
Mehel on armuke ja ta jõuab lõpeks selleni, et tunnistab seda. Aga ütleb ka, et pere tahab ta säilitada. See teine naine ei ole tema jaoks
"kooselukõlbulik".
Siis tuleb aga uus pauk. See teine naine ootab teie mehelt last!
Kuidas edasi? Kes peaks rääkima juba olemasolevatele teismetesse jõudvatele lastele asjast? "Patustanud" isa või "solvunud" ema?
Mismoodi suhtuksite sellesse, kui mees soovib oma lapse sünni juures viibida? Sest see võib tähendada ka teie kõrvalt ööpimeduses sünnitusmajja
sööstmist.
Ons see äkki naise soov mehega manipuleerida, see lapsetegu. Sest mees on öelnud, et pere jääb alles?
Ma üteln siin taas üht, mida enne olen maininud. Kui armukesega laps muretseda, siis sureb see teadmine koos minuga.
Kui mu mehel on armuke ja sellega laps muretsetakse, siis kodu tal pole. oskad teha, oska vastutada. kahevahet jooksmine, seda ma ei kannataks. Ka mul
on tunded ja needki haavatavad. Tean, et andestaksin, aga samas oleksin õnnetu ja see viiks lõpuks lahkuminekuni.
Olen nõus hiirekasega, tahan lisada et armukese poolt on see teadlik pere lõhkumine.
mehele ja armukesele pomm alla
Sel juhul on mees valiku ees, kas pere või armuke.... kahevahel jooksmist ei ole ega tule.
Mina paneks ka valiku ette ei mingit kahe naise vahel jooksmist
anu kadugu siis kus kurat
koos selle sünnituse, lapse ja muuga...mis valikuid siin enam
ta ju kogemede ämbrisse astudes tõestanud kui
ideaalne mees ja isa ta suudab olla meie perele
internett kannatab tõesti kõike.....
Mix krt see mees üldse nii kaugele jõudis... suhe oma naisega pidi ikka väga mäda olema...
Ja sellises situatsioonis on seda hilja parandada... kiire lõpp asjale... oma viga kaaslase valikus tunnistada ning püüda seda mitte korrata

Kunagi ETV-s oli midagi sarnast kõneall. Kuskil kõlas umbkaudne hinnang, isegi kuni selleni, et iga 10.laps on "võõra" tehtud.
Issanda loomaaed.
Ic siis mu mees küll mind ei tunne kui arvab et ma seda kõike rahulikult võtan!Esimese käitumisena miskit impulsiivset toimuks ma arvan...edasi ma arvan et mehele ei andestaks hinges seda aga süütud last ka ei vihkaks.Armukesse suhtumine....no ei meeldiks.Aga kui mees tegi lapse siis eeldan et aitab ka kasvatada,Ja kas meie pereelu säiliks...vat ei tea.Esimese hooga vastakse et ei iial aga kui natuke järgi mõelda....Arvan et mõnda aega vajaksin sellele küsimusele ja olukorrale vastamiseks.
Vot ei tea... Mulle piisas armukesestki, et mees minema kihutada...
Jah, eks ta valima peaks, kas praegune või tulevane pere. Last üksi suurde ilma jätta hoopiski julm tegu, eks vastutama peab.
kindel klaarimine,konkreetne jutt.......mullitagu mujal
kui armuke saab lapse, siis mehe saab ta pealekauba
nii umbes aastaks-kaheks, kuni uus laps titeeast väljas, mis pärast saaks, ei teagi..
Saadaksin mehe minema. Las vastutab oma tegude eest ja elab seal, kus tal mõnus olemine oli ja kus oma ihuhädasid ravis. Ei mina sellist meest enam taha. Ei salli kahe heinakuhja vahel jooksmist.
Aga mis saab siis kui oma laps ka nt. aasta vanune ,ühesõnaga väike,ja juhtub selline asi...
Ust plartsuga kinni suudame me kõik lüüa,selles ei ole kahtlustki.
Nii vahva on lugeda naiste üliradikaalseid otsuseid!!
Ma loen siin enamuse jutust välja, et Teil kõigil on koheselt varuvariant "naabrimehe" näol
oma ellu võtta? Et mees teeb kogemata(või teadlikult, mis pole kah välistatud) kellelegi lapse ja nüüd kohe kodust välja, et "Tiina kirjutab:
Saadaksin mehe minema. Las vastutab oma tegude eest ja elab seal, kus tal mõnus olemine oli ja kus oma ihuhädasid ravis. Ei mina sellist meest enam
taha. Ei salli kahe heinakuhja vahel jooksmist.
