
Kui lihtne on Teil oma viga tunnistada & andex paluda?
Kui ma tunnen, et olen eksinud ja kahetsen tehtut, siis pole mingi probleem andestust paluda.
Mul tuleb vabandus ikke väega raskelt. Aga kui asi on ikke ilmselgelt minu süü, siis lasen pea norgu ja palun moka otsast andeks.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lotake
Kui ma tunnen, et olen eksinud ja kahetsen tehtut, siis pole mingi probleem andestust paluda.
ja tegelikult vastupidi ka- andestamine pole väga raske, kui teine TÕESTI kahetseb ja palub andeks. Kuid unustamisega on küll lood halvad
Ma küll ei unusta midagi, kuid andekspalumine ja andeksand on kergelt tulema. Kui ise süüdi. Siiski enamasti ka kui süü polegi mitte minu, kuid vimm hakkab end halvama. Vaev on vaenus elada. Ja targem andvat järele ...
Kui ikka süüdi olen, siis palun andeks ka... Uhkus on suur küll, aga pikalt ei kannata pingelist olukorda välja ja siis annangi järele.
Eks alguses on ta raske tulema, kui vihane ka veel olen.
Kuid, kui olen aru saanud, et minu viga, siis muidugi lähen andeks paluma.
On ka nii juhtunud, et siiani ei usu, et minu viga oli, kuid sõpruse nimel andsin mina alla. Ja läksin vabandasin selle eest, millesse ma tegelikult
ei uskunud. Kuid ei kahetse. Oleks muidu kallist sõbrannast ilma jäänud.
Ei pea pikka viha
Üsna kergesti palun andeks ja andestan ka. See vist sellest, et tasakaalustab minu äkilist iseloomu. Äkilisuse ja kangekaelsusega
tihti teen seda mida poleks vaja teha...aga taskaalu ehk aitab hoida kerge andestamine ja andeks palumine.
Ei oska pikalt viha kanda...hingelt andestan üsna kiiresti, kuigi väliselt võin veel tükk aega mossis olla
Kui ikka olen midagi valesti teinud siis palun andeks küll. Aga ega see kerge küll ole tunnistada et midagi valesti teinud olen.
Kui olen miskit valesti teinud ja sellest ka ise aru saanud - palun andeks...aga kui ma ise seda ei tunne, et miskit valesti läks, siis....ai-ai (isegi kui tagantjärele saan aru) olen 'punn'... Kerge minuga igastahes pole... Jah ka mina olen selline, et hinges võin olla juba andestanud ja andeks palunud, kuid välja seda näidata/ütelda on keerulisem...
njah Sorry Seems to be the hardest word
mina isiklikult palun alati oma lähedastelt vabandust ,kui olen teinud vea...
See oleneb väga situatsioonist.Kui ma ikka jonni täis olen siis mitte üks piiks!
Aga kui üldistaga,siis loomulikult kui ma olen aru saanud et
olen inimesele liiga teinud,ma vabandan ta ees
Julgesin ütelda,julgen vabanadada.Pead liiva alla üldjuhul ei peida.Need on üksikud korrad ja siis
mul ikka suurem süükoorem olema peab et lausa ei julge vabandama minna.
Aga selliseid situatsioone...vist paar tüki vaid
suht raske teema aga kui vaja saame hakkama. Raskused ju nende ületamiseks ongi
siinkohal tänan õnne,et olen sündinud naisena ja andestamine on naistel emapiimaga kaasa antu,kuigi nad vahel suuremad jonniad
Oma vigu ma
tunnistada ka ei karda (ka naine on inimene),seega oskan ka andex paluda
Olenevalt olukorrast, aga üldiselt raskelt need sõnad tulevad. Kuigi tean, et tegin vea ja südames juba andestust ka palunud.
Aga ega palumatta
pole ka kunagi jäänud. Ise ka ei tea miks see nii on. Endalgi kurb selle pärast.
