
Olen külas mitmeid kordi sattunud olukorda kus toimub võõrustajate vahel negatiivne nähvamine või sõim. Nt ,,Ega sa mu ema ei ole&,, , ,,Mis sul
viga on?,, (negatiivse tooniga), ,,Mine p...i!,, Ma nimetan seda ebaviisakaks mölisemiseks/sõimuks, kus minul kui külalisel on piinlik.
Kas selline asi tuleb juba kodunt kaasa ja see ongi paljudel juhtudel peredes ok?
Või on korra üks lubanud endaga nii käituda ja siis see võetakse suhtluse osas kasutusele?
Kas see pole avalik vaimne vägivald?
Ma ise tunnen külalisena, et ma pean ilmselt lahkuma kuna sealt edasi vb pean hakkama mingit kaklust lahutama...
Ma leian, et lisaks peaks koheselt vabandama nende ees, kes satuvad sellisest asjast osa saama. Ma tunnen, et see on vb ok veel kahekesi olles kui
just ei minda nii isiklikust, kus peale seda jama tekib soov ka lahku minna kuna sõnade tõttu kaob armastus ja soov koos olla. Mingi austus võiks ju
olla kaaslase vastu...
Väga kummaline tutvusringkond Sul... Ei ole sattunud sellisesse seltskonda. Ja kui satuks, siis teistkorda sinna seltskonda ei läheks ka. Mina Sinu asemel, teeks karvaste sõnade kasutajale tõsise märkuse.
Ma laiendaksin teemat. Osa inimesi ongi niisugused, kes eriti teiste nähes-kuuldes armastavad halvasti öelda. Mõnikord on sellise ütleja teinepool täpselt vastupidise suhtumisega - et võõraste ees ei pesta oma musta pesu ja seepärast hoiavad hoolikalt oma suu kinni. Nii käibki pall ainult ühte väravasse. Kuna olen ise pidanud niiviisi ülekohut vaikselt kannatama ja vaikima, siis on mul siiani väga valus, kui niisugust asja kõrvalt näen.
Ühel juhul olen olnud mehe sõprade juures külas ja ei saanud ära minna kuna ööbisime sel põhjusel, et unustasime koduvõtmed peale haagiselamu
rentimist teise linna. Ei tahtnud nagu hotelli ka minna kui lubati öömaja.
Teine oli mu sõbranna, kes sõimas autos oma eksmeest minu ja ta eksmehe sõprade ees. Saatis p***i ja ütles, et mees on lits. Ma ootasin vaid hetke, et
jõuaks koju. Nii jube oli. Sõbranna oli roolis.
Pärast seda ütlesin alati, et ei saa külla minna siis kui mees ka kodus on. Mõtlesin, et kui ta on minuga kahekesi, siis vähemalt on kõik kena. Tõsi
nii ongi.
Muide sõbranna jättis mehe maha. Enne veel lõi jalaga vastu mehe sääreluud nii, et suur varvas sai luumurru ja oli suvel kuu aega kipsis.
Käsutamine külaliste kuuldes on ka jube piinlik. Selline vastik, kus sõna palun ei kasutata ja siis
on samal ajal külm käskivkõneviis.
Ullike: kas Sa ei julenud öelda, et selline suhtumine ei sobi? Millest see tuleb kui ainult üks sel moel kannatab?
Nagu öeldud - mu kasvatus ei lubanud teiste ees vaidlema hakata. Ja hiljem omavahele jäädes oli vastik neid teemasid uuesti üles võtta. Mingil ajal
õppisin magusalt naeratades ironiseerima. Ja vaat siis tuli kodus karm närimine. Õhtu otsa.
Ah, see kõik oli nii ammu ja selle meenutamine on nii... mittevajalik 
Saan aru.
Olen nõus, nõmedate aegade meenutamisel pole mõtet. Midagi head ja kasulikku sellest ei tule. Pole vaja endale haiget teha.
See on hea kui enam ei pea midagi sellist taluma.
Halvustamine teiste ees, ehk piinliku olukorda panek ja enda üleoleku näitamine.
On inimloomusesse sisse kirjutatud et esmalt mina ise ja siis
teised. Mõned muutuvad, mõned mitte.
Põhiliselt otsitakse enda sõnadele kinnitust teistelt või mingit toetavat seisukohta, arvamuse jupikest, vaadates tegelikust olukorrast mööda. Ehk
isegi olles suisa pime. 
Inimloomusesse on sisse kirjutatud otsene solvang avalikult?
Selle väite põhjal olen ma ilmselt ahv.
inimene kohe kindlasti mitte.
Ma olen ka tähele pannud,et inimestelt kaasarvatult ka lastelt oleks nagu filter maha võetud, nad räägivad seda mida hetkel mõtleb, hetkegi mõtlemata oma sõnade pärast, ehk siis paiskab välja kohese uitmõtte mis ei pruugi olla kvaiteetne, sest see on alles väike mõte läbimõtlemata puuduliku energiaga.
Lapsed lasteks. Neil puudus filter ka 90datel.
Täiskasvanud võiks olla midagi ikka ajaga õppinud. Või meeldib neile kui ka nendega nii käitutakse? 
Jah tõesti lastele annaks veel andeks aga mitte täiskasvanule.
Ma olen sellist avalikku negatiiivsuse või mina nimetan seda "musta pesu pesemist" näinud kaa näiteks kui mõni paar tuleb külla, a la kuni
sellegi,et mees või naine on laisk või seksuaalselt võimetu, siis alandamise võtmes.
Selliseid asju ju külas ei räägita.
Ma arvan,et need on pinged mida on pole omavahel selgeks räägitud ja neid lastakse välja.
Inimesed on stressid ja nad ei tedvusta seda kui stressis.Ainult need kes on stressi juba ise kord seljatand suudavad adekvaatselt mõelda ja ennetada.
Mul 20dates polnud veel oskusi stressi ega depressiooni seljatamise osas aga inimesi isklikult negatiivses võtmes puudutanud pole ma ometi sel moel.
Pole viisakaks pidanud. Sama tobe kui öelda liliputi kuuldes “ja ongi nagu päkapikk!” või näidata näpuga ratastooli poole. Piinlik
ja enne kõike seda tehes olen õigustatult ju jobu.
Ma ka ei tunne huvi teiste arvamuse osas aga see on koht, kus ma ise ennast jobuks tembeldan ehk endale panen hinnangu.
Ei tea. Mingi austus võiks olla teise inimese osas, vähemalt avalikus kohas ei peaks nn musta pesu pesema.