
Kas armukadedus näitab armastust või on lihtsalt tüütu ning piinlikust tekitav tunne? Kas on muutunud arusaam armukadedusest kooselu ajal? Kui armukadedad ise olete? Mingeid hale-naljakaid lugusid, mida on tekitanud armukadadus.
Armastus see ei ole.
Sest armastus ei hoia kinni, et seo enda juurde ja ei ole piinav.
Armastus on andestav ja vahel ka lahti laskev.
Polegi nagu Kay... jutule eriti midagi lisada. Ehk seda, et imepisike armukadeduse virvendus ikka kuskil on...iseasi kas tasub seda nii väga välja
näidata....kui on armastus, siis teab teine niigi, mis teeb haiget ja põhjustab armukadedust ja mis mitte. Armastada saab ju ainult seda inimest, keda
tunned nagu iseennast....siis pead ka tundma, mis teeb armukadedaks ja mis mitte.
Õige armastus on tõesti ilma omamistahteta, andestav ja ka teise vabaduse aktsepteerimine. Kui seda pole...on kahtlused, kiivus, armukadedus...siis
see juba omamine ja armastusega sellel palju pistmist pole.
Nojah, kõik ilusati eespool ära öeldud... Aga enda kohta - natuke armukade olen küll, kuid üritan sellest üle olla...
Armukadedus on niikui vürts armastusele.......peab parajalt olema. Kui palju on,siis ei kõlba, ja kui vähe- ka jama.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Sest armastus ei hoia kinni, et seo enda juurde ja ei ole piinav.
Armastus on andestav ja vahel ka lahti laskev.
Minu arust on armastus alati segatud armukadedusega ja sooviga enda külge siduda. Hoopis iseasi, kas me
anname sellele soovile järele
Või püüame sellest üle olla - tugeval ja tahtejõulisel natuuril see õnnestub, nõrgemal vast mitte
Natuke armukadedust peab igas inimeses olema, ise olen ka armukade aga püüan selles üle olla ja vahest näitan välja ka! 
Armukadedus näitab armastust aga on yks tyytys kui sellega yle pingutada. Ise nagu enamus naisi ikka armukade, aga olen õppinud seda alla suruma, et enesele ja teisele poolele liiga ei teeks
Tsitaat:
Algne postitaja: murjam
Natuke armukadedust peab igas inimeses olema, ise olen ka armukade aga püüan selles üle olla ja vahest näitan välja ka!![]()
aga kui armukadeduse hoog
üle on ja kõik korras siis jälle jube hea tunne on
Hmm... kui mul olex mees... ja kui ta lasex mul vabalt suhelda teiste meestega ilma et kindlaid piire paika panex, siis midagi ikka valesti vist...
või vähemalt mulle tundub nii... ja mõni mees näitab oma armukadedust meeldival moel & naljaga poolex... sihuke asi mulle isegi meeldib & annab tunde,
et minust ikkagi hoolitakse
Armukadedust peab olema täpselt nii palju, et see igapäevaelu segama ei hakka ning kedagi ei ahista
mina ei oska olla täiesti üxkõikne...
isegi kui mulle korrutatakse, et mina kõige tähtsam & see mis teiste naistega toimub on ainult mäng... mingeid stseene ei korralda, aga üxkord kui
mõõt täis, siis saadan mehe lihtsalt pikalt 
Tsitaat:
Algne postitaja: ullike
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Sest armastus ei hoia kinni, et seo enda juurde ja ei ole piinav.
Armastus on andestav ja vahel ka lahti laskev.
No siis oled Sa üks ilmatuma hea inimeMinu arust on armastus alati segatud armukadedusega ja sooviga enda külge siduda. Hoopis iseasi, kas me anname sellele soovile järele
Või püüame sellest üle olla - tugeval ja tahtejõulisel natuuril see õnnestub, nõrgemal vast mitte
![]()
ex ta ikke näitab armastust ma arvan nu aga jah...
