Board logo

Armuke saab lapse
Lola69 - 20.05.2003 kell 23:32

Mehel on armuke ja ta jõuab lõpeks selleni, et tunnistab seda. Aga ütleb ka, et pere tahab ta säilitada. See teine naine ei ole tema jaoks "kooselukõlbulik".

Siis tuleb aga uus pauk. See teine naine ootab teie mehelt last!

Kuidas edasi? Kes peaks rääkima juba olemasolevatele teismetesse jõudvatele lastele asjast? "Patustanud" isa või "solvunud" ema?
Mismoodi suhtuksite sellesse, kui mees soovib oma lapse sünni juures viibida? Sest see võib tähendada ka teie kõrvalt ööpimeduses sünnitusmajja sööstmist.
Ons see äkki naise soov mehega manipuleerida, see lapsetegu. Sest mees on öelnud, et pere jääb alles?


Hiirekas - 21.05.2003 kell 02:07

Ma üteln siin taas üht, mida enne olen maininud. Kui armukesega laps muretseda, siis sureb see teadmine koos minuga.
Kui mu mehel on armuke ja sellega laps muretsetakse, siis kodu tal pole. oskad teha, oska vastutada. kahevahet jooksmine, seda ma ei kannataks. Ka mul on tunded ja needki haavatavad. Tean, et andestaksin, aga samas oleksin õnnetu ja see viiks lõpuks lahkuminekuni.


ipsu - 21.05.2003 kell 08:18

Olen nõus hiirekasega, tahan lisada et armukese poolt on see teadlik pere lõhkumine.


pipiplika - 21.05.2003 kell 08:25

mehele ja armukesele pomm alla


pisimimm - 21.05.2003 kell 08:26

Sel juhul on mees valiku ees, kas pere või armuke.... kahevahel jooksmist ei ole ega tule.


roosi - 21.05.2003 kell 09:03

Mina paneks ka valiku ette ei mingit kahe naise vahel jooksmist


meryli - 21.05.2003 kell 09:05

anu kadugu siis kus kurat koos selle sünnituse, lapse ja muuga...mis valikuid siin enam ta ju kogemede ämbrisse astudes tõestanud kui ideaalne mees ja isa ta suudab olla meie perele


Venom - 21.05.2003 kell 13:27

internett kannatab tõesti kõike.....


Virgin - 21.05.2003 kell 14:25

Mix krt see mees üldse nii kaugele jõudis... suhe oma naisega pidi ikka väga mäda olema...
Ja sellises situatsioonis on seda hilja parandada... kiire lõpp asjale... oma viga kaaslase valikus tunnistada ning püüda seda mitte korrata


Ray - 21.05.2003 kell 18:42

Kunagi ETV-s oli midagi sarnast kõneall. Kuskil kõlas umbkaudne hinnang, isegi kuni selleni, et iga 10.laps on "võõra" tehtud.

Issanda loomaaed.


cleona - 24.05.2003 kell 10:08

Ic siis mu mees küll mind ei tunne kui arvab et ma seda kõike rahulikult võtan!Esimese käitumisena miskit impulsiivset toimuks ma arvan...edasi ma arvan et mehele ei andestaks hinges seda aga süütud last ka ei vihkaks.Armukesse suhtumine....no ei meeldiks.Aga kui mees tegi lapse siis eeldan et aitab ka kasvatada,Ja kas meie pereelu säiliks...vat ei tea.Esimese hooga vastakse et ei iial aga kui natuke järgi mõelda....Arvan et mõnda aega vajaksin sellele küsimusele ja olukorrale vastamiseks.


saskia - 24.05.2003 kell 15:45

Vot ei tea... Mulle piisas armukesestki, et mees minema kihutada...
Jah, eks ta valima peaks, kas praegune või tulevane pere. Last üksi suurde ilma jätta hoopiski julm tegu, eks vastutama peab.


li-li - 26.05.2003 kell 05:20

kindel klaarimine,konkreetne jutt.......mullitagu mujal


MonaLisa - 26.05.2003 kell 06:55

kui armuke saab lapse, siis mehe saab ta pealekauba

nii umbes aastaks-kaheks, kuni uus laps titeeast väljas, mis pärast saaks, ei teagi..


tiina - 26.05.2003 kell 07:04

Saadaksin mehe minema. Las vastutab oma tegude eest ja elab seal, kus tal mõnus olemine oli ja kus oma ihuhädasid ravis. Ei mina sellist meest enam taha. Ei salli kahe heinakuhja vahel jooksmist.


