Board logo

Kas tõesti on olemas kustumatud tunded?
Hiirekas - 19.06.2003 kell 23:58

Kui tõenäoline tundub teile see, et mõni inimene on teid 13 pikka aastat armastanud. Olenematta sellest, et vahepeal olete väga valedel hetkedel kohtunud. Tema kinni, sina kinni jne. Ja siis ühel ilusal päeval ilmub ta teie ellu ja teatab - me oleme teineteisest nii kaugel ja kohati unustab ehk keegi kellegi olemasolu, aga MA POLE HETKEKSKI LAKANUD SIND ARMASTAMAST.
Tegelikult on asi vastastikune. Sel hetkel tundub sulle kogu senine elatud elu mõtetuna. Kõik püüdlused leida kedagi või kelleski seda õiget mõtetuna. Sa näed oma kaaslases vaid meest, kelle kõrval oled olnud ilma midagi sellist erilist tundmatta.

Kuidas käituksite? Loobuksite oma sesnisest elust? Jätaksite kõik sinnapaika ja läheksite oma armastatu juurde?
Pealegi elab ta teises riigis. Ainus reaalne võimalus on sinna kolida. Kas oled valmis riskima ja jätma kõik, et olla lõpuks lõpuni õnnelik, sest sa tead, et ainus võimalik viis saavutada rahu, on olla tema kõrval.


saadanas - 20.06.2003 kell 00:06

Kui teaks, et see on tõesti just see õige, läheks, ei kohkuks.
Ka aimates vaid seda peaks riskima, kaotada pole palju vaid mõni aeg oma elust, võita aga võid kõik.


Blond_Bimbo - 20.06.2003 kell 07:53

Sama siin. Pärast poleks vähemasti põdemist, et miks ei kasutanud ära vb ainust taolist võimalust elus.


Lola69 - 20.06.2003 kell 08:27

Kõige enam kahetseme lõpeks ikkagi katsumata võimalusi.

Aga mida ma teeks ... It depends ...


Pioneer - 20.06.2003 kell 10:38

Armastuse nimel tehakse igasugu asju. Su süda ei annaks sulle hiljem asu, kui sa jätaks selle tegemata.


Lola69 - 20.06.2003 kell 11:51

Minu jaoks tekib aga siinkohal küsimus senisest elust. See 13 aastat on ikka tükk aega. Ja sinna on mahtunud kindlasti ka suhe/suhteid. Needki peaks olema reeglina tunnetega seotud. Kui see 13 aastat on täidetud samuti helluse, hoole ja armastusega, kuigi nüüd lööb see vana uus armastus taas pea segi, siis .. Ma ei tea ...


bohemian - 20.06.2003 kell 12:28

selles et keegi kuskil kes sind 13 aastat armastanud on teeb sind õnnelikuks ainsana siin ilmas seda ma ei usu...

13 aastat hiljem seda on võimatu taibata...tunne peab olema kohe.
ja kui aegajalt kohtutakse ega see ei anna mitte mingisugust pilti inimesest kui tervikust. võid minna ja sa ei saa kunagi ette teada mis sind ootab.

ok suhtlesit ekunagi ammu need 13 aastat tagasi pidevalt...ja nyyd on lõpuks teil võimalus koos olla... inimesed muutuvad ja 13 aastat on ikkagi pikk pikk aeg.

kui seda kohe ära ei tabanud et tema see ainus ja õige on siis järelikult pole. kui ta oleks seda olnud siis poleks pooleliolevad suhted lugenud ja oleksite need jätnud kuhu tahes

kurb aga ni ta vist on...


tiina - 20.06.2003 kell 12:44

Praegu ei läheks ma enam kuskile Mul on just selline kaasa, keda vajan ja armastan.
Aga kunagi...kunagi oleksin läinud küll. Seda inimest pole enam elavate kirjas ja kange tahtmine oli talle ka järgneda sinna "ei kuhugi". Kas ta oli SEE ÕIGE...ma ei tea. Aga aastad läksid....saime tuttavaks kui olin 14 ja lahkus ta igaveseks, kui mina olin 25. Selle aja sisse mahtus nii palju...meie teed läksid eraldi. Aga kohtudes oli meil mõlemil silmis säde, mis andis mõista, et me kuulume kokku...meie hinged kuuluvad...kuigi kunagi me salaja ei kohtunud ja voodisse ei roninud. Ta suri oma sünnipäeva päeval ja matus toimus minu sünnipäeva päeval. Mõtlen siiani temale helluse ja armastusega. Ta oli midagi väga ilusat ja helget minu noorusajal. Ma ei tea, kas meil oleks tulevikku olnud...seda ei tea keegi. Kui ta elaks ja mul poleks kallist kaasat, keda üle kõige armastan...siis vist isegi järgneks talle...isegi kui ta oleks teises riigis.

Praegusel juhul ei järgneks talle. Armastan oma meest üle kõige ja ei jätaks teda...mitte kunagi...


Hiirekas - 20.06.2003 kell 13:22

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Minu jaoks tekib aga siinkohal küsimus senisest elust. See 13 aastat on ikka tükk aega. Ja sinna on mahtunud kindlasti ka suhe/suhteid. Needki peaks olema reeglina tunnetega seotud. Kui see 13 aastat on täidetud samuti helluse, hoole ja armastusega, kuigi nüüd lööb see vana uus armastus taas pea segi, siis .. Ma ei tea ...


Lugu lihtne. Sel hetkel mil me mõne inimesega lhku läksime, oli koos edasiminek suht võimatu. Temal ees sõjavägi. Vanemad ka pidid aasta hiljem järgmisesse kohta kolima. Vanasti ju sõjaväälased olid 5 aastat ühes, siis 5 järgmises väeosas jne. Seega poleks ta Eestisse naasnud nii ehk naa. Pealegi Tuli tal edasi õppida. Plaan oli Moskva Kõrgem Sõjakool. Nii nagu põlvest põlve mehed kõik sõjaväelased. Mis mina oleks seal Moskvas siis teinud. Nii hästi ma ka venekeelt ei osanud, et mind mõnda Moskva ülikooli oleks vastu võetud. Jne.
Siis leppisime saatusega, et meil puudub ühine tulevik

Mina jäin siia, tema lahkus. Selge oli see, et elu läks edasi. Kohtasin mina üht noormeest ja elasin temaga 7 aastat koos. Just aasta enne lahkuminekut ilmus aga nagu maa alt välja to õige. Aga mina olin hõivatud, nii ta jäi. Siis läksin mina lahku, aga tema oli endale naise võtnud. Jälle ei midagi.
Nüüd aasta tagasi tuli välja, et nad lahutasid. Jaanuaris käis ta Eestis. Kohtusime, rääkisime niisama. Ütelsin, et mu elu meenutab lõputut põrgut. Aga ei väitnud, et kavatsen ka sellest noormehest lahku minna.

