Board logo

Kas armastus kogu eluks, on reaalne?
Ray - 05.05.2013 kell 02:32

Suhetes on ikka madalseise, aga kui palju on inimesi, kes suudavad leida ausa kesktee abikaasa ja välise illusiooni suhtes?

Kas se on Teie meelest realistlik?

Kui ei, siis missugustel põhjustel?

Kas on normaalne oodata abielus põhimõttelist ja intellektuaalset pühendumist?


officer - 05.05.2013 kell 07:56

...minu (kõrges!) vanuses kindlasti !


sales - 05.05.2013 kell 18:01

Tuleb vist ausalt tunnistada, et sõltuvalt kui pikaks elu planeerid.
Misasi see Väline illusioon veel on? Kas mõni armuke?


mariia - 05.05.2013 kell 21:15

Mina usun, et on võimalik. Olen seda näinud.
Kui inimesed on juba 75 aastased ja kogu elu koos olnud ja siiani vaatad ja imestad nende omavahelist koosolemist, siis usud, et see on võimalik. Kindlasti harvaesinev, aga mitte võimatu.


Wet - 05.05.2013 kell 21:37

Kooselu kogu eluks on võimalik. Vahelduva eduga ollakse õnnelik ja õnnetu . Kui mina präägast kohtaksin( oma vanuses) uut inimest ja hakkasin teda armastama,siis äkki olekski kogu ülejäänud eluks. Päris vana juba ja kes teab,palju veel elada jäänud on.


kodukäija - 06.05.2013 kell 06:07

No kui sa ära ei unusta, et abiellusid oma elu armastusega. Kui ei hakka arvama, et mõni teine võiks äkki parem olla. Igavene armastus algab kõigepealt meist endist. Ainuke tingimus, et mõlemad osapooled mõtleksid samamoodi, mitte ei tarbiks abikaasat nagu allahinnatud kaupa.


sossuke - 06.05.2013 kell 13:14

kui naine on nagu Solveig, kes ootab armastatut terve elu kuni vananemiseni, siis võibolla on isegi võimalik.
kannatab ja ootab.
ootab ja kannatab.
isegi täna on veel selliseid naisi, kujutage ette.

meeste seisukohalt ei oska sõna võtta.


sales - 06.05.2013 kell 20:01

Mina jälle kipun arvama, et hoopis ooteaega ei osata võtta.
Ikka krauhti esimene ettejuhtuv kaenlasse - eks pärast näeb, mis asjast välja tuleb


Wet - 06.05.2013 kell 20:18

...või siis jäädki suurt armastust või siis seda ühte ja ainust otsima ja elad enamuse oma elust üksinda. Sest pole võimeline aksepteerima ja armastama inimest sellisena,nagu ta on. Keegi pole kunagi piisavalt hea.


Andrew - 07.05.2013 kell 07:23

Kindlasti on olemas. Ja need on väga õnnelikud paarid, kellel nii läheb. Kui teema pealkiri on nii antud, siis tuleb mõttesse ka näiteks inimesed, kes on lahus, kuid kellel on teise vastu armastus. Olgu see teine siis igavesti Austraalias või abielus teise inimesega.


ullike - 07.05.2013 kell 10:20

Usun küll nn igavesse armastusse. Sest on ju olemas paare, kes ka vanaduses saavad teineteisega kenasti läbi ja käivad kõikjal koos ja elavad üheskoos seltsielu. Ja ei kraakle teineteisega, vaid aasivad toonusttõstvalt Sellesse ma muidugi ei usu, et neil kogu elu on möödunud pilvitult ja probleeme polegi olnud - kindlasti on. Eriti kui üks pooltest on parajalt kena ja parajalt edev ja parajalt karismaatiline. Nad on neist probleemidest jagu saanud. Ja see ainuke ja õige on kummagi jaoks ikka ja ainult omaenda teinepool.