Tsitaat:
Algne postitaja: ekks
ex ta ikke näitab armastust ma arvan nu aga jah...![]()
igal suhtel ja igal armastusel on oma armukadedus... minu arust muidu nagu polegi armastust.... AGA mul vöib-olla armukadedusest natu teine arusaam.. No tuleb ikka usaldada ja aru saada, liigne ja mötetu armukadedus ei lähe kohe mitte ja suhtele see hästi ei möju. Armukadedus kasulikum endale hoida ja mitte välja näidata.. vahel teatud olukorras paratamatult tekib.. aga ei midagi erilist... tsipa-tsipa
mulle vahest meelidvad armukadedad mehed
kui ikka yle piiri ei lähe...pidev armukadetsemine viskab muidugi lõpuks pinda...
oioi mina olen küll väga armukade....kahjux. Sellega aint endale tekitan halba. Kuid samas päris ilma armukadeduseta olex kah jama. Kui partner ikka
natuke armukadedust välja näitab vahest.......heh.....no ega see halba tee

Oskan küll armukade olla ja kuidas veel...a tavaliselt seda välja ei näita - püüan lihtsalt kuidagi alla suruda : P
Virg, Su jutu võiks armastuse ja armukadeduse käsiraamatu koostamisel aluseks võtta, nii täpne on see

armukadedus pole muud kui omandiinstinkt... eriti kade olen olnud oma (eks)kuti jalgpalli ja sõprade peale...
armukadeduse puudumine ei tule kindlasti armastuse puudumisest, vaid inimese enesekindlusest.
ma usaldan oma meest ja mul ei tule pähegi kontrollid tema käike, isiklike asju jne.


Armukadedus on eneseusalduse puudus, mis on sünnitanud usaldamatuse armsama vastu.
Omandiinstiktist sündinud kahtlustamine ei ole armukadedus, sest armastus sureb enne omandiinstikti sündi.
Aga tibatilluke armukadeduseussike võib meis igaühes ingitseda, sest absoluutselt usaldab ennast ainult loll.
Kas Te pole kunagi mõelnud, et mõistuse piires armukadedust võib argielu vürtsitada & mõjuda positiivselt? Mina ntx olengi ainult positiivset armukadedust tunda saanud... mina ei nuhi kellegi järele & minu järele ei nuhita, aga kui oma silmaga midagi pealt näen, siis päris üxkõiksex jääda küll ei suuda... aga tõsist probleemi ei tekita ma seni kuni tunnen, et mees mind austab, armastab... hoolib... põhjendab oma käitumist vettpidavate faktidega...
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kas Te pole kunagi mõelnud, et mõistuse piires armukadedust võib argielu vürtsitada & mõjuda positiivselt? Mina ntx olengi ainult positiivset armukadedust tunda saanud... /.../
minuarust pole kahh armukadedusel millegi negatiivsega tegemist..
ja ise ehk ikke olen jahh cipa armukade..kuid arvan et sellex pole tõesti põhjust...
Nagu öeldakse usalda aga kontrolli siis arvan et selle kontrollimise juurde käib ka natuke armukadedust
Ise olen kah tsipa armukade aga ma üritan
ennast tagasi hoida ja seda mitte välja eriti näidata 
Kes meist seda natukenegi ei oleks. Aga seda ei pea välja näitama või siis tegema seda nii, et see ebameeldiv ei oleks
oleneb mehest siis ju ikkagi ja ex kuigi palju ikka
Kas ta rohkem omamishimu ei näita?
Tsitaat:
Algne postitaja: ekks
oleneb mehest siis ju ikkagi ja ex kuigi palju ikka
Kas ta rohkem omamishimu ei näita?
Tsitaat:
Algne postitaja: Frida78
Kas armukadedus näitab armastust või on lihtsalt tüütu ning piinlikust tekitav tunne? Kas on muutunud arusaam armukadedusest kooselu ajal? Kui armukadedad ise olete? Mingeid hale-naljakaid lugusid, mida on tekitanud armukadadus.
Tsitaat:
Algne postitaja: roosi
Nagu öeldakse usalda aga kontrolli siis arvan et selle kontrollimise juurde käib ka natuke armukadedustIse olen kah tsipa armukade aga ma üritan ennast tagasi hoida ja seda mitte välja eriti näidata
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: roosi
Nagu öeldakse usalda aga kontrolli siis arvan et selle kontrollimise juurde käib ka natuke armukadedustIse olen kah tsipa armukade aga ma üritan ennast tagasi hoida ja seda mitte välja eriti näidata
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: webkaaren
Tsitaat:
Algne postitaja: roosi
Nagu öeldakse usalda aga kontrolli siis arvan et selle kontrollimise juurde käib ka natuke armukadedustIse olen kah tsipa armukade aga ma üritan ennast tagasi hoida ja seda mitte välja eriti näidata
![]()
Minu mäletamist mööda on selle ütluse autor Josif Stalin.![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: webkaaren
Tsitaat:
Algne postitaja: roosi
Nagu öeldakse usalda aga kontrolli siis arvan et selle kontrollimise juurde käib ka natuke armukadedustIse olen kah tsipa armukade aga ma üritan ennast tagasi hoida ja seda mitte välja eriti näidata
![]()
Minu mäletamist mööda on selle ütluse autor Josif Stalin.![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
Armukadedus on niikui vürts armastusele.......peab parajalt olema. Kui palju on,siis ei kõlba, ja kui vähe- ka jama.![]()
Armukadedus IMHo suht mõttetu tunne on. Tekitab ilmaasjata pingeid. aga pahatihti ei mõisteta, et liigne armukadetsemine ja pidev süüdistamine hoopis tõukab eemale, mitte ei hoia kinni. ja lõpuks võib tekkida tunne, et kui nagunii süüdistatakse, siis ju vahet pole. Vähemalt asja eest...