Ja nüüd, kus ma olin kindel, et veel paar head kuud ja ma olen vaba, ilmus ta äkki üleöö taas välja. Ja mitte sellesk, et niisama lobiseda, vaid teatega, et kui ma endiselt teda armastan, siis tulgu ma temaga kaas. Ta võib ju elada kellegagi ja luua suhteid, aga mõtted on minuga.
Pean tunnistama, et mul sama. Olen olnud kahe inimesega koos. On olnud ka paar suhet, mis kusagile ei viinud, aga ma pole teda kunagi oma südamest välja saanud ja iga kontakt on just kui tornaado, mis kõik mu sees segi paiskab. Pärast tema iga Tallinnas käiku olen nädalaid halvatud. Ma ei taha kodus kellegagi suhelda ja istun õhtuti toas tekisees, silmad kinni, tema pilt silme ees, tema hääl kõrvus.

Aga kuidas ma oma pojaga koos Moskvasse kolin. Hmmm, tal läheb raskeks, sest ta ei oska sõnagi venekeelt. Aga seal koolis ilma selleta ei saa. Mul lihtsam. Keel suus probleeme pole. Ma ei tea mida selle kõige peale enam kosta. APPI!!!!!!


tiina - 20.06.2003 kell 13:28

Hiirekas, see tõesti raske probleem. Kui ei lähe, süüdistad ennast elu aeg.
Kui lähed ja miski läheb halvasti, siis süüdistad, et läksid.

Pead paljud küsimused läbi arutama. Kuidas ta sinu lapsesse suhtub? Milline elustiil tal on. Pead ta tausta natuke uurima. Ehk võimalik ka kuu temaga koos veeta suvel. Pead tegema palju eeltööd, et õige otsus teha.

Olen olnud samade küsimuste ees kunagi ammu. Mina lõin araks...ei julgenud...hiljem kahetsesin ja nüüd seda inimest üldse enam pole.

Õnneks läks minu elu õnnelikult edasi


MonaLisa - 20.06.2003 kell 14:11

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Hiirekas, see tõesti raske probleem. Kui ei lähe, süüdistad ennast elu aeg.
Kui lähed ja miski läheb halvasti, siis süüdistad, et läksid.

Pead paljud küsimused läbi arutama. Kuidas ta sinu lapsesse suhtub? Milline elustiil tal on. Pead ta tausta natuke uurima. Ehk võimalik ka kuu temaga koos veeta suvel. Pead tegema palju eeltööd, et õige otsus teha.



nõustun Tiinaga, et ennem oleks vaja läbi mõelda, mida selline otsus endaga kaasa toob. Ja samas- kui te olete jaksanud oodata 13 aastat, siis võite natike ennast pidurdada ka praegu, kuigi tunded nagu sunnivad kiirustama. Kuid kiirustamine on kurjast..

Keskkonna vahetuse tagajärjed jõuavad kohale mõne aasta pärast, kui suhe uudsus on kadunud.
ja enne otsuse langetamist võiksid veeta tõesti kasvõi mõni nädal temaga koos, ja siis kolmekesi-siis saad näha, kuidas ta saab sinu pojaga hakkama ja kuidas poeg saab temaga hakkama..

ja veel-võiksid mõelda ka musta stsenaariumi variandile - mis saab siis kui kolidki sinna ja suhe mõne aja pärast läheb lõrri? kas tuled siis Eestisse tagasi? kas sa suudaksid seda üle elada?

Tsitaat:
Olen olnud samade küsimuste ees kunagi ammu. Mina lõin araks...ei julgenud...



njahh..mina olin ka, kuid ma olin sel hetkel vaba ja vallaline, lapsi polnud.. Ja ma läksingi..


Hiirekas - 20.06.2003 kell 15:59

Tsitaat:
Algne postitaja: MonaLisa
njahh..mina olin ka, kuid ma olin sel hetkel vaba ja vallaline, lapsi polnud.. Ja ma läksingi..



ehh jahh. ma olen seda kutset vist alati alateadvuses oodanud. ja nüüd, kui se tuli, olen nõutu. ehh jahhh.


Hiirekas - 20.06.2003 kell 16:02

Tsitaat:
Algne postitaja: MonaLisa
ja veel-võiksid mõelda ka musta stsenaariumi variandile - mis saab siis kui kolidki sinna ja suhe mõne aja pärast läheb lõrri? kas tuled siis Eestisse tagasi? kas sa suudaksid seda üle elada?



just see mind vist vaos hoiabki. või, et siis lõppeks see sisemine teadmine, et kusagil on keegi. saaks lõpuks vabaks.


Lola69 - 20.06.2003 kell 16:56

Tjah, siin tahaks proovida. Kas kõik kolm osalist ühele "muruväljakule" mahuvad, kokku mängima sobivad või kukub keegi kividele. Ja minna lasteta on üks asi. Lastega sootuks teine. Eriti kui laps on eas, kus ta nagunii otsib iseennast.

Samas kui üldse ei ürita, siis jääd elupäevade lõpuni kurtma kasutamata võimalust. Isegi kui tuleb uus armastus, mis näib ainumas ja igavene, sisi alatiseks jääb kõhklus ja küsimus, aga mis siis kui ....

See ei ole ühe inimese otsus. Suurel määral on see lapse otsus. Jah, emal on oma sõna, aga tema vanus kohustab temaga arvestama.


Hiirekas - 20.06.2003 kell 17:01

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tjah, siin tahaks proovida. Kas kõik kolm osalist ühele "muruväljakule" mahuvad, kokku mängima sobivad või kukub keegi kividele. Ja minna lasteta on üks asi. Lastega sootuks teine. Eriti kui laps on eas, kus ta nagunii otsib iseennast.

Samas kui üldse ei ürita, siis jääd elupäevade lõpuni kurtma kasutamata võimalust. Isegi kui tuleb uus armastus, mis näib ainumas ja igavene, sisi alatiseks jääb kõhklus ja küsimus, aga mis siis kui ....

See ei ole ühe inimese otsus. Suurel määral on see lapse otsus. Jah, emal on oma sõna, aga tema vanus kohustab temaga arvestama.