Kirjutamisel seisid mul silme ees mu vanatädi ja tema abikaasa.


sales - 07.05.2013 kell 11:10

See, mille Andrew siin välja pakkus, pole mingi armastus. Ehk hoolivus, austus, misiganes inimlik positiivne suhtumine... aga armastusd no ma kahtlen...
Ullikese jutust kumab läbi inimlik harjumine koos vastastikuse lugupidamisega... ega pikaajalise kooselu jooksul ei saa isegi asjaosalised aru, millal see armastus maandub harjumuseks. seda enam siis kõrvaltvaatajad...
Aga heaküll, kui enamusele meeldib, siis olgu peale, et mõnel harval juhul võib see igavene armastus isegi kesta, isegi haua taha, aga panustada sellele liiga suuri lootusi ei tasu...


Andrew - 07.05.2013 kell 20:08

No, Sales, sa ei saa sellist asja kindla peale väita. Kui mina või sina ei saa igavese armastuse juurde, siis ei tähenda see veel, et seda pole.


sales - 07.05.2013 kell 20:49

Kas me räägime ikka mehe-naise seksuaalsest armastusest? Või inimarmastusest üldse?
Igavene seksuaalne armastus on loomuvastane, kui just kahekesi üksikule saarele pole sattunud kus peibutavaid ja konkureerivaid... ja paremaid vastassoo isendeid ei ilmu


Andrew - 07.05.2013 kell 21:29

Kõrges eas on ehk seksuaalne armastus taandunud ja andnud rohkem ruumi inimarmastusele-lugupidamisele-austusele ja muudele armastuse vormidele. Aga ikka siis sama inimese vastu.


sales - 07.05.2013 kell 22:31

Heaküll, see on nüüd meie kristliku monogaamse moraali järgi.
Aga kuidas sa oma teooria lahti seletad moslemile, kesju ka inimene... või pole? Et kas siis see armastus kogu eluks laotub üle 4 naise, mahukas armastus siis
Ja on ka inimkultuure, kus naisel oli mitu meest...

Kui ikka lahtise pilguga maailma vaadata, siis on see teooria elukestvast armastusest suht raske väljaspoole kristluse raame sättida, aga siis pole see enam ainult hingeline tundmus vaid eetiline tõekspidamine, et on moraalselt õige kui õige armastus kestaks kogu eluks...
Mõtleks selle üle...


Leni - 07.05.2013 kell 22:37

Sales, sa inimesena pole armastanud kedagi kunagi? Nagu sõpra? Ja siis seal on füüsiline keemia juures ja ongi elukestev armastus.


guttamax - 07.05.2013 kell 23:51

Ma ei armasta Sind, aga kannatan välja, kuna mul on Sinuga ka ilusaid hetki olnud, ning...kooselu ongi tegelikult leppimine...
Maitea,,, ehttp://www.youtube.com/watch?v=oAm5sZrkgMMi jõudnud vanavanematelt, kes ikka pikalt koos elasid, küsida ka.....
Aga surmani minek on raudselt olemas
..Kadestan.


Hermel - 08.05.2013 kell 06:29

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Suhetes on ikka madalseise, aga kui palju on inimesi, kes suudavad leida ausa kesktee abikaasa ja välise illusiooni suhtes?

Kas se on Teie meelest realistlik?

Kui ei, siis missugustel põhjustel?

Kas on normaalne oodata abielus põhimõttelist ja intellektuaalset pühendumist?


Kõik siin maamunal on võimalik. Ja abielu ongi üks lõputu pühendumine.


Andrew - 08.05.2013 kell 16:17

Sales, elu on palju palju kummalisem ja ootamatum, kui mistahes seebikas või seiklusfilm telekas.


kodukäija - 09.05.2013 kell 05:49

Sales, mul on Sinust kahju. Tegelikult Sa vist vääriksid naist, kes Sind teistmoodi mõtlema paneks. Või siis mitte. Sest Jumal ei anna kellelegi suuremat koormat, kui ta kanda suudab


Myrk - 09.05.2013 kell 18:33

Sales kas armastus naise ja mehe vahel võrdub ainult sexs? See on selline müsteerium mida nii lihtsustatult küll lahti ei mõtestaks. Ehk on see tingimusteta armastus mehe ja naise vahel ? See peaks olema kahepoolne nagu kodukäija siin mainis.
Seni kui sinu ettekujutuses on vana ja närtsinud vanainimene "ebaloomulik"... on raske seletada lahti kogu seda küsimust mis eelpool esitati.

