Board logo

Ups ... rase ... aga VIST mitte oma mehest ...
Lola69 - 16.04.2003 kell 10:16

Omad kõrvalsuhteid. Avastad et oled rase. Ja nüüd küsimus ... Äkki see ei olegi oma mehe laps?

Kas tahad ikkagi tegelikku isa teada saada? Või "määrid" lapse pimesi, st. teadmata kumb siis isa on, oma mehele pähe, ta ju nagunii muudest suhetest ei tea? Ja kui tuvastadki isaduse ja isaks osutub teine meestest, siis kas ütled talle või hoiad teadmise endale?

Küsimusi sai palju ...


cleona - 16.04.2003 kell 10:22

See nagu enesepettus oleks...ei suudaks niimoodi...varem või hiljem piinama hakkaks.Isadustest...mnjha..ka palju küsimusi tekitab tegelikult...eriti kui oma meest silmas pidada,kuidas talle seletada,et kle kallis teeme testi äkki ei ole sinu laps...ei tule kõne allagi...
Keerulised situatsioonid varahommikul,ma ütlen.Aga kohati mõne jaoks eriti elulised!Ma jätaks selle vahele...ei taha keerulist elu omale


pisimimm - 16.04.2003 kell 10:32

Kuna ei oma kõrvalsuhteid, siis sellist asja juhtuda ei saa, kuid... kui see peaks ka kunagi juhtuma, siis salgaks ja 'määriks pähe' oma mehele. Milleks lõhkuda idülli mehe jaoks ??? Ja ei hakkaks üldse isadust tuvastamagi. Kui see ise avalduks mingil moel, siis jätaks enda teada....kui õnnestub. Aga suhted tolle teisega lõpetaks päeva pealt... Aga seda kõike sel juhul kui suhted oma mehega on ideaalsed, nagu hetkel...


Hiirekas - 16.04.2003 kell 10:41

Ma siin vist ühe teemana olen seda olen kord puudutanud. Loomulikult uuriks vähemalt endale teadmiseks isa välja, aga kas ma talle seda ütleks on küsitav. Kas tahan oma elu keeruliseks elada. Ei taha. Pealegi kõrvalsuhe on ikka muul, kui soojätkamise eesmärgil võetud. Sega sellest tekkinud järglased ei pea mitte meeruliste skeemide hammasrataste vahele jääma. Salasuhe tähendab salasuhet ja tagajärjed võiks minu arust jääda salajasteks.


Vamp O Drama - 16.04.2003 kell 11:56

haha.... just sellepärast ma ei harrastagi suhteid vastassugupoolega....

jääb ära kogu see jama teemal kelle laps jne.


Hiirekas - 16.04.2003 kell 13:27

Tsitaat:
Algne postitaja: Vamp O Drama
haha.... just sellepärast ma ei harrastagi suhteid vastassugupoolega....

jääb ära kogu see jama teemal kelle laps jne.


et siis samasoolised jah?


cleona - 16.04.2003 kell 14:12

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
. Loomulikult uuriks vähemalt endale teadmiseks isa välja, aga kas ma talle seda ütleks on küsitav.


Kuidas sa seda omale ette kujutad?Mismoodi sa uuriks ise välja?Teise mehe sel juhul pühendaksid asjasse?Üksi koos lapsega ju ei saa...meest ka vaja et mingeid anlüüse võrrelda ja kindel otsus saada...


Magical - 16.04.2003 kell 14:53

nõustun cleonaga ,et see on asi millest ei saa üle ega ümber loodame ,et joppab ja laps on naise nägu, kuid kui ei ,siis on jama majas


Vamp O Drama - 16.04.2003 kell 15:31

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Vamp O Drama
haha.... just sellepärast ma ei harrastagi suhteid vastassugupoolega....

jääb ära kogu see jama teemal kelle laps jne.


et siis samasoolised jah?

mitte ainult, kuigi see on teatud mõttes palju mugavam.