Ehh jahh. Minu laps kostis eile nii, kallis ema, sa ju tahad ka kunagi õnnelik olla. Mina küll olen nõus Moskvasse kolima. Ta vist ei suuda vaatamatta pikale selgitusele aru saada, mida see tegelikult tähendab. Kuigi vene kultuuris kasvaks temast üllesse kindlasti oluliselt asisem mees, kui siin.


kuriKass - 20.06.2003 kell 17:08

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
...Kuigi vene kultuuris kasvaks temast üllesse kindlasti oluliselt asisem mees, kui siin.


Nüüd lähen teemast kõrvale!

See kultuurirruum siin on täpselt nii hea või halb kui me ise!

Vabandan, lihtsalt ei seedi sellist "seal on palju parem, siin nii paha" juttu. Kui valesti aru sain, mis siis ikka.


Lola69 - 20.06.2003 kell 18:05

Ta võib ema jaoks ju sinna tahta, aga ta ei pruugi seal oluliselt asisemaks küll muutuda. Se kultuur ei tähenda siin veel midagi. Ma pelgaks pigem sootuks teist sunda kui asisust.

Aga kui tema dobro on olemas, siis proovi. Esialgu siin, tuttaval pinnal äkki. Kui meespoolele on see viibimine siin võimalik. Moskva ja ema kõrval uus mees võib olla liiga palju korraga. Moskva ei ole Tallinn.

Kuigi samas on mu hinges ka killuke kahtlust. Jah, me kahetseme enim kasutamata võimalusi, aga ... Kas need pidevalt teineteise leidmise/taasleidmise teele veeretatud takistused ei näita, et teie teed ei ole päris sedaviisi kulgema määratud?

Ahh, ma ei tea milline lahendus on õige. Pole ka minu öelda. Proovimata sa teada ei saa. Proovides võid põletada saada. Valida on kaks rasket valikut. Kumb on parem?


Hiirekas - 20.06.2003 kell 18:26

Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
...Kuigi vene kultuuris kasvaks temast üllesse kindlasti oluliselt asisem mees, kui siin.


Nüüd lähen teemast kõrvale!

See kultuurirruum siin on täpselt nii hea või halb kui me ise!

Vabandan, lihtsalt ei seedi sellist "seal on palju parem, siin nii paha" juttu. Kui valesti aru sain, mis siis ikka.


Ehh, sealne elustiil on veidi teistsugune. Meeste ja naiste koht ühiskonnas ka rangemalt määratletud. Tegelikult on see positiivne. Poiss kasvab oluliselt mehelikumaks. Mulle isiklikult sealnekultuuriruum meeldib, muud ei midagi.


Lola69 - 20.06.2003 kell 18:30

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
...Kuigi vene kultuuris kasvaks temast üllesse kindlasti oluliselt asisem mees, kui siin.


Nüüd lähen teemast kõrvale!

See kultuurirruum siin on täpselt nii hea või halb kui me ise!

Vabandan, lihtsalt ei seedi sellist "seal on palju parem, siin nii paha" juttu. Kui valesti aru sain, mis siis ikka.


Ehh, sealne elustiil on veidi teistsugune. Meeste ja naiste koht ühiskonnas ka rangemalt määratletud. Tegelikult on see positiivne. Poiss kasvab oluliselt mehelikumaks. Mulle isiklikult sealnekultuuriruum meeldib, muud ei midagi.


Poissi vormimaks on see hetkel liiga lilleline lootus. Ta on sul eas, kus ta tahab ise valida. Tahab trotsida üldist suunda. Vaielda. Ja mittenõustuda. Ära võta selliseid plaane, muidu on pettumus juba ette programmeeritud.


Hiirekas - 20.06.2003 kell 18:31

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Ahh, ma ei tea milline lahendus on õige. Pole ka minu öelda. Proovimata sa teada ei saa. Proovides võid põletada saada. Valida on kaks rasket valikut. Kumb on parem?


Mina ka ei tea. Hing ihkab sinna. Tema kasvatus on mulle teada. See sobib mulle. See oleks vast võimalus tunda end tõesti naisena, sest tema on kasvatatud perepeaks, kes otsustab kõik. Kui mees ise ok on, mis on mul siis tema sõnakuulamise vastu.

Poisiga on muidugi mured. ja põhilised mured tema ümber oleksidki.

Võimalus saada enda hingele kõik, või hääbuda siin lootuses, et äkki kunagi kohtan kedagi kodumaist. Ehh jahh.


Hiirekas - 20.06.2003 kell 18:33

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Poissi vormimaks on see hetkel liiga lilleline lootus. Ta on sul eas, kus ta tahab ise valida. Tahab trotsida üldist suunda. Vaielda. Ja mittenõustuda. Ära võta selliseid plaane, muidu on pettumus juba ette programmeeritud.


Seda küll. tahtsin lihtsalt öelda, et venekultuur on teistsugune ja kindlasti jätab oma jälje. a paar tuttavat eestlast, kes on kasvanud ülesse Narvas, on sootuks teistsugused. Ümbruskond siiski jätab jälje.


meryli - 20.06.2003 kell 18:36

Vabandused-teemast körvale natuke Teema kui selline väga mötlemapanev ja pönev teid lugeda


Hiirekas - 20.06.2003 kell 18:40

Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
Vabandused-teemast körvale natuke Teema kui selline väga mötlemapanev ja pönev teid lugeda


No nii harva kui ma siin omi näiteid toon. Seetõttu vist olen ka elav kommentaator siin.


tiina - 20.06.2003 kell 21:45

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Ahh, ma ei tea milline lahendus on õige. Pole ka minu öelda. Proovimata sa teada ei saa. Proovides võid põletada saada. Valida on kaks rasket valikut. Kumb on parem?


Mina ka ei tea. Hing ihkab sinna. Tema kasvatus on mulle teada. See sobib mulle. See oleks vast võimalus tunda end tõesti naisena, sest tema on kasvatatud perepeaks, kes otsustab kõik. Kui mees ise ok on, mis on mul siis tema sõnakuulamise vastu.

Poisiga on muidugi mured. ja põhilised mured tema ümber oleksidki.

Võimalus saada enda hingele kõik, või hääbuda siin lootuses, et äkki kunagi kohtan kedagi kodumaist. Ehh jahh.
Nii palju kui sa oma elust oled siin rääkinud...nii palju ma ka tean. Ja mõne sõnaga oled sa valgustanud ka oma praegust mees ja kodust olukorda.

Ma ei tea...aga kui ma oleks sinu asemel...ehk võtaks isegi visatud palli vastu

Ära saa valesti aru palun. Ma ei soovita midagi. Lugesin siin praegu ja mõtlesin asja üle ja proovisin natukenegi paigutada ennast sinu asemele.