cleona - 02.06.2003 kell 11:09

Aga mis saab siis kui oma laps ka nt. aasta vanune ,ühesõnaga väike,ja juhtub selline asi...
Ust plartsuga kinni suudame me kõik lüüa,selles ei ole kahtlustki.


triiton - 02.06.2003 kell 11:25

Nii vahva on lugeda naiste üliradikaalseid otsuseid!! Ma loen siin enamuse jutust välja, et Teil kõigil on koheselt varuvariant "naabrimehe" näol oma ellu võtta? Et mees teeb kogemata(või teadlikult, mis pole kah välistatud) kellelegi lapse ja nüüd kohe kodust välja, et "Tiina kirjutab: Saadaksin mehe minema. Las vastutab oma tegude eest ja elab seal, kus tal mõnus olemine oli ja kus oma ihuhädasid ravis. Ei mina sellist meest enam taha. Ei salli kahe heinakuhja vahel jooksmist.
Et edasipidi siis mees kahe heinakuhja vahel ei jooksegi?? Saadab oma esimesed lapsed "kuu peale", ei sentigi rahalist abi, ei ühtegi kinki, ei ühtegi kokkusaamist?? Et kohe võtate lapsele-lastele "uue isa", olete rõõmus ja roosa?
Mõelge kah natukene enne, pea ju selleks ongi. Mitte, et ma armukesele lapse tegemist õigeks peaksin...


cleona - 02.06.2003 kell 11:40

Mõtlen just sama,et see et mehe tegu oli andestamatu,olen nõus.Aga keda selle kiire ukse taha tõstmisega rohkem karistatakse?Ennast või meest?Või ühiseid lapsi?
Mida annab see välja viskamine?Hingevalu see niikuinii ei võta?mingi omamoodi rahuldus,et vot nüüd ma alles tegin?
Mulle meeldib Li-li vastus:et istume maha ja räägime nüüd konkreetselt asjad sirgeks!Ja tulemus ei pea olema alati põrmustav!


Krissu - 02.06.2003 kell 11:47

Ohoo, mina ainule hulluke, kes sellise asja suudaks ära taluda ve Loomulikult see raske, a ma ei suudaks oma laste ja ka syytu lapse pärast meest kuu peale saata. Ma ei mõista, miks peaks selline apsakas muutma elu? Kui suhteelu sassis oleks siis ehk veel, aga et selline aps sisse sattus, siis niisama naljalt minema ei põrutaks. Annab klaarida ja mõistusega asjale läheneda, mitte minema põrutada ja pärast kahetseda ja kannatada. Ja kui läebki synnitusele kaasa, siis ainult abiks oleksin, et kõike mitte veel rohkem lörri ajada. Võtan mõistusega igati! Erimeelsused loomulikult tekivad ja need arutatavad, aga kindlasti oleksin abiks oma mehele.


Venom - 02.06.2003 kell 11:51

icc
sellepärast ma enne mainisingi et internett kannatab kõike ....


Krissu - 02.06.2003 kell 11:53

Mida sa Venom nimelt silmas pidasid?


pisimimm - 02.06.2003 kell 11:54

Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Ohoo, mina ainule hulluke, kes sellise asja suudaks ära taluda ve Loomulikult see raske, a ma ei suudaks oma laste ja ka syytu lapse pärast meest kuu peale saata. Ma ei mõista, miks peaks selline apsakas muutma elu? Kui suhteelu sassis oleks siis ehk veel, aga et selline aps sisse sattus, siis niisama naljalt minema ei põrutaks. Annab klaarida ja mõistusega asjale läheneda, mitte minema põrutada ja pärast kahetseda ja kannatada. Ja kui läebki synnitusele kaasa, siis ainult abiks oleksin, et kõike mitte veel rohkem lörri ajada. Võtan mõistusega igati! Erimeelsused loomulikult tekivad ja need arutatavad, aga kindlasti oleksin abiks oma mehele.
Kipun siiski arvama, et kui oled reaalselt selles situatsioonis, siis sugugi nii lihtsalt asju ei võta, kuigi jah, ega ju inimesi erinevaid.... Noorena mõtlesin minagi, et suudan taluda enamjaolt kõike, kui aga asi reaalsuseks sai, olin siiski liiga nõrk.... Seega, ei tea ma raudkindlalt, mida teeks... üht aga tean kindlalt, haiget teeks selline teadasaamine roppumoodi...