Minu käest on korduvalt andeks palutud. mul üks kollega siuke ekstrovert - kui mitte see päev siis järgmine päev alati palub oma käitumise pärast
andeks. Annan ka. Ma lahke loomuga..ic Kuigi algul ajab ika vihale küll.
Ise ma lihtsalt ei käitu kunagi nii, et peaksin kellgilt vabandust paluma.
Olen märganud sellist seaduspära, et mida kiiremini palud mingi apsaka pärast vabandust, seda kindlam, et saad ka andestatud. Ja ikka enne, kui sulle jõutakse "moraali" lugema hakata. Vastasel juhul oled juba justkui kohtu ees ja andestus lõhnab karistuse järele...
lihtne just et ole...aga parem ise alati suht kiiresti ära rääkida mitte et keegi teine lobisema lippab... ma kogun alati julguse kokku ja tunnistan oma vigu ja palun andex juhtugu mis juhtub...elu on siuke..
Oli aeg kui ma ei osanud ültse andeks paluda,alati ootasin,et teine tuleks esimesena uuesti kontakti otsima
Aga tänu praegusele väga heale ja
armsale sõbrale olen aru saanud kui oluline ja tähtis on andeks palumine ja andeks andmine
Aga ikkagi olen vahest veel punn
Siiani olen seda alati teinud, kui oma veast aru saanud. Mis vale häbi see on, et ei paluda on piinlik. Julged teha, julge vastutada.
Lõhkuda oskame me kõik, parandad paraku vaid loteud.
Selge see, et peaks ja tuleks ja...ja....
Aga oi kui rasked on sellised sõnad üle huulte tulema. Vahest kohe tundub, et tegu mingi üliarenend egoga.
Aga harjutamine teeb meistriks.
Ja vahest on targem kohe selliste jamadega ennast mitte siduda, mille puhul on karta, et pärast tuleb kõrvad ludusse lasta. 
Oiiiiiiii kui raske on mõnikord vabandust paluda
Aga olen seda peaaegu kogu elu õppinud ja loodetavasti olen nüüdseks selgeks saanud
Minu arvamus asjast on, et kui julged teha, siis julge ka vastust kanda.
oleneb kas olen tegelikult süüdi või mitte ja mida teinud olen....enamasti palun andeks liigagi tihti, ka siis kui pole ise süüdi, selleks et leppida.
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kui lihtne on Teil oma viga tunnistada & andex paluda?
/me ei tee vigu
Tsitaat:raske, väga raske. Olen kaalude tähtkujust kah veel. Mul peab alati õigus olema, kuigi mul ei pruugi õigus olla. Vaagin igat asja. Andeks palumine on raske, ent toimib. Kompromissi leian alati.
Algne postitaja: Virgin
Kui lihtne on Teil oma viga tunnistada & andex paluda?
ühinen Lotakese arvamusega kui ikka olen süüdi siin mõne aja pärast kohe vabandama ruttan aga kahjuks olen jka selline et kui tean et mul õigus ja
partneril vale aga ei taha riius olla surun ego maha ja palun ise andeks.
Tsitaat:
Algne postitaja: michelle
oleneb kas olen tegelikult süüdi või mitte ja mida teinud olen....enamasti palun andeks liigagi tihti, ka siis kui pole ise süüdi, selleks et leppida.
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Mõnikord olen tõesti vabandust ja andestust palunud ka siis kui teine süüdi ja ei märka seda - see annab siis tuhat võimalust arvamusi avaldada ja lõpuks leppida![]()
Ei tunnista oma vigu yldse
isegi siis, kui tean, et tõesti minu viga. Ei ole lihtsalt minu moodi.
Üldiselt väga raske! Kuigi ei tahaks, kuid miski minu sees kisub vahel jonni. Samas on aga olukordi, kus ma ei palugi andeks, kuna mulle on haiget
tehtud... kahjuks pika vihaga.
ja seda ei muuda miski.
kui olen eksinud siis tunnistan oma viga niisama jonnida ja uhkuse pärast andeks palumata jätta ja kõva meest mängida ka ei ole mõtet. sööb enda ja
teiste närve...
