Board logo

Üksindus
Hiirekas - 20.04.2003 kell 20:35

Kas keegi on kunagi tundnud, et on kõikide arvukate sõprade ja tuttavate seas täiesti üksi?

Olen ise peale mõningast läbielatut nii hingelt üksi, et vahel on lausa pisarateni valus. Uskumatu, et peake 15 aastast sõprust avastad, et inimene pole sulle kusagilt otsast sõber. Nüüd, kui mul seest kõik katki, saan hoopis haiget, kui talle muret kurtma lähen.
Tulemuseks jube tühjus hinges.

Kas keegi on kogend? Kas keegi teab mis aitab? Kas kellelgi on arvamust?


Mamba - 20.04.2003 kell 20:42

Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.


Hiirekas - 20.04.2003 kell 20:46

Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.


Aga inimene ei ole ju loodud üksikuks. See teadmine võtab mu näolt siira naeratuse, sest olen alati uskunud headusesse ja nõus läbi äikesetormi tõttama appi sellel, eks vajab toetust. Sest aidata teist on raske, pigem vajatakse toetust, teadmist, et keegi hoolib.
Ja ainus kord, kus kellegi toetust tõesti vajad, oledki üksi. Miks küll????


Lola69 - 20.04.2003 kell 20:52

Sul isegi vedanud, kui see tõdemus, et olen inimeste hulgas üksi, pole varem tabanud.
Tean tunnet. Olen üksi.

Mis aitab .... Kui leiad uue sõbra. Kuigi jah, kas sa üldse niisama enam julgedki proovida. Kas julged kedagi nii usaldama hakata, et saad kõik mured ära rääkida. . Selle leidmine, kellele kõike rääkida .. Ei, see ei ole nii lihtne midagi. Mina pole asendajat leidnud. Nii mõnigi uutest teab, aga mitte keegi kõike. Aga jah, minu sõber ei osutunud mittesõbraks. ta võeti mult ära ...


yller - 20.04.2003 kell 20:53

aeg parandab kõik aavad
ja kui oled kord kõrvetada saanud - siis reeglina teist korda ei saa


Lola69 - 20.04.2003 kell 20:56

Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.


Ei harju. Mina ei harju. St. igaüks ei harju. Sest inimene ei ole päris eraklikuks loodud.


Wenus - 20.04.2003 kell 20:59

Mina igatsen pidevalt.Ise ka ei tea kelle jarele.See on selline tunne, nagu oleksid kunagi millestki tahtsast ilma jaanud voi jaetud, aga ise ka ei maleta mis/kes see oli...ja muudkui igatsen........nukker tunne on.


Hiirekas - 20.04.2003 kell 21:02

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.


Ei harju. Mina ei harju. St. igaüks ei harju. Sest inimene ei ole päris eraklikuks loodud.


Õige, ja ei tohigi harjuda, sest see tunne, et olen ülejäänud elu üksi tekitab kibestumust.
Mina usun ikka seda, et kui teised mulle hundid, siis mina ei tohi muutuda. Kui kasvõi üks usub, siis on veel lootust ... mina usun, kuigi see usk on juuksekarva otsas.


NormKutt - 20.04.2003 kell 22:15

Eks oma lühikese elu jooksul ole paljud jõudnud üksindust tunda


Lola69 - 20.04.2003 kell 22:20

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.


Aga inimene ei ole ju loodud üksikuks. See teadmine võtab mu näolt siira naeratuse, sest olen alati uskunud headusesse ja nõus läbi äikesetormi tõttama appi sellel, eks vajab toetust. Sest aidata teist on raske, pigem vajatakse toetust, teadmist, et keegi hoolib.
Ja ainus kord, kus kellegi toetust tõesti vajad, oledki üksi. Miks küll????


Jagajale jäävad ju näpud, nii nad räägivad. Igavene ja alatine appitormaja ongi vist loodud ise paljapäi ja paljakäsi seisma tormi meelevallas. Ja abi ei ole ega tule.
Ma tahaks loota, et kellegile lähevad kord minu mured ka korda. Sest ilma patareisid kasvõi ärarääkimise ja ärakuulamise mõttes laadimata saab ka seni abistav käsi kord ammendatud. Jaks saab osta. Kuigi taaskord peab tõdema, et lootus on ...

Aga miks küll see ainumas kord ikkagi üksi? Kui ma sellele küsimusele vastust teaks, siis ei valaks ma pidevalt üksi pisaraid.


