
Kuna teemasisesed postitused muutusid enamaltjaolt süüdistamiseks ja foorumlaste omavaheliseks sõnasõjaks ja seisukohtade väljaütlemisteks siis paluks
teema lõpetatuks lugeda.
Sissy84 - aitäh sulle heade sõnade eest. Hea meelega suhtleks sinuga PT kaudu millalgi edasi...
Igaüks jätkab ise seda teed mööda käimist, mida õigemaks peab...
See on nüüd küll paras pauk
Aga ei aita sind psühholoog ega keegi muu peale iseenda.
Lapse isa on see kes teda kasvatab, loomulikult energeetiline suhe on oma pärisisaga kaa.Aga te ei pea seda kellegile, ütlema.
Proovi ära unustada see pilt mida sa enda peas näed, see ununebki, lugu on hetkel liiga värske.
Petmise puhul on see tavaline,et aju hakkab ühte ja sama ketrama nagu katkine grammafoniplaat.Su naine muutub ja eks see andis tall paraja
õppetunni.
Aga kui ei sobi võid minema jalutada, sest see selle naise bläkk. Kuid mida kauem jätkad seda rohkem end sisse mässid ja vastutad ka tolle lapse
eest.
Mõtle kas soovid ehitada oma perekonna jamadest või alustad puhtalt lehelt.
Ja ja
Ainus ,mis mind teemalgataja jutu juures häirib on tite isa nimetamine ,,Kärsaks,,.Ta ikkagi on tite isa ja oli toeks raskel jajal.No läks natuke
enamaks kui õlale patsutamine ja käe hoidmine-aga nagu teame siis loodus tühja kohta ei salli ja täidab selle esimesel võimalusel.
Ülejäänu on suht arusaadav.kas nüüd mõistetav kuid arusaadav igal juhul.
Parem osa on alles ees. Siis kui igal hommikul kohvilauas laps üha rohkem "kärsa" nägu läheb. Edu sellega! 
Võid seda asja ka hoopis niipidi võtta, et kui oli soov last saada, aga endal välja ei tulnud, siis võib-olla jäävad tulevikus ära suuremad
ponnistused ja adopteerimised ja asjad.
Võib ka nii olla, et proua otsustas, et ta ikka väga tahab last ja talle ei ole nii tähtis, kes on bioloogiline isa.
Mul vennas võttis kaks võõrast last üles kasvatada ja nad peavad teda isaks, mitte seda teist varianti. Ise ma eelistan siiski oma last kasvatada.
Mina küll ei ütleks, et oma kahte last vaadates näen seal iseennast või oma abikaasat. See on selline mix, et ma võiks oma lapsi pidada ükskõik kelle
omadeks (kui rohelisi silmi ei vaata- meil mehega on rohelised silmad).
Mis aitab seni?
No ma olen ka katki (mees valetas aastaid ja ka pettis, puudub võõras laps). Käisin täna raamatukogus ja laenutasin raamatu "Sinuga siin ja
praegu" Kahe Junkkari kirjutatud raamat. Kuskil internetis soovitati, lugemist pole veel alustanud. Siis on mul kaks raamatut veel plaanis
laenutada (täpsemalt üks osta ja teine laenutada). "Ma armastan sind, kuid ma ei usalda sind" ja teine on "Spermasõjad. Truudusetus,
seksuaalkonfliktid ja teised magamistoalahingud". Minu teemadeks on siis truudusetus ja usaldamatus. Minu psühholoog mind aidata ei osanud ja ma
tunnen, et pean end ise terveks ravima. Ju saab seda teha ka raamatute toel.
Kui aga on vaja osata end kontrollida, st kaotada konkreetseid mõtteid, tundeid, silme ette kerkivaid pilte, siis soovitaksin raamatut "Siin ja
praegu: kohaloleku jõud". Tänu sellele raamatule tean ma kus asub minus ON/OFF nupp, st suudan end ümberlülitada ja mitte kerida muudkui sama
mõtet või sündmust oma peas. Nii kui tuleb negatiivne mõte, siis suudan juhtida end sellesse hetke kus olen ja nö neutraliseerin esilekerkinud jama.