Kui minu viga siis palun andeks... aga kui ma olen veendunud et ikka minu süü ei olnud siis ei sunni mind mitte miski vabandama
Oma vea tunnistamine ja andeks palumine on kaks täiesti erinevat asja.
Ma võin andeks paluda mingi eesmärgi vajadusel/ sunnil. Andekspalumine ise on nii tühine asi, et tükki küljest see ei võta. Aga kas ma ka oma viga
iseendale tunnistan , on hoopis raskem...enda vastu aus olla on alati raske.
Väga raske, ja raske on tajumine et midagi halvasti tegin ja kui peale seda köik halvemini on. Aga vahest saab öeldud kyll...kuigi on väga raske
raske on, minu puhul oleneb see tegelikult tujust. vahest on selline nokkimise tuju, siis nagu meelega ei tunnista oma vigu ja muudkui ajad oma rida,
kuigi ommu aru saanud, et olen teinud vea. aga kui hea tuju on endal, siis olen suht lahke tavaliselt ja tunnistan oma viga kergelt, kuigi jah,
enamjaolt siiski üritan vigasid vältida.



minul on suhteliselt raske, aga kui väga vaja ja mina olen süüdi, eks ma siis muidugi tunnista oma vigu ja palu andeks.
Tsitaat:
Algne postitaja: eero
/me ei tee vigu
Raske teema.Pole see andeks palumine kerge ja pole andestaminegi kerge.Olen mõlemaga siiani hakkama saanud.
Andestada ju võib,aga unustada?
Aga,samas,viha ja solvumist endas kanda ka ei taha.Sellega oma närve küll rikkuda ei raatsi.
Oma viga jah suht raske tunnistada, eriti pärast mingit vaidlust, kus ikkagi lõpuks selgub, et sul polnud õigus...hmm...vahel lihtsalt juhtub
nii...
hea tunne on muidugi vastupidisel juhul....
kole kange olen, siis ka veel, kui tean, et polegi õigus olnud
ja andeks palumine on sel juhul veelgi raskem
tean küll, et peaks, aga ma tavaliselt pean siis veidi asja enda jaoks selgeks rääkima
vigu teha maru kerge, proovi siis neid tunnistada
kergem on ikka teisi süüdistada kui oma vigu tunnistada 

Oleneb.Kui minu viga, siis ikka tunnistan, niisama jonni pärast asju lõhkuda, st suhteid- paar korda olen teind ja enam ei taha.
pole midagi andeks paluda. sest teen alati ainult seda mida tahan ja mis kavas oli.
ükskord tegelikult on juhtunud et tegin valesti. tegin midagi ja hiljem arvasin et eksisin. aga ma olin eksinud, tuli välja et kõik oli korras, nii
nagu peab
Kui t6esti minu viga oli..... no siis pika peale saab andex ka palutud ikka.
Yldjuhul kipun seda ikka edasi lykkama.
Pole eriti andex paluja tyyp. V6i sis ei tee vigu 
Nii või teisiti on mul töö tõttu vaja ka teiste inimeste tegemiste eest vastutada...ja kui mulle kogu aeg ainult "takka" kiidetaks,siis tean,et midagi on või hakkab viltu minema! Olen küll alati tänulik motiveeritud kriitika eest,eriti veel,kui seda teeb lugupeetav,siis minu poolt, inimene!
püüna käituda võimalikult nii, et mingied vabandamisi pole üldse vaja ette võtta... aga kui süda ütleb, et see, mis tehtud, oli vale ja vabandada vaja, siis pole see ka minig raskus...endal on pärast ka parem
Ma iga päev annan andeks aga kaua see ei kesta!
