruliseks muutub see siis, kui keeruliselt mõtlema hakkad.
Leidsid inimese enda kõrvale- no milleks hakata teda oma soovide järgi ümber vormima? Ta on Sinu kaasteeline, mitte omand. Ta annab sulle seda, mida tal on. Pole mõtet iriseda, ei hakka õunad kuusepuu otsas kasvama! Ennastki on raske muuta, miks peaksime seda tegema siis teise inimesega? See ongi vist see kõige lihtsam "õnne valem", leppida teineteisega nii, nagu me oleme, püüda muuta pigem ennast, et kaaslasega sobida. Küll siis teine ka üritab, kui näeb, et temaga arvestatakse. Võib-olla sellepärast vanemad inimesed ongi kaua kannatlikult koos elanud, et puudusid trendid ja suured soovid, tuli hakkama saada sellega, mis olemas on ja ennast sellega kohandada.
Mu vanameessõber oli alguses ikka paras tont, ausalt,, bussis haaras endale ainukese vaba istekoha ja kõik magusa sõi kodust üksi ära...
Ma ei ole iial irisenud, et sa nüüd tegid midagi valesti. Ja praegu on mul maailma parim ja hoolivam mees. Ei ole vaja teist kasvatada, on vaja kasvada koos. Meil on nüüd 7 aastat koos oldud, vaielnud ei ole me veel kordagi, tülitsemisest rääkimata. Meil on kõik eeldused koos õnnelikult vanaks saada. Ja kui armastusest rääkida, siis selles asi ongi, et me pole tekitanud varje enda vahele.
Jah, lastetuba...
Eks me pea ennast ikka kultuurirahvaks, aga kui pooled ajateeniajd ei oska alguses noa ja kahvliga midagi ette võtta, siis
Teemasse, sellest kasvamisest ja kasvatamisest...raske on täiseas inimest ümber kasvatada, ise ümberkasvamisest rääkimata... ka karm distsipliin ei
õpeta ajateenijaid 8 kuuga nuga-kahvlit kasutama... "irisemisega" vaevalt...samas ei ole "õnne valem" ka põhimõttel - las kumbki
teeb nagu oskab...
Huvitav, kodukäija, kuhu suunas sina siis kasvasid, kas õppisid esimesena maguse pintslisse panema?
See mantra "koos kasvamisest" hakkab juba ära tüütama...
Kui ikka, siis peab matsist kaasa tunduvalt kiiremini kasvama... võibolla saab oma edasikasvu natuke pidurdada...
Selle asjaga peaks nii olema...et see pidi nagu lotovõit olema. Vähesed saavad tunda armastust kogu eluks, enamusel läheb ikka tavapäraselt 
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Suhetes on ikka madalseise, aga kui palju on inimesi, kes suudavad leida ausa kesktee abikaasa ja välise illusiooni suhtes?
Kas se on Teie meelest realistlik?
Kui ei, siis missugustel põhjustel?
Kas on normaalne oodata abielus põhimõttelist ja intellektuaalset pühendumist?
Kui nüüd mõelda siis pole küll lubanud tähti taevast alla tuua ja iga päev meelde tuletanud kuidas ma ilma temata elada ei suudaks.Siiani on asi
toiminud-kusjuures piisavalt edukalt et edaspidisele mitte mõelda.
Abielu on vaba tahte avaldus-kedagi pole seda sammu tegema sunnitud ja vägisi altari ette veetud.Otsuse teeb ikkagi inimene ise kas nii või naa.
Nii armas
Tulles teemasse, siis kuidas toimivad asjad neil, kel puudub hauakaevamisekogemus? 
Kui abielust, siis mõnikord on see ka sunnitud titeootega, varalise huviga, aga enamasti hetkelisest meeltesegadusest.
Hauakaevaja kogemusest, siis ega ei peagi kooskasvamiseks partnerile nelja jalaga selga istuma, õnne peab ka olema...
Samas kõigest väest eluaegset püüelda pole ka mingi õnn nagu pole ka õnnetus kui ei õnnestu...
Deivi mõte on väga tore aga isegi minusugune vastane hakkab viimases keskeas mõtlema kindlustundele mis see pakub
On, kui see on suhtes olevate inimeste teadlik otsus.
Meil kaasaga on toredaks eeskujuks meie naabrid (elavad meist 3 km kaugusel...) kes meist veerandsaja aasta jagu vanemad. Veerandsada aastat tagasi
rääkisime et tahaksime veerandsaja aasta pärast olla sellised nagu nemad... Nüüd on see veerand... möödunud aga eeskujuks on nad meile parimas mõttes
siiani. Mees 86 ja tema kaasa 81... 
