
Olen kolmekümnendetes eluaastates naine. Aastaid on mul olnud tunne, et ei soovi ühtegi last saada ja vanemaks saades on see soov vaid kinnistunud. Siiski sooviks leda oma ellu endaealist meest, kes minu soove aktsepteeriks ja kes oleks igati normaalne inimene, kellel oleks korralik töökoht ja normaalne mõttemaailm.
Naistega on see värk, et niikaua ei soovi lapsi, kuni jalgealune pole kindel. Kui on olemas töö, elukoht ja paslik mees, siis need mõtted võivad väga
lühikese ajaga muutuda
Nähtud elust enesest 
Tean ka inimesi kes lõpuni välja ei soovigi lapsi.
Samas peaks mees olema siis selline kel kas on lapsed olemas ja rohkem ei soovi või samasugune kes samuti lapsi ei soovi.
Kurb on aga see kui üks osapool järsku hakkab soovima ja siis teine ei tule kaasa.
Või on kurb kui nt mees hiljem soovib aga naine on n-ö laste saamise ajast väljas (nt 50. eluaasta). Siis jääb naine tobedas vanuses üksi. Keeruline
teema.
Õige. Kellele neid vääksuvaid väänikuid ikka vaja on. Tüliks ainult.
Ja nii nad välja suridki 
Üks postitus.
Mida iganes. Kasutu vingumine. On ka mehi kes lapsi ei soovi. Olen kindel, et neid on isegi rohkem kui naisi.
Lapsi tehku ikka need kes neid tahavad ja armastavad, ja kes ei taha, neil pole vaja ka lapsi teha. Tänapäeval on lasteta märksa mõnusam elada!
Naisemees, ära ole nii karm
Inimene pani üles kuulutuse, et temal on niisugune mõtteviis ja kas leidub kedagi sobivat, kes mõtleks samamoodi.
Igaühel oma kiiks - kes kardab kõrgust, kes kardab lapsekasvatamist - normaalne ju 
Minul üks on ja aitab. Või nagu ütleb onu Murphy - üks laps on vähe, kaks last on ülearu palju. Ei vaata üldse viltu, kui keegi ei soovi lapsi. Kõik ei sobigi lastevanemateks.
Mulle tundub, et lastetu inimene pole nagu lõpuni täiskasvanu. Ilmselt on see ka minu kiiks, et ma nii suhtun. See kel pole lapsi, ei tea, mis on tingimusteta armastus, ei tea, mis on andestamine, ohverdamine, kannatlikkus ja kõike seda sügavas tähenduslikkuses. Tekib küsimus, kas ta peab teadma? Võib olla ei peagi...aga seetõttu ongi lastetu inimene toorik.
Eerik: kaks on lihtsam kui üks.
Sama lugu loomadega, va hamster jms. Ühel on igav, seetõttu vajab vanematelt rohkem tähelepanu. Tahab, et
mängitakse jne. Kui on kaks siis need toimetavad koos.
Mul on vahel harva pool päeva kehv tuju aga ikkagi on ka kolmandat vaja. Loodan kasvada koos lastega veelgi kannatlikumaks kui seda olen.
Ma olen Iirega nõus.
Samas ma mõistan inimesi kelle jaoks ongi oma egoga tegelemine olulisem. Vähem on vaja oma aega jagada.
Mm, mul ka ei ole soovi otseselt. Tähendab ma ei ole kunagi tundnud mingit isu last saada, ei tea nagu üldse mis tunne see on.
Ma arvan, et oleksin ok ema isegi, olen päris palju mõelnud nt sellele kuidas mind kasvatati ja mida annaks paremini teha, kuidas last suunata jms
olulised kohad, endale tundub, et mul on päris hea analüüsivõime neis asjus ja suhteid olen ka õppinud hoidma oma ema ning vanaemaga nt, vaatamata
vastuoludele mis paratamatult tekivad vahel. Arvan, et mul oleks lapsele pakkuda küll üht-teist emana, samas ma lihtsalt ei ole kunagi tundnud mingit
titeisu.
Igav ei hakka tulevikus?
Reheline - arvan, et ei hakka igav. Igavus on noorte teema. Mu lapsed on jõudnud mu kodutute-ajastu käigus suureks kasvada, aga igavuse tundmiseks ei
ole mul siiani aega jätkunud
Ei ole ette näha, et kunagi tegeleksin niisuguse veidrusega nagu igavlemine, kui maailm on kõiksugu põnevaid asju täis

Titeisu...
