Board logo

Ajend abiellumiseks.
tiina - 10.03.2003 kell 14:24

Mis teid ajendas just seaduslikult abielluma?
Kindlasti on siin ka inimesi, kes mitmendat korda abielus. Kas on siis uus abielu kuidagi parem ja valitu osutus õigemaks? Või mängib siiski rolli vanus ja elutarkus? Kas eelmine/eelmised abielud üdini halvad olnud, või on nedest siiski ka midagi õppida olnud?

Mis üldse paneb arvama, et seekord läheb teisiti, kui eelmine kord ja nüüd on kooselu, mis kestab elu lõpuni?


pisimimm - 10.03.2003 kell 15:01

Jaa, mina pole kordagi abielus olnud, kuid see-eest mees mul teisel ringil...tema eest võin miskit ehk rääkida... Eelmine abielu läks karile, kuna lihtsalt inimesed ei klappinud... kuid sellest piisas, et mees abielu kardab. Oleme sellest rääkinud nii ja naa pidi, kuid tema leiab, et tema tunneb end paremini vabas suhtes, mis pole mingite reeglite järgi paika pandud. Seda usun küll, et iga inimene õpib oma eelmistest suhetest üht-teist ja oskab järgmisel korral paremini valida ja usun, et valib parema... Ahjaa, eile tuli koduses miljöös jutuks tuludeklaratsioon ja sellega seoses hakkas mees mõtlema abielule et nii oleksime saanud rohkem raha tagasi... Nii et ma võin nüüd varsti ettepanekut ootama hakata , et järgmisel aastal targemad olla ja riigilt rohkem raha välja pumbata - no elame näeme...


Venom - 10.03.2003 kell 16:01

mida küsimus
a kui vastata siis: laps


pisimimm - 10.03.2003 kell 16:07

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
mida küsimus
a kui vastata siis: laps


Mul ei läinud see nõks enam läbi, oli juba korra proovitud variant ja ei lõppend hästi...mis ma loodan, et sinuga ei juhtu...


cleona - 10.03.2003 kell 16:33

Polnudki vist ajendit,tundus asjade loomuliku käiguna.Kiirendav asjaolu oli et enne lapse sündi saaks asja tehtud,pole hiljem sekeldamist.Aga kindlasti ei olnud see põhjus!


muhhin - 10.03.2003 kell 18:13

Jääb üle ainult kaasa noogutada


roosi - 10.03.2003 kell 20:07

Ütleme nii et meid ajendas seaduslikult abielluma see,et kuna mees oli sel ajal sõjaväes siis ta tahtis lihtsalt pikemat puhkust saada.Ja nii otsustasimegi abielluda et mees nati puhata saax


synoptik - 10.03.2003 kell 21:55

Minu esimene abielu purunes vägivalla tõttu ja uuesti abiellusin kuna teine mees väga soovis.Ta tahtis lihtsalt mulle oma nime ja austust anda...


Venom - 11.03.2003 kell 08:11

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Mul ei läinud see nõks enam läbi, oli juba korra proovitud variant ja ei lõppend hästi...mis ma loodan, et sinuga ei juhtu...


Ei taipa mida mõtled? Mismoodi ei lõppend hästi? Juhtus lapsega ... vms?
Ja mis minuga ikka juhtuda saab?


ipsu - 11.03.2003 kell 08:58

olen teist korda abielus ........kunagi mõtlesin et teis korda ma seda viga enam ei tee aga....
Kuna mul on laps esimesest abielust siis ajendas mind suhteid ametlikult vormistama just tema, mõtlesin et kui minuga peaks midagi juhtuma siis on tal keegi kes ta eest hoolitseks.


pisimimm - 11.03.2003 kell 09:18

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Mul ei läinud see nõks enam läbi, oli juba korra proovitud variant ja ei lõppend hästi...mis ma loodan, et sinuga ei juhtu...


Ei taipa mida mõtled? Mismoodi ei lõppend hästi? Juhtus lapsega ... vms?
Ja mis minuga ikka juhtuda saab?


Abiellusid lapse pärast, kuid küllalt ruttu läks elu lahku ... sellepärast ei lõppend hästi..., abileu ei lõppend hästi...


tiina - 11.03.2003 kell 09:46

Arvan, et tarkus tuleb koos aastatega ja elu õpetab elama. Loomulikult ei saa elada koos ilma armastuseta ...mina vähemasti ei suuda ja seda on ka elu mulle näidanud...et ainult mõistusega kokku pandud asjad, ei püsi koos. Kurb kui inimene ei õpi teiste vigadest vaid ikka ise kõik järgi proovib omal nahal

Praegu olen abielus, kus on nii tunded, kui mõistus. Loodan, et see on püsiv ja elutarkust piisavalt, et seda hoida. Muidugi 100 % garantiid pole kunagi kellelgi.