Hiirekas - 20.04.2003 kell 22:35

Jagajale jäävad ju näpud, nii nad räägivad. Igavene ja alatine appitormaja ongi vist loodud ise paljapäi ja paljakäsi seisma tormi meelevallas. Ja abi ei ole ega tule.
Ma tahaks loota, et kellegile lähevad kord minu mured ka korda. Sest ilma patareisid kasvõi ärarääkimise ja ärakuulamise mõttes laadimata saab ka seni abistav käsi kord ammendatud. Jaks saab osta. Kuigi taaskord peab tõdema, et lootus on ...

Aga miks küll see ainumas kord ikkagi üksi? Kui ma sellele küsimusele vastust teaks, siis ei valaks ma pidevalt üksi pisaraid.




Vat see on see koht, kus tahaks öelda - tule nuta minu õlal. Vaevalt ma lohutada oskan, aga toetada tahaks igat ... küll.

No näed siis, jälle pakun abi. Täiesti parandamatu isend.


Lola69 - 20.04.2003 kell 23:47

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Vat see on see koht, kus tahaks öelda - tule nuta minu õlal. Vaevalt ma lohutada oskan, aga toetada tahaks igat ... küll.

No näed siis, jälle pakun abi. Täiesti parandamatu isend.


Sul ka see viga, et tormad appi enne kui arugi saad, millesse end mässid?

On ütlus, sõpra tuntakse hädas. See võib nii ollagi. Aga millegipärast on see minuga seotud kontekstis muutunud ühesuunaliseks. Ja mina seisan valel suunal. Minuni on tee teada ja tähistatud. Kuid ise teed otsima hakates näed vaid songitud maad ja ajanappust, ükskõiksust stiilis "aga meil on ju kõik korras, milles siis probleem" jne.


Hiirekas - 20.04.2003 kell 23:55

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Vat see on see koht, kus tahaks öelda - tule nuta minu õlal. Vaevalt ma lohutada oskan, aga toetada tahaks igat ... küll.

No näed siis, jälle pakun abi. Täiesti parandamatu isend.


Sul ka see viga, et tormad appi enne kui arugi saad, millesse end mässid?

On ütlus, sõpra tuntakse hädas. See võib nii ollagi. Aga millegipärast on see minuga seotud kontekstis muutunud ühesuunaliseks. Ja mina seisan valel suunal. Minuni on tee teada ja tähistatud. Kuid ise teed otsima hakates näed vaid songitud maad ja ajanappust, ükskõiksust stiilis "aga meil on ju kõik korras, milles siis probleem" jne.



Jah, nii ta on. Mulle ütles parim sõber läbi aegade, et ah, ise oled loll. Mis sa võtad kõike hinge. Mõni asi nüüd, mees kasutas ära. Meid kõik kasutatkse ära. Sinul seest katki. Ah, lõpeta see jorutamine. kes seda alinat viitsib kuulata.
Vat need sõnad lõikasid küll nagu paberinuga hinge. Selge siis. tal pole minu probleemidaga mingit pistmist. Ja nüüd vaatan teda, kui võõrst inimest.


Lola69 - 21.04.2003 kell 01:01

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Jah, nii ta on. Mulle ütles parim sõber läbi aegade, et ah, ise oled loll. Mis sa võtad kõike hinge. Mõni asi nüüd, mees kasutas ära. Meid kõik kasutatkse ära. Sinul seest katki. Ah, lõpeta see jorutamine. kes seda alinat viitsib kuulata.
Vat need sõnad lõikasid küll nagu paberinuga hinge. Selge siis. tal pole minu probleemidaga mingit pistmist. Ja nüüd vaatan teda, kui võõrst inimest.


Me kõik oleme rumalad. Need, kes ära kasutavad.. Need keda kasutatakse. Ja need, kes valu ja muret näha ei oska, ei taha veel kõige enam.
Kui inimene on tugev, jääb ta raskel hetkel püsti, kuigi võib vankuda kuristiku serval. Osa aga kukubki sügavikku. Sel hetkel on vaja enim seda omakasupüüdmatult appi sirutuvat sõbrakätt. Tundetu tänitamine on viimane mida vaja. Eriti kui seda teeb see, keda oled harjunud sõbraks pidama.
Või on siis tõesti osal meist hirm, et jagatud mure on pool muret ja pool tulebki enda kanda võtta? Et omalgi nagu liiast, hakka veel teiste koormaid kandma?

Ju ma siis koormakandja olen, aga võtan küll teiste koormaid ka kanda.


Lola69 - 21.04.2003 kell 01:04

Kui nüüd lühidalt ütlema hakata, siis kõige raskem ongi hulkade hulgas end ihuüksi tunda. Nagu üksi justkui ei ole, aga ... kestad kõik on kauged ja külmad me ümber. Kutsuvalt ei viipa keegi.


