
Kui tõenäoline tundub teile see, et mõni inimene on teid 13 pikka aastat armastanud. Olenematta sellest, et vahepeal olete väga valedel hetkedel
kohtunud. Tema kinni, sina kinni jne. Ja siis ühel ilusal päeval ilmub ta teie ellu ja teatab - me oleme teineteisest nii kaugel ja kohati unustab ehk
keegi kellegi olemasolu, aga MA POLE HETKEKSKI LAKANUD SIND ARMASTAMAST.
Tegelikult on asi vastastikune. Sel hetkel tundub sulle kogu senine elatud elu mõtetuna. Kõik püüdlused leida kedagi või kelleski seda õiget mõtetuna.
Sa näed oma kaaslases vaid meest, kelle kõrval oled olnud ilma midagi sellist erilist tundmatta.
Kuidas käituksite? Loobuksite oma sesnisest elust? Jätaksite kõik sinnapaika ja läheksite oma armastatu juurde?
Pealegi elab ta teises riigis. Ainus reaalne võimalus on sinna kolida. Kas oled valmis riskima ja jätma kõik, et olla lõpuks lõpuni õnnelik, sest sa
tead, et ainus võimalik viis saavutada rahu, on olla tema kõrval.
Kui teaks, et see on tõesti just see õige, läheks, ei kohkuks.
Ka aimates vaid seda peaks riskima, kaotada pole palju vaid mõni aeg oma elust, võita aga võid kõik.
Sama siin. Pärast poleks vähemasti põdemist, et miks ei kasutanud ära vb ainust taolist võimalust elus.
Kõige enam kahetseme lõpeks ikkagi katsumata võimalusi.
Aga mida ma teeks ... It depends ...
Armastuse nimel tehakse igasugu asju. Su süda ei annaks sulle hiljem asu, kui sa jätaks selle tegemata.
Minu jaoks tekib aga siinkohal küsimus senisest elust. See 13 aastat on ikka tükk aega. Ja sinna on mahtunud kindlasti ka suhe/suhteid. Needki peaks olema reeglina tunnetega seotud. Kui see 13 aastat on täidetud samuti helluse, hoole ja armastusega, kuigi nüüd lööb see vana uus armastus taas pea segi, siis .. Ma ei tea ...
selles et keegi kuskil kes sind 13 aastat armastanud on teeb sind õnnelikuks ainsana siin ilmas seda ma ei usu...
13 aastat hiljem seda on võimatu taibata...tunne peab olema kohe.
ja kui aegajalt kohtutakse ega see ei anna mitte mingisugust pilti inimesest kui tervikust. võid minna ja sa ei saa kunagi ette teada mis sind
ootab.
ok suhtlesit ekunagi ammu need 13 aastat tagasi pidevalt...ja nyyd on lõpuks teil võimalus koos olla... inimesed muutuvad ja 13 aastat on ikkagi pikk
pikk aeg.
kui seda kohe ära ei tabanud et tema see ainus ja õige on siis järelikult pole. kui ta oleks seda olnud siis poleks pooleliolevad suhted lugenud ja
oleksite need jätnud kuhu tahes
kurb aga ni ta vist on...
Praegu ei läheks ma enam kuskile
Mul on just selline kaasa, keda vajan ja armastan.
Aga kunagi...kunagi oleksin läinud küll. Seda inimest pole enam elavate kirjas ja kange tahtmine oli talle ka järgneda sinna "ei kuhugi".
Kas ta oli SEE ÕIGE...ma ei tea. Aga aastad läksid....saime tuttavaks kui olin 14 ja lahkus ta igaveseks, kui mina olin 25. Selle aja sisse mahtus nii
palju...meie teed läksid eraldi. Aga kohtudes oli meil mõlemil silmis säde, mis andis mõista, et me kuulume kokku...meie hinged kuuluvad...kuigi
kunagi me salaja ei kohtunud ja voodisse ei roninud. Ta suri oma sünnipäeva päeval ja matus toimus minu sünnipäeva päeval. Mõtlen siiani temale
helluse ja armastusega. Ta oli midagi väga ilusat ja helget minu noorusajal. Ma ei tea, kas meil oleks tulevikku olnud...seda ei tea keegi. Kui ta
elaks ja mul poleks kallist kaasat, keda üle kõige armastan...siis vist isegi järgneks talle...isegi kui ta oleks teises riigis.