Ajendeid, miks ametlik abielu sõlmida oli mitu. Olid mõistuse poolt ajendid ja ka südame ja tunnete poolt...nii et klappis kõik kenasti....minu arust nii pebki olema. Aga eks seda näita aeg...kas pidi nii olema ja kas sai õigesti tehtud....oletada ette ei saa midagi


Venom - 11.03.2003 kell 09:47

aa
vai nii
nuh mul seda mureet õnneks ei paista olevat, kuna laps ei olnud ainus põhjus, lihtsalt ta määras aja


meryli - 11.03.2003 kell 10:10

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Arvan, et tarkus tuleb koos aastatega ja elu õpetab elama. Loomulikult ei saa elada koos ilma armastuseta ...mina vähemasti ei suuda ja seda on ka elu mulle näidanud...et ainult mõistusega kokku pandud asjad, ei püsi koos. Kurb kui inimene ei õpi teiste vigadest vaid ikka ise kõik järgi proovib omal nahal

Praegu olen abielus, kus on nii tunded, kui mõistus. Loodan, et see on püsiv ja elutarkust piisavalt, et seda hoida. Muidugi 100 % garantiid pole kunagi kellelgi.

Ajendeid, miks ametlik abielu sõlmida oli mitu. Olid mõistuse poolt ajendid ja ka südame ja tunnete poolt...nii et klappis kõik kenasti....minu arust nii pebki olema. Aga eks seda näita aeg...kas pidi nii olema ja kas sai õigesti tehtud....oletada ette ei saa midagi

pölegi midagi lisada


pisimimm - 11.03.2003 kell 10:18

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
aa
vai nii
nuh mul seda mureet õnneks ei paista olevat, kuna laps ei olnud ainus põhjus, lihtsalt ta määras aja


Siis mul hea meel, oleks ta mulgi nii läinud, jääb vaid ohata...


Lola69 - 14.03.2003 kell 19:47

Ajend?
TAHTSIN abielluda ja väga just selle mehega. Ja tema minuga. Armastus oleks ühesõnaline põhjus. See tundus ainuvõimaliku lahendusena

Aga ma tean juhtu, mil ma kindlasti ei abielluks. Last oodates. Ma pean tundma, et samm saab astutud vaid minu pärast mitte lapse. Ma ei tea ... On selline uid sees. Mis parata.


joosu - 14.03.2003 kell 22:15

Nagu polnudki mingit ajendit. Lapsed olid juba enne olemas, koos elatud pea 8 aastat. Lihtsalt tuli sel hetkel äratundmine ja tahtmine asi ka ametlikult vormistada. Austusest ja armastusest üksteise vastu. Rohkemat polnud vajagi.


Hiirekas - 24.03.2003 kell 21:17

Huvitav, minul on vist mingi kiiks küljes. Seni kuni abielust ei räägita, olen nagu kenasti paikas. Aga siis pöördub äkki valge mustaks ja vajadus pageda võtab maad. Ma isegi ei tea miks.


li-li - 25.03.2003 kell 12:39

eeh..olex ikka pidanud ema kuulama ,polex iial abiellunud ex abielu oli küll rohkem tookord lapse pärast ja mehe peale käimisele......abielu võiks kuidagi püham tunduda,siis äkki ellux ka


Frida78 - 27.03.2003 kell 00:14

Ma polegi veel siiani ühtki head ajendit leidnud, miks abielluda. Elame mehega seitsmendat aastat koos ja oleme nii kah läbi saanud. Noh, seaduslikus mõttes oleks see mõnikord kasuks tulnud, aga... Ma võin öelda kah, miks pole me veel abiellunud - nimelt ei taha me midagi väikest (et paar lähemat sõpra) ja suure pulmapeo (et kutsuks need, keda tahaks ja peaks)jaoks napib meil raha. Nagu tavaliselt noortel ikka.
Aga kui nuputad mõne veel mõjuvama põhjuse, miks abielluda, siis anna teada..


ullike - 27.03.2003 kell 16:09

Arvan, et kui üks kord on see asi ära proovitud, abielu nimelt, siis peab ikka vääääääääga tugev tõmme olema, et veelkord niisugust asja katsetada Kuigi mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem on neid, kes seda üleüldse katsetavad Nii et minu meelest on see nähtus määratud peaaegu-väljasuremisele


Venom - 27.03.2003 kell 16:24

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Siis mul hea meel, oleks ta mulgi nii läinud, jääb vaid ohata...


mi sa ikka ohkad
elu tuleb ike edasi elada
ja püsti päi ning sirge seljaga


pisimimm - 27.03.2003 kell 22:22

Noh, tegelt elangi nii...ja olen oma eluga rahul ka ...abiellumine ei ole veel kinnisideeks saanud...