Virgin - 25.04.2003 kell 06:50

Selline olukord piinax jubedalt eeskätt enda hinge... ning kui pühendaxin asjasse ka teised osapooled, siis kindlasti vaevax see ka neid...
Kui armuke pruunide silmadega & üldse tumedamat verd, aga ise & oma mees hele, siis väga tõenäoline et ei õnnestu kuskile midagi "määrida"...
Keeruline olukord igal juhul, ise üritan sellist asja välistada


Lola69 - 25.04.2003 kell 23:50

Tsitaat:
Algne postitaja: Magical
nõustun cleonaga ,et see on asi millest ei saa üle ega ümber loodame ,et joppab ja laps on naise nägu, kuid kui ei ,siis on jama majas


Tjah, aga egas see "nägude pärilikkus" kohe nii otse ka käia pruugi. Laps võib olla küll pealtnäha teist verd, ent inimestel on sageli ikka kombeks ta sarnasused suguseltsiga ülesse otsida, ka kui neid ei ole ... Pärilikkus võib ilmutada end ju ka üle mitme setme põlve. Kui keegi kõrvalt kahtlustada ei oska, siis võib asi õnnekski minna. Et suudad teha näo ja lasta kõrvalistel lapse sarnasuse kaudu peresse kuulutada.


MonaLisa - 26.04.2003 kell 00:12

Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin

Kui armuke pruunide silmadega & üldse tumedamat verd, aga ise & oma mees hele, siis väga tõenäoline et ei õnnestu kuskile midagi "määrida"...
Keeruline olukord igal juhul, ise üritan sellist asja välistada


olukorda on tõesti kergem välistada kui pärast läbi elada.. eriti kui partner on olnud teise rassi esindaja, siis võiks vist kohe rääkida..Keegi ju ei usuks, et suguvõsas on olnud teise nahavärvi esindajaid..


Lola69 - 26.04.2003 kell 00:18

Tsitaat:
Algne postitaja: MonaLisa
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin

Kui armuke pruunide silmadega & üldse tumedamat verd, aga ise & oma mees hele, siis väga tõenäoline et ei õnnestu kuskile midagi "määrida"...
Keeruline olukord igal juhul, ise üritan sellist asja välistada


olukorda on tõesti kergem välistada kui pärast läbi elada.. eriti kui partner on olnud teise rassi esindaja, siis võiks vist kohe rääkida..Keegi ju ei usuks, et suguvõsas on olnud teise nahavärvi esindajaid..


Vaat teine nahavärv oleks tõepoolest asi, mida nagu oleks väga raske suguvõsasse sisse kirjutada takkajärgi. Siis oleks vast tõesti arukam asi ära rääkida.
Aga siis millal? Kas last oodates? Või peale sündimist, kui nahavärv on tegelikkuseks saand?


montca - 26.04.2003 kell 00:49

Kõik arutavad, et kas mehele öelda või mitte. Aga kas keegi ka lapse peale on mõelnud? Kui ta suureks kasvab vale isaga, siis ema hingele ju ikka kripeldama jääb, kas öelda lapsele seda hiljem või mitte kunagi. Ning kui tekib ikkagi soov öelda, siis mis tunde see küll lapses võib tekitada, kuigi ta juba täisealine see aeg ehk...


ameelya - 26.04.2003 kell 01:05

siinkohal nagu polegi vist ühest vastust...kõik sõltub ju asjaoludest...ennekõike peaks, mu meelest, naisele olema tähtis lapse heaolu...sellest tulenevalt ka tegevuskäik... palju loeb kumbagi mehe iseloom...miskit peab ju viga olema kui üldse salasuhe kõne alla tuli. Ja üleüldse...kui juba üks pettus olnud, siis mõttetu ju teise pärast põdeda...


jenni - 26.04.2003 kell 18:43

Tsitaat:
Algne postitaja: montca
Kõik arutavad, et kas mehele öelda või mitte. Aga kas keegi ka lapse peale on mõelnud? Kui ta suureks kasvab vale isaga, siis ema hingele ju ikka kripeldama jääb, kas öelda lapsele seda hiljem või mitte kunagi. Ning kui tekib ikkagi soov öelda, siis mis tunde see küll lapses võib tekitada, kuigi ta juba täisealine see aeg ehk...

Paljud lapsed kasvavad üldse isata, paljud võõrasisaga või on lapsendatud, nii et see nüüd küll ei tohiks probleem olla, et kasvas nö vale isaga... Öeldakse ju, et tähtis pole see, kes sigitas, vaid see, kes kasvatas.
Maailm oli hukas ammu enne meid... Usun, et vahel valged valed päästavad


michelle - 26.04.2003 kell 19:14

ei hakkaks küll uurima, kui selline asi oleks, aga väga vähe tõenäoline et midagi sellist olema saaks. aga sageli tunne küll et jätaks mehed sinnapaika...ma niigi vahepeal-kõndija olen. hulga muresid vähem oleks


cleona - 26.04.2003 kell 19:29

Kas mees teab või ei tea,kas laps teab või ei tea....polegi minu jaoks nii tähtis,kuivõrd see et pean selle teadmisega elama terve ülejäänud elu!Ja ma ei usu et ma seda suudaks!!!