Üks laps...seegi juba päris suur. Kaotada pole palju...kui siis võita või tagasi tulla.
Ükskõik kui palju sa suhteid ei looks...see armastus jääb sind kummitama elu lõpuni, sest see on lõpetamata suhe...sa ei tea milleni see oleks võinud minna. Kas siis poleks parem ära proovida...

Olen selle kunagi enam vähem läbi teinud. Aga minu armastus oli enese pettus ja mina võõrsil elada ei suutnud. See polnud see armastus mida otsisin ja tulin koju tagasi. Siis oli mul kah vaid üks laps ja kedagi muud mul polnud.

Üks soovitus mul on sulle küll. Kui otsustad minna, siis jäta omale taganemise tee. Jäta võimalus omale tagasi tulla. Kas siis mingi elamine omal siin vms. Et sul oleks kuhu tulla tagasi. Muud tegelikult polegi vaja. Oled piisavalt noor, et uusi väljakutseid proovida.

Hiirekas, kalli sulle ja jõudu otsustamisel. Nii või naa saab see algul raske olema...ükskõik mis sa ka siis ei otsustaks.


saadanas - 20.06.2003 kell 22:25

Tsitaat:
Algne postitaja: saadanas
Kui teaks, et see on tõesti just see õige, läheks, ei kohkuks.
Ka aimates vaid seda peaks riskima, kaotada pole palju vaid mõni aeg oma elust, võita aga võid kõik.


Samas, arvestades, et sul on laps, tekib küsimus, kas Sa saad arvestada vaid sellega mis Sulle hea?
Jajah, vene sõjaväeline kasvatus (sõjaväelasest kasuisa, kui ma õieti aru sain) ehk siis vana vene aristokraatlik kasvatus, tuleks poisi kasvamisele kindlalt kasuks.
Aga...
Arvestades, et sellest aristokraatiast 70-ne aasta jooksul miskit paljut järgi ei saanud jääda ---
Arvestades, et Sina ise oled suure osa oma teadlikust elust veetnud siin...
Arvestades, et laps ei oska veel võõras keskonnas kohaneda...
Võta ja mõtle sellel teemal veel veidi, kas Sina ja Su laps sellise kannaka ka välja kannatate?
Kuula mõistuse häält tunnete kõrvale.


sales - 21.06.2003 kell 10:57

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: MonaLisa
ja veel-võiksid mõelda ka musta stsenaariumi variandile - mis saab siis kui kolidki sinna ja suhe mõne aja pärast läheb lõrri? kas tuled siis Eestisse tagasi? kas sa suudaksid seda üle elada?



just see mind vist vaos hoiabki. või, et siis lõppeks see sisemine teadmine, et kusagil on keegi. saaks lõpuks vabaks.


Tõesti - võrrand mitme tundmatuga, nagu meie elu alati!
Lugesin mitu korda läbi su loo ja üks mõte tekkis seoses sellega ja tahaks sulle ausalt ära seletada.
Vaata - ma millegipärast ei usu sellesse 13 aastat vanasse armastusse. Äkki idealiseerid midagi?
Selles suhtes tuleks ettevaatlik olla, sest ma näen su kommidest,et pettumised senises elus ei ole lämmatanud sinus soovi ja igatsust tõelise suhte järele.
Aga selline olek mängib vahel vingerpussi. Olen midagi sellist ise läbi elanud peale ühe suhte purunemist, kus hing ja ihu kõike reaalset enda ümber unustades kihutas klammerduma uue suhte külge ja idealiseeris seda.Ja pärast selgus, et mitte oodatud-loodetud vaid ainult ideaal... ja tegi valu ja hingepiina.
Ma ei ütle sulle - ei ära tee ja ära mine ja ära usu ja ära looda, sest oleks ropp õnnetus, kui tühiste kahtluste pärast lased võibolla ainuma õnne käest...
Aga mõtle veel!
Võibolla aitaks kui, hetkeks kire ja tunded kõrvale jättes, võtaksid aega ja leiaksid vaikse hetke - realistlikult tema ja sinu sobivuse üle mõtleksid ja päris kirjalikult kohe. Murra paberileht pikku pooleks ja kirjuta vasakule poolele oma ja paremale tema kohta kõik mis tead (kui mõni koht jääb tühjaks siis arvesta, et see on tulevases suhtes suur miinus) järgmistes lõikudes:
1.Isiklikud huvid (kunst, muusika, harrastused , sport jne.)
2.Füüsis (välimus,vanus, selle sobivus, ka riietumise harjumused)
3.Tervis(sh.suhtumine suitsetamisse, alkoholi)
4.Moraalsed tõekspidamised (ka usk,rahvustunne, suhe õiglusesse jne.)
5. Seltsivus (kas kinnisus või seltskonna hing, pere- ja seltsielu suhted jne.)
6.Armastamise stiil (seks, romantilisus,hellitustelembus jne.)
7.Suhe töösse ja rahasse.

Ja võrdle siis - kas sobivad, öeldakse,et sobivuse % ei olegi otsustav, et peab lihtsalt tunnetama, mis on määrav... Ja soovitatakse olla võimalikult konkreetne.
--------------------------------------------------
Oled siin üks armsamaid kommijaid olnud, sellepärast olen ikka lõpuni aus. Eks teisele on muidugi hea nõu anda. Ja ma ei saa sellepärast kätt südamele pannes öelda, et ise sellises situatsioonis olles suudaksin päris kainelt otsustada...
Aga üritada tasub!


Hiirekas - 21.06.2003 kell 11:51

Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Tõesti - võrrand mitme tundmatuga, nagu meie elu alati!
Lugesin mitu korda läbi su loo ja üks mõte tekkis seoses sellega ja tahaks sulle ausalt ära seletada.
Vaata - ma millegipärast ei usu sellesse 13 aastat vanasse armastusse. Äkki idealiseerid midagi?
Selles suhtes tuleks ettevaatlik olla, sest ma näen su kommidest,et pettumised senises elus ei ole lämmatanud sinus soovi ja igatsust tõelise suhte järele.
Aga selline olek mängib vahel vingerpussi. Olen midagi sellist ise läbi elanud peale ühe suhte purunemist, kus hing ja ihu kõike reaalset enda ümber unustades kihutas klammerduma uue suhte külge ja idealiseeris seda.
Ma ei ütle sulle - ei ära tee ja ära mine ja ära usu ja ära looda, sest oleks ropp õnnetus, kui tühiste kahtluste pärast lased võibolla ainuma õnne käest...
Aga mõtle veel!
Võibolla aitaks kui, hetkeks kire ja tunded kõrvale jättes, võtaksid aega ja leiaksid vaikse hetke - realistlikult tema ja sinu sobivuse üle mõtleksid ja päris kirjalikult kohe. Murra paberileht pikku pooleks ja kirjuta vasakule poolele oma ja paremale tema kohta kõik mis tead (kui mõni koht jääb tühjaks siis arvesta, et see on tulevases suhtes suur miinus) järgmistes lõikudes:
1.Isiklikud huvid (kunst, muusika, harrastused , sport jne.)
2.Füüsis (välimus,vanus, selle sobivus, ka riietumise harjumused)
3.Tervis(sh.suhtumine suitsetamisse, alkoholi)
4.Moraalsed tõekspidamised (ka usk,rahvustunne, suhe õiglusesse jne.)
5. Seltsivus (kas kinnisus või seltskonna hing, pere- ja seltsielu suhted jne.)
6.Armastamise stiil (seks, romantilisus,hellitustelembus jne.)
7.Suhe töösse ja rahasse.