Krissu - 04.04.2003 kell 07:48

/me ei plaanigi abielluda. Vabaabielu aga ok. Muret vähem.Ajen?! Oh ei.See asi tuleb, siis tuleb loomulikult iga inimesele ise kätte.


PrettyLizi - 09.05.2003 kell 20:37

Kui peaks kunagi abielluma, siis ainult mõlema poolse sügava tahtmise korral.

Ei lapsed, hetk, ühiskond jne. ei pane mind küll abielluma. see siiski kahe inimese oma vaheline armastuse avaldus ja väga isiklik.


Hiirekas - 20.05.2003 kell 12:31

Siiani pole miski mind abiellumu sundinud. Tõesti ei tea, mis see peaks olema.


kodukiisu - 22.09.2003 kell 16:54

ajend oli armastus ja veendumus et oleme teineteise jaoks

abiellumist planeerisime juba eelmise aasta jõulude ajal - pulmapäev pidi olema see suvi. märtsis jäin ka rasedaks. nüüd on vahest kuulda kommentaare et lapse pärast abiellusime - nii see tegelt ei old. see et tita tuleb oli loomulik asjade kulg ja abielluda oli niikuinii plaanis


Beith - 23.09.2003 kell 10:56

Tahaksin abielluda vaid armastusest ja soovist olla selle inimesega koos elu lõpuni...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.


pisimimm - 23.09.2003 kell 11:23

Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
/.../...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.
...mismoodi ?!? Ma võin Beith väita, et peale 7-aastast kooselu abielludes ei muutunud mul peretunde osas küll suurt enam miskit Ainult perekonnanimi muutus ja 1 sõrmus on nüüd sõrmes lisaks .. Ainuke, mille pärast ehk abielluda tahtsin, oli see sündmus, see päev ise - see jääb mälestustesse ilusa ja kaunina... Muidu aga, usu, midagi suurt ei muutu


madu - 23.09.2003 kell 12:16

Mina pole enda jaoks veel seda ajendit leidnud Kooselu on normaalne, aga miks ma pean kusagil mingeid allkirju andma ja riigilõivu maksma, et ma ikka selle inimesega koos elan? Ja kui peaksime avastama, et oleme lahku kasvanud, siis peaks ju veel hullema kammajjaa läbi käima.... Brrrrrrr, thanks but no, thanks!
Andke allakirjutanule andeks, mis sa ühest anarhistist ikka tahad


kodukiisu - 31.10.2003 kell 10:31

Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
Tahaksin abielluda vaid armastusest ja soovist olla selle inimesega koos elu lõpuni...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.


Ise mõtlen täpselt samamoodi. Enne abielu oli ebakindel tunne, u nagu lihtsalt et "käime" vms, ei olnud tunnet et nüüd oleme pere;
mulle oli see tunne oluline - et kuulume kokku ja minu jaoks abielu muutis meie suhted rohkem "perelikumaks" kui nii võib öelda...


Lola69 - 31.10.2003 kell 10:59

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
/.../...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.
...mismoodi ?!? Ma võin Beith väita, et peale 7-aastast kooselu abielludes ei muutunud mul peretunde osas küll suurt enam miskit Ainult perekonnanimi muutus ja 1 sõrmus on nüüd sõrmes lisaks .. Ainuke, mille pärast ehk abielluda tahtsin, oli see sündmus, see päev ise - see jääb mälestustesse ilusa ja kaunina... Muidu aga, usu, midagi suurt ei muutu
Võib-olla jah ei muutu, kui aastaid on juba kodu mängitud piltlikus mõttes ja lapsed on olemas. Kui aga kaks noort inimest on küll koos elanud, aga mitte pea et kümnendit ja neil ei ole veel näiteks järelkasvu ... Siis muutub küll midagi. Äkki saab SINUST ja MINUST MEIE. Minul tekitas see päev küll erilise pöörde kokkukuuluvustundes. Või oli siis asi ses kirikus antud sõnas? Et lihtsalt ripun liiga sõnades ja jäin antud tõotusse kinni loorisaba pidi?

See päev muutis palju. Kuigi sellele eelnes ka oma kolm aastat elu, üheskoos.


