
Küsimus rohkem abielus või vabaabielus olevatele inimestele - milline partneri käitumine viiks teid arusaamani, et kooselu on mõttetu? Kus jookseb teie jaoks viimane piir?
Viimane piir on siis kui mees minu vastu austuse on kaotanud... ennast alandada ei lasex kunagi
Viimane piir....kui mees muutub vägivaldseks. Kui mees hakkab iga päev või siis pidevalt jooma. Kui mehe elustiiliks muutub ringitõmbamine ja teiste
naiste vahel voorimine. Kui mees alandab mind mingil muul moel ja ei austa mind ega lapsi.
Üks nendest asjadest ja piir on ületatud.
Sama siin:joomine,peksmine,ringi tõmbamine,minu järjekindel alandamine...
Rohkem pole vaja,sellest on rohkem kui küll juba
ükskõiksus, külmus....no ühesõnaga täielik pohuism ja minnalaskmine
vägivald kindlasti, olgu see siis vaimne või füüsiline, austuse puudumine- kui seda pole siis pole ikkagi midagi teha.
Kui mees on minu vastu ükskõikne ja alandab nii kodus kui teiste ees, ei mingit juttu asjad kokku ja lahutus!
eelpool kõnelejatega ühte meelt...
Peksmine,joomine,mitte austamine,alandamine,mitte hoolimine ja kõik muu mis siin juba eelpool kirjas on
Ühinen kõigiga ülapool.
respekti puudumine ju individuaalne
,,,,minu puhul avalikult lolliks tegemine,vägivalla kasutamine
Füüsiline ja vaimne vägivald ja joomine.
Ja kui on ka teistlaadi probleeme ja neil pikalt vinduda lastakse soovimata neid lahendada .... Nu ükskord saab ikka mõõt täis. Abielus ei saa kõike
ühepoolselt ju lahendada nagunii. Ühepoolne lahendus ongi juba lahutus.
Peksmine, alandamine.... need äärmuslikud variandid milleni ei tohiks asi jõudagi.
Minu jaoks saabuks piir siis, kui hakataks teineteisest mööda käima kui võõrastest, kui ei saaks enam koos pereasju arutada ja tekib tunne et elan
võõraga koos ühel territooriumil.
Ei määra see, et kaua ajaliselt ninapidi koos oleme, vaid see, et kas see koosviibitud aeg ka hingeliselt koos ollakse. Võõraga ühel pinnal olla ei
suuda 
Vägivald ja hoolimatus.
eks need põhjused on igal erineval inimesel ka erinevad.
Tsitaat:
Algne postitaja: kakslill
Küsimus rohkem abielus või vabaabielus olevatele inimestele - milline partneri käitumine viiks teid arusaamani, et kooselu on mõttetu? Kus jookseb teie jaoks viimane piir?
Ega ei peagi silmaga nähtavat põhjust olema...kui juba üksteisest lahku kasvatakse ja võõraks muututakse, siis pole enam miskit teha. Pole enam
ühiseid huvisid ja eesmärke, kumbki ajab oma rida... Kui tunded otsa saavad...
Põhjusi võib palju olla ja ka selliseid, et kogu tutvusringkond imestab, et miks ja miks, te ju olite selline ideaalne paar, sobisite nii hästi...
Võimalik jah, aga näed otsas kõik ja lahku...
Kui meie vahel on tekkinud seletamatu lõhe, või mingi tüli. Ühesõnaga, kui me ei suuda enam üksteist hingeliselt mõista ja lahendame asju läbi oma ego, ostustam läbikaastunde, kohustust jne. on minu jaoks aeg lõpetada. Hing peab hinge ihkama, kui ei , siis laiali.
siis kui kui pole enam huvi ja soovi teise inimesega koos olla, et kui pole tundeid siis pole ka mõtet teineteist kooselamisega piinata
Mehe otsustusvõimetus. Kui mehe näol lisandub mulle veel üks laps, kelle eest ma kõik ära tegema pean. Ja kes lubab seejuures omale veel
vastuhaukumist kah kui oma koorma mulle turjale laob.
Kui ühte ja sama asja ikka pikalt vinduda lastakse ja lahendust kõige näpuga näitamise kiuste ei tule, siis .... Piir on käes ja mõõt saab täis.
kui mees ikka ringi hooraks, siis teda oma abikaasaks ma ei saaks nimetada - kindlasti lahutaks...
Tsitaat:
Algne postitaja: kakslill
Küsimus rohkem abielus või vabaabielus olevatele inimestele - milline partneri käitumine viiks teid arusaamani, et kooselu on mõttetu? Kus jookseb teie jaoks viimane piir?
