
Mis teid ajendas just seaduslikult abielluma?
Kindlasti on siin ka inimesi, kes mitmendat korda abielus. Kas on siis uus abielu kuidagi parem ja valitu osutus õigemaks? Või mängib siiski rolli
vanus ja elutarkus? Kas eelmine/eelmised abielud üdini halvad olnud, või on nedest siiski ka midagi õppida olnud?
Mis üldse paneb arvama, et seekord läheb teisiti, kui eelmine kord ja nüüd on kooselu, mis kestab elu lõpuni?
Jaa, mina pole kordagi abielus olnud, kuid see-eest mees mul teisel ringil...tema eest võin miskit ehk rääkida... Eelmine abielu läks karile, kuna
lihtsalt inimesed ei klappinud... kuid sellest piisas, et mees abielu kardab. Oleme sellest rääkinud nii ja naa pidi, kuid tema leiab, et tema tunneb
end paremini vabas suhtes, mis pole mingite reeglite järgi paika pandud. Seda usun küll, et iga inimene õpib oma eelmistest suhetest üht-teist ja
oskab järgmisel korral paremini valida ja usun, et valib parema... Ahjaa, eile tuli koduses miljöös jutuks tuludeklaratsioon ja sellega seoses hakkas
mees mõtlema abielule
et nii oleksime saanud rohkem raha tagasi... Nii et ma võin nüüd varsti ettepanekut ootama hakata
, et järgmisel
aastal targemad olla ja riigilt rohkem raha välja pumbata - no elame näeme...
mida küsimus
a kui vastata siis: laps
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
mida küsimus
a kui vastata siis: laps
Polnudki vist ajendit,tundus asjade loomuliku käiguna.Kiirendav asjaolu oli et enne lapse sündi saaks asja tehtud,pole hiljem sekeldamist.Aga kindlasti ei olnud see põhjus!
Jääb üle ainult kaasa noogutada
Ütleme nii et meid ajendas seaduslikult abielluma see,et kuna mees oli sel ajal sõjaväes siis ta tahtis lihtsalt pikemat puhkust saada.Ja nii
otsustasimegi abielluda et mees nati puhata saax 
Minu esimene abielu purunes vägivalla tõttu ja uuesti abiellusin kuna teine mees väga soovis.Ta tahtis lihtsalt mulle oma nime ja austust
anda...
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Mul ei läinud see nõks enam läbi, oli juba korra proovitud variant ja ei lõppend hästi...mis ma loodan, et sinuga ei juhtu...
olen teist korda abielus ........kunagi mõtlesin et teis korda ma seda viga enam ei tee aga....
Kuna mul on laps esimesest abielust siis ajendas mind suhteid ametlikult vormistama just tema, mõtlesin et kui minuga peaks midagi juhtuma siis on tal
keegi kes ta eest hoolitseks.
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Mul ei läinud see nõks enam läbi, oli juba korra proovitud variant ja ei lõppend hästi...mis ma loodan, et sinuga ei juhtu...
Ei taipa mida mõtled? Mismoodi ei lõppend hästi? Juhtus lapsega ... vms?
Ja mis minuga ikka juhtuda saab?
Arvan, et tarkus tuleb koos aastatega ja elu õpetab elama. Loomulikult ei saa elada koos ilma armastuseta ...mina vähemasti ei suuda ja seda on ka elu
mulle näidanud...et ainult mõistusega kokku pandud asjad, ei püsi koos. Kurb kui inimene ei õpi teiste vigadest vaid ikka ise kõik järgi proovib omal
nahal
Praegu olen abielus, kus on nii tunded, kui mõistus.
Loodan, et see on püsiv ja elutarkust piisavalt, et seda hoida. Muidugi 100 % garantiid pole
kunagi kellelgi.