montca - 27.04.2003 kell 01:13

Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
Tsitaat:
Algne postitaja: montca
Kõik arutavad, et kas mehele öelda või mitte. Aga kas keegi ka lapse peale on mõelnud? Kui ta suureks kasvab vale isaga, siis ema hingele ju ikka kripeldama jääb, kas öelda lapsele seda hiljem või mitte kunagi. Ning kui tekib ikkagi soov öelda, siis mis tunde see küll lapses võib tekitada, kuigi ta juba täisealine see aeg ehk...

Paljud lapsed kasvavad üldse isata, paljud võõrasisaga või on lapsendatud, nii et see nüüd küll ei tohiks probleem olla, et kasvas nö vale isaga... Öeldakse ju, et tähtis pole see, kes sigitas, vaid see, kes kasvatas.
Maailm oli hukas ammu enne meid... Usun, et vahel valged valed päästavad

No see pole see kui ilma või kui võõrasisaga, sest siis ju teada, et see on nii. Aga kui ikka laps kogu aeg teab, et tal on õige isa ja ema kord ütleb , et see polegi nii, siis mis tunne jääb lapsele emast ja kas ta üldse hiljem oma ema enam usub milleski....


li-li - 05.05.2003 kell 05:22

ei tahax olla selle naise nahas,kellel analoogne äpardus..neid agasid on nii palju ja ma kaldun arvama,et kunagi tuleb asi nii ehk naa välja............aga aeg millal rääkida ja tõele näkku vaadata,tuleb ikka endal otsustada


ipsu - 05.05.2003 kell 09:54

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
ei tahax olla selle naise nahas,kellel analoogne äpardus..neid agasid on nii palju ja ma kaldun arvama,et kunagi tuleb asi nii ehk naa välja............aga aeg millal rääkida ja tõele näkku vaadata,tuleb ikka endal otsustada

Olen samal arvamusel.....valel lühikesed jalad.


Anna Roosamanna - 05.05.2003 kell 16:43

ei kujuta end ette nii lollina, et antud situatsiooni sattuda. midagi peab ikka kusagil puudu olema....


muhevana - 06.05.2003 kell 15:50

oli kunagi üks naine, kes sai (poisi) lapse neegriga, määris lapse oma mehele pähe sest laps suht koht valge tundus

kuid sai see laps omale suurena ise siis lapse ja muidugi sündis mulatt (keskmisest tõmmum)

mees aga süüdistas oma naist üleaisa löömises, kuni vanaema siis tunnistas ülesse 30 aastat hiljem oma eksituse


loo moraali otsige ise


tiina - 06.05.2003 kell 15:58

Tsitaat:
Algne postitaja: muhevana
oli kunagi üks naine, kes sai (poisi) lapse neegriga, määris lapse oma mehele pähe sest laps suht koht valge tundus

kuid sai see laps omale suurena ise siis lapse ja muidugi sündis mulatt (keskmisest tõmmum)

mees aga süüdistas oma naist üleaisa löömises, kuni vanaema siis tunnistas ülesse 30 aastat hiljem oma eksituse


loo moraali otsige ise
Minu arust päris hea lugu.

Ise pooldan otsekohesust ja kui see ups peakski juhtuma...kuigi pole siiani elus juhtunud...siis ikka ütlen otse välja. Probleemid saaksid suured olema...aga kunagi aastate pärast veel suuremad.

Õnneks ei harrasta ma mitut suhet korraga


Lola69 - 06.05.2003 kell 16:03

Tsitaat:
Algne postitaja: muhevana
oli kunagi üks naine, kes sai (poisi) lapse neegriga, määris lapse oma mehele pähe sest laps suht koht valge tundus

kuid sai see laps omale suurena ise siis lapse ja muidugi sündis mulatt (keskmisest tõmmum)

mees aga süüdistas oma naist üleaisa löömises, kuni vanaema siis tunnistas ülesse 30 aastat hiljem oma eksituse


loo moraali otsige ise


Näed siis. Ka nii võib minna. Eks see ütlemine õigem oleks. Ausus st. Et mitu põlve hiljem teised/omad kallid inimesed kannatama ei peaks alusetute süüdistuste pärast.