Mina olen küll jubedalt armukade. Kui ma ei tea, millega mu kallim tegeleb, siis hakkan igasugu asju ette kujutama, ja see võib ikka hulluks ajada.
Ja kui siis veel selgub, et ta polnudki seal, kus väitis enese viibivat...
Ja neid halenaljakaid asju on ikka olnud küll ja küll, teinekord häbi meenutadagi.
Mina ei saa aru inimestest, kes on väga vabameelsed, seksivad suvaliste inimestega, kuigi on enda sõnul kindlas suhtes. No mis suhe see on?
Nojah, mis mina ka tean, ma ju ajast -arust vaadetega...
Armukadetus on see mis ta on ja selle tähenduse otsimine ei lahenda probleemi.
Aga see võib olla yks ebakindluse nähtusid...
mina olen suhteliselt armukade 
Ei ole armukade ja eeldan seda ka partnerilt.Vajan enda ümber suht suurt privaatruumi. Ilmselt seepärast pole ja ei kavatse ka abielluda... Aga see ei takista mul kuidagi hea isa oma lapsele ja hea sõber lapse emale olemast - see küll mu enda avamus...aga ikkagi!
Armukadedus suht tüütus.
Ise kah parasjagu armukade. Nii mõnigi kord seepärast tülisid olnd.
Muudkui üritan miskit ette võtta ses suhtes aga...
mnjah. Eriti ei taha õnnestuda. Peab ikka asja korralikult käsile võtma.
Armukadedus võib tähendada hirmu kaotada armastatu, omanditunde väljendust või lihtsalt sellist kontrollihullust.
Ise ehk olen mõõdukalt armukade- flirdi vastu eriti ei ole, aga muidugi on piirid, millest üleminemisel astun vahele.
Peaks ütlema, et vähemalt need sõbrannad, kellega IRL olen kohanud on suht mõistvad selle armukadeduse koha pealt ja ei ole sellest minul eriti midagi
kui sõbranna teise poisiga vahel sõbrana kohtab ja ei ole minu kaaslasel ka selle vastu midagi, et vahel teiste sõbrannadega kohtun.
Miks olla
armukade kui saab tunda uhkust, et sinu kaaslast paljud ihaldusväärseks peavad 
asi ongi vist selles, et ma kardan oma kallimast ilma jääda, kuigi tean, et me armastame üksteist jne...
Sel juhul mis on see põhjus, mis annab sulle alust seda arvata? Kui seda ei ole, siis miks see mõttetu "paanika"?
ma ei tea
kardan vist seda, et ÄKKI ühel hetkel ta tüdineb must ära vms..
palun vabandust, aga mis mõtet on sellepärast muretseda mis ÄKKI võib tulla. Veeuputus võib ka tulla...kas sellepärast peab mägedesse
kolima?

ok ok, sain pointile pihta...
mmm...olen jah armukade vist...ja päris palju
a se pole mle probleeme valmistanud-siiamaani
se rohkem omamishimu v. midagi sellist 
Miks ma ei ole armukade?
Seepärast, et ma ei karda kellegist ilma jääda.
Miks ma ei karda kellegist ilma jääda?
Sest keegi pole minu oma.
Mis õigus on mul siis üldse armukade olla?
Kuna kätt ees hoida ei saa ja pidevalt peoski hoidmine on võimatu siis kaob mõte armukadetseda ära.Võimaluse leiab alati,kui selleks vaid soovi on.
Truudus pole sugugi võimaluste puudus,vaid ellusuhtumine ja austus partneri vastu.