Beith - 31.10.2003 kell 15:30

Tsitaat:
Algne postitaja: kodukiisu

Enne abielu oli ebakindel tunne, u nagu lihtsalt et "käime" vms, ei olnud tunnet et nüüd oleme pere;
mulle oli see tunne oluline - et kuulume kokku ja minu jaoks abielu muutis meie suhted rohkem "perelikumaks" kui nii võib öelda...


No täpselt. Elad küll koos, ent ei tea, kuidas inimeste ees oma elukaaslast tutvustadagi. KAs öelda
elukaaslane- no see ta ju on, kuid kuidagi nii kõle sõna. Vähemalt minujaoks.Elukaaslane võib ju olla ka nt. mingi suva inimene, kellega koos korterit jagad.
Poisssõber-võib kah öelda, kuid ei mõtle temast kui poisist.
Mees-no võib öelda, kuid see käib rohkem nagu abielumehe kohta.
Jne.jne.

Tegelt võib kõiki neid sõnu kasutada, kuid siiski tunned, et midagi jääb puudu.
Juba ühiskond aktsepteerib seda suhet rohkem, mis on abieluaktiga kinnitatud.

Njah, eks see ole jälle individuaalne probleem ning maailmakäsitlemine.
Samas, ma ei hakkaks küll mitte ühelegi mehele peale suruma abielu, kui tema seda ei soovi. See on ikka otsus, mis tuleb mõlemapoolse soovil ja tahtel täide viia.Minule tundub, et abielu annab turvatunde, ja seob kahte inimest kindlamalt kokku. Kuid ega abielu ei ole mingi vangistus, millest tahte korral ei pääseks. Kui tahtmist on , siis võid igal ajal lahutuse sisse anda. Samas võib aga see paber päästa pere mõtetust ja kergekäelisest lõhkumisest. Äkki annab just see ajendi asja lahendamiseks ja selgeks rääkimiseks.

Vot ei ole nii palju kogemusi, et nii kindlalt seda asja teaks.
Hiljem:Enne peaksin vist ikka abielluma, et üldse midagi tarka selle kohta öelda.


Lola69 - 31.10.2003 kell 15:53

Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
/.../Minule tundub, et abielu annab turvatunde, ja seob kahte inimest kindlamalt kokku. Kuid ega abielu ei ole mingi vangistus, millest tahte korral ei pääseks. Kui tahtmist on , siis võid igal ajal lahutuse sisse anda. Samas võib aga see paber päästa pere mõtetust ja kergekäelisest lõhkumisest. Äkki annab just see ajendi asja lahendamiseks ja selgeks rääkimiseks.
/.../
Ei ole see abielu imerohi, mis päästab karidest ja sunnib inimesi rääkima asju selgeks. Suhe nagu suhe ikka. Samade karidega. Kui kaks inimest sellega tööd teha ei taha, siis võib see "paberile püstitatud kindlus" kukkuda kokku kui kaardimajake. Siduma peab sisemine soov, st enam siduma kui paberilik asjaajamine või selle keerukus.

Turvatunne? Kindlasti on seda abielus. Aga kellele milline oluline on? Varaline? Mõnele naisele on oluline teadmine, et lahkuminnes on tal õigus osale kahekesi loodust. Kellele mis ...

/me usub sõnadesse ... kuni surm meid lahutab ... Rumal vist.


Renx - 31.10.2003 kell 16:02

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
mida küsimus
a kui vastata siis: laps


see vist kõige labasem ajend abiellumiseks....
kuulnud ja näinud selliseid perekondi küll ja küll....ja välja pole midagi tulnud....
..see ei anna ju midagi...inimesed peaks ikka abielluma armastusest üksteise vastu...


viidik - 31.10.2003 kell 16:04

Tsitaat:
Algne postitaja: Renx
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
mida küsimus
a kui vastata siis: laps


see vist kõige labasem ajend abiellumiseks....
kuulnud ja näinud selliseid perekondi küll ja küll....ja välja pole midagi tulnud....
..see ei anna ju midagi...inimesed peaks ikka abielluma armastusest üksteise vastu...


Tihtipeale tuleb ka armastus Mitte küll alati...


Kavaldaja - 31.10.2003 kell 16:24

oma helesinises maailmas kujutan endale ette, et ainsaks ajendiks saab olla SOOV abielluda ..... eks näis, kuis läheb


unistaja - 01.11.2003 kell 23:43

Minul sugulane abiellus lapse pärast. Nüüd on neil veel teinegi laps, kuid pereõnne ma küll näinud ei ole. Juba esimesel abieluaastal hakkas mees käima mööda teiste naiste voodeid. Vihkan seda inimest just tema kahepalgelisuse pärast.

Aga enda ajend abiellumiseks? Igatahes kindlasti mitte lapse pärast. Ja hetkel ma paneks jooksu, kui keegi tahaks minuga abielluda...