See ei ole emotsioonide maha surumine kuna teatud meelelahutusega elan ma need ikka välja ka: kontserdid, lasketiir, sport/trenn, metsas jalutamine
jne 
See on psühholoogidele paras teema pureda. Kuna me siin kokku anname ühe kodukootud psühholoogi, siis äkki ka minu mõtisklused tulevad Sulle
mingitpidi kasuks.
Sinu jutustuses jäi segaseks asjaolu, kas sa oled süüdi naise teise juurde minemises või lasti sul nõnda mõelda? Kui naisel on kriis, mis iganes
põhjustel, siis on olemas mees,sõbrannad, sugulased ja sõbrad, kas toetamine seisneb tite tegemises? Kas tite tegemine on plaaster su naise
probleemidele? Või nägi naine, et sinusugune sissekantud suss on mugav ja turvaline, et kui sinus tekitada süümekad tema elus osavõtmatuse ja võib
olla aeglaste kulleste ees, võib iga kell tagasi tulla. Mulle ei meeldi see värk, sest on näha, et sa pole kõike talle rääkinud. Isegi teema
pealkirjas oled kirjutanud, et naine pettis, mitte ei alustanud uut suhet.
Sa pead talle rääkima oma seesmisest heitlusest. Laused lõpeta ise.
Ma olen olukorra üle rõõmus, sest et.....
Ma kardan, et....
Mind vihastab, et....
Kui see sind nii ärritab, siis võtke vaheaeg suhtele. Lase asjal jahtuda. Lapse kasvatamine on väljakutse, mitte enda tehtud lapse kasvatamine on
väljakutse ruudus.
Ma ei ütleks, et võõras laps oleks probleem. Rehelise lause pani muigama küll, no see kärsa osa. Samas, kui lapsega läbisaamine hea, siis mis vahet seal on, kes on bioloogiline isa. Kui läbisaamine on kehvem, siis tuleb rohkem vaeva näha. Üldiselt minule sihukesed pisiasjad ei loe. Üldine tasakaal on tähtsam.
Tulge mõistusele, see laps oli küll viga. Seda ei mätsi miski kinni, ei aeg, ei läbisaamine, ega enda sigimatus. Laual on vaid kaks varianti. Hambad ristis ära sünnitada ja siis kohe kärsale viia. Või abort ja Keeniasse snickersit adopteerima. Milleks rikkuda enda ja lapse elu ära?
Argem nüüd kohe hakka näppu munniga võrdlema.Esiteks räägime kahest erineval arengutasemel inimesest üks on laps oma arengutee alguses ja teine
inimene kes võib kaasa rääkida riiki mõjutavates probleemides.Arvan ja loodan et arengutasemed on erinevad-kui räägime täisväärtuslikest
inimestest.Nõrkusehetk ,mille sa esile tood pole mingi argument või vabandus kellelgi end viljastada lasta.Kuhu jäävad ettevaatusabinõud raseduse
vältimiseks.Ah soo ta oli ju hetkel nõrk ja teda valdas raske aeg.Nii raske aeg et kepihoos ei tulnud meeldegi et äkki võib sellest meelelahutusest
siia ilma uus kodanik tekkida.Kõigile pole jumala poolt antud selliseid võimalusi nagu Siim Kallasele kes iga miljonipäringu peale vastab-kes seda
enam nüüd täpselt mäletab.Iga inimene vastutagu oma tegude eest.Kas selleks vastutuse kandjaks oled sina kes ei osanud partneri juures siis olla kui
ta sind vajas või naine kes lohutuseks oma raskele ajale end seemendada lasi.
Aga eks ole parem alati õppida teiste vigadest kui enda omasest.Seekord antud keiss ei kehti vist....
Vat nii harva, nagu ma freega nõus olen, ei meeldi see asi mullegi. Et kui sassis naine peab olema, et teha pohult keppi? Keha on naise oma ja see, kas keha hakkab nüüd ilmakodanikku kasvatama on vastutus naisel.
Veidi teemaalgataja esimest postitust lugedes, siis nõks ebaõiglust kõigub meite elus.
5 aastat tulutut nühkimist? Meestearsti ei ole külastanud? Ilmselgelt laisad seemnerakud mõnel.
Mina vana staazika iganädalavahetusejotana olen käinud teatud intervalliga stabiilselt kontrollis ja olen siiani saanud viljakuse osas positiivseid
vastuseid. Kahjuks või õnneks kuidas kellelegi.