Ma ei tea kas selline isu üldse eksisteerib, eriti kui pole ühtegi last naisterahval.
Üks asi on soov või unelm, et teatud vanuses ju võiks olla. Kui aga pole kogemust isu osas, siis on raske isu tunda. Kui inimene pole mitte kunagi
jäätist söönud, siis ma ei usu, et tal on jäätise isu. Minu lastel pole limonaadi isu aga nad pole ka kunagi limonaadi joonud. 6-aastane ei teagi mis
see limonaad üldse on ja seetõttu pole kunagi olnud ka tal soovi selle järele.
Igav? Igav vast tõesti ei hakka. Pigem võib hakata teatud vanuses kurb.
Sõbrad kõik on peredega ja teatud pühadel aastas on lihtsalt tunne, et Sinu juurde sel ajal ei tulegi reaalselt keegi külla ning Sind ka ei oodata
külla...
See on selline kurb iga kui vanemad on surnud.
Eks sel ajal võib muidugi alati reisida või Spas istuda aga üks hetk on kahju, et keegi ei tunne SUURT huvi Su vastu. Sõbrad on ju paratamatult huvi
osas gramm pealiskaudsemad.
Sissy mina näiteks ei kurda,et mul lapsi pole, mulle ei meeldigi sugulaste kõrgendatud tähelepanu ja ainult väga hästi kasvatutud lapsed hoolivad oma
vanemates ka suureks saades, enamjaolt minnakse vanematega tülli ja võibolla surmatunni lähenedes tuntakse huvi, et saada pärandust.Ka on peresid kus
üksteisest hoolitakse, käiakse sünnipäevadel, jõule veedetakse koos, helsitatakse, hoitakse üksteist.Aga need on harvad juhtumid.Tean mitmeid kes ei
ole oma emaga rääkinud 10 aastat, kes vihkab südamest oma õde või venda.Koosolemsiest ei saa rääkidagi.
Kui mul on vaja peret siis mul on vend kes on piisavalt siginud ja lastest on kasvanud normaalsed inimesed, olen tädi ja sellest piisab.
Ma mõtlesin et peab ikka olema mingi aaah beebiriided! ja ooh väiksed armsad titevarbad! instinkt või mingi selline, nagu filmides, miks muidu
inimesed üldse neid lapsi saavad. Mõni näeb koguni palju vaeva ja nutab, et miks ei saa last. Kuidas neil see "isu" tekib siis ilma
kogemuseta?
Minus lihtsalt ei tekita tited mingeid emotsioone, et tahaks.
Ma arvan et ma võiksin kuidagi väga mõistuspäraselt planeerida selle lapse, kui oleks sobivad asjaolud, aga mu meelest enamus naisi ikkagi TAHAVAD
last, mitte ei planeeri teda selleks, et oleks vanaduspõlves keegi kes külla tuleks vms. Ma ei tea, mis tunne see "tahan last" on. Ma arvan
vbl see ongi nii, et osadel on see tunne ja osadel ei ole.
Skingirl: Mind ei huvita mu sugulaste kommentaarid. Ma kasvatan oma lapsi nii kuidas ise õigeks pean. Kui kuuleksin liigset õpetamist, siis
soovitaksin neil endile laps hankida.
Minu sõpradel on vast kümnest kolmel teema, et ühe vanemaga ei olda heades suhetes. Mina ka ei suhtle isaga. Miks peaksin kui viimati tundis tema huvi
minu vastu kui olin 8-aastane. Ei tahtnud suhelda, ei maksnud mu.Emale alimente. Hoidis eemale. Need vanemad kes suust välja paiskavad hinnanguid
(negatiivseid) neil ongi kehvemad suhted. Või suruvad peale oma soove ja tahet. Kui ei olda jobu, siis üldjuhul eemale ei hoita..üldjuhul.
Kas Sa tead ka mis põhjustel need mitmed pole oma emaga 10 aastat suhelnud?
Ma ei tooda endale vanadusajaks pensionisambaid või abilisi. Ma tahtsin lapsena õde ja venda. Ma teadsin juba siis, et tahan 3 last. Tahtsin kedagi
kes on osake minust. Ma täitsa arvestan sellega, et kui mu lapsed on iseseisvad, et siis neil pole eriti aega mu jaoks. Eks ma helistan siis ise neile
kord kuus, juhul kui nad minuga suhelda tahavad.