Kiirelt palun andex, kui olen syydi - ei salli pingelist olukorda ja kui andex palutaxe, annan samuti kiirelt andex,........kuigi mõnikord jääb sisse kriipima veel väga kauax...
Väga lihtne. Minu jaoks ei ole see probleem.
jõudsin eile arusaamisele, et annan liiga kergesti andeks.... on inimesi,kes seda teavad.. ja seetõttu mõtlevad, et võivad mulle öelda ja teha midaiganes.. sest nad teavad, et nad on mulle niiii kallid ja ma annan neile niikuinii kõik andeks... usun, et millalgi on viimane piir.. ja ma lihtsalt keeran selja ja lähen minema... ja ei anna andeks...
Viga ma võin veel tunnistada! Aga andeks paluda ei ole minu stiil! Muidugi võin ma öelda mõnele nii, korraks, et sorry aga ma tihtilugu ei mõtle seda
kui, palun anna andeks!
Ma olen elus väga vähe andeks palunud, isegi siis, kui ma tean, et ma olen ränngalt eksinud olen ma tihtilugu jätnud andeks palumata! Ma ei tea, ma
olen selline inimene - mitte meelega! Ma ei oska andeks paluda - ma ei oska andestada!
ei ole sinu stiil?? kõlab kuidagi ... stiilipuhtalt
ja see et sa ei oska andestada ega andeks anda ... okkaline saab olema sinu elutee, ütleks luule viilmaa selle peale (1. kui ta elus oleks ja 2. kui
sa talle paar sotti viskaksid et sa su vaevusi kuulaks).
Ega ma ni õel ja julm ja kuri tegelt pole! Aga minus on see paha kuradike võimust võtnud
Ja okkaline on ta juba siiani olnud - läheb veel hullemaks
Aga mai saa midagi parata! Mul on nagu mingi siiber ees kui tahan kellegile öelda, et palun anna andeks! Ma ei saa, mul ei tule need sõnad suust
lihtsalt välja
Isegi, kui ma vahel väga tahaksin paluda, mai palu 
kuna olen vähk olen suuht jäärapäine ja arvan et mul on praktiliselt alati õigus aga kui on tõestus olemas et tegin vea siis tunnistan kindlasti ja
andeks palumine ei tekita mingid probleemi
oleneb veast... ja oleneb kelle käest andestust peab paluma...
aga kui ikka olen vea teinud, siis palun vabandust küll...
ei ole mingit erilist kõrkust sees, mis ei lubaks andestust paluda...
tavaliselt nii lihtsalt ei kipu andeks paluma.. eriti veel kui pole t2iesti kindel, et minu viga .. v6i osaliselt minu viga..
aga hmm n2iteks eile.. t2iesti kogemata.. solvasin yhte inimest sajaga.. ise ei pannud seda t2helegi .. v6i noh .. ei m6elnud seda.. .. asi oli pigem
irooniaga 8eldud.. aga teine inimene ei saanud aru sellest.. ja rikkusin terve 6htu tal sellega 2ra.. siis oli kyll piinlik ja pidi lihtsalt andeks
paluma.. vahest on vaja..
Alguses on mul väga lihtne,aga kui olen näiteks kaua aega vaielnud ühel teemal ja siis saan aru,et eksin,on palju raskem
Mina palun alati andeks, kui saan aru et mia syydi olin.Kui aga ma ise syydi ei ole ja teine pool siiski ootab et ma vabandan, siis võib ta ootama jäädagi.
mina arvan, et mul pole probleemi oma viga tunnistada ja andeks paluda kuid seda juhul kui sel mõtet on ja viga 100% minu on...kui aga sellest 1% juba
ka teise inimese siis....üldjuhul ei näe ma põhjust andeks paluda..kuid see eelkõige sõltub ka teisest inimesest siiski...mis tema asjast
arvab
krt küll tuli segane lause,irwwwwww
lihtsam oleks olnud kirjutada et pole probleemi tunnistada oma viga ja andeks paluda
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kui lihtne on Teil oma viga tunnistada & andex paluda?