Eks moraali otsi igaüks omale sobiva. Võimalikud variandid.


JoanMadou - 22.02.2006 kell 02:43

Õige liigutus oleks üles tunnistamine arvan ma. Isegi kui on lootus et laps tuleb küllalt mehe värvi või nägu et 'ära petta', oleks oi-kui-raske elada kogu elu murega et keegi saab teada. Näiteks laps ise, kasvõi siis kui koolis veregruppe võrdlema õpib ja avastab et midagi nihu

Nii et kui juba ennast sellisesse situatsiooni olen pannud siis pean kuskilt leidma ka julguse seda tunnistada.


anne51 - 22.02.2006 kell 09:17

On väga raske ette kujutada sellist situatsiooni. Ma ei tea, mis ma oleks teinud, aga kaldun arvama, et poleks kellelegi midagi öelnud. Olen varemgi mõelnud, et see, kas seemnerakk pärineb sellelt või teiselt mehelt, on vähetähtis. Mõni pärisisa on nagu võõrasisa ja vastupidi.
Kunagi lõi laineid A.Beekmani "Valikuvabadus", kus naine valis isasid oletatavalt heade geenide järgi. Tol ajal olin noor ja mõistsin väga hukka sellist valikut. Nüüd mõtlen, et naised võiksid tõesti mõelda ka geenidele, kui abielluvad.
Muide, kes veel mäletab koolibioloogiat, siis on 25%-line võimalus, et pruunisilmsetel vanematel sünnib sinisilmne laps.


kontorihiir - 22.02.2006 kell 09:19

kusagil oli isegi mingi protsent välja toodud (ise usun, et siiski meelvaldne), et tegelikult paljud mehed ei tea ega saagi kunagi teadma, et kasvatavad võõrast last


dilbert - 22.02.2006 kell 12:59

Selline uudis oleks küll suht masendav


LadyButterfly - 22.02.2006 kell 13:07

anne jutuga seoses meenub mulle midagi dominantsetest geenidest. Tumedama nahaga inimestel pidid olema siis dominantsemad kui heledama nahaga inimestel. Oli kuidagi nii või?
Ma arvan, et kui midagi säärast peaks juhtuma siis räägiks ma mehele tõe välja. Või teeksin abordi.
Tegelikult saan ma meestest täielikult aru kui nad vahel kahtlevad oma isaduses.


dilbert - 22.02.2006 kell 13:09

Aga õnneks tänapäeval saab ka seda isadust kahtluse korral selgitada.


LadyButterfly - 22.02.2006 kell 13:13

Seda küll. Kuid sellega kaasnevad vahel ka teatud riskid. Ma mõtlen, et kui minu kaasa praegu avastaks, et kahtleb ja nõuaks testi siis ma arvan, et meie abielu saaks seeläbi tugevalt, võib-olla ka hävitavalt, kannatada.
Usalduse küsimus.


dilbert - 22.02.2006 kell 13:16

Üldjuhul päris niisama ka sellist asja keegi nõudma ei hakkaks ju. Kui juba, siis on see abielu niikuinii kannatada saanud.


freelancer - 22.02.2006 kell 16:26

veel lollakam on enne surma teada saada et paljulapselise pere isal on väike probleem -nimelt kaasasündinufd impotentsus.Aga kaselliseid asju on elus ette tulnud.
Mis siin imelikku siis on.Ka vere loovutamine oma kallile pojale võib lõppeda abivajaja surmaga-Hea et doktorid enne kontrollivad kas veregrupp on sama mis lapsel või on hoopis midagi kolmandat.Seega on orkilendamise protsent suhteliselt suur.

Mis aga puutub spermatosoidide valikuvõimalusse siis üldjuhul eeldab see kellegi kolmanda poolt toimetatud vaheltharimist.Ja kui see naisele võibolla on nii oluline siis oleks lausa huvitav mida mehed selle selgituse peale mõtlevad-isegi kui seatakse eesmärgiks tulevase kodaniku elukvaliteet ja elujõulisus.


JoanMadou - 22.02.2006 kell 22:48

Tsitaat:
Algne postitaja: LadyButterfly
anne jutuga seoses meenub mulle midagi dominantsetest geenidest. Tumedama nahaga inimestel pidid olema siis dominantsemad kui heledama nahaga inimestel. Oli kuidagi nii või?