Krissu - 02.06.2003 kell 12:09

Loomulikult teeks haiget. Välistada ei saa miskit ja ette teada. Oma meest aga niisama minema ei põrutaks. Usalduse võitmine läheks ehk uuesti kaua aega, aga pigem lepin sellega ja eeldan, et mees on toeks oma perele, kelle juures ikka olnud. Kui ise otsustab ära minna, siis juba kuri karjas oleks.
Kui mehel on on laps teise naisega varemast elust, siis samamoodi pooldan, et ta toetab ka oma teist last. Igati päri sellega. Samamoodi suhtun ka kui laps sigitatakse suhte ajal minuga. Laps pole ju milleskis syydi, et nii juhtus.
Ma arvan, et seisukoht mul alles siis muutuks, kui ta kipub teise pere juurde, siis juba probleem suurem oleks minu jaoks.


Lola69 - 02.06.2003 kell 14:20

Tsitaat:
Algne postitaja: triiton
Nii vahva on lugeda naiste üliradikaalseid otsuseid!! Ma loen siin enamuse jutust välja, et Teil kõigil on koheselt varuvariant "naabrimehe" näol oma ellu võtta? Et mees teeb kogemata(või teadlikult, mis pole kah välistatud) kellelegi lapse ja nüüd kohe kodust välja, et "Tiina kirjutab: Saadaksin mehe minema. Las vastutab oma tegude eest ja elab seal, kus tal mõnus olemine oli ja kus oma ihuhädasid ravis. Ei mina sellist meest enam taha. Ei salli kahe heinakuhja vahel jooksmist.
Et edasipidi siis mees kahe heinakuhja vahel ei jooksegi?? Saadab oma esimesed lapsed "kuu peale", ei sentigi rahalist abi, ei ühtegi kinki, ei ühtegi kokkusaamist?? Et kohe võtate lapsele-lastele "uue isa", olete rõõmus ja roosa?
Mõelge kah natukene enne, pea ju selleks ongi. Mitte, et ma armukesele lapse tegemist õigeks peaksin...



Just minu mõte. Enne tuleks mõelda veidi ja siis ütlema hakata. Kuigi fakt on ka see, et siin nii ette arvata, mida teeks on üks asi ja teine asi juba reaalne situatsioon.
Ei, mina meest välja küll ei viskaks. Kuid kindlasti kannataks meie omavahelised suhted. Sest nii jutujätkuks on räägitud, et kui juhtub külapeale käimisi tulema, siis .. võiks niipalju ikka mõelda, et lapsi just ilmapeale ei poeta. Kuigi jah, naisel on üldiselt võimalik meest ära petta oma perioodide ja vahenditega, kui mees ise nagu omapoolse turvamisega tegeleda üldse ei taha.

Ja veel. Viskan mehe välja? Ja siis kukun raha nõudma? Et saate ise hakkama? Tjah, seda juttu võib rääkida see, kes saabki hakkama ilma ilmapeal halamata. Kuid elu ise ei ole nii roosiline. Paljud ei saa.

/me-gi ei pea õigeks külapeale laste tegemist. Aga eksimine olevat inimlik. Ja andestamine jumalik.


Lola69 - 02.06.2003 kell 14:23

Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Ohoo, mina ainule hulluke, kes sellise asja suudaks ära taluda ve Loomulikult see raske, a ma ei suudaks oma laste ja ka syytu lapse pärast meest kuu peale saata. /.../


Meie ühised lapsed on ju ka sellesama mehe lapsed. Miks nemad peaks isata jääma? Kui mees ise näiteks veast aru saab ja kahetseb tehtut, mitte regulaarselt lapsi tegemas ilmapeal ei käi. Siis läheks vast jah liiale see asi. Sest need isaduse vaidlused hakkaks kodust eluolu ja kodurahu kindlasti VÄGA häirima. Vaevalt et kõik võimalikud armukesed nii uhked ja iseseisvad oleks, et lapsega ise ja ainuisikuliselt toime tulla tahavad.