kui ma ikka tean ja tunnen, et olen süüdi, siis ma seda kasvõi silmad maas ja punastades vastaspoolele ka tunnistan....
ja üleüldse.... mulle ei meeldi üldse vaielda ega riielda 
Kui ma oma eksimuse avastan ja see inimene on kohe varnast kõrval võtta, siis tuleb see vabandus ikka väga kähku. Lihtsalt ehmatus on nii suur. Aga kui mingi aeg mööda läheb, siis võib see asi vinduma jääda. Vot siis tuleb ikka väga raskelt.
Kui olen kedagi tahtmatult solvanud või halvasti käitunud, siis vabandan kergesti ja tõesti siiralt. Kui aga tahan kedagi solvata või nimelt halvasti käituda, siis võib minu vabandamist ootama jäädagi.
Kui tunnen, et tegin valesti, siis kindlasti palun ka andeks
Kui eksinud olen, teisele pisut halvasti öelnud
(mida siiski väga harva ette tuleb, see rohkem pahameelest), siis lähen küll ja palun andeks.
Kui ikka ise pahandust olen teinud, olen valmis ka seda tunnistama.
Oleneb küll olukorrast, aga üldiselt suudan andeks paluda ja ka andeks anda.
Tsitaat:
Algne postitaja: eero
/me ei tee vigu
Vabalt võin andeks paluda.
Üldiselt püüan vigu mitte teha. Aga ikka tuleb ette. Ja siis vabandan.
Andeks andmine on aga suurem kuntst.
Oleneb muidugi andeksantava teo raskusest.
Aga seda ma ütlen. Inimesed õppige andestama ja ärge pidage viha.
Viha on mõttetu emotsioon. Puhas raiskamine. Vihkamine ei muuda miskit olematuks, ega muuda ka miskit paremaks.
Aastatega olen õppinud viha taltsutama...nüüd peaaegu üldse ei tunne seda . Teine asi on see,et kuidagi pinged ikkagi jäävad sisse...mingil
määral...ka siis kui tunned ,et viha nagu polegi...aga teatud aja jooksul midagi ikkagi korjub hingele,mis mingil moel otsib väljapääsu...
Kui olen süüdi,palun vabandust...pole eriti raske...kui aga ei tunne ennast süüdi...ei leia enda arvates,et see on süü....siis nagu ei tahaks....
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Kui olen miskit valesti teinud ja sellest ka ise aru saanud - palun andeks...aga kui ma ise seda ei tunne, et miskit valesti läks, siis....ai-ai (isegi kui tagantjärele saan aru) olen 'punn'... Kerge minuga igastahes pole... Jah ka mina olen selline, et hinges võin olla juba andestanud ja andeks palunud, kuid välja seda näidata/ütelda on keerulisem...
monique ja pisimimm, ärge heitke meelt, see ei olegi tavaliselt "külgesündinud" omadus, eks aeg teeb omad korrektuurid ja mõne aja pärast tundub see lihtne ja kerge, mis praegusel eluhetkel veel raskena näib - mul oli ka vanasti raskusi, aga see on õpitav
Aitäh Hilikas, eks see lohutab jah mingil määral...ja eks kui sellele ise tähelepanu pöörata, annab ka nii mõndagi ära teha, lihtsalt alati ju
ei suuda end ka sundida ja tundub, et parem on ''punn'' olla

Tsitaat:
Algne postitaja: Monique
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Kui olen miskit valesti teinud ja sellest ka ise aru saanud - palun andeks...aga kui ma ise seda ei tunne, et miskit valesti läks, siis....ai-ai (isegi kui tagantjärele saan aru) olen 'punn'... Kerge minuga igastahes pole... Jah ka mina olen selline, et hinges võin olla juba andestanud ja andeks palunud, kuid välja seda näidata/ütelda on keerulisem...