Ajendeid, miks ametlik abielu sõlmida oli mitu. Olid mõistuse poolt ajendid ja ka südame ja tunnete poolt...nii et klappis kõik kenasti....minu arust
nii pebki olema. Aga eks seda näita aeg...kas pidi nii olema ja kas sai õigesti tehtud....oletada ette ei saa midagi
aa
vai nii
nuh mul seda mureet õnneks ei paista olevat, kuna laps ei olnud ainus põhjus, lihtsalt ta määras aja
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Arvan, et tarkus tuleb koos aastatega ja elu õpetab elama. Loomulikult ei saa elada koos ilma armastuseta ...mina vähemasti ei suuda ja seda on ka elu mulle näidanud...et ainult mõistusega kokku pandud asjad, ei püsi koos. Kurb kui inimene ei õpi teiste vigadest vaid ikka ise kõik järgi proovib omal nahal![]()
Praegu olen abielus, kus on nii tunded, kui mõistus.Loodan, et see on püsiv ja elutarkust piisavalt, et seda hoida. Muidugi 100 % garantiid pole kunagi kellelgi.
Ajendeid, miks ametlik abielu sõlmida oli mitu. Olid mõistuse poolt ajendid ja ka südame ja tunnete poolt...nii et klappis kõik kenasti....minu arust nii pebki olema. Aga eks seda näita aeg...kas pidi nii olema ja kas sai õigesti tehtud....oletada ette ei saa midagi![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
aa
vai nii
nuh mul seda mureet õnneks ei paista olevat, kuna laps ei olnud ainus põhjus, lihtsalt ta määras aja
Ajend?
TAHTSIN abielluda ja väga just selle mehega. Ja tema minuga. Armastus oleks ühesõnaline põhjus. See tundus ainuvõimaliku lahendusena
Aga ma tean juhtu, mil ma kindlasti ei abielluks. Last oodates. Ma pean tundma, et samm saab astutud vaid minu pärast mitte lapse. Ma ei tea ... On
selline uid sees. Mis parata.
Nagu polnudki mingit ajendit. Lapsed olid juba enne olemas, koos elatud pea 8 aastat. Lihtsalt tuli sel hetkel äratundmine ja tahtmine asi ka
ametlikult vormistada. Austusest ja armastusest üksteise vastu. Rohkemat polnud vajagi.
Huvitav, minul on vist mingi kiiks küljes. Seni kuni abielust ei räägita, olen nagu kenasti paikas. Aga siis pöördub äkki valge mustaks ja vajadus pageda võtab maad. Ma isegi ei tea miks.
eeh..olex ikka pidanud ema kuulama ,polex iial abiellunud
ex abielu oli küll rohkem tookord lapse pärast ja mehe peale käimisele......abielu võiks
kuidagi püham tunduda,siis äkki ellux ka
Ma polegi veel siiani ühtki head ajendit leidnud, miks abielluda. Elame mehega seitsmendat aastat koos ja oleme nii kah läbi saanud. Noh, seaduslikus
mõttes oleks see mõnikord kasuks tulnud, aga... Ma võin öelda kah, miks pole me veel abiellunud - nimelt ei taha me midagi väikest (et paar lähemat
sõpra) ja suure pulmapeo (et kutsuks need, keda tahaks ja peaks)jaoks napib meil raha. Nagu tavaliselt noortel ikka.
Aga kui nuputad mõne veel mõjuvama põhjuse, miks abielluda, siis anna teada..
Arvan, et kui üks kord on see asi ära proovitud, abielu nimelt, siis peab ikka vääääääääga tugev tõmme olema, et veelkord niisugust asja
katsetada
Kuigi mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem on neid, kes seda üleüldse katsetavad
Nii et minu meelest on see nähtus
määratud peaaegu-väljasuremisele
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Siis mul hea meel, oleks ta mulgi nii läinud, jääb vaid ohata...![]()
Noh, tegelt elangi nii...ja olen oma eluga rahul ka
...abiellumine ei ole veel kinnisideeks saanud...
/me ei plaanigi abielluda. Vabaabielu aga ok. Muret vähem.Ajen?! Oh ei.See asi tuleb, siis tuleb loomulikult iga inimesele ise kätte.