Leni: iga inimene defineerib "titeisu" erinevalt. Mina arvan, et isu on siis kui teatakse mis asi on mida tahetakse. Ja n-ö kabrioleti ostu
isu on lihtsalt kinnisidee..
Teised arvavad kindlasti, et tegemist on isuga.
Ja see on ok, ma olen lihtsalt omade kiiksudega ja mul on omamoodi asjad ka defineeritud.
Mitte, et mulle lapsed ei meeldiks aga...
Vaevalt, et ma tõsiseltvõetav isa oleksin. Kujutage ette veel minu last, saab koolis koguaeg peksa seepärast, et ta isa on selline jobu.
Laste saamiseks peab olema valmis. Elu peab olema rööpas, suhtlemine paigas, sissetulek enam kui piisav, et lastest kasvaksid täisväärtuslikud isikud.
Laps õpib esmalt kodus, seejärel lasteaias, seejärel koolis ja edaspidi teeb ise omi otsuseid. Kui kodus on juba asjad valesti ja vääriti vanemate
poolt, siis see on väga oluline mõjutegur.
Palju oleneb ka lapse enese isiksusest. Ja mis seal salata, ka lapse välimusest loeb kooli algusaastail, see kuidas ta sotsialiseerub ja sõpru leiab.
Lapsed on õelad teinekord ja paraku ollakse õelad nende suhtes kes on erinevad. Selline on elu seaduspärasus. Siiski tekib juba algklassidest
tutvusringkond ja niiedasi, seda ei saa vähetähtsaks pidada missugune kooliaeg on lapsel.
Jätkan ehk mõnikord oma mõttelõnga 
Ma arvan, et koolivägivalda näinuna on vanemal just kogemused märgata kui miski on valesti. Selline lapsevanem suunab oma lapse enne kooli sellisesse
trenni, kus ainuüksi trenni nimi paneb hirmust haiget saamise ees norimisest loobuma.
Kui see ei aita, siis lapsevanem paneb oma lapse tavakoolist Waldorfi kooli või uude kooli kus on väiksemad klassid. Laps saaks Waldorfist muidu palju
parema hariduse kui tavakoolist. Võibolla 150 eurot kuus õppemaksuna ei meeldi vanemale aga vähemalt ta teab, et seal õppiva lapse psüühika on korras.
Asi seegi!
Ja koolikiusamist ei ole.
Mul on teistsugune poisslaps. Introvert, õrna hingega, taibu, kohati iseloomult nagu pisike vanainimene, pisikest kasvu ja pigem kõhn kehakujult. Ta
ei ole energiline ja hullunult ringi sagiv nagu teised mind hirmutavad lapsed on (neid lapsi vaadates ei tahaks ma mitte üht last). Ei aita see, et ma
olen tema vastand iseloomu osas ja ei aita taldrikuportsjonid mis on pea sama suured kui minu omad. Ta on see kes ta on. Mind rahustab vaid see, et
sügisel ma panen ta karatesse.
Ma tean omast lapsepõlve ajast ühte meie hoovis elavat pisikest poissi. Keegi ei norinud kuna keegi ei tahtnud imekiirelt jalaga näkku saada või lööki
kõhtu. Piisas teadmisest, et tal on oskused.
Tüdruku pärast ei pea ma muretsema. Juba kolmeselt annab ta peksa kui vaja. Pidevalt kuulen kuidas pisike teeb suuremale haiget. Lasteaias ei käi
kumbki, siiski meie peres pole vägivallale kohta, st selle eest ma karistan aja maha võtmise ehk eraldamisega ja rääkimisega, et selline käitumine on
inetu. Keegi ei tohi alustada ehk haiget teha lihtsalt tähelepanu saamise pärast.
Rohkem ma seda teemat koolivägivallaga ei risusta.
Tahan öelda, et iga lapsevanem tahab oma lapsele parimat ja enda kogemusi ikka üldjuhul rakendatakse.
Jah siin me räägime mööda.
Lapsevanem peab olema eeskujuks oma lapsele, seda igus eluetapis.
Omama sõpru, teadmisi, jne.
Mina leian, et ku ineid asju tagada ei suuda, sis pole mõtet lapsevanemaks hakata.
Paljud on sellised proovivanemad, no ja mis nende võsukestest saanud on?
Meil oli klassikokkutulek, kuhu kutsuti kõik istumajääjad ja muud tegelased, kellega me üleüldse ühist klassiruumi oleme jaganud. Oli kutsutud ka Reio
(nimi muudetud), istumajääja, kes omal ajal saadeti meie klassist Puiatu kooli. Tema vanemad olid padujoodikud ja tema õde suri hiljuti viinasurma.