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Viimane piir....kui mees muutub vägivaldseks. Kui mees hakkab iga päev või siis pidevalt jooma. Kui mehe elustiiliks muutub ringitõmbamine ja teiste naiste vahel voorimine. Kui mees alandab mind mingil muul moel ja ei austa mind ega lapsi.
Üks nendest asjadest ja piir on ületatud.![]()
kui ei hooli ja ei armasta teda enam, olen võimeline nii mõndagi andestama armastusest
Kui hingelist sidet enam ei ole...Kui mees mind alandab - vaimselt või füüsiliselt..Siis kui meie vahel kaob asutus, ausus ja hoolivus ning
armastus...
Loomulikult mõjutab tugevalt ka vägivald,alkoholism ja hooramine..Kui ikka mees istub päevad läbi sõpradega ninapidi pudelis ja tööl ei viitsi käia,
ning koju nägu ei näita, siis ei ole mõtet ka koos olla.
Kui inimese sõnad ja teod hakkavad vägapalju lahku minema
Minu jaoks oli viimane piir kui puudutas mind löömise eesmärgil.Ei enam päevagi järgmine hommik tõstsin ta ukse taha.Jäin kahe lapsega üksi aga ei tulnud mõttesegi tagasi lasta.Nüüdseks olen üksi hakkama saanud 6a.Ja team üllatuseks ellu jäänud.See oli minu viimane piir.
Ma sain sellist ajuloputust, et talusin kõik ära...absoluutselt kõik ja rohkemgi veel...nüüd tasapisi toibudes mõtlen küll, et kuidas
...mitte
armastusest, hirmust vist ja sõltuvustundest...
Lahkumineku põhjuseks polnudki mingi piiri ületamine...vaid ma sain iseseisvaks
Kui naine ei saa sexuaalselt rahuldatud oma mehega tuleb lahutada.kõigist muudest asjaoludest hoolimata!
TJ
Põhjus lahutamiseks
Piisab sellestki, kui ta ei täida hingelisi vajadusi. Seda on õnneks vaja. Ja toimivaks suhteks.
petmine-ei andestaks ju siis peab ikka miskit valesti olema et kõrvalt vaja
Vägivaldsus, täielik ükskõiksus, alandamine, pidev joomine, ringilaaberdamine...
-Need on esmased, mille tõttu ma selle inimesega enam koos olla ei tahaks.
Mitte kedagi muuta ei saa, seda saab vaid ise, kui väga tahta.
Sellisega ei hakkaks suhtlemagi, aga mis teha-inimesed muutuvad ajajooksul...
Ühed paremuse, teised halvemuse poole.
vägivald ja see kui mees ei austa mind enam ja mõnitab teiste ees
peksmine, alandamine, petmine, minu iseseisvuse piiramine, reeglite tegemine, liigne armukadetsemine..lapsest mitte hoolimine jne jne..mul väga suured nõuded abielu suhtes
Kui mees kohtleb mind nagu mingit teenijat, kes kõik ette-taha ära teeb. Söögid, joogid voodisse kannab jne. Ja kui ma tunnen, et tundeid tal enam mu
vastu pole, siis on kõik. Teenijaks ma ei hakka. Minu mees praegu veel teeb ise süüa ja saab ka oma pesu pesemisega hakkama. ( mina lihtsalt ei saa
seda teha, kuna ma temast natuke kaugel olen
) Aga jah...mees peaks ikka ise ka midagi tegema.
kui minust on ükskõik, kui mees joob või vägivallatseb, kui minu suhtes on kadunud igasugune austus jms...
minu viis selleni see, et naine muutkui nuhkis ja nuhkis...juba ikka väga haiglaselt..kuigi alguses selleks põhjus puudus.
Hiljem mõtlesin, et kui nagunii süüdistatakse siis miks mitte asja pärast..
Ja hiljem jõudsin arusaamisele, et ma ei pea seda kannatama...seega läksimegi lahku....
Enam sellist asja ei kavatse kannatada igatahes
kui ma enam ei suuda teda mõista.
Kui mees ei tea vastust küsimusele: "Kas sa oled minuga õnnelik?"
kui mees poleks justkui enam oma, vaid võõras...yxkõik siis, mis selle tunde tekitas..
Viimaseks tilgaks karikasse oleks see, kui kaks enne nii lähedast inimest elaksid ühise katuse all nagu paar võhivõõraid. On toimunud märkamatu
kaugenemine ning ühel hetkel avastad, et teil pole omavahel enam millestki rääkida, pole tahtmist üksteisega ei rõõme ega muresid jagada ning see
vaikne külg külje kõrval eksisteerimine muutub piinavaks.