Ma usun, et ka 1% tõenäosust tähendab, et tegu on reaalsusega. Seega kõik on võimalik.
Eks ma vanana vaatan kui palju armastust mul enda kaasa vastu on või kui suur % on tutvusringkonnast pensioni eani elanud koos kaaslasega keda nad
armastavad.
Samas ma usun, et ka armastus kogu eluks tähendab nt 60 kooselu aasta jooksul tõususid ja mõõnasid.
Läbi elu kestva armastuse juures on kindlasti märksõnaks dünaamika.
Kui 60-aastased kaasad proovivad selga oma 40 aasta taguseid pulmariideid, siis üldreeglina need riided neile selga ei sobi. Ei sobi, sest inimesed on
aastatega muutunud. Koos elamine ja koos muutumine annab oma mõju mõistagi ka omavahelistele suhetele ja ainult väga naiivne inimene võib oletada, et
kuldpaari armastus on 1:1 sarnane nende vahelise tundele pool sajandit tagasi. Hea sõnum on see, et uuenev ja eaga kaasas käiv suhte kvaliteet pakub
osapooltele just seda, mida nad reaalselt selles elutsüklis vajavad. Nooruses on see erootiline tõmme, vanemas eas aga turvatunne ja hool teineteise
eest ning rõõm koosolemisest. Ja mõistagi jäävad sinna vahele ka tõusud ja mõõnad, eksimised ja andestamised, mis kokku annavad mõistmise ja austuse
oma kaasa vastu just sellisena nagu ta on - minust küll paljus erinev aga ometi - väga armas... 
*Ma olen nõus, et vanuse suurenedes muutuvad soovid ja suunad.
*Ma olen nõus, et vanemana pole enam olulised need nüansid mis olid noorena.
* Samuti olen nõus sellega, et on tõusud ja mõõnad nii nagu muus elutsükliski.
Eks lahku lähevadki inimesed kes üks hetk tunnevad, et nad on lahku kasvanud ehk on suhtes tehtud viga ja pole üritatudki koos liikuda ühes suunas.
Või on kodusest rutiinist (kaaslasest)siis mõnel osapoolel kõrini.
Samas minu vanavanemad ei ole koos armastusest (50 aastat olnud). Vanaema on alati rääkinud, et noorena polnud kuhugile koos kahe lapsega minna (loll
jutt, oli küll aga ju siis polnud piisavat tahet). Venamana on aga vanaisa rahulikumaks muutunud ja siis polnud enam mõtet kuhugile põgeneda. Siiski
ta tunnistab, et 75% kooselust on ta oma meest vihanud. Mnjah nad on kakelnud ikka korralikult, vereni välja (joodikute värk). Omamoodi nad isegi
sobivad! 
Mõtlesin täna päeval selle teema peale.
Ilmselt juhtub ja mitte harva, et paaridel ei kulge see dünaamika harmooniliselt, ehk siis ühel takerdub ja tekib disharmoonia, mis viib
konfliktideni. samas ei ole ju aga ka päevad vennad. 60 -aastane võib ju ennast sugumürsuks reklaamida ja selleks ennast ka ise pidada aga kui tal
siis ühel hommikul seljavalu pükse jalga panna ei lase, on kõik rõhuasetused kiired muutuma... Ja kui siis oma uhkeldamisega suhtele eelnevalt liiga
tehtud, jäävadki need neetud püksid jalga panemata... 
Füüsilise liikumise poolelt ivaliidistumine on juba eluviisist tingitud viga. Mõni pensionär jookseb sügisjooksul 21 km, mõned jooksevad maratone.
Aina vähem aeroobikat ja liikumist toovadki kaasa kehavaevused ja puise oleku. Lisaks ka toitumine: kui sööd ennast eluea jooksul haigeks mida head
siis loota on?! Mis siis imestada, et mõni ei paindu enam nii paljugi, et saaks püksid jalga panna.
Kõik on inimeste enda kätes ja nende enda valik.
On pensionäre, kes ka 65-aastasena omavad armukesi.
Jeerum mulle pakkus selle aasta Jaanitulel 70-aastane mees seksi...
Mis siis, et olen
temaga võrreldes noor, abielus ja olin siis juba ÜSNA rase!
Kas armastus ja abielu kogu eluks on üksjaseesama?
Kui ma vaatan oma vanavanemaid siis ei ole...