Teine teema on naised ise.
Olen kohanud naisterahvast kes on usaldanud minule selliseid asju pikemaaajalise vestluse käigus, et soovib last vaid tervete geenidega alfamehelt ja
peale seda katkestada suhted viljastajaga. Soovis seda last vaid üksi kasvatada.
Reaalne vestlus.
Kui oleks Kevade köster, siis võtaks silma tõmblema sellepeale. 
Bull: lugesid ikka välja, et teemaalgatajal on keskmisest väledamad seemnerakud?
Raamat "Spermasõjad..." räägib ühe teemana, et loodus on asjad nii seadnud, et püsisuhtes ongi raskem rasestuda aga kõrvalpõike puhul on
vuola palju suurem võimalus.
Laps pole süüdi kogu olukorras, võib ju asjad kainemalt selgeks mõelda, et tegu on siiski naise lapsega, keda teemaalgataja siiski armastab. Seega
adopteeritud lapse puhul võiks isegi armastus lapsesse väiksem olla. Kõik oleneb kuidas seda jama endale serveerida.
Reheline, asju ei pea
vormistama negatiivselt.
Mina arvan, et elus juhtuvate jamadega toimetulek on ainult endale serveerimise küsimus. Võib ju langeda äärmusesse ja nööri kaela panna ning teha
igasuguseid lolle otsuseid aga võib ka püüda asju teise nurga alt vaadata. Kui mu mees saaks hakkama jamaga aga ma saaks lapse adopteerida ja see
teine naine ei osaleks iial mu elus, siis seda oleks lihtsam alla neelata kui seda, et mu mees hakkaks siiberdama kahe pere vahet. Ühel juhul oleks
elu rahulik, teisel juhul peaks elama pingelist elu igapäevaselt.
Ma vaatan,et mida edasi seda loogilisema tulemuseni ma jõudsin.Korrektne vastus on minu esimese posti viimane lause.
See otsus on naise otsus.
Kui ta oleks teinud aborti oleks see olnud tema otsus.
Tema üksi vastutab enda keha eest.
Naisi ei peaks nagu lastega võrdlema
Lohutusseks on täiesti tavaline asi.See oli naisterahava nõrkus ja viga.
Lapsi saadakse muide suudlusest ,lugege rohkem spetsialsitid kodutud, ehk siis see imeline keemiline element mis ideaalse koosluse puhul tööle
hakkab.
Muu on kõik looduse vägistamine.
Nustu: Ma tänan.
Skin: ta ütles, et armastab oma naist, seega on ta oma valiku teinud ja puhtalt lehelt alustamine pole variant.
Kui on olnud pikalt suur soov last saada ja on palju selleks vaeva nähtud, siis arvata võib, et naine ei taha aborti teha. Milleks teha aborti ja siis
adopteerida? Ma arvan, et 50% oma pere laps on parem variant kui 100% võõrad geenid.
Kui palju on perekondi kus mehed ei teagi, et laps või lapsed keda ta kasvatab pole omad?! Siin on vähemalt raseduse alguses teada kuidas asi on. Jah
see pole just unistus nagu algselt plaaniti aga kui seda aktsepteerida, siis on kõik ok. Pealegi on see parem variant kui uus suhe, kus naisel on
juba suured lapsed kaasavaraks. Siin annab last nö nullist kasvatada. Kokkukasvamine ja side lapsega tulevad ajaga nii või teisiti.
Mina emana võiks võtta kasvõi narkari imiku ja armastada teda kogu südamest. Lastetuna on seda raskem mõista või siis inimesena, kes peab tundma
100%, et laps on just tema liha ja veri. See kõik on peas ehk mõtlemises kinni. Küsimus on vaid selles, milline on tulemus mida suhtest ja elult
oodatakse.
Ei suvatsenud rohkem süveneda kuni selleni, et omamehega naine last ei saanud (VIIS AASTAT), kuid naabrimehega õnnestus esimese raksuga.
Mis värk siin nende petmiste andestamistega nüüd on viimaselajal? Selgrootuse klubi või mis?
Kõik tahavad näha mingit eredat päikesekiirt mis nende peale paistaks? No kui te tahate nii end petta ja uskuda, et kõik on ikka endiselt korras, siis
loomulikult, teie valik. Siiski Eesti on väike ja jutud liiguvad, ja teadupärast on inimeste arvamus üleaisalööjate juurde jäänud kaasadest teadagi
missugune.