Oli jah. Tumeda naha geenid ja pruunide silmade geenid on dominantsed.
Igat geeni on inimesel kaks, üks ema käest saadud ja teine isa käest. Kui on kaks pruunide silmade geeni siis on silmad pruunid, kui kaks siniste silmade geeni siis sinised, ja kui mõlemat on üks siis jääb peale domineeriv geen - pruunid silmad.

Sellepärast saabki pruunisilmsetel vanematel olla sinisilmne laps, kuid sinisilmsetel vanematel pruunisilmset olla ei saa.

P.S. Ei mäleta kas silmavärv tõesti vaid ühest geenist oleneb, see oli lihtsustatud näide. Enne kodusõdade pidamist vaadake igaks juhuks bioloogiaõpikust järgi.


LadyButterfly - 22.02.2006 kell 22:54

Nüüd pean siis minema haiglasse aru pärima Mul pruunid silmad aga mehel sinised - lapsed kõik sinisilmsed. Või said lapsed minu käest sinise silma geeni
Pole ühtegi sellealast õpikut kodus olemas


dilbert - 22.02.2006 kell 23:00

Äkki leiad abi SIIT. Tegemist materjaliga 9. kl bioloogiast. Pärilikkuse osa


JoanMadou - 22.02.2006 kell 23:01

Ei kõik ikka õige. Kuna pruun on dominantne siis võib sinul olla üks pruun ja üks sinine alleel (vaatasin järgi, alleel on õige nimetus, kaks alleeli teevad kokku ühe geeni). Sinu mehel seevastu on mõlemad sinised alleelid (vastasel juhul oleks tal pruunid silmad).
Nii et laps sai mehe käest sinise alleeli ja sinu käest ka sinise.

Kui on kaks pruunisilmset vanemat siis võib neil mõlemal siiski olla üks retressiivne (domineeriva vaste) alleel, ja kui laps mõlemad retressiivsed pärib siis ongi tal sinised silmad vms.


Aga tegelikult on kindlasti olemas lehekülgi mis seda palju paremini seletada oskavad kui mina.

Lisatud: dilbert jõudis ette, kiirelt tehtud


LadyButterfly - 22.02.2006 kell 23:04

Noh, siis sain haiglast ikka omad lapsed kaasa Ma midagi taolist süsteemi ähmaselt mäletasin ka aga koolis ju 100 aastat möödas...


Roxena - 23.02.2006 kell 00:18

Nii ta on, et isad muretsevad, kas oma laps, aga vene ajal sünnitusmajades ei saanud ka ema päris kindel olla, et õde hooga kusagilt pikalt kärult sulle ikka õige tita haaras.

Kui olin tütrega ühes sellises sünnitusmajas, siis kahel esimesel päeval oli tita keeratud roosasse tekki, ta nägu tundus kiitsakas ja tema vististi õliga määritud juuksetutt täiesti must. Tollal sealt teki seest ju kuigi palju uurida ei õnnestunud.
Kolmandal päeval toodi rinnale tita, kellel olid oran¾ikad juuksed, ta oli mähitud rohelisse ja tema põsed olid punnis. "See küll minu laps ei ole" protesteerisin hämmeldunult. Vanatüdruku olemisega ja kange eesti keelega hooldaja polnud ka just suu peale kukkunud. "Jah, aga paremaid meil teile anda pole" teatas ta kõrgilt ja marssis minema


pisimimm - 23.02.2006 kell 08:51

Roxena, aga oled sa kindel, et sa kojuminnes oma tütre kaasa said ikka Ma jäin mõtlema, et mis siis, kui äraminekupäeval ka öeldakse, et anname teile selle, kuna paremad on otsa saanud...mis siis - mille järgi siis aru said, et sinu laps ikka on


Tulevik.vs.Olevik - 23.02.2006 kell 16:40

Tsitaat:
Algne postitaja: LadyButterfly
anne jutuga seoses meenub mulle midagi dominantsetest geenidest. Tumedama nahaga inimestel pidid olema siis dominantsemad kui heledama nahaga inimestel. Oli kuidagi nii või?
Ma arvan, et kui midagi säärast peaks juhtuma siis räägiks ma mehele tõe välja. Või teeksin abordi.
Tegelikult saan ma meestest täielikult aru kui nad vahel kahtlevad oma isaduses.


Ja kuidas sa aborti mehel serveeriksid, et a al 6 kuud nüüd kallis keppi ei saa?

Krt kui naine valetab kord siis valetab ta sulle kogu elu.
Ei kannata selliseid,
Järeldus tehke ise.