Äärmuslikel juhtudel muidugi oleks selleks viimaseks tilgaks kaaslase vägivaldsus, joomine, psühholoogiline terror, rohked armuseiklused.
Tsitaat:
Algne postitaja: arena
petmine-ei andestaks ju siis peab ikka miskit valesti olema et kõrvalt vaja
Lisaks veel, kui teisepoolne käitumine muutub ahistavalt käskivaks - keelavaks. Kindel see, et ma neid nagunii eiraks, aga pikapeale muutuks tüütavaks ja igal taluvusel on piir.
ära lähen siis kui ei olda enam hingega *asja juures*.
et jah. mingi *myyr* on wahel & sellest yle ei saa.
tavaliselt ei ole ma siis sellist *suhet* lõpetades isegi eriti kurb, kuna saan kyll aru, millal aeg edasi liikuda.
ja edasiliikumine on ju hea.
kasvatab. wms.
ma pole kunagi tundnud end nii üksi kui praegu- oma elukaaslasega koos elades... kuid ma elan temaga edasi... mõistus ütleb ammu et kõik on läbi, kuid
süda ei kuula mu mõsitust.... mida küll teha 
põhjus: kadunud on austus ja respekt inimese vastu. see inimene pole enam autoriteet sinu jaoks. mitte mingiski mõttes.
parem respektin siis juba ennast ja olen iseendale autoriteediks.
vägivald
tunnete kadumine.
muutumine.mis siin ikka olla saab veel.
lugupidamatus, ebaausus ja vägivald lõpetavad tunded ja ka abielu
Põhjuse leiab alati
Kooselu on ühiste eesmärkide poole püüdlemine ja ühise elu rajamine.Kui vastassugu otsustab,et ta ei soovi sellist elu,siis minu jaoks hakkab sealt piir.Olgu siis selleks väljendusviisiks joomine peksmine vms jama.
Tsitaat:
Algne postitaja: kakslill
Küsimus rohkem abielus või vabaabielus olevatele inimestele - milline partneri käitumine viiks teid arusaamani, et kooselu on mõttetu? Kus jookseb teie jaoks viimane piir?
Siis kui kõikjal valitseb tühjus...kui kaob austus,usaldus,mõistmine...see on asendunud süüdistuste ja päevast päeva vajaminevate tõestustega.
Siis kui hakatakse raha peitma!
põhjuse lahutamiseks annab mõistuse koju tulek.
aga laste olemasolul peab see sama mõistus otsima teid kooselu jätkamiseks, sest siis kuulub see elu lastele.
Tsitaat:
Algne postitaja: kakslill
Küsimus rohkem abielus või vabaabielus olevatele inimestele - milline partneri käitumine viiks teid arusaamani, et kooselu on mõttetu? Kus jookseb teie jaoks viimane piir?
Arvan, et see, kui kaasa tunnistaks, et teda suhe ei huvita ja ta ei viitsi enam selle heaks midagi teha.
Lugesin üht teist foorumit, kus oli teema, et mees ühel päeval, pärast viit aastat kooselu, teatas et temal on kopp ees ja selle asemel, et püüda
midagi elavdada või siis enne üldse rääkida, et mis oli, lasi jalga. Selline pohhuism on piisavalt "hea" põhjus.
Ja ma arvan, et kui mees vägivaldseks läheks. Annaks vastu ja kaoks.
Tsitaat:
Algne postitaja: kakslill
Küsimus rohkem abielus või vabaabielus olevatele inimestele - milline partneri käitumine viiks teid arusaamani, et kooselu on mõttetu? Kus jookseb teie jaoks viimane piir?
Ja lapsed pole siin mingi enesevägistamise õigustus!
Kui hakkad igatsema kellegi teise järele, siis on suhe ilmselt ammendunud.
Tsitaat:kirjutan ka sellele alla
Algne postitaja: vantark
kui ei hooli ja ei armasta teda enam, olen võimeline nii mõndagi andestama armastusest
kui usaldus lainud.
Tsitaat:
Algne postitaja: Leni
ja kui hakkan igatsema kedagi teist, siis see ei tähenda iseenesest veel midagi.
esiteks: igatsemine ei tähenda veel semmimist (mida iganes see semmimine ka tähendab
)
teiseks: ma olen täiesti võimeline täiesti täisväärtuslikult oma südames armastama mitut meest. See ei tähenda, et ma kõigiga vaheldumisi magaks. Ja
ma tõesti ei näeks põhjust lahku minna, kuni oma meest veel armastan ja tema minuga enam-vähem lepib.
