
Tänapäeva "tinderikultuuris" tundub, et nn kiirete ja kohati ajutiste hook-upide harjumused on levinud suurematesse massidesse nii meeste
kui naiste seas. Või on äkki tänapäevased platvormid andnud lihtsalt rohkem võimaluste ajutiste huvide/kihkude rahuldamiseks?
Kuidas sellises keskkonnas peaks hakkama saama inimene, kes tahaks suhet luua mõtestatult ja läbi mõeldult, potentsiaalset partnerit eelnevalt tundma
õppides ning kaaludes kas suhtel oleks üldse võimalust õnnestuda ja kas inimestel üldse on ühiseid teemasid/jooni. Aeglasematelt ja kaalutlevamatelt
inimestel kaovad potentsiaalsed suhted paari nädalaste tinderi tutvuste kõrval.
Kas ainuke võimalus mingigi suhteni jõuda nn "aeglastel kaalutlejatel" on vaid joonduda peavooluga, lüüa rist ette ning sukelduda samuti
kiirkohtingute ja suhete kiire arendamise teele või on siiski veel mõni muu neile omasem pääsetee?
Ma olen Tinderist kuulnud aga ma pole seda kunagi nö füüsilisel kujul kasutanud, seega on mu küsimus vb võhiklik. Olen aru saanud, et kui kahele
inimesele meeldib teineteise välimus, siis nad saavad suhelda. Kas mitte millal kohtuda pole nende enda otsustada?
Rate toimis üsna sarnaselt, kuigi ehk isegi jõhkralt kui mõelda, et seal sai fotosid või inimesi lausa hinnata. Kui inimene meeldis sai muidugi kohe
kontakti võtta. Mina suhtlesin kuu aega enne kui kohtusin, st õppisin inimest tundma. Seega ma arvan, et inimeste käitumine internetis on nende enda
teha. Kui nad tahavad kohe kohtuda, ilma et oleks välja selgitanud sobivuse, siis on see minu arvates nende enda tegemata kodutöö.
See kui kaua tutvus kestab on samuti inimeste enda püsivuses ja paindlikkuses kinni. Samal ajal, miks peakski pikalt aega raiskama inimese peale,
kellega puudub tõmme või ühised huvid?
Ma arvan, et kõige raskem on partnerit leida nt minu vanustel ja vanematel inimestel kuna väljakujunenud isikuna ei ole enam soovi ega tahtmist
piisavalt paindlik olla. Otsitakse kedagi kes sobib, ei taheta teha kompromisse.

Tinder on selline huvitav keskkond. Mul on see ja ma tean omast kogemusest, et seal on raskem inimestega jutule saada kui klubis või mõnel peol.
Jah seal on palju ilusaid näitsikuid ja piltidel on üks ilusam kui teine aga see on ka kõik. Lihtsalt ilusaid pilte vaadata ja matche koguda on seal
lihtne. Aga kui matchile kirjutada, siis vastuse võimalus on üliväike kui mitte olematu.
Ma ei ole kunagi interneti suhtlustesse erilise fanatismiga suhtunud ja niipalju kui mina olen kogenud, siis täpselt nii nagu ma seda ette kujutasin
see ka on. Igav, mõttetu ja võimalusi mingi suhte loomiseks seal ei ole.
Jah ma tunnistan, et minu latt on ka kõrgel ja ma ei ole ise kerge persoon aga miks ma peaksin oma latti allapoole laskma?
Kui ei leia sobivat, siis ei leia ja tuleb leppida vallalise eluga.
Kas ise vastad nii kõrgele latile kui oled naiste jaoks selle seadnud?
Mäletan üht tuttavat naist, kes jahtis meesmodelli välimusega mehi internetis, ta ise kahjuks unustas peeglisse vaadata. Õnneks leidis lõpuks, et nii
jätkates on igavesti üksi ja leppis keskmise välimusega meesterahvaga.
Kui otsid ideaalset pead ka vastama ise antud tingimustele. Kui otsid tarka, ei saa ise loll olla. Otsid imeilusat, pead ise üle keskmise kena
välimusega olema jne...
Siss Sa oled minust valesti aru saanud.
Ma ilmselt ei vasta teiste ootustele ja üle lati ka ei pääse paljudel juhtudel. Aga see ei häiri mind.
Ma lihtsalt ütlen, et mul on sellest sügavalt ükskõik. Kui mul on kellegi suhtes lootust, siis on. Kui ei ole, siis alla teatud eelduste kahjuks ei
saa ma suhet luua. Enne olen vallaline.
Ma ei saa parata oma uudishimu.
Millised on eeldused?
Mul peab käima inimese suhtes kehast läbi selline äratundmise võbin.
Kui ei käi, siis ei ole ka asja saanud.
Oluline on nii väline kui sisemine ilu.
Võbin vist veel käiks Tinderi piltide peale aga kohtudes ei pruugi sama juhtuda.
Sisemise ilu jaoks oleks vast lausa kooselu vaja. Kohtudes mõned kuud inimesega ei pruugi sisemisest ilust veel arugi saada.
Keeruline...
Lihtne sobiva kaaslase leidmine ei ole.
Mida vanemaks inimene saab, seda raskem vast on.
Muidugi siis veab kui leiad paindliku inimese ehk kelle maailmavaated pole liialt konkreetsed.
Samas ma usun, et kui pole kaua suhet olnud, siis on raske ka kooseluga harjuda kuna varem pole olnud vajadust kellegagi sel moel arvestada.