Hiirekas - 21.04.2003 kell 01:07

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Me kõik oleme rumalad. Need, kes ära kasutavad.. Need keda kasutatakse. Ja need, kes valu ja muret näha ei oska, ei taha veel kõige enam.
Kui inimene on tugev, jääb ta raskel hetkel püsti, kuigi võib vankuda kuristiku serval. Osa aga kukubki sügavikku. Sel hetkel on vaja enim seda omakasupüüdmatult appi sirutuvat sõbrakätt. Tundetu tänitamine on viimane mida vaja. Eriti kui seda teeb see, keda oled harjunud sõbraks pidama.
Või on siis tõesti osal meist hirm, et jagatud mure on pool muret ja pool tulebki enda kanda võtta? Et omalgi nagu liiast, hakka veel teiste koormaid kandma?

Ju ma siis koormakandja olen, aga võtan küll teiste koormaid ka kanda.


Kas see on koorem siis, kui näed teist taas sirgumas ja õitsele löömas. Puhas rääm ju ikka. Ja kui suudan maailmas kasvõi ühe inimese silmis taas rõõmuhelki näha olen südamest õnnelik. See on ju nii armas.


Lola69 - 21.04.2003 kell 01:12

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Kas see on koorem siis, kui näed teist taas sirgumas ja õitsele löömas. Puhas rääm ju ikka. Ja kui suudan maailmas kasvõi ühe inimese silmis taas rõõmuhelki näha olen südamest õnnelik. See on ju nii armas.


Ei, see ei tohiks olla koormana käsitatav. Aga eesti keeles on ju sõnagu murekoorem Aga sellegipoolest enamus lükkab ju abivajaja endast eemale. Et omalgi see murekoorem kanda, hakka siis veel teistega jändama.

Särava silmapaari nimel võiks aga paljugi anda. Ka kui mingi aeg on kanda rohkem kui jaksan ...


Hiirekas - 21.04.2003 kell 01:16

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Kas see on koorem siis, kui näed teist taas sirgumas ja õitsele löömas. Puhas rääm ju ikka. Ja kui suudan maailmas kasvõi ühe inimese silmis taas rõõmuhelki näha olen südamest õnnelik. See on ju nii armas.


Ei, see ei tohiks olla koormana käsitatav. Aga eesti keeles on ju sõnagu murekoorem Aga sellegipoolest enamus lükkab ju abivajaja endast eemale. Et omalgi see murekoorem kanda, hakka siis veel teistega jändama.

Särava silmapaari nimel võiks aga paljugi anda. Ka kui mingi aeg on kanda rohkem kui jaksan ...




Siiani pole ma õnneks tundnud, et piir on lähedal. Seega ikka jätkub päikest teiste jaoks. Enda omaga on nagu on. Seal pean lihtsalt üksiolekuga vist harjuma. Aga inimene pidi kõigega harjuma, ju ka üksindusega.


Lola69 - 21.04.2003 kell 01:23

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Siiani pole ma õnneks tundnud, et piir on lähedal. Seega ikka jätkub päikest teiste jaoks. Enda omaga on nagu on. Seal pean lihtsalt üksiolekuga vist harjuma. Aga inimene pidi kõigega harjuma, ju ka üksindusega.


Harjuma?
Ei. Hetk tagasi eespool siinsamas sa tõdesid, et harjuda ei tohi. Selle üksindusega mitte.

Ma pelgan, et mul puudub oskus lohutada ja konkreetselt aidata. Aga mul on aeg. Ja ma olen olemas ...


Hiirekas - 21.04.2003 kell 01:28

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69

Harjuma?
Ei. Hetk tagasi eespool siinsamas sa tõdesid, et harjuda ei tohi. Selle üksindusega mitte.

Ma pelgan, et mul puudub oskus lohutada ja konkreetselt aidata. Aga mul on aeg. Ja ma olen olemas ...


Nu näed siis, teistele annab nõu, aga ise .... Vahel lihtsalt tundub endale, et mis mina ...


tiina - 21.04.2003 kell 06:38

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69

Jagajale jäävad ju näpud, nii nad räägivad. Igavene ja alatine appitormaja ongi vist loodud ise paljapäi ja paljakäsi seisma tormi meelevallas. Ja abi ei ole ega tule.
Ma tahaks loota, et kellegile lähevad kord minu mured ka korda. Sest ilma patareisid kasvõi ärarääkimise ja ärakuulamise mõttes laadimata saab ka seni abistav käsi kord ammendatud. Jaks saab osta. Kuigi taaskord peab tõdema, et lootus on ...