Praegusel juhul ei järgneks talle. Armastan oma meest üle kõige ja ei jätaks teda...mitte kunagi...


Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Minu jaoks tekib aga siinkohal küsimus senisest elust. See 13 aastat on ikka tükk aega. Ja sinna on mahtunud kindlasti ka suhe/suhteid. Needki peaks olema reeglina tunnetega seotud. Kui see 13 aastat on täidetud samuti helluse, hoole ja armastusega, kuigi nüüd lööb see vana uus armastus taas pea segi, siis .. Ma ei tea ...






Hiirekas, see tõesti raske probleem. Kui ei lähe, süüdistad ennast elu aeg.
Kui lähed ja miski läheb halvasti, siis süüdistad, et läksid.
Pead paljud küsimused läbi arutama. Kuidas ta sinu lapsesse suhtub? Milline elustiil tal on. Pead ta tausta natuke uurima. Ehk võimalik ka kuu temaga
koos veeta suvel. Pead tegema palju eeltööd, et õige otsus teha.
Olen olnud samade küsimuste ees kunagi ammu. Mina lõin araks...ei julgenud...hiljem kahetsesin ja nüüd seda inimest üldse enam pole.
Õnneks läks minu elu õnnelikult edasi
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Hiirekas, see tõesti raske probleem. Kui ei lähe, süüdistad ennast elu aeg.
Kui lähed ja miski läheb halvasti, siis süüdistad, et läksid.
Pead paljud küsimused läbi arutama. Kuidas ta sinu lapsesse suhtub? Milline elustiil tal on. Pead ta tausta natuke uurima. Ehk võimalik ka kuu temaga koos veeta suvel. Pead tegema palju eeltööd, et õige otsus teha.
Tsitaat:
Olen olnud samade küsimuste ees kunagi ammu. Mina lõin araks...ei julgenud...
Tsitaat:
Algne postitaja: MonaLisa
njahh..mina olin ka, kuid ma olin sel hetkel vaba ja vallaline, lapsi polnud.. Ja ma läksingi..
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: MonaLisa
ja veel-võiksid mõelda ka musta stsenaariumi variandile - mis saab siis kui kolidki sinna ja suhe mõne aja pärast läheb lõrri? kas tuled siis Eestisse tagasi? kas sa suudaksid seda üle elada?
Tjah, siin tahaks proovida. Kas kõik kolm osalist ühele "muruväljakule" mahuvad, kokku mängima sobivad või kukub keegi kividele. Ja minna
lasteta on üks asi. Lastega sootuks teine. Eriti kui laps on eas, kus ta nagunii otsib iseennast.
Samas kui üldse ei ürita, siis jääd elupäevade lõpuni kurtma kasutamata võimalust. Isegi kui tuleb uus armastus, mis näib ainumas ja igavene, sisi
alatiseks jääb kõhklus ja küsimus, aga mis siis kui ....
See ei ole ühe inimese otsus. Suurel määral on see lapse otsus. Jah, emal on oma sõna, aga tema vanus kohustab temaga arvestama.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tjah, siin tahaks proovida. Kas kõik kolm osalist ühele "muruväljakule" mahuvad, kokku mängima sobivad või kukub keegi kividele. Ja minna lasteta on üks asi. Lastega sootuks teine. Eriti kui laps on eas, kus ta nagunii otsib iseennast.
Samas kui üldse ei ürita, siis jääd elupäevade lõpuni kurtma kasutamata võimalust. Isegi kui tuleb uus armastus, mis näib ainumas ja igavene, sisi alatiseks jääb kõhklus ja küsimus, aga mis siis kui ....
See ei ole ühe inimese otsus. Suurel määral on see lapse otsus. Jah, emal on oma sõna, aga tema vanus kohustab temaga arvestama.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
...Kuigi vene kultuuris kasvaks temast üllesse kindlasti oluliselt asisem mees, kui siin.