Lugesin just kuskilt uudist, et kaks 80+ inimest leidsid teineteist, nad usuvad, et leidsid teineteises hingesugulase.
Nad on koos õnnelikud, naeravad ja tunnevad elust rõõmu. Uskuge seda pole mitte vähe, vaadates paljusid üksikuid vanu elu eelõhtul, kes on õnnetud.


sales - 09.05.2013 kell 20:17

Et ma pole mitte pimedusega löödud!
Olen armastanud ja jätkuvalt loodan, et üks kord isegi elukestvalt.
Samas ei saa ometi taguda ¹amaanitrummi ja loitsida, et naise-mehe elukestev armastus on loomulik ja lihtne asi mis juhtuma peab...


guttamax - 13.05.2013 kell 21:48

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Suhetes on ikka madalseise, aga kui palju on inimesi, kes suudavad leida ausa kesktee abikaasa ja välise illusiooni suhtes?

Kas se on Teie meelest realistlik?

Kui ei, siis missugustel põhjustel?

Kas on normaalne oodata abielus põhimõttelist ja intellektuaalset pühendumist?

Arvan, et pead endiselt pihku taguma. See aitab. Vähemalt rahuned.
Usu mind, mu poeg


kodukäija - 14.05.2013 kell 05:10

On varahommik, nagu ikka, kui ma siia satun. Ja mul on igav, sest muu maailm magab.Eks ma siis targutan natuke

Armastus ongi lihtne ja loomulik asi. Keeruliseks muutub see siis, kui keeruliselt mõtlema hakkad.
Leidsid inimese enda kõrvale- no milleks hakata teda oma soovide järgi ümber vormima? Ta on Sinu kaasteeline, mitte omand. Ta annab sulle seda, mida tal on. Pole mõtet iriseda, ei hakka õunad kuusepuu otsas kasvama! Ennastki on raske muuta, miks peaksime seda tegema siis teise inimesega? See ongi vist see kõige lihtsam "õnne valem", leppida teineteisega nii, nagu me oleme, püüda muuta pigem ennast, et kaaslasega sobida. Küll siis teine ka üritab, kui näeb, et temaga arvestatakse. Võib-olla sellepärast vanemad inimesed ongi kaua kannatlikult koos elanud, et puudusid trendid ja suured soovid, tuli hakkama saada sellega, mis olemas on ja ennast sellega kohandada.
Mu vanameessõber oli alguses ikka paras tont, ausalt,, bussis haaras endale ainukese vaba istekoha ja kõik magusa sõi kodust üksi ära... Ma ei ole iial irisenud, et sa nüüd tegid midagi valesti. Ja praegu on mul maailma parim ja hoolivam mees. Ei ole vaja teist kasvatada, on vaja kasvada koos. Meil on nüüd 7 aastat koos oldud, vaielnud ei ole me veel kordagi, tülitsemisest rääkimata. Meil on kõik eeldused koos õnnelikult vanaks saada. Ja kui armastusest rääkida, siis selles asi ongi, et me pole tekitanud varje enda vahele.


guttamax - 14.05.2013 kell 05:59

Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
On varahommik, nagu ikka, kui ma siia satun. Ja mul on igav, sest muu maailm magab.Eks ma siis targutan natuke

