
Kas keegi on kunagi tundnud, et on kõikide arvukate sõprade ja tuttavate seas täiesti üksi?
Olen ise peale mõningast läbielatut nii hingelt üksi, et vahel on lausa pisarateni valus. Uskumatu, et peake 15 aastast sõprust avastad, et inimene
pole sulle kusagilt otsast sõber. Nüüd, kui mul seest kõik katki, saan hoopis haiget, kui talle muret kurtma lähen.
Tulemuseks jube tühjus hinges.
Kas keegi on kogend? Kas keegi teab mis aitab? Kas kellelgi on arvamust?
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
Sul isegi vedanud, kui see tõdemus, et olen inimeste hulgas üksi, pole varem tabanud.
Tean tunnet. Olen üksi.
Mis aitab .... Kui leiad uue sõbra. Kuigi jah, kas sa üldse niisama enam julgedki proovida. Kas julged kedagi nii usaldama hakata, et saad kõik mured
ära rääkida. . Selle leidmine, kellele kõike rääkida .. Ei, see ei ole nii lihtne midagi. Mina pole asendajat leidnud. Nii mõnigi uutest teab, aga
mitte keegi kõike. Aga jah, minu sõber ei osutunud mittesõbraks. ta võeti mult ära ...
aeg parandab kõik aavad
ja kui oled kord kõrvetada saanud - siis reeglina teist korda ei saa
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
Mina igatsen pidevalt.Ise ka ei tea kelle jarele.See on selline tunne, nagu oleksid kunagi millestki tahtsast ilma jaanud voi jaetud, aga ise ka ei
maleta mis/kes see oli...ja muudkui igatsen........nukker tunne on.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
Ei harju. Mina ei harju. St. igaüks ei harju. Sest inimene ei ole päris eraklikuks loodud.
Eks oma lühikese elu jooksul ole paljud jõudnud üksindust tunda 
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Ikka olen tundnud, tegelikult pidevalt sihuke tunne on, ei siin aita mingi ravi, pika peale harjub ära.
Aga inimene ei ole ju loodud üksikuks. See teadmine võtab mu näolt siira naeratuse, sest olen alati uskunud headusesse ja nõus läbi äikesetormi tõttama appi sellel, eks vajab toetust. Sest aidata teist on raske, pigem vajatakse toetust, teadmist, et keegi hoolib.
Ja ainus kord, kus kellegi toetust tõesti vajad, oledki üksi. Miks küll????![]()
Jagajale jäävad ju näpud, nii nad räägivad. Igavene ja alatine appitormaja ongi vist loodud ise paljapäi ja paljakäsi seisma tormi meelevallas. Ja abi
ei ole ega tule.
Ma tahaks loota, et kellegile lähevad kord minu mured ka korda. Sest ilma patareisid kasvõi ärarääkimise ja ärakuulamise mõttes laadimata saab ka seni
abistav käsi kord ammendatud. Jaks saab osta. Kuigi taaskord peab tõdema, et lootus on ...
Aga miks küll see ainumas kord ikkagi üksi? Kui ma sellele küsimusele vastust teaks, siis ei valaks ma pidevalt üksi pisaraid.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Vat see on see koht, kus tahaks öelda - tule nuta minu õlal. Vaevalt ma lohutada oskan, aga toetada tahaks igat ... küll.![]()
No näed siis, jälle pakun abi. Täiesti parandamatu isend.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Vat see on see koht, kus tahaks öelda - tule nuta minu õlal. Vaevalt ma lohutada oskan, aga toetada tahaks igat ... küll.![]()
No näed siis, jälle pakun abi. Täiesti parandamatu isend.
Sul ka see viga, et tormad appi enne kui arugi saad, millesse end mässid?
On ütlus, sõpra tuntakse hädas. See võib nii ollagi. Aga millegipärast on see minuga seotud kontekstis muutunud ühesuunaliseks. Ja mina seisan valel suunal. Minuni on tee teada ja tähistatud. Kuid ise teed otsima hakates näed vaid songitud maad ja ajanappust, ükskõiksust stiilis "aga meil on ju kõik korras, milles siis probleem" jne.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Jah, nii ta on. Mulle ütles parim sõber läbi aegade, et ah, ise oled loll. Mis sa võtad kõike hinge. Mõni asi nüüd, mees kasutas ära. Meid kõik kasutatkse ära. Sinul seest katki. Ah, lõpeta see jorutamine. kes seda alinat viitsib kuulata.