Ta võib ema jaoks ju sinna tahta, aga ta ei pruugi seal oluliselt asisemaks küll muutuda. Se kultuur ei tähenda siin veel midagi. Ma pelgaks pigem
sootuks teist sunda kui asisust.
Aga kui tema dobro on olemas, siis proovi. Esialgu siin, tuttaval pinnal äkki. Kui meespoolele on see viibimine siin võimalik. Moskva ja ema kõrval
uus mees võib olla liiga palju korraga. Moskva ei ole Tallinn.
Kuigi samas on mu hinges ka killuke kahtlust. Jah, me kahetseme enim kasutamata võimalusi, aga ... Kas need pidevalt teineteise leidmise/taasleidmise
teele veeretatud takistused ei näita, et teie teed ei ole päris sedaviisi kulgema määratud?
Ahh, ma ei tea milline lahendus on õige. Pole ka minu öelda. Proovimata sa teada ei saa. Proovides võid põletada saada. Valida on kaks rasket valikut.
Kumb on parem?
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
...Kuigi vene kultuuris kasvaks temast üllesse kindlasti oluliselt asisem mees, kui siin.
Nüüd lähen teemast kõrvale!
See kultuurirruum siin on täpselt nii hea või halb kui me ise!
Vabandan, lihtsalt ei seedi sellist "seal on palju parem, siin nii paha" juttu. Kui valesti aru sain, mis siis ikka.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
...Kuigi vene kultuuris kasvaks temast üllesse kindlasti oluliselt asisem mees, kui siin.
Nüüd lähen teemast kõrvale!
See kultuurirruum siin on täpselt nii hea või halb kui me ise!
Vabandan, lihtsalt ei seedi sellist "seal on palju parem, siin nii paha" juttu. Kui valesti aru sain, mis siis ikka.
Ehh, sealne elustiil on veidi teistsugune. Meeste ja naiste koht ühiskonnas ka rangemalt määratletud. Tegelikult on see positiivne. Poiss kasvab oluliselt mehelikumaks. Mulle isiklikult sealnekultuuriruum meeldib, muud ei midagi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Ahh, ma ei tea milline lahendus on õige. Pole ka minu öelda. Proovimata sa teada ei saa. Proovides võid põletada saada. Valida on kaks rasket valikut. Kumb on parem?
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Poissi vormimaks on see hetkel liiga lilleline lootus. Ta on sul eas, kus ta tahab ise valida. Tahab trotsida üldist suunda. Vaielda. Ja mittenõustuda. Ära võta selliseid plaane, muidu on pettumus juba ette programmeeritud.
Vabandused-teemast körvale natuke
Teema kui selline väga mötlemapanev ja pönev teid lugeda
Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
Vabandused-teemast körvale natukeTeema kui selline väga mötlemapanev ja pönev teid lugeda
![]()
Tsitaat:Nii palju kui sa oma elust oled siin rääkinud...nii palju ma ka tean. Ja mõne sõnaga oled sa valgustanud ka oma praegust mees ja kodust olukorda.
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Ahh, ma ei tea milline lahendus on õige. Pole ka minu öelda. Proovimata sa teada ei saa. Proovides võid põletada saada. Valida on kaks rasket valikut. Kumb on parem?
Mina ka ei tea. Hing ihkab sinna. Tema kasvatus on mulle teada. See sobib mulle. See oleks vast võimalus tunda end tõesti naisena, sest tema on kasvatatud perepeaks, kes otsustab kõik. Kui mees ise ok on, mis on mul siis tema sõnakuulamise vastu.
Poisiga on muidugi mured. ja põhilised mured tema ümber oleksidki.
Võimalus saada enda hingele kõik, või hääbuda siin lootuses, et äkki kunagi kohtan kedagi kodumaist. Ehh jahh.
Siis oli mul kah vaid üks laps ja kedagi muud mul polnud. Tsitaat:
Algne postitaja: saadanas
Kui teaks, et see on tõesti just see õige, läheks, ei kohkuks.