Aga miks küll see ainumas kord ikkagi üksi? Kui ma sellele küsimusele vastust teaks, siis ei valaks ma pidevalt üksi pisaraid.
Eh...ei oskagi miskit nagu sellele lisada. Nii ta paraku on. Ka mina selline tobe olen ja kui endal hädakäes, siis panen kas suu lukku ja kui ei pane, siis tavaliselt tekib niisugune olukord nagu Hiirekas siin kirjeldas
Miks nii on...ei tea...


tiina - 21.04.2003 kell 06:46

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69...
Kui inimene on tugev, jääb ta raskel hetkel püsti, kuigi võib vankuda kuristiku serval. Osa aga kukubki sügavikku...
Vot siin on ka väga hea vastus...miks inimesed teevad ka enesetappe. Mis viib inimesi selleni. Minu arust Lola vastas sellele väga hästi. Olen seisnud selle kuristiku äärel...õnneks enne kukkumist rabati mind äärelt tagasi.
Kõigil nii ei vea. Miks on nii, et kui ise abi vajad...siis nagu keegi ei mõista, ega tahagi mõista...väliselt ju kõik korras... Ja kui üritad avada oma hinge...siis öeldakse, et see ju nii tühi asi...naerata ja ela edasi...unusta...pole su elul häda midagi. Sellistel hetkedel kõlab see pigem narrimise, kui abina Kuigi inimene võib olla üritaski aidata...aga...


Lola69 - 21.04.2003 kell 18:15

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
/.../ Miks on nii, et kui ise abi vajad...siis nagu keegi ei mõista, ega tahagi mõista...väliselt ju kõik korras... Ja kui üritad avada oma hinge...siis öeldakse, et see ju nii tühi asi...naerata ja ela edasi...unusta...pole su elul häda midagi. Sellistel hetkedel kõlab see pigem narrimise, kui abina Kuigi inimene võib olla üritaski aidata...aga...


Me ei ole õppinud lugema emotsioone. Me ei tunne neid enda peal ära, rääkimata siis teiste nägemisest. Ja selle oskuse omandamist ei soodusta ka aeg, milles me elame. Kiire on. Ja tormame kui silmaklappidega. Hea veel kui üle õla hõigata jõuad, et "ah, mis sul häda, et hädaldad ...".


Arwen - 21.04.2003 kell 19:28

jah olen seda kogenud, et inimene, kelle arvasid ühe oma paimaist sõpradest olevat, osutub võõraks inimeseks. üksindustunne käib enesehaletsushoogudega periooditi peal. ega sellest ülesaamiseks polegi mingit erilist rohktu. lihtsalt on vaja aega. ja võtta kontakti mõnede teiste vanade sõpradega. kõik nad ikka korraga mäkra mängima ei hakka


Hiirekas - 21.04.2003 kell 21:57

Tsitaat:
Algne postitaja: Arwen
jah olen seda kogenud, et inimene, kelle arvasid ühe oma paimaist sõpradest olevat, osutub võõraks inimeseks. üksindustunne käib enesehaletsushoogudega periooditi peal. ega sellest ülesaamiseks polegi mingit erilist rohktu. lihtsalt on vaja aega. ja võtta kontakti mõnede teiste vanade sõpradega. kõik nad ikka korraga mäkra mängima ei hakka


kurb on see, et tavaliselt hakkavad ja kuidas veel.


Blond_Bimbo - 21.04.2003 kell 22:11

Ongi nii, et sõbrad jäävad võõraks. Ja üksildus on meie kõigi osa. Mul on üldse vähe sõpru olnud.


Hiirekas - 21.04.2003 kell 23:16

Tsitaat:
Algne postitaja: Blond_Bimbo
Ongi nii, et sõbrad jäävad võõraks. Ja üksildus on meie kõigi osa. Mul on üldse vähe sõpru olnud.



karm, sest keegi ei peaks üksi olema


Lola69 - 22.04.2003 kell 00:36

Võõrandumine on selle uue aja haigus. Haigus justnimelt. Seda ei peaks olema, aga ta levib kui nakkuslik kulutuli. Hoolimist ja olemasolemist napib üha enam. Ja siis imestatakse taaskord, miks me läbi põleme ... Kuidas sa siis ei põle, kui see abistav käsi, kelle võimuses on tuld kustutada, puudub.

Ei, üksindus iseendas ja inimestega ümberringi on midagi, mida ei pruugiks olla. Ei tohiks olla. Kuniks veel enam kui üks inimest on ilmas


Hiirekas - 22.04.2003 kell 10:23

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Võõrandumine on selle uue aja haigus. Haigus justnimelt. Seda ei peaks olema, aga ta levib kui nakkuslik kulutuli. Hoolimist ja olemasolemist napib üha enam. Ja siis imestatakse taaskord, miks me läbi põleme ... Kuidas sa siis ei põle, kui see abistav käsi, kelle võimuses on tuld kustutada, puudub.