Aga klassivend on klassivend ja kutsutud ta oli. Ja siis astus sisse soliidses ülikonnas Reio koos külakostiga. Ta oli tänulik, et leidub klass, kes
peab teda oma klassivennaks ja rääkis, kuidas ta enne kolmekümnendat eluaastat sai aru, et kui ta midagi ette ei võta, siis lõpetab ta nagu tema isa
ja ema. Praeguseks on ta oma kätega üles ehitanud oma perele maja ja suvila, kaks last suureks kasvatanud ja kolm lapselast olemas. Viinaga on suhe
täielik 0.
Meie kõigi jaoks oli Reio õhtu parim üllatus.
Mõnel tuleb mõistus pähe siis, kui ei ole veel hilja. Vanemaid on kerge süüdistada, aga endal peab kah pea õlgadel olema.
Hilja pidi olema siis kui kirstul kaas peale lüüakse.
(Parem Hilja kui mittekedagi)
Justnimelt enne 30 eluaastat, siis on veel pool elu elamata. 35+ on juba selline iga kus jõud hakkab raugema. Eitahaks mitte küll üldistada ja tahaks
loota, et nii pole, aga nii kipub olema.
Jõud raugeb neil kes tahavad pessimistlikult mõelda, kes ise oma ellu siis nö sitta külvavad. Alati pole sitt väetiseks, eriti mõtete osas.
Vaadates orienteerujad või suuri matkajaid vanuses 60+ siis on palju inimesi kes ei vingu ja ei passi vaid korteris aknast välja vaadates. Ehk siis
oma elu mitte elades.
Kuulsin ka inimesest kes vabandab mitte külla minemist välja +5 kraadiga ehk kehva ilmaga. Ise on 35. Ma näen isegi talvel oma maja lähedal rõõmsate
nägudega jooksjaid.
Mõni hakkabki oma peas juba varakult surema...
Selles varakult surema hakkamise osas on sul õigus.
Paljud ei taha või siis ka ei oska omada positiivset ellusuhtumist. Pimedat nägijaks teha on praktiliselt võimatu.
Ja selline positiivsuse leidmine sel ajal kui arvuliselt on üle poole elust seljataga... see ei leia ka mitte eriti heakskiitvat poolehoidu.
Päris nii sujuvalt pole võimalik, et olles elanud end ise isoleerides ümbritsevast maailmast ja siis ühel hetkel otsustada, et nüüd võiks elama ka
hakata. Sellest ei tule midagi muud kui hädine püüe ennast tõestada, kedagi nagunii ei huvita. Pigem tekitab see küsimusi kus inimene varem oli oma
positiivsusega.
On ära tõestatud, et inimene saab positiivsust toota endas ainult iseenda mõtteid suunates. Kui tulevad negatiivsed mõtted, siis tuleb need lihtsalt
läbi lõigata. Porikärbes olemine on nö enda valik.
Miks on vaja midagi teistele tõestada? Kelle jaoks Sa elad?
Mina tõestan ikka asju vaid enda jaoks. Mulle on oluline tunne, et olen saanud hakkama millegagi, mis on varem mulle tundunud ilmvõimatu.
Kõik inimesed ei tahagi midagi siin elus saavutada, selliseid külajotasid näen küll ja küll Saaremaal küla vahel muru peal vedelemas. Nende elu mõte
on eksisteerida ja juua.
Kui nii mõelda, siis võib pea, et võitmatu olla, kui tervis vastu peab.
Tundub nagu selline katkematu eufooria.
Rahakest oleks niipalju, et tagada piisav vabadus, ja kõik muud jutud. 
Kui õigesti mõelda, siis võib olla kõiges parim!
Ja on ka jaksu ning tahet rabeleda oma unistuste nimel!
Tulles nüüd teemaalgataja soovunelmatesse, siis.
Häid mehi on jube vähe ja neid peab jagama - tsitaat seriaalist Kalevipojad.
Järeltuleva põlve saamiseks võiks ikkagi mingil määral valmis olla. See pole mingi argument kui mehel on kindel töökoht, samas võib ta kogu saadud
raha lihtsalt maha juua.
Isiksus on tähtis, kuidas mees maailma näeb, kas läbi viinaklaasi igapäevaselt või elutervelt, nii nagu muinasjutus 
Seal seriaalis polnud ühtegi head meest.