Ka aimates vaid seda peaks riskima, kaotada pole palju vaid mõni aeg oma elust, võita aga võid kõik.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: MonaLisa
ja veel-võiksid mõelda ka musta stsenaariumi variandile - mis saab siis kui kolidki sinna ja suhe mõne aja pärast läheb lõrri? kas tuled siis Eestisse tagasi? kas sa suudaksid seda üle elada?
just see mind vist vaos hoiabki. või, et siis lõppeks see sisemine teadmine, et kusagil on keegi. saaks lõpuks vabaks.
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Tõesti - võrrand mitme tundmatuga, nagu meie elu alati!
Lugesin mitu korda läbi su loo ja üks mõte tekkis seoses sellega ja tahaks sulle ausalt ära seletada.
Vaata - ma millegipärast ei usu sellesse 13 aastat vanasse armastusse. Äkki idealiseerid midagi?
Selles suhtes tuleks ettevaatlik olla, sest ma näen su kommidest,et pettumised senises elus ei ole lämmatanud sinus soovi ja igatsust tõelise suhte järele.
Aga selline olek mängib vahel vingerpussi. Olen midagi sellist ise läbi elanud peale ühe suhte purunemist, kus hing ja ihu kõike reaalset enda ümber unustades kihutas klammerduma uue suhte külge ja idealiseeris seda.
Ma ei ütle sulle - ei ära tee ja ära mine ja ära usu ja ära looda, sest oleks ropp õnnetus, kui tühiste kahtluste pärast lased võibolla ainuma õnne käest...
Aga mõtle veel!
Võibolla aitaks kui, hetkeks kire ja tunded kõrvale jättes, võtaksid aega ja leiaksid vaikse hetke - realistlikult tema ja sinu sobivuse üle mõtleksid ja päris kirjalikult kohe. Murra paberileht pikku pooleks ja kirjuta vasakule poolele oma ja paremale tema kohta kõik mis tead (kui mõni koht jääb tühjaks siis arvesta, et see on tulevases suhtes suur miinus) järgmistes lõikudes:
1.Isiklikud huvid (kunst, muusika, harrastused , sport jne.)
2.Füüsis (välimus,vanus, selle sobivus, ka riietumise harjumused)
3.Tervis(sh.suhtumine suitsetamisse, alkoholi)
4.Moraalsed tõekspidamised (ka usk,rahvustunne, suhe õiglusesse jne.)
5. Seltsivus (kas kinnisus või seltskonna hing, pere- ja seltsielu suhted jne.)
6.Armastamise stiil (seks, romantilisus,hellitustelembus jne.)
7.Suhe töösse ja rahasse.
Ja võrdle siis - kas sobivad, öeldakse,et sobivuse % ei olegi otsustav, et peab lihtsalt tunnetama, mis on määrav... Ja soovitatakse olla võimalikult konkreetne.
--------------------------------------------------
Oled siin üks armsamaid kommijaid olnud, sellepärast olen ikka lõpuni aus. Eks teisele on muidugi hea nõu anda. Ja ma ei saa sellepärast kätt südamele pannes öelda, et ise sellises situatsioonis olles suudaksin päris kainelt otsustada...
Aga üritada tasub!
sellisel juhul ma ei kahtleks hetkegi. Olen kord uba selline, et seni , kuni südamega pole asjad korras, ei edene ka ykski muu asi. Kedagi elu aeg
armastada on täiesti reaalne. Ja meie elus on edasi viiv jõud leida hingerahu ja kui see sellisel viisil leitakse, siis miks mitte?! 
Minul isiklikult on vaid paar asja mis panex mind sügavalt inimise juures kaalutlema.(need pole hetkel siin tähtasd)kui on sügavad tunded,siis
pisiasjades leiame kompromissi ja ma ei näe põhjust ,mix ma ei peax talle järgnema
Hiirekas, siin valemid puuduvad, samuti ei õnnestu Sul põhjalik olla, ega inimest nummerdada. Eelkõige peaksid endale aru andma, kas elaksid veel ühe
pettumuse üle. Tähtis on ellu jääda. Mõtlesin teema üle kaua ja ehmatuseks leidsin end eri ajahetkel erinevaid vastuseid andvat. Nii et , otsustama
pead ise ja nagu aru saan, kahe eest. Aga tea, et ükspuha, mis otsuse langetad, me toetame Sind!
Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
sellisel juhul ma ei kahtleks hetkegi. Olen kord uba selline, et seni , kuni südamega pole asjad korras, ei edene ka ykski muu asi. Kedagi elu aeg armastada on täiesti reaalne. Ja meie elus on edasi viiv jõud leida hingerahu ja kui see sellisel viisil leitakse, siis miks mitte?!![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: reheline
Hiirekas, siin valemid puuduvad, samuti ei õnnestu Sul põhjalik olla, ega inimest nummerdada. Eelkõige peaksid endale aru andma, kas elaksid veel ühe pettumuse üle. Tähtis on ellu jääda. Mõtlesin teema üle kaua ja ehmatuseks leidsin end eri ajahetkel erinevaid vastuseid andvat. Nii et , otsustama pead ise ja nagu aru saan, kahe eest. Aga tea, et ükspuha, mis otsuse langetad, me toetame Sind!![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Vaata - ma millegipärast ei usu sellesse 13 aastat vanasse armastusse. Äkki idealiseerid midagi?
Selles suhtes tuleks ettevaatlik olla, sest ma näen su kommidest,et pettumised senises elus ei ole lämmatanud sinus soovi ja igatsust tõelise suhte järele.
Aga selline olek mängib vahel vingerpussi. Olen midagi sellist ise läbi elanud peale ühe suhte purunemist, kus hing ja ihu kõike reaalset enda ümber unustades kihutas klammerduma uue suhte külge ja idealiseeris seda.Ja pärast selgus, et mitte oodatud-loodetud vaid ainult ideaal... ja tegi valu ja hingepiina.
Ma ei ütle sulle - ei ära tee ja ära mine ja ära usu ja ära looda, sest oleks ropp õnnetus, kui tühiste kahtluste pärast lased võibolla ainuma õnne käest...
/.../
Omamoodi on sul Lola õigus. Aga nagu sa isegi tead, olen ma suht pettunud kõikides senistes suhetes. Olen täiesti surmani tüdinud meeste pealiskaudsusest, omakasupüüdlikusest jne. Lihtsalt tean, et see on vast ainuke võimalik võimalus leida see mida ma alati otsinud olen - tõeline armastus.
Mul ema vanaema vend armastas kord yhte neiut. See oli vist isegi enne teist maailmasõda. Siis aga oli komme, et abiellutakse raha ja positsiooni järgi ja nii ta ei saanudki abielluda selle neiuga. Üheksakymnendate alguses aga mehe naine suri ja ta sai oma nooruspõlve armastusega taas kokku ja nad elasid koos, kuni nyyd paar aastat tagasi see mees suri.
Tegelikult on siin haigetsaamise võimalus sisse kodeeritud nii proovimise kui ka mitteprooovimise korral. seega sisuliselt ju vahet pole. Kuigi kindel
teadmine õnnestumusest käib vaid proovimisega kaasas. Seega ....
Ei ole mina ütleja, aga mina prooviks koosolemist mitte siin kõiki sildu põletades ja minnes. Distantsilt ja vahelduva eduga koosolles teineteist
tasahilju uuesti tundmaõppides. Sest temagi armastab seda kunagist Sind. Veelkord 13 aastat on pikk aeg ...
Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
Mul ema vanaema vend armastas kord yhte neiut. See oli vist isegi enne teist maailmasõda. Siis aga oli komme, et abiellutakse raha ja positsiooni järgi ja nii ta ei saanudki abielluda selle neiuga. Üheksakymnendate alguses aga mehe naine suri ja ta sai oma nooruspõlve armastusega taas kokku ja nad elasid koos, kuni nyyd paar aastat tagasi see mees suri.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tegelikult on siin haigetsaamise võimalus sisse kodeeritud nii proovimise kui ka mitteprooovimise korral. seega sisuliselt ju vahet pole. Kuigi kindel teadmine õnnestumusest käib vaid proovimisega kaasas. Seega ....