Vat need sõnad lõikasid küll nagu paberinuga hinge. Selge siis. tal pole minu probleemidaga mingit pistmist. Ja nüüd vaatan teda, kui võõrst inimest.
Kui nüüd lühidalt ütlema hakata, siis kõige raskem ongi hulkade hulgas end ihuüksi tunda. Nagu üksi justkui ei ole, aga ... kestad kõik on kauged ja külmad me ümber. Kutsuvalt ei viipa keegi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Me kõik oleme rumalad. Need, kes ära kasutavad.. Need keda kasutatakse. Ja need, kes valu ja muret näha ei oska, ei taha veel kõige enam.
Kui inimene on tugev, jääb ta raskel hetkel püsti, kuigi võib vankuda kuristiku serval. Osa aga kukubki sügavikku. Sel hetkel on vaja enim seda omakasupüüdmatult appi sirutuvat sõbrakätt. Tundetu tänitamine on viimane mida vaja. Eriti kui seda teeb see, keda oled harjunud sõbraks pidama.
Või on siis tõesti osal meist hirm, et jagatud mure on pool muret ja pool tulebki enda kanda võtta? Et omalgi nagu liiast, hakka veel teiste koormaid kandma?
Ju ma siis koormakandja olen, aga võtan küll teiste koormaid ka kanda.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Kas see on koorem siis, kui näed teist taas sirgumas ja õitsele löömas. Puhas rääm ju ikka. Ja kui suudan maailmas kasvõi ühe inimese silmis taas rõõmuhelki näha olen südamest õnnelik. See on ju nii armas.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Kas see on koorem siis, kui näed teist taas sirgumas ja õitsele löömas. Puhas rääm ju ikka. Ja kui suudan maailmas kasvõi ühe inimese silmis taas rõõmuhelki näha olen südamest õnnelik. See on ju nii armas.
Ei, see ei tohiks olla koormana käsitatav. Aga eesti keeles on ju sõnagu murekoorem Aga sellegipoolest enamus lükkab ju abivajaja endast eemale. Et omalgi see murekoorem kanda, hakka siis veel teistega jändama.
Särava silmapaari nimel võiks aga paljugi anda. Ka kui mingi aeg on kanda rohkem kui jaksan ...
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Siiani pole ma õnneks tundnud, et piir on lähedal. Seega ikka jätkub päikest teiste jaoks. Enda omaga on nagu on. Seal pean lihtsalt üksiolekuga vist harjuma. Aga inimene pidi kõigega harjuma, ju ka üksindusega.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Harjuma?
Ei. Hetk tagasi eespool siinsamas sa tõdesid, et harjuda ei tohi. Selle üksindusega mitte.
Ma pelgan, et mul puudub oskus lohutada ja konkreetselt aidata. Aga mul on aeg. Ja ma olen olemas ...
Tsitaat:Eh...ei oskagi miskit nagu sellele lisada. Nii ta paraku on.
Algne postitaja: Lola69
Jagajale jäävad ju näpud, nii nad räägivad. Igavene ja alatine appitormaja ongi vist loodud ise paljapäi ja paljakäsi seisma tormi meelevallas. Ja abi ei ole ega tule.
Ma tahaks loota, et kellegile lähevad kord minu mured ka korda. Sest ilma patareisid kasvõi ärarääkimise ja ärakuulamise mõttes laadimata saab ka seni abistav käsi kord ammendatud. Jaks saab osta. Kuigi taaskord peab tõdema, et lootus on ...
Aga miks küll see ainumas kord ikkagi üksi? Kui ma sellele küsimusele vastust teaks, siis ei valaks ma pidevalt üksi pisaraid.
Ka mina selline tobe olen ja kui endal hädakäes, siis panen kas suu lukku ja kui ei pane, siis
tavaliselt tekib niisugune olukord nagu Hiirekas siin kirjeldas
Tsitaat:Vot siin on ka väga hea vastus...miks inimesed teevad ka enesetappe. Mis viib inimesi selleni. Minu arust Lola vastas sellele väga hästi. Olen seisnud selle kuristiku äärel...õnneks enne kukkumist rabati mind äärelt tagasi.