Kui peaks kunagi abielluma, siis ainult mõlema poolse sügava tahtmise korral.
Ei lapsed, hetk, ühiskond jne. ei pane mind küll abielluma. see siiski kahe inimese oma vaheline armastuse avaldus ja väga isiklik.
Siiani pole miski mind abiellumu sundinud. Tõesti ei tea, mis see peaks olema.
ajend oli armastus ja veendumus et oleme teineteise jaoks
abiellumist planeerisime juba eelmise aasta jõulude ajal - pulmapäev pidi olema see suvi. märtsis jäin ka rasedaks. nüüd on vahest kuulda kommentaare
et lapse pärast abiellusime - nii see tegelt ei old. see et tita tuleb oli loomulik asjade kulg ja abielluda oli niikuinii plaanis 
Tahaksin abielluda vaid armastusest ja soovist olla selle inimesega koos elu lõpuni...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.
Tsitaat:...mismoodi ?!? Ma võin Beith väita, et peale 7-aastast kooselu abielludes ei muutunud mul peretunde osas küll suurt enam miskit
Algne postitaja: Beith
/.../...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.
Ainult perekonnanimi muutus ja 1 sõrmus on nüüd sõrmes lisaks
.. Ainuke, mille pärast ehk abielluda
tahtsin, oli see sündmus, see päev ise
- see jääb mälestustesse ilusa ja kaunina... Muidu aga, usu, midagi suurt ei muutu
Mina pole enda jaoks veel seda ajendit leidnud
Kooselu on normaalne, aga miks ma pean kusagil mingeid allkirju andma ja riigilõivu maksma, et ma
ikka selle inimesega koos elan?
Ja kui peaksime avastama, et oleme lahku kasvanud, siis peaks ju veel hullema kammajjaa läbi käima....
Brrrrrrr, thanks but no, thanks!
Andke allakirjutanule andeks, mis sa ühest anarhistist ikka tahad 
Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
Tahaksin abielluda vaid armastusest ja soovist olla selle inimesega koos elu lõpuni...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.
Tsitaat:Võib-olla jah ei muutu, kui aastaid on juba kodu mängitud piltlikus mõttes ja lapsed on olemas. Kui aga kaks noort inimest on küll koos elanud, aga mitte pea et kümnendit ja neil ei ole veel näiteks järelkasvu ... Siis muutub küll midagi. Äkki saab SINUST ja MINUST MEIE. Minul tekitas see päev küll erilise pöörde kokkukuuluvustundes. Või oli siis asi ses kirikus antud sõnas? Et lihtsalt ripun liiga sõnades ja jäin antud tõotusse kinni loorisaba pidi?
Algne postitaja: pisimimm
Tsitaat:...mismoodi ?!? Ma võin Beith väita, et peale 7-aastast kooselu abielludes ei muutunud mul peretunde osas küll suurt enam miskit
Algne postitaja: Beith
/.../...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.Ainult perekonnanimi muutus ja 1 sõrmus on nüüd sõrmes lisaks
.. Ainuke, mille pärast ehk abielluda tahtsin, oli see sündmus, see päev ise
- see jääb mälestustesse ilusa ja kaunina... Muidu aga, usu, midagi suurt ei muutu
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: kodukiisu
Enne abielu oli ebakindel tunne, u nagu lihtsalt et "käime" vms, ei olnud tunnet et nüüd oleme pere;
mulle oli see tunne oluline - et kuulume kokku ja minu jaoks abielu muutis meie suhted rohkem "perelikumaks" kui nii võib öelda...![]()
Tsitaat:Ei ole see abielu imerohi, mis päästab karidest ja sunnib inimesi rääkima asju selgeks. Suhe nagu suhe ikka. Samade karidega. Kui kaks inimest sellega tööd teha ei taha, siis võib see "paberile püstitatud kindlus" kukkuda kokku kui kaardimajake. Siduma peab sisemine soov, st enam siduma kui paberilik asjaajamine või selle keerukus.