Ei tasu määrida võõrast last oma mehel pähe. See on jama


Roxena - 23.02.2006 kell 18:54

To Pisimimm:
no ega vene ajal ei võinud keegi 100% kindel olla, et oma lapse sai :-)
Vahel mossitades armastab ta isegi selle kujutlusega mängida, et mis siis kui tal kusagil palju paremad ja lahedamad vanemad on.

Paraku on ta väga-väga sarnane oma kolm aastat vanema õega ja laste isa kogu suguvõsaga.

Ja lõppude lõpuks... kui see oleks ka kuidagi teisti või kolmandat moodi... ei muutuks midagi. Laps ei ole meie omand, me saame parimal juhul 15-16-18 aastat talle anda, mida ta keha kasvamiseks vajab. Paratamatult kanduvad edasi ka meie maailmavaated ja hingekene ja siis avastame, et meie kõrval on üks inimene, isiksus, kellel on oma tee käia.


jaanely - 26.02.2006 kell 11:41

mehe kõrvalt teisi ei ole vaadanud selle mõttega,et midagi nendega ka voodis teha. aga arvan,et kui selline olukord oleks,siis vist ei räägiks kellelegi,et äkki kellegi teise oma. praegune suhe on selleks liiga hea.kui just neeriga vasakule ei pane,siis ei saaks keegi vast aru ka midagi.mina olen heledama peaga,tema täiesti tume. ja silmavärv võib ka kust iganes tulla. mul sinised tal pruunikas-rohelised.


earthland - 26.02.2006 kell 16:58

mul on kahjuks üks kogemus, kus mind PEAAGU oleks peetud ühe võõra naise raseduses süüaluseks... õnneks see siis ikkagi ei olnud nii.


trash - 26.02.2006 kell 20:39

Ei räägiks oma mehele ilmselt. Kui tegelikult on hea suhe ja mees tahab sinuga last siis ilmsetl on see kõige mõistlikum asi mida teha: pere terve ja lapsel hea elu. Aga samas kuidas kellegi süda sellist koormat kanda jõuab...


Kapsauss - 26.02.2006 kell 21:31

mina teeksin isadus testi ära ja ka oma mehele räägiksin.Kui ta arusaaja siis ehk andestab, kuid jah ma ei syydistaks teda kui ta ei suudaks andeks anda,aga jah petmine oleks jubedam.


freelancer - 26.02.2006 kell 21:51

Minuarust on petmine juba toimunud-kui lastakse titt treida kellelgi teisel.Ainus võimalus on pea langetada ja oodata kas surmahoopi või püstitõstmist.


ardisala - 05.03.2006 kell 19:20

Kallid naised!


Kui sa oled abielus oma mehega ja kellel on õnneks läinud, et on abiellu astunud Jumala palge ees kiriklikus laulatuses, siis palun hoidke oma suhet ja oma peret (ja oma piskat ka võõra mehe eest...)
Aga kui on selline asi juba juhtunud ja parata pole midagi, siis mina olen arvamusel, et oma seaduslik mees peaks seda teadma ja te peaksite koos otsustama. Kõige enam hindan ma inimestes ausust. Ja kui sa oled aus ja tunnistad olnut ja kahetsed ning soovid kogu südamest andeks saada, siis mina usun küll et su mees sel juhul sulle andestab. Jumal ju näeb ka millises pasas sa sel juhul oled...
Muidugi on tagajärjed karmid. Aga see väike laps ei ole ju süüdi selles mida vanemad kokku on keetnud.
Muidugi on ka erandeid (nagu minu elu) et elu kukub ikkagi lõpuks kapsaks kokku ja kogu koda puruneb põrmuks...
Aga mina pakkusin oma ekskaasale sellist varianti andestuses ning olin valmis võtma ta uue lapse enda omaks... Ja ma olen veendunud, et mehi kes on valmis sama tegema, on veelgi olemas.
Paraku aga läks nagu läks...
Aga kallid naised - teadke et maailmas on olemas siiski andestus ja armastus.
Olge ise valmis seda sammu astuma ja te leiate oma südamesse hingerahu.

ok.. valik on teie.. olete valmis elama hingepiinakoormaga? ok


freelancer - 05.03.2006 kell 19:57

Kui jumal on kõikvõimas siis nägi ka ta seda kui see naine oma jalgu rõugutamas käis.Kus siis oli tema manitsev näpp ja hea süda ,mis õiglust otsib.Või vaatas ta naudinguga kuidas kaks kepivad,olgugi ,et ta teadis ,et tegu on patuga.Imelik elufilosoofia tal-laseb inimese sita sisse sattuda ja siis vaatab eemalt kuidas pasast välja keerutatakse ja kas andestatakse.Väga perverssne suhtumine.