Algne postitaja: Lola69...
Kui inimene on tugev, jääb ta raskel hetkel püsti, kuigi võib vankuda kuristiku serval. Osa aga kukubki sügavikku...
Kuigi inimene võib olla üritaski aidata...aga...
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
/.../ Miks on nii, et kui ise abi vajad...siis nagu keegi ei mõista, ega tahagi mõista...väliselt ju kõik korras... Ja kui üritad avada oma hinge...siis öeldakse, et see ju nii tühi asi...naerata ja ela edasi...unusta...pole su elul häda midagi. Sellistel hetkedel kõlab see pigem narrimise, kui abinaKuigi inimene võib olla üritaski aidata...aga...
jah olen seda kogenud, et inimene, kelle arvasid ühe oma paimaist sõpradest olevat, osutub võõraks inimeseks.
üksindustunne käib
enesehaletsushoogudega periooditi peal. ega sellest ülesaamiseks polegi mingit erilist rohktu. lihtsalt on vaja aega. ja võtta kontakti mõnede teiste
vanade sõpradega. kõik nad ikka korraga mäkra mängima ei hakka 

Tsitaat:
Algne postitaja: Arwen
jah olen seda kogenud, et inimene, kelle arvasid ühe oma paimaist sõpradest olevat, osutub võõraks inimeseks.üksindustunne käib enesehaletsushoogudega periooditi peal. ega sellest ülesaamiseks polegi mingit erilist rohktu. lihtsalt on vaja aega. ja võtta kontakti mõnede teiste vanade sõpradega. kõik nad ikka korraga mäkra mängima ei hakka
![]()
Ongi nii, et sõbrad jäävad võõraks. Ja üksildus on meie kõigi osa. Mul on üldse vähe sõpru olnud.

Tsitaat:
Algne postitaja: Blond_Bimbo
Ongi nii, et sõbrad jäävad võõraks. Ja üksildus on meie kõigi osa. Mul on üldse vähe sõpru olnud.
![]()
Võõrandumine on selle uue aja haigus. Haigus justnimelt. Seda ei peaks olema, aga ta levib kui nakkuslik kulutuli. Hoolimist ja olemasolemist napib
üha enam. Ja siis imestatakse taaskord, miks me läbi põleme ... Kuidas sa siis ei põle, kui see abistav käsi, kelle võimuses on tuld kustutada,
puudub.
Ei, üksindus iseendas ja inimestega ümberringi on midagi, mida ei pruugiks olla. Ei tohiks olla. Kuniks veel enam kui üks inimest on ilmas
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Võõrandumine on selle uue aja haigus. Haigus justnimelt. Seda ei peaks olema, aga ta levib kui nakkuslik kulutuli. Hoolimist ja olemasolemist napib üha enam. Ja siis imestatakse taaskord, miks me läbi põleme ... Kuidas sa siis ei põle, kui see abistav käsi, kelle võimuses on tuld kustutada, puudub.
Ei, üksindus iseendas ja inimestega ümberringi on midagi, mida ei pruugiks olla. Ei tohiks olla. Kuniks veel enam kui üks inimest on ilmas
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
vahel on lihtsam olla üksi Lola, kui pärast haavu lakkuda. Valelikud ja salakavalad sõbrad annavad ja võtavad samakergekäeliselt.
Pikk arutelu siin eespool juba tehtud, mis ma oskan lisada. Kurb on see kui nii juhtub, kuid olen seda ka ise kogenud... Üritad ikka edasi olla, mõeldes, ah, mis mul viga....mõned tuttavad ju ikka alles, kuigi oled just elanud läbi katastroofi, kus kõige lähem sõber sulle palja käega vasta nägu on löönud - järsku see laks äratas mind hoopis üles, et näha tema tegelikku mina. See tekitab kogu maailma vastu umbusalduse ja kedagi uuesti usaldama hakata on väga raske, tegelikult peaaegu võimatu. Ei suuda ennast avada enam täielikult ja hoiad oma valu/rõõmu endasse.... Ja see teb vanaks, kohe tunned, kuidas aastad turjale laskuvad... Oi-ei taha masendusse langeda ja seda meenutada, kuid seda kõike lugedes tuleb see taas meelde ja teeb olemise raskeks - kuigi asi juntus juba aastate eest.... Ju olin loll, et kõike usaldasin, võib-olla andis hoopis õppetunni eluks...
ma ise ellises olukorras kus tunnen end suhtes täiesti üksikuna
mees nagu olemas aga ta ei ole OLEMAS.väga kehva tunne on
Olen neid hetki läbi elanud. Abi tuleb tavaliselt sealt kust seda ültse ei oota.