...... njahh, ega ma oskagi midagi uut lisada juurde ..... sama toimub ka minuga, ega minuga ka jah kergem ole ja mul on hea meel, et ma vähemasti pole ainus selline punn![]()
vaidlen vastu, viidik, ma ka kaksik, aga olen sellest veast välja kasvanud, kuid mu mees (kaksik) ei olegi kunagi midagi valesti teinud...enda
meelest
Sul lihtsalt võib olla teistmoodi kasvatus - kohe lapsest peale seda vabandamist sisse harjutatud.
Ei, ma tean, et peab vabandama, kuid ma mõnikord kohe ei saa seda tehtud, isegi kui saan aru, et peab, et olen süüdi...endal ka vastik... Siis
vabandan mõttes, teinekord enne ikka mitu-mitu korda kui suudan need sõnad välja öelda... Mõnikord aga hakkan hoopis nutma ja loodan, et mees saab
aru, et ma vabandada proovin... Ehh, kaksikute või mittekaksikute viga, aga nõme on ta igal juhul (minu puhul vähemalt)...
Ja ma ei usu, et see
on lapsepõlves kinni, sest siis ei olnud mul vabandamisega probleeme...
Mina ka ei saa. Nii kolevägaraske on... 
Tsitaat:
Algne postitaja: viidik
Sul lihtsalt võib olla teistmoodi kasvatus - kohe lapsest peale seda vabandamist sisse harjutatud.
...... jah, eks ma ikka ka veel loodan, et äkki läheb üle ...... kuigi nats ikka juba paremuse poole on läinud ja ei jonni ja ei punni viiki enam
...... siis pole ka vaja vabandada
Niiet mimm sul on veel lootust, sa alles noor 
Alati saab ju oma kõne pikalt ette valmistada.
Siis sõltub ainult sellest, kuidas kuulaja sellesse suhtub. Ehk ta ei viitsigi kuulata ja oleks nii põikpäine, et läheks minema.
Vot siis oleks raske.
Oleneb ju tegelt kõige rohkem kuulajast?
nii palju kui võimalik ma oma viga ei tunnista kuigi saan sellest aru. tavaliselt andeks ei palu, kuid väga kallite inimeste puhul tekivad süümekad 
kusjuures vabalt vabandan , kui saan aru et olen süüdi......
kuna töötan juhina,siis üritan selliseid valesti käitumise-tegutsemise vigu mitte teha...aga kui ikka olen midagi valesti teinud,või see mulle selgeks tehakse.....siis on mu au küsimus ka vabandada....kodus seda enam!
Ma saan enda vigadest tavaliselt väga hästi aru. Minu viga ongi see, et näen liiga palju vigu nii teistes kui ka endas. Mõnikord süüdistan ennast ka
teiste vigades. Kuid vabandust paluda on raske. Õnneks olen seda ajajooksul siiski õppinud. Vähemalt kallite inimeste käest palun andeks, kui olen
midagi valesti teinud. Üritan ennast parandada
millegipärast on nii, et lõõpimisi öeldud vabandused, mis vägagi kergelt üle huulte lipsavad, võetakse tõsiselt. ent need paar korda, kui siiralt vabandanud olen, ei ole keegi uskunud. ühesõnaga - ei tule kiirelt see siiras vabandus üle huulte....
olen ka pidanud tuhti andex paluma, isegi siis, kui ei ole ise süüdi olnud ...
Kui ma tunnen,et ma olen vea teinud, siis ma ikka tunnistan seda. Ja palun andeks. Kallaga ongi nii, et kui ma olen mingi vea teinud, siis alati
natukese aja pärast lähen andeks paluma ja poen talle veidi.
Njaa ega see andex palumine just kergelt ei tule, eriti siis kui vihane olen(lootes et teine pool tuleb ja küsib ise andex) aga viha taandub minul
kiiresti ja ega siis muudki üle jää kui andex anda
oleneb kellele pean andestama ja mida....oma musile annan suht kergelt andeks kuna armastan teda...seega armastatud inimesele on kergem
andestada....aga see oleneb ka sellest et mida andeks tuleb anda...vahel olen vihane ka ikka aga kaua ei suuda...olen suht leplik seega ei saa vihane
olla ja andestan peaaegu alati 
ei ole, aga kui vaja siis teeme ära !