Algne postitaja: Beith
/.../Minule tundub, et abielu annab turvatunde, ja seob kahte inimest kindlamalt kokku. Kuid ega abielu ei ole mingi vangistus, millest tahte korral ei pääseks. Kui tahtmist on , siis võid igal ajal lahutuse sisse anda. Samas võib aga see paber päästa pere mõtetust ja kergekäelisest lõhkumisest. Äkki annab just see ajendi asja lahendamiseks ja selgeks rääkimiseks.
/.../
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
mida küsimus
a kui vastata siis: laps
Tsitaat:
Algne postitaja: Renx
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
mida küsimus
a kui vastata siis: laps
see vist kõige labasem ajend abiellumiseks....
kuulnud ja näinud selliseid perekondi küll ja küll....ja välja pole midagi tulnud....
..see ei anna ju midagi...inimesed peaks ikka abielluma armastusest üksteise vastu...
Mitte küll alati...
oma helesinises maailmas kujutan endale ette, et ainsaks ajendiks saab olla SOOV abielluda ..... eks näis, kuis läheb 
Minul sugulane abiellus lapse pärast. Nüüd on neil veel teinegi laps, kuid pereõnne ma küll näinud ei ole. Juba esimesel abieluaastal hakkas mees
käima mööda teiste naiste voodeid. Vihkan seda inimest just tema kahepalgelisuse pärast.
Aga enda ajend abiellumiseks? Igatahes kindlasti mitte lapse pärast. Ja hetkel ma paneks jooksu, kui keegi tahaks minuga abielluda...
Abiellumise ajendina tuleb arvesse vaid armastus, st. teineteisele ja teineteise pärast. Sest muudmoodi kaks inimest elu ette lihtsalt ei kujuta.
Ei usu mina sellesse kohusetundele järgnevasse armastusse. Ja kõigepealt tulen siinkohal MINA ja alles siis kõik muu.
Ikka armastusest ja kui mees palub....ise end suruma ei hakkaks....
kunagi sai vist jah rohkem lapse pärast abiellutud ja ehk ka harjumusest, kuna kaua juba oli koos oldud, hakka siis veel uut sebima kui suhe toimis...
oeh jah eks ma ka siis pajatan natukene. minu tulevase soov on minu naine olla.. alatiseks.. ja minu soov on tema mees olla kunni surmani. seega olen
otsustanud et palun teda naiseks mõne kuu pärast.. sest on veel asju mida ma peaksin temas tundma õppima.. üksteise usaldamine on täielik. aga kade
olen ma ikkagi
Tahan kindlustada oma suhet kihlumise ja abiellumisega hiljem. Tahan et mu naine tunneb ennast kindlalt ja kõik käib ikkagi
vastastiku suhtumisest. Minu jaoks ei mängi vanus rolli sest ma olen 23 ja naine on 24 ning täie mõistuse juures. Lapsesaamise nõusolek on naise poolt
juba saadud aga asi on minus
nimelt ei tunne veel et oleks vaja neid hetkel. a kui tuleb siis pole vastu
võtan kahe käega vastu ehkki läeb
majandulikult natukene raskeks 
Kennu, sa oled õigel teel
/me patsutab õlale: Ole tubli! 
Tsitaat:Nii armas lugeda
Algne postitaja: kennu
oeh jah eks ma ka siis pajatan natukene. minu tulevase soov on minu naine olla.. alatiseks.. ja minu soov on tema mees olla kunni surmani. seega olen otsustanud et palun teda naiseks mõne kuu pärast.. sest on veel asju mida ma peaksin temas tundma õppima.. üksteise usaldamine on täielik. aga kade olen ma ikkagiTahan kindlustada oma suhet kihlumise ja abiellumisega hiljem. Tahan et mu naine tunneb ennast kindlalt ja kõik käib ikkagi vastastiku suhtumisest. Minu jaoks ei mängi vanus rolli sest ma olen 23 ja naine on 24 ning täie mõistuse juures. Lapsesaamise nõusolek on naise poolt juba saadud aga asi on minus
nimelt ei tunne veel et oleks vaja neid hetkel. a kui tuleb siis pole vastu
võtan kahe käega vastu ehkki läeb majandulikult natukene raskeks
![]()
Abiellusime selleks, et saada tagasi naise koolituskulusid maksuametilt, nii et raha pärast. Muud põhjust polnud.