Ei ole mina ütleja, aga mina prooviks koosolemist mitte siin kõiki sildu põletades ja minnes. Distantsilt ja vahelduva eduga koosolles teineteist tasahilju uuesti tundmaõppides. Sest temagi armastab seda kunagist Sind. Veelkord 13 aastat on pikk aeg ...
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
/.../ Minul pole puhkuselootustki, ja temal elu pea sama kiire. Pealegi see paariks päevaks koos ei anna mingit pilti inimese olemusest. Ja kui me oleme muutunud selle aja jooksul siis küpsemaks ja kainemaks ja oleme aru saanud, et ei suuda endale teist iniemsest kõrvale leida, sest me vajame teineteist.
Vaata Sina üritad kooselu mõistuseraamidesse panna, aga mina ei suuda elada koos inimesega, kes nagu ankeedijärgi sobib. Ma vajan tundeid, rohkem kui värsket õhku.
Õde pakub võimalust, et jätaksin poisi eestisse. Ja tooks ta hiljem järgi. Ehhh, see oleks parim aga ma ei raatsi. Ei taha ilma lapseta minna. Ta mul nii kallis noorsand siin, et ma seal piiritaga igatsusest hääbuks.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga te ei vaja hetkel teineteist. Te arvate vajavat. Sest teil on need kaks noorpõlve ideaali silme ees mõlemal: temal sina ja sinul tema. See, kas te tõesti vajate, selle saate teada alles siis kui koos olete ja tunnete, et see ongi see otsitu. Aga see lõplik selgumine ei ole alati sugugi aasta ja paari töö. Kuigi absoluutse mittesobimise võib ka kiiremini teada saada.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Ohh jahh. Ütle mis tahad, aga mina vajan teda, vajan rohkem kui sa arvata oskad. Samas olen lihtsalt liiga palju suhetes ninali käinud ja liialt palju mehi kuskurat seetõttu saatnud, et kardan lihtslat. See on ka ainus põhjus mika ma siin kõhkeln ja mõtlen. Tean, et tema suudab pakkuda mulle seda kaitstu tunnet, mis iganes ka ette ei tule.
Mul sulle üks nõuanne Hiirekas.
Võta tühi paberileht. Tee sinna kaks tulpa...plussid ja miinused.
Ja siis hakka kirjutama kõike, mis pähe tuleb...tulpadesse.
Vaata palju tuleb kokku miinuseid ja plusse. Kui olulised on need plussid mis välja kooruvad ja kui olulised on sinu jaoks need miinused, mis välja
kooruvad.
Praegu ei oskaks ma enam öelda, kas järgneksin kellelegi nii kaugele, kui oleksin üksi.
Tean, et oma kaasale järgneksin igale poole. Aga ta ka minu abikaasa ja kõige kallim siin ilma peal.
Aga kas ma ka järgneksin inimesele, kellega pole koos elanud. Ma kardan ideaale, sest tegelikult pole neid olemas....ja ma ise ei suudaks olla
ideaalne.
Eh...selles asjas peavad käima ikka mõistus ja süda käsikäes. Igati keeruline ja raske olukord.
see tunne võib yle minna...naisinimese poolel...alguses tundub kõik nii ilus ja tõeline...siis järsku avastad, et tahad endist elu tagasi ja tunded on kustunud...aga siis on juba sillad põletatud....
Kes ei riski see shampanjat ei joo.
Kui oleksin ehk samasuguses situatsioonis, siis arutaksin lapsega ajad läbi. Ja kui laps on põhimõtleiselt valmis sinuga kaasa tulema, siis proovida
ju tasub. Ja võib ju ka nii nagu su õde soovitas, et jätad esialgu lapse siia( kui laps muidugi nõus on) ja vaatad kuidas asjad laabuvad. Samas kui
laps nõus on siis võid ta ju kohe kaasa võtta.
Aga kuidas suhtub too mees sinu lapsesse?