Et edasipidi siis mees kahe heinakuhja vahel ei jooksegi?? Saadab oma esimesed lapsed "kuu peale", ei sentigi rahalist abi, ei ühtegi kinki, ei ühtegi
kokkusaamist?? Et kohe võtate lapsele-lastele "uue isa", olete rõõmus ja roosa?
Mõelge kah natukene enne, pea ju selleks ongi. Mitte, et ma armukesele lapse tegemist õigeks peaksin...
Mõtlen just sama,et see et mehe tegu oli andestamatu,olen nõus.Aga keda selle kiire ukse taha tõstmisega rohkem karistatakse?Ennast või meest?Või
ühiseid lapsi?
Mida annab see välja viskamine?Hingevalu see niikuinii ei võta?mingi omamoodi rahuldus,et vot nüüd ma alles tegin?
Mulle meeldib Li-li vastus:et istume maha ja räägime nüüd konkreetselt asjad sirgeks!Ja tulemus ei pea olema alati põrmustav!
Ohoo, mina ainule hulluke, kes sellise asja suudaks ära taluda ve
Loomulikult see raske, a ma ei suudaks oma laste ja ka syytu lapse pärast
meest kuu peale saata. Ma ei mõista, miks peaks selline apsakas muutma elu? Kui suhteelu sassis oleks siis ehk veel, aga et selline aps sisse sattus,
siis niisama naljalt minema ei põrutaks. Annab klaarida ja mõistusega asjale läheneda, mitte minema põrutada ja pärast kahetseda ja kannatada. Ja kui
läebki synnitusele kaasa, siis ainult abiks oleksin, et kõike mitte veel rohkem lörri ajada. Võtan mõistusega igati! Erimeelsused loomulikult tekivad
ja need arutatavad, aga kindlasti oleksin abiks oma mehele.
icc
sellepärast ma enne mainisingi et internett kannatab kõike ....
Mida sa Venom nimelt silmas pidasid?
Tsitaat:Kipun siiski arvama, et kui oled reaalselt selles situatsioonis, siis sugugi nii lihtsalt asju ei võta, kuigi jah, ega ju inimesi erinevaid.... Noorena mõtlesin minagi, et suudan taluda enamjaolt kõike, kui aga asi reaalsuseks sai, olin siiski liiga nõrk....
Algne postitaja: Krissu
Ohoo, mina ainule hulluke, kes sellise asja suudaks ära taluda veLoomulikult see raske, a ma ei suudaks oma laste ja ka syytu lapse pärast meest kuu peale saata. Ma ei mõista, miks peaks selline apsakas muutma elu? Kui suhteelu sassis oleks siis ehk veel, aga et selline aps sisse sattus, siis niisama naljalt minema ei põrutaks. Annab klaarida ja mõistusega asjale läheneda, mitte minema põrutada ja pärast kahetseda ja kannatada. Ja kui läebki synnitusele kaasa, siis ainult abiks oleksin, et kõike mitte veel rohkem lörri ajada. Võtan mõistusega igati! Erimeelsused loomulikult tekivad ja need arutatavad, aga kindlasti oleksin abiks oma mehele.
Seega, ei tea ma raudkindlalt, mida teeks... üht aga tean kindlalt, haiget teeks selline teadasaamine roppumoodi...
Loomulikult teeks haiget. Välistada ei saa miskit ja ette teada. Oma meest aga niisama minema ei põrutaks. Usalduse võitmine läheks ehk uuesti kaua
aega, aga pigem lepin sellega ja eeldan, et mees on toeks oma perele, kelle juures ikka olnud. Kui ise otsustab ära minna, siis juba kuri karjas
oleks.
Kui mehel on on laps teise naisega varemast elust, siis samamoodi pooldan, et ta toetab ka oma teist last. Igati päri sellega. Samamoodi suhtun ka
kui laps sigitatakse suhte ajal minuga. Laps pole ju milleskis syydi, et nii juhtus.
Ma arvan, et seisukoht mul alles siis muutuks, kui ta kipub teise pere juurde, siis juba probleem suurem oleks minu jaoks.