Ei, üksindus iseendas ja inimestega ümberringi on midagi, mida ei pruugiks olla. Ei tohiks olla. Kuniks veel enam kui üks inimest on ilmas


vahel on lihtsam olla üksi Lola, kui pärast haavu lakkuda. Valelikud ja salakavalad sõbrad annavad ja võtavad samakergekäeliselt.


Lola69 - 22.04.2003 kell 10:51

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
vahel on lihtsam olla üksi Lola, kui pärast haavu lakkuda. Valelikud ja salakavalad sõbrad annavad ja võtavad samakergekäeliselt.


On üksi lihtsam, ei vaidle vastu. Aga ka seltsis on lihtsam. Lihtsalt tuleb leida need, kes annavad, kuid ei võta ära päris kõike. Kuigi seda on lihtsam öelda kui teha. Elu on karmim kui sõnad.
Aga nagu öeldakse, lootus sureb viimasena


pisimimm - 22.04.2003 kell 12:26

Pikk arutelu siin eespool juba tehtud, mis ma oskan lisada. Kurb on see kui nii juhtub, kuid olen seda ka ise kogenud... Üritad ikka edasi olla, mõeldes, ah, mis mul viga....mõned tuttavad ju ikka alles, kuigi oled just elanud läbi katastroofi, kus kõige lähem sõber sulle palja käega vasta nägu on löönud - järsku see laks äratas mind hoopis üles, et näha tema tegelikku mina. See tekitab kogu maailma vastu umbusalduse ja kedagi uuesti usaldama hakata on väga raske, tegelikult peaaegu võimatu. Ei suuda ennast avada enam täielikult ja hoiad oma valu/rõõmu endasse.... Ja see teb vanaks, kohe tunned, kuidas aastad turjale laskuvad... Oi-ei taha masendusse langeda ja seda meenutada, kuid seda kõike lugedes tuleb see taas meelde ja teeb olemise raskeks - kuigi asi juntus juba aastate eest.... Ju olin loll, et kõike usaldasin, võib-olla andis hoopis õppetunni eluks...


arena - 24.04.2003 kell 02:16

ma ise ellises olukorras kus tunnen end suhtes täiesti üksikuna mees nagu olemas aga ta ei ole OLEMAS.väga kehva tunne on


ipsu - 24.04.2003 kell 07:45

Olen neid hetki läbi elanud. Abi tuleb tavaliselt sealt kust seda ültse ei oota.


Kayleigh´n I - 24.04.2003 kell 07:52

Ma olen vist kahjuks sellise olukorra ise loonud, et nii üksildasena end tunnen ..


Hiirekas - 24.04.2003 kell 10:39

Vahel arvan minagi, et olen ise süüdi, et üksi olen. Oleks ka pealiskaudne ja pinnapealne, ei saaks ise haiget ja elaks muretult teiste haavadel kõndides.


Venom - 24.04.2003 kell 11:17

kui asjasse süüvida siis avastasin et sõbrad keda nii võiks nimetada on jäänud 10aasta taha või veel kaugemale. Ja üle kogu vabariigi laiali. Samas ega neist erilist puudust ka ei tunne. Üxiku hundina olen hakkama saanud ja saan ka edaspidi.


sales - 24.04.2003 kell 18:09

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Ma olen vist kahjuks sellise olukorra ise loonud, et nii üksildasena end tunnen ..



Kayleigh! Oled aus enda suhtes.
Aga minul läks suht närusemalt, algul. Kui avastasin, et olen üksi jäänud, siis hallasin alguses teistes vigu otsima ja märtrit mängima. Aga kui aru sain - ise olen süüdi. siis oli pool muret murtud.
-----------------------------------------------
Kay... sul on ka siis pool muret murtud.
-----------------------------------------------
Mina igal juhul palusin kõigepealt andeks nendelt, kellele olin pahandust või valu teinud. siis otsisin üles need, kelle olin unustanud. Ja lõpuks andestasin neile, kes minuga olid vääralt käitunud.
------------------------------------------------
Ja kõik sai korda. Nüüd ma pole enam ülsi.


Lola69 - 24.04.2003 kell 18:33

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Vahel arvan minagi, et olen ise süüdi, et üksi olen. Oleks ka pealiskaudne ja pinnapealne, ei saaks ise haiget ja elaks muretult teiste haavadel kõndides.