Ja võrdle siis - kas sobivad, öeldakse,et sobivuse % ei olegi otsustav, et peab lihtsalt tunnetama, mis on määrav... Ja soovitatakse olla võimalikult konkreetne.
--------------------------------------------------
Oled siin üks armsamaid kommijaid olnud, sellepärast olen ikka lõpuni aus. Eks teisele on muidugi hea nõu anda. Ja ma ei saa sellepärast kätt südamele pannes öelda, et ise sellises situatsioonis olles suudaksin päris kainelt otsustada...
Aga üritada tasub!


Tänan Sind Sales. Tead, olen sellele kõigele tuhandeid kordi mõelnud. Paberile just pannud ei ole. Aga mõelnud olen küll. Kui sa mu kommentaare lugenud oled, siis saad isegi aru, et ma suht põhjalik olen. Kõik need aastad mis me lahus oleme olnud, olen ma tegelikult oodanud, et ta need kuulsad sõnad ütleks. Et ta ütleks tule. Alati ma olen teadnud hinges vastust, lähen. Lähen, ilma kõhklematta. Aga nüüd reaalses situatsioonis olen kahevahel. Ju vist kadan oma elu 180 kraadi muuta. J a tegelikult olen ma kohutavas segaduses. Sest see pole otsus kolida Haapsalust Tallinna, mis kunagi sai edukalt läbitud. Veidi pelgasin, et äkki ei õnnestu. Aga siin ma olen ja kõik kenasti.
Kolida teise riiki, Teise kultuuri, kuigi see mulle endale alati väga hingelähedlane olnud. Muidu poleks ma tolle kasakapoisiga 16 aastat tagasi üldse suhtlema ju hakanudki. Muide, mis minu meesideaali puutub, siis olen kogu aeg alateadlikult teist teda otsinud. ma väärtustan just tema omadusi, oskusi ja käitumist. Aga abielluda, hakat teise riigi kodanikuks. Väga karmid pöörded.

Teisalt tean ma ka seda, et kui nüüd ei ütlen, siis igaveseks. Niipalju ma teda tunnen, siis ta läheb jäädavalt.


RealBitch - 21.06.2003 kell 22:25

sellisel juhul ma ei kahtleks hetkegi. Olen kord uba selline, et seni , kuni südamega pole asjad korras, ei edene ka ykski muu asi. Kedagi elu aeg armastada on täiesti reaalne. Ja meie elus on edasi viiv jõud leida hingerahu ja kui see sellisel viisil leitakse, siis miks mitte?!


li-li - 21.06.2003 kell 22:54

Minul isiklikult on vaid paar asja mis panex mind sügavalt inimise juures kaalutlema.(need pole hetkel siin tähtasd)kui on sügavad tunded,siis pisiasjades leiame kompromissi ja ma ei näe põhjust ,mix ma ei peax talle järgnema


reheline - 21.06.2003 kell 23:04

Hiirekas, siin valemid puuduvad, samuti ei õnnestu Sul põhjalik olla, ega inimest nummerdada. Eelkõige peaksid endale aru andma, kas elaksid veel ühe pettumuse üle. Tähtis on ellu jääda. Mõtlesin teema üle kaua ja ehmatuseks leidsin end eri ajahetkel erinevaid vastuseid andvat. Nii et , otsustama pead ise ja nagu aru saan, kahe eest. Aga tea, et ükspuha, mis otsuse langetad, me toetame Sind!


Hiirekas - 22.06.2003 kell 00:55

Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
sellisel juhul ma ei kahtleks hetkegi. Olen kord uba selline, et seni , kuni südamega pole asjad korras, ei edene ka ykski muu asi. Kedagi elu aeg armastada on täiesti reaalne. Ja meie elus on edasi viiv jõud leida hingerahu ja kui see sellisel viisil leitakse, siis miks mitte?!


sama siin, südamega jama jama kõikjal.


Hiirekas - 22.06.2003 kell 01:04

Tsitaat:
Algne postitaja: reheline
Hiirekas, siin valemid puuduvad, samuti ei õnnestu Sul põhjalik olla, ega inimest nummerdada. Eelkõige peaksid endale aru andma, kas elaksid veel ühe pettumuse üle. Tähtis on ellu jääda. Mõtlesin teema üle kaua ja ehmatuseks leidsin end eri ajahetkel erinevaid vastuseid andvat. Nii et , otsustama pead ise ja nagu aru saan, kahe eest. Aga tea, et ükspuha, mis otsuse langetad, me toetame Sind!


Tänan Sind reheline. Ega keegi saagi minu eest ju tegelikult otsustada.

Ja pole ka mina elus vist nii olulise otsuse ees seisnud. Kas kunagi seisangi veel. Igatahes tegelen omas mõttes hetkel sellega, et kui ütlen EI, ka siis vabanen tondist, või hoopis kustub lootus.

Siiani olen alateadlikult oodanud seda hetke. Kui ma eitavalt vastan, siis ei tule enam seda võimalust iialgi. Aga mis siis edasi saab.

Olen igaveseks unustanud armastuse?
Olen igaveseks kaotanud ainuma inimese kes mind armastab?
Kas süttib minus kunagi veel see tunne?
Kas keegi üldse kunagi suudab mind armastada? (palju on neid, kes 16 aastat armastavad kedagi, millest 14 ollakse eemal)
kokkuvõtteks: kas hävitan ainuma võimaluse olla armastatud ja ise armastada?

