
Tekkis nüüd selline huvitav mõte, et ... kindlasti mitte kõigi jaoks, aga paljudel sõltub kaaslase valik või vähemalt mõjutab seda tunnetus, et kuidas mu kaaslast võtab mu suhtlusringkond vastu või et kas see raam sobib nüüd pildiga minust? Kuidas see kaaslane kui raam ja presenteerija sobib minu maailmapildiga või kuidas mu suhtlusringkond näeb seda kooskõla või pigem laidab maha? Kas kaaslased peaks/võiks olla üksteise mäned¾erid ja mainekujundajad? Mõtteid?
Sa elad oma kaaslasega koos, mitte külarahva, sotsiaalmeedia või jumal teab kellega.
Samas eks mõistus-, äri- või sinivereliste abielude puhul ole see asi tihtipele omal kohal...
Kui ma kuuluks kuhugi grupeeringusse, siis vast oleks oluline. Nt oleksin gooti ja teised seda ei ole. Kuna ma käin tavaliselt riides ja kuulan kõike,
ka metalit, siis ma samastun kõigiga ja ma ei pea kuhugi end vägisi sobitama.
NB! Kodus pean kuulama karmimat mussi üksi kuna mees kuulab kergemat rocki.
Sõpruskond ei pea kaaslast vastu võtma, nt mina oma sõbrannadega kohtun üksi. Ma ei käi sõbrannade peredega kohtumas. Meil on tüdrukute jutud. Mehe
sõprade peredest on paar naist kellega lävin lähemalt aga muidu sama asi, et peretsi kohtan ma neid ehk 3-5x aastas. Meestel omad jutud ja ma ei pea
mehega igal pool käsikäes käima.
Ammugi ma ei valinud oma meest teistele, vaid ikka endale. Nende arvamus mulle nagunii korda ei läheks.
Isegi kui satun kaaslasena sünnipäevale ei tunne ma, et pean neile meeldima. Nad on mu mehe sõbrad, mulle heal juhul tuttavad.
Hmm...hea vastus, sissy! Täiesti loogiline jah. Kujutan ette, et päris suhte algusfaasis kui tunded veel keevad, siis tahaks ju iga hetk kõrval olla
ja siis võib tulla kommentaare ja arvustusi kui kohtub erinevate inimestega, k.a. teineteise peredega jne. Huvitav oleks kuulata ka kellegi vastust,
kes arvab teistpidi ja millega põhjendab...
Mul on paari hea sõbraga nii. Üks varasest lapsepõlvest, teine hilisemast elust. Mõlemal selline naine, et aru ma ei saa, mis küll sellist valikut
pani elus tegema.
Aga koos nad on ja näib et ka rahul. Olgu siis -ja rohkem pole minu asi. 
Ma ei kujutaks ette olukorda kui mu kaaslane kellesse olen armunud hakkaks mulle ette dikteerima, mida ma seljas pean kandma riietest või kuidas pean
käituma.
Arusaadav, et vanematega peab viisakas olema ja on olemas etikett, mida võiks täita mingil määral, aga seniks kuni ma pole Printsiga abielus kõlab
selline asi solvavalt. Ta kas armus minusse või ei ja tahab voolida minust kedagi, kes ma pole. Ja see viimane pole ok minu arvates.
Ma tean, et on selliseid inimesi, kes tahavad kohe oma kaaslast muuta. Aga kas nad on valmis kui keegi ka nendelt seda ootaks? Tahaksin sellele
viimasele küsimusele vastust. 
Sõltub muudatusest, ma arvan ja inimesest endast, kui kaugele ta on valmis minema. Päris ühest vastust ilmselt ei olegi.
Tegelikult koos elama asumine on ju omaette märkimisväärne muutus. Vahet pole kas esimene, teine või kolmas. 
Kokku kolimine on ilmselt 20dates lihtsam kui vanemana.
Vanemana on omad kahtlused ja hirmud ning pole nii lihtne pea ees tundmatusse vette hüpata. Seega tegemist oleks jah suure muudatusega.
Aga enda MINA muutmine on minu jaoks olulisemal kohal. Miks ma peaksin kellegi pärast ennast muutma? Valitakse ikka kaup millega eelnevalt tutvutakse.

Vanemas eas kokku elama hakates tuleb seda 'MINA' ka korrigeerida, muidu pole kooselu üldse võimalik. Kui sellises situatsioonis pole valmis kompromissideks, siis ei tule mittemingisugusest kooselust midagi välja. Loomulikult on igasugustel kompromissidel piirid aga ilma nendeta ei saa kohe kuidagi kooselu toimida.
Teise inimesega arvestamine, empaatia, liiderdamise lõpp vallalise inimese tegude näol pole vast see mida mõtled?
Mida mõtled kooselu puhul enda MINA muutmise all?
Sellest saab küll 13 aastat aga ma ei mäleta enda MINA muutmist. Ajaga arenemist soovitud suunal aga küll.
Ajaga arenemine on enda muutmine 
Jah, ajaga arenemine on enda muutmine.
Vasta küsimusele. 
Läks vähe teemast mööda nüüd jutt, aga eks omajagu seotud ka. Kommentaariks enda muutmisele kaaslasele meelepäraseks muutumisel, siis mõnikord see
teine inimene aitab sinul endas paremini selgusele jõuda ja mõnikord on see meelevaldne nikerdamine, mis muudab originaali piisavalt palju.
Mõte oli just selline, nagu näiteks Kristina Smigunil oli oma elukaaslasega vms. Et nagu mõlemad proovivad üksteise paremaid külgi promoda ja näidata,
et tema on just see kõige parem mingis asjas. Kuivõrd meeldiv see on ja millal see võiks äkki häirivaks muutuda? Promomisel ja uhkustamisel on ka
muidugi vahe või siis potjomkinlusel suhteväliste mõjutajate suhtes.
Toome näite, et sul on kaaslane, kes on sulle hästi armas, aga tema välimus võib nii mõnegi ära ehmatada, kellega tavaliselt oled harjunud suhtlema.
Kas sellisel juhul tuleks oma valikut kiita ja öelda kui tore inimene ta tegelikult on või kui seda ei mõisteta, siis tõmbad ise endale halva maine
kaela? Kas üksteise jaoks olemas olemise nimel võib ohvriks tuua teisi suhteid, mis enne seda olid olemas ja ehk veel kallimad kui see kõnealune?
Kiitmine ja uhkustamine on erinevad asjad. Ma olen ikka ja alati oma meest kiitnud teistele. No enam ma seda ei tee aga 12 aastat olin uhke oma mehe
üle.
Jah aga kaaslase välimus on tema MINA. Nii nagu ma ei saa/taha oma meest panna neoon värvi riideid kandma ei muudaks ma kedagi kellega soovin koos
olla.
Kui see tähendaks teiste suhete ohvriks toomist, siis pole need suhted teistega midagi väärt! Minu inimesed kas mõistavad mind või siis ei tunne huvi
ja ma ei lähe neile korda...