Lola69 - 02.11.2003 kell 16:07

Abiellumise ajendina tuleb arvesse vaid armastus, st. teineteisele ja teineteise pärast. Sest muudmoodi kaks inimest elu ette lihtsalt ei kujuta.

Ei usu mina sellesse kohusetundele järgnevasse armastusse. Ja kõigepealt tulen siinkohal MINA ja alles siis kõik muu.


kontorihiir - 02.11.2003 kell 18:57

Ikka armastusest ja kui mees palub....ise end suruma ei hakkaks....
kunagi sai vist jah rohkem lapse pärast abiellutud ja ehk ka harjumusest, kuna kaua juba oli koos oldud, hakka siis veel uut sebima kui suhe toimis...


kennu - 21.11.2003 kell 20:54

oeh jah eks ma ka siis pajatan natukene. minu tulevase soov on minu naine olla.. alatiseks.. ja minu soov on tema mees olla kunni surmani. seega olen otsustanud et palun teda naiseks mõne kuu pärast.. sest on veel asju mida ma peaksin temas tundma õppima.. üksteise usaldamine on täielik. aga kade olen ma ikkagi Tahan kindlustada oma suhet kihlumise ja abiellumisega hiljem. Tahan et mu naine tunneb ennast kindlalt ja kõik käib ikkagi vastastiku suhtumisest. Minu jaoks ei mängi vanus rolli sest ma olen 23 ja naine on 24 ning täie mõistuse juures. Lapsesaamise nõusolek on naise poolt juba saadud aga asi on minus nimelt ei tunne veel et oleks vaja neid hetkel. a kui tuleb siis pole vastu võtan kahe käega vastu ehkki läeb majandulikult natukene raskeks


kontorihiir - 21.11.2003 kell 21:35

Kennu, sa oled õigel teel

/me patsutab õlale: Ole tubli!


pisimimm - 21.11.2003 kell 22:40

Tsitaat:
Algne postitaja: kennu
oeh jah eks ma ka siis pajatan natukene. minu tulevase soov on minu naine olla.. alatiseks.. ja minu soov on tema mees olla kunni surmani. seega olen otsustanud et palun teda naiseks mõne kuu pärast.. sest on veel asju mida ma peaksin temas tundma õppima.. üksteise usaldamine on täielik. aga kade olen ma ikkagi Tahan kindlustada oma suhet kihlumise ja abiellumisega hiljem. Tahan et mu naine tunneb ennast kindlalt ja kõik käib ikkagi vastastiku suhtumisest. Minu jaoks ei mängi vanus rolli sest ma olen 23 ja naine on 24 ning täie mõistuse juures. Lapsesaamise nõusolek on naise poolt juba saadud aga asi on minus nimelt ei tunne veel et oleks vaja neid hetkel. a kui tuleb siis pole vastu võtan kahe käega vastu ehkki läeb majandulikult natukene raskeks
Nii armas lugeda


jll - 26.12.2003 kell 15:23

Abiellusime selleks, et saada tagasi naise koolituskulusid maksuametilt, nii et raha pärast. Muud põhjust polnud.


lari - 26.12.2003 kell 18:20

Tsitaat:
Algne postitaja: kennu
oeh jah eks ma ka siis pajatan natukene. minu tulevase soov on minu naine olla.. alatiseks.. ja minu soov on tema mees olla kunni surmani. seega olen otsustanud et palun teda naiseks mõne kuu pärast.. sest on veel asju mida ma peaksin temas tundma õppima.. üksteise usaldamine on täielik. aga kade olen ma ikkagi Tahan kindlustada oma suhet kihlumise ja abiellumisega hiljem. Tahan et mu naine tunneb ennast kindlalt ja kõik käib ikkagi vastastiku suhtumisest. Minu jaoks ei mängi vanus rolli sest ma olen 23 ja naine on 24 ning täie mõistuse juures. Lapsesaamise nõusolek on naise poolt juba saadud aga asi on minus nimelt ei tunne veel et oleks vaja neid hetkel. a kui tuleb siis pole vastu võtan kahe käega vastu ehkki läeb majandulikult natukene raskeks




VÄGA VÄGA HEA on sellist asja lugeda. oleks selliseid rohkem
su naisel on kohutavlt vedanud


kati - 27.12.2003 kell 17:33

Mina abiellusin esimest korda kui olin 17 seda lapse pärast sest muudmoodi ei kujutanud me keegi seda ette.
Teist korda abiellunud pole ,sest selgeks saanud see,et abiellutakse ikka armastuse ja muu sellega kaasneva pärast.