Ütlen otse, et olen väga pettunud ülejäänud meestes. Ma olen näinud igasugu pettuse proove, igasugu valelikkust ja omakasupüüdlikust. Võin kätt südamele pannes öelda, et ma pole peale selle mehe kedanud ühtegi inimest, kes mind armastanud kunagi oleks. Kui see oleks teisiti, siis ma ei kõhkleks vaid ütleks - kahju aga liiga palju on meie vahel erinevusi. Nii aga kaalun kahte äärmust mõistuse ja tunnete häält.


Lola69 - 22.06.2003 kell 10:02

Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Vaata - ma millegipärast ei usu sellesse 13 aastat vanasse armastusse. Äkki idealiseerid midagi?
Selles suhtes tuleks ettevaatlik olla, sest ma näen su kommidest,et pettumised senises elus ei ole lämmatanud sinus soovi ja igatsust tõelise suhte järele.
Aga selline olek mängib vahel vingerpussi. Olen midagi sellist ise läbi elanud peale ühe suhte purunemist, kus hing ja ihu kõike reaalset enda ümber unustades kihutas klammerduma uue suhte külge ja idealiseeris seda.Ja pärast selgus, et mitte oodatud-loodetud vaid ainult ideaal... ja tegi valu ja hingepiina.
Ma ei ütle sulle - ei ära tee ja ära mine ja ära usu ja ära looda, sest oleks ropp õnnetus, kui tühiste kahtluste pärast lased võibolla ainuma õnne käest...
/.../


Tjah, see 13 aastat on aeg, mis muudab meid endid ja teisi mitmel moel. Esialgu võib kõik tunduda ainus, õige ja kordumatu, aga järgmisel hetkel koos võib sellele järgneda ka pettumus. Sest see on fakt, et tema ei ole enam ammu päris see, kes ta oli siis. Ja sina ei ole ka tegelikult see, kes sa olid siis. Proovimata teada ei saa, õige seegi. Aga mõtlemaks on siin ainest enam kui küll enne sammu astumist.

Neid lugusid aastakümnetetagustest armastustest, kes ilmuvad teele ja osutuvadki ainumaiks ja õigeiks on küll. Neid ilmutatakse aegajalt siin ja seal. Need õnnelikud, mis "kuulsaks" saavad on aga vaid jäämäe veelpealne osa. Enamus teineteist taasleidnutest peab pettuma, sest aeg muudab meid kõiki. Ka kui me väidame, et pole muutunud. Ja sedakorda võib see pettumus olla veelgi valdavam kui kõik varasemad.

13 aastat on paras pikk aeg, et luua endas ja kinnistada selle ainuma õige ideaal toonides, mis teevad tema poole pürgimise ainuvõimalikuks lahenduseks. Kuid elus pole ideaale. Reeglina.


Hiirekas - 22.06.2003 kell 10:12

Omamoodi on sul Lola õigus. Aga nagu sa isegi tead, olen ma suht pettunud kõikides senistes suhetes. Olen täiesti surmani tüdinud meeste pealiskaudsusest, omakasupüüdlikusest jne. Lihtsalt tean, et see on vast ainuke võimalik võimalus leida see mida ma alati otsinud olen - tõeline armastus.


RealBitch - 22.06.2003 kell 10:16

Mul ema vanaema vend armastas kord yhte neiut. See oli vist isegi enne teist maailmasõda. Siis aga oli komme, et abiellutakse raha ja positsiooni järgi ja nii ta ei saanudki abielluda selle neiuga. Üheksakymnendate alguses aga mehe naine suri ja ta sai oma nooruspõlve armastusega taas kokku ja nad elasid koos, kuni nyyd paar aastat tagasi see mees suri.


Lola69 - 22.06.2003 kell 10:17

Tegelikult on siin haigetsaamise võimalus sisse kodeeritud nii proovimise kui ka mitteprooovimise korral. seega sisuliselt ju vahet pole. Kuigi kindel teadmine õnnestumusest käib vaid proovimisega kaasas. Seega ....

Ei ole mina ütleja, aga mina prooviks koosolemist mitte siin kõiki sildu põletades ja minnes. Distantsilt ja vahelduva eduga koosolles teineteist tasahilju uuesti tundmaõppides. Sest temagi armastab seda kunagist Sind. Veelkord 13 aastat on pikk aeg ...


Lola69 - 22.06.2003 kell 10:21

Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
Mul ema vanaema vend armastas kord yhte neiut. See oli vist isegi enne teist maailmasõda. Siis aga oli komme, et abiellutakse raha ja positsiooni järgi ja nii ta ei saanudki abielluda selle neiuga. Üheksakymnendate alguses aga mehe naine suri ja ta sai oma nooruspõlve armastusega taas kokku ja nad elasid koos, kuni nyyd paar aastat tagasi see mees suri.

Jah, aga neile olid antud vanuigi mõned aastad. Ühine ilus eluõhtu. Ent mitte selles kõige aktiivsema tegutsemise eas. Mitte ajad teismeaes poisslapse kujunemise east. Kõige töisemas eas. Eneseteostuse eas.
Need on kaks täitsa iseasja.


Hiirekas - 22.06.2003 kell 10:25

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tegelikult on siin haigetsaamise võimalus sisse kodeeritud nii proovimise kui ka mitteprooovimise korral. seega sisuliselt ju vahet pole. Kuigi kindel teadmine õnnestumusest käib vaid proovimisega kaasas. Seega ....

Ei ole mina ütleja, aga mina prooviks koosolemist mitte siin kõiki sildu põletades ja minnes. Distantsilt ja vahelduva eduga koosolles teineteist tasahilju uuesti tundmaõppides. Sest temagi armastab seda kunagist Sind. Veelkord 13 aastat on pikk aeg ...


Jah, aga meil puudub see aegaajalt koos olemise võimalus. Minul pole puhkuselootustki, ja temal elu pea sama kiire. Pealegi see paariks päevaks koos ei anna mingit pilti inimese olemusest. Ja kui me oleme muutunud selle aja jooksul siis küpsemaks ja kainemaks ja oleme aru saanud, et ei suuda endale teist iniemsest kõrvale leida, sest me vajame teineteist.

Vaata Sina üritad kooselu mõistuseraamidesse panna, aga mina ei suuda elada koos inimesega, kes nagu ankeedijärgi sobib. Ma vajan tundeid, rohkem kui värsket õhku.

Õde pakub võimalust, et jätaksin poisi eestisse. Ja tooks ta hiljem järgi. Ehhh, see oleks parim aga ma ei raatsi. Ei taha ilma lapseta minna. Ta mul nii kallis noorsand siin, et ma seal piiritaga igatsusest hääbuks.