Tsitaat:
Algne postitaja: kennu
oeh jah eks ma ka siis pajatan natukene. minu tulevase soov on minu naine olla.. alatiseks.. ja minu soov on tema mees olla kunni surmani. seega olen otsustanud et palun teda naiseks mõne kuu pärast.. sest on veel asju mida ma peaksin temas tundma õppima.. üksteise usaldamine on täielik. aga kade olen ma ikkagiTahan kindlustada oma suhet kihlumise ja abiellumisega hiljem. Tahan et mu naine tunneb ennast kindlalt ja kõik käib ikkagi vastastiku suhtumisest. Minu jaoks ei mängi vanus rolli sest ma olen 23 ja naine on 24 ning täie mõistuse juures. Lapsesaamise nõusolek on naise poolt juba saadud aga asi on minus
nimelt ei tunne veel et oleks vaja neid hetkel. a kui tuleb siis pole vastu
võtan kahe käega vastu ehkki läeb majandulikult natukene raskeks
![]()
Mina abiellusin esimest korda kui olin 17 seda lapse pärast sest muudmoodi ei kujutanud me keegi seda ette.
Teist korda abiellunud pole ,sest selgeks saanud see,et abiellutakse ikka armastuse ja muu sellega kaasneva pärast.
Ma praegu mõtlengi just abiellumise ajendi peale...Ning veidi teisest nurgast...Armastusega on nagu on...eluaeg valed mehed meeldinud...nii, et see
punkt tuleb kõrvale jätta...
Hilisemas eas pidigi abiellumine rohkem mõistuse, mitte tunnete järgi toimuma...
Ma nüüd täitsa selgelt mõtlengi seda, et mis ja kuidas mul lastele parem oleks...enda peab kahjuks tagaplaanile jätma, sest omale rahuldavat lahendit
võibki otsima jääda...
Ja nii ma mõtlengi, et kas abiellumine puht praktilistel ajenditel oleks alatu,
sest armukese variant tuleks siis kohe päevakorda...?
Ah, ma ei tea...
No mu kunagine sõbranna hakkas kokku elama just selle praktilise ajendi pärast (lihtsalt kooselu)....isegi sis ei läinud lahku, kui mehelt kord lüüa
sai, hirmus mees mu arust! - nii olekult kui välimuselt, võrreldes teistega, mis tal olnud on...aga tal oli auto ja väike majapidamine....
asjad, mille pärast mina poleks kunagi kellegagi kokku elama hakanud....
aga nuh, mida keegi oluliseks peab......
põhiline oli veel see, et nii kui kokku elama hakkasid, katkesid ka meie suhted, kuna mehele ei meeldind, et naine ringi kolab mööda sõbrannasid....
Ma pole kah just eluaeg materiaalsust eriti hinnanud...aga, lapsed kasvavad...Ma küll üritan ja püüan, aga kõike...ah, pooltki sellest kõigest ma
neile anda ei suuda...Poisile oleks isa vaja...õigemini isa aseainet... Vanaisa ju on, seda siiski vähe...
Samas, tegelikult end kellegiga siduda ei tahaks, aga tuleviku perspektiivis...et pensionipõlves üksinda ei peaks olema...Aastad lähvad ja aeg koos
nendega...võimalusi jääb iga päevaga vähemaks...
Ma tõesti ei tea...
püsimatu, mõistan sind suurepäraselt....ise samas seisus olnud.
Aga isa aseainet pole kah siiani leidnud ja pole nagu enam vajagi, pigem on nüüd rohkem tarvis endale meest kui poistele isa....