Armastus ongi lihtne ja loomulik asi. Keeruliseks muutub see siis, kui keeruliselt mõtlema hakkad.
Leidsid inimese enda kõrvale- no milleks hakata teda oma soovide järgi ümber vormima? Ta on Sinu kaasteeline, mitte omand. Ta annab sulle seda, mida tal on. Pole mõtet iriseda, ei hakka õunad kuusepuu otsas kasvama! Ennastki on raske muuta, miks peaksime seda tegema siis teise inimesega? See ongi vist see kõige lihtsam "õnne valem", leppida teineteisega nii, nagu me oleme, püüda muuta pigem ennast, et kaaslasega sobida. Küll siis teine ka üritab, kui näeb, et temaga arvestatakse. Võib-olla sellepärast vanemad inimesed ongi kaua kannatlikult koos elanud, et puudusid trendid ja suured soovid, tuli hakkama saada sellega, mis olemas on ja ennast sellega kohandada.
Mu vanameessõber oli alguses ikka paras tont, ausalt,, bussis haaras endale ainukese vaba istekoha ja kõik magusa sõi kodust üksi ära... Ma ei ole iial irisenud, et sa nüüd tegid midagi valesti. Ja praegu on mul maailma parim ja hoolivam mees. Ei ole vaja teist kasvatada, on vaja kasvada koos. Meil on nüüd 7 aastat koos oldud, vaielnud ei ole me veel kordagi, tülitsemisest rääkimata. Meil on kõik eeldused koos õnnelikult vanaks saada. Ja kui armastusest rääkida, siis selles asi ongi, et me pole tekitanud varje enda vahele.

Tegelt olen mõnes mõttes nõus. Mu kodus söödi noa ja kahvliga, ning juba teise külaskäigu korral olid need riistad mul ees. Ma ei pooseta, vaid...ma tõesti ei oska isegi nt. makarone ilma süüa. ausalt


sales - 14.05.2013 kell 09:57

Jah, lastetuba...
Eks me pea ennast ikka kultuurirahvaks, aga kui pooled ajateeniajd ei oska alguses noa ja kahvliga midagi ette võtta, siis
Teemasse, sellest kasvamisest ja kasvatamisest...raske on täiseas inimest ümber kasvatada, ise ümberkasvamisest rääkimata... ka karm distsipliin ei õpeta ajateenijaid 8 kuuga nuga-kahvlit kasutama... "irisemisega" vaevalt...samas ei ole "õnne valem" ka põhimõttel - las kumbki teeb nagu oskab...
Huvitav, kodukäija, kuhu suunas sina siis kasvasid, kas õppisid esimesena maguse pintslisse panema?
See mantra "koos kasvamisest" hakkab juba ära tüütama...
Kui ikka, siis peab matsist kaasa tunduvalt kiiremini kasvama... võibolla saab oma edasikasvu natuke pidurdada...


mariia - 14.05.2013 kell 17:20

Selle asjaga peaks nii olema...et see pidi nagu lotovõit olema. Vähesed saavad tunda armastust kogu eluks, enamusel läheb ikka tavapäraselt


Deiviidas - 14.05.2013 kell 21:22

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Suhetes on ikka madalseise, aga kui palju on inimesi, kes suudavad leida ausa kesktee abikaasa ja välise illusiooni suhtes?

Kas se on Teie meelest realistlik?

Kui ei, siis missugustel põhjustel?

Kas on normaalne oodata abielus põhimõttelist ja intellektuaalset pühendumist?


Abieluni jõudmine iseenesest on juba valmidus põhimõtteliselt pühenduda. Paljude jaoks on abielu aga eneseületus ja seega pole imestada kui asjad varem või hiljem koost lagunevad.
Abielus olles võiks ju eeldada, et inimesed on lõplikult teineteist leidnud ja nad on valmis teineteisele pühenduma ainiti. Aga see on paljudel juhtudel siiski vaid illusioon.
Miks üldse abielluda?
Saab elada ka kooselu vormis ilma sügavamate lubaduste ja ootusteta.


freelancer - 14.05.2013 kell 21:26

Kui nüüd mõelda siis pole küll lubanud tähti taevast alla tuua ja iga päev meelde tuletanud kuidas ma ilma temata elada ei suudaks.Siiani on asi toiminud-kusjuures piisavalt edukalt et edaspidisele mitte mõelda.
Abielu on vaba tahte avaldus-kedagi pole seda sammu tegema sunnitud ja vägisi altari ette veetud.Otsuse teeb ikkagi inimene ise kas nii või naa.