püsimatu - 28.12.2003 kell 12:38

Ma praegu mõtlengi just abiellumise ajendi peale...Ning veidi teisest nurgast...Armastusega on nagu on...eluaeg valed mehed meeldinud...nii, et see punkt tuleb kõrvale jätta...
Hilisemas eas pidigi abiellumine rohkem mõistuse, mitte tunnete järgi toimuma...
Ma nüüd täitsa selgelt mõtlengi seda, et mis ja kuidas mul lastele parem oleks...enda peab kahjuks tagaplaanile jätma, sest omale rahuldavat lahendit võibki otsima jääda...
Ja nii ma mõtlengi, et kas abiellumine puht praktilistel ajenditel oleks alatu,
sest armukese variant tuleks siis kohe päevakorda...?
Ah, ma ei tea...


kontorihiir - 28.12.2003 kell 12:48

No mu kunagine sõbranna hakkas kokku elama just selle praktilise ajendi pärast (lihtsalt kooselu)....isegi sis ei läinud lahku, kui mehelt kord lüüa sai, hirmus mees mu arust! - nii olekult kui välimuselt, võrreldes teistega, mis tal olnud on...aga tal oli auto ja väike majapidamine....
asjad, mille pärast mina poleks kunagi kellegagi kokku elama hakanud....
aga nuh, mida keegi oluliseks peab......
põhiline oli veel see, et nii kui kokku elama hakkasid, katkesid ka meie suhted, kuna mehele ei meeldind, et naine ringi kolab mööda sõbrannasid....


püsimatu - 28.12.2003 kell 13:00

Ma pole kah just eluaeg materiaalsust eriti hinnanud...aga, lapsed kasvavad...Ma küll üritan ja püüan, aga kõike...ah, pooltki sellest kõigest ma neile anda ei suuda...Poisile oleks isa vaja...õigemini isa aseainet... Vanaisa ju on, seda siiski vähe...
Samas, tegelikult end kellegiga siduda ei tahaks, aga tuleviku perspektiivis...et pensionipõlves üksinda ei peaks olema...Aastad lähvad ja aeg koos nendega...võimalusi jääb iga päevaga vähemaks...
Ma tõesti ei tea...


kontorihiir - 28.12.2003 kell 13:23

püsimatu, mõistan sind suurepäraselt....ise samas seisus olnud.
Aga isa aseainet pole kah siiani leidnud ja pole nagu enam vajagi, pigem on nüüd rohkem tarvis endale meest kui poistele isa....


püsimatu - 28.12.2003 kell 13:33

Peaks järgmine aasta jõuluvanale kirjutama, et ühe korraliku mehe tooks...Sellise keda tarvitada parajasti siis ,kui tuju ja tahtmist on... kuskile välja vaja kahekesi minna, võtaks koos kleidiga riidepuult käevangu ja pärast riputaks tagasi...irw

/krt, ma hakkan vananedes iga päevaga rohkem feminismistuma/


maarika - 28.12.2003 kell 13:57

Ajendiks võib olla soov peret luua,kui laps on tulemas,soov siduda või lihtsalt armastus ajendeid on enamgi


muvelin - 05.01.2004 kell 12:26

kui mina kunagi abiellun, siis armastusest ja soovist olla selle inimesega koos oma elupäevade lõpuni.


susanna - 10.02.2004 kell 18:22

abiellusime soovist olla koos, oleme siiani.


Moria - 10.02.2004 kell 22:09

Lihtsalt SEE AEG jõudis kätte. Ei oska muudmoodi seletada.


Kayleigh´n I - 10.02.2004 kell 22:31

Ma ei näe abielus eriti midagi rohkem püha, kui lihtsalt kooselus.
Seega mul ei olegi mingit ajendit see reis ette võtta. Ainult peo ja kleidi ja lapsepõlveunistuste pärast ma seda kah tegema ei hakka.
Seega peaks ikka meeletult hea põhjus olema, miks ma "jah" vastaks.


eero - 11.02.2004 kell 01:40

kui suur oleks armastus ja suur tahe luua yhine kodu ja kõik selle juurde kuuluv...vat siis sooviks abielluda...


Brittle - 25.04.2004 kell 08:34

Peaks ütlema, et armastus. Me olime pööraselt armunud.


unistaja - 09.05.2004 kell 15:27

Paar õhtut tagasi rääkisime ka siis abiellumisest ja isegi põhjustest natukene. Hetkel ei ole kummalgi soovi end paberiga siduda, kuna oleme niigi koos ja ei kavatse kuhugi teineteise juurest minna. Aga kui ta minu kõrvalt ära kaoks... lihtsalt... kuna tal on selline töökoht, milles peituvad omad ohud, siis oli selline välkmõte, aga see tunduks nagu surmasuus oleva inimese appikarje ja mitte päris õige.