Peaks järgmine aasta jõuluvanale kirjutama, et ühe korraliku mehe tooks...Sellise keda tarvitada parajasti siis ,kui tuju ja tahtmist on... kuskile
välja vaja kahekesi minna, võtaks koos kleidiga riidepuult käevangu ja pärast riputaks tagasi...irw
/krt, ma hakkan vananedes iga päevaga rohkem feminismistuma/
Ajendiks võib olla soov peret luua,kui laps on tulemas,soov siduda või lihtsalt armastus ajendeid on enamgi
kui mina kunagi abiellun, siis armastusest ja soovist olla selle inimesega koos oma elupäevade lõpuni.
abiellusime soovist olla koos, oleme siiani.
Lihtsalt SEE AEG jõudis kätte. Ei oska muudmoodi seletada.
Ma ei näe abielus eriti midagi rohkem püha, kui lihtsalt kooselus.
Seega mul ei olegi mingit ajendit see reis ette võtta. Ainult peo ja kleidi ja lapsepõlveunistuste pärast ma seda kah tegema ei hakka.
Seega peaks ikka meeletult hea põhjus olema, miks ma "jah" vastaks.
kui suur oleks armastus ja suur tahe luua yhine kodu ja kõik selle juurde kuuluv...vat siis sooviks abielluda...
Peaks ütlema, et armastus. Me olime pööraselt armunud.
Paar õhtut tagasi rääkisime ka siis abiellumisest ja isegi põhjustest natukene. Hetkel ei ole kummalgi soovi end paberiga siduda, kuna oleme niigi
koos ja ei kavatse kuhugi teineteise juurest minna. Aga kui ta minu kõrvalt ära kaoks... lihtsalt... kuna tal on selline töökoht, milles peituvad omad
ohud, siis oli selline välkmõte, aga see tunduks nagu surmasuus oleva inimese appikarje ja mitte päris õige.
Mind ajendaks abielluma see , kui ma jääksin rasedaks, aga ei ole majanduslikult kindlustatud... Et see annaks mingigi kindlustunde...
Leian, et kui abielluda siis ikka kirikliku laulatusena. Just tulin sellisest pulmast....ikka väga kena oli see laulatus. Noorpaar lausa õitses õnnest ja pruudil tulid ka pisarad silma laulatuse ajal... tulid mullegi...väga hingelised hetked olid need...
Laps ikka .
Njah...kunagi abiellun ma niikuinii...eks siis näis kellega.
minu meelest on see loomulik asjade käik ja arusaam inimeste vahel, et nad on valmis millekski suuremaks, millekski mis peaks siduma kogu eluks...aga
krt seda teab, miks sellest selline probleem on tehtud
plaan abielluda teist korda
esimene läks nigu ullivuudi abielu - kolm kuud ja saigi kõik. noored ja uljad ja sarved siledaks nudiks nühkimata.
aga põhjused oleks - abielu tundub aus materiaalses mõttes garantii, vaimses mõttes
- usaldus teise vastu, näitab tahet püüda armastada rohkem kui natukene. Vabalt koos on muidugi tore, aga see praokil tagauks, mis alati lubab jalga
lasta, kui raske on....
nii mõtlesime meie - ja see, et titeootel olen, lisab mõttele ja soovile lihtsalt peretunnet ja soojust.
ise pole leidnud yhtegi pohjapanevat ajendit abiellumiseks.... ja kui elukaaslane nii traditsioonides kinni poleks, siis vist ei saakski tanu alla 
esimene kord läks peaaegu et kihlveo peale... arvasime mõlemad vist, et teine hüppab alt ära. valesti arvasime.
Tsitaat:
Algne postitaja: synoptik
...ja uuesti abiellusin kuna teine mees väga soovis.Ta tahtis lihtsalt mulle oma nime ja austust anda...![]()
Abiellutud sai ikka suurest armastusest ja üldse teisiti ei tundunudki kooselu õige...aga kui kahe aasta pärast laps sündis,siis hakkas kõik allamäge veerema,ei tea kas mehe armukadedus lapse suhtes või mis...