Inimesed on tõesti erinevad. Mina küll pole korraga võimeline mitut armastama. Siis on selline tunne, et ei armasta kumbagi tõsiselt.
Minul omal ajal selgus et võtsin kogemata vale naise, kannatasime seni kuni laps sai suureks ja siis, aidaa.
Praegune kaasa on õigemast õigem.
Eks see hingelise sideme katkemine on esmane tundemärk asjade halvenemisest ja isisksuste kaugenemisest .
Kui enam ei tehta asju koos, kui vorm muutub kaheks eraldi põikpeaks või kujutiseks ja selle võõraks varjuks.
Tundkem ära see piir ja otsigem veel hetkeks koos dialoogi, et mõista ühiselt, millised on lahusoleku ühised kohustused. Kui pole mõistjat, pole ka
kooselu!
peaasi,et selle lahutamisega ei venitataks
Kümnest lahutavast paarist olevat tõeline ja mõjuv põhjus vaid kaheksal.
Statistika on imeline.
Kui usaldus asendub usaldamatusega ja iha vihaga, siis pole mõtet enam edasi venitada.
Kui need tunded,mille pärast koos elama hakati,on vastupidiseks muutunud. Ja kui sulle otse välja öeldakse: "Ilma sinuta on elu parem,sa ei ole mu ellu mitte midagi head toonud".
..kui ellu sigineb keegi teine...
See on keeruline. Eelmine suhe läks hapuks. Mäletan, kui see mõte esimest korda pähe tuli, kui ehmatav see oli. Olin lanud 5 aastat. Inimene elas ja
oli minu najal. Meid oli nagu kaks, aga elasin ja olin mina üksi. Mina teenisin, minu ema ostis mulle elamise, mina töötasin kahel töökohal ja tegin
diplomitööd. Ta ei võtnud osa...ta ei pingutanud, vaid elas, nii nagu talle mugav. Tal oli madal stressitaluvus ja tahtejõud, ta oli nõrk. Õnneks mul
tuli mõistus pähe ja 24 aastaselt tõstsin inimese välja. See mälestus on asendunud vihaga ja meeletu kahetsusega, et ma olen potist alla lasknud oma
elu kõige kaunimad aastad. Ja nagu sellest veel vähe, tegin uue vea, sitamagnet
...kui keegi teine kepib paremini
Tugevad naised tõmbavad ikka nõrku mehi ligi - mugav ju.
***kui elu väljaspool kodu on tähtsam, ja koduke tuleb meelde siis kui mujale minna pole.
***kui sõbrad tulevad mulle midagi, minu kodussest elust ja suhtlemisest elukaaslasega, näkku plõksima.
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
põhjuse lahutamiseks annab mõistuse koju tulek.
aga laste olemasolul peab see sama mõistus otsima teid kooselu jätkamiseks, sest siis kuulub see elu lastele.
Sadu põhjuseid leiduks-leiaks, aga ilmselt saaks kapitaalse joki siis, kui need sada korraga näkku kargaks...ei räägi kilodest
Veider teema
Inimesed on erinevad...offile nt piisab sellest, kui teine paremini sexib...mõne teise jaoks, kui kaob soojus, kolmandale piisab pesemata nõudest v
põhjakõrvetatud praest...
Kui lahutuse aeg käes, siis kindlasti andke oma põhjused teada...

Oota sa, gutta, kahjuks tõelised põhjused peidetakse sellise plama sisse nagu "lahku kasvamine"...
kui üritada võimalikult universaalset vastust anda, siis on põhjust lahutada, kui suhtest kaob lähedus (antud suhtetingimustes väljakujunenud segu kirest, armastusest, usaldusest, kokkusobivusest jms) ja perspektiiv ning partnerid kutsuvad teinteise parimate omaduste asemel esile halvimaid.
Aeg on käes siis, kui ma ütlen talle, et ära flirdi, aga tema ikka flirdib. Sest hinge omada ei saavat ja olevat igati normaalne seda hinge hoopis
teistega jagada ja seda juba
II b klassist saati. See olevat mäng, kuigi ta ise kartvat. Samas olevat see nii normaalne ja see, mis väärtus tal minu jaoks on, see olevat savi,
tähtsam on oma ego ja pandavust koguaeg teiste peal proovida, et ega parim enne läbi pole. Mina olevat moslem ja armukade. 