guttamax - 14.05.2013 kell 23:14

Nii armas Tulles teemasse, siis kuidas toimivad asjad neil, kel puudub hauakaevamisekogemus?


sales - 15.05.2013 kell 08:22

Kui abielust, siis mõnikord on see ka sunnitud titeootega, varalise huviga, aga enamasti hetkelisest meeltesegadusest.
Hauakaevaja kogemusest, siis ega ei peagi kooskasvamiseks partnerile nelja jalaga selga istuma, õnne peab ka olema...

Samas kõigest väest eluaegset püüelda pole ka mingi õnn nagu pole ka õnnetus kui ei õnnestu...


skingirl - 15.05.2013 kell 18:09

Deivi mõte on väga tore aga isegi minusugune vastane hakkab viimases keskeas mõtlema kindlustundele mis see pakub


annilisette - 11.08.2013 kell 15:39

On, kui see on suhtes olevate inimeste teadlik otsus.


habe - 18.09.2013 kell 18:50

Meil kaasaga on toredaks eeskujuks meie naabrid (elavad meist 3 km kaugusel...) kes meist veerandsaja aasta jagu vanemad. Veerandsada aastat tagasi rääkisime et tahaksime veerandsaja aasta pärast olla sellised nagu nemad... Nüüd on see veerand... möödunud aga eeskujuks on nad meile parimas mõttes siiani. Mees 86 ja tema kaasa 81...


sissy84 - 20.09.2013 kell 01:04

Ma usun, et ka 1% tõenäosust tähendab, et tegu on reaalsusega. Seega kõik on võimalik.
Eks ma vanana vaatan kui palju armastust mul enda kaasa vastu on või kui suur % on tutvusringkonnast pensioni eani elanud koos kaaslasega keda nad armastavad.
Samas ma usun, et ka armastus kogu eluks tähendab nt 60 kooselu aasta jooksul tõususid ja mõõnasid.


habe - 20.09.2013 kell 07:48

Läbi elu kestva armastuse juures on kindlasti märksõnaks dünaamika.
Kui 60-aastased kaasad proovivad selga oma 40 aasta taguseid pulmariideid, siis üldreeglina need riided neile selga ei sobi. Ei sobi, sest inimesed on aastatega muutunud. Koos elamine ja koos muutumine annab oma mõju mõistagi ka omavahelistele suhetele ja ainult väga naiivne inimene võib oletada, et kuldpaari armastus on 1:1 sarnane nende vahelise tundele pool sajandit tagasi. Hea sõnum on see, et uuenev ja eaga kaasas käiv suhte kvaliteet pakub osapooltele just seda, mida nad reaalselt selles elutsüklis vajavad. Nooruses on see erootiline tõmme, vanemas eas aga turvatunne ja hool teineteise eest ning rõõm koosolemisest. Ja mõistagi jäävad sinna vahele ka tõusud ja mõõnad, eksimised ja andestamised, mis kokku annavad mõistmise ja austuse oma kaasa vastu just sellisena nagu ta on - minust küll paljus erinev aga ometi - väga armas...


sissy84 - 20.09.2013 kell 10:19

*Ma olen nõus, et vanuse suurenedes muutuvad soovid ja suunad.
*Ma olen nõus, et vanemana pole enam olulised need nüansid mis olid noorena.
* Samuti olen nõus sellega, et on tõusud ja mõõnad nii nagu muus elutsükliski.

Eks lahku lähevadki inimesed kes üks hetk tunnevad, et nad on lahku kasvanud ehk on suhtes tehtud viga ja pole üritatudki koos liikuda ühes suunas. Või on kodusest rutiinist (kaaslasest)siis mõnel osapoolel kõrini.

