Board logo

Kui armastus teeb haiget... ja vead mis tehtud...
RealBitch - 31.05.2003 kell 13:08

No minu lugu onselline, et elasime koos 2 aastat ja siis järsku viskas kõik yle, enam ei tahtnud ja kolisin minema, samas sydames armastades, aeg läksaga haavu ei parandand- vaid hullemaks läks kõik, kuni enam ei suutnud ja ytlesin kõval häälel välja oma mõtte " mul on sind vaja ja ma ei suuda olla sinuta ja proovime veel". Nyyd oleme koos aga teemat, et mis saab edasi ja kuhu me jõuame puudutada ei saa- tabu vist. Samas kui kõik on hästi pole sel vahet ka, aga mingi hetk, kui meel kurvaks läheb ja tahaks kindlust natuke, siis teeb see haiget.
Kõige hullem on aga see, et ma ei suuda endale andestada ja kogu aeg mõtlen vaid, kui vaid saaks aega tagasi keerata ja miks ei olnud sellel hetkel kedagi, kes oleks öelnud, et oota natuke ja ära mine nii ruttu ja kui tema oleks ytelnud, et ei taha, et ma läheks. Sest ta ei tahtnudki, aga ta lihtsalt ei ytelnud seda küvasti välja.
Ma ei suuda enam nutta ka, aga hinges on nii kohutavalt valus, et kisuks oma sydame seest ja teeks mida iganes, et sellest valust lahti saada. Oma vitsad peksavad, aga kas peavad siis nii valusti seda tegema?


TKtydryk - 31.05.2003 kell 13:45

andesta minu juhmus,
aga ma ei mõista probleemi
tähendab ma saan aru sinu olukorrast ja et sul on valus
aga miks?


RealBitch - 31.05.2003 kell 13:53

sest ma ei suuda endale andestada, kuidas ma nii loll olin ja et ma suutsin mõra lüüa millegisse nii ilusasse ja ma ju ei tea veel, kas kõik saab veelkunagi korda või ei.


TKtydryk - 31.05.2003 kell 13:59

aeg pidi kõik haavad parandama....
aga miskipärast on inimsuhetes nii et 1kõik mida sa teed, sellest jääb ikka mingi märk ja mingi mälestus
kõik oleneb nüüd teist endist
kas suudate ostast alata ja selle ühe rumaluse pärast pole ju ka mõtet endile haiget teha...


Mara - 01.06.2003 kell 12:08

lihtsalt andesta endale...võta seda kui õppetunnina...et hiljem sa tead kuidas sarnases olukorras käituda, et mitte sarnast viga teha...sina ei olnud ju syydi...olukurd ja olud olid sellised...


pisimimm - 02.06.2003 kell 09:32

Ehk oligi see lahkuminek teile katseks, kas suudate üksteiseta ja kuna ei suutnud, siis vähemalt on selge, et koos on parem... Seega, hoia seda nüüd, milles oled kindel... Seda, mis oli ja on ilus... Ja mis meestesee puutub, siis nemad on sageli liiga kinnised, jätmata välja ütlemata asjad, mida nad isegi sageli mõtlevad, kuid....ei tea, kas mingi mehelik uhkus ei lase neil neid sõnu lausuda või mis see on... Aga kui mõlemad tunnete, et koos on hea, siis milleks põdeda - nautige seda aega...


yller - 02.06.2003 kell 09:56

Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
sest ma ei suuda endale andestada, kuidas ma nii loll olin ja et ma suutsin mõra lüüa millegisse nii ilusasse ja ma ju ei tea veel, kas kõik saab veelkunagi korda või ei.


kord kildudeks purunenud vaas, pole enam kunagi seesama mis ta on kunagi olnud


Krissu - 02.06.2003 kell 12:20

Pole tõesti sama nagu yller ytles.
Samas sain nagu aru, et kahtled selle yle, kas ta veel endistviisi tunneb. Miks mitte otse kysida Niisama kannatades sööd omal hinge seest välja. Tean omast käest. Nii suudad aind end rumalate mõteteni viia, mis peas haud, mis ei pruugi sugugi tõesed olla.


Hiirekas - 02.06.2003 kell 13:12

Ma ka kunagi läksin lahku inimesest (peale 7 aastast kooselu), kuna temast oli saanud keegi teine. Jah, ma olen teda mingil määral aastid taga nutnud. Alles 5 aastat hiljem (eelmisel aastal) tundsin, et armastus on täielikult hääbunud.
Ma olen nii palju kordi mõelnud, et läheks ta juurde tagasi ja paneks käed ümber kaela sõnades, ma olen alati sind armastanud. Oh, kui palju olen end sellelt mõttelt tagasi sikutanud, salaja patja nutnud jne. Kerge see polnud. Samas ma teadsin, et kui tagasi minna, siis ei parane miski. Pealegi jääb mingi nähtamatu sõlm vahele.

Teisalt pole ma eales enne ega pärast mõelnud enesetapule. Temaga kooselatud 7 aasta jooksul oli neid hetki üsna mitu, kus ma tundsin, et enam ei suuda. Ainult surm võib veel päästa. Asi oligi selles, et ma armastasin teda, rohkem, kui oma elu, aga tema rikutud närvikava hävitas järkjärgult minu isiksuse. Tallas selle lihtsalt porri.