Aga ma ei suuda pealiskaudne ja pinnapealne olla. Ei oska. Ja kui üdini aus olla, ei taha kah.
Kui pean peksupoiss olema, siis ..
Aint verejälgi ma enda järelt pesta eip suuda ...


Hiirekas - 24.04.2003 kell 22:27

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Vahel arvan minagi, et olen ise süüdi, et üksi olen. Oleks ka pealiskaudne ja pinnapealne, ei saaks ise haiget ja elaks muretult teiste haavadel kõndides.


Aga ma ei suuda pealiskaudne ja pinnapealne olla. Ei oska. Ja kui üdini aus olla, ei taha kah.
Kui pean peksupoiss olema, siis ..
Aint verejälgi ma enda järelt pesta eip suuda ...


Mina ka ei oska siga olla, oi kuidas vahel tahaks. Aga ju jääb see siiski ilusaks unistuseks. Aga eks olen õppinud ka enamike lööke vastu võtma. Ja siis säratab keegi kõige õrnema koha peale sellise litaka, et ttoibu, kui oskad.


Virgin - 25.04.2003 kell 10:24

Ei ole mul sellist olukorda olnud, et mõni sõber selja keerax kui mul abi/tuge vaja Mul see viga küljes, et vahel ei julge kellegi poole pöörduda ja siis tunnen end üxi & mõtlen et mul pole kedagi... tegelikult ei saagi keegi aidata, kui pole abi küsinud...
Ehk on Su tutvusringkonnas veel keegi, kes hoolib & toetab Sind?
Olen ikka päris õnnelik inimene, et mul on õlg kus najal nutta ning tõusta & särada uuesti
Kui ise südamest hoolid sõpradest ja seda välja näitad, siis ei tohix tekkida olukorda, et Sulle selg keerataxe


Lola69 - 25.04.2003 kell 10:25

Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
/.../ Kui ise südamest hoolid sõpradest ja seda välja näitad, siis ei tohix tekkida olukorda, et Sulle selg keerataxe


Tekib ikka. Ka kõigest oma hoolimisest hoolimata. Inimesed on lihtsalt isesugused.


Hiirekas - 25.04.2003 kell 10:31

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
/.../ Kui ise südamest hoolid sõpradest ja seda välja näitad, siis ei tohix tekkida olukorda, et Sulle selg keerataxe


Tekib ikka. Ka kõigest oma hoolimisest hoolimata. Inimesed on lihtsalt isesugused.


tekib jah, sest inimene on loomult egoist, võtab aga ei taha anda


Virgin - 25.04.2003 kell 10:58

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tekib ikka. Ka kõigest oma hoolimisest hoolimata. Inimesed on lihtsalt isesugused.
Siin on vist see koht, kus võid mulle ette heita, et Su hooletusse olen jätnud... ma lausa tunnen seda (ära hakkagi midagi vastupidist väitma)... aga kuna olin mõni aeg tagasi ka ise madalseisus, siis ei suutnud endast midagi anda... anna mulle andex, püüan end parandada


sales - 02.05.2003 kell 22:32

Ei, inimene ei ole üksikuks loodud - arvan, et üksindus teeb inimese kalgiks.

Aga üksindus armsamast - see on juba teine teema - see on igatsus.


Lola69 - 02.05.2003 kell 23:01

Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Ei, inimene ei ole üksikuks loodud - arvan, et üksindus teeb inimese kalgiks.



Ei ole jah. Aga üksindus alati kalgiks ka ei tee. Vahel lihtsalt liiga lahtiseks. Lootes.
ja taaskord juba tuhat korda tõdetu: kõik sõltub inimestest.


ameelya - 03.05.2003 kell 00:21

Olen elu jooksul tähele pannud mõnd tõsiasja.
1) Kui tunned, et enda hingejõust tõepoolest jääb väheseks, et mingi olukorraga toime tulla, ära pöördu kunagi nende poole, kes käivad sageli sinu õla najal nutmas, sest nemad on harjunud ise nõrgad olema ja abi otsima, mitte seda andma.
2) Kui vajad tuge, otsi keegi tugev ja rõõmsameelne inimene ning püüa lihtsalt olla ja nautida tema seltskonda... tema elujõust, elurõõmust ja heast tujust saad jõudu, et edasi minna ka siis kui oma probleemi talle ei avagi.
3) võõras, äkki kaelakukkunud mure hirmutab sageli inimesi.
4) kui oled kaastundlik inimene, saad hingejõudu ka siis kui aitad neid, kellel veel halvemini läheb.
5) väga head abilised on loodus, muusika, raamatud ja koduloomad.
6) kui esitad küsimuse, ole alati valmis kuulma vastust, mida sa ei lootnud kuulda....mõni aeg hiljem ehk mõistad, et tegu oli otsekohesuse mitte reetmisega.
7) ja nagu eelpool öeldi....abi tuleb enamasti sealt, kust oodatagi ei oska.
Mind on need tähelepanekud elus väga palju aidanud.
Ja tegelikult on kindlasti kusagil keegi, kes mõtleb praegu samu mõtteid ja vaatab homsesse sama nukralt kuid lootusrikkalt ja võibolla kohtuvad teie pilgud peagi...