Kui elu aga hakkab koosnema partneri tagaselja uurimisega on juba aeg meedikute poole pöörduda.Pidev armukadetsemine mõjub esiteks halvasti
närvikavale ja pideva näägutamise ja partneri lojaalsuse kahtluse alla seadmisega lähendad üksijäämise päeva.Omale armukadedus võõras-on hulga
huvitavamaid asju olemas.
Tibake armukadedust näitab tegelikult, et sa siiski hoolid oma kaasast.
Kui pole armukadedust, jääb vaid ükskõiksus.
Kui pole armukadedust, on liigne enesekindlus, mis võib ühel hetkel seljatagant lüüa, just siis kui sa seda aimatagi ei oska.
Pisut armukadedust käib justkui suhte juurde.
Kuid vahel võib mõni inimene sellega liiale minna ja siis on riid majas! Räägin omast kogemusest, mis lõppes lahkuminekuga, kuna teise poole
armukadedus muutus lausa painajalikuks. Nii ei saa elada!
Mitte keegi pole ju kellegi oma! 
Bithe
Siit küsimus-Kellele on vaja et armukadedus oleks olemas.Kas partneril on parem kui ta teab ,et olen ta suhtes armukade.
Tervem on paarissuhted üles ehitada usaldusel kui armukadedusel.See et partner võib ja lausa peabki teistele meeldima on loomulik.Kui ta kellelegi ei
meeldiks,miks peaks siis mina see loll olema kes ta üles korjab.See et sa armukade pole ei näita sugugi ülesse ükskõiksust oma partneri suhtes,on muid
võimalusi seda väljendada kui istuda kodus ja mõelda millega ta tegeleks.Võibolla on armukadeduse põhjus peidus armukadetsejas endas,ja realiseerub
läbi mõtete tema enda käitumismalli stamplahendustes.
vahel olen armukade, natuke käib asja juurde, vahel kohe kripeldab, kuigi põhjust polegi, aga läheb mööda ja jälle kõik korras
Terake ikka olen armukade ka, kuid mitte üleliia. Selles suhtes olen Bithe´ga nõus, et kui enam ei armasta ja armukadedust ka enam üldsegi pole, siis on ka minu puhul tegemist juba täieliku ükskõiksusega.
armukadedus on tegelikult mingil määral suhteline...
see näitab, et hoolitakse ja et ei olda nõus jagama või midagi sellist...
samas...mõned inimesed on liiiga armukadedad...ilma põhjuseta ja see näiab rohkem kindlusetust...
...ise olen kokku puutunud selle esimese varjandiga...ja on päris armas tunne vahest
ise kaldun rohkem sinna poole kes tegelikult on armukade küll teatud olukordades...kuid ei kipu seda väga välja näitama...ei teagi miks...olen
lihtsalt selline inimene...kuid see ei tähenda et ma ei hooli...
vastupidi...

Armukadedus on kõige nõmedam asi...
Ise olen tohutult armaukade inimene- kallim teeb teistele tohutult komplimente ja siis ma olen kindel et mina polegi ta silmis midagi väärt...
Armukadedus viis sinnani, et töökaslase sõbranna maeti maha. Mees peksis ta lihtsalt surnuks. Sellest moraal- ära ela haiglaselt armukadeda mehega koos, kes sulle korra juba peksa on andnud.
Armukadedus on üks vääääga paha asi. Jube lausa. Mina näiteks olen jubedalt armukade. Kord helistasin mehele ja ta oli mingil peol. Kuulsin kuidas
keegi karjus talle eemalt, et kuule mis teed seal, tule siia nüüd jne. No ma sain küll jubedalt vihaseks, aga samas ma tean, et mu musi armastab mind
ja ei petaks mind. Sain oma vihast üle ja nüüd on kõik korras. Ma ei taha mingi tobeda armukadeduse pärast oma mehest ilma jääda.
Armukadedus pole kindlasti armastus.....
Kui mees armastab siis peab ta ka usaldama sind kui armukadetseb siis ei usalda.......
..
Iga aastaga läheb see asi hullemaks...
armukadedus küll armastust ei näita, pigem on see tüütu ja ahistav. armastuses peaxid sa oma kallimat usaldama aga armukadedus pigem näitab et sa teda just ei usalda
armukadedus on meditsiiniline nähtus-termin,ok...kui otse välja öelda siis tõsine ajukahjustus!Alla pissimine,epilepsia hood või norskamine selle kõrval lapsemäng!