Lola69 - 22.06.2003 kell 10:35

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
/.../ Minul pole puhkuselootustki, ja temal elu pea sama kiire. Pealegi see paariks päevaks koos ei anna mingit pilti inimese olemusest. Ja kui me oleme muutunud selle aja jooksul siis küpsemaks ja kainemaks ja oleme aru saanud, et ei suuda endale teist iniemsest kõrvale leida, sest me vajame teineteist.

Vaata Sina üritad kooselu mõistuseraamidesse panna, aga mina ei suuda elada koos inimesega, kes nagu ankeedijärgi sobib. Ma vajan tundeid, rohkem kui värsket õhku.

Õde pakub võimalust, et jätaksin poisi eestisse. Ja tooks ta hiljem järgi. Ehhh, see oleks parim aga ma ei raatsi. Ei taha ilma lapseta minna. Ta mul nii kallis noorsand siin, et ma seal piiritaga igatsusest hääbuks.


Minu kooselunägemused on kõike muud kui mõistuse järgi. Siin on point kus sa eksid väga.
Pigem ütleb mulle sinu mõtlemine hetkel, et sa ei lähe mitte tunnete järgi, vaid mõistuse hääle kutsel. Juba see, et "mina tulen seal toime". Kas kui teaksid, et ei tuleks ka läheks, kaaluks minekut?
Süda ei räägi nii pikalt. Süda teeb otsuse ja järgib seda. Süda ei kaalu head ja halba. Mõistus kaalub.

Aga te ei vaja hetkel teineteist. Te arvate vajavat. Sest teil on need kaks noorpõlve ideaali silme ees mõlemal: temal sina ja sinul tema. See, kas te tõesti vajate, selle saate teada alles siis kui koos olete ja tunnete, et see ongi see otsitu. Aga see lõplik selgumine ei ole alati sugugi aasta ja paari töö. Kuigi absoluutse mittesobimise võib ka kiiremini teada saada.

Ja veel üks aga ... Sa ütled, et tema elu on kiire ... See on minu arvates esimene kari. Kui sina satud vägagi kiires ajas tema elus uude rolli ja paika, siis .... Mis saab siis, kui inimestel meie jaoks aega ei ole? Uutes suhetes eriti?

Sinu valikud.

Mina läksin kohe oma esimese silmapilgu armastuse järel. Mitte just niikaugele. Aga teadmatusse küll. Kui ma mõistusel kõneleda laseks, siis oleks ma sootuks mujal ...


Hiirekas - 22.06.2003 kell 10:40

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga te ei vaja hetkel teineteist. Te arvate vajavat. Sest teil on need kaks noorpõlve ideaali silme ees mõlemal: temal sina ja sinul tema. See, kas te tõesti vajate, selle saate teada alles siis kui koos olete ja tunnete, et see ongi see otsitu. Aga see lõplik selgumine ei ole alati sugugi aasta ja paari töö. Kuigi absoluutse mittesobimise võib ka kiiremini teada saada.



Ohh jahh. Ütle mis tahad, aga mina vajan teda, vajan rohkem kui sa arvata oskad. Samas olen lihtsalt liiga palju suhetes ninali käinud ja liialt palju mehi kuskurat seetõttu saatnud, et kardan lihtslat. See on ka ainus põhjus mika ma siin kõhkeln ja mõtlen. Tean, et tema suudab pakkuda mulle seda kaitstu tunnet, mis iganes ka ette ei tule.


Lola69 - 22.06.2003 kell 11:11

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Ohh jahh. Ütle mis tahad, aga mina vajan teda, vajan rohkem kui sa arvata oskad. Samas olen lihtsalt liiga palju suhetes ninali käinud ja liialt palju mehi kuskurat seetõttu saatnud, et kardan lihtslat. See on ka ainus põhjus mika ma siin kõhkeln ja mõtlen. Tean, et tema suudab pakkuda mulle seda kaitstu tunnet, mis iganes ka ette ei tule.

Ütlen jah mis arvan. Ja loodan et sa ei pahanda. Aga sa ei vaja teda, kui see armastatud inimesele järgnemine niipalju sõnu ja kaalumist vajab. Vähemalt ei vaja sa teda ja tundeid nagu õhku, sest muidu oleks juba otsus olemas.

Kardad pettuda? Aga sa ütled, et senine ja praegune elu on üks suur pettumus. Kas on siis parem elada edasi suures ja sügavas pettumuses kui proovida seda säravsinist õnnelindu püüda? Kui proovida võimalust, kus kõik kaardid on veel pakist võtmata? Kus on võimalik tõmmata elu õnneloosi?

Nagu sa ise ütled ühes teises teemas, et suhteid ei soovi paljud naised lõpuni lõhkuda seepärastki, et siis pole ju enam kelle kallal isekeskis norida, vinguda, et mees on paha ja raha teenib vähe? Samas tundub mulle, et kui sa nüüd selle ülistatud armastusega ääristatud tee valid, kardad kaotada võimaluse hiljem pettumusi meeste kaela laduda. Suhetes ei ole kunagi üks pooltest süüdi. Alati on kaks. Ja sa ise tead ka, et sul on hetkel vaid ideaal, mis reaalses elus võib ostutuda millekski muuks.

Tema suudab sulle pakkuda kaitsu tunnet? Aga oled sa kindel, et sina suudad talle pakkuda seda naist, keda tema tegelikult vajab ja ihkab juba oma koduse kasvatuse põhjal?

Sry, ma vist lõpetan omaltpoolt hetkel selle arutelu. See ei vii nagunii kuskile.


tiina - 22.06.2003 kell 11:39

Mul sulle üks nõuanne Hiirekas.
Võta tühi paberileht. Tee sinna kaks tulpa...plussid ja miinused.
Ja siis hakka kirjutama kõike, mis pähe tuleb...tulpadesse.
Vaata palju tuleb kokku miinuseid ja plusse. Kui olulised on need plussid mis välja kooruvad ja kui olulised on sinu jaoks need miinused, mis välja kooruvad.

Praegu ei oskaks ma enam öelda, kas järgneksin kellelegi nii kaugele, kui oleksin üksi.
Tean, et oma kaasale järgneksin igale poole. Aga ta ka minu abikaasa ja kõige kallim siin ilma peal.
Aga kas ma ka järgneksin inimesele, kellega pole koos elanud. Ma kardan ideaale, sest tegelikult pole neid olemas....ja ma ise ei suudaks olla ideaalne.

Eh...selles asjas peavad käima ikka mõistus ja süda käsikäes. Igati keeruline ja raske olukord.