Huvitav lugu, võtame näiteks vägivallatsejatega. Lootus, et ehk ikka inimene muudab end ja enam ei kordu löömine.
Selliste juhtumite puhul on küll konkreetne soovitus naistel omavahel, et jookse ära sellise juurest, ega selline värdjas ei muutu kunagi, ka abi
saades mitte.
Miks siis petjad nii erilised on, et nende imelist reinkarnatsiooni usutakse?
Vägivallatsejale ei saa andestada kuna järgmisel korral võib naine olla haiglas või surnud.
Petjale antakse uus võimalus päeva ja max aasta kaupa. Pluss usalduse peab petja tagasi ise teenima, juhul kui soovib jätkata. See jätkamine ei
tähendagi, et suhe on samasugune nagu varem. Muutused on toimunud ja seda ei muuda miski.
Vahel on kaaslasel palju plusse ja teatud eksimine ei tähenda, et suhe tuleb prügikasti visata. Kui mu abikaasa oleks omanud Sinu iseloomujooni
oleksin mina andnud lahutuse päevapealt. Lihtsalt kõik oleneb millised on olnud argipäevad. Hinnatakse peitjat põhjalikult uuesti ja selle järgi
vaadatakse kas tasub andestada. Kõik ei väärigi teist võimalust!
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
Ma vaatan,et mida edasi seda loogilisema tulemuseni ma jõudsin.Korrektne vastus on minu esimese posti viimane lause.
See otsus on naise otsus.
Kui ta oleks teinud aborti oleks see olnud tema otsus.
Tema üksi vastutab enda keha eest.
Naisi ei peaks nagu lastega võrdlema
Lohutusseks on täiesti tavaline asi.See oli naisterahava nõrkus ja viga.
Lapsi saadakse muide suudlusest ,lugege rohkem spetsialsitid kodutud, ehk siis see imeline keemiline element mis ideaalse koosluse puhul tööle hakkab.
Muu on kõik looduse vägistamine.
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Vägivallatsejale ei saa andestada kuna järgmisel korral võib naine olla haiglas või surnud.
Petjale antakse uus võimalus päeva ja max aasta kaupa. Pluss usalduse peab petja tagasi ise teenima, juhul kui soovib jätkata. See jätkamine ei tähendagi, et suhe on samasugune nagu varem. Muutused on toimunud ja seda ei muuda miski.
Vahel on kaaslasel palju plusse ja teatud eksimine ei tähenda, et suhe tuleb prügikasti visata. Kui mu abikaasa oleks omanud Sinu iseloomujooni oleksin mina andnud lahutuse päevapealt. Lihtsalt kõik oleneb millised on olnud argipäevad. Hinnatakse peitjat põhjalikult uuesti ja sellejärgi vaadatakse kas tasub andestada. Kõik ei väärigi teist võimalust!

Sa oled kirjutanud siin nii karme ja jubedaid kirju, et neid on raske andestada ja pidada nö normaalseteks. Surma soovimine, inimese nimetamine
tühiseks, rääkimata kõik need ilusad nimed. No ma ei tea kust otsast see on ohvri käitumine.
Inimesed ei leia 30+ tuttavaid ja sõpru?! Ei leia kui ei taha ja ei leia kui ei suuda neid tutvuseid hoida.
Ma olen jahunud aastaid, et hobide kaudu leitakse, uue töökohas kaudu jne... Iseasi kas tunned huvi.
Ma ei võta seda ainult enda põhjal vaid oma sõpruskonda ja tutvuskonda jälgides.
Ma sain viimane lauamängulaager taas kolm uut tuttavat kellega suhtlen. Kuigi ma ei näinud selleks vaeva, lihtsalt jutt klappis ja oli tore. Ära mängi
ohvrit, Sa ei ole seda! Pole süüdi teised ja maailm, vaid see, et Sa ise ei tunne huvi ja ei püüagi teisi mõista. Ilma empaatiavõime ja
heatahtlikkuseta on raske olla "tahetud" tuttav/sõber ehk uus tutvus. Midagi pead endast pakkuma, kasvõi hea kuulamisoskuse.