Tuleb kasutada kõiki võimalusi. Tinder ja Badoo on üks kanal tutvumiseks. Aga selle kõrval tuleb ka ringi liikuda ja palju. Käia üritustel, liituda
klubidega... Pakettreisidel kohtub tihti huvitavate inimestega. See loob palju laiema valikuvõimaluse leida see "õige". 
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Mida vanemaks inimene saab, seda raskem vast on.
Muidugi siis veab kui leiad paindliku inimese ehk kelle maailmavaated pole liialt konkreetsed.
Samas ma usun, et kui pole kaua suhet olnud, siis on raske ka kooseluga harjuda kuna varem pole olnud vajadust kellegagi sel moel arvestada.
![]()
Selline julm saatus ootab kahtlemata ees isikuid kes on liiga enesekesksed, jonnakad, ennast haletsevad ja kes mitte midagi selle parandamiseks ette
ei võta.
Selliseid raisatud isiksusi on Eestis palju nii, et sa pull ei saa kuidagi ennast selles suhtes eriliseks nimetada.
Selles suhtes pull, et sinu puhul ei pea seda enam kordama, sest sa suudad ennast oma postituste, äärmise negatiivsuse ja hinnanguga, ise teha. Endast
võiks ikka natuke lugu ka pidada. Muud ma sulle ei soovita.
Aga aitab rohkem ma sinu teemal ei kirjuta.

Tinder on tegelikult lahe! 
Tsitaat:
Algne postitaja: Deiviidas
Kaaslane võiks olla hingesugulane. Ma arvan samuti, et sobivaid inimesi ümberringi on rohkem. Neid üles leida ei ole aga kerge. Eriti veel siis kui ise ei tegele süstemaatilist otsimisega ka.
Kuidas Sa aru saad kas tegemist on üsna hästi sobiva kaaslasega või siis hingesugulasega?
Kui ei otsi, ju siis pole kiiret sooviga kaaslast leida. 
Äkki Sa Sissy oskad mind selle äratundmise suhtes valgustada. Aga mul oli kord selline juhus, et kohtasin inimest kellega tekkis selline mõnus
äratundmise tunne. Koos oli tore ja huvid olid ka nagu ühised.
Võibolla oli mingil määral hingesugulane.
Kahjuks see ei kestnud pikalt aga mingil hetkel oli väga mõnus ja tore.
Mõnus ja tore võikski üks suhe algusest, lõpuni olla.
Mina ei tea kas olen koos hingesugulasega. Ja ma ei tea kui kaua ma temaga koos olen tuleviku osas.
Kuigi on toredaid fakte. Me tutvusime Tallinnas aastal 2005, tänu rate.ee-le, kuigi mõlemad oleme sündinud ja elanud Rakveres. Sündisime samas
sünnitusmajas poole aastase vahega. Läksime samal aastal 1. klassi ja ühte ning samasse kooli (erinevatesse klassidesse). Ma läksin kooli 6-aastasena.
Meil on 1. septembri pilt selline, et mul on pool ringist kus lastena seisame ja mehel on sellest teine pool. Me mängisime ühel aastal ka samas
majadega piiritletud hoovis aga siiski üksteist ei mäleta.
Kooselu puhul on naljakas see kui ühel ja samal hetkel tahame täpselt samas sõnastuses midagi öelda. Või kui üks ütleb lause ja teine lõpetab kuna
mõtles seda sama. Samas seda viimast võib juhtuda ka inimesega kes on lihtsalt sobiv.
Ma ei tea kas üks hingesugulane teeks teisele sel moel haiget nagu ta mulle tegi. Ma ei tea.
Ma ei ole hingesugulase teoorias kindel kuna kooselu ajal olen tundnud tõmmet ka teiste meesterahvaste vastu. Loomulikult oma abielu hinnates olen ma
selle tundega endas 1:0 teinud ja lihtsalt võtnud seda arvesse kui fakti, et atraktiivseid ja meeldivaid isendeid on rohkemgi liikvel kui ainult
üks.
Kes teab, ilmselt ma pole eriti emotsionaalne ja romantiline inimene ning seetõttu läheb justkui see hingesugulase teema ka minust mööda.
Ma esitasingi küsimuse rohkem seetõttu, et Sina tõid välja hingesugulase teema. 