Hiirekas - 04.05.2003 kell 17:51

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Ei, inimene ei ole üksikuks loodud - arvan, et üksindus teeb inimese kalgiks.



Ei ole jah. Aga üksindus alati kalgiks ka ei tee. Vahel lihtsalt liiga lahtiseks. Lootes.
ja taaskord juba tuhat korda tõdetu: kõik sõltub inimestest.


Just nimelt, pigem teeb üksindus liiga avatuks, mis omakorda aga on maiuspalaks kõigile hävitussalklastele, kes seda juhust kohe kindlasti kasutamatta ei jäta


li-li - 04.05.2003 kell 18:28

väike iva mõtlemisex.........sõpradega ei ole sa kunagi üxi ja kui tunned nii ,siis otsi endas see põhjus......võibolla ma kunagi oma sõnu söön aga siiani olen ma alati meelespeetud ja muresid saan jagada kui vaja


Lii001 - 17.05.2003 kell 11:13

Enamus inimesi on seda kogenud. See on asi millest tuleb lihtsalt sellest yle olla. Varsti avastad et vanad sõbrad on tagasi.
Tead mis selle vastu aitab...logi end mõnda juttuppa ja otsi keegi kes su ära kuulab ja nõu annab...minu puhul see aitab, igastahe....


roosi - 17.05.2003 kell 11:16

MUl kogu aeg üksiku tunne ,kuigi sõpru nagu palju oleks.Aga loodan et nüüd suve poole see tunne kaob


susanna - 06.01.2005 kell 20:16

tavaliselt ei tunne ma end üksi
isegi siis, kui olen tõeliselt üksi kodus, jalutamas
mida iganes, kus iganes
aga peale jõule, 26 hommikul oli endast küll kole hale ja see kestis aastavahetuseööni
siis lahtus kurbus ja taandus
millest tulevad sellised asjad, ei tea
aga hale , kurb ja kõik nii mõtetu tundus siis kõik ümberringi


Mõtiskleja - 07.01.2005 kell 00:35

Olen kogenud, olen kogemas ka praegu, kuid sellest rääkida on valus. Vasturohtu pole veel kahjuks leidnud...


Lord666 - 07.01.2005 kell 15:59

ikka olen tundnud end üksikuna, kuid aeg ajalt tunnen, et vajan üksindust- kõigist ja kõigest eemale


liblikas - 12.01.2005 kell 20:35

üksinduse vastu aitab natuke näiteks oma mõtete ja tunnete enese jaoks seleks tegemine..... tuleb kõik oma prioriteedid paikka panna ja no.... ja siis tuleb hästi tugev olla..minul aitas, sain aru, mix tunnen end üksi ja kellega ma saan seda vältida


sinisilm5 - 13.01.2005 kell 15:15

Kõik möödub, haavad aja möödudes armistuvad, aeg paneb kõik paika. ära.muretse, hakka elama. Aega võtab aastaid, enne kui hing terveks saab. ka sinu jaoks on kuskil keegi. Õigel ajal õiges kohas. ära kaota lootust. Võibolla säästeti sind edasi kannatamast. jõudu, edu ja kõike ilusat sinu unistuste täitumiseks. ära kaota lootust.


meryli - 04.10.2005 kell 08:35

On vahest selline tunne, isegi väga lähedase inimese rinnal vöib selline tunne tekkida, sest lihtsalt tundub, et ka mitte väga lähedane ei saa Sinust aru, ei suuda möista Sinu probleemi sygavust. Enda puhul pean neid rohkem tekitatud probleemideks (neid tagajärjena tulevaid yksindushetki). Kuna olen seda meelt, et siiski rääkides saab köigest yle


kertu80 - 05.10.2005 kell 13:11

arvasin ise ka ,et tunnen pärast 7aastat kooselu tunnen inimest läbi ja lõhki, kuid nüüd tean ,et ei tunne teda enam üldse.pööra elus teine lehekülg ja alusta uue eluga .usu see aitab.küll kunagi tuleb see uus ja õige , kellega sa ei tunne ennast enam nii üksi.ja sa oled kindel,et teda saab lõpuni usaldada.ja veel-ära karda olla üksi.see on vahel vajalik ,et endas selgusele jõuda.see võib vahel päris kasulik olla.kunagi tuleb päike pilve tagant välja ja kõik on jälle hästi.