Ma olen vist kahjuks sellise olukorra ise loonud, et nii üksildasena end tunnen ..
Vahel arvan minagi, et olen ise süüdi, et üksi olen. Oleks ka pealiskaudne ja pinnapealne, ei saaks ise haiget ja elaks muretult teiste haavadel kõndides.
kui asjasse süüvida siis avastasin et sõbrad keda nii võiks nimetada on jäänud 10aasta taha või veel kaugemale. Ja üle kogu vabariigi laiali. Samas ega neist erilist puudust ka ei tunne. Üxiku hundina olen hakkama saanud ja saan ka edaspidi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Ma olen vist kahjuks sellise olukorra ise loonud, et nii üksildasena end tunnen ..
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Vahel arvan minagi, et olen ise süüdi, et üksi olen. Oleks ka pealiskaudne ja pinnapealne, ei saaks ise haiget ja elaks muretult teiste haavadel kõndides.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Vahel arvan minagi, et olen ise süüdi, et üksi olen. Oleks ka pealiskaudne ja pinnapealne, ei saaks ise haiget ja elaks muretult teiste haavadel kõndides.
Aga ma ei suuda pealiskaudne ja pinnapealne olla. Ei oska. Ja kui üdini aus olla, ei taha kah.
Kui pean peksupoiss olema, siis ..
Aint verejälgi ma enda järelt pesta eip suuda ...
Ei ole mul sellist olukorda olnud, et mõni sõber selja keerax kui mul abi/tuge vaja
Mul see viga küljes, et vahel ei julge kellegi poole pöörduda
ja siis tunnen end üxi & mõtlen et mul pole kedagi... tegelikult ei saagi keegi aidata, kui pole abi küsinud...
Ehk on Su tutvusringkonnas veel keegi, kes hoolib & toetab Sind?
Olen ikka päris õnnelik inimene, et mul on õlg kus najal nutta ning tõusta & särada uuesti
Kui ise südamest hoolid sõpradest ja seda välja näitad, siis ei tohix tekkida olukorda, et Sulle selg keerataxe 
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
/.../ Kui ise südamest hoolid sõpradest ja seda välja näitad, siis ei tohix tekkida olukorda, et Sulle selg keerataxe![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
/.../ Kui ise südamest hoolid sõpradest ja seda välja näitad, siis ei tohix tekkida olukorda, et Sulle selg keerataxe![]()
Tekib ikka. Ka kõigest oma hoolimisest hoolimata. Inimesed on lihtsalt isesugused.
Tsitaat:Siin on vist see koht, kus võid mulle ette heita, et Su hooletusse olen jätnud... ma lausa tunnen seda (ära hakkagi midagi vastupidist väitma)... aga kuna olin mõni aeg tagasi ka ise madalseisus, siis ei suutnud endast midagi anda... anna mulle andex, püüan end parandada
Algne postitaja: Lola69
Tekib ikka. Ka kõigest oma hoolimisest hoolimata. Inimesed on lihtsalt isesugused.
Ei, inimene ei ole üksikuks loodud - arvan, et üksindus teeb inimese kalgiks.
Aga üksindus armsamast - see on juba teine teema - see on igatsus.
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Ei, inimene ei ole üksikuks loodud - arvan, et üksindus teeb inimese kalgiks.
Olen elu jooksul tähele pannud mõnd tõsiasja.
1) Kui tunned, et enda hingejõust tõepoolest jääb väheseks, et mingi olukorraga toime tulla, ära pöördu kunagi nende poole, kes käivad sageli sinu õla
najal nutmas, sest nemad on harjunud ise nõrgad olema ja abi otsima, mitte seda andma.
2) Kui vajad tuge, otsi keegi tugev ja rõõmsameelne inimene ning püüa lihtsalt olla ja nautida tema seltskonda... tema elujõust, elurõõmust ja heast
tujust saad jõudu, et edasi minna ka siis kui oma probleemi talle ei avagi.