Vabandada ma suudan ja oma vigu tunnistada. Kui mitte kohe, siis pikemalt järele mõeldes ja aru saades oma vigadest...ikka vabandan...ja siiralt.
Teine asi on see, kas suudan iseendale andeks anda. Vat selle asjag palju raskemad lood. Isegi kui teine andestanud, siis enda sisemuses ikka veel
iseendale ei suuda andestada.
Ma vabandan siis kui tunnen,et olen valesti käitunud.Ja seda teen ma pidevalt..kui aga tunnen,et minuga on ebaõiglaselt käitutud ja kui olen nats äge
olnud,siis ei vabanda ma midagi
Mina näiteks tunnistan oma vigu vaid endale, vabandan tavaliselt ilma seda tõsiselt mõtlemata. See on minu suurim miinus.. nõrk koht. Ma ei oska
vabandada. 
Enda süü tunnistamine on minu jaoks kõige raskem ettevõtmine. See nõuab pikka ettevalmistusaega ning sõnad "Palun anna andeks" minu huultelt ei kostu. Kui ma tõesti olen eksinud, siis annan seda mõista muul moel kui sõnadega.
ei ole mingit probleemi vabandada, ma ei kannata pingelisi olukordi ja kui on minu võimuses seda muuta, siis ka vabandan. tõsi, vahest juhtub ka nii et ma polnud üldse süüdigi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kui lihtne on Teil oma viga tunnistada & andex paluda?
Kipun olema sedasorti frukt, kellel alati õigus on.....
Aga ma mõtlesin, et teen täna siis algust, kes teab muidugi, kauaks mul tahtejõudu jätkub, aga:::
Emotsioonid jahtuvad ja siis annad omale aru, et sina ise võisid eksida. Sellisel juhul on tark seda ka neile tunnistada, kellele sa juhtusid liiga tegema. Nii et- palun küll.
palun andeks, aga enne vaagin ja analüüsin pikalt, miks üldse asi jõudis selleni, et oli vaja andeks paluda.
lihtsalt vabandamisega saan suht. kergesti hakkama, aga andeks palumist on vaid 1x vaja läinud, jäin valega emale vahele ja tegin selle tembuga
"karuteene" - pähh tegu oli tõesti
Vabandasin täna terve oma eelmise foorumi ees+ sugulased, ning...
Sinu ees, kallis Ariitakene vabandan ka, kuna ma seda lugu netist ei leidnudki
sry.
vabandus vastu võetud!
ju seda lugu lihtsalt pole netis
Kindlasti on, aga ma avastasin kogemede, et mul peale netigi tegemisi
Võssotskit on netis tegelikult ju ääretult palju, ning kindlasti mõni nutikam kui mina(nojah, saan aru küll, et suht lootusetu lootus
) ) selle ka
leidnuks..
Igal juhul tahtnuks ma nii oma kallist kaaslinlast aidata 
kõge raskem on viga tunnistada, kui see tehtud on andeks palumine lihtsam. eks see oleneb ka sellest, kelle suhtes on viga tehtud, kellelt peab vabandust paluma. mina pean vabandamist väga oluliseks, sest ise ei suuda andestada kui minu käest pole vabandust palutud.
Oma vigu tunnistan, kui julged teha siis julge ka tunnistada.
ladina keelses on üks hea lause...gnosto semper alteri, munquam tibi - Andesta alati teisele, mitte kunagi endale
Andeks ei palu, kuid pean meeles millise sigadusega ma hakkama sain,et seda mitte kunagi enam teha.
oleneb millega hakkama sain, kuid püüan mitte lollusi teha ega vigu