13 aasta möödudes on küllaltki tõenäoline, et te olete arenenud eri suundades... Kuigi algselt tundubki, et kõik on endine, siis võivad erinevused
välja tulla ajapikku ja võid leida, et siiski, te ei sobi. Kuid, nagu ka PrettyLizi ütles, kes ei riski, see šampanjat ei joo...ega sa enne ka teada
saa tegelikku seisu, kui oled seda ise katsetanud, kas siis kooseluna või mõngase koosolemisega.... Kui endal tunded nii suured oleks, nagu sa
kirjeldada, siis läheksin...eriti kui kaotada poleks suurt midagi 
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga te ei vaja hetkel teineteist. Te arvate vajavat. Sest teil on need kaks noorpõlve ideaali silme ees mõlemal: temal sina ja sinul tema. See, kas te tõesti vajate, selle saate teada alles siis kui koos olete ja tunnete, et see ongi see otsitu. Aga see lõplik selgumine ei ole alati sugugi aasta ja paari töö. Kuigi absoluutse mittesobimise võib ka kiiremini teada saada.
Ohh jahh. Ütle mis tahad, aga mina vajan teda, vajan rohkem kui sa arvata oskad. Samas olen lihtsalt liiga palju suhetes ninali käinud ja liialt palju mehi kuskurat seetõttu saatnud, et kardan lihtslat. See on ka ainus põhjus mika ma siin kõhkeln ja mõtlen. Tean, et tema suudab pakkuda mulle seda kaitstu tunnet, mis iganes ka ette ei tule.
Jah, kes ei riski, see šampanjat ei joo.
Aga ikkagi olen ma siinkohal Smile'iga ühte meelt. See ei ole armastus reaalsesse inimesse. See on ideaali ihalemine. Ja esile toovad ta
just luhtunud suhted ja "vanad pildid".
Et suhted õnnestuks, ei piisa vaid meile ideaalsest inimesest. Ja kindlasti ei aita asjadel õnnestuda ideaali väljakaevamine. Sest on temaski
muutumisi. Ja ei või teada, kas need on need, millega elada suudad ja tahad. ja milleks valmis oled.
mina olexin küll nõus riskima... enda õnn on ikkagi kõige tähtsam ja kui ma saan kindel olla, et ta mind armastab, mix siis mitte
Igatahes läheksin ma. Kui ma ise ka veel armastan teda, siis milleks mõeldagi? Loomulikult.
Mulle tundub see küll rohkem seebiooperina. Rohkem on tegu vist loodud romantilise kujutluspildi armastamisega, mitte aga reaalse armastusega. Ilusaid mõtteid mõeldes ning unistades tunduvad kõik asjad sada korda kenamad olevat kui tegelikkus. Ise küll ei riskeeriks või kui, siis vaid sel juhul, kui taganemistee on raudselt kindlustatud.
Menuvad aga need lood, las räägin ma teile, mu lugejad, milledes naine, hingelt armastaja- elu ees kummardaja, ringi ikka rändamas mööda ilma, ikka uut ja uut ta on leidmas ja jumaldamas, siis aga tundmas, et see, mida ta armastas, ei olnud veel see tõeliselt suur ja õige ja ta jätab tolle ja hülgab ning edasi ta rändab mööda elu, kuni ühel saatuslikul korral, ta kohtab meest, kes esimesest pilgust tundub talle kui saatuse poolt saadetud, tunded kõik on nagu naine tunneks end taevas, kuid siis nad armuvad ja aeg see läheb edasi ning mees see muutub üha maisemaks ja elu aina proosalisemaks, tülidki tulevad ja on,et jääda, kuniks mees lahkub ning naine taga jääb nutma armastust, mis talle ju nii tõeline tundus, kuigi mees tegelikult ei tundnud samasuurt kirge, vaid üht tavalist naist temas nägi ja järjekordset kirerahuldust tundis. Menuvad need lood, aga minagi, nagu ka sina, mu kommentaari lugeja, olen vaid inimene ja ekslik. Ei usalda ma vaid alati kõike, mida tunnen.
Keppige nagu homset poleks. Küll hiljem jõuab mõelda ja arutleda.
Mulle meeldib, et Bella on ropendama hakanud
aga keppige jh., aga eelnevalt tuvastage, ega partneril midagi positiivset pole, sest siis kepite
surmani pisut kiiremini