Siiani vist otsin alateadlikult teist Teda, aga ilma selle kohutava pooleta.


Venom - 02.06.2003 kell 13:49

väkk
kord jahtunud suppi ei ole mõtet uuesti üles soendada. Head nahka sellest ei tule.
parem saata see vana supp wc potist alla tõmmata vesi peale ja keeta uus ja värske


pisimimm - 02.06.2003 kell 14:26

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
väkk
kord jahtunud suppi ei ole mõtet uuesti üles soendada. Head nahka sellest ei tule.
parem saata see vana supp wc potist alla tõmmata vesi peale ja keeta uus ja värske
Jah, aga nagu ka mujal, on ka siin erandeid, mis reegleid kinnitavad...ja me mitte ei tea, et see ka erand pole - tutvusringkonnas elab see 'soojendatud supp' igati kenasti ja armastavalt koos....ja kah keegi ei uskunud, et neist miskit üldse saab... Kuigi ise nii ei teeks...


Venom - 02.06.2003 kell 14:44

nu jah
issanda loomaaed on tõesti suur ja lai


Lola69 - 02.06.2003 kell 16:36

Ahh, mine sa võta kinni kuis õigem oleks.
Üldiselt ma ütleks ka nii, et soojendatud supp pole see õige asi. Võib vaid kähku taas sandiks minna. Aga ... Kui hing ihkab, siis võiks ju proovida. Kui on antud, sisi parandab aeg haavad ja ei jäta väga valusaid arme. Kui ei .. Siis on kahju raisatud ajast. Kuigi päris mahavisatud ei oleks ju seegi. kogemuse võrra said ju rikkamaks ikka. Ja võib-olla jääks juba tehtud vead teinekord tegemata.

Tee nii nagu süda ette ütleb. Ka kui ta ütelusist kumab läbi verevärvi ja vitsad on istumise nii valusaks teind, et parem seisaks ...


Venom - 02.06.2003 kell 17:14

ee südant võib kuulata aga soovitaks asja siiki ka kaine mõistusega veel korra ja lisaks paar korda veel vaagida.
(9 korda mõõdad aga kui ästi ei mõõda lõikad ikka näppu)


li-li - 24.07.2003 kell 23:21

Ega tehtut ikka ei muuda küll,ehk ainult silud veidi loota võib vaid,et see õppetund ka elus kunagi kasux tuleb


waves - 25.07.2003 kell 07:24

Aga kas te keegi sellele olete mõelnud, et armastus niisama lihtsalt ära ei kao. Kui ikka teine inimene on väga lähedane kestab see tunne elu lõpuni. Peale "ametlikku" suhte katkemist, juhul kui ise seda ei soovinud, jääb valu eluks ajaks südamesse. Iga kord kui sa Teda näed laguneb maailm uuesti koost. Aeg ei paranda midagi. Võib olla pikapeale kaob armastus kusagile südame põhja ja ununeb sinna. Aga nii kui miski kasvõi natuke seda meelde tuletab nii on maailm jälle kokkuvarisemise äärel.
Enne ei mõista seda, kui oled ise haiget saanud. Alles siis saad aru, et ka ise võisid, olgugi tahtmatult, kellegi südame katki teha. Ja katkist südant ei paranda miski.


Lola69 - 26.07.2003 kell 15:49

Tsitaat:
Algne postitaja: waves
Aga kas te keegi sellele olete mõelnud, et armastus niisama lihtsalt ära ei kao. Kui ikka teine inimene on väga lähedane kestab see tunne elu lõpuni. Peale "ametlikku" suhte katkemist, juhul kui ise seda ei soovinud, jääb valu eluks ajaks südamesse. Iga kord kui sa Teda näed laguneb maailm uuesti koost. Aeg ei paranda midagi. Võib olla pikapeale kaob armastus kusagile südame põhja ja ununeb sinna. Aga nii kui miski kasvõi natuke seda meelde tuletab nii on maailm jälle kokkuvarisemise äärel.
Enne ei mõista seda, kui oled ise haiget saanud. Alles siis saad aru, et ka ise võisid, olgugi tahtmatult, kellegi südame katki teha. Ja katkist südant ei paranda miski.

Ega ei kaogi, kui tunne on OLEMAS olnud. Võib-olla saab mõnest uuest tekkivast tundest varjutet ja mattub muude tegemiste/mälestuste/inimeste tekitatud mürasse sügavale sisimasse.

See armastuse otsasaamine .. Ma arvan, et siis pole seda tunnet olnudki. Soovunelm seda tunnet tunda on meis kõigis olemas. Kas me kõik aga selle suure võluri armastuse otsa jookseme ... Vist mitte. Millegi südantsoojendava tituleerime suureks ja säravaks. Kas see alati ka seda on? Vaat siinkohal jään vastuse võlgu.