Samas minu vanavanemad ei ole koos armastusest (50 aastat olnud). Vanaema on alati rääkinud, et noorena polnud kuhugile koos kahe lapsega minna (loll jutt, oli küll aga ju siis polnud piisavat tahet). Venamana on aga vanaisa rahulikumaks muutunud ja siis polnud enam mõtet kuhugile põgeneda. Siiski ta tunnistab, et 75% kooselust on ta oma meest vihanud. Mnjah nad on kakelnud ikka korralikult, vereni välja (joodikute värk). Omamoodi nad isegi sobivad!


habe - 20.09.2013 kell 22:05

Mõtlesin täna päeval selle teema peale.

Ilmselt juhtub ja mitte harva, et paaridel ei kulge see dünaamika harmooniliselt, ehk siis ühel takerdub ja tekib disharmoonia, mis viib konfliktideni. samas ei ole ju aga ka päevad vennad. 60 -aastane võib ju ennast sugumürsuks reklaamida ja selleks ennast ka ise pidada aga kui tal siis ühel hommikul seljavalu pükse jalga panna ei lase, on kõik rõhuasetused kiired muutuma... Ja kui siis oma uhkeldamisega suhtele eelnevalt liiga tehtud, jäävadki need neetud püksid jalga panemata...


sissy84 - 23.09.2013 kell 13:13

Füüsilise liikumise poolelt ivaliidistumine on juba eluviisist tingitud viga. Mõni pensionär jookseb sügisjooksul 21 km, mõned jooksevad maratone.
Aina vähem aeroobikat ja liikumist toovadki kaasa kehavaevused ja puise oleku. Lisaks ka toitumine: kui sööd ennast eluea jooksul haigeks mida head siis loota on?! Mis siis imestada, et mõni ei paindu enam nii paljugi, et saaks püksid jalga panna.
Kõik on inimeste enda kätes ja nende enda valik.


On pensionäre, kes ka 65-aastasena omavad armukesi. Jeerum mulle pakkus selle aasta Jaanitulel 70-aastane mees seksi... Mis siis, et olen temaga võrreldes noor, abielus ja olin siis juba ÜSNA rase!


sales - 23.09.2013 kell 18:41

Kas armastus ja abielu kogu eluks on üksjaseesama?


sissy84 - 23.09.2013 kell 20:51

Kui ma vaatan oma vanavanemaid siis ei ole...
Samas on paare kes on abielus kogu elu olnud ja ei vihka teineteist. Kudrutavad ja ütlevad endiselt teineteisele kui kallis kaaslane nende jaoks on.


habe - 24.09.2013 kell 06:36

Sales, ma arvan et su postitus oli läbimõeldud provokatsioon.

Samastada abielu ja armastust on ühtviisi nõme sõltumata selle suhte kestusest. Kui aga on kokku sattunud nii see kui teine, on asi imeline...


ohakas - 24.09.2013 kell 08:41

siin teemas pole keegi vist küsinud, et mis see armastus siis on ka?


Minion - 18.01.2014 kell 19:34

Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
On varahommik, nagu ikka, kui ma siia satun. Ja mul on igav, sest muu maailm magab.Eks ma siis targutan natuke

Armastus ongi lihtne ja loomulik asi. Keeruliseks muutub see siis, kui keeruliselt mõtlema hakkad.
Leidsid inimese enda kõrvale- no milleks hakata teda oma soovide järgi ümber vormima? Ta on Sinu kaasteeline, mitte omand. Ta annab sulle seda, mida tal on. Pole mõtet iriseda, ei hakka õunad kuusepuu otsas kasvama! Ennastki on raske muuta, miks peaksime seda tegema siis teise inimesega? See ongi vist see kõige lihtsam "õnne valem", leppida teineteisega nii, nagu me oleme, püüda muuta pigem ennast, et kaaslasega sobida. Küll siis teine ka üritab, kui näeb, et temaga arvestatakse. Võib-olla sellepärast vanemad inimesed ongi kaua kannatlikult koos elanud, et puudusid trendid ja suured soovid, tuli hakkama saada sellega, mis olemas on ja ennast sellega kohandada.
Mu vanameessõber oli alguses ikka paras tont, ausalt,, bussis haaras endale ainukese vaba istekoha ja kõik magusa sõi kodust üksi ära... Ma ei ole iial irisenud, et sa nüüd tegid midagi valesti. Ja praegu on mul maailma parim ja hoolivam mees. Ei ole vaja teist kasvatada, on vaja kasvada koos. Meil on nüüd 7 aastat koos oldud, vaielnud ei ole me veel kordagi, tülitsemisest rääkimata. Meil on kõik eeldused koos õnnelikult vanaks saada. Ja kui armastusest rääkida, siis selles asi ongi, et me pole tekitanud varje enda vahele.