Kennu ja Hannes63 arvamusega olen väga nõus.Kujutan seda asja ka niimoodi ette.Aga ise pole ei abielus ega vabaabielus olnud ja vanus kasvab,kui
kolmkümmend saan,kas siis tasubki enam valge kleidi ja looriga seoses ühtteist ette kujutada.Mida teised arvavad.Millal oleks tarvis otsad kokku
tõmmata ja leida mõni muu tegevus,või hobi,ja jätta poistest mõtlemine.Kui vanalt algab vanadus.
Ega ma üksi otsi ei anna ka,aga olen vist ikkagi juba teaduslik fenomen. 
Tsitaat:Oh jah .. Olid ajad .. Tuli meelde see kuis ma omaenda laulatusel pisaraid veeretasin, see hetk oli nii ilusaks tehtud. Pisarad voolasid ja käsi värises pruudikimbu all ..
Algne postitaja: hannes63
Leian, et kui abielluda siis ikka kirikliku laulatusena. Just tulin sellisest pulmast....ikka väga kena oli see laulatus. Noorpaar lausa õitses õnnest ja pruudil tulid ka pisarad silma laulatuse ajal... tulid mullegi...väga hingelised hetked olid need...
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
abiellusime soovist olla koos, oleme siiani.
pole veel abielus aga ajendiks on kindlasti ARMASTUS
ilma selleta mitte ei saa 
Kuulake vana ja tarka naist, kes elus nii mõndagi näinud
Abielu ei kindlusta suhet ega anna reaalset turvalisust. Turvatunnet jah, aga tunded on teadupärast petlikud.
Abielunaisele ei ole abielulepinguga tegelikult tagatud materiaalne kindlustatus. Kui mees on töötu, õpib, joob või mängib oma sissetulekud maha, siis
on naise olukord abielus tegelikult halvem kui oleks vabana.
Abielu ei garanteeri armastuse püsimajäämist.
Ainus põhjus abielluda oleks: suur uhke pidu kõigile sõpradele ja võimalus ilusat kleiti kanda.
Abielluja peaks endalt küsima: kas ma tahan seda inimest nii heas kui halvas toetada? Kas ma tahan temaga koos vanaks saada?
Kakskümmend kolm valget roosi ja kihlasõrmus
No armastus ikka. Aga eks see rohkem mehe mõte oli.
kuna me juba nagunii koos elasime ja meil oli juba tol hetkel kaks imearmast last.Miks mitte võtta endale laste ja mehega sama perekonnanimi?
Pole veel abielus, aga tulevikus kindlasti abiellun. Ajendit sellele on vast raske leida, eks ma poen ikka jälle oma klassikaliste maailmavaadete taha. Lihtsalt leian, et on õige ka abielluda naisega kellega tahad veeta koos kogu elu ja ühise pere luua. Siiani pole abiellunud veel sellepärast, et pole majanduslikult veel sellisel järjel ja lihtsalt ei näe mõtet abiellumisel ainult kusagil perekonnaseisuametis, koos vanemate ja paari sõbraga. Kui ültse abielluda, siis peab see ka klassikaliselt läbi viidud tseremoonia olema, koos korraliku peo ja külalistega, pumavana ja ansambliga. See on päev mis peab kogu eluks meede jääma ja see mälestus peab olema ainult ülivõrdes, loetakse pulmapäeva ju ikkagi elu üheks õnnelikumaks päevaks.
Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
Tahaksin abielluda vaid armastusest ja soovist olla selle inimesega koos elu lõpuni...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.
Tsitaat:
Algne postitaja: aive
ühine perekonnanimi lihtsustab näiteks ühiste asjade ajamist...
Tsitaat:
ja veel, et iga lits ei tule küsima, et kes sa talle siuke oled ja otsustab mehe üle lüüa...
yhiskondlikud normid, raha, kindlustunne, yksinduse valtimine, tasuta koduabiline, odav seks, rasedus, maksusoodustused.
keegi vaitis kunagi ka, et armastus.