Mara - 22.06.2003 kell 13:27

see tunne võib yle minna...naisinimese poolel...alguses tundub kõik nii ilus ja tõeline...siis järsku avastad, et tahad endist elu tagasi ja tunded on kustunud...aga siis on juba sillad põletatud....


PrettyLizi - 14.07.2003 kell 15:24

Kes ei riski see shampanjat ei joo.

Kui oleksin ehk samasuguses situatsioonis, siis arutaksin lapsega ajad läbi. Ja kui laps on põhimõtleiselt valmis sinuga kaasa tulema, siis proovida ju tasub. Ja võib ju ka nii nagu su õde soovitas, et jätad esialgu lapse siia( kui laps muidugi nõus on) ja vaatad kuidas asjad laabuvad. Samas kui laps nõus on siis võid ta ju kohe kaasa võtta.

Aga kuidas suhtub too mees sinu lapsesse?


pisimimm - 14.07.2003 kell 15:34

13 aasta möödudes on küllaltki tõenäoline, et te olete arenenud eri suundades... Kuigi algselt tundubki, et kõik on endine, siis võivad erinevused välja tulla ajapikku ja võid leida, et siiski, te ei sobi. Kuid, nagu ka PrettyLizi ütles, kes ei riski, see šampanjat ei joo...ega sa enne ka teada saa tegelikku seisu, kui oled seda ise katsetanud, kas siis kooseluna või mõngase koosolemisega.... Kui endal tunded nii suured oleks, nagu sa kirjeldada, siis läheksin...eriti kui kaotada poleks suurt midagi


Smile - 15.07.2003 kell 22:39

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga te ei vaja hetkel teineteist. Te arvate vajavat. Sest teil on need kaks noorpõlve ideaali silme ees mõlemal: temal sina ja sinul tema. See, kas te tõesti vajate, selle saate teada alles siis kui koos olete ja tunnete, et see ongi see otsitu. Aga see lõplik selgumine ei ole alati sugugi aasta ja paari töö. Kuigi absoluutse mittesobimise võib ka kiiremini teada saada.



Ohh jahh. Ütle mis tahad, aga mina vajan teda, vajan rohkem kui sa arvata oskad. Samas olen lihtsalt liiga palju suhetes ninali käinud ja liialt palju mehi kuskurat seetõttu saatnud, et kardan lihtslat. See on ka ainus põhjus mika ma siin kõhkeln ja mõtlen. Tean, et tema suudab pakkuda mulle seda kaitstu tunnet, mis iganes ka ette ei tule.



Aga... kas ei ole tegemist armastusega ideaali...? Just sellepärast, et kõik teised suhted on läinud lurri. Sellisel juhul ju paratamatult idealiseerid seda, mis kunagi oli nii hea ning õrn.... Aga nagu hakkad unistama minevikust, (a la kui hea ta OLI.... kui hea meil OLI ....), nii reaalne tänane inimene selle unistuse taga kaob ära, asendudes TOLLE inimesega, minevikust. Ja ongi valmis armastus ideaali.
Kunagi, noorena, juhtus minuga umbes sama asi - minu esimene armastus.... Kui peale kolme erladi oldud aastat taas kohtusime, siis tunded olid meeletud, kuid ... mõlemad tunnistasime, et tunnete objekt oli jäänud minevikku...

Pealegi, kas ei oleks mõtekas rääkida sellest pikemalt ka mehe endaga? Kui tema on kategooriline (....kas tuled või ei! Arutada pole siin midagi!!...), siis see on juba esimene ohu signaal..... Kuid seda just KUI ....


Lola69 - 15.07.2003 kell 23:04

Jah, kes ei riski, see šampanjat ei joo.
Aga ikkagi olen ma siinkohal Smile'iga ühte meelt. See ei ole armastus reaalsesse inimesse. See on ideaali ihalemine. Ja esile toovad ta just luhtunud suhted ja "vanad pildid".

Et suhted õnnestuks, ei piisa vaid meile ideaalsest inimesest. Ja kindlasti ei aita asjadel õnnestuda ideaali väljakaevamine. Sest on temaski muutumisi. Ja ei või teada, kas need on need, millega elada suudad ja tahad. ja milleks valmis oled.


sungirl23 - 24.04.2005 kell 21:53

mina olexin küll nõus riskima... enda õnn on ikkagi kõige tähtsam ja kui ma saan kindel olla, et ta mind armastab, mix siis mitte


BlueAngel - 25.05.2005 kell 11:54

Igatahes läheksin ma. Kui ma ise ka veel armastan teda, siis milleks mõeldagi? Loomulikult.


Hera - 25.05.2005 kell 14:24

Mulle tundub see küll rohkem seebiooperina. Rohkem on tegu vist loodud romantilise kujutluspildi armastamisega, mitte aga reaalse armastusega. Ilusaid mõtteid mõeldes ning unistades tunduvad kõik asjad sada korda kenamad olevat kui tegelikkus. Ise küll ei riskeeriks või kui, siis vaid sel juhul, kui taganemistee on raudselt kindlustatud.


17th - 25.05.2005 kell 22:35

Menuvad aga need lood, las räägin ma teile, mu lugejad, milledes naine, hingelt armastaja- elu ees kummardaja, ringi ikka rändamas mööda ilma, ikka uut ja uut ta on leidmas ja jumaldamas, siis aga tundmas, et see, mida ta armastas, ei olnud veel see tõeliselt suur ja õige ja ta jätab tolle ja hülgab ning edasi ta rändab mööda elu, kuni ühel saatuslikul korral, ta kohtab meest, kes esimesest pilgust tundub talle kui saatuse poolt saadetud, tunded kõik on nagu naine tunneks end taevas, kuid siis nad armuvad ja aeg see läheb edasi ning mees see muutub üha maisemaks ja elu aina proosalisemaks, tülidki tulevad ja on,et jääda, kuniks mees lahkub ning naine taga jääb nutma armastust, mis talle ju nii tõeline tundus, kuigi mees tegelikult ei tundnud samasuurt kirge, vaid üht tavalist naist temas nägi ja järjekordset kirerahuldust tundis. Menuvad need lood, aga minagi, nagu ka sina, mu kommentaari lugeja, olen vaid inimene ja ekslik. Ei usalda ma vaid alati kõike, mida tunnen.


bellatrix - 06.12.2016 kell 22:55

Keppige nagu homset poleks. Küll hiljem jõuab mõelda ja arutleda.


Prääks... - 06.12.2016 kell 22:57

Mulle meeldib, et Bella on ropendama hakanud aga keppige jh., aga eelnevalt tuvastage, ega partneril midagi positiivset pole, sest siis kepite surmani pisut kiiremini