Äkki peaks ka häid naisi jagama. Võiks ju ka naisena teha ühe lapse oma mehele ja siis ülejäänud kaks mehe kahele sõbrale.
400 eurot tuleb iga kuu mujalt passiivse tuluna.
Masendav!
Lapsi peaks siiski tahtma! Tore on kui lapsed on planeeritud ja oodatud.
Fun fact: Emud muide elavadki nii, isane haub muudkui mune ja emane jookseb järgmise isase juurde paarituma, et viljakat aega mitte raisata.

Tsitaat:
Algne postitaja: trustme
Olen kolmekümnendetes eluaastates naine. Aastaid on mul olnud tunne, et ei soovi ühtegi last saada ja vanemaks saades on see soov vaid kinnistunud. Siiski sooviks leda oma ellu endaealist meest, kes minu soove aktsepteeriks ja kes oleks igati normaalne inimene, kellel oleks korralik töökoht ja normaalne mõttemaailm.
) et milles on probleemi? Tsitaat:
Algne postitaja: trustme
Olen kolmekümnendetes eluaastates naine. Aastaid on mul olnud tunne, et ei soovi ühtegi last saada ja vanemaks saades on see soov vaid kinnistunud. Siiski sooviks leda oma ellu endaealist meest, kes minu soove aktsepteeriks ja kes oleks igati normaalne inimene, kellel oleks korralik töökoht ja normaalne mõttemaailm.
sexisuhteid peaks, või vähemalt võiks ikka olla 

Mina ka ei soovi. Ma arvan et see on täiesti ok!
Kas te, mittetahtjad, olete suutnud oma soovist kinni ka pidada või on elu ikkagi teisiti läinud?
Hahaha, vaata kui on juba "elu teisiti läinud" siis ei sobi enam öelda, et ei ma tegelikult mingeid lapsi ei tahagi. Nii et ma arvan et
kõigil kes julgevad siin kenasti öelda, et ei taha, neil ka pole.
Võib-olla ma olen naiivne muidugi.
Ei Leni sul on täiesti õigus.
Kuigi, kui ehk mingi äärmusliku juhuse läbi peaks juhtuma, et rasestumisvastased preparaadid ei toimi selliselt milleks nad mõeldud on, siis... . Siis
oleks mõtlemisainet kuhjaga, et kuidas edasi.
Ma mõtlesin rohkem seda, et kui lapsed on juba olemas siis nad on reaalsed inimesed ja kui siis olemasolevate laste vanem ütleb et ega ma tegelikult ei taha mingeid lapsi (mitte, et varem ei tahtnud, küsiti ju olevikus, et kas on sellised kes ei taha (praegu või tulevikus)) siis see kõlab pisut kohutavalt. Põhimõtteliselt kõlab see siis nii, et see inimene sooviks ära nullida oma reaalse sündinud lapse, kes on juba ise inimene. Minu jaoks on see väga erinev sellest, kui lihtsalt mitte tahta mingeid abstraktseid lapsi.
Järgnev obn nüüd küll julm aga .... alati on võimalik ju lastekodusse loovutada

Nojah, lastekodu mu meelest on suht julm jah, aga samal teemal nt ameerika filmidest tundub et suhteliselt lihtne on anda vastsündinu adopteerimiseks
kusagile peresse (juba raseduse ajal lepitakse kokku) ja see mulle tundub küll normaalne variant ja siis võiks vast tõesti olla mõni kes saab nii
vastata ka nagu küsiti.
Kuigi Eestis ma ei tea kas on sellist asja.
Tegelikkus on see, et kui vanem iseenesega majanduslikult ikka toime ei tule ja ka asotsiaalsete eluviisidega on, siis vanemlikud õigused lihtsalt
võetakse ära.
Seda muidugi kaaskondlaste kaebuste alusel.
Nii lihtne ongi.
Seda enam kui on väärkohtlemise ilminguid.
See on ju täiesti erinev asi.
Teema oli inimestest kes lapsi ei taha ja muidu on normaalsed. See on esimeses postituses ju välja toodud lausa.
Kui ei soovi lapsi saada, siis ära saa kurat.
Milleks teema üldse?
Saaks veel aru kui on mingisugune väärareng, et pole võimalik saada.
No teemaalgataja mure on ju, et kas sellist meest on temavanust ja talle meeldivat, kes tahaks temaga kokku jääda eluks ajaks ja mitte tittesid teha
kunagi, sest paistab, et ta ei ole veel niisugust leidnud.