LadyButterfly - 05.03.2006 kell 20:02

Tsitaat:
Algne postitaja: Tulevik.vs.Olevik

Ja kuidas sa aborti mehel serveeriksid, et a al 6 kuud nüüd kallis keppi ei saa?

Krt kui naine valetab kord siis valetab ta sulle kogu elu.
Ei kannata selliseid,
Järeldus tehke ise.

Ei tasu määrida võõrast last oma mehel pähe. See on jama


Kas see käis minu kohta??? Kummaline, ma nagu pole väitnud, et määriksin oma mehele võõra lapse pähe
Kuidas ma aborti mehele serveeriksin? Loll küsimus. Miks ma peaksin seda üldse serveerima Ja kus on öelnud, et peale aborti 6 kuud keppida ei tohi?

Sa oled minust ja paljudest muudest asjadest täiesti valesti aru saanud. Ära hakka kohe kohut mõistma.
Või olen mina sinust totaalselt valesti aru saanud


sissy84 - 05.03.2006 kell 20:15

Iga üks võiks ka ikka oma keedetud suppi süüa,milleks on vaja seda kellegi teisega jagada.Kui lasid tite taha teha ja endal suhe olemas siis peaks naine oma mehele tõe avaldama.Mina oleksin kas hoolas ja teeksin pigem aborti:mida varem seda parem ja mehele räägiks,et tekkis põletik ma ei tea mingi kondoomi sordi vastu jne..või siis sünnitaksin lapse ja jätaksin mehe maha ja annaksin ka vastuse miks ning rajaksin oma elule uue teekonna.

Ükskõik milline jama mees mul ka ei oleks ei saaks ma talle sellisel kujul keerata,et annan märku tema peatsest isaks saamisest.Võibolla olen loll ja liiga sinisilmne,et enda elu ära rikuksin aga samas kellegi teise eluga ma ei tahaks enda egoismi pärast mängida.Vale valeks aga kuskil peab ka piir olema.


ardisala - 05.03.2006 kell 20:22

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Kui jumal on kõikvõimas siis nägi ka ta seda kui see naine oma jalgu rõugutamas käis.Kus siis oli tema manitsev näpp ja hea süda ,mis õiglust otsib.Või vaatas ta naudinguga kuidas kaks kepivad,olgugi ,et ta teadis ,et tegu on patuga.Imelik elufilosoofia tal-laseb inimese sita sisse sattuda ja siis vaatab eemalt kuidas pasast välja keerutatakse ja kas andestatakse.Väga perverssne suhtumine.


Tegelikult on see mis Jumalat puudutab siiski diplomaatiline. Väljendaks seda selliselt... Kui Jumal näeb kuidas need 2 seal teevad ****** siis tõepoolest taevast ei saja välku ja maa ei värista... Aga südame kaudu räägib Jumal küll ja Ta manitseb inimest et ta ei teeks nii... Siiski jääb INIMESELE VABA VALIK, sest Jumal hindab VABA VALIKUT kõige enam. Inimesele antakse teada mis hea ja mis halb.
Kui oled seximas armukesega või abieluinimesega siis sa ju tead et see mida teed, see on vale... aga iha ja kirg ja muu ajavad taga... ja sa langed sellesse pattu kui sa pole tugev....
Aga Jumal annab sulle taas uue võimaluse. Ta ütleb et "... mine ja ära tee enam pattu."
Usun siiski andestuse võimalikkusesse.
http://www.hot.ee/ardisala


LadyButterfly - 05.03.2006 kell 20:46

Tänud, Sissy, ma ei pidanudki rohkem trükkima, et oma seisukohta uuesti selgitada Jagan sinu seisukohta


British - 06.03.2006 kell 08:54

Ei määriks pähe, see nii mage asi. Lausa nõme.


ullike - 09.03.2006 kell 15:47

Tsitaat:
Algne postitaja: ardisala

ok.. valik on teie.. olete valmis elama hingepiinakoormaga? ok


Milles on süüdi petetud kaasa, et tema peab aitama petja hingepiinakoormat kergendada??? Kui keegi on petnud, siis peab ta tegema kõik selleks, et sellega võimalikult vähe TEISTELE haiget teha. Kui petetav pettusest ei tea, siis ei saa see ju talle haiget teha?