3) võõras, äkki kaelakukkunud mure hirmutab sageli inimesi.
4) kui oled kaastundlik inimene, saad hingejõudu ka siis kui aitad neid, kellel veel halvemini läheb.
5) väga head abilised on loodus, muusika, raamatud ja koduloomad.
6) kui esitad küsimuse, ole alati valmis kuulma vastust, mida sa ei lootnud kuulda....mõni aeg hiljem ehk mõistad, et tegu oli otsekohesuse mitte
reetmisega.
7) ja nagu eelpool öeldi....abi tuleb enamasti sealt, kust oodatagi ei oska.
Mind on need tähelepanekud elus väga palju aidanud.
Ja tegelikult on kindlasti kusagil keegi, kes mõtleb praegu samu mõtteid ja vaatab homsesse sama nukralt kuid lootusrikkalt ja võibolla kohtuvad teie
pilgud peagi...
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Ei, inimene ei ole üksikuks loodud - arvan, et üksindus teeb inimese kalgiks.
Ei ole jah. Aga üksindus alati kalgiks ka ei tee. Vahel lihtsalt liiga lahtiseks. Lootes.
ja taaskord juba tuhat korda tõdetu: kõik sõltub inimestest.
väike iva mõtlemisex.........sõpradega ei ole sa kunagi üxi ja kui tunned nii ,siis otsi endas see põhjus
......võibolla ma kunagi oma sõnu söön aga
siiani olen ma alati meelespeetud ja muresid saan jagada kui vaja
Enamus inimesi on seda kogenud. See on asi millest tuleb lihtsalt sellest yle olla. Varsti avastad et vanad sõbrad on tagasi.
Tead mis selle vastu aitab...logi end mõnda juttuppa ja otsi keegi kes su ära kuulab ja nõu annab...minu puhul see aitab, igastahe....
MUl kogu aeg üksiku tunne
,kuigi sõpru nagu palju oleks.Aga loodan et nüüd suve poole see tunne kaob
tavaliselt ei tunne ma end üksi
isegi siis, kui olen tõeliselt üksi kodus, jalutamas
mida iganes, kus iganes
aga peale jõule, 26 hommikul oli endast küll kole hale ja see kestis aastavahetuseööni
siis lahtus kurbus ja taandus
millest tulevad sellised asjad, ei tea
aga hale , kurb ja kõik nii mõtetu tundus siis kõik ümberringi
Olen kogenud, olen kogemas ka praegu, kuid sellest rääkida on valus. Vasturohtu pole veel kahjuks leidnud... 
ikka olen tundnud end üksikuna, kuid aeg ajalt tunnen, et vajan üksindust- kõigist ja kõigest eemale
üksinduse vastu aitab natuke näiteks oma mõtete ja tunnete enese jaoks seleks tegemine..... tuleb kõik oma prioriteedid paikka panna ja no.... ja siis
tuleb hästi tugev olla..minul aitas, sain aru, mix tunnen end üksi ja kellega ma saan seda vältida
Kõik möödub, haavad aja möödudes armistuvad, aeg paneb kõik paika. ära.muretse, hakka elama. Aega võtab aastaid, enne kui hing terveks saab. ka sinu jaoks on kuskil keegi. Õigel ajal õiges kohas. ära kaota lootust. Võibolla säästeti sind edasi kannatamast. jõudu, edu ja kõike ilusat sinu unistuste täitumiseks. ära kaota lootust.
On vahest selline tunne, isegi väga lähedase inimese rinnal vöib selline tunne tekkida, sest lihtsalt tundub, et ka mitte väga lähedane ei saa Sinust
aru, ei suuda möista Sinu probleemi sygavust. Enda puhul pean neid rohkem tekitatud probleemideks (neid tagajärjena tulevaid yksindushetki). Kuna olen
seda meelt, et siiski rääkides saab köigest yle
arvasin ise ka ,et tunnen pärast 7aastat kooselu tunnen inimest läbi ja lõhki, kuid nüüd tean ,et ei tunne teda enam üldse.pööra elus teine lehekülg ja alusta uue eluga .usu see aitab.küll kunagi tuleb see uus ja õige , kellega sa ei tunne ennast enam nii üksi.ja sa oled kindel,et teda saab lõpuni usaldada.ja veel-ära karda olla üksi.see on vahel vajalik ,et endas selgusele jõuda.see võib vahel päris kasulik olla.kunagi tuleb päike pilve tagant välja ja kõik on jälle hästi.