Kui üldse armukadedust ei tunne, siis võrdub see sellega, et ka partner on täiesti suva. Siin pole enam tegu usaldamisega, vaid täieliku ükskõiksusega oma kaaslase suhtes. Haiglane armukadedus on midagi muud ning seda ma peaksin juba tõesti tõveks, kuid normaalses ulatuses eksisteerib armukadedust igaühes, ükskõik, kas keegi seda endale tunnistab või mitte. Popp on ju mittetunnistada.
Hera võibolla selgitad miks peab tekkima armukadedus.Minuarust saab ta tekkida ainult sellisel juhul kui sa pole kindel oma partneri valikutes.See ükskõiksuse tunde esiletoomine on lihtsalt õigustuseks sellele painajale mis algab siis kui märkad oma teist poolt oma konkurentide hulgas.Kui sa pole kindel oma üleolekus teistest.Oma rahustuseks võid tõdeda-kui ta tahab siis läheb ta nagunii ja teeb sulle ära,hea kui sa sellest iialgi teada ei saa.
See, et partner salaja paha peale minna võib, on täiesti võimalik. Ilmas on kiusatusi palju ning mina ei tarvitse sellest patukäigust tõepoolest mitte
kunagi teada saada. Kui muidugi ei leidu kusagil mõni "heategija", kes mulle partneri pattu kuulutama ei tõtta. Näib, et armukadetse või
mitte, kätt ikka ette panna ei saa. Nii ta oli, on ja jääb.
Ükskõiksuse esiletoomine pole aga mitte sugugi ettekääne. Kui mul pole teise inimese suhtes mitte kui midagi, siis on ta mulle tõepoolest täiesti
ükskõik. Milleks ma peaksin tema pärast oma pead vaevama. Kui aga inimene on mulle lähedane, siis ei saa ma temasse nii külmalt suhtuda. Mulle on
siiski oluline teada, millega ta tegeleb, millele mõtleb, kellega läbi käib jne. Seda kasvõi üldjoonteski. Tean ka seda, et teist inimest ei saa mitte
kunagi päris 100% uskuda - olgu ta nii aus kui tahes. Kerge armukadedus ei tee paha. See näitab ka kaaslasele, et temast siiski hoolitakse. Muidugi ei
tohi armukadetsemine piiri ületada, sest siis muutub ta juba kaaslasele tüütuks ning ahistavaks.
Inimese privaatsus on kahjuks väga kergesti haavatav ja purustatav,seda eriti juhul kui kahtlused ja kõhklused on alusetud ja võibolla teiste poolt ette söödetud.See mis inimeses toimub ja millest ta mõtleb on tema väga isiklik asi ja kui sul on antud võimalus sellest osa saada siis tuleb seda ka vastavalt hinnata.Armukadedus lõhub paraku suurema osa harmoonilistest abieludest ja põhjustab üldkokkuvõttes ainult pingeid.Parem on leppida teadmisega et sa ei saa kunagi oma partnerist täit sotti ja kui sa mingil hetkel kujutad endale ette,et tead temast kõik võib see järgmisel hetkel põrmustuda.Lepi lihtsalt teadmisega et saa ei suuda tema tegusi mitte iialgi täielikult kontrollida-seevastu võid kontrollida iseennast ja kui see on vastastikune puudub ka armukadeduseks põhjus.Elu ja suhe on näidanud et vastav mudel töötab ja väga edukalt.Pole armukade olnud kunagi ja väita et ei austa inimest kelle eest oleksin nõus elu andma on lihtsalt naeruväärne.Suhe on lihtsalt ajaproovile vastu pidanud ja tõestanud nii mõndagi.
Keegi ütles kuskil artiklis: "Oled armukade, järelikult oled inimene".
keegi väitis kunagi et on olemas kaks lõputut asja-kosmos ja inimese idiootsus
Ise olen meeletult armukade. Suhted on kujunenud nii, et kui ise tundeid välja ei näita, siis hoitakse kümne küünega kinni.
Kui ise ära kiindun ja hoidma hakkan, hakatakse eemalduma. Mida rohkem eemaldutakse seda rohkem üritan kinni hoida ja tüütan inimese surmani ära.
Lõpuks tal ongi pohhui ja ta astub lihtsalt minema.
Suhetes peab olema oma strateegia nagu sõjaski.
Mina aga astun ikka ja jälle samasse ämbrisse. Kõige kindlam on tunnetest hoiduda.