Tegelikult ma arvan et kõige lihtsam variant oleks siis niisugune mees kellel on juba mingisugune laps olemas, kes elab lapse emaga. Ma arvan et neid
on rohkem kui neid, kes päriselt ka mitte kunagi ühtegi last ei taha ja iialgi ei hakka tundma, et ee, võiks ikka olla.
Sest tbh, ma olen kohanud küll vastupidist varianti, kus mehed tahavad last nii intensiivselt et nendega ei julgegi voodisse minna
ja siis valdav
enamus on sellise hoiakuga, et oleks lahe küll kui oleks, aga selliseid kes üldse ei taha ma vist ei ole kohanud.
See ei ole väga suure valimi hulgast, aga lihtsalt minu kogemus.
Siis maoleks nagu ideaalvariant hetkel teemalagatajale.
Kuigi maeitea mis tulevik see on kui järeltulijaid pole? Lihtsalt käiakse teatris kuni
pensionieani?
Leni kuidas sul lastega? On?
Või ootad uhket printsi valgel bemaril?

Mul ei ole lapsi ja ma ei tea, kas ma tahan.
Vist ei taha. Võib-olla mõtlen ümber veel, viimasel ajal on natuke sellised kahtlused hakanud tekkima, aga samas ma päriselt üle 38 sünnitada ka nagu
ei taha eriti ja 5 aastat läheb ikka imekiirelt vahel, nii et ma annan endale aru et mul ei pruugi sellist võimalust ka tekkida seda ümber mõelda.
Sest suhete osas ma järeleandmisi ei tee jah
Põhimõtteliselt ma olen veel natuke hullem kui valge bemariga printsi ootaja, selles mõttes et mulle
on oluline et ma väga tahaks olla vastava inimesega koos ja "prints" ja "bemar" ja muud näitajad mind ei veena absoluutselt.
Kuidas sul? Su postitusest jääb mulje, et sul on siis kusagil laps olemas, muidu sa ei sobiks ju. See on küll üllatav. 
Lapsega mees oleks tegelikult jama variant, sest siis on ilmselt ka keegi naine kuskil ja lapski nõuab oma osa. Ma kardan, et mind hakkaks selline asi
pikema aja jooksul häirima, sest ei tahaks et minu kallis mees pidevalt nö kahe naise vahet siiberdaks ja kahtlen, kas suudan võõraid lapsi piisavalt
omaks võtta.
Tegelikult oleks lastevaba elu ikka päris mõnus.
Lastevaba elu on igav... Üks hetk saavad jutud otsa. Siis on muidugi variant meest vahetada.
Mina tahan ühte veel ja siis võin siia kirjutada, et puudub soov lapsi saada.
Minule kolmest piisab ja kui ei piisa, siis adopteerin aga päris
nullist vast üle kolme ei tahaks.
Mul on sellest lasteteemast muidu suht savi, et palun mitte solvuda, aga kas lastesaamise soovi puudumine pole mitte kõrvalekalle? Tervises mõtlen.
Kogu loodus on ju rajatud sigimisele ja soo jätkamisele...
Kogu loodus on rajatud muteerumisele ehk kõrvalekalletele, nii võib ka öelda. (Darwini evolutsiooniteooria)
Põhimõtteliselt inimesi on 7 miljardit. On vähe veel või?
Vbl paras aeg areneda sigimisfaasist välja 
Ju siis on vähe, kui Bullile ühte sõpra ei leidu 
Bulliga on see häda et ta MÕTTEKAASLASI leiaks küll selle 7 miljardi hulgast ka, ma olen leidnud suure hulga samasuguseid tüüpe tervete kogukondade
viisi, neid on olemas küll, aga sellest oleks vähe abi, sest nad on kõik suhteliselt jonnakalt oma selles vildakas maailmapildis kinni ja tegelevadki
vastastikku vingumisega hommikust õhtuni. Tal oleks vaja endast erinevate inimestega kokku puutuda.
Aga Bullile sõbra sünnitamine on muidu täpselt nii perverssne ettepanek minuarust et võtab kohe igasuguse lapsesaamise isu ära jälle kümneks aastaks.

Teemad arenevad.
Väga viis.
Mis puutub üksikemadesse, siis neid on ikka hea vaadata
Enamasti nad kindlat suhet ei soovi kuid lähedust vajavad siiski
Aga mida ma ka tean 