Vahest ikka juhtub küll 
Peale aastast abielu avastasin, et 'kahekesi üksi' olla on täiesti võimalik. Vaba ja vallalisena ei tundnud ma end iial nii üksildasena nagu
nüüd vahel tunnen 
Vahest ikka tunnen ennast üksinda olevana aga eriti ei kõiguta selline tunne. Sellistel hetkedel on hea hinge tõmmata ja endasse süveneda.
On juhtunud nii,et inimene keda pead oma sõbraks aastaid ei vasta enam mingist hetkest su ootustele,see tähendab,et reedab.Mul palju tuttavaid
nüüdsest.Sõbrad kes olid olen kastitanud samuti tuttavateks.1)Mul pole aega absoluutselt nende jaoks.Töö,jõusaal võtavad oma aja ja kell 9 tahan koju
minna-mitte kellegagi kohvitada.Nädalalõpud on viimseni planeeritud kas koos elukaaslasega või siis olen tallinnast väljas.2)Ma ei tunne neist enam
puudust kuna mul pole hetke mil igav oleks või vajaks kellegi muresid veel kuulata.Niigi endal mured + elukaaslast kuulan ja tädipoega ja
täditütart.Oeh töökaaslased ka veel.Mind ei jätku igale poole.
Kunagi olin mures,et sõbranna hüppas alt just siis kui teda vajasin ja elu on nii sassis.Ainus asi mis aitab muredest eemale on töö,elukaaslasega koos
olemine ja kas trenn või jõusaal.Ja kui oled oma aja äraplaneerinud,siis ei tunne puudust veel kellestki kuna sul endal pole aega nende jaoks.Võibolla
olen egoist,et ei tahagi eriti paljudele oma aega anda.Aga kui mul pidevalt oleks palju vaba aega siis võibolla oleksin ka hullunud oma muredest ja
vajaksin miljonit ärakuulajat ja seda suurt sõbrannat.Isegi kui mul elukaaslast poleks suudaksin oma aja sisustada töö ja jõusaali vahel nii hästi
ära,et ma ei jõuakski muretseda kuna koju jõudes kukun voodisse ja magan.
Meelelahutus ka veel.
Sellist nimetust nagu "sõber terveks eluks" ei usu mina kohe mitte. Inimene on kord juba selline püsimatu ja ootamatult muutuva tujuga isend. Sõber on lai mõiste. Sõltuvust teisest inimesest ei tohiks tekkida, sest sellisel juhul võib kukkumine olla eriti valus. Kunagi ei tea, mis pesitseb nn. sõbra kõige sügavamates ajusoppides. Mingi osa temast jääb alati varjatuks. Seetõttu tasuks hoida distantsi. Sõber ei pea olema igapäevane isik, kellega lävida ja ta ei tohiks olla inimene, kellele 100% kindel olla. Mina jätan oma nn. sõpradele alati varuruumi, et mitte kõrvetada saada.
Mina elan üksinda, kuid sõna "üksindus" tähendus on minu jaoks üsna tundmatu. Ka kahekesi elades võib ennast väga vabalt üksikuna tunda ning sel juhul on see tunne eriti valus. Praegu aga leian tegevust, saan süüvida endasse, paljusid asju lahti mõtestada ning enda jaoks selgeks mõelda. Liiga suurt ja tingimusteta sõprust pole ma kunagi uskunud ning samuti pole ma kunagi jäägitult kõike endast sõbrale ära rääkinud. Ja seda isegi mitte sellepärast, et ma teist inimest ei usaldaks, vaid lihtsalt - igal omad probleemid. Teine inimene ei pea vaevama oma pead minu jamadega. Rõõmu jagan küll meelsasti, kuigi see on vahel kahtlasem variant, sest vedamine võib sageli teistes vaid kadedust tekitada. Mulle tundub, et olen vist väiksema suhtlemisvajadusega kui enamus inimesi, sest praegugi - üksi olles - ei kipu väga uusi tutvusi looma, pigem hoian vanu, kes ajahamba töötluse kiuste alles on jäänud.