Ma lähtun vist põhimõttest, et elu ei ole õiglane


Tulevik.vs.Olevik - 10.03.2006 kell 07:33

Tsitaat:
Algne postitaja: LadyButterfly
Tsitaat:
Algne postitaja: Tulevik.vs.Olevik

Ja kuidas sa aborti mehel serveeriksid, et a al 6 kuud nüüd kallis keppi ei saa?

Krt kui naine valetab kord siis valetab ta sulle kogu elu.
Ei kannata selliseid,
Järeldus tehke ise.

Ei tasu määrida võõrast last oma mehel pähe. See on jama


Kas see käis minu kohta??? Kummaline, ma nagu pole väitnud, et määriksin oma mehele võõra lapse pähe
Kuidas ma aborti mehele serveeriksin? Loll küsimus. Miks ma peaksin seda üldse serveerima Ja kus on öelnud, et peale aborti 6 kuud keppida ei tohi?

Sa oled minust ja paljudest muudest asjadest täiesti valesti aru saanud. Ära hakka kohe kohut mõistma.
Või olen mina sinust totaalselt valesti aru saanud



Sa minust said vaelsti aru, ei pidanud sind silmas postitusega vaid üleüldiselt- nii ei tasu teha. Valetada ei tasu kunagi suhetes. Ükskõik kui vajalik see vale ka pole. Vale nullib ära usalduse. Usalduse nullimine tekitab aga liiga palju mõtlemisainet.

Ja peale aborti ei saa su mees kohe kindlasti mõnda aega keppi. Naisel on haavad hinges ja allpool pole ka just kõik väga kiita mõnda aega. Nii on mulle vähemalt räägitud ja selle pärast olen ma ise ka " kuival" istunud. Aga eks arvatavasti igal naisel on sellisest asjast üle saamiseks erinev aeg.


Marxendorf - 10.03.2006 kell 09:05

Tundub, et inimesed on valmis tegema igasuguseid asju ja isegi kasutades selleks ülimaid valesid, et enda patu koormat kergendada!

Ma ei kannataks seda vist iial välja, kui aastate pärast tuleks välja, et lasp, keda ma alati enda omaks pidasin on tehtud hoopis naabrimehe või armukesega! Tekib selline tunne nagu oleksid filmis
"Me, myself and Irene." Kasvatad kolme musta last ja oled armastusest nii lummatud ja loll, et ei saa arugi.

Loomulikult ie vähenda see armastust laste vastu, kuid sõlm, mis sinna köite tekkis jääb sinna ka alatiseks!

Sa peaksid siiski otsustama vastavalt oma südametunnistusele ja tegema kindlaks, mida sa tahad ja keda sa tahad! Kujutan ette kuidas armuke sulle ust näitab, kui talle ütled, et oled rase ja ei tea kelle laps see on!

Milleks üldse alusatda suhet, kui tead, et sa ei suuda elu lõpuni truu ja ustav olla oma esimesele valikule! Hinge valul ei tundu olevat mingit tähendust!

Ehk jah ma ise olen nii palju haiget saanud ja kindlasti saan veel! Aga teisele haiget tegemine hingeliselt on alati viimane asi mida soovin!

Kui muud lahendust ei leia, siis tee abort ja mine kõigist lahku ja alusta otsast peale!


LadyButterfly - 10.03.2006 kell 09:17

Tsitaat:
Algne postitaja: Tulevik.vs.Olevik
Sa minust said vaelsti aru, ei pidanud sind silmas postitusega vaid üleüldiselt- nii ei tasu teha. Valetada ei tasu kunagi suhetes. Ükskõik kui vajalik see vale ka pole. Vale nullib ära usalduse. Usalduse nullimine tekitab aga liiga palju mõtlemisainet.

Ja peale aborti ei saa su mees kohe kindlasti mõnda aega keppi. Naisel on haavad hinges ja allpool pole ka just kõik väga kiita mõnda aega. Nii on mulle vähemalt räägitud ja selle pärast olen ma ise ka " kuival" istunud. Aga eks arvatavasti igal naisel on sellisest asjast üle saamiseks erinev aeg.


Ok. Usalduse koha pealt on sul täiesti õigus.
Aga, et peale aborti seal all kõik just väga kiita pole...??? Minu arust on see küll jama jutt. 'Seal all' on peaks kõik korras olema - ega sealt ei lõigata ju... Haavad hinges on teine asi...