Dinxu - 09.05.2004 kell 20:55

Mind ajendaks abielluma see , kui ma jääksin rasedaks, aga ei ole majanduslikult kindlustatud... Et see annaks mingigi kindlustunde...


hannes63 - 19.03.2005 kell 22:09

Leian, et kui abielluda siis ikka kirikliku laulatusena. Just tulin sellisest pulmast....ikka väga kena oli see laulatus. Noorpaar lausa õitses õnnest ja pruudil tulid ka pisarad silma laulatuse ajal... tulid mullegi...väga hingelised hetked olid need...


Räsa - 20.03.2005 kell 18:35

Laps ikka .


anahid - 20.03.2005 kell 20:25

Njah...kunagi abiellun ma niikuinii...eks siis näis kellega.

minu meelest on see loomulik asjade käik ja arusaam inimeste vahel, et nad on valmis millekski suuremaks, millekski mis peaks siduma kogu eluks...aga krt seda teab, miks sellest selline probleem on tehtud


Trebs - 25.05.2005 kell 22:25

plaan abielluda teist korda

esimene läks nigu ullivuudi abielu - kolm kuud ja saigi kõik. noored ja uljad ja sarved siledaks nudiks nühkimata.

aga põhjused oleks - abielu tundub aus materiaalses mõttes garantii, vaimses mõttes
- usaldus teise vastu, näitab tahet püüda armastada rohkem kui natukene. Vabalt koos on muidugi tore, aga see praokil tagauks, mis alati lubab jalga lasta, kui raske on....

nii mõtlesime meie - ja see, et titeootel olen, lisab mõttele ja soovile lihtsalt peretunnet ja soojust.


Pipilota - 26.05.2005 kell 03:47

ise pole leidnud yhtegi pohjapanevat ajendit abiellumiseks.... ja kui elukaaslane nii traditsioonides kinni poleks, siis vist ei saakski tanu alla


delilah - 27.05.2005 kell 19:55

esimene kord läks peaaegu et kihlveo peale... arvasime mõlemad vist, et teine hüppab alt ära. valesti arvasime.


maipõrnikas - 28.05.2005 kell 11:31

Tsitaat:
Algne postitaja: synoptik
...ja uuesti abiellusin kuna teine mees väga soovis.Ta tahtis lihtsalt mulle oma nime ja austust anda...


väga ilusasti öeldud


Uudishimulik - 28.05.2005 kell 11:40

Abiellutud sai ikka suurest armastusest ja üldse teisiti ei tundunudki kooselu õige...aga kui kahe aasta pärast laps sündis,siis hakkas kõik allamäge veerema,ei tea kas mehe armukadedus lapse suhtes või mis...


bellatrix - 27.07.2005 kell 18:47

Kennu ja Hannes63 arvamusega olen väga nõus.Kujutan seda asja ka niimoodi ette.Aga ise pole ei abielus ega vabaabielus olnud ja vanus kasvab,kui kolmkümmend saan,kas siis tasubki enam valge kleidi ja looriga seoses ühtteist ette kujutada.Mida teised arvavad.Millal oleks tarvis otsad kokku tõmmata ja leida mõni muu tegevus,või hobi,ja jätta poistest mõtlemine.Kui vanalt algab vanadus.
Ega ma üksi otsi ei anna ka,aga olen vist ikkagi juba teaduslik fenomen.


Lola69 - 28.07.2005 kell 08:58

Tsitaat:
Algne postitaja: hannes63
Leian, et kui abielluda siis ikka kirikliku laulatusena. Just tulin sellisest pulmast....ikka väga kena oli see laulatus. Noorpaar lausa õitses õnnest ja pruudil tulid ka pisarad silma laulatuse ajal... tulid mullegi...väga hingelised hetked olid need...
Oh jah .. Olid ajad .. Tuli meelde see kuis ma omaenda laulatusel pisaraid veeretasin, see hetk oli nii ilusaks tehtud. Pisarad voolasid ja käsi värises pruudikimbu all ..
Nagu hiljem välja tuli, liigutas see nii mõndagi ka neist, kelles sellist asja poleks kirikukaarte all oodanud.


habe - 28.07.2005 kell 10:05

Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
abiellusime soovist olla koos, oleme siiani.