Aga seda usun küll, et tõeline armastus kestab kuni surmani. Lihtsalt armastuse otsasaamise ettekäändel lõpevad suhted näitavad, et aluseks on valitud vale vundament. teadlikult või kogemata, seda teab igaüks aga juba ise.

Või siis kasutame seda otsasaamist vaid varjuna. Valu varjamaks. Varjutamine ei tee seda aga väiksemaks.


kaitsevaim - 26.07.2003 kell 18:18

Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
No minu lugu onselline, et elasime koos 2 aastat ja siis järsku viskas kõik yle, enam ei tahtnud ja kolisin minema, samas sydames armastades, aeg läksaga haavu ei parandand- vaid hullemaks läks kõik, kuni enam ei suutnud ja ytlesin kõval häälel välja oma mõtte " mul on sind vaja ja ma ei suuda olla sinuta ja proovime veel". Nyyd oleme koos aga teemat, et mis saab edasi ja kuhu me jõuame puudutada ei saa- tabu vist. Samas kui kõik on hästi pole sel vahet ka, aga mingi hetk, kui meel kurvaks läheb ja tahaks kindlust natuke, siis teeb see haiget.
Kõige hullem on aga see, et ma ei suuda endale andestada ja kogu aeg mõtlen vaid, kui vaid saaks aega tagasi keerata ja miks ei olnud sellel hetkel kedagi, kes oleks öelnud, et oota natuke ja ära mine nii ruttu ja kui tema oleks ytelnud, et ei taha, et ma läheks. Sest ta ei tahtnudki, aga ta lihtsalt ei ytelnud seda küvasti välja.
Ma ei suuda enam nutta ka, aga hinges on nii kohutavalt valus, et kisuks oma sydame seest ja teeks mida iganes, et sellest valust lahti saada. Oma vitsad peksavad, aga kas peavad siis nii valusti seda tegema?


Jah, mis teha! Ka minul oli väga valus lahkuminek, aga ühte ma sellest õppisin! Ära põe nurjaläinud suhet vaid parem otsi võimalikult ruttu uus, et mitte enam vana meelde ei tuleks.


Lola69 - 26.07.2003 kell 18:23

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Jah, mis teha! Ka minul oli väga valus lahkuminek, aga ühte ma sellest õppisin! Ära põe nurjaläinud suhet vaid parem otsi võimalikult ruttu uus, et mitte enam vana meelde ei tuleks.
Kiirelt otsitud suhted ei pruugi pidada ja lõpeks on veel valusam. Aega tuleks ikka ka veidi võtta. Mõleda purunemise põhjuseid ja proovida paremini.


waves - 04.08.2003 kell 10:54

Poleks kunagi uskunud, et see, kui juhtud nägema endale kallist inimest kellegi teise süles/käte vahel, võib nii meeletult haiget teha.


Lola69 - 04.08.2003 kell 11:22

Tsitaat:
Algne postitaja: waves
Poleks kunagi uskunud, et see, kui juhtud nägema endale kallist inimest kellegi teise süles/käte vahel, võib nii meeletult haiget teha.
Teeb jah. Isegi kui situatsioon on süütu ja sa tead seda. veider see ilmaelu ...


marusha - 04.08.2003 kell 11:52

lohutuseks jah,et aeg parandab haavad ja ehk on tõesti mõistlik mõni aeg lahus olla,siis saad oma tunnetest sotti.
kui oli armastus ,siis vana arm ei roosteta ja on lootust taas kokku kolida.


unistaja - 08.09.2003 kell 11:46

Sa oled õnnistatud, kuna sul on võimalus parandada seda, mis ära lõhkusid. Võta sellelt võimaluselt kõik, et hiljem ei saaks kahetseda. See, mis oli, olgu heaks õpetuseks, kuid sa ei saa selle järgi elada. Koos on ikka kergem edasi minna.


Killagal - 22.11.2003 kell 14:27

Ma pole küll samas olukorras..aga pea-aegu.. meil pole veel kahte aastat.. pole ühtegi.. oleme lihtslat koos... Aga ei puuduta teemat, mis meist saab jne.. Mina ei julge, sest äkki hirmutan ta ära.. Ja tema ei räägi sellest ka.. Vahel küll alustab, kuid siis muudab teemat..

see mis valu teeb on teadmatus... aga samas ma tean, et mul on temaga veel hea.. hinges küpseb siiski plaan kogu see jama ära lõpetada, kui asju selgeks räägitud ei saa.. enesepiinamine ka mõtetu...


Chess - 13.08.2006 kell 20:38

Nii lihtne on öelda neid suppide ja purunenud vaaside asju. Muidugi, eks ta olegi lihtne . . . vahest.
Endale andestada on alati kõige raskem. Ja enda otsustega leppida. Pole hea temaga, aga ilma temata on veel halvem.
Minagi küsin tihti küsimust, et kas me peame siis oma vigade eest NII SUURT hinda maksma? Vastuseta see on jäänudki . . .

Mida siis Sulle öelda?
Mitte midagi. Valus on. Tean. Mina ei oska seda kuidagi ära võtta! Keegi peale Sinu enda ei saa seda ära võtta . . . kuigi tunned ennast võimetuna.