Samas on paare kes on abielus kogu elu olnud ja ei vihka teineteist. Kudrutavad ja ütlevad endiselt teineteisele kui kallis kaaslane nende jaoks on.

Sales, ma arvan et su postitus oli läbimõeldud provokatsioon.
Samastada abielu ja armastust on ühtviisi nõme sõltumata selle suhte kestusest. Kui aga on kokku sattunud nii see kui teine, on asi imeline...
siin teemas pole keegi vist küsinud, et mis see armastus siis on ka?
Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
On varahommik, nagu ikka, kui ma siia satun. Ja mul on igav, sest muu maailm magab.Eks ma siis targutan natuke
![]()
Armastus ongi lihtne ja loomulik asi. Keeruliseks muutub see siis, kui keeruliselt mõtlema hakkad.
Leidsid inimese enda kõrvale- no milleks hakata teda oma soovide järgi ümber vormima? Ta on Sinu kaasteeline, mitte omand. Ta annab sulle seda, mida tal on. Pole mõtet iriseda, ei hakka õunad kuusepuu otsas kasvama! Ennastki on raske muuta, miks peaksime seda tegema siis teise inimesega? See ongi vist see kõige lihtsam "õnne valem", leppida teineteisega nii, nagu me oleme, püüda muuta pigem ennast, et kaaslasega sobida. Küll siis teine ka üritab, kui näeb, et temaga arvestatakse. Võib-olla sellepärast vanemad inimesed ongi kaua kannatlikult koos elanud, et puudusid trendid ja suured soovid, tuli hakkama saada sellega, mis olemas on ja ennast sellega kohandada.
Mu vanameessõber oli alguses ikka paras tont, ausalt,, bussis haaras endale ainukese vaba istekoha ja kõik magusa sõi kodust üksi ära...
Ma ei ole iial irisenud, et sa nüüd tegid midagi valesti. Ja praegu on mul maailma parim ja hoolivam mees. Ei ole vaja teist kasvatada, on vaja kasvada koos. Meil on nüüd 7 aastat koos oldud, vaielnud ei ole me veel kordagi, tülitsemisest rääkimata. Meil on kõik eeldused koos õnnelikult vanaks saada. Ja kui armastusest rääkida, siis selles asi ongi, et me pole tekitanud varje enda vahele.
mina usun,et on..mina armastan
iga inimene jätab oma jälje, armastan ka neid ,keda mu elus enam pole, omamoodi edasi.Kui nad mu eluteele juhtusid,
ju siis oli neid mu ellu vaja?Lahusolek - armastuse kullaproov?Tõeline armastus pole mitte see, mis kannatab välja lahusoluaastad, vaid hoopis see,
mis pikkadele kooseluaastatele vastu peab.Minu vanemad elasid minu isa surmani koos.Meeldib 1 vanapaari ütlus,kellelt peale 50 aastat kooselu küsiti :
kuidas see teil õnnestus? Vastus : me oleme põlvkonnast, kus katkised asjad parandati, mitte ei visatud ära.Armumine, kirg ja iha mööduvad, Armastus
jääb 
Nende katkiste suhete parandamisel on ainult üks nüanss, nagu esemetelgi - liim peab mõlemale poole külge jääma.
ega vägisi midagi liimima hakka, on asju,mida polegi mõtet kokku liimida.Tänahommik oli ehe näide, viskasin minema.
Mida ära lõhkusid?
ma lõhun pidevalt midagi ära, käed värisevad ,vahet pole mis täna juhtus 
Kuradipliks
Ära nüüd selle pärast küll põdema hakka.Elus on kindlasti situatsioone kus värisevad käed tulevad kasuks.
Armastage südamega igat hetke, ennast ja kaasat ja lapsi.!
http://www.youtube.com/watch?v=Aa40SnS6fbM
On reaalne, kui oma egol ei lasta domineerida. Aga noh, paljud meist seda ikka plaksti oskavad.
See tuleb ajaga.
Kes jaksab oodata, kes mitte.
Tõsi jah, oodata on vaja - sõltuvalt kui pikalt elada planeerid.
Ma olen filmides näinud ja raamatutes lugenud, et saab.
Tere.iir! Bobliofiiliks hakanud vahepeal?
las muusika ütleb seekordse arvamusevarjundi, peegelduse, tõusu, languse, tänu, joovastuse, selles on pisutki tõesära!
http://www.youtube.com/watch?v=TqPjE4u3-JQ&list=WL016992C6ECAF33E0
Eks ikka on aga seda juhtub väga harva kindlasti.