.. ja juba 35 aastat ...


kadre - 03.08.2005 kell 15:25

pole veel abielus aga ajendiks on kindlasti ARMASTUS ilma selleta mitte ei saa


Madame - 13.08.2005 kell 02:15

Kuulake vana ja tarka naist, kes elus nii mõndagi näinud
Abielu ei kindlusta suhet ega anna reaalset turvalisust. Turvatunnet jah, aga tunded on teadupärast petlikud.
Abielunaisele ei ole abielulepinguga tegelikult tagatud materiaalne kindlustatus. Kui mees on töötu, õpib, joob või mängib oma sissetulekud maha, siis on naise olukord abielus tegelikult halvem kui oleks vabana.
Abielu ei garanteeri armastuse püsimajäämist.
Ainus põhjus abielluda oleks: suur uhke pidu kõigile sõpradele ja võimalus ilusat kleiti kanda.


vicente - 25.09.2005 kell 22:30

Abielluja peaks endalt küsima: kas ma tahan seda inimest nii heas kui halvas toetada? Kas ma tahan temaga koos vanaks saada?


delilah - 26.09.2005 kell 09:29

Kakskümmend kolm valget roosi ja kihlasõrmus

No armastus ikka. Aga eks see rohkem mehe mõte oli.


lenxu - 26.09.2005 kell 09:41

kuna me juba nagunii koos elasime ja meil oli juba tol hetkel kaks imearmast last.Miks mitte võtta endale laste ja mehega sama perekonnanimi?


marga22 - 26.09.2005 kell 10:16

Pole veel abielus, aga tulevikus kindlasti abiellun. Ajendit sellele on vast raske leida, eks ma poen ikka jälle oma klassikaliste maailmavaadete taha. Lihtsalt leian, et on õige ka abielluda naisega kellega tahad veeta koos kogu elu ja ühise pere luua. Siiani pole abiellunud veel sellepärast, et pole majanduslikult veel sellisel järjel ja lihtsalt ei näe mõtet abiellumisel ainult kusagil perekonnaseisuametis, koos vanemate ja paari sõbraga. Kui ültse abielluda, siis peab see ka klassikaliselt läbi viidud tseremoonia olema, koos korraliku peo ja külalistega, pumavana ja ansambliga. See on päev mis peab kogu eluks meede jääma ja see mälestus peab olema ainult ülivõrdes, loetakse pulmapäeva ju ikkagi elu üheks õnnelikumaks päevaks.


aive - 01.10.2005 kell 21:42

Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
Tahaksin abielluda vaid armastusest ja soovist olla selle inimesega koos elu lõpuni...Abielludes tekib ka tugevam peretunne.

just pluss see, et ikkagi ametlikult vormistatud kooselu...ühine perekonnanimi lihtsustab näiteks ühiste asjade ajamist...elukaaslane on nii ja naa variant, aga abikaasa kõlab paremini...ja veel, et iga lits ei tule küsima, et kes sa talle siuke oled ja otsustab mehe üle lüüa
.....ka ei tahaks sünnitada vallaslast....igast pisipõhjusi ja ikka muidugi tugevad tunded ja naiivne soov olla selle inimesega elu lõpuni


madu - 02.10.2005 kell 13:25

Tsitaat:
Algne postitaja: aive
ühine perekonnanimi lihtsustab näiteks ühiste asjade ajamist...

Üldse mitte norimise pärast, aga milliste asjade ajamist see lihtsustab? Nt kui muidu võid rahumeeli oma 20 aastat vana autoparsa maha müüa, aga abielus olles pead võtma veel teisepoole nõusoleku jms. Koosolemise eelduseks on mo meelest ju usaldus ja siis ka mitteabielus olles ühist vara teise teadmata ju maha ei ärita.

Tsitaat:
ja veel, et iga lits ei tule küsima, et kes sa talle siuke oled ja otsustab mehe üle lüüa...

Sellega vast on küll rohkem nii, et palju sõltub ikka ülelöödavast kah - pole see abielus olemine takistuseks miskit, kui ikka tahtmine minna.

Mulle tundub, et nii abielu pooldajate kui selle vastu olevate inimeste põhjendused on vastaspoole jaoks üsna sarnaselt mitte kuigi sügava sisuga - iseenesest saab ju kuni surmani õnnelikult koos elada nii abielus olles kui mitte olles, asjaajamine on ja jääb hoolimata paberist või selle puudumisest ühtviisi bürokraatiaks, lastele on sõrmusest või "tühjadest pihkudest" olulisem turvaline, õnnelik ja armastust täis kodu jne.

Ühele ema, teisele tütar.


Pipilota - 21.03.2006 kell 00:20

yhiskondlikud normid, raha, kindlustunne, yksinduse valtimine, tasuta koduabiline, odav seks, rasedus, maksusoodustused.

keegi vaitis kunagi ka, et armastus.