Tsitaat:
Algne postitaja: triiton
Nii vahva on lugeda naiste üliradikaalseid otsuseid!!Ma loen siin enamuse jutust välja, et Teil kõigil on koheselt varuvariant "naabrimehe" näol oma ellu võtta? Et mees teeb kogemata(või teadlikult, mis pole kah välistatud) kellelegi lapse ja nüüd kohe kodust välja, et "Tiina kirjutab: Saadaksin mehe minema. Las vastutab oma tegude eest ja elab seal, kus tal mõnus olemine oli ja kus oma ihuhädasid ravis. Ei mina sellist meest enam taha. Ei salli kahe heinakuhja vahel jooksmist.
Et edasipidi siis mees kahe heinakuhja vahel ei jooksegi?? Saadab oma esimesed lapsed "kuu peale", ei sentigi rahalist abi, ei ühtegi kinki, ei ühtegi kokkusaamist?? Et kohe võtate lapsele-lastele "uue isa", olete rõõmus ja roosa?
Mõelge kah natukene enne, pea ju selleks ongi. Mitte, et ma armukesele lapse tegemist õigeks peaksin...
Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Ohoo, mina ainule hulluke, kes sellise asja suudaks ära taluda veLoomulikult see raske, a ma ei suudaks oma laste ja ka syytu lapse pärast meest kuu peale saata. /.../
kõik see sinuga juhtunud????
Lola, mõttejõud on imeline! Kui ikka aastaid ja aastaid endale midagi sisendada (hetkel, et viskan otsejoones välja ja siis mõtlen edasi), tuleb
selline käitumine juba iseenesest. See ju nii paljude asjadega ... enamus kodusõdadestki saavad alguse "iseeneseliku mõttejõu" ajel. Lihtsalt on kogu
aja mõeldud-tehtud ühtmoodi, nüüd äkki aga teisiti. Ja kisa, kui palju. A küll Sa ise tead!
Kui nüüd aga kogu aja tolerantselt ja igast vaatevinklist argumenteerituna mõelda, siis reaalse kogemuse tekkimisel oled palju rahulikum ja kainelt
mõtlevam.
Parim näide elust enesest on surm(100% kindel asi), kui selline. Isegi väga raskelt haige puhul tuleb see ootamatult, kuid kui sa oled enne edasise
tegevuse läbi mõelnud(surmatunnistusest matuste lõpuni ja veel edasi pool aastat kah), siis peale esimest kurbust suudad päris adekvaatselt tegutseda.
Tsitaat:
Algne postitaja: triiton
Lola, mõttejõud on imeline! Kui ikka aastaid ja aastaid endale midagi sisendada (hetkel, et viskan otsejoones välja ja siis mõtlen edasi), tuleb selline käitumine juba iseenesest. /.../
Kui nüüd aga kogu aja tolerantselt ja igast vaatevinklist argumenteerituna mõelda, siis reaalse kogemuse tekkimisel oled palju rahulikum ja kainelt mõtlevam.
/.../
Tsitaat:
Algne postitaja: Milbuck
kõik see sinuga juhtunud????
Minu arust pole mittagi ullu,kui meid eestlasi,jälle 1 rohkemp on. Ja et mehele kohhe jalaga munadesse ja üle rõdu...mm...see rohkemp ikka vist
esialgne reaksioon.Mõelge pärast ikka setta kah,et miks ta nii tegi ja miks armuke seda last tahtis...ja äggi on viga teis eneses..Tänapäeval ju 100
erinevat mooodust,kuidas keppi tehha nii,et last ei tuleks!! Lahutatakse küll naistest,kuid mitte lastest!!!!!!Äkki on Teil kolmel tulevik üte tugeva
eesti perekonnana jätkata?
Ma kyll ei saa aru,milleks pystitada mingit sellist teemat? Kas endal mingi kahtlus ja siis pugeda varju ala "mul sbrannal juhtus selline lugu" või
siis tõesti mõeldakse igast võimalikele asjadele nt "mis saab, kui avastad, et on juhtunud selline ja selline asi"?
Praegune teema on siiski ekstreemne, kuigi samas suhtkoht tavaline ja ma arvan, et iga naine loodab, et ei peaks iial midagi sellist ise läbi elama.
Praegu võib ju öelda, et adjöö mees ja tee mi tahad aga naine, nõrkus on su nimi- kui paljud tegelikult olles sellises olukorras ikka ja jälle oma
mehele andestaks ja mingi vabanduse leiaks? Ei saa midagi kindlat ju enne öelda, kui puudub asjas isiklik kogemus- ja ma siiralt loodan, et minu elus
jääb selles kysimuses alati võimalus öelda,mida ma teeks, teadmata, mida ma tegelikult teeks.