Canyncton - 05.10.2005 kell 15:21

Vahest ikka juhtub küll


LadyButterfly - 06.10.2005 kell 21:16

Peale aastast abielu avastasin, et 'kahekesi üksi' olla on täiesti võimalik. Vaba ja vallalisena ei tundnud ma end iial nii üksildasena nagu nüüd vahel tunnen


Deiviidas - 07.10.2005 kell 15:09

Vahest ikka tunnen ennast üksinda olevana aga eriti ei kõiguta selline tunne. Sellistel hetkedel on hea hinge tõmmata ja endasse süveneda.


sissy84 - 08.10.2005 kell 11:00

On juhtunud nii,et inimene keda pead oma sõbraks aastaid ei vasta enam mingist hetkest su ootustele,see tähendab,et reedab.Mul palju tuttavaid nüüdsest.Sõbrad kes olid olen kastitanud samuti tuttavateks.1)Mul pole aega absoluutselt nende jaoks.Töö,jõusaal võtavad oma aja ja kell 9 tahan koju minna-mitte kellegagi kohvitada.Nädalalõpud on viimseni planeeritud kas koos elukaaslasega või siis olen tallinnast väljas.2)Ma ei tunne neist enam puudust kuna mul pole hetke mil igav oleks või vajaks kellegi muresid veel kuulata.Niigi endal mured + elukaaslast kuulan ja tädipoega ja täditütart.Oeh töökaaslased ka veel.Mind ei jätku igale poole.

Kunagi olin mures,et sõbranna hüppas alt just siis kui teda vajasin ja elu on nii sassis.Ainus asi mis aitab muredest eemale on töö,elukaaslasega koos olemine ja kas trenn või jõusaal.Ja kui oled oma aja äraplaneerinud,siis ei tunne puudust veel kellestki kuna sul endal pole aega nende jaoks.Võibolla olen egoist,et ei tahagi eriti paljudele oma aega anda.Aga kui mul pidevalt oleks palju vaba aega siis võibolla oleksin ka hullunud oma muredest ja vajaksin miljonit ärakuulajat ja seda suurt sõbrannat.Isegi kui mul elukaaslast poleks suudaksin oma aja sisustada töö ja jõusaali vahel nii hästi ära,et ma ei jõuakski muretseda kuna koju jõudes kukun voodisse ja magan.Meelelahutus ka veel.


Deiviidas - 08.10.2005 kell 12:10

Sellist nimetust nagu "sõber terveks eluks" ei usu mina kohe mitte. Inimene on kord juba selline püsimatu ja ootamatult muutuva tujuga isend. Sõber on lai mõiste. Sõltuvust teisest inimesest ei tohiks tekkida, sest sellisel juhul võib kukkumine olla eriti valus. Kunagi ei tea, mis pesitseb nn. sõbra kõige sügavamates ajusoppides. Mingi osa temast jääb alati varjatuks. Seetõttu tasuks hoida distantsi. Sõber ei pea olema igapäevane isik, kellega lävida ja ta ei tohiks olla inimene, kellele 100% kindel olla. Mina jätan oma nn. sõpradele alati varuruumi, et mitte kõrvetada saada.


Hera - 08.10.2005 kell 13:50

Mina elan üksinda, kuid sõna "üksindus" tähendus on minu jaoks üsna tundmatu. Ka kahekesi elades võib ennast väga vabalt üksikuna tunda ning sel juhul on see tunne eriti valus. Praegu aga leian tegevust, saan süüvida endasse, paljusid asju lahti mõtestada ning enda jaoks selgeks mõelda. Liiga suurt ja tingimusteta sõprust pole ma kunagi uskunud ning samuti pole ma kunagi jäägitult kõike endast sõbrale ära rääkinud. Ja seda isegi mitte sellepärast, et ma teist inimest ei usaldaks, vaid lihtsalt - igal omad probleemid. Teine inimene ei pea vaevama oma pead minu jamadega. Rõõmu jagan küll meelsasti, kuigi see on vahel kahtlasem variant, sest vedamine võib sageli teistes vaid kadedust tekitada. Mulle tundub, et olen vist väiksema suhtlemisvajadusega kui enamus inimesi, sest praegugi - üksi olles - ei kipu väga uusi tutvusi looma, pigem hoian vanu, kes ajahamba töötluse kiuste alles on jäänud.