Milbuck - 02.06.2003 kell 14:30

kõik see sinuga juhtunud????


triiton - 02.06.2003 kell 14:31

Lola, mõttejõud on imeline! Kui ikka aastaid ja aastaid endale midagi sisendada (hetkel, et viskan otsejoones välja ja siis mõtlen edasi), tuleb selline käitumine juba iseenesest. See ju nii paljude asjadega ... enamus kodusõdadestki saavad alguse "iseeneseliku mõttejõu" ajel. Lihtsalt on kogu aja mõeldud-tehtud ühtmoodi, nüüd äkki aga teisiti. Ja kisa, kui palju. A küll Sa ise tead!
Kui nüüd aga kogu aja tolerantselt ja igast vaatevinklist argumenteerituna mõelda, siis reaalse kogemuse tekkimisel oled palju rahulikum ja kainelt mõtlevam.
Parim näide elust enesest on surm(100% kindel asi), kui selline. Isegi väga raskelt haige puhul tuleb see ootamatult, kuid kui sa oled enne edasise tegevuse läbi mõelnud(surmatunnistusest matuste lõpuni ja veel edasi pool aastat kah), siis peale esimest kurbust suudad päris adekvaatselt tegutseda.


Lola69 - 02.06.2003 kell 15:09

Tsitaat:
Algne postitaja: triiton
Lola, mõttejõud on imeline! Kui ikka aastaid ja aastaid endale midagi sisendada (hetkel, et viskan otsejoones välja ja siis mõtlen edasi), tuleb selline käitumine juba iseenesest. /.../
Kui nüüd aga kogu aja tolerantselt ja igast vaatevinklist argumenteerituna mõelda, siis reaalse kogemuse tekkimisel oled palju rahulikum ja kainelt mõtlevam.
/.../

Olen nõus. Aga jah, ma läeks veel kaugemale. Kui varakult enda kallal tööd tegema hakata, stiilis et "kui juhtub see, siis teen nii, ja kui see, siis teen naa", siis tõenäoliselt läheb ka nii ja teed naa. Sest pikemas perspektiivis sa ise kõigepealt kutsud esile abikaasa väljamineku ja tegijail juhtub juba ju mõndagi.

Aga see avastusele järgnev esimene reaalne hetk on ... omamoodi halvatus. Ja kaine mõtlemine/tegutsemine ei pruugi olla kohe käepärast. Kui just keegi ei aita. Kui suudad mitte hakata esimesi emotsioone teisepoole peal välja elama, on kõik inimsõbralikud lahendused võimalikud. Kui aga kohe mürgiprits ja tamasserirauad välja võtta, siis ... No mõelge ise ...


Lola69 - 02.06.2003 kell 15:10

Tsitaat:
Algne postitaja: Milbuck
kõik see sinuga juhtunud????


Kellega? Minuga või?


Tartu-Waim - 02.06.2003 kell 16:33

Minu arust pole mittagi ullu,kui meid eestlasi,jälle 1 rohkemp on. Ja et mehele kohhe jalaga munadesse ja üle rõdu...mm...see rohkemp ikka vist esialgne reaksioon.Mõelge pärast ikka setta kah,et miks ta nii tegi ja miks armuke seda last tahtis...ja äggi on viga teis eneses..Tänapäeval ju 100 erinevat mooodust,kuidas keppi tehha nii,et last ei tuleks!! Lahutatakse küll naistest,kuid mitte lastest!!!!!!Äkki on Teil kolmel tulevik üte tugeva eesti perekonnana jätkata?


RealBitch - 04.06.2003 kell 23:20

Ma kyll ei saa aru,milleks pystitada mingit sellist teemat? Kas endal mingi kahtlus ja siis pugeda varju ala "mul sbrannal juhtus selline lugu" või siis tõesti mõeldakse igast võimalikele asjadele nt "mis saab, kui avastad, et on juhtunud selline ja selline asi"?

Praegune teema on siiski ekstreemne, kuigi samas suhtkoht tavaline ja ma arvan, et iga naine loodab, et ei peaks iial midagi sellist ise läbi elama. Praegu võib ju öelda, et adjöö mees ja tee mi tahad aga naine, nõrkus on su nimi- kui paljud tegelikult olles sellises olukorras ikka ja jälle oma mehele andestaks ja mingi vabanduse leiaks? Ei saa midagi kindlat ju enne öelda, kui puudub asjas isiklik kogemus- ja ma siiralt loodan, et minu elus jääb selles kysimuses alati võimalus öelda,mida ma teeks, teadmata, mida ma tegelikult teeks.