Olen sinuga nõus kõikse suurem viga ongi kui hakkad kedagi muutma. Kuid seda ma tõesti ei tea mis asi on armastus ja kas see eksisteeribki või on kellegi pettekujutelm. Samas olen seisukohal, et kõige lihtsam on lahku minna kui koos muresid ja probleeme lahendada. Peab nentima, et on riide olnud omajagu. Hiljem peale üht suurt riidu lihtsalt hoidsime üksteist ja nutsime koos.


kuradiplx - 19.01.2014 kell 10:38

mina usun,et on..mina armastan iga inimene jätab oma jälje, armastan ka neid ,keda mu elus enam pole, omamoodi edasi.Kui nad mu eluteele juhtusid, ju siis oli neid mu ellu vaja?Lahusolek - armastuse kullaproov?Tõeline armastus pole mitte see, mis kannatab välja lahusoluaastad, vaid hoopis see, mis pikkadele kooseluaastatele vastu peab.Minu vanemad elasid minu isa surmani koos.Meeldib 1 vanapaari ütlus,kellelt peale 50 aastat kooselu küsiti : kuidas see teil õnnestus? Vastus : me oleme põlvkonnast, kus katkised asjad parandati, mitte ei visatud ära.Armumine, kirg ja iha mööduvad, Armastus jääb


eerik2 - 19.01.2014 kell 14:12

Nende katkiste suhete parandamisel on ainult üks nüanss, nagu esemetelgi - liim peab mõlemale poole külge jääma.


kuradiplx - 19.01.2014 kell 20:43

ega vägisi midagi liimima hakka, on asju,mida polegi mõtet kokku liimida.Tänahommik oli ehe näide, viskasin minema.


eerik2 - 19.01.2014 kell 20:45

Mida ära lõhkusid?


kuradiplx - 19.01.2014 kell 20:48

ma lõhun pidevalt midagi ära, käed värisevad ,vahet pole mis täna juhtus


freelancer - 19.01.2014 kell 21:24

Kuradipliks
Ära nüüd selle pärast küll põdema hakka.Elus on kindlasti situatsioone kus värisevad käed tulevad kasuks.


2mustikas - 19.01.2014 kell 21:52

Armastage südamega igat hetke, ennast ja kaasat ja lapsi.!
http://www.youtube.com/watch?v=Aa40SnS6fbM


faded - 22.01.2014 kell 09:00

On reaalne, kui oma egol ei lasta domineerida. Aga noh, paljud meist seda ikka plaksti oskavad.
See tuleb ajaga.
Kes jaksab oodata, kes mitte.


sales - 22.01.2014 kell 22:41

Tõsi jah, oodata on vaja - sõltuvalt kui pikalt elada planeerid.


iir - 27.01.2014 kell 20:55

Ma olen filmides näinud ja raamatutes lugenud, et saab.


sales - 27.01.2014 kell 22:56

Tere.iir! Bobliofiiliks hakanud vahepeal?


2mustikas - 17.02.2014 kell 22:00

las muusika ütleb seekordse arvamusevarjundi, peegelduse, tõusu, languse, tänu, joovastuse, selles on pisutki tõesära!
http://www.youtube.com/watch?v=TqPjE4u3-JQ&list=WL016992C6ECAF33E0


kuusikuj - 11.11.2014 kell 21:27

Eks ikka on aga